Obsah (5)

§ 151§ 54§ 62§ 142§ 149

Tsiviilasi nr.2-08-73052 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2009 Tallinn Tsiviilasja nu

§ 151

lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega aegus hageja nõue juba 01.07.

1. Kostja palub kohtul arvestada nõude aegumist ja jätta hagi rahuldamata juba ainuüksi nimetatud põhjusel.
2. Kostja vaidleb vastu hageja nõudele ka võlgnevuse ja viivise osas. Hageja ei ole väidetava kohaliku keskmise üürihinna suuruse kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Hageja ei ole tõendanud, et pinda on üldse võimalik välja üürida ja millise üüripinnaga on tegemist, kas eluruumiga, äriruumiga vm, sest kõikidel nimetatutel on erinev üürihind. Seadusest ega poolte kokkuleppest ei tulene põhimõtet nagu peaks kostja hagejale makseid tegema igakuiselt. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 ja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt oli 01.07.2002 – 01.05.2004 seadusjärgseks intressimääraks 7%, mitte 14% nagu ekslikult leiab hageja. Kostja palub jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. MENETLUSE KÄIK
3. Kostja esitas kohtule taotluse teha asjas vaheotsus nõude põhjendatuse osas ning aegumise kohaldamise suhtes. Hageja toetas taotlust nõude põhjendatuse osas vaheotsuse tegemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus teeb TsMS § 449 lg 2 järgi asjas lõppotsuse, kui leiab, et nõue ei ole põhjendatud. TsMS § 449 lg 3 järgi teeb kohus asjas vaheotsuse, kui leiab, et nõue ei ole aegunud ja lõppotsuse, kui leiab, et nõue on aegunud. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Selles osas saab kohus teha lõppotsuse. Kohus leiab, et hageja nõue, kui see oleks põhjendatud, ei ole aegunud, kuid kuna nõue on põhjendamatu, teeb kohus asjas üksnes lõppotsuse, milles muuhulgas käsitleb ka aegumist.
5. Pooled ei vaidle asjas faktiliste asjaolude üle, mis puudutab poolte poolt kinnistu ja selle oluliste osade kasutamist. Vaidlust ei ole selles, et poolte omandis on XXX asuva kinnistu võrdsetes mõttelistes osades. Vaidlust ei ole ka selle, et hageja kasutada on kinnistul asuvast elamust 98,7 ruutmeetrit kasulikku pinda ja kostja kasutuses 189,3 ruutmeetrit kasulikku pinda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltel peaks olema kasutada võrdne osa kasulikku pinda ning kas kostja on kohustatud hagejale tasuma tema kasutuses oleva kasuliku pinna osa eest, mis ületab poole elamu kasulikust pinnas. Asja lahendamiseks tuleb välja selgitada, kas poolte vahel on olemas 3 kokkulepe kaasomandi kasutamiseks, mis on selle kokkuleppe sisu ning kas see kokkulepe sisaldab mh kostja kohustust tasuda hagejale tema kasutuses oleva osa eest hüvitist. Kohtuotsuses analüüsib kohus esmalt nõude põhjendatust ning seejärel aegumist.
6. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 71 lg 1 sätestab, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 2 sätestab, et kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.

§ 54

lg 1 sätestab, et kinnisasja oluliseks osaks on sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised, kasvav mets jne.

§ 62

lg 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja kasutuseelised.

§ 62

lg 4 alusel on kaasomanikul õigus nõuda tasu asja kasutamise eest kogu kasutusaja jooksul. Eelnimetatud seadusesätete koostoimest tuleb järeldada, et kaasomanikel on omavahelistes suhetes omaniku õigused ja need õigused ulatuvad kinnisasja puhul kogu kinnisasjale sh selle olulistele osadele. Seega ei ole õige kostja väide, et kui kasutuskorra kohaselt on kinnistu jaotatud võrdseteks osadeks, siis sellel asuva elamu kasutamine ei pea olema pooltele võrdses ulatuses võimalik. Kaasomandi kasutamine on piiratud AÕS § 72 lg 3 järgi üksnes teiste kaasomanike kasutusõigusega. Täielik õiguslik võim asja üle tähendabki seda, et omanikul on õigus otsustada asja kasutusviisi ja isikute üle, kes seda kasutavad. Õige on hageja väide, et omanikul on õigus oma asja kas ise kasutada või lubada seda kasutada kolmandatel isikutel kas tasuta või tasu eest. Sama põhimõte kehtib ka kaasomanike puhul. Olukorras, kus kaasomaniku kasutuses ja valduses on suurem osa kaasomandi mõttelisest osast, kui talle tegelikult kuulub, on kaasomanikul õigus nõuda teistel kaasomanikelt selle kasutamise eest tasu. Tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa välja üürinud või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandiosast suuremat osa välja üürida vaid iseenesest asjaolust, et ühe kaasomaniku kasutuses on kaasomandi osast suurem osa. Kaasomanikul on õigus nõuda kasutuseelise rahalist hüvitamist. Riigikohus on oma 9.10.1997 otsuses nr 3-2-1-111-97 ja 21.12.2004 otsuses nr 3-2-1-143-04 asunud seisukohale, et juhul, kui kaasomanike vahel puudub kokkulepe kaasomandis oleva asja kasutamise kohta ning see määratakse kindlaks selliselt, et ühe kaasomaniku kasutusse jääb tema omandiosast suurem osa, tuleb tal maksta teistele kaasomanikele, kelle kasutusse jääb nende omandiosast väiksem osa, hüvitist.

1. Kaasomandi kasutamine toimub AÕS § 72 lg 1 järgi kaasomanike kokkuleppel. Kohtule on esitatud Tallinna linnakohtu 30.09.1999 otsus tsiviilasjas 2/3/21-5060/98, millega on määratud kindlaks vaidlusaluse kinnistu kasutuskord poolte vahel. Kohtuotsusega on kindlaks määratud millist osa kinnistust saavad pooled kasutada ning milliseid kinnistu olulise osa (ehitis) osasid saavad pooled kasutada. Kohtuotsusega on juurdeehitis jäetud kostja kasutusse. Kohtuotsuses on märgitud, millised ruumid millise kaasomaniku kasutusse jäävad. Kohtuotsuses ei ole kindlaks määratud, et hagejal oleks õigus saada kostjalt hüvitist. Õige ei ole kostja väide, et kaasomanike vahel on siiani kehtiv lihtkirjalik leping kaasomandi kasutamise kohta, sest lepingut ei ole muudetud ega lõpetatud. Kaasomanike vahel sõlmitud lihtkirjaliku kaasomandi kasutamise kokkulepe on kohtuotsusega muudetud ja järelikult see ei kehti enam. 4 Kohus asub seisukohale, et Tallinna linnakohtu 30.09.1999.a otsust tuleb pidada kaasomanike kokkuleppeks AÕS § 72 lg 1 mõttes. Järelikult on kaasomanike vahel kehtiv kokkulepe, mis ei sätesta kostja kohustust tasuda hagejale hüvitist tema kasutuses oleva kaasomandi osast suurema osa kasutamise eest. Seetõttu ei ole hageja nõue põhjendatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja nõue ei saa rajaneda alusetu rikastumise sätetel, sest alusetu rikastumise puhul puudub igasugune õiguslik alus soorituse tegemiseks või see on hiljem ära langenud. Kaasomaniku nõue teiste kaasomanike vastu saab rajaneda AÕS § 72 lg 2 või kaasomanike kokkuleppele. Käesoleval juhul on poolte vahel olemas kokkulepe, mis reguleerib poolte vahelisi õiguseid. Kui poolte vahel oleks kaasomandi kasutamise kokkulepe, mis sätetaks tasu maksmise kohustuse, oleks hagejal õigus ka tasu nõuda. Kohus peab vajalikuks märkida, et asjaolu, et juurdeehitisel puudub kasutusluba ja seetõttu ei saa kumbki kaasomanik asja kasutada, ei ole käesolevas vaidluses oluline. Kasutusloa väljastamine on haldustoiming, millega kohalik omavalitus fikseerib, et ehitamine on toimunud vastavalt ehitusprojektile või muudele kohaliku omavalitsuse pool seatud ning õigusaktides sätestatud tingimustele. Kasutusloa olemasolu või puudumine ei oma kaasomanike vaheliste omanikusuhete pinnalt mingisugust tähtsust, sest ei anna kaasomanikule õigustust teise kaasomaniku kasutusõiguse piiramiseks.
2. Järgnevalt võtab kohus seisukoha aegumise vastuväite suhtes.

§ 142

lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Hageja tugineb oma nõudes ebaõigelt alusetult rikastumise sätetele, seega ei saa rakendada ka

§ 151lg 1 sätteid.

Hageja nõue rajaneb seadusel, AÕS § 72 lg 2 ning seega saab hageja nõuda kohustuse täitmist

§ 149alusel kümme aastat alates nõude sissenõutavaks muutmisest. Menetluskulud tuleb Ts

MS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kohtunik 5