← Eesti

2-02-287/40

Tsiviilasi nr: 2-02-287 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2010, Tallinn Tsiviilasja

§ 19lg 2 p 3 kohaldamist.

Kostja vastuväited 2. Kostja nõustus abielu lahutamisega, perekonnanime muutmist ei soovinud. Kostja palus jagada ühisvara abikaasade vahel võrdsuse printsiibist lähtudes. Kostja vaidles 250 000 krooni ühisvara koosseisu arvamise vastu, kuna ta ei tea sellest rahast midagi. Samuti oli ta laenu ühisvarasse arvamise vastu, kuna laenu võtmise ajal oli hageja OY B. ainuosanik. Hageja ei ole võetud laenu suurust tõendanud, esitatud on vaid võlatunnistus. Kostja ei tea, mida hageja ülejäänud rahaga tegi, perekonna tarbeks seda ei kasutatud. Laenust on perekonna huvides kasutatud vaid osa - 2 322 950 krooni, mille eest vastutavad pooled võrdselt. Abikaasade soetatud kogu vara maksumus on 1 628 000 krooni. Tartus XXXX XXXXX asuv korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka. Hageja väide, et nimetatud korter 2

(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 on olnud üksnes kostja valduses ajal, mil tekkis võlg korteriühistu ees, on alusetu ja tõendamata. Seega tuleb ka nimetatud võlg lisada ühisvara kohustuste hulka. Garaažiboks on kogu aeg olnud hageja valduses, see osteti hageja initsiatiivil ja soovil ning vormistati kostja nimele üksnes seetõttu, et hageja ei soovinud järjekordselt, et tema nimi kusagil omanike registrites figureeriks. Kostja nõustus, et traktor kuulub ühisvara hulka. 29.08.2001 sõlmis kostja eellepingu, mille kohaselt ostja omandab XXXXXXX-XXX XX X-XX, (endise kinnistu nr XXXXX) maast ¼ osa pärast ostuhinna tasumist. Pooled ostuhinna tasumise kuupäeva lepinguga ei määratlenud. Seega kuulub nimetatud eellepingust tulenev ostueesõigus kostjale ja kuna see on omandatud abielu ajal, siis kuulub see ühisvara hulka ja tuleb võrdselt jagada. Samuti sõlmis kostja 15.11.2001 kinnistu ostmise eellepingu A. K., viimasele tagastamisele kuuluva endise nimetusega XXXXXXX-XXX ¼ mõttelise osa suurusega 6,975h osas. Kostja tasus ostusummast enne lepingu sõlmimist 12 000 krooni. Ülejäänud summa pidi kostja tasuma põhilepingu sõlmimise päeval. Kuna eelnimetatud ostueesõigus oli omandatud abielu ajal, siis kuulub ka nimetatud vara ühisvara hulka ja kuulub abikaasade vahel jagamisele. Ka nimetatud vara osas tuleb välja selgitada, kas nimetatud maaüksus on kinnistatud ja kas ning kes on väidetavalt kinnistu omandanud. Kostja töötas nii enne abiellumist kui ka pärast suhete lõppemist. Poolte kokkuleppel ja perekonnasiseste rollide jaotusest tingituna kostja abielu ajal ei töötanud. Esimese astme kohtu otsus
  1. Harju Maakohus tegi 12.05.2010 otsuse, millega lahutas poolte vahel 27.10.1999 registreeritud abielu ja jättis kostja perekonnanime muutmata. Kohus luges poolte ühisvaraks korteriomandi Tallinnas XXXXX XXX XX-X (väärtusega 1 000 000 krooni), korteriomandi Tallinnas XXXXX XXX XX/XX-XX (väärtusega 1 200 000 krooni), suvila-elamu IdaVirumaal XXXXXX vallas XXXXX X (väärtusega 700 000 krooni), korteriomandi Tartus XXXX XX-XXX (väärtusega 740 000 krooni), garaažiühistu M. osakud (väärtusega 15 000 krooni), sõiduki Merzedes-Benz 308 D VAN 3I (registrimärk XXX XXX, väärtusega 15 000 krooni), traktori Jumz 6KL (registrimärk XXXX XX, väärtusega 30 000 krooni), kostja kontole jäänud raha summas 632 845,40 krooni ja rahalise kohustuse B. OY-le summas 2 322 950 krooni. Kohus jättis hageja omandisse korteriomandi Tallinnas XXXXX XXX XX/XXXX (registriosa nr XXXXXXXX), suvila-elamu Ida-Virumaal XXXXXX vallas XXXXX X (hooneregistri nr XXXXXXXXXX), korteriomandi Tartus XXXX XX-XXX (registriosa nr XXXXXXX), garaažiühistu M. osakud, sõiduki Merzedes-Benz 308 D VAN 3I (registrimärk XXX XXX) ja traktori Jumz 6KL (registrimärk XXXX XX). Kohus jättis rahalise kohustuse B. OY ees summas 2 322 950 krooni hageja täita. Kohus jättis kostja omandisse korteriomandi Tallinnas XXXXX XXX XX-X, Tallinnas (registriosa nr XXXXXXXX). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud vara arvel hüvitise 627 897,70 krooni ja menetluskulud 300 krooni. Pooltel puudub vaidlus selles, et nende abielulised suhted lõppesid 05.04.
  2. Seega võib poolte ühisvaraks olla vara, mis on omandatud perioodil 27.10.1999 kuni 05.04.
  3. Perekonnaseaduse (

) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kuna tõendamist ei leidnud hageja väide, et kostja võttis XXXXXXlt lahkudes kaasa sularaha 250 000 krooni, mille hageja luges poolte ühisvaraks, ei lugenud kohus 250 000 krooni TsMS § 230 lg 1 kohaselt poolte ühisvaraks tõendamatuse tõttu. Kuna kostja arvele on kantud 632 845,40 krooni osas vaidlus puudub, luges kohus nimetatud summa poolte ühisvaraks. Õige on kostja seisukoht, et laenu saamise ajal B. OY-lt, oli hageja ühingu ainuomanik. Nimetatu tuleneb 17.02.2000 aktsionäride erakorralise koosoleku protokollist (I köide lk 20-21). Koosolekul otsustati ühingule kuuluva korteriaktsiaseltsi kõik aktsiad müüa 2 500 000 marga eest (I köide lk 22-25). Hageja poolt 18.02.2000 alla kirjutatud 3

(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 võlakirjaga (I köide lk 41-42) võttis hageja kohustuse tagastada B. OY-le 1 800 000 marka koos 9%-lise aastaintressiga. Kostja pangakonto väljavõttest (I köide lk 118-130) nähtuvalt on kostja kontole makstud 01.03.2000 1 314 950 krooni, 29.05.2000 1 008 000 krooni. Hageja selgitus, et tegemist on rahaga, mille ta B. OY-lt laenas, on usutav. Kostja ei ole neid väiteid ega hageja poolt esitatud tõendeid ümber lükanud. 10.09.2009 avalduse kohaselt võeti laen perekonna huvides ja selle tagasimaksmise eest vastutavad mõlemad abikaasad

§ 20lg 2 alusel.

Hageja väitel osteti kogu ühisvara võetud laenu eest. Samas leiab hageja, et laenusummat mitte arvestades, on tõendatud vara soetamine vaid hageja raha eest, tema lahusvara arvelt. Tartu Maakohtu 20.09.2006 otsusega (I köide lk 154-155) mõisteti KÜ A. nõudel kostjalt välja 35 314,04 krooni elamu haldamise ja hooldamise eest. Tulenevalt

§ 20

lg-st 2 ei ole tegemist ühisvaraga – perekonna huvides võetud rahalise kohustusega. Kommunaalmaksete võlg ei ole perekonna huvides võetud varaline kohustus. Tegemist on korteriühistu ja ühistu liikme vahelise õigussuhtega. Seega ei kuulu ühisvarana jagamisele kostja poolt taotletud 35 314,04 krooni, mis temalt kohtuotsusega välja mõisteti. Samal põhjendusel ei kuulu ühisvara hulka hageja poolt taotletud garaažiühistu võlg summas 13 015 krooni ja kostja poolt taotletud maamaksuvõlg summas 5230 krooni. Samuti ei ole ühisvaraks kostja poolt ühisvarana märgitud eellepingute nr 2508 ja nr 3322 järgi makstud 65 000 krooni. Kostja väitel ostis kinnistud äriühing. Kostjal saab olla nõue äriühingu vastu. Hageja poolt taotletud ühisvarana jagamisele kuuluvast laenu, summas 4 716 000 krooni, tagasimaksmise kohustusest luges kohus perekonna huvides võetud laenuks 2 322 950 krooni, s.o summa, mille laenamist kostja tunnistab. Võlatunnistus ei tõenda 4 716 000 krooni suuruse laenu võtmist ega selle kasutamist perekonna huvides. Hagiavalduses ja 25.02.2003 eelistungil taotles hageja kogu ühisvara jätmist temale. 03.06.2003 kohtuistungil põhjendas hageja ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumist sellega, et kostja ei ole päevagi tööl käinud (I köide lk 65), esitades selle kohta ärakirja kostja tööraamatust. 13.11.2003 kohtuistungil (I köide lk 76) ja 07.04.2009 ja 10.09.2009 avaldustes (II köide lk 1-2, 106-108) pidas hageja ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumise aluseks

§ 19lg 2 p-i 3, kuna kogu ühisvara on soetatud hageja vahendite arvel.

Kostja on asja menetlemise ajal korduvalt väljendanud seisukohta, et soovib ühisvarast endale kahte Tallinna korterit ja on nõus muu vara jätmisega hagejale (I köide lk 77). Samas on kostja õigeks pidanud vara jagamist poolte vahel võrdselt.

§ 19

lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Õige ja tõendatud on kostja väide, et ta töötas nii enne kostjaga abiellumist kui ka pärast suhete lõppemist. Kohtule on usutav kostja selgitus, et poolte kokkuleppel ta abielu ajal ei töötanud perekonnasiseste rollide jaotusest tingituna. Kohus võib

§ 19lg 2 p-des 1-4 sätestatud juhtudel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.

Hageja viitas abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusena

§ 19lg 2 p-dele 3 ja 4.

Hageja põhjendustel ei olnud kostjal enne abiellumist raha peaaegu üldse, kooselu ajal kostja ei töötanud, seega puudus tal sissetulek ja vara, kogu ühisvara soetati hageja poolt laenatud raha eest. Kostja põhjendusest tulenevalt puudub alus

§ 19

lg 2 p 3 kohaldamiseks, kuna hageja seisukoha kohaselt on kogu ühisvara soetatud B. OY-lt laenuks võetud raha eest, laenu tagasimaksmise kohustust aga peab hageja ühisvaraks. Ka

§ 19

lg 2 punkti 4 kohaldamiseks ei ole alust, sest asjaolu tõttu, et ühisvara on soetatud laenuks saadud raha eest, ei ole hageja väitnud, et selle väärtus oleks abielu ajal suurenenud tema 4

(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 panuse arvel. Laenu ei saa hageja lahusvaraks arvata, kuna pooled on mõlemad seisukohal, et see on ühisvara (kostja arvates küll osaliselt). Ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise alused on

§ 19

lg-s 2 sätestatud ammendavalt.

§ 14

lg 1 järgi on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Kuna

§ 19

lg 1 järgi eeldatakse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsust, siis peab abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, selle aluse olemasolu tõendama. Hageja seda teinud ei ole.

§ 19

lg 2 p-i 2 järgi võib kohus kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Ülalmärgitud põhjendustel ei ole põhjendatud ka sel alusel abikaasade osade võrduse põhimõttest kõrvalekaldumine. Kohtuotsuse kohaselt on ühisvara väärtuseks 4 332 845,40 krooni, millest kumbki pool peab saama vara 2 166 422,70 krooni väärtuses. Arvestada tuleb, et kostja pangakontole jäi ühisvaraks olevat raha 632 845,40 krooni. Sellest tulenevalt on kostjal õigus saada vara 1 533 577,30 krooni väärtuses (2 166 422,70 - 632 845,40). Ühisvarana kuulub jagamisele ka rahaline kohustus B. OY-le summas 2 322 950 krooni. Kummalgi poolel tuleks täita rahaline kohustus 1 161 475 krooni ulatuses. Arvestades kostjale jääva ühisvara väärust ja rahalise kohustuse suurust, on kostjal õigus saada vara 372 102,30 krooni (1 533 577,30 - 1 161 475) väärtuses. Hagejale tuleb jätta ülejäänud vara ning rahalise kohustuse täitmise kohustus. Kuna kostja kasutab elamiseks Tallinnas XXXXX XXX XX-X asuvat korterit (väärtusega 1 000 000 krooni), tuleb see jätta kostja omandisse. Kostjalt tuleb

§ 19

lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis enamsaadud vara arvel summas 627 897,70 krooni. Hageja apellatsioonkaebus 4. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega jäeti Tallinnas XXXXX XXX XXX asuv korteriomand kostjale ja rahaline kohustus B. OY ees summas 2 322 950 krooni hageja täita. Hageja palub tuvastada, et kogu laen on võetud perekonna huvides, jätta kogu esemeline ühisvara, s.h Tallinnas XXXXX XXX XX-X asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX) hageja omandisse ja jätta kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 627 897,70 krooni. Kohus tunnistas, et hageja laenas B. OY–lt 4 716 000 krooni, millest 2 322 950 krooni kanti kostja kontole. Kohus ei ole põhjendanud vastuolulist seisukohta, milles kohus leidis, et laenu osa, mida pooled kostja kontolt igapäevaseks elamiseks kasutasid, on ühisvara, kuid raha, mille eest pooled kogu vara (kolm korterit, kinnistu, mootorsõidukid) soetasid, ei ole ühisvaraks olev laenuraha. Kohus ei ole põhjendanud, mille arvelt siis vara soetati. Kostja vastusega ja kohtuotsusega kriminaalasjas on tõendatud, et vara ostmiseks ei kasutatud kostja saadud laenu ega kooselu jooksul soetatud raha. Seega on tõendatud, et kostjal raha ei olnud, ka polnud hagejal mingit täiendavat isiklikku raha, kumbki abikaasadest ei töötanud, kuid elasid pangakontolt nähtuvaid kulutusi arvestades väga jõukalt. Kuigi otsest tõendit pole, millest nähtuks vara soetamiseks kasutatud raha päritolu, on kaudsete tõendite alusel näha, et vara soetati B. OY–lt saadud laenu eest. Vara eest tasuti sularahas. Kohus lahendas põhjendamatult vaidlust

§ 19lg 2 p-i 3 alusel, jättes osa laenuraha ühisvara nimekirjast välja.

B. OY koosoleku protokollis on kirjas, et hageja esindab kõiki omaniku hääli ja õigusi, kuid kuskilt ei nähtu, et ta on omanik. Äriühingul olid teised omanikud, kes volitasid hagejat enda eest asju ajama. Laenulepingu allkirjastamise ja sularaha kättesaamise juures oli ka kostja, kostja sai soome keelest aru ja oli seega teadlik laenu saamisest. Saadud laenu kulutasid pooled koos. Kostjale kuulub korter XXXXXXXXX ja ta ei jää ilma eluruumita ka juhul, kui talle ühisvara osa ei jää. Kohtuotsus tuleb tühistada osas, millega ainult osa võetud 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 laenust loeti kasutatuks perekonna huvides. Hageja soovib, et kogu soetatud vara jääks hagejale ja tema täita jääks ka võetud laen. Mingit täiendavat laenuraha hüvitamist ta kostjalt ei soovi, kuigi laen on suurem kui vara maksumus. Samuti ei nõua hageja kostjalt juba kättesaadud ühisvara osa summas 627 897 krooni tasumist. Kostja apellatsioonkaebus
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Kohus asus vääralt seisukohale, et ühisvaraks ei ole kostja poolt ühisvarana märgitud eellepingute nr 2508 ja nr 3322 järgi makstud 65 000 krooni. Kostja esitas kohtule taotluse täiendada abikaasade ühisvara nimekirja kinnistute soetamise eellepingute alusel tekkinud nõudega ehk varaga (õigustega). Kostja sõlmis 29.08.2001 A. K. eellepingu, milles lepingu pooled leppisid kokku, et ostja omandab XXXXXXX-XXX XX XXX endise kinnistu nr XXXXX maast ¼ osa pärast ostusumma tasumist. Pooled ostusumma tasumise kuupäeva lepinguga ei määratlenud. Seega kuulub nimetatud eellepingust tulenev ostueesõigus kostjale ja kuna see on omandatud abielu ajal, siis kuulub see ühisvara hulka ja tuleb võrdselt jagada. Samuti sõlmis kostja 15.11.2001 kinnistu ostmise eellepingu A. K. viimasele tagastamisele kuuluva endise nimetusega XXXXXXX-XXX ¼ mõttelise osa osas, mille suurus pidi olema 6,975 ha. Kostja tasus eellepingu kohaselt ettemaksu. Ülejäänud summa pidi kostja tasuma põhilepingu sõlmimise päeval. Kuna eelnimetatud ostueesõigus oli omandatud abielu ajal, siis kuulub ka nimetatud vara ühisvara hulka ja kuulub abikaasade vahel jagamisele. Kohus ei selgitanud välja, mis on nimetatud varast saanud ja asus ebaõigesti seisukohale, et nimetatud vara ei kuulu ühisvara hulka. Kostja teada on nimetatud kinnistud omandatud hageja omanduses ja kontrolli all oleva OÜ A. poolt. Abikaasad omandasid 20 000 osakut garaažiühistus M.-X. Sõltumata sellest, et abikaasade kokkuleppel kanti garaažiühistu liikmeks kostja, moodustavad garaažiühistu osakud ühisvara. Kostja pole kunagi garaažiboksi kasutanud ja see oli hageja valduses kogu abielu kestel ja ka peale selle faktilist lõppemist. Kostja leiab, et ka pärast abielusuhete faktilist lõppemist ühisvara omamisest tekkivad kohustused kuuluvad ühisvara hulka ja need tuleb ühisvara jagamisel võrdselt jagada. Vastustaja seisukoht
  2. Pooled vaidlesid vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt hageja apellatsioonkaebust ja seejärel kostja apellatsioonkaebust ja kaebustele vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Maakohtu otsus on seaduslik osas, milles maakohus leidis, et ühisvara hulka saab laenu arvata vaid summa 2 322 950 krooni osas. Laenu võtmise ajal kehtinud perekonnaseaduse § 20 lg 2 kohaselt sai ühe abikaasa poolt võetud laenu arvata perekonna huvides võetud laenuks üksnes juhul, kui laen võeti perekonna huvides. Sellest tulenevalt oleks hageja pidanud tõendama, et laen, mis ületas summat 2 322 950 krooni, võeti samuti perekonna huvides. Seda aga hageja tõendanud ei ole. Hageja ühepoolset väidet, et kogu raha kulutati peale laenu võtmist perekonna huvides, ei saa kogu laenu ühisvara hulka arvamise 6
(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 jaoks piisavaks pidada, sest kostja vaidles sellele väitele vastu ja hageja ühepoolne väide ei ole ilma kostja omaksvõtuta tõend. Sellele lisaks märgib kohus, et ka see hageja ühepoolne väide, et kogu laen kulutati kunagi peale laenu võtmist perekonna huvides, läheb vastuollu muude hageja väidetega. Nimelt tuleneb hageja muudest väidetest, et laenuks saadud raha toodi kohvrites Eestisse, vahetati siin kroonideks ning raha hoiti seifis, kust kostja abielusuhete lõppedes 250 000 krooni kaasa võttis. Kuigi raha kaasavõtmine ei leidnud tõendamist, tuleneb sellest hageja väitest siiski, et kogu laenuks võetud raha ei kulutatud perekonna huvides ja osa rahast pidi abielusuhete lõppedes veel alles olema. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 20 lg-t 2 tuleb sisustada selliselt, et üksnes sellist kohustust saab lugeda ühisvara hulka, mis võeti perekonna huvides. Sellisest normi sisustamisest tuleneb, et juhul, kui üks abikaasa võttis kohustuse ja kui kohustuse võtmise ajal ei võetud kohustust perekonna huvides või kui kohustuse perekonna huvides võtmine tõendamist ei leia, siis ei ole

§ 20lg 2 eeldused täidetud.

Isegi siis, kui tõlgendada

§ 20

lg-t 2 selliselt, et ühisvarahulka tuleb lugeda igasugune ühe abikaasa poolt võetud laen, mille võtmisel ei ole laenu perekonna huvides võtmine küll tõendatud, kuid mis kulutatakse hiljem perekonna huvides, ka siis ei saa 2 322 950 kroonist summat ületavat laenuosa ühisvara hulka lugeda, sest hageja ei ole suutnud tõendada, et seda summat ületavas osas oleks laenuraha perekonna huvides kasutatud. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et muid laenurahasid oleks mingiteks konkreetseteks perekonna huvides tehtud kulutusteks kasutatud. Viidatud summat ületavat laenuosa ei muuda ühisvaraks ka see, et kostja viibis laenu võtmise juures, sest sellest asjaolust ei saa tuletada, et laen võeti perekonna huvides. Samuti ei muuda laenu perekonna huvides võetuks ka see, kellele kuuluvad B. OY osad. Maakohtu otsus ei ole laenu osaliselt ühisvara hulka arvamata jätmise osas vastuoluline. Maakohus ei ole märkinud, et laenuraha kasutati igapäevaseks elamiseks, ja et ühisvara omandati muu raha arvelt. Selliseid järeldusi maakohtu otsus ei sisalda. Ühisvara hulka arvatud asjade ostmiseks kulutatud raha võis tulla selle laenuosa arvelt, mis arvati ühisvara hulka. Vastupidist ei ole hageja tõendanud.

  1. Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire, kui jättis ühe Tallinna korteri kostja ainuomandisse. Mõistlik ja põhjendatud on see, et ühisvara jagamise korral jääb üks korter sellele abikaasale, kes seda koduna kasutab, seda eriti olukorras, kus teine abikaasa seda koduna ei kasuta ja kui ühisvara hulka kuulub mitmeid kinnisasju ja mitmeid korteriomandeid ning ühisvara jagamise tõttu ei pea ka teine abikaasa koduna kasutatavast kinnisasjast loobuma. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et korteriomandi kostja ainuomandisse jätmine oleks olnud ebaõiglane või lubamatu. Ühisvara jagamise tõttu ei pea kostja kolima oma ainuomandis olevasse ja XXXXXXXXXX asuvasse korterisse. Seda hageja väidet, et kogu vara omandati hageja lahusvara arvelt, ei lugenud maakohus tõendatuks ning ringkonnakohus sellise maakohtu järeldusega nõustub. Eespool toodust tulenevalt tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  2. Järgnevalt käsitleb kohus kostja apellatsioonkaebusega seonduvat. Maakohus leidis õigesti, et ühisvara hulka ei saa arvata 65 000 krooni, mida kostja väidetavalt eellepingute nr 2508 ja 3322 alusel maksis. Seda, et raha maksti ainult eellepingu nr 3322 alusel ja sedagi vaid summas 12 000 krooni, ning et sellest tulenevalt saaks ühisvara hulka arvata vaid 12 000 krooni, kinnitas kostja 05.11.2010.a kohtuistungil. Sellest tulenevalt käsitleb ringkonnakohus vaid 12 000 krooniga ja eellepinguga nr 3322 seonduvat. Ringkonnakohus märgib, et selleks, et mingit varaeset ühisvara hulka arvata, tuleb sellel vaidluse poolel, kes varaeseme ühisvara hulka arvamist soovib, tõendada, et konkreetne varaese on olemas. Antud juhul tulnuks kostjal tõendada, et tal on eellepingust nr 3322 tulenev nõue summas 12 000 krooni. 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-02-287 Ringkonnakohtu hinnangul kostja seda teinud ei ole. Viidatud eellepingu (t II kd lk 202) p 6.1.
  1. kohaselt peab müüja eellepingu alusel tasutud 12 000 krooni kostjale tagastama üksnes siis, kui eellepinguga reguleeritud müügileping jääb sõlmimata müüjast tulenevatel asjaoludel. Seda, et müügileping oleks jäänud sõlmimata müüjast tulenevatel asjaoludel kostja tõendanud ei ole. Hageja esitas kostja apellatsioonkaebusele vastuse, millele lisati kinnisasja müügileping nr 3739, mille p-st 3.
  2. nähtub, et müüja kinnitas, et eelleping jäi täitmata kostjast tulenevatel asjaoludel. Seda enam oleks kostjal tulnud käesolevas menetluses tõendada, et eelleping jäi täitmata, st põhileping jäi sõlmimata müüjast tulenevatel asjaoludel. Selle tõendamiseks ei ole aga kostja kohtule ühtegi tõendit ega väidet esitanud. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja väide, et müügileping tuli sõlmida peale ostuhinna tasumist, ei vasta tõele. Müügileping tuli eellepingu nr 3322 p-i 3.2.
  3. kohaselt sõlmida ühe kuu jooksul maa kinnistusraamatusse kandmisest alates. See asjaolu muudab eellepingust tuleneva nõudeõiguse olemasolu eelduste tõendamise veelgi kitsamaks. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud, et kostjal on eellepingust tulenev nõue müüja suhtes, mistõttu ei saa ka seda nõudeõigust ühisvara hulka arvata.
  4. Maakohtu otsus on seaduslik ka osas, milles garaažiühistu „M.- X“ ees eksisteerivat võlgnevust ühisvara hulka ei arvatud. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 20 lg 2 kohaselt sai ühisvara hulka arvata üksnes perekonna huvides võetud kohustused. Sellest tulenevalt ei saa ühisvara hulka automaatselt arvata ühisvara hulka kuuluvatest õigustest (garaažiühistu liikmesusest) tulenevaid kohustusi. Iga kohustus, mis tulenes sellest, et ühisvara hulka kuulus mõni asi, või et abikaasa oli näiteks garaažiühistu liige, ei muutunud automaatselt ühisvara hulka kuuluvaks kohustuseks seetõttu, et kohustus tulenes ühisvara hulka kuuluvast asjast või õigusest. Antud juhul on kostja toonud esile selle, et kohustused tekkisid peale abielusuhete lõppemist. Eespool toodust tulenevalt ei saa ka selles osas kostja apellatsioonkaebust rahuldada. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  5. Vastavalt TsMSRS § 3 lg-le 1 kohaldatakse enne kehtiva TsMS-i jõustumist alanud kohtumenetluste puhul menetluskulude jaotamisele varem kehtinud seadust. Maakohus määras kindlaks maakohtu kohtukulud ja ringkonnakohtul selle muutmiseks alus puudub. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka kohtukulude jaotamise osas. Ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Kuigi kostja apellatsioonkaebuse hind oli hageja apellatsioonkaebuse hinnast ca 5 korda väiksem, ei esitanud kostja ringkonnakohtule kohtukulude nimekirja (TsMS § 60 lg 3). Dokumenteeritud on vaid rahuldamata jäetud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumine. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte ringkonnakohtus kantud kohtukulud poolte kanda. Ulvi Lonurm Kaupo Paal Malle Seppik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.