Tsiviilasi nr: 2-09-20202 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2010, Tallinn Tsiviilasj

§ 61

lg 1 alusel teise vanema nõudel temalt välja elatise, mis määratakse

§ 61

lg 2 kohaselt kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

§ 61

lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on käesoleval ajal 2175 krooni. Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Hageja väitel on kostja kuni 2009.a novembrikuuni maksnud elatist 6000 krooni ning seejärel 4000 krooni kokku neljale lapsele. Kostja poolt väidetavalt kantud kulutusi katuse remondiks ei saa käsitleda elatusraha maksmisena. Seega on hageja poolt 13.06.2009 esitatud elatise nõue põhjendatud. Kuna hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras, ei pidanud kohus vajalikuks täiendavalt käsitleda laste mõistlikke vajadusi ja kulutuste suurust nende vajaduste rahuldamiseks. Hageja sissetulekuks on töötasu ca 6000 krooni kuus, 2009.a ka tasu lisatöö eest 28 750 krooni, peretoetus 2700 krooni. Kostja ei ole oma sissetulekuid tõendanud. Kostja seletustel ei saa juhutööde eest saadut määrata kindla summana kuus. Kohus leidis, et vanema varanduslikku seisu ei tule määrata üksnes tema igakuiste sissetulekute (töötasu, toetus, pension) järgi, vaid arvestada tuleb ka muu varaga. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kuulub hagejale 7 kinnisasja, lisaks korteriomandile, kus hageja koos lastega elab, kuulub hagejale veel 4 korteriomandit Tallinnas. Tallinnas XXXXXXXXXX X-X asuv korter on antud üürile ja hagejale makstakse kommunaalteenuste eest. Üüri maksmise kohta andmed puuduvad. Kostjale kuulub 2 korteriomandit Tallinnas ja 2 kinnisasja Võrumaal. Tallinnas XXXXXXX XX-X korteriomandit kasutab kostja elamiseks. Kohus leidis, et hageja varaline seis on hetkel parem kui kostjal. Samas ei ole kostja tõendanud, et tal ei ole nn juhutöödest saadavast tasust võimalik maksta elatist seaduses ettenähtud ulatuses, ning et elatise maksmisel ei oleks võimalik säilitada minimaalset vajalikku elustandardit. Kostja varaline seis lubas tal kasutada kohtumenetluses vandeadvokaadi abi. Laste ülalpidamiskohustus on mõlemal vanemal ning kostjal on võimalik elatusraha katteks talle kuuluvat kinnisvara realiseerida. Kohus mõistis kostjalt välja elatise

§ 61lg 4 ettenähtud määras.

Arvestades hageja paremat varalist seisu, ei pidanud kohus põhjendatuks välja mõista elatist tulumaksu võrra suuremas summas. Kohtuotsuse kohaselt ei esine

§ 61

lg 6 sätestatud asjaolusid, mistõttu on põhjendatud hageja nõue elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt alates 15.10.

1. Igakuine elatis neljale lapsele on kokku 8700 krooni. Kuni asja arutamiseni on kostja maksnud elatist 34 000 krooni (6000 + 4000 x 7), mis katab nelja kuu elatise suuruse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis alates 15.02.
2. Apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis summas 1000 krooni lapse kohta alates 17.12.2009 kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja ei ole rikkunud ülalpidamiskohustust. Poolte 09.09.2008.a kokkuleppe kohaselt tasub kostja hagejale elatist 1000 krooni kuus lapse kohta. Pooltel oli kokkulepe, et kostja poolt kantud kulu summas 24 000 krooni (katuse parandustööd) käsitatakse elatusrahana ja sel perioodil kostja hagejale eraldi elatist maksma ei pidanud. Pooltel on kooskõlas

§ 100lg-ga 3 õigus kokku leppida ühiste laste ülalpidamisviisis.

Alates 01.11.2009 on kostja tasunud hagejale regulaarselt igakuiselt 4000 krooni ning täiendavalt teostanud hageja palvel viimase kinnistule renoveerimistöid. Hageja on kuritarvitanud pooltevahelist kokkulepet. Kostja varaline seisund ei võimalda täita maakohtu otsust. Kostja 4

§ 61lg-s 4 sätestatud minimummäära ulatuses.

Kostja hinnangul tuleb ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada asjaoluga, et hagejale kuulub mitu korteriomandit, mis on antud üürile ja tagavad hagejale regulaarse täiendava igakuise sissetuleku. Kostja hinnangul on seni makstav elatusraha 1000 krooni kuus kostja rahalisi võimalusi objektiivselt hinnates maksimaalne võimalik summa, mida ta suudab regulaarselt tasuda. Püsiva töökoha leidmisel on kostja nõus elatise suuruse üle vaatama. Kostja annab võimaluste piires rahalist tuge ka vahetult lastele nii taskurahana kui ka lastele vajalikke riideid, sporditarbeid vms soetades. Kostja märgib, et hageja poolt kirjeldatud kulutused laste kasvatamisele näivad kunstlikult paisutatutena ega vasta ilmselt tegelikele kulutustele. Kostjale jääb arusaamatuks, millistest vahenditest on hageja vastavaid igakuiseid kulutusi seni kandnud. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt korduvalt väljendatud ettepaneku võtta poolte ühised lapsed enda juurde elama. Kostjal on võimalik tagada poolte lastele eakohaseks arenguks ja äraelamiseks normaalsed tingimused. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta välja mõistetava elatise suuruse osas muutmata ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsust tuleb muuta menetlusosaliste ringi osas, samuti tuleb elatis alates 01.07.2010.a välja mõista alaealistele lastele endile ja mitte laste emale. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kohaldamisele kuuluva materiaalõigusega seonduvat, seejärel määratleb menetlusosaliste ringi, millele järgnevalt kuulub hindamisele elatisenõuete põhjendatus. Lõpuks annab kohus hinnangu apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
3. Maakohus leidis ekslikult, et

§ 210

lg-st 2 tulenevalt tuleb käesolev vaidlus lahendada kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse alusel. Käesolevas asjas esitati kostja suhtes elatisenõue, mille raames paluti kostjalt välja mõista elatis perioodi eest, mis hõlmas aega kuni 30.06.2010.a ja ajavahemikku sealt edasi.

§ 210

lg-st 2 tulenevalt tuleb elatisenõue perioodi eest kuni 30.06.2010.a lahendada seni kehtinud perekonnaseaduse alusel. Elatisenõue alates 01.07.2010.a ja edasi tuleb aga

§ 210lg-st 1 tulenevalt lahendada uue perekonnaseaduse alusel.

Kuigi maakohus arutas asja enne uue perekonnaseaduse jõustumist, tegi maakohus otsuse 01.07.2010.a, so uue perekonnaseaduse kehtivusajal. Kohus peab otsuste tegemisel lähtuma kehtivatest seadustest. Elatise maksmise kohustus on vanema ja lapse vaheline kestusvõlasuhe. Kui kohus teeb otsuse, millega mõistetakse elatis välja etteulatuvalt, omab see otsus tulevikku suunatud mõju ja sellise otsuse tegemisel ei saa lähtuda materiaalõigusest, mis kehtis minevikus, kuid mis on otsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud. Eespool toodust tulenevalt tuleb perioodi kuni 30.06.2010.a eest elatise väljamõistmisel lähtuda sellel perioodil kehtinud perekonnaseadusest ning elatise 5

§ 96

ja § 97 p 1 kohaselt on isa kohustatud andma ülalpidamist oma alaealistele lastele. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 on kostja alaealised lapsed. Sellest tulenevalt on kostja kohustatud andma elatist hagejale 2, hagejale 3 ja hagejale 4.

§ 101lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühe lapse kohta olla väiksem kui 2175 krooni. Sellest tulenevalt ei pea elatisenõuet ega selle nõude 6

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra ei ole täielikult välistatud, on elatise alla miinimummäära vähendamine võimalik vaid väga erandlikel juhtudel, seaduses sätestatud eelduste esinemise korral. Elatise vähendamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise kohustus ja vastavate asjaolude tõendamiskoormis lasub isikul, kes elatise väiksemas suuruses väljamõistmist taotleb, so kostjal. Selleks, et elatist saaks alla miinimummäära vähendada, tuleb kostjal tõendada, et kostja ei ole muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma alaealistele lastele ülalpidamist, kahjustamata seejuures enda tavalist ülalpidamist (

§ 102lg 1).

Selliste üldiste eelduste rakendamine alaealiste laste elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks on võimalik üksnes juhul, kui vanema vara hulka kuuluvate vahendite ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil kasutamine elatise miinimummääras väljamõistmist ei taga (

§ 102

lg 2 lause 2) ja kui esineb oluline põhjus, milleks saab seaduse kohaselt olla eelkõige vanema töövõimetus või asjaolu, et vanemal on veel mõni laps, kes elatise miinimummääras väljamõistmise korral osutuks majanduslikult vähemkindlustatuks, kui elatist saav laps (

§ 102lg 2 lause 3).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks vastavad asjaolud tõendatuks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha järeldust, et kostja ei ole tema varalist seisundit arvestades võimeline miinimummääras ülalpidamiskohustust täitma (

§102lg-s 1 sätestatud üldine eeldus).

Ringkonnakohus lähtub sellise järelduse tegemisel maakohtu poolt tuvastatud asjaolust, mille kohaselt kuulub kostjale kaks korteriomandit Tallinnas ja kaks kinnisasja Võrumaal. Maakohus tuvastas, et kahest Tallinnas asuvast korteriomandist kasutab kostja elamiseks ühte. Seega kuulub kostjale üks Tallinnas asuv korteriomand ja kaks kinnisasja Võrumaal, mida on võimalik alaealiste laste miinimummääras ülalpidamiskohustuse täitmiseks kas võõrandamise või koormamise teel realiseerida. Kuigi kostja väitis, et enne kinnisvarahindade märkimisväärset tõusu omandatud kinnisasju ei ole otstarbekas kinnisvaraturu madalseisus võõrandada, ei tähenda, et kinnisvarahindade mitte kõige soodsam seis saaks tingida selle, et laste isa ei peaks tagama oma alaealistele lastele ülalpidamist vähemalt miinimummääras. Seetõttu jätab ringkonnakohus arvestamata kõik need kostja väited, mis seonduvad sellega, et kostjalt elatise väljamõistmisel ei peaks arvestama kostjale kuuluvate kinnisasjadega. 14. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et

§ 102

lg-s 1 sätestatud üldised eeldused on täidetud, mille osas leidis ringkonnakohus eespool, et see nii ei ole, tuleks ka

§ 102

lg 2 lausest 2 tulenevalt järeldada, et elatist alla miinimummäära välja mõista ei saa. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille kohaselt ei annaks kostjale kuuluvate vahendite (korteriomand ja kinnisasjad) realiseerimine elatise miinimummääras maksmise võimalust. 15. Juhul, kui kõik eespool toodud eeldused oleksid täidetud, mille osas leidis ringkonnakohus, et see nii ei ole, ei saaks elatist vähendada seetõttu, et kostja ei ole tõendanud alaealiste laste elatise alla miinimummäära vähendamise eelduseks olevat mõjuvat põhjust

§102lg 2 lause 3 tähenduses.

Viidatud normi kohaselt saab alaealise lapse elatise alla miinimummäära vähendamine toimuda üksnes juhul, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Seadusandja nimetab võimalike mõjuvate põhjustena elatise maksmiseks kohustatud vanema töövõimetust ja olukorda, kus elatise maksmiseks kohustatud vanemal on veel mõni laps, kes jääks elatise miinimummääras väljamõistmise korral halvemasse olukorda. Selliseid asjaolusid käesoleva vaidluse puhul ei esine. Kostja ei ole töövõimetu. Kostja on tööeas, töövõimeline kutseoskustega spetsialist, kes ka töötab. Kostja ei ole enda väidete kohaselt olnud viimasel ajal võimeline leidma endale sellist tööd, mis võimaldaks täita 7

§ 102lg 2 lause 3 tähenduses.

Töövõimeline kostja peab tegema kohaseid jõupingutusi selleks, et leida sissetulek, mis võimaldaks oma lapsi vähemalt miinimumtasemel ülal pidada.

1. Käesoleval juhul ei ole kostjal ka sellist last, kelle suhtes elatist välja ei mõistetaks ning kes elatise väljamõistmise korral jääks seetõttu halvemasse olukorda. Elatis mõistetakse välja kõikidele kostja alaealistele lastele ning seetõttu saab kohus kõikide laste olukorda käesoleva vaidluse raames kaaluda ja arvestada. Selle hindamisel saab kohus lähtuda tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaoludest.
2. Seega ei esine mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mida oleks mõjuva põhjusena

§ 102lg 2 lauses 3 toodud loetelus otsesõnu nimetatud.

Kuigi

§ 102

lg 2 lauses 3 toodud mõjuvate põhjuste loetelu ei ole ammendav, saab loetelus konkreetselt nimetamata põhjust pidada oluliseks üksnes juhul, kui mingi muu, loetelus otsesõnu nimetamata põhjus on loetelus toodud põhjustega piisavalt sarnane ning vastab mõjuvate põhjuste määratlemiseks antud normi eesmärgile. Ringkonnakohtu hinnangul kostja ühtegi sellist põhjust esile toonud ei ole.

1. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi kuulub rahuldamisele selliselt, et hagejale 1 mõistetakse hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 ülalpidamiseks elatis välja suuruses 2175 krooni kuus kuni 30.06.2010.a ja sealt edasi mõistetakse elatis välja samas suuruses hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 kasuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kostja väide, et hageja 1 ja kostja sõlmisid perenõustaja juures kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma elatist igakuiselt summas 1000 krooni lapse kohta, olla elatishagi rahuldamata jätmise või osalise rahuldamata jätmise aluseks. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 1 kohaselt oli elatishagi rahuldamise eelduseks see, et last ülal pidama kohustatud vanem ülalpidamiskohustust ei täida. Tegemist oli imperatiivse sättega, millest pooled kokkuleppega kõrvale kalduda ei saanud. See tähendab, et juhul, kui pooled sõlmisid kokkuleppe, mille sisu oli see, et elatist ei tule maksta mitte rohkem, kui kokkuleppes näidatud suuruses, siis ei välistanud selline kokkulepe elatise suuremas ulatuses nõudmist juhul, kui tuvastatakse, et kokkuleppes näidatud elatise suurus ei katnud elatist saama õigustatud isiku tegelikke vajadusi. Sama järeldus tuleb teha ka kehtiva

§ 100lg 3 alusel.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kostja väide, mille kohaselt leppis ta hagejaga 1 kokku, et kostja parandab katust ja vabaneb sellega 24 000 krooni ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmisest, olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Vastava kokkuleppe sõlmimine, samuti katuse parandamine on tõendamata. Hagejad vaidlesid sellele kostja väitele vastu ning seega oleks kostjal tulnud vastavaid asjaolusid tõendada. Seda aga kostja teinud ei ole. See kostja poolt esile toodud asjaolu, et katuse parandamise perioodil hageja 1 kostjalt elatist ei nõudnud, ei saa olla katuse parandamise kui fakti ega paranduse väärtuse elatise hulka arvamise kokkuleppe olemasolu tõendatuks lugemise aluseks, sest katuse parandamine kui selline on tõendamata ja seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et katust parandati mingil kindlal perioodil. Samuti ei saaks väidetavat teatud perioodil esinenud hageja 1 poolset elatise nõude esitamise passiivsust käsitleda konkludentse tahteavaldusena katuseparandustööde elatise hulka arvamise tähenduses. Et kokkulepet ei ole tõendatud, ei ole vajadust käsitleda taolise kokkuleppe kehtivuse küsimust. 8

§ 61

lg-s 4 sätestatud suuruses ning alla selle suuruse sai elatist välja mõista üksnes

§ 61lg-s 6 sätestatud erandi esinemise korral.

Vastavate asjaolude puudumist käsitles kohus ülal. Kehtiva peakonnaseaduse § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades muuhulgas ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Mõlemale lapsevanemale kuulub kinnisasju, mida elamise eesmärgil ei kasutata, ning kuigi hageja 1 sissetulek on kostja omast suurem, tuleb sissetuleku puhul arvestada ka seda, et kostjal tuleb teha piisavaid pingutusi täiendava sissetuleku hankimiseks. Et tegemist on töövõimelise meesterahvaga, leiab ringkonnakohus, et puuduvad alused

§ 105lg 3 alusel kostja ülalpidamiskohustuse osa suuruse vähendamiseks.

1. Hagi rahuldamata jätmist ei saa tingida ka see kostja väide, et hageja 1 ja kostja ühisvara jagamisel jäeti osa varast hagejale 1 just sellel põhjusel, et kostja saaks väiksemas ulatuses oma lapsi ülal pidada. Selline kostja väide on tõendamata. Miski ei viita sellele, et selline kokkulepe hageja 1 ja kostja vahel oleks sõlmitud. Seega ei tule kohtul hinnata selle kokkuleppe kehtivust ega mõju ülalpidamiskohustusele.
2. Kuigi kostja väitis, et ta kohtub tihti lastega ning võtab laste kasvatamisest osa muul viisil kui elatusraha maksmise teel, ei saa need kostja väited hagi rahuldamist mõjutada, sest kostja vastavasisulised väited on sedavõrd üldised, et nende pinnalt konkreetseid järeldusi ei ole võimalik teha, hagejad sellesisulisi väiteid omaks ei võtnud ja kostja ei ole oma väiteid ka tõendanud. Kostja ei ole konkreetselt esile toonud, millise lapse suhtes ta millisel viisil ülalpidamiskohustust täidab, kellele kui palju ta taskuraha on andnud, millist spordivarustust ta on kellele ostnud ja kas seda saab vajalikuks pidada. Kohus käsitles kostja vastavasisuliste väidete abstraktsusega seotud probleeme ka 5.11.2010.a kohtuistungil.
3. Kostja viitas apellatsioonkaebuses ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-127-09 väljendatud seisukohtadele. Vastavad seisukohad ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist ega osalist rahuldamist. Käesoleval juhul on kostjal vara, mille arvelt täitemenetlust läbi viia. Väide, et selle võõrandamine ei ole otstarbekas ega pikemas perspektiivis ka laste huvides, ei saa tingida seda, et isa vabaneks ülalpidamiskohustusest või saaks seda täita alla minimaalse taseme.
4. Nii varem kehtinud kui ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast perekonnaseadusest tuleneb, et miinimummääras elatise väljamõistmise korral ei tule lapse vajadusi tõendada ega põhjendada. Seetõttu ei saa kostja väited selle kohta, et laste vajadused tunduvad kostjale ülepaisutatutena, olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Seejuures on oluline rõhutada, et elatise teatud konkreetses suuruses väljamõistmiseks ei ole vaja tõendada, et teine lapsevanem konkreetsed kulutused ka teeb. Miinimumi ületava elatise väljamõistmiseks on vaja esile tuua ja tõendada lapse vajadused kui sellised. Lapse vajadustest lähtuv elatis tuleb välja mõista ka siis, kui teine vanem vahendite nappuse tõttu ei ole siiani suutnud lapse põhjendatud vajadusi täielikult katta.
5. Kuigi kostja väljendas kohtumenetluse jooksul valmidust lapsed enda juurde elama võtta, ei saa see hagi rahuldamist mõjutada. Kostja kinnitas ka 05.11.2010.a kohtuistungil, et 9