KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 23.11.2010, Tallinn Ts

). VÕSRS § 2 ja § 11 alusel kohalduvad kinkelepingust tulenevatele vaidlustele lepingu vormistamise ajal kehtinud

, abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) vastavad sätted. Kuni 01.01.1995 kehtinud APK § 21 lg 2 ja lg 3 kohaselt abikaasade ühisvara hulka kuuluva sellise vara võõrandamise tehingute teostamiseks, mis kuuluvad notariaalselt tõestamisele või vastavates organites registreerimisele, peab olema teise abikaasa nõusolek väljendatud kirjalikult. 01.12.2003 jõustunud AÕSRS § 13 lg 6 kehtestas ehitise või selle osa võõrandamise tehingule kohustusliku notariaalselt tõestatud vormi. Seega seadus nõudis abikaasade ühisvara hulka kuuluva ehitise kinkelepingu notariaalset tõestamist ja järelikult oli kohustuslik ka kinkija abikaasa kirjalik nõusolek. Neid nõudeid rikkuv tehing oleks

§ 51

lg 1 ja § 62 lg 1 alusel kehtetu selle teostamise momendist peale ning tulenevalt

§ 51lg-st 2 tuli kehtetu tehingu alusel saadu tagastada või hüvitada selle väärtus.

Tehingu kehtetuse korral oli alusetult saadu tagastamise kohustus ka

§ 477lg 2 järgi.

Seega tehingu kehtetuse (tühisuse) korral võib hagejal olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid. Kuivõrd kohus lahendab käesoleva otsusega üksnes aegumise küsimust, ei anna kohus hinnangut hagi ega võimalike täiendavate nõuete põhjendatusele ja tõendatusele. 10.

§ 81

kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat.

§ 86järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast.

Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest.

§ 90

lg 1 järgi oli hagi aegumise tähtaja möödumine enne hagi esitamist aluseks hagi rahuldamata jätmisele. 11. Võttes arvesse, et hageja ise viibis vaidlusaluse lepingu sõlmimise juures, pidi talle selle sõlmimise hetkel olema teada, et ta ei ole andnud kinkelepingu sõlmimiseks kirjalikku nõusolekut ning et tema nõusolekuta tehtud tehing rikub tema õigusi. Hagemisõiguse tekkimise teistsugust aega asjaoludest ei nähtu. Seega hakkas hagi aegumise tähtaeg vastavalt

§-le 75 kulgema tehingu tegemisele järgnevast päevast, see on 29.aprillist 1994. 4 12. Järelduvalt

§ 7

lg-s 1 sätestatud tsiviilõiguste kaitse viiside loetelust ning §-s 94 loetletud nõuetest, millele hagi aegumine ei kohaldu, allusid

järgi aegumisele ka tuvastusnõuded.

§ 62lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 tuleneb, et tehingu kehtetust tuleb hageda kohtus.

Seega aegumistähtaeg hakkas nii tehingu tühisuse (

-s kasutatakse mõistet tehingu kehtetus) kui tühise (kehtetu) tehingu alusel saadu tagastamise nõude osas kulgema ühel ja samal ajal.

-s sätestatud 3-aastane üldine aegumistähtaeg lõppenuks 29.04.

2. Enne eelnimetatud aegumistähtaja lõppemist jõustus 01.09.1994 TsÜS, mis kehtis kuni 01.07.
3. Kehtinud TsÜS § 170 lg 1 järgi ei olnud sel seadusel tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsÜS § 178 lg 2 sätestas, et kui enne
4. aasta 1.septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja TsÜS-s sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. TsÜS § 113 lg 1 kehtestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. 01.09.1994 jõustunud üldosa seadus reguleeris tsiviilõiguste kaitse viise sarnaselt

regulatsiooniga ning tulenevalt TsÜS §-dest 112, 113 ja 115 nende koostoimes allusid tuvastusnõuded jätkuvalt aegumisele. Seega vaidlusaluste nõuete puhul aegumistähtaeg pikenes ning TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud üldine 10-aastane aegumistähtaeg lõppenuks 29.04.

2. Enne nimetatud aegumise lõpptähtpäeva saabumist jõustus 01.07.2002 uus TsÜS, mis täpsustas aegumise mõistet: õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist ja nõue aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Alates 01.07.2002 aeguvad üksnes teo tegemiseks või sellest hoidumiseks kohustavad nõuded, õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise hagidele aegumine ei laiene. Õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleks tõlgendus, mille kohaselt aegumatuks muutuvad tagasiulatuvalt ka nõuded, mis on tekkinud enne 01.07.2002 ja millele varasemad seadused nägid ette aegumistähtaja. Tulenevalt eeltoodust ja VÕSRS § 9 lg 1 teisest lausest ning lg-st 3 ei too uue üldosa seaduse jõustumine kaasa muutusi hageja nõuete aegumistähtajas, kohaldatavaks jääb kehtinud TsÜS sätestatud aegumistähtaeg ning hagi aegumistähtaeg lõppes 29.04.
3. Hagi on esitatud 03.12.2008, seega rohkem kui neli aastat pärast aegumistähtaja lõppemist.
4. Isegi juhul, kui käesolev tuvastushagi ei alluks aegumisele, oleks hageja kohtu hinnangul kaotanud õiguse tuvastushagi esitada. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, on hageja kaotanud ühtlasi ka õigusliku huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks ning hagi tuleks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Hagiavalduse resolutsioonis esitas hageja ka taotluse kinnistu hagejale ja tema abikaasale tagastamiseks. Hagejal ei saa olla kostja vastu omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet (mille aegumiseks kehtiv TsÜS näeb ette 30 aastat), sest kinkelepingu esemeks oli elamu kui vallasasi, mitte kinnistu. Vallasasi on lakanud olemast, see on muutunud kostjale kuuluva kinnistu oluliseks osaks. Tehingu kehtetuse (tühisuse) aluse olemasolust pidi olema hageja teadlik tehingu tegemisest alates. Seega pidi ta olema teadlik ka kehtetusest tulenevate nõuete tekkimisest. Sellest tulenevalt ei ole kinkelepingu tühisuse tuvastamisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada, sest sarnaselt eespool kirjeldatud tuvastushagi aegumisega oleksid 29.04.2004 aegunud tehingu tühisusest tulenevad võimalikud nõuded, mida hageja saaks kostja vastu esitada.
5. Hageja täiendavatest selgitustest järeldub, et hageja õigusi ei riku niivõrd väidetavalt ilma tema kirjaliku nõusolekuta (kuid hageja teadmisel ja juuresolekul) vormistatud kinkeleping, kuivõrd kinkelepingusse lisamata jäänud tingimus hageja ja tema abikaasa eluaegse elamisõiguse kohta. Seega hageja õiguslik huvi ja eesmärk on saavutada olukord, et kostja ei saaks hagejale teha takistusi vaidlusaluses elamus edasi elamiseks. Selle huvi 5 kaitsmiseks on hageja ja tema abikaasa esitanud hagi kostja vastu hageja ja tema abikaasa eluaegse seeselamise õiguse tunnustamiseks (tsiviilasjas nr 2-08-2570), selle tsiviilasja menetlus on peatatud kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Apellatsioonkaebus
6. M. S. palub tühistada maakohtu otsuse ning rahuldada uue otsusega hagi ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
7. Kaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et kuna hageja viibis koos abikaasaga 28.04.1994 notaribüroos, pidi olema kinkelepingu sõlmimisel teada, et oma kirjalikku nõusolekut ei ole hageja andnud, ning et ilma nõusolekuta tehtud tehing rikub hageja õigusi. Seega jõudis maakohus järeldusele, et aegumise tähtaja algus hakkas kulgema tehingu tegemisele järgnevast päevast, see on 29.04.
8. Tühise tehingu alusel saadu tagastamise nõude oleks saanud esitada 3 aasta jooksul, see on aegumistähtaeg lõppenuks 29.04.
10. 01.09.1994 jõustus TsÜS, mis kehtis kuni 01.07.2002, mille § 178 lg 2 sätestas, et kui enne 01.09.1994 kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. TsÜS

§ 51

lg 1 ja § 62 lg 1 sätestas üheselt, et seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine. Kuni 01.01.1995 kehtinud APK § 21 lg 2 ja lg 3 kohaselt peab abikaasade ühisvara hulka kuuluva sellise vara võõrandamise tehingute teostamiseks, mis kuuluvad notariaalselt tõestamisele, olema teise abikaasa nõusolek väljendatud kirjalikult.

1. Hageja poolt antud nõusolek notaribüroos on võltsing. Nora Kasemaa büroo käekirjaeksperdi ekspertiisiakti uurimuslikus osas on leitud, et nõusolekut ei ole hageja allkirjastanud, seevastu EKEI ekspertide arvamuse uurimuslikus osas, kus on võrreldud ainult üksikuid eritunnuseid, on jõutud järeldusele, et nõusolek on allkirjastatud hageja poolt. Sellises olukorras, kus kahe käekirjaekspertiisi arvamused on teineteist välistavad ja rohkem käekirjaeksperte Eestis ei ole, esitas hageja kohtule taotluse määrata õiguskindluse huvides käekirja kordusekspertiis kolmanda sõltumatu välismaise tunnustatud ekspertiisiasutuse poolt. Kohus ei rahuldanud taotlust. Kohus rikkus TsMS § 236 lg 2 ega rakendanud uurimispõhimõtet ega kogunud tõendeid, kui menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada. Kuna hageja ei andnud oma nõusolekut ühisvara kinkimiseks, ei kontrollinud kohus registreeritud notariaalse toimingu toimumist, kas kanded
2. aasta notariaalregistri raamatus on järjestikku ja ilma parandusteta. Samuti ei määranud kohus õiguskindluse huvides kolmandat käekirjaekspertiisi. 6
3. Kohtul ei tekkinud kahe erineva dokumendi (kinkeleping ja nõusoleku avaldus), koostatud väidetavalt ühel päeval, õigsuse kohta kahtlust. Mõlemad dokumendid on koostatud erineva šrifti ja erineva suurusega trükikirjaga, samuti on mõlemad dokumendid trükitud erinevale paberkandjale. Kohus ei ole arvesse võtnud tõendina esitatud M. S. mobiiltelefoni numbrilt XXXXXXXX 28.01.2009 saadetud sõnumi teksti, milles M. S. kinnitab, et allkiri on tehtud 29.08.
5. Kohus rikkus menetlusnormi ja lahendas otsuse põhjenduses küsimust, mida ta sisuliselt ei menetlenud, kuna tasumata oli riigilõiv. Riigilõiv tasuti ainult tuvastushagi esitamise eest, aga kohtuotsuse põhjenduses on lahendatud kinkelepingu alusel saadu tagastamise küsimust ning leitud, et omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet ei ole, kuna kinkelepingu ese oli vallasasi, mitte kinnisasi. Tuginedes AÕS § 90 lg 1 vallasasja valdaja loetakse asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kui hageja abikaasa ei oleks olnud vallasasja valdaja, seega omanik, ei oleks ta saanud vallasasja kinkida. Kuna ka vallasasja valdajat loetakse omanikuks, tuleb vaadelda väljaandmisnõuet siiski omandiõigusest tulenevat aegumistähtaega arvestades, milleks on kehtiva TsÜS-i järgi 30 aastat. Vallasasi kui selline on lakanud olemast aastast 1998, aga olemast ei ole lakanud vaidlusalune ese. Kui seadusandja oleks tahtnud, et kui vallasasi muutub kinnisasjaks, ei saa enam olla omandiõigusest tulenevaid vaidlusi ega väljaandmisnõuet, ei oleks ta kehtestanud vaidlustele omandiõiguse üle 30-aastast aegumistähtaega. Vastustaja seisukoht
6. M. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste ja nende esindajate seisukohad ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on õige lõppjärelduses hagi tuleb jätta rahuldamata. Küll aga tuleb muuta hagi rahuldamata jätmise põhjendusi. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
8. Kolleegium on seisukohal, et maakohus eksis, kui tuvastas, et hageja nõue allus

kehtivuse ajal ja sealt edasi kuni 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS-i redaktsioonini aegumisele. Hageja on esitanud nõude järgmisel alusel: puudub tema kui kinkelepingu objekti ühisomaniku (elamu oli hageja ja tema abikaasa ühisomand) kirjalik nõusolek lepingu sõlmimiseks, mida aga tol ajal kehtinud seadus (APK § 21 lg 2) ette nägi. Seega hageb hageja tema abikaasa poolt 28.04.1994 allkirjastatud tehingu suhtes seadusega vastuolu tuvastamist.

§ 51lg 1 kohaselt oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Sellise nõude näol on tegemist tuvastushagiga Ts

MS § 368 mõttes, millise puhul ei saa rääkida aegumisest alates 01.09.1994, kui hakkas kehtima TsÜS-i esimene redaktsioon, ega ka ajal, mil aegumise sätteid reguleeris

. Aegumisele ei allunud ega allu protsessuaalne hagemisõigus. Kuigi

ei eristanud sõnaselgelt tühiseid (mille tühisust iseenesest hageda ei olnud ega ole vajagi) ja tühistatavaid tehinguid, siis aegumise seisukohalt selline eristamine seaduse mõtte kohaselt siiski toimus.

1. Küll aga omab aegumise institutsioon tähtsust tuvastushagi menetlemisel sel määral, et tuvastada hageja tuvastushuvi. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tehingu tühisuse tuvastamise hagi puhul puudub õiguskaitsevajadus ja seega ka tuvastushuvi, kui tühisusel tuginevad tagasitäitmisnõuded on aegunud. Kinkelepingu tühisuse tuvastamine iseenesest ja ainult ei tooks hagejale kaasa ühtegi (sund)täidetavat nõuet kostja vastu ehk mitte mingeid tegelikke õiguslikke muutusi hageja ja kostja vahelistes suhetes. 28.04.1994 kinkeleping on võlaõiguslik tehing, milline ei tekitanud, lõpetanud ega muutnud hageja kui lepingu pooleks mitteoleva isiku õigusi lepingu poolte ega teiste isikute suhtes. 7
2. Tuvastushuvi põhjendamiseks on hageja tsiviilasja menetluse kestel toonud esile järgmisi põhjendusi: 1) 03.12.2008 hagiavalduses teise nõudena esitatud tehingu tagasitäitmise nõue (kohustada kostjat tagastama kinnistu asukohaga XXXXXXX XXX XX Tallinnas hagejale ja tema abikaasale; t lk 5); nõuet kohus menetlusse ei võtnud; 2) ringkonnakohtus tõi esile alusetu rikastumise nõude esitamise võimalikkuse kostja vastu, samuti omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kinkelepingu objektiks olnud elamu vallasasjana ei eksisteeri, vaid alates
4. aastast on tegemist kinnisasja olulise osaga (t lk 36). Seega on välistatud omandisuhtest tuleneva väljaandmisnõude esitamine. Apellandi poolt viidatud alusetu rikastumise nõue või ka võimalik kahju hüvitamise nõue lepingupoolte vastu on aegunud tulenevalt alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS-i redaktsiooni § 178 lg-st 2 ja § 113 lg-st , aga ka VÕSRS § 9 lg-st 2 ning kehtiva TsÜS-i redaktsiooni § 150 lg-st 1 ja § 151 lg-st
5. Võimalike viidatud nõuete aegumise viimaseks päevaks oli 30.06.
6. Hageja ühtki neist esitanud ei ole. Tulenevalt

§-st 86 tuleb aegumist lugeda päevast, mil isik sai või oleks pidanud teda saama oma õiguste rikkumisest. Asjas puudub vaidlus, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal koos poja ja abikaasaga notari juures ning sai koheselt ka lepingu sõlmimisest teada. Seega juhul, kui ta leidis, et tema õigusi on selle lepinguga rikutud, oli tal võimalik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul võtta tarvitusele vajalikke õiguskaitsevahendeid.

1. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu alternatiivse põhjendusega, et tõendatud ei ole hagejal 28.04.1994 kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks tuvastushuvi olemasolu ja sel alusel tuleb hagi jätta rahuldamata. Kolleegium jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise kohta tõendite kogumisel ja hindamisel, sest nimetatud osa kaebusest väljub apellatsioonimenetluse piiridest. Maakohus võttis vaidlustatud otsuses seisukoha vaid aegumise küsimuses (alternatiivselt ka hageja võimaliku tuvastushuvi kohta). TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Imbi Sidok Ande Tänav Tiit Kollom