← Eesti

3-10-1421/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane 19. nove

§ 21

lg 1 ja 5 tuginedes märkis ta, et taotles olemasoleva vee erikasutusloa muutmist tähtaja osas, seda käsitleti sisuliselt puuduliku taotlusena ning kuigi puuduste kohta mingit tähtaega ei antud, kõrvaldas ta need ise mõistliku aja jooksul ega omanud alust järeldada, et taotlus jäeti rahuldamata. Keskkonnaameti kirjalikus vastuses (tl 40-41) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et see on üles ehitatud asjaga mitteseotud argumentatsioonile. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et kaebuses on segi aetud makseteatise väljastamise ja vee erikasutusloa andmise menetlus ja väideti, et kuna kaebaja pole vee erikasutusloa andmist vaidlustanud, on maksuteatise tinginud loastamata periood kehtiv ja kaebus perspektiivitu. Veeseaduse § 9 lg 7, keskkonnaministri 26.03.

§ 17

lg 1 ja 2 ning haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 viidates märgiti veel, et seaduseandja on piiranud vee erikasutusõiguse tähtaja kuni viie aastani, seda saab pikendada enne uue loa andmist, kuid kaebaja esitas taotluse alles peale erikasutusloa lõppemist ja haldusorganil puudub võimalus kehtivuse kaotanud haldusakti kehtivaks muuta. Kohtuistungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud väidete ja taotluste juurde. Küllike Namm esitas kokku 23228,25 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ning väitis, et kaebaja huvi oli pikendada seni kehtinud vee erikasutusluba, ainus võimalus selleks on kirjas keskkonnaministri 26.03.

§ 17

lg 1, vastava taotluse esitamise hetkel oli kehtiv luba olemas, selle pikendamist välistavad asjaolud puudusid ja kui arvati teisiti, tulnuks teha vastav haldusakt. Urmas Krikk väitis, et kuna loas ei soovitud midagi peale tähtaja muuta, polnud mõtet 45 lehekülge numbreid kirjutada ja piirduti vabas vormis taotlusega. Ruth Prigoda rõhutas, et tegemist on kahe erineva menetlusega ja kuna varasema loa kehtivuse ajal uut taotlust ei esitatud, ei saanud luba pikendada. Kristi Pobbul väitis, et teavitas kaebajat suuliselt juba juulikuus asjaolust, et luba lõpeb ja vaja esitada uus taotlus. KOHTU PÕHJENDUSED Loodusvara kasutusõiguse tasude määramise alused on reguleeritud keskkonnatasude seaduses. Keskkonnameti vaidlustatud makseteatis tugineb selle § 5 lg 1, mille kohaselt peab keskkonnatasu maksma isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata. Seaduse § 5 lg 2 p 4 ja § § 29 p 2 kohaselt on keskkonnatasu maksmise kohustust kaasa toovaks keskkonnaloaks ka vee erikasutusluba ning selle puudumisel rakendatakse viiekordset vee erikasutusõiguse tasumäära. Vee erikasutusõigus on käsitletud veeseaduses ja selle alusel keskkonnaministri poolt 26.03.2002 kehtestatud määruses nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“. Veeseaduse § 9 lg 1, 5 ja 7 kohaselt tekib vee erikasutusõigus Keskkonnaameti poolt vastava kirjaliku taotluse alusel kuni viieks aastaks antava tähtajalise vee erikasutusloa alusel. Kaebusele lisatud dokumentidest nähtuvalt kehtis AS R. V 01.10.2004 väljastatud vee erikasutusluba kuni 01.10.2009 (tl 6-9). 30.09.2009 esitas ta taotluse (tl 10), milles palus vastavalt veeseaduse § 9 lg 10’ p 5 erikasutusloa muutmist selle kuni 31.12.2011 pikendamise teel. Nimetatud seadusesäte näeb ette võimaluse muuta kehtivat vee erikasutusluba juhul, kui loa omaja on esitanud selleks põhjendatud taotluse. Vee erikasutusloa muutmise täpsem kord on reguleeritud keskkonnaministri 26.03.

§ 21

. Selle viies lõikes sätestatust ei tulene, et vee erikasutusloa kohe lõppema hakkavat maksimaalse viie aastase pikkusega tähtaeg saab pikeneda ajaks, mil haldusorgan menetleb selle muutmiseks esitatud taotlust. Vastav võimalus on ette nähtud üksnes sama määruse § 2 17 lg 1 uue vee erikasutusloa andmise menetluses ning see ei toimu automaatselt vaid eeldab vastavat põhjendatud taotlust. Loa andmise ja muutmise menetlused sisalduvad määruse erinevates peatükkides ning juba nimetatud määruse § 5, § 6, § 7 ja § 21 lg 1 kohaselt on ka vastavate taotluste sisu erinev. Seetõttu pole eelnevalt juba nimetatud vee erikasutusloa muutmiseks esitatud taotlust (tl 10) kuidagi võimalik käsitleda üheaegselt määruse § 21 lg 1 kohase vee erikasutusloa muutmise taotluse ja § 17 lg 1 tuleneva vee erikasutusloa kehtivuse pikendamise taotlusena. Viimatinimetatu puhul on loa kehtivuse pikendamine võimalik üksnes kuni uue vee erikasutusloa väljastamiseni. Nii see asjaolu kui ka mõiste „pikendamine“ eeldavad selgelt, et taotlus uue loa saamiseks on esitatud enne varasema kehtivuse lõppemist, sest kehtetuks muutunud luba ei saa ju enam pikendada. Kaebaja esitas uue vee erikasutusloa taotluse koos tähtaja pikendamise sooviga alles 14.10.2009 (tl 11 pöördel), kui varasema loa kehtivus oli juba lõppenud. 30.09.2009 esitatud loa muutmise taotlust põhjendas ta SA Keskkonnainvesteeringute Keskusele esitatud toetuse taotlusega ja möönis küll teadmist vee erikasutusloa kehtivuse kohesest lõppemisest, kuid ei märkinud midagi uue loa taotluse esitamise soovi kohta. 30.10.2009 välja antud uues vee erikasutusloas (tl 13-17) on loa kehtivuse algusajaks märgitud 01.11.2009. Kaebaja pole oma esindaja väidetel (tl 59) seda asjaolu vaidlustanud ning ei saa nüüd enam tugineda loa andmise menetluses toimunule ega ümber lükata asjaolu, et ajavahemikul 01.10.2009 kuni 01.11.2009 polnud tal kehtivat vee erikasutusluba. Eeltoodust tulenevalt puudub Tartu Halduskohtul alus Keskkonnameti 19.01.2010 makseteatise AS R. V poolt soovitud ulatuses tühistamiseks. Seetõttu jääb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt 4028,25 krooni suuruse riigilõivu (tl 5 ja 28) ning 19 200 krooni suuruse õigusabi teenuse (tl 63-65) eest tasumisega kantud menetluskulud sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Keskkonnaamet oma kulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 61). Raili Randlane Kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.