Obsah (4)

§ 4§ 55§ 56§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 24.11.2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-442 Haldusasi J. S.i (S.) kaebus

§ 4

lg 2 näeb ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 55

lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

§ 56

kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud, kusjuures haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb 3 märkida kaalutlused, milles haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuidas saab maksuhaldur tugineda oma otsustes väidetele, milles ei saa olla kindel ja vältinud dokumentaalset tõestust? Samuti jääb arusaamatuks, miks antud kontrolli käigus ei ole tõendiks mitte ükski maksumaksja või tema võlausaldaja seletus ning miks maksuhaldur väldib tunnistajate kohalekutsumist, kes saaksid kontrollitava seletusi kinnitada. Maksuhaldur on asunud väärale seisukohale, et R. L.l puudusid rahalised vahendid, et J. S.ile raha laenata. Samuti tundub maksuhaldurile ebausutav R. L. poolt J. S.ile antud laenu summa. Maksumaksjale peavad olema üheselt ja kontrollitavalt mõistetavad motiivid, millest lähtuvalt haldusorgan oma otsuse teeb. Selleks ongi ette nähtud haldusorgani põhjendamiskohustus ja haldusaktile kehtestatud elementaarsed nõuded. Halduse läbipaistvuse põhimõttest tulenevalt peab halduse adressaat saama aru, kas tema õigusi on kitsendatud õiguspäraselt ja õiguslikult põhjendatud kaalutlustel või mitte. Antud juhul see haldusaktist ei nähtu. Nii ei ole maksuotsusest võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on maksuhaldur seisukohal, et R. L.l puudusid rahalised vahendid, et J. S.ile raha laenata. J. S.i pangaväljavõttelt äärmiselt selgelt tuvastatav, et R. L. ja J. S. omasid rahalisi suhteid. Samuti on leidnud kinnitust tõsiasi, et R. L. on teinud ülekandeid J. S.i elukaaslase ja elukaaslase õe arveldusarvetele. Maksuhaldur on arvamusel, et kuna R. L. ega tema ema A. K. ei ole perioodil 2006-2007 ega ka varem ühtegi kinnistut müünud, siis ei saanud neil teistele laenamiseks raha olla. J. S., R. L. kui ka R. L.i ema A. K. on kinnitanud, et R. L. pantis oma ema korteri (Xxxxxx, Xxxxxxxxx xx-

1. x)Aires Liisingule (ema on kirjalikult tunnistanud 10.09.2009, et see raha läks R.ile ja ta teab, et R. andis J. S.ile võlgu, aga ta ei tea kui palju), mille tulemusena laekus R. L.i kontole juunis 2006.a. 491150 krooni. Juulis 2007.a. on samalt kontolt tehtud ülekanne summas 311 000 krooni J. S.i abikaasa H-M. M. kontole Xxxxxxx tn xx-x asuva korteri broneerimiseks. Samuti seadis R. L. elukaaslaslane V. L. hüpoteegi oma korterile Xxxxxxs (Xxxxxx
2. tn)ning võttis Danske Bank A/S-st laenu mais 2006.a. summas 270 000 krooni. Maksuhaldur on maksuotsuses täheldanud, et nimetatud summat on kasutatud F. M.le (J. S.i tolleaegse abikaasa õde) ülekande tegemiseks, et soetada korter Xxxxxs, Xxx tn xa-xxx. Samuti on F. M. oma ütlustes kinnitanud, et Xxxxx korteri ostmine oli J. S.i projekt ning samuti nähtub J. S.i arveldusarvelt, et kommunaalkulusid ja laenumakseid nimetatud korteri eest tasus J. S.. Maksuhaldur aga väidab maksuotsuses, et tal puuduvad tõendid, et nimetatud laenu arvelt on antud J. S.ile raha, mille ta sularahas oma pangakontole paigutas. Samas on maksuhaldur jätnud arvesse võtmata asjaolu, et 2007 märtsis müüs V. L. endale kuuluva Xxxxxx korteri maha, tasutud sai pangalaen ning korteri müügist sai V. L. tulu ca 260 000 krooni. V. L. on kirjalikult kinnitanud maksuhaldurile 20.09.2009, et ta andis nimetatud rahasumma ja pangakaardi R. L.le vabaks kasutamiseks ning R. L. on kirjalikult kinnitanud, et ta on J. S.ile sularahas andnud 245 000 krooni. Lisaks on R. L. on teinud J. S.i arveldusarvele 2006.a. mais ja juuni alguses veel ülekandeid summas 29 000 krooni. Kokkuvõttes on R. L. käest läbi liikunud 491 150 + 270 000 + 260 000 krooni, mis summas teeb ca 1 000 000 krooni. Nimetatud summadest on kantud H-M. M. arveldusarvele kokku 337 000 krooni, mille eest tasus H-M. M. Xxxxxxx tn xx-x broneerimistasu ning 270 000 krooni on kantud F. M. arvele, mille eest osteti korter Xxx tn xa Xxxxxx. Nimetatud korteri ostmine oli teostatud eesmärgiga edaspidi see kasumiga maha müüa ning oli nii J. S..ile kui ka R. L.le investeering tulevikku. Maksuhaldurile on edastatud R. L. kiri, milles ta kinnitas, et on andnud J. S.ile 2006.a. kevad/suve algus 40 000 krooni (sularahas); 2006.a. juulis 350 000 krooni (sellest 14 000 krooni sularahas); 2006.a. detsembrist 2007.a. märtsini kokku 90 000 (sularahas), mis kulus mööbli soetamisele ja laenusummade tasumisele; 2007.a. lõpuni kokku 110 000 krooni (sularahas), kuna seoses abielulahutusega tekkisid J. S.il raskused laenu tagasimaksmisel. Seega kokku on R. L. ca 1 miljonist kroonist J. S.ile ja temaga seotud inimestele (H-M. M. ja F. M.) laenanud ca 900 000 krooni. Maksuhaldur kirjutab maksuotsuses, et H-M. M. kinnitas PMTK-le, et peale korteri soetamiseks vajaliku raha summas ca 300 000 krooni, pole ta teadlik R. L. poolsest raha andmisest/laenamisest J. S.ile. Samas H-M. M. ei välista võimalust, et R. L. on J. S.ile raha laenanud. Oluline on siinjuures ka see, et H-M. M. pidi tegelikkuses olema teadlik ka sellest, et ta osa J. S.i poolt laenatud rahast läks ka Xxxxx korteri ostmiseks F. M. (H-M. M. õde) nimele ning samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et H-M. M. ja J. S. ei elanud koos juba 2007.a. märtsist, seega ta ei saanudki teada, kui palju ja kellelt J. S. 2007.a. märtsist kuni 2007.a. lõpuni raha laenas. 4 Maksuhaldur väidab, et A. K. väited R. L. poolse raha laenamise kohta J. S.ile on üldsõnalised. Et nendest ei selgu raha andmise aega, antud summat ega muid üksikasjaolusid. Arusaamatuks jääb, miks maksuhaldur eeldab, et A. K. peaks üleüldse teadma, millal täpselt ja mis summasid R. L. oma äripartnerile laenas. Samuti väidab maksuhaldur et R L. ema kinnitusel ei ole keegi talle R. L. kirja PMTKle edastanud. Kui J. S. oli PMTK valvelaua juures üle andmas A. K.lt saadud laenulepingu ja R. L. tuttavalt saadud kirja, siis J. S. ütles maksuhaldurile, et sai R L. emalt paberid, kuid selle all pidas ta silmas laenulepingut mitte R. L. kirja. Võimalik et halduril jäi arusaamatuks, et J. S. ja A. K. rääkisid kahest erinevast dokumendist (R. L. laenuleping J. S.iga ja R. L. kiri PMTKle). Ära tuleb märkida ka asjaolu, et suuliste seletuste protokollid on tõlgitud vene keelest eesti keelde ning nii mõnigi maksuhalduri küsimus jääb täiesti arusaamatuks. Hea näide selle kohta on näiteks L. S.a suuliste ütluste protokollis küsimus nr 13. Samuti ei ole maksuhaldur tunnustatud käekirjaekspert, et saaks otsustada selle üle, kas kellegi allkiri on õige või mitte. Seetõttu ei saa maksuhaldur väita, et R. L. allkiri ei klapi isiku passikoopial, laenulepingus OÜ-ga Aires Liising ega isiku nimel FIE J. S.ile väljastatud arvetel sisalduvate allkirjadega. Arvesse on võtmata ka V. L. suuline kinnitus, et kes nähes nimetatud dokumente, kinnitas, et tegu on R. L. käekirjaga, see fakt aga ei kajastu mingil põhjusel suuliste seletuste protokollis. V. L., kui R. L. endine elukaaslane, on endiselt valmis kinnitama, tegu oli R. L. käekirjaga. Arusaamatuks jääb ka maksuhalduri märkus, et V. L. ei saanud kinnitada R. L. poolset raha andmist/laenamist J. S.ile. V. L. on R. L. endine elukaaslane ja ka kõnealloleval perioodil ei elanud nad koos, seega ta ei saagi teada, mida R. L. rahaga tegi. Lisaks väidab maksuhaldur, et tal puuduvad R. L.i kontaktandmed. Samas on Maksuhaldur pidanud R. L.iga telefonivestlus!, mille käigus R. L. on kinnitanud, et ta on laenanud J. S.ile 245 000 krooni. J. S. on maksuhaldurile korduvalt menetluse käigus kinnitanud, et ka selle summa kohta on olemas võlakiri, mis on R.L.i käes. Hoolimata telefonivestlustest R. L.ga, kes telefoni teel kinnitas kõneallolevate summade laenamist J. S.ile, pole maksuhaldur telefoni teel kordagi palunud R.L.il kohapeale ütlusi andma tulla või teavitanud teda sellest, et saadetud on kirjalik kutse. Teadaolevalt elas R. L. Lätis, Daugavpilsis ning seetõttu ei olnud tal võimalik kirjalikule kutsele järele minna ning ta ei olnud teadlik, et lisaks tema poolt maksuhaldurile edastatud dokumentidest ei piisa. Samuti tuleb siin ära märkida asjaolu, et väide esitamise hetkel viibis R.L. taas Eestis, maksuametile esitatud väidele said veelkord lisatud kõik R.L.u kontaktid ja R.L. oli valmis tulema maksuhalduri juurde kohapeale eelpooltoodut kinnitama. Nii vaidemenetluse käigus, kui ka antud kaebusele on lisatud kõnealloleva võlakirja koopia, mille vastu maksuhaldur pole kordagi huvi tundnud. Vaideotsuses 21.jaanuar 2010 nr 6-1/552-4 väidab maksuhaldur, et väide lisadena esitatud võlakirjad on kirjutatud J. S.i enda poolt ning kinnitatud üksnes tema allkirjaga. I. J.i allkiri väidetavatel võlakirjadel puudub, seega ei saa neid maksuhalduri arvates usaldusväärseks pidada. Samuti seab maksuhalduri arvates esitatud võlakirjad kahtluse alla asjaolu, et need esitati alles vaidemenetluse käigus. Maksuhaldur ei ole aru saanud, et laenuleping ja võlakiri on oma olemusest absoluutselt erinevad dokumendid. Võlakirjale kirjutabki alla just nimelt võla võtja ning kinnitab sellega, et ta on võlausaldajale võlgu. Võlakiri antakse kuni võla tasumiseni võlausaldajale hoiule, mitte ei jää võlgniku kätte. J. S. on menetluse käigus korduvalt selgitanud maksuhaldurile, et originaalvõlakirjad ei ole loomulikult tema käes, aga ta võib esitada nende koopiad, mida ta ka menetluse käigus tegi. Kõiki neid tõendeid on maksuhaldur eiranud, kuigi ta peaks hinnangu andma kõigile kogutud tõenditele. Esmase otsuse käigus jäi haldur arvamusele et R. L.il polnud üldse mingeid vahendeid J. S.ile võlgu andmiseks hiljem said tõendid esitatud, siis asus maksuhaldur kohe seisukohale, et R. L. polnud piisavalt rahalisi vahendeid. Sama taktikat kasutas maksuhaldur ka I. J.i puhul. Haldur pidevalt kiirustas järeldustega, ei küsinud täpsustavaid küsimusi ja jättis teadlikult kirjalikest protokollidest olulisi fakte välja. Maksuhalduri seisukohad on vastuolulised, ei tugine faktidele ning järelduselt ebaõiged. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada. Maksuhaldur ei ole teavitanud J. S.it, et tal ei piisa esitatud tõenditest. Siinkohal esitab J. S. veelkord I. J.i ja R. L. kontaktandmed ning võis siis ja võib ka nüüd tagada nimetatud isikute kohaletuleku ütlusi andma. Riigikohtu halduskolleegium leidis 4. 5 aprilli 2003 määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 (p 24), et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 23. oktoobri 2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-01 (p 5), et kohtu aktiivsus tõendite kogumisel peab sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem. M. P. üüris H-M. M.le kuuluvat korterit, aadressil Xxxxx tn xx/xx-x. J. S.i arvelduarvele laekus 2007 41 000 krooni. J. S. polegi kunagi eitanud, et ta üüris nimetatud korterit välja ning korter oli ostetud eesmärgiga see tulevikus kallimalt maha müüa. Samas tuleb arvestada ka seda, et nimetatud korteri eest tasuti ka kommunaalmakseid ja korteri laenumakset. Laenumaksed ja kommunaalmaksed tuleks arvesse võtta kui ettevõtluse (väljaüürimist võimaldav) kulu, mitte tulu. Ka H-M. M. on samuti oma ütlustes maksuhaldurile kinnitanud, et nimetatud summad on kulunud Xxxxx tn xx/xx-x laenumakse ja kommunaalmaksete ning sõiduauto numbrimärgiga XXXXXX liisingu teenindamiseks. Samuti väidab maksuhaldur ekslikult, et kuna uurimaksed laekusid kontrollitava isiku pangakontole, kus isikul oli vaba voli nende kasutamiseks kas enda või kellegi teise kulutuste katteks, siis loeb maksuhaldur nimetatud laekumised J. S.i tuluks. Samas nähtub J. S.i konto väljavõttelt, et tema tasus nimetatud korteri laenumakseid ja kommunaalmakseid, seega ei saa lugeda uurimakseid lihtsalt puhtaks tuluks. Riigikohtu halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 on märgitud: "Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. " E. R. üüris F. M.le kuuluvat korterit Xxx tn xa, Xxxxx. J. S.i arveldusarvele laekus 2007.a. 15 480 krooni. F. M. on kinnitanud, et ta oli küll ametlikult korteri omanik ja eluasemelaenu võtja, kuid laenumaksete raha pärines J. S.ilt. Tõepoolest tegemist oli J. S.i projektiga. Plaanis oli kinnisvarahindade kasvamisel tulevikus nimetatud korter kasumiga maha müüa ja siis oleks tekkinud toepoolest maksustatavat tulu. Seega J. S. ei saanud korteri väljaüürimisest tulu, vaid kommunaalteenuste ja laenumaksete eest tasumisel oli tegemist ettevõtluse kuluga. Lisaks väärib äramärkimist asjaolu, et F. M. on saanud kindlasti eluasemelaenu intresside pealt tulumaksu tagasi, kuigi tegelikult maksis nimetatud eluasemelaenu J. S., kes omakorda sai taha R. L.lt. Tegemist oli J. S.i ja R. L. investeeringuga ning plaan oli see korter hiljem kasumiga maha müüa. Maksuhaldur on täielikult jätnud selgitamata maksumaksja motiivid. Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2002 otsus asjas nr 3-3-1-26-02, RT III 2002, 20, 236). Antud juhul on revident tõlgendanud fakte tendentslikult ning eiranud kogutud tõendeid, mis räägivad J. S.i maksukohustuse suurendamise vastu. Maksuhaldur leiab, et ebatavaline on olukord, kus keskmise brutosissetulekuga ca 3180 krooni kuus saab inimene pangast laenu 4 693 000 krooni. Samuti on maksuhaldurile arusaamatu miks võttis L. S.a Swedbankist laenu 415 449 krooni ja miks V. S. ostis midagi järelmaksuga, kui samal ajal olid tema käsutuses pärandus, mille arvelt saadud raha kasutas oma poja elamiskulude katteks. Maksuhaldurile sai selgitatud, et 2006. ja 2007. aastal käis nö laenuralli. Pangad võistlesid omavahel sellepärast, kes rohkem laene välja anda suudab ja loomulikult inimesed kasutasid seda võimalust saada nö odavat raha. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhaldur ei saa dikteerida, kui palju laenu inimene võtta võib. Arvestada tuleb ka sellega, et V. ja L. S.i käsutuses on olnud V. S.i isa pärandus, mida saab kinnitada terve S.ite suguvõsa. Maksuhaldur on arvamusel, et J. S.i Venemaal elavad sugulased ei ole talle sularaha andnud. Esialgu väitis maksuhaldur, et tal ei ole võimalik kontrollida, millal keegi kõneallolevatest isikutest Vene-Eesti piiri ületanud on. Peale J. S.i poolset viisade esitamist tuli maksuhaldur uuele mõttele, et kuna üle 3000 USD ilma deklareerimata üle piiri tuua ei saa, siis järelikult pole raha J. S.ini jõudnud. L. S.a protokollist selgub, et iga kord, kui ta Venemaal käib, annab J. S. kaasa ümbriku rahaga, mille L. S.a on edastanud J. S.ile. Samuti on J. S. oma tunnistuses kinnitanud, et on J. S.ile raha andnud summas 16 000 eurot. Ta on valmis tulema Eestisse oma ütlusi veelkord kinnitama. L. S.a on iga kord teinud ülalolevatele isikutele kirjalikud küllakutsed, mida on võimalik tagantjärgi Kodakondsus- ja Migratsiooniametist välja võtta. Kuna osa viisadest puudub, seoses passide vahetusega 2006.a., siis 6 tegelik piiriületuste arv on mõnevõrra suurem kui viisadelt kajastub. L. S.a passikoopiast nähtub piiriületus 01.05.2007 Eestist Venemaale ja 04.05.2007 tagasi. Seega on alusetu maksuhalduri väide, et ilma deklareerimata oli võimatu 250 345 krooni üle Venemaa piiri tuua. Ühe korraga võis üks inimene tol ajal ilma deklareerimata üle Venemaa piiri tuua 3000 USD, so tollases vääringus 34 605 krooni. Selleks, et toimetada 250 345 krooni üle Venemaa piiri, tuleb seal käia seega ca 7-8 korda. Viisadest on näha, et üle Venemaa piiri on nimetatud isikud kokku käinud rohkem kordi. Seega on alusetu maksuhalduri väide, et J. S.l ei olnud võimalik ilma deklareerimata anda/saata J. S.ile 2006. ja 2007. aastal kokku 16 000 eurot. Arvestada tuleb ka seda, et J. S. kasutas kõneallolevaid rahasummasid nii laenumakseteks, elamiskuludeks kui ka olemasolevate võlgade tasumiseks ning lisaks oli J. S.il võlasuhteid ka teiste isikutega. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõik Uus Maa Kinnisvarabüroolt teenitud raha on laekunud J. S.i pangakontodele ning tuludeklaratsioonidel deklareeritud. Kaebaja taotleb maksuotsuse ja vaideotsuse osalist tühistamist (maksuotsuse p. 1.6 ja p. 3 esimene lõik ning vaideotsuses vaide tühistamata jätmise osas). VASTUSTAJATE VASTUVÄITED Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskus (PMTK) leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Maksuotsus on koostatud ja maksusumma määratud arvestades kõiki tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses. Maksusumma määramise metoodika ja arvestuse osas vaidlust ei ole. Kaebaja on vaidlustanud puuduliku tõendite kogumise ja kogutud tõenditele antud hinnangust tulenevad maksuhalduri järeldused. Erinevalt kaebajast on Põhja MTK seisukohal, et maksumenetlus viidi läbi Maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 11 sätestatud uurimisprintsiipi järgides ja seda tõendavad maksumenetluse käigus nii kaebajalt kui ka kolmandatelt isikutelt võetud seletused ja peetud kirjahatus. Seega on kaebaja ära kuulatud ja talle on antud ka võimalus kontrolli tulemustele vastuväidete esitamiseks. Uurimisprintsiibile vastandub kaebaja kaasaaitamiskohustus MKS §-st 56 tulenevalt, mida kaebaja on eiranud. Kaebaja ei esitanud maksumenetluse käigus dokumentaalseid tõendeid pangakontole sissemakstud sularahasummade päritolu kohta, vaid ainult paljasõnalisi väiteid. Seejuures on väited vastuolulised (vt suuliste seletuste protokollid). Alles vaidemenetluses esitas kaebaja tõendid (võlakirjad ja sugulaste-sõprade viisadokumendid) väidetavate rahaliste kingituste ja laenude saamise kohta J. S.lt, R. L.lt ja I. J.ilt ja muutis ka varasemalt antud tunnistusi. Esitatud kohtukaebuses taotleb kaebaja tunnistajate ülekuulamisega saada kinnituse oma rahavoogudele. Kaebuses pangakontodele sissemakstud summa 315 800 krooni osas on kaebaja piirdunud juba vaidemenetluses esitatud seisukohtade taasesitamisega. Nimetatust tulenevalt jääb PMTK maksuotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde, pidades vajalikuks neid siinkohal mitte üle korrata. PMTK selgitab, et kaebaja tegutses kontrollitaval perioodil 2006-2007 FIE-na osutades maakler-teenust ning tema majandustegevus oli kahjumis. Juba ainuüksi selline majandustulemus kinnisvaraturu hiilgeaegadel ei ole usaldusväärne. Kaebaja pangakontode väljavõtted tõendavad tunduvalt suuremate summade liikumist. Kuna kaebaja palgatulu oli kontrollitaval perioodil vaid 22 484 krooni (937 krooni kuus), kuid sularaha sissemakseid pangakontole tegi kaebaja 315 800 krooni, siis on igati põhjendatud maksuhalduri järeldus, et kaebajal pidid olema täiendavad tulud. Ei ole usutav kaebaja elukorraldus (sh Swedpanga liising, SEB panga ja Nordea panga laenulepingud ning laenud Balti Investeeringute Grupilt), mis väidetavalt rajanes vaid perekonna ja tuttavate abi- ja võlarahadel. Samaaegselt maaklerina tegutsedes olid kaebajal võimalused tulu teenimiseks. Kaebaja vanemad: ema L. S.a oli pensionär aastast XXXX ja varasemalt sai miinimumpalga lähedast töötasu. Isa V. S.i keskmine kuutöötasu oli 8000 krooni. Alates XXXX. aastast on ta pensionär. Varasema perioodi säästud (sh pärandi realiseerimisest saadud rahasummad) ei ole tõendatud ega ole ka usutavad. Kui L. S.al oleks olnud endise abikaasa V. S.i isa pärandusest suuresummalised säästud, siis puudunuks tal vajadus võtta kinnisvara tagatisel laenu Swedpangalt, et säästude arvelt teha sissemakseid a/kontole laenu 7 tagastamiseks. L. S.a a/kontot nr 1100689401 analüüsides ilmnes, et 2006-2007 on tehtud ülekandeid kaebajale summas 38 000 krooni; on tasutud Sütiste tee 33 k/ü arveid; konverteeritud suuresummaliselt valuutat ning tehtud ülekandeid kolmele erinevale deposiidikontole. Väidetavaid laenu tagasimakseid Swedbankile tehtud ei ole. Nii Krediidipanga kui Swedpanga kontodelt ei nähtu suuremate rahasummade väljavõtmist sularahas. Seetõttu ei ole usutav, et vanemad said kaebajat abistada 300 000 kroonise rahasummaga ja et selle rahasumma arvelt on kaebaja teinud sissemakseid isiklikele pangakontodele. Kokkuvõtvalt: faktilisi asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et kaebajal olid täiendavad sissetulekud, mille arvelt ta tegi aastatel 2006-2007 sularaha sissemakseid oma a/kontodele kokku summas 315 800 krooni. Täiendava 12 000 kroonise lisasissetuleku olemasolu on kaebaja ise tunnistanud Nordea pangale esitatud laenutaotluses. Kuna üüritavate korterite - xxxxxxxxx Xxxxx tn xx/xx-x ja Xxxxxs Xxx tn xa-x – omanikuks ja üürileandjaks ei olnud kaebaja, siis ei ole põhjendatud ka kaebaja väited ja taotlus lugeda üüritulu ettevõtluse tuluks ja arvata üüritulust maha üürimisega seotud kulutused. TuMS § 32 lg 1 kohaselt saab ettevõtlustulust maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud ja ettevõtlusega seotud kulud. Kaebaja ei esitanud tõendeid üüripindade omandamise kohta ega ka tõendeid tehtud kulutuste kohta. PMTK luges üürimaksed Kaebaja tuluks TuMS § 12 lg 1 alusel ja täiendas kaebaja 2007 a tuludeklaratsiooni A vormi tulusid 55 700 krooni võrra. Põhja MTK on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid ja selgitus ei muuda vaidlustatud maksuotsusega nr 12.2-3/4914-11 määratud tulumaksu summat ja seda alljärgnevatel põhjustel. Tõenditena esitatud 05.07.2005 a laenuleping SEB Eesti ÜP-ga ja 13.06.2007 Xxxxx tn xx/xx-x ostu-müügileping ei mõjutanud kaebaja kontrollitava perioodi maksubaasi kujundamist. Vaidlust ei ole selles, et Nimetatud korteri omanik oli H-M. M.-S.a ning korter soetati tema poolt pangalaenu ja eraisiku laenuga. Tõendeid selle kohta, et korter oleks olnud seotud Kaebaja ettevõtlusega (ettevõtluses kasutatav vara), ei ole. Tõenditena esitatud 07.11.2006 laenuleping nr 01220121876 Nordea pangaga, 23.11.2008 laenuleping nr 09320143392 Nordea pangaga ja 20.11.2006 Xxxxxxx tn xx-x korteri ostu-müügileping ei ole samuti seotud kaebaja 2006-2007 maksubaasi ja sellelt määratud tulumaksuga. Vaidlust ei olegi selles, et nimetatud korter soetati laenudega, mitte FIE tuludest. vaidlustatud maksuotsusega on tulumaks määratud
3. a)kaebaja poolt sularahas enda arvelduskontole sisse makstud summadelt, kuna kaebaja ei esitanud usaldusväärseid tõendeid raha päritolu kohta. Nimetatud asjaolu on maksuotsuses leidnud piisavalt põhjaliku kirjelduse ning järeldused maksubaasi kujundamisel,
4. b)Xxx ja Xxxxx t. korterite üüritulult. Siin on maksuhaldur juba maksuotsuses põhjendanud nimetatud üüritulu käsitlemist muu tuluna TuMS § 12 lg 1 mõistes ning ka seletuses kohtule selgitanud, miks saadud tulu ei ole ettevõtlusest saadud. Põhja MTK juhib kohtu ja Kaebaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei olnud korterite omanik ega ka muul viisil nende korterite valdaja, mis oleks võimaldanud neid kortereid ettevõtluses kasutusele võtta (TuMS §§-d 32, 33). Ka kaebaja ise ei olnud oma ettevõtluse tuludekulude päevaraamatutes kajastanud nimetatud korteritega seotud tulusid-kulusid. Lisaks sellele on Xxxxx tn korteri rentnik M. P. kinnitanud, et tasus korteri kommunaalmaksud ise ning kaebaja sai üüriraha. Xxx t. korteriomanik F. M. on samuti kinnitanud, et üüriraha läks otse kaebaja kontole ja selle eest tasuti pangalaenu. Kuna saadud üüriraha ei olnud ettevõtluse tulu, siis tulenevalt TuMS §-st 12 lg 1 ja §-st 16 on tegemist maksustatava tuluga.
5. c)ettevõtluse tuludelt, mida on vaidlustatud maksuotsuse p-s 2.1 korrigeeritud. Selles osas ei ole kaebust sisuliselt motiveeritud, vaid piirdutud paljasõnalise väitega, et maksuameti nõuded tulu- ja sotsiaalmaksu osas on alusetud. PMTK esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet (MTA) on seisukohal, et 21.01.2010 vaideotsus nr 6-1/552-4 ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult ning kaebaja nõue Maksu- ja Tolliameti vaideotsuse nr 6-1/552-4 tühistamiseks ei ole põhjendanud. MKS § 151 lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel, kelle taotlus jäi vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Nimetatud paragrahvi lõikest 3 tulenevalt võib kaebuse halduskohtusse esitada muuhulgas vaideotsuse peale, kuid seda üksnes juhul, kui vaideotsusega on rikutud isiku õigusi 8 vaidemenetluse esemest sõltumatult. Vaideotsusest tulenevalt on vaie osaliselt rahuldatud ja tasumisele määratud tulumaksu vähendatud. Kaebuse esitaja ei ole vaideotsuse õigusvastasust millegagi põhistanud. Kaebaja tahe on suunatud maksuotsuse vaidlustamisele ja lõppastmes maksuotsuse tühistamisele. Õigusliku tagajärje, mida kaebaja oma väidetavate õiguste rikkumiseks peab, sai antud juhul luua üksnes maksuotsus. Kokkuvõtvalt: MTA on seisukohal, et vaideotsus kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult ei riku, mistõttu alus vaideotsuse vaidlustamiseks puudub MKS § 151 lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel, kelle taotlus jäi vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Nimetatud paragrahvi lõikest 3 tulenevalt võib kaebuse halduskohtusse esitada muuhulgas vaideotsuse peale, kuid seda üksnes juhul, kui vaideotsusega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.

§ 60

lg 2 sisaldab haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi haldusakti resolutiivosa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega saab isiku õigusi rikkuda üksnes haldusakti resolutiivosa, mis on antud juhul maksumaksjale soodsam, kui maksuotsus. Vaideotsuse resolutiivosa kohaselt on vaie osaliselt rahuldatud ja tasumisele määratud maksusummat vähendatud, mistõttu ei saa vaideotsus olla maksumaksja olukorda halvendav või tema õigusi rikkuv. Kaebuse esitaja ei ole vaideotsuse õigusvastasust ka millegagi põhistanud. 2010 juunis toimunud eelistungil seadis Tallinna Halduskohus Kaebajale tähtaja kaebuse täiendamiseks osas mis puudutab vaideotsuse õigusvastasust. J. S.i poolt esitatud kaebuse täienduses ei ole Kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud. Kaebusest ja selle lisadest nähtub, et kaebaja tahe on suunatud Maksuotsuse vaidlustamisele ja lõppastmes maksuotsuse tühistamisele. Õigusliku tagajärje, mida kaebaja oma väidetavate õiguste rikkumiseks peab, sai antud juhul luua üksnes maksuotsus. Kokkuvõtvalt: Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et vaideotsus ei riku kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, mistõttu puudub alus vaideotsuse vaidlustamiseks. MTA nõustub kõigi PMTK 28.04.2010 seletuses nr 6-4/246-4 ja 10.09.2010 täiendavas seletuses nr 6-4/ 246-4 toodud seisukohtadega ega hakka neid kordama. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustajate kirjalike seletustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: J. S. vaidlustab maksuotsuse punkti 1.6 (lk 11-14), milles maksuhaldur ütleb, et läbiviidud kontrolli käigus on selgunud, et J. S.i poolt 2006-2007 tehtud kulutused ületasid tema poolt deklareeritud tulusid. J. S.i isiklike elamiskulude katteks vajalikud rahasummad pärinevad suures osas isiku poolt Swedbank´s, Nordea Pangas ja SEB Pangas avatud arvelduskontodele tehtud sularaha sissemaksetest-

1. aastal kokku 53 100 krooni ning
2. aastal 267 700 krooni. Maksumenetluses põhjendas J. S. isiklikele pangakontodele tehtud sularaha sissemakseid perekonnaliikmetelt ja tuttavatelt saadud rahalise abiga, mis raha andnud isikutele tagastamisele ei kuulunud. Maksuhaldur on seisukohal, et J. S.i selgitused pangakontodele tehtud sularaha sissemaksete päritolu kohta on paljasõnalised, osaliselt vastuolulised ja ebapiisavad- raha saamine vanematelt ja tuttavatelt ei ole usutav ega kontrollitav. J. S. ei esitanud kontrolli vältel sularaha päritolu kinnitavat teavet ega dokumente, maksumenetluse käigus maksuhalduri poolt kogutud tõendid aga lükkavad ümber kaebaja paljasõnalised väited pangakontodele sisse makstud sularaha päritolu kohta. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et peale deklareeritud tulude olid J. S.il muud sissetulekud, mis võimaldasid oma kulutuste katmiseks teha arvelduskontodele sularaha sissemakseid, seega ei deklareerinud kaebaja 2006 ja
3. aastatel kõiki saadud tulusid ega 9 maksnud nendelt tulumaksu. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega. Maksuhaldur on võtnud hindamise teel tulumaksuga maksustamise aluseks J. S.i poolt oma pangakontodele tehtud sularaha sissemaksed 2006 53 100 krooni ja 2007 262 700 krooni. Samuti on maksuhaldur maksumenetluses tuvastanud, et 2007 on J. S.i arvelduskontodele teostanud makseid füüsilised isikud M. P. ja E. R.. Kolmandatelt isikutelt saadud teabe kohaselt J. S. tegeles üüriteenuse osutamisega (korterid Xxxxx xx/xx-x, xxxxxxx ja Xxx xa-x, Xxxxx).
4. aastal M. P. kandis J. S.ile üle 41 000 krooni ja E. R. 14 700 krooni (15 480 krooni – 780 krooni kommunaalkulud), kokku 55 700 krooni (41 000 krooni + 14 700 krooni). Maksuhaldur loeb selle summa J. S.i tuluks, mida isik ei ole vastava maksustamisperioodi füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastanud ega sellelt tulumaksu tasunud, millega kohus nõustub. Kohus kuulas vande all üle tunnistajad R. L.´i ja I. J.i, kelle ülekuulamist kaebaja taotles. Neid kahte isikut ei olnud maksuhalduril võimalik maksumenetluses suuliselt küsitleda, seega pidas kohus vajalikuks nende vande all ülekuulamist. J. S. taotles ka oma isa tunnistajana ülekuulamist, kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna leidis, et on piisav maksuhalduri poolt tema suuline küsitlemine maksumenetluses. Kaebuse esitaja muuhulgas väitis maksuhaldurile vastavalt suuliste seletuste protokollile, et R. L. on tema lapsepõlvesõber, mida viimane aga ei kinnitanud. R. L. seletas kohtule, et tutvus J. S.iga ajal, kui too töötas politseis ning R. L. oli ühes kriminaalasjas kannatanu. R. L.´i vande all antud ütluste kohaselt tunneb ta J. S.it seoses sellega, et viimane töötas Xxxxxx politseis. Tunnistaja R. L. käis politseis seoses tema korteris toimunud röövimisega. Isiklikud kontaktid J. S.iga tekkisid tal peale seda, kui uurimine oli lõppenud. Kes oli esimene kontakti loomisel, ta ei mäletanud. R. L. elab Xxxxxx linnas. Tunnistaja väitel käesoleval ajal tal püsivat töökohta ei ole. Töötuna arvel ta ei ole olnud. Lepingu järgi töötas ta viimati
5. aastal Daugavpilsis. Alates 2009 oktoobri lõpp-novembri algus enam tööd ei ole. Töötas Daugavpilsis perioodiliselt, korterite remondiga tegeles. Palk oli tal 6 000-7 000 krooni kuus. Töötas 2008-
6. aastal, kokku umbes 10 kuu eest sai tasu. Ametlikult ta
7. aastal ei töötanud. Tunnistaja väitis, et tal olid rahalised suhted J. S.iga. R. L. väitis, et töötas juhutöölisena, ehituse eriala tal ei ole. Tasu sai vastavalt töömahule, kindlat sissetulekut ei olnud- ühes kuus võis olla kuni 7 000 krooni, teine kuu kuni 3 000 krooni, täpselt ei mäleta. 2007 kevadest kuni sügiseni (ca oktoober) töötas. Tunnistaja väitel talle jätkus sellest rahast toimetulekuks. Mäletas, et kevadel 2006 laenas 40 000 krooni J. S.ile. Allkirja laenu kohta ei võtnud, tal ei olnud kahtlust, et J. S. laenu tagasi ei maksa. Leppisid kokku, et aasta jooksul maksab tagasi. Tunnistaja väitis, et tal probleemi raha laenamiseks ei olnud, peale oma isa surma jäi talle isa markide ja autogrammide kogu, osa isa poolt kogutud autogrammidest müüs maha. See 40 000 krooni oli autogrammide osalisest müügist. R. L.´i ema võttis oma korteri, Xxxxxxxxx xx, peale 500 000 krooni pangalt krediiti. R. L.´i eksabikaasa V. T. võttis Xxxxxx x-xx korteri peale krediiti pangalt 250 000 krooni. Ostis korteri ema krediidi eest Xxxxxs, Xxx tänaval, numbrit ei mäleta F. M. nimele, kes on S.i endise abikaasa H-M. M. õde. J. S. koordineeris korterite tehinguid, R. L. üksikasju ei tea. J. S. ütles, et korteritehing tuleb vormistada tema naise õe nimele. R. L.´i eksabikaasa rahast tasusid broneeringu Tallinnas asuvale korterile, tänavat ei mäleta, see oli ehitamisjärgus. J. S.i endise abikaasa H-M. M. nimele oli see korter broneeritud. Tehinguni see ei jõudnud. Xxxxxx müügitehing toimus, see oli 2008 aasta detsembris, kui osteti korter. R. L.´l ja J. S.il oli kokkulepe, et ostavad ühe hinna eest ja müüvad kõrgema hinnaga, vahe pidid pooleks jagama. Pooleks sellepärast, et raha oli R. L.´i poolt ja idee J. S.i poolt. Xxxxx korteri müügist mingit tulu ei saanud, müüsid odavamalt kui ostsid. Xxxxx korteri ostsid 2006, miks seda varem ei müünud maha, ta ei teadnud, J. S. tegeles selle tehinguga, tunnistaja ei ole ka ostu-müügi lepingut näinud. 2006 lõpus või 2007 alguses kas 80 000 või 90 000 krooni laenas J. S. R. L.´i väitel temalt, allkirja ta ei võtnud. Et raha saada müüs ta 4 albumit autogramme. Oli veel üks nn rahasüst, umbes 100 000 krooni osade kaupa laenas J. S.ile kuni suveni 2007, täpselt ei mäletanud, samuti ei mäleta, mis summades laenas. Sai tagasi viie aasta jooksul mitte rohkem kui 50 000 krooni kokku. R. L. maksab tagasi krediidilaene. Eksabikaasa jäi aga korterist ilma. R. L.´i ema võlg on siiani pangale tasumata. 10 Nagu nähtub R. L.´i ütlustest ta ei võtnud J. S.ilt laenusummade kohta allkirju, kuna väidetavalt ei tekkinud tal kahtlust, et J. S. laenu tagasi maksab. Samas aga on kaebusele lisatud 10.01.2008 võlakiri, millele on alla kirjutanud J. S., et tema on võtnud ajavahemikus märts 2006 kuni jaanuar 2008 laenu R. L.´lt kokku 245 000 krooni erinevates osades (summade suurused on märkimata) ning kohustub selle summa tagasi maksma 2 aasta vältel arvates võlakirja koostamisest. Kohtus kinnitas R. L., et J. S. ei ole temale võlga tagasi maksnud, kuid kohtu poole ta ei ole pöördunud võla tagasisaamiseks. Samas aga tunnistaja väitis, et on töötu ning maksab pangale laenu tagasi (ema võlg on pangale tasumata). Kohtu jaoks tunnistaja ütlused ei ole veenvad ning kohati on ebausutavad, mis puudutab laenusummade suurust, tunnistaja juhutöid ja nendelt saadud tagasihoidlikke sissetulekuid (6 000-7 000 krooni või ka 3 000 krooni, väidetavalt kuidas kunagi), millest ta pidi maksma ka oma alaealisele lapsele elatisraha. Tunnistaja väitel müüs ta osade kaupa J. S.ile laenu andmiseks oma isalt saadud pärandvara. Ka selles osas ütlused ei ole kohtu jaoks veenvad. I. J.i vande all antud ütluste kohaselt tunneb ta J. S.it alates 2006-2007 aastast. I. J.il oli tol ajal korter üürimiseks, J. S. oli maakler. J. S. on võtnud 5 000 krooni laenu, see oli
8. aasta mais või juunis, võib-olla ka juulis, tunnistaja täpselt ei mäletanud. Allkirja laenu eest I. J. ei võtnud, usaldas teda, ei olnud nii suur laen ka. Laen oli võetud üheks või kaheks nädalaks, täpselt ei mäletanud. J. S. maksis tagasi selle kahe-kolme nädala jooksul. Võib-olla J. S. võttis veel 1500 või 2000 krooni aastal 2007 bensiini peale, summad olid tunnistaja väitel nii väikesed, et ta ei mäleta neid. Allkirja nende eest ei võtnud. I. J. otsustas pantida maja Xxxxxxxxx tee x Xxxxxxs selleks, et laiendada oma äri, pank andis talle kolmes osas kokku 3 miljonit krooni laenu. Kaks panka oli, esimene pank oli Nordea, summat ei mäletanud, umbes 600 000 kuni 700 000 krooni. Kui maja vundament oli valmis, siis võttis Nordeast veel laenu, ei mäleta kas 1 miljon või 1,1 miljonit krooni. Siis läks Nordeasse veel laenu küsima, Nordea rohkem laenu ei andnud. Hüpoteek oli seatud Nordea pangas. Siis läks I. J. Swedbanki, sealt sai 1,3 või 1,4 miljonit, täpselt ei mäletanud. Kogu summa oli kokku 3 miljonit krooni, pandiks oli Xxxxxxxxx tee x ning Rapla maakonnas, Kohila vallas, Urge külas, asuv maa koos vundamendiga, kinnistu nimi oli „Kuu“. I. J.i abikaasa oli käendajaks. I. J. sai kätte 1,3 miljonit krooni, täpset summat ei mäletanud. 300 000-400 000 krooni oli I. J.il vaba raha. I. J. andis J. S.ile
9. aastal laenu kahes osas- 50 000 ja 100 000 krooni, võib-olla septembris, oktoobris, täpselt ei mäletanud. Tunnistaja ei mäletanud, kas võttis allkirja või mitte, võib-olla võttis vend. Tagasi pidi J. S. võla maksma aasta jooksul. Tunnistaja väitel õigel ajal J. S.il ei olnud võimalik tagasi maksta. Nüüd saab tunnistaja osade kaupa raha tagasi. Praegu on ta 32 000 krooni kokku tagasi saanud, kõige suurem summa, mida korraga on tagasi saanud, on 4 000 krooni. Tunnistaja väitel kohtu poole võlasumma tagastamiseks ta pöördunud ei ole ja ei kavatsegi seda teha. Ta usaldab inimesi, sealhulgas J. S.it. Tunnistaja ise on veel miljon krooni pangale võlgu. Tunnistaja väitis, et ei ole ise juba 2 kuud maksnud pangalaenu tagasi. Tunnistaja olevat kindel, et J. S. maksab talle võla tagasi. Juba seegi on tunnistaja arvates hea, et 32 000 krooni on ta tagasi saanud. 50 000 krooni ja 100 000 krooni laenu andis sularahas J. S.ile, ilma intressita andis laenu. Aitas J. S.it, kuna tal oli raske olukord. Tunnistaja väitis kohtule, et tal on aega oodata, kuni J. S. võla tagasi maksab. Ka selle tunnistaja ütlused ei ole kohtu jaoks veenvad. Tunnistaja väitis, et laenas J. S.ile
10. aastal kahes osas laenu- 50 000 krooni ja 100 000 krooni, samas aga ta ei mäletanud, kas võttis selle kohta allkirja või mitte või võttis hoopis vend. Tunnistaja väitel on ta tagasi saanud ca 32 000 krooni, kuid ta ei kavatsegi kohtu poole pöörduda laenu tagasisaamiseks, tal olevat aega küll oodata kuni J. S. võla tagasi maksab. Samas teatas tunnistaja kohtule, et ta on ise pangale võlgu 1 miljon krooni ning ei ole juba 2 kuud maksnud pangalaenu. Kaebusele on lisatud 2 võlakirja, mõlemad on allkirjastatud J. S.i poolt. Nii 18.09.2007 (50 000 krooni) kui ka 16.11.2007 võlakirjas (100 000 krooni) on öeldud, et J. S. kohustub võla tasuma 1 aasta jooksul arvates võlakirja koostamisest. Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole käesoleva ajani võlga tasunud ning tunnistaja ise on olukorras, kus tal on raskusi pangalaenu tasumisega, ei kavatse ta kohtusse võla tagasinõudmiseks pöörduda. 11 Maksuhaldur on maksumenetluses küsitlenud muuhulgas ka J. S.i vanemaid ning on õigesti hinnanud nende ütlusi, kohus nõustub vastustaja sellekohaste hinnangutega. Maksuhaldur on maksumenetluses saanud kirjalikku teavet ka muudelt isikutelt (H.-M. M., J. S. jt). Maksuotsuses on välja toodud kõigi maksuasjaga seotud isikute seletused ning maksuhalduri hinnangud ja järeldused. Kohus nõustub maksuhalduri järeldusega maksuotsuse punktis 1.6, et maksumenetluse käigus on tuvastatud, et J. S.i poolt 2006 ja 2007 tehtud kulutused ületasid tema poolt deklareeritud tulusid ning et J. S. ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid täiendava tulu päritolu kohta. Vaidlustatud maksuotsuse punkt 3 esimese lõigu (lk 17) kohaselt maksuhaldur on asunud seisukohale, et J. S.il olid 2006 ja 2007 täiendavad tuluallikad, mis võimaldasid tal oma elamiskulutuste katmiseks teha arveldusarvetele sularaha sissemakseid, mis tingis maksusumma määramise hindamise teel. Samuti osutas kontrollitav isik üüriteenuseid füüsilistele isikutele, mille eest laekus tulu tema arvelduskontodele. J. S. ei deklareerinud saadud tulusid 2006 53 100 krooni ja 2007 318 400 krooni (262 700 + 55 700) ega maksnud nendelt tulumaksu. Kohus leiab, et maksuhaldur kogutud tõendite põhjal on tulnud õigele järeldusele ning kohus nõustub vastustaja põhjendustega. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 sätestab maksusumma määramise hindamise teel. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Sama sätte lõige 2 ütleb, et hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Maksuhaldur on eeltoodud nõudeid järginud ning maksuotsuses näidanud ära nii hindamise metoodika kui ka hindamisel kasutatud tõendid. Samuti on kohus seisukohal, et MTA on põhjendatult jätnud J. S.i vaide osaliselt rahuldamata, mida maksuhaldur on piisava põhjalikkusega vaideotsuses selgitanud. Kokkuvõtvalt on kohus jõudnud järeldusele, et puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 12