KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 19.11.2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1159 Haldusasi OÜ Digital Milleni

) § 10 lg 3 näevad ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on 2 maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2009 otsus nr 3-3-1-94-08 p 19 ja
2. oktoobri 2004 otsus nr 3-3-1-39-04). Menetluse kiire ja efektiivse läbiviimise kohustusest tuleneb, et maksuhaldur peab probleemi lahendamiseks valima sobiva ja asjakohase tegevuse. Vastuste jätkuvat nõudmist olukorras, kus nad on kättesaadavad saadetud dokumentidest ja teabest ei saa pidada tõhusaks ja tulemuslikkusele suunatud tegevuseks. Kaebuse esitaja ei ole nõus MTA seisukohaga, et info ja dokumentide nõudmine kolmandalt isikult enne pöördumist maksukohustuslase poole on kooskõlas

§ 61sätestatud menetluskorraga.

Jätta vaie rahuldamata põhjusel, et mingi dokumentatsioon ei olnud komplektne ega piisav tõsikindlate järelduste tegemiseks on vastuolus seadusega.

§ 61

lg 2 sätestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Maksuhaldur ei täitnud seaduses kehtestatud kohustust ja nõuab kirjalikke dokumente lisaks lepingule kohe kolmandalt isikult. Samas ei nõustu kaebaja MTA järeldusega, et info nõudmine DMS-lt saadud teenuse edasise kasutamise kohta on seotud kontrolli eesmärgiga, kuivõrd võimaldab võtta seisukoha osas, kas vastavaid teenuseid on ka reaalselt saadud või mitte. Selleks, et tuvastada teenuse saamist pole vaja nõuda infot, mis puudutab teenuste edasist kasutamist Erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat. Seetõttu on loomulik, et maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja ja maksu kinnipidaja suhtes. Seega peab korraldus sisaldama selle tegemist tingivaid asjaolusid ja selles dokumendis tuleb osundada koos viidetega vastavate seaduste sätetele ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult.

§ 61

lg 3 nõuab maksuhaldurilt kolmanda isiku poole pöördumise põhjusele viitamist korralduses. Põhja MTK ettekirjutusest ei tulene põhjendust maksuhalduri vajaduse kohta teenuse edasikasutamiste suhtes. Samas pole veenev ka MTA argumentatsioon, kuna vaideotsuses ei erista ta teenuse saamist ja selle kasutamist. Ei saa pidada mõistlikuks info ja dokumentide nõudmist, mis kas on juba eelnevalt teadlik ja kättesaadav maksuhaldurile ja/või mida pole eelnevalt küsitud maksukohustuslaselt ja/või mis väljub maksumenetluse raamest. Kaebaja pool taotleb vaidlustatud korralduse tühistamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED PMTK kontrollib OÜ ComPlus Consulting

§ 61sätestatud menetluskorraga.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud 3 korraldus on õiguspärane, motiveeritud, antud kehtiva seaduse alusel ja on sellega kooskõlas ning kaebuses väljendatu ei anna alust korralduse tühistamiseks. Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu. Vastustaja jääb varasemalt korralduses ja vaideotsuses avaldatud seisukohtade juurde. Seoses kaebaja taotlusega tunnistada PMTK korraldus kehtetuks selgitab vastustaja esmalt järgmist: HKMS § 6 lg 1 järgi algatab halduskohus haldusasja kaebuse alusel. Sama paragrahvi teine ja kolmas lõige näevad ette võimalik taotlused, mida kaebajal on õigus halduskohtult paluda. Kaebusega haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlemise õigust ei ole ette nähtud. Kuigi kaebuse esitaja viitab kaebuses ka väidetavale õigusvastasusele maksuhalduri tegevuses, ei ole kaebaja õigusvastasuse kindlakstegemist siiski taotlenud. Seetõttu ei vasta kaebus HKMS § 10 lg 1 p 3 nõuetele, kuna kaebuses ei ole märgitud vastavasisulist taotlust, mistõttu puudub ka halduskohtul tulenevalt HKMS §-st 26 volitus antud haldusasja lahendada. Kaebuse esitaja etteheited MTA ehk vaide lahendaja aadressil on põhjendamatud. Kaebuse esitaja ei ole ära näidanud, et vaideotsus rikuks iseseisvalt kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Maksukorralduse seaduse § 151 lg 1 p 3 kohaselt on maksukohustuslasel või muul menetlusosalisel, kelle taotlus jäi vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Kaebuse võib esitada muuhulgas vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Vastustaja osundab, et kaebusega ei ole vaidlustatud vaideotsust eraldiseisvalt. Seega tuleb kaebuses vaide lahendaja (MTA) vastu suunatud kaebuse esitaja väited asjakohatutena kõrvale jätta. Samas on kaebuse esitaja loobunud olulises osas varasemas vaidemenetluses esitatud väidetest. See annab kinnitust, et juba korralduses ja vaideotsuses eneses on lahendatud kaebuse esitaja hinnangul vaidlusalused küsimused. Eeltoodu aga kinnitab omakorda maksuhalduri seisukohta korralduse motiveeritusest. Kõnesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja pidanud vajalikuks olenemata maksuhalduri vastavasisulistest korraldustest nendele õigeaegselt vastata ega anda sisulisi vastuseid menetluse käigus tekkinud küsimustele. Selle asemel on kaebuse esitaja arvates olnud lihtsam sisustada maksuhalduripoolset vaide esitajate ettevõtlusvabaduse piiramist. Kusjuures kaebusest ei selgu, kes on need vaide esitajad, kelle ettevõtlusvabadust on väidetavalt vaidlusaluse korraldusega piiratud. Eeltoodu põhjal ja arvestades, et korraldusega ei ole kaebajalt ettevõtlusega tegelemise õigust ära võetud või sellega tegelemist takistatud, jäävad kaebuse esitaja vastupidised üldsõnalised väited ebaselgeks. Oluline on märkida, et vastavalt korraldusele soovis maksuhaldur küsimustele vastuseid kirjalikult. Isegi juhul, kui äriühingu juhatuse liikme maksuhalduri ametiruumidesse kutsumine võib olla maksumaksjale koormav, ei too ka see iseenesest automaatselt kaasa vaidlustatud korralduse õigusvastasust. Seega on kaebaja väited liigsest koormamisest ilmne liialdus. Mis puutub erinevates korraldustes esitatud küsimuste osalist kattuvust, siis jääb vastustaja varem vaideotsuses antud seisukoha juurde, et ütlusi, mida isik on andnud ühe äriühingu juhatuse liikmena saaks automaatselt üle kanda ka tema ütlusteks, mida ta ilmselt annaks teise äriühingu juhatuse liikmena. Selline käitumine oleks ilmselgelt vastuolus maksumenetluses kehtiva uurimispõhimõttega, kuna sellisel juhul tugineksid maksuhalduri järeldused mitte isiku ütlustel, vaid eeldustel, millised need ütlused võiksid olla. Samuti ei saa maksuhalduri sellist käitumist, nõudes ühelt isikult, kes on kahe erineva äriühingu juhatuse liikmeks, kirjalikke vastuseid sarnase sisuga küsimustele, koormavaks. Vastavalt

§-le 11 lg 1 on maksuhalduril maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Seega on uurimispõhimõttest tulenevalt maksumenetluses kohustus välja selgitada kõik maksukohustust mõjutavad asjaolud (nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud) ning isik, kes on mitme äriühingu juhatuse liige, peab sellega arvestama, et ta osaleb maksumenetluses kahe erineva äriühingu seadusliku esindajana, koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Täiendavalt toonitab vastustaja, et ei saa välistada maksuhalduri õigust küsida dokumente mõlemalt tehingupoolelt ning samuti nõuda mõlemalt tehingupoolelt ka sarnaste dokumentide esitamist, kuivõrd praktikas on olnud juhtumeid, kus mõlema tehingupoole poolt esitatud dokumentidel olevad andmed ei kattu. Siinkohal ei saa vastustaja jätta tähelepanuta ka kaebuses endas esitatud vastuolulisi 4 argumente, kus kaebuse esitaja ka ise leiab, et erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat. Vastustaja selgitab, et

§ 59

kohaselt on tõenditeks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt ja kolmandalt isikult saadud teave, dokumendid jne. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Teabe ja dokumentide nõudmist kolmandatelt isikutelt reguleerivad lähemalt

§-d 61 ja 62.

§ 61

lg 1 kohaselt on maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kolmandad isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

§ 62

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Kolmas isik on mistahes isik, kes valdab teavet mõne teise isiku kohta. Seega ei ole kolmandaks isikuks maksukorralduse mõttes mitte ainult maksukohustuslane ja tema otsesed tehingupartnerid, vaid teatud juhtudel võivad maksumenetluses tähendust omavaid dokumente omavateks või maksukohustust suurendavat või vähendavat teavet valdavateks kolmandateks isikuteks olla ka maksukohustuslase tehingupartnerite tehingupartnerid jne ehk n-ö neljandad ja viiendad isikud. Nimetatud seisukohta on tunnustatud ka kohtupraktikas. Nii teabe nõudmise kui dokumentide esitamise korraldused peavad olema kirjalikud ja mõistagi motiveeritud.

§ 61

lg 3 ja

§ 62

lg 6 järgi annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe või dokumentide nõudmiseks

§-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Vastustaja kordab vaideotsuses toodud seisukohta, mille kohaselt korralduses toodud teave on maksuhaldurile maksude tasumise õigsuse kontrollimisel vajalik, kuivõrd võimaldab võtta seisukoha selles osas, kas vastavaid teenuseid on ka reaalselt saadud või mitte, sellest aga omakorda sõltub otseselt kontrollitava maksukohustus. PMTK on käesoleval juhul lähtunud

§ 61sätestatud menetluskorrast.

PMTK vaidlustatud korralduses lähtunud

§-s 61 lg 3 sätestatud nõuetest viidates ka kolmanda isiku poole pöördumise põhjusele, milleks on asjaolu, et maksumaksja on kontrollitaval perioodil teinud kaebuse esitajaga tehinguid. Ebaselged on kaebuse esitaja väited sellest nagu ei oleks makshaldur enne info ja dokumentide nõudmist kolmandalt isikult pöördunud maksukohustuslase poole, mis väljendub selgesõnaliselt vaidlustatud korralduse tekstis, s.o OÜ ComPlus Consulting poolt kontrolli käigus esitatud dokumentide ja info kohaselt /…/. Vastustaja leiab, et paljude tehingute majandusliku sisu kindlakstegemiseks on maksuhalduril vajalik võtta kontakti mõlema tehingupoolega. Kaebuse esitaja kahtlused selles, et maksuhalduri poolsed küsimused tema ja maksukohustuslase vaheliste tehingute kohta ei ole seotud kontrolli eesmärgiga ega aita kaasa kontrolli läbiviimisele, on põhjendamatud ja alusetud. Ilmselgelt omab maksustamisel määravat tähendust, kas arvetel kajastatud tehingud ka reaalselt toimusid. Eeltoodust tulenevalt on PMTK pöördunud põhjendatult kontrollis vajalike dokumentide saamiseks kaebuse esitaja kui kolmanda isiku poole. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud korralduses ei ole eksitud

§ 61lg 1 vastu.

Korralduses on põhjalikult selgitatud, mille alusel maksuhaldur kaebuse esitaja poole pöördus ja korralduse andis. Seonduvalt väidetega maksuhalduriga peetud kirjavahetusest, leiab vastustaja, et PMTK on enda vastust e-kirja saatjale piisavalt põhjendanud. Täiendavalt tuleb märkida, et maksuhaldur lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ja kaalutlusõigusest otsustab, milliseid tõendeid on vaja maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks koguda. Vastustaja arvates ei ole õigusriigis mõeldav olukord, kus kolmas isik dikteerib maksuhaldurile maksumenetluse ulatust, sisu ja läbiviimist. Vastustaja rõhutab, et asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liige on juba eelnevalt teise tehingupartneri juhatuse liikmena maksuhaldurile seletusi andnud, ei anna iseenesest maksuhaldurile automaatset õigust käsitleda vastavaid ütlusi mõlema tehingupartneri juhatuse liikme ütlustena. Seega on maksuhaldur käesoleval juhul õiguspäraselt nõudnud vaidlustatud korraldusega seletusi kaebuse esitajalt kui kolmandalt isikult. Samuti ei saa asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liige on juba eelnevalt maksumenetluses andnud seletusi maksumaksja juhatuse liikmena, vabastada teda 5 automaatselt seletuste andmisest kolmanda isiku juhatuse liikmena. Ei saa välistada maksuhalduri huvi esitada maksumaksjale ning kolmandale isikule tehingu sisu kohta erinevaid küsimusi. See on ka täiesti loomulik, kuivõrd mõlema tehingupartneri huvid ja kohustused tehingus olid erinevad ning annavad alust küsida selgitusi mõlemalt poolelt ning erinevate tehingu asjaolude kohta. Seega leiab vastustaja, et maksuhalduril on käesoleval juhul õigus saada kolmandalt isikult sellist teavet, mida ta maksumaksjalt ei saanud või mis nõuab ülekontrollimist. Vastustaja on seisukohal, et korraldus on põhjendatud ja valdavas osas on kaebuses toodud väidetele vastatud juba vaideotsuses. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et korraldus on seaduslik ja piisavalt motiveeritud. Kaebuses esitatud väited ei anna alust korralduse tühistamiseks. Vastustaja pool palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskus tegi OÜ-le Digital Millenium Solutions 16.03.2010 korralduse nr 12.2-3/1790-12 teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks, milles kohustas äriühingut andma maksuhaldurile kirjalikke selgitusi maksumenetluse käigus tõusetunud küsimustele (küsimuste loetelu on toodud korralduses). Maksuhalduri korralduses märgitakse, et PMTK kontrollib OÜ ComPlus Consulting käibemaksu arvestuse ja maksuhaldurile deklareeritud andmete õigsust maksustamisperioodidel 2009 november ja detsember. OÜ ComPlus Consulting poolt kontrolli käigus esitatud dokumentide ja info kohaselt on OÜ ComPlus Consulting teinud kontrolliperioodil tehinguid OÜ-ga Digital Millenium Solutions. OÜ ComPlus Consulting maksuarvestuses kajastatud majandustehingute tegeliku sisu ja toimumise kontrollimiseks ning kinnitamiseks on maksuhaldurile vajalik saada teavet kolmandalt isikult, milleks käesoleval juhul on OÜ Digital Millenium Solutions. Kaebaja väitel OÜ Digital Millenium Solutions ja OÜ Complus Consulting on seotud äriühingud, mille juhatuse liikmeks on L. O. D.. Samuti väidab kaebaja, et korralduses esitatud küsimused on identsed nendele, millele L. O. D. on juba vastanud OÜ Complus Consulting juhatajana. Kaebaja väide küsimuste identsuse kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit sellekohase väite kinnitamiseks, mille alusel kohus võiks veenduda väite õigsuses. Kaebaja arvates on ebaloogiline oodata erinevaid vastuseid OÜ-lt Digital Millenium Solutions, mille juhatuse liige on sama isik ning et selles osas on korraldus põhjendamatu. Lisaks väidab kaebaja, et maksuhaldur nõudis dokumente, mis on kättesadavad OÜ-s Complus Consulting ning esitas küsimusi, mis pole seotud korralduse eesmärgiga. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. Sarnaselt vastustajaga kohus leiab, et isik, kes on mitme äriühingu seaduslik esindaja (juhatuse liige), peab arvestama võimalusega, et ta osaleb maksumenetluses kahe erineva äriühingu seadusliku esindajana koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Maksuhaldur ei eelda dokumentide olemasolu, samuti ei oleta, millised võiksid olla äriühingu esindaja vastused maksuhalduri tõstatatud küsimustele. Maksuhaldur oma igapäevatöös teostab uurimispõhimõtet ning sellest tulenevalt peab välja selgitama kõik maksumenetluses tähtust omavad (nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad) asjaolud vastavalt Maksukorralduse seaduse (

) §-le 11 lg

1. Maksuhaldur ei saa maksumenetluses tugineda eeldustele ja oletustele, kõik maksuasjas tähtsust omavad asjaolud peavad olema tõendatud. Kummastav on kaebaja toodud väide, et nii OÜ Digital Millenium Solutions kui ka OÜ Complus Consulting seaduslik esindaja on korduvalt kinnitanud võimalust käsitleda tema vastuseid kolmanda isiku ütlustena ning et maksuhaldur võiks menetluse tõhusamaks 6 läbiviimiseks ning lähtuvalt uurimispõhimõttest kasutada analoogiat. Asjaolu, et tegemist on ühe ja sama esindajaga, ei tähenda, et tema kui OÜ Complus Consulting esindaja ütlused kantakse automaatselt üle kolmanda isiku OÜ Digital Millenium Solutions esindaja ütlusteks. Samuti kaebaja ei ole täpsustanud, millist analoogiat tuleks kasutada (mille alusel jne). Kohus nõustub vastustajaga, et ütlusi, mida isik on andnud ühe äriühingu juhatuse liikmena ei saaks automaatselt üle kanda tema ütlusteks, mida ta oletatavasti annaks teise äriühingu esindajana, mis oleks ilmselgelt vastuolus maksumenetluses kehtiva uurimispõhimõttega, kuna sellisel juhul ei saaks maksuhalduri järeldused tugineda mitte kolmanda isiku esindaja ütlustele, mille õigsust esindaja kinnitab oma allkirjaga, vaid eeldustel, millised need ütlused võiksid olla. Sellisel juhul võiks maksuhaldurile ette heita uurimispõhimõtte eiramist. Kuna kaebaja ei ole kohtule võrdluseks esitanud küsimusi, mida maksuhaldur esitas OÜ-le Complus Consulting, siis ei saa kohus veenduda selles, kas need küsimused oma sisult on identsed või on nendes erinevused, kas need kattuvad terves ulatuses või osaliselt jne. Kohus ei saa oletada, et kaebaja väide küsimuste identsuse osas on tõene. Halduskohtumenetluses kehtib põhimõte, et kaebaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega vastavalt HKMS §-le 15 lg
2. Sarnaselt maksuhalduriga ei saa ka kohus tugineda otsuse tegemisel oletustele, eeldustele ja paljasõnalistele väidetele, mis on jäänud tõendamata. Samuti kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja piirab kaebaja ettevõtlusvabadust ning koormab selle juhatuse liiget oma korduvate, väidetavalt identsete, küsimuste esitamisega. Maksumenetluses maksuhalduri jaoks tähtsust omavate küsimuste esitamine kolmandale isikule, kusjuures kirjalike, mitte suuliste, küsimuste esitamine, mis eeldaks isiku maksuhalduri ametiruumidesse kutsumist, ei ole kohtu hinnangul isikule liigselt koormav tegevus ning vähimalgi määral ei piira ettevõtlusvabadust. Kohus kordab ja rõhutab, et identsete küsimuste esitamise väide on kaebaja poolt käesolevas kohtuvaidluses tõendamata. Lisaks eeltoodule kaebuse esitaja ei ole täpsustanud, milles seisneb kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramine ning kuidas koormab kaebajat maksuhalduri kirjalikele küsimustele kirjalikult vastamine. Isik, kes on mitme äriühingu juhatuse liige, seega nende seaduslik esindaja, peab arvestama teatud ebamugavustega, mida ta peab sellest tulenevalt taluma. Samas on tal alternatiivina võimalus võtta lepinguline/volitatud esindaja äriühingu esindamiseks, kui ta äriühingu seadusliku esindajana tunneb ennast liigselt koormatuna. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur takistab enda kontrollmenetlusega normaalset äritegevust ebavajalikus ulatuses, rikkudes sellega hea halduse põhimõtet. Kaebaja ei täpsusta, kas ta peab silmas OÜ Complus Consulting või OÜ Digital Millenium Solutions äritegevust, kuna kaebaja kui kolmanda isiku suhtes ei ole kontrollmenetlust alustatud, OÜ Complus Consulting kontrollmenetlus aga käesolevat vaidlust ei puuduta. Maksuhalduri ülesanded on sätestatud

§-s 10, mille lõike 1 kohaselt maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Muuhulgas kontrollib maksuhaldur maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgib, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras (lõige 2 punkt 1).

§-s 11 on sätestatud uurimispõhimõte, mida maksuhaldur peab järgima oma igapäevases töös. Sama sätte lõige 1 ütleb, et maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Lõige 2 sätestab, et maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Kohus märgib, et uurimispõhimõtte eiramine maksuhalduri poolt võib kaasa tuua maksuotsuse tühistamise kohtu poolt, kuna kohus loeks selle oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis võis viia ebaõige otsustuseni. Sellest tulenevalt on maksuhaldur käesoleval juhul õigesti uurimispõhimõttest tulenevalt teinud kaebajale korralduse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Korralduse täitmise asemel kaebuse esitaja pidas õigemaks maksuhalduri korraldust mitte täita, vaidlustades selle vaide- ja kohtumenetluses. 7 Kohus leiab, et kaebajale vähem koormavam oleks olnud korraldust täita, andes maksuhaldurile vajalikku teavet ning esitades nõutavad dokumendid (või esindaja poolt maksuhaldurile väljastatavas ja allkirjastatud dokumendis kinnitades, et need on eelnevalt esitatud).

§ 59

kohaselt maksumenetluses on tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt ja kolmandalt isikult saadud teave, dokumendid jne. Maksuhaldur otsustab temale seadusega antud diskretsiooni piires, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses maksumenetluses koguda, samuti millises vormis ta seda teeb (kas piirdub kirjalike tõendite kogumisega või küsitleb isikuid ka suuliselt maksuhalduri ametiruumides jms). Kohus nõustub vastustajaga, et tehingute majandusliku sisu kindlakstegemiseks võib maksuhalduril tekkida vajadus võtta ühendust mõlema tehingu poolega, mis sellises olukorras on igati mõistetav. Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et maksustamisel omab määravat tähendust asjaolu, kas arvetel kajastatud tehingud on ka reaalselt toimunud.

§ 61

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Sama sätte lõike 3 kohaselt kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Kui isikut kohustatakse ütluste andmiseks maksuhalduri juurde ilmuma, märgitakse korraldusse ka ilmumise aeg ja koht. Isik võib taotleda korralduses antud kohustuse täitmise tähtaja pikendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 50 sätestatule.

§ 62

lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Samuti võib maksuhaldur vajadusel kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.

§ 12

kohaselt kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Käesoleval asjas on maksuhaldur piirdunud kaebuse esitajalt kirjaliku teabe nõudmisega, mida kohus ei pea kaebajat liigselt koormavaks. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur teostas oma kaalutlusõigust temale seadusega antud volituse piires ning kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega vastavuses

§-ga

1. Kohus nõustub vastustajaga, et ei saa välistada maksuhalduri õigust küsida dokumente mõlemalt tehingupoolelt ning samuti nõuda mõlemalt tehingupoolelt sarnaste dokumentide esitamist, kuivõrd ei saa täielikult välistada olukorda, kus tehingupoolte esitatud dokumentidel olevad andmed võivad mitte kattuda. Kohus märgib, et keegi maksumenetlusosalistest ei saa maksuhaldurile maksumenetluses ette kirjutada, milliseid tõendeid peaks ta koguma maksumenetluse käigus, samuti menetluse läbiviimise ulatust, korda jne. Kohtu hinnangul vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud, oma sisult selge ja üheselt arusaadav ning täidetav. Maksuhaldur korraldust tehes ei ole seadust rikkunud. Korraldus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub kohtul alus. Samas kohus peab vajalikuks märkida, et korralduse täitmise tähtaeg oli määratud 24.03.2010, kaebus halduskohtule esitati aga 05.05.2010, seega peale korralduse täitmise tähtaja möödumist. Tühistamiskaebuse (haldusmenetluses võib taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist, halduskohtumenetluses aga 8 selle tühistamist) esitamisel mängib olulist rolli ajafaktor, st kui korralduse kehtimise ajal esitatakse kaebus kohtule, võib kaebaja taotleda esialgse õiguskaitse korras kaevatava haldusakti täitmise või kehtivuse peatamist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-21-03 punktis 14 öelnud, et “//…Haldusakti kehtetuks tunnistamine ja tühistamine muudavad olemasolevaid õigussuhteid. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Haldusakti võib seejuures tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks tagasiulatuvalt, täpsemalt – kehtetuks algusest peale…//”. Seeläbi saab kaebaja kõige efektiivsemalt kaitsta oma õigusi ja huve. Käesoleval ajal ei ole vaieldaval korraldusel enam mingit õiguslikku mõju kaebaja õigustele ja vabadustele, seega halduskohtumenetluses korralduse tühistamine ei tooks temale kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, ei muudaks ega lõpetaks õigussuhteid. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus soovinud oma nõuet muuta, samas seda saab teha vastaspoole nõusolekul või kui kohus peab seda otstarbekaks vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 19 lg
2. Käesoleval juhul aga ei oleks sisuliselt midagi muutnud ka nõude muutmine (tühistamiselt õigusvastasuse tuvastamisele), kuna kohus on jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse korralduse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 9