tulenevat uurimispõhimõtet ja on jäetud arvestamata, et ta oli 01.10.2008 esitanud teate sooviga peatada ajutiselt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, ei eeldanud sellele vastust, oli siiralt veendunud, et tema tegevus on peatatud ning pole sellest ajast ettevõtlusega ka tegelenud, mistõttu polnud kohustust tasuda avansilisi sotsiaalmaksu makseid. Seejuures ta väitis, et kui taotlus oli puudulik, tulnuks teda sellest
lg 1 p 2 kohaselt „e-maksuametist“ tavapärasemaid vahendeid kasutades teavitada ja anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Veel viitas kaebaja haldusmenetluse seaduse § 43 lg 4 ja märkis, et vastustaja pole menetlust õiguspäraselt lõpetanud, sest on jätnud talle teatavaks tegemata otsuse, millega jäetakse FIE tegevus peatamata. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse vastuses (tl 34-35) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et
uurimispõhimõte rakendub vaid maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel, kaebaja puhul aga on tegemist maksuvõla sissenõudmisega. Kuni 31.12.2008 kehtinud
lg 3 tuginedes väideti, et kaebaja pidi avaldusse märkima ajavahemiku, millal ettevõtlus peatatakse ning leiti, et, kuna sama seaduse § 25 lg 1 näeb ette kaks alternatiivi, ei pidanudki puuduste kõrvaldamise tähtaega määrama ja piisas vaid nendest teavitamisest. Samale sättele tuginedes väideti ka, et tegevuse peatamine eeldab vastava registrikande tegemist ning kuna kaebajat teavitati tema avalduse puudustest, ei saanud tal tekkida õigustatud veendumust, et avaldus on rahuldatud. „E-maksuameti“ kaudu teavitamist põhjendati kaebaja enda samasuguse pöördumise ja haldusmenetluse seaduse § 5 ja 107 lg 2 tuleneva vormivabaduse põhimõttega ning leiti, et kaebaja on ise hooletu olnud. Kohtuistungil jäid kaebaja, tema esindaja ja vastustaja esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde ega esitanud olulisi täiendusi. S. M rõhutas vaid, et toimis maksuameti infotelefonil saadud juhiste kohaselt ega omanud takistusi avalduse puuduste kõrvaldamiseks. Sirli-Kristi Käpa palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud 882,45 kroonise menetluskulu ning Aivar Haava märkis, et kaebus lähtub suures osas selle sisuga mitteseotud maksuhalduri tegevusest. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud korraldus rajaneb
, § 128 lg 1 ning § 129 lg 1 ja 3 alusel, mis kehtestavad maksukohustuslase kohustuse tasuda tähtpäevaks maksusumma ja maksu kõrvalkohustusest tulenevad summad ning maksuhalduri kohustuse nõuda kümne päeva jooksul sundtäitmise hoiatusel sisse maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõlg. S. M tunnistab maksuvõlga ainult osaliselt ning leiab, et oli oma tegevuse füüsilisest isikust ettevõtjana 01.10.2008 peatanud ega pidanudki sellest ajast alates maksusummasid enam tasuma.
lg 1’ kohaselt lasub füüsilisest isikust ettevõtjal kohustu registreerida end Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses. Sama seaduse § 23 lg 2 annab füüsilisest isikust ettevõtjale õiguse oma tegevuse peatamiseks vastavat ajavahemikku sisaldava avalduse esitamisega Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele ning kehtestab, et ajavahemikus, millal ettevõtlus on peatatud, ei loeta isikut maksustamise seisukohalt füüsilisest isikust ettevõtjaks. S. M esitas Maksu- ja Tolliametile e-maksuameti vahendusel 01.10.2008 avalduse (tl 11), kus teatas, et soovib äritegevuse vähesusega oma füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise ajutiselt peatada, kuid ei märkinud seejuures ära mingit konkreetset ajavahemikku. Alused registrikande tegemisest 2 keeldumiseks on sätestatud
Sätestatu kohaselt on maksuhalduril puudulike andmete puhul õigus keelduda kande tegemisest, juhtida avaldaja tähelepanu puudustele ja anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks või tagastada registreerimiseks esitatud dokumendid. Asjaolu, et seaduseandja on seejuures ette näinud kaks toimimise viisi, ei saa kuidagi tõlgendada selliselt, et kõrvaldatavate puuduste korral, on piisav üksnes neist teatamine ja mingit tähtaega määrata pole vaja. Kaebusele lisatud „e-maksuameti“ väljavõttest (tl 11) nähtuvalt on maksuhaldur küll juhtinud avalduse saamise päeval selle esitaja tähelepanu asjaolule, et avalduses tuleb märkida tegevuse peatamise algus- ja lõppkuupäev, kuid pole mingit tähtaega andnud. S. M väidab kaebuses, et pole seda teadet tähele pannud ning on arvamusel, et maksuhaldur pidi tal lasuva uurimiskohustuse tõttu selgitama, miks elektrooniliselt esitatud küsimusele vastust ei tulnud ning kasutama ka muid teavitamise vahendeid. Selline seisukoht on igati õigustatud, sest
lg 3 kohaselt võib haldusaktid, teated, kutsed ja muud sarnased dokumendid menetlusosalisele elektrooniliselt kätte toimetada vaid tema soovil. Vastav täpne kord sisaldub rahandusministri 19.12.2002 määruses nr 149. Selle § 8’ lg 1 ja 3 on kehtestatud, et „emaksuameti“ kaudu on võimalik maksukohustuslasele dokumente saata vaid tema nõusolekul, need loetakse kättetoimetatuks, kui maksukohustuslane on andnud „e-maksuametis“ kättesaamise kohta kinnituse ning juhul, kui kinnitust ei ole ühe nädala jooksul teate saatmisest antud, tuleb dokument kätte toimetada paberkandjal posti teel. Dokumendi kättetoimetamise on menetlustoiming ja haldusmenetluse seaduse § 106 lg 2 kohaselt ei saa sellele laieneda sama seaduse § 107 lg 2 nimetatud vormivabaduse põhimõte. Käesoleval juhul pole poolte vahel vaidlust selles, et S. M on esitanud puuduliku avalduse enda kui füüsilisest isikust ettevõtja kohta tehtud registrikande muutmiseks.
lg 2 võimaldab sellist registreerimisavaldust mitteesitatuks lugeda vaid juhul, kui puudusi Maksu- ja Tolliameti poolt määratud tähtaja jooksul ei kõrvaldata. Kuna maksuhaldur ei ole puuduste olemasolu avaldajale kehtiva korra kohaselt teatavaks teinud ega andnud nende kõrvaldamiseks ka tähtaega, puudus tal alus avaldust mitteesitatuks lugeda ja sellisest olukorrast tulenevat maksuvõlga arvutada.
sätestatud uurimiskohustus on üldine menetluspõhimõte ja laieneb ka maksuvõla kindlaksmääramisega seotud küsimustele. Eeltoodust järelduvalt tuleb S. M kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel täies ulatuses rahuldada, Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 02.02.2010 korraldus nr 1311/897 kaebaja poolt soovitud 17 649 krooni ulatuses tühistada ning hüvitada talle sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt ka riigilõivu tasumisega kantud 882,45 kroonine menetluskulu (tl 19). Raili Randlane Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.