lg 2 p 4 alusel taotleb hageja abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumist vara jagamisel ja tema omandiõiguse tunnustamist hagiavalduses loetletud vara suhtes. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 10.09.2009 avalduses taotleb hageja kogu ühisvara jätmist temale, kusjuures hageja kohustub tagasi maksma laenu B OY-le summas 4 716 000 krooni ning kostjalt hageja kasuks kostja valdusesse jäänud raha 882 845 krooni väljamõistmist (632 845,40+250 000) või kogu esemelise ühisvara ja 882 845 krooni jätmist hagejale.
lg 2 p 3 kohaldamist taotleb hageja põhjusel, et kostja kontol enne abiellumist raha peaaegu üldse ei olnud, kooselu ajal kostja ei töötanud. Seega puudus tal sissetulek ja vara. Kogu ühisvara soetati hageja poolt laenatud raha eest. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Tõendit hagejal raha (250 000 krooni) olemasolu ja kostja poolt äravõtmise kohta ei ole. Laen OY-lt B oli 1 800 000 FIMi ehk 4 716 000 krooni, mida tõendab laenuleping. Laen kanti osaliselt kostja pangakontole ja kasutati poolte igapäeva eluks. Ülejäänud raha oli seifis ja selle eest osteti xxx, traktorid, autod, üks xxx kr ja osa teisest xxx krist ja garaažiosak. Kostja vastuväited Kostja abielu lahutamise vastu ei vaidle. Perekonnanime muutmist ei soovi. Kostja vaidleb 250 000 krooni ühisvara koosseisu arvamise vastu, kostja sellest rahast ei tea. Kostja vaidleb ka laenu ühisvarasse arvamise vastu, kuna laenu võtmise ajal oli OY B ainuomanik hageja. Hageja ei ole võetud laenu suurust tõendanud, esitatud on vaid võlatunnistus. Kostja arvele kantud raha on ühisvara, mis võeti perekonna tarbeks. Mida hageja ülejäänud rahaga tegi, kostja ei tea, perekonna tarbeks seda ei kasutatud. Krid ja muu vara osteti 2 322 950 krooni eest. Kogu vara, mille abikaasad soetasid, maksumus on 1 628 000 krooni. Xxx kriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka. Kostja on krit ööbimiseks kasutanud üksnes nädalapäevi. Hageja väide on täiesti alusetu ja tõendamata, et nimetatud kr on olnud üksnes kostja valduses ajal, mil tekkis võlg kriühistu ees. Seega tuleb ka nimetatud võlg lisada ühisvara kohustuste hulka ja jagada ühisvara jagamise käigus. Garaažiboksi võti on kogu aeg olnud hageja valduses. Kostjal ei ole kunagi olnud garaažiboksi võtit ja selleks ei olnud kostjal ka mingit vajadust. Garaaž osteti hageja initsiatiivil ja soovil ning vormistati hageja nimele üksnes selle tõttu, et hageja järjekordselt ei soovinud, et tema nimi kusagil omanike registrites figureeriks. Kostja teeb ka antud juhtumi puhul üksnes järelduse, et hagejal on tõenäoliselt maksualased probleemid Soome Vabariigis ning ta ei soovi, et tema nimega mingit vara seostataks. Mingit muud seletust asjaolule, et hageja soovis kogu abikaasade vara registreerida kostja nimele, ei ole. Kostja nõustub hagejaga, et traktor kuulub ühisvara hulka. 3 2-02-287 Vaidluses omab väga olulist tähtsust OY-ga B seonduv. Kui laen oli kasutatud perekonna huvides ja võetud abielu ajal, siis siit tulenevad ka abikaasade õigused ja kohustused abieluvara jagamise järgselt. 29.08.2001 sõlmis kostja eellepingu kinnistu ostmiseks ja lepingu pooled leppisid kokku, et ostja omandab xxx, endise kinnistu nr xxx maast ¼ osa pärast ostusumma tasumist. Pooled ostusumma tasumise kuupäeva lepinguga ei määratlenud. Seega kuulub nimetatud eellepingust tulenev ostueesõigus kostjale ja kuna see on omandatud abielu ajal, siis kuulub see ühisvara hulka ja tuleb võrdselt jagada. Kostjale ei ole teada, kas nimetatud maaüksus on võõrandatud kolmandatele isikutele. Kostjal on kahtlusi, et selleks kolmandaks isikuks võis olla OÜ AI, sest hageja ei nimeta vastuses ostja nime. Nimetatud eellepingute kohaselt ei ole pooled kokku leppinud põhilepingu sõlmimise kuupäeva (p 2.1.). Müüja ei ole ostjat ka kunagi teavitanud kinnistu kandmisest kinnistusraamatusse (p 3.2.1), kui nimetatud maaüksus on kinnistatud. Lepingu punkti 6.1.1. kohaselt kohustub müüja ostjale tasuma 10 000 krooni, kui põhileping jääb müüjast tulenevatel asjaoludel sõlmimata. Kui müüja on võõrandanud nimetatud kinnistu kolmandale isikule, siis on müüja rikkunud lepingut ja ostjal on tekkinud nõudeõigus. Kuna vara kuulub abikaasade ühisvara hulka, siis tuleb ka nõuded jagamise käigus jagada. Nimetatud nõue tuleb lisada ühisvara hulka. Kui aga selgub, et maaüksuse on pärast kinnistamist ostnud hageja, siis muutub olukord veelgi komplitseeritumaks. Samuti sõlmis kostja 15.11.2001. a kinnistu ostmise eellepingu AK, viimasele tagastamisele kuuluva endise nimetusega XXX ¼ mõttelise osa suurusega 6,975h osas. Kostja tasus ostusummast enne lepingu sõlmimist 12 000 krooni. Ülejäänud summa pidi kostja tasuma põhilepingu sõlmimise päeval. Kuna eelnimetatud ostueesõigus oli omandatud abielu ajal, siis kuulub ka nimetatud vara ühisvara hulka ja kuulub abikaasade vahel jagamisele. Ka nimetatud vara osas tuleb välja selgitada, kas nimetatud maaüksus on kinnistatud ja kas ning kes on väidetavalt kinnistu omandanud. B OY-lt võetud laenust on perekonna huvides kasutatud vaid osa – 2 322 950 krooni, mille eest vastutavad nii hageja kui kostja
Kostja töötas nii enne abiellumist kui ka pärast suhete lõppemist. Mittetöötamine abielu ajal oli poolte kokkulepe ja tingitud perekonnasiseste rollide jaotusest. Kostja taotleb ühisvara jagada abikaasade vahel võrdsuse printsiibist lähtudes. Menetluskulud taotleb kostja jätta poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt hagi aluseks esitatud asjaoludega, kostja vastuväidetega, uurinud dokumentaalseid tõendeid ja ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et rahuldada tuleb abielu lahutamise nõue ja osaliselt rahuldada ühisvara jagamise nõue. Kooskõlas kohtule esitatud abielutunnistusega (I kd lk 9) registreeriti poolte abielu XXX Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonnas XXX, kanne nr xxx.
lg 2 kohaselt lahutatakse abielu, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Abielu jätkamise võimatust on hageja kinnitanud hagiavalduses. Kostja on abielu lahutamise soovist hagejale teatanud 29.04.2002 kirjaga (I kd lk 10). Sellest järeldub, et abielu jätkamist ei soovi kumbki pool. Abielusuhted poolte vahel on lõppenud, pooled elavad erinevates elukohtades. Kohtuistungil pooled kinnitasid, et soovivad abielu lahutamist. Seega on tõendatud
Kooskõlas
Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 05.04.2002, mõlemad kinnitasid suhete lõppemise aega kohtuistungil. Seega võib poolte ühisvaraks olla vara, mis on omandatud perioodil xxx(abielu registreerimise aeg) kuni 05.04.2002 (abieluliste suhete lõppemise aeg).
4 2-02-287 Poolte vahel ei ole vaidlust allmärgitud vara ühisvaraks olemises ega vara väärtuses: 1) kriomand Xxx (II kd lk 79), väärtusega 1 000 000 krooni; 2) kriomand Xxx (II kd lk 80), väärtusega 1 200 000 krooni; 3) XXX suvila-elamu XXX (I kd lk 15), väärtusega 700 000 krooni; 4) kriomand Xxx (I kd lk 16-18, II kd lk 82), väärtusega 740 000 krooni; 5) garaažiühistu Xxx osakud (I kd lk 25, II kd lk 42-44), väärtusega 15 000 krooni; 6) sõiduk Merzedes-Benz 308 D VAN 3I, ehitusaasta 1997, registreerimismärgiga xxx(I kd lk 12), väärtusega 15 000 krooni; 7) traktor Jumz 6KL, ehitusaasta 1990, registreerimismärgiga xxx (I kd lk 12), väärtusega 30 000 krooni; 8) kostja kontole jäänud raha 632 845,40 krooni. Peale nimetatud vara peab hageja ühisvaraks: 1) 250 000 krooni, mille kostja XXXlahkudes sularahas ära võttis; tõendit hagejal raha olemasolu ja kostja poolt äravõtmise kohta ei ole; 2) laen OY-lt B 1 800 000 FIMi ehk 4 716 000 EEKi, mida tõendab laenuleping. Laen kanti osaliselt kostja pangakontole ja kasutati poolte igapäeva eluks. Ülejäänud raha oli seifis ja selle eest osteti XXX kr, XXXelamine, traktorid, autod, üks XXXkr ja osa teisest XXXkrist ning garaažiosak; 3) garaažiühistu Xxx võlg 13 015 krooni. Kostja peab ühisvaraks peale vara, mille üle vaidlus puudub, veel: 1) XXX kri kommunaalmaksete võlga alates 2002.a aprillist 43 1xxx1 krooni suuruses, mis kohtuotsusega kostjalt välja mõisteti; 2) eellepingute nr 2508 ja nr 3322 järgi makstud 65 000 krooni; kinnistud ostis osaühing, mille omanik on hageja; 3) maamaksuvõlg 5 230 krooni Maksu- ja Tolliametile. Kostja vaidleb 250 000 krooni ühisvara koosseisu arvamise vastu, kostja sellest rahast ei tea. Hageja poolt esitatud Iisaku politseijaoskonna 22.078.2002 teatis kriminaalasja menetluse alustamise kohta (I kd lk 11) tõendab vaid hageja avalduse alusel kriminaalasja menetluse alustamist, mitte kostja poolt 250 000 krooni kaasavõtmist XXXlahkumisel. Kostja väitel kriminaalmenetlus lõpetati (I kd lk 61). Kriminaalasja lõpetamist kinnitas hageja 03.06.2003 kohtuistungil (I kd lk 65). Hageja poolt esitatud kostja pangakonto väljavõte (I kd lk 36-38) ei tõenda, et hageja kandis B OY-lt võetud laenu kostja pangakontole. Konto väljavõttest see ei nähtu. Sellest tulenevalt kohus tõendamatuse tõttu (TsMS § 230 lg 1) 250 000 krooni poolte ühisvaraks ei loe. Kostja vaidleb ka laenu ühisvarasse arvamise vastu, kuna laenu võtmise ajal oli OY B ainuomanik hageja. Hageja ei ole kostja arvates võetud laenu suurust tõendanud, esitatud on vaid võlatunnistus. Kostja tunnistab, et tema arvele kantud raha on ühisvara, mis võeti perekonna tarbeks. Mida hageja ülejäänud rahaga tegi, kostja ei tea, perekonna tarbeks seda ei kasutatud. Tulenevalt asjaolust, et kostja arvele kantud 632 845,40 krooni osas vaidlus puudub, loeb kohus nimetatud summa poolte ühisvaraks. Õige on kostja seisukoht, et laenu saamise ajal B OY-lt, oli hageja ühingu ainuomanik. Nimetatu tuleneb 17.02.2000 aktsionäride erakorralise koosoleku protokollist (I kd lk 20-21). Koosolekul otsustati ühingule kuuluva kriaktsiaseltsi kõik aktsiad müüa 2 500 000 marga eest (I kd lk 22-25). Hageja poolt allakirjutatud võlakirjaga (I kd lk 41-42) võttis hageja kohustuse tagastada B OY-le 1 800 000 marka koos 9%-lise aastaintressiga. Võlakiri on hageja poolt alla kirjutatud 18.02.2000. Kostja pangakonto väljavõttest (I kd lk 118-130) nähtuvalt on kostja kontole makstud 01.03.2000 1 314 950 krooni, 29.05.2000 1 008 000 krooni. Hageja selgitus, et tegemist on rahaga, mille ta B OY-lt laenas on usutav. Kostja ei ole neid väiteid ega hageja poolt esitatud tõendeid ümber lükanud. 10.09.2009 avalduse kohaselt võeti laen perekonna huvides ja selle tagasimaksmise eest vastutavad mõlemad
Hageja väitel osteti kogu ühisvara võetud laenu eest. 5 2-02-287 Samas leiab hageja, et laenusummat mitte arvestades, on tõendatud vara soetamine vaid hageja raha eest, tema lahusvara arvelt. XXX Maakohtu 20.09.2006 otsusega (I kd lk 154-155) mõisteti KÜ Anne 55 nõudel kostjalt välja 35 314,04 krooni elamu haldamise ja hooldamise eest. Tulenevalt
Kommunaalmaksete võlg ei ole perekonna huvides võetud varaline kohustus. Tegemist on kriühistu ja ühistu liikme vahelise õigussuhtega. Seega ei kuulu ühisvarana jagamisele kostja poolt taotletud 35 314,04 krooni, mis temalt kohtuotsusega välja mõisteti. Samal põhjendusel ei kuulu ühisvara hulka hageja poolt taotletud garaažiühistu võlg 13 015 krooni ja kostja poolt taotletud maamaksuvõlg 5 230 krooni. Ühisvaraks ei ole ka kostja poolt ühisvarana märgitud eellepingute nr 2508 ja nr 3322 järgi makstud 65 000 krooni; kostja väitel ostis kinnistud äriühing. Kostjal saab olla nõue äriühingu vastu. Hageja poolt ühisvarana jagamisele kuuluvast laenu tagasimaksmise kohustusest 4 716 000 krooni suuruses, loeb kohus perekonnahuvides võetud laenuks 2 322 950 krooni, s o summa, mida kostja võetud laenuna tunnistab. Hageja ei ole tõendanud, et perekonna huvides oleks laenu võetud suuremas summas. Perekonna huvides laenu võtmist 4 716 000 krooni suuruses ei tõenda võlatunnistus. Võlatunnistus ei tõenda võetud laenu kasutamist perekonna huvides. Kohus ei analüüsi tõendeid, mis puudutavad ühisvara, mille üle vaidlust ei ole ja mis on esitatud vara kohta, mille jagamist ühisvarana ei taotleta. Hageja taotleb hagiavalduses (I kd lk 5) ja 25.02.2003 eelistungil
lg 2 p 4 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdusest kõrvale kaldumist ja kogu ühisvara jätmist hagejale. Hageja hagiavalduses § 19 lg 2 p 4 kohaldamist ei põhjendanud. 03.06.2003 kohtuistungil põhjendas hageja viidatud sätte kohaldamist sellega, et kostja ei ole päevagi tööl käinud (I kd lk 65). Selle tõendamiseks esitas hageja ärakirja kostja tööraamatust. 13.11.2003 kohtuistungil (I kd lk 76) ja 07.04.2009 ja 10.09.2009 avaldustes (II kd lk 1-2, lk 106-108) pidas hageja ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdusest kõrvale kaldumise aluseks
Asja menetlemise ajal on kostja korduvalt väljendanud seisukohta, et soovib ühisvarast endale kahte Tallinna krit ja on nõus muu vara jätmisega hagejale (I kd lk 77). Samas on kostja õigeks pidanud vara jagamist poolte vahel võrdselt. Vastavalt
lg 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Õige on kostja väide, et ta töötas nii enne kostjaga abiellumist kui ka pärast suhete lõppemist. See on tõendatud kostja tööraamatu sissekannetega. Kostja selgitus, et ta abielu ajal ei töötanud kuna selline oli poolte kokkulepe ja see oli tingitud perekonnasiseste rollide jaotusest, on usutav.
lg 2 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest neljal juhul: arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi; kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Hageja on viidanud hagi esitamisel viidatud paragrahvi 2.lõike p-le 4, hiljem p-le 3. Ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise vajadust on hageja põhjendanud sellega, et kostja kontol enne abiellumist raha peaaegu üldse ei olnud, kooselu ajal kostja ei töötanud, seega puudus tal sissetulek ja vara, kogu ühisvara soetati hageja poolt laenatud raha eest. Hageja põhjendusest tulenevalt puudub alus § 19 lg 2 p 3 kohaldamiseks, kuna hageja seisukoha kohaselt on kogu ühisvara soetatud raha eest, mille ta võttis B OY-lt laenuks, laenu tagasimaksmise kohustust aga peab hageja ühisvaraks. Alus puudub ka § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks kuna asjaolu tõttu, et ühisvara on soetatud laenuks saadud raha eest ei ole hageja 6 2-02-287 väitnud, et selle väärtus oleks abielu ajal suurenenud tema panuse arvel. Laenu ei saa hageja lahusvaraks arvata, kuna pooled on mõlemad seisukohal, et see on ühisvara (kostja arvates küll osaliselt). Ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise alused on
Tulenevalt
lg 1 on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Kuna
lg 1 järgi eeldatakse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsust, siis peab abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, selle aluse olemasolu tõendama. Hageja seda teinud ei ole.
lg 2 p 2 järgi võib kohus kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Ülalmärgitud põhjendustel ei ole põhjendatud ka sel alusel abikaasade osade võrduse põhimõttest kõrvale kaldumine. Seega on ülalmärgitud põhjendustel ühisvaraks: 1) kriomand Xxx, väärtusega 1 000 000 krooni; 2) kriomand Xxx, väärtusega 1 200 000 krooni; 3) suvila-elamu Xxx, väärtusega 700 000 krooni; 4) kriomand Xxx, väärtusega 740 000 krooni; 5) garaažiühistu Xxx osakud, väärtusega 15 000 krooni; 6) sõiduk Merzedes-Benz 308 D VAN 3I, ehitusaasta 1997, registreerimismärgiga xxx, väärtusega 15 000 krooni; 7) traktor Jumz 6KL, ehitusaasta 1990, registreerimismärgiga xxx, väärtusega 30 000 krooni; 8) kostja kontole jäänud raha 632 845,40 krooni. Ühisvara tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Ühisvara väärtuseks on 4 332 845,40 krooni, kumbki pool peab saama vara 2 166 422,70 krooni väärtuses. Arvestada tuleb, et kostja pangakontole jäi ühisvaraks olevat raha 632 845,40 krooni. Sellest tulenevalt on kostjal õigus saada vara (2 166 422,70-632 845,40) 1 533 577,30 krooni väärtuses. Ühisvarana kuulub jagamisele ka rahaline kohustus B OY-le 2 322 950 krooni suuruses. Kummalgi poolel tuleks täita rahaline kohustus 1 161 475 krooni suuruses. Arvestades ühisvara väärust, millele kostjal on õigus ja rahalise kohustuse suurust (1 533 577,301 161 475) on kostjal õigus saada vara 372 102,30 krooni väärtuses ning hagejale tuleb jätta ülejäänud vara ning rahalise kohustuse täitmise kohustus. Kuna kostja kasutab elamiseks krit Xxx, peab kohus õiglaseks see kr omand 1 000 000 väärtuses jätta kostja omandisse. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis enamsaadud vara arvel 627 897,70 krooni suuruses
MS § 123 on hagihind (6 988 910+15 000) 7 003 910 krooni. Kooskõlas TsMS ja TMS rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaldub menetluskulude jaotamisele kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS. TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb abielulahutamise nõude menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskuluks on hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 2 900. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 4 alusel tasus hageja abielu lahutamise nõudelt riigilõivu 300 krooni ja ühisvara jagamise nõudelt 2 600 krooni (lg 6). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 300 krooni. 14.08.2009 kohtumäärusega määrati kostjale riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ühekordse maksena kuue kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest (II kd lk 98). Riigiõigusabi tasu ja kulud tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista 8 640 krooni vastavalt kostjat esindanud vandeadvokaadi taotlusele. Tasu suurus on kostjaga kooskõlastatud. Seoses ühisvara jagamise nõude osalise rahuldamisega jätab kohus nimetatud nõudega seotud menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 60 lg 1 viimase lause alusel. 7 2-02-287 Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.