Obsah (7)

§ 54§ 56§ 106§ 16§ 3§ 5§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 22.11.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1658 Haldusasi OÜ Laikum kaebus Saue Vallav

§ 54ja 56 sätestatud nõuetega ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.

Kaebaja leiab, et keeldumine on õigusvastane ja motiveerimata. 9.

1. Vaatamata asjaolule, et Keskkonnaamet leiab, et mingeid negatiivseid tagajärgi uuringuloa andmisele ei järgne, on vald siiski loa andmisest keeldunud. Keeldumine on õigusvastane ja motiveerimata. Saue vald esitab ühe põhjendusena asjaolu, et nimetatud maa-alal kaevandamisega tegelemine eeldaks maa sihtotstarbe muutmist. Üldplaneeringu näol on tegemist avalikke huve arvestava ühiskondliku kokkuleppega, mille muutmise aluseks ei saa olla ühe isiku erahuvi. Loa taotleja pidi teadma kõnealuse kinnistu omandamisel üldplaneeringujärgsest maakasutus tingimustest ning ettenähtud sihtotstarbest ning arvestama sellega oma tegevuse planeerimisel. Kaebaja leiab, et antud juhul ei ole tegemist kaaluka avaliku huviga ega sisulise põhjendusega. OÜ Laikum ei soovi uuringuid läbi viia kogu kinnistul, vaid osaliselt ja planeeringute muutmine on ilmselgelt võimalik vastavalt planeerimisseaduses ettenähtud korrale. Vald tugineb asjaolule, et kuna geoloogilist uuringut tehakse eesmärgiga hakata nimetatud alal edaspidi kaevandama, sellist tegevust aga ei ole ette nähtud üldplaneeringuga, siis ei näe Saue Vallavolikogu ka võimalust ega põhjendust geoloogilise uuringu lao andmiseks. Kaebaja leiab, et nimetatud põhjendus on otsitud ja ei kujuta tegelikkuses endast takistust uuringuloa andmisele. 9.
2. MaapS § 20 lg 1 p 9 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Seega on seadusest tulenevalt Keskkonnaministeerium seotud otseselt kohaliku omavalitsuse arvamusega. Keskkonnaamet ei saagi anda luba geoloogilise uuringu läbiviimiseks, kui kohalik omavalitsus on loa andmisest keeldunud. Sellekohast seisukohta kinnitab ka Keskkonnaamet oma kirjalikus seisukohas varasemas kohtumenetluses. Kaebaja ja kolmanda isiku järeldust toetab MaaPS § 20 lg 1 p 9 ja lg
3. Kaebaja rõhutab, et ta ei soovi uuringuid läbi viia kogu kinnistul, vaid osaliselt, vastavalt sellisel osal, kus puuduvad looduslikud või seaduslikud kitsendused. Kaebaja aktsepteerib asjaolu, et uuringud ei ole võimalikud alal, kus on elektriliini kaitsevöönd ja kaitstavad taimed ning samblikud. Samas, ei hõlma kaitstavad alad kogu kinnistut. Tuginedes kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele viitab kaebaja, et (Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-62-08) menetlustoiminguid saab iseseisvalt vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumine toob kaasa menetlusosalise subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest. Samuti saab menetlustoiminguid vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumisel on nii oluline tähendus, et rikkumine mõjutab igal juhul hilisema haldusakti sisu. Antud juhul Saue valla keeldumine on õigusvastane ja mõjutab ilmselgelt edaspidist menetlust ja lõplikku otsuse tegemist Keskkonnaameti poolt. Tuginedes Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-8-02 väljendatud seisukohale saab väita, et menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine on erandlikult õigustatud olukorras, kus on tegemist niivõrd olulise menetlusveaga, et see võimaldab järeldada, et menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõpliku haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Antud juhul on kaebaja hinnangul tegemist olukorraga, kus valla poolne uuringute loa andmisest keeldumine rikub kaebaja õigusi juba enne Keskkonnaameti poolse haldusakti andmist, sest MaaPS § 20 lg 1 p 9 sätestab, et uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Seadusest tulenevalt puudub Keskkonnaministeeriumil kaalutlusvõimalus, nimetatud sätte kohaselt ei saa ka lõplik haldusakt olla kaebajale soodne. 9.
4. Kohaliku omavalitsuse poolt uuringuloa andmisest keeldumine ei ole motiveeritud. Kaebaja arvates on loa andmisel ja sellest keeldumisel tegemist kohaliku omavalitsuse diskretsiooniotsusega. Antud juhtumil ei ole Saue vald kaalutlusotsust teinud proportsionaalselt ja kohaselt ning vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet haldusmenetluses. Vald ei ole välja selgitanud kõiki asjas olulisi fakte, sealhulgas vaidlusaluse kinnistu reaalse kasutamise ja uuringuteks kasutatava osaga. Nimetatu osas saab kaebaja esitada omapoolsed täpsustused menetluse käigus. Kaebaja subjektiivseks huviks ja eesmärgiks on saada maavarade kaevandamise luba, mille eelduseks on läbiviidud geoloogilised uuringud. Geoloogilise uuringu käigus soovib kaebaja välja selgitada Maidla uuringuruumis lubjakivi leviku, kasuliku kihi paksuse, materjali kvaliteedi ja kaevandamistingimused, mis võimaldaksid hinnata maavara kvaliteeti ja kogust.

§ 56

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaevatavast otsusest ei nähtu, et vald oleks kaalunud poolt- ja vastuargumente loa andmisel või sellest keeldumisel. Ei nähtu, et vald oleks üldse kaalunud erinevate variantide vahel arvestades kaebaja huvisid koostoimes avalike huvidega. Antud juhul ei ole geoloogiliste uuringute loast keeldumist põhjendatud. Seda enam, et tegemist on 100% maatulundusmaaga, mille osas ei ole kaebajale teadaolevalt kehtestatud ei ühtset hoonestust ega haljastust, ega ole ka kehtivat detailplaneeringut, mis uuringud välistaks. Kaevatav Saue Vallavolikogu otsus nr 043 on vastuolus

§ 54ja 56 sätestatud nõuetega ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.

9.

1. Eeltoodust lähtudes palub OÜ Laikum tuvastada Saue Vallavolikogu poolt 18.06.2009 geoloogilise uuringu loa taotluse andmisest keeldumise õigusvastasus ja kohustada valda nimetatud taotlus uuesti läbi vaatama. Hilisemalt ei ole kaebaja kaebuse asjaolusid ja nõudeid enam täpsustanud. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
2. Vastustaja ei nõustu kaebusega alljärgnevatel põhjustel: 10.
3. Kaebuse esitaja rõhutab, et ta ei soovi läbi viia geoloogilisi uuringuid Ahjuvare kinnistu osal, mis on hõlmatud erinevate kitsendustega - elektriliini kaitsevöönd, miljööväärtuslik ala ning elupaigatüübi asukoht - , vaid osal, millel kitsendused puuduvad. Kuna geoloogilise uuringu loa taotluse järgi on uuringu eesmärk hinnata maavara kogust aktiivse tarbevaruna, et hiljem taotleda sellele alale maavara kaevandamise luba, siis tuleb juba uuringu loa andmise staadiumis hinnata kaevandamise võimalust nimetatud alal. Kitsendustega alad läbivad Ahjuvare kinnistut kahest küljest ning keskelt (vt lisatud Keskkonnaameti korralduse eelnõu lisaks olev joonis), mitte ainult ühes servas. Kitsenduste paiknemisel sellisel kujul on ilmselge, et kaevandamine kinnistu ülejäänud osal avaldaks olulist mõju ka kitsendustega aladele. Lisaks kitsendustele ei ole tegemist kaevandamiseks sobiliku kohaga, kuna puudub tehnikale vajalik juurdepääsu tee (vt lisatud Saue Vallavolikogu heakorra- ja keskkonnakomisjoni protokoll 02.06.2009). Samuti ei ole kaevanduse rajamisega nõus piirkonna elanikud, kuna selline tegevus rikub küla üldilmet ja piirkondlikku rahu (vt lisatud Maidla külakoosoleku protokoll). 10.
4. Lisaks ülaltoodud kitsendustele tuleb loa andmisel arvestada ka Saue valla üldplaneeringu kui tervikuga, mis ei näe Ahjuvare kinnistule ette kaevandamistegevust. Üldplaneeringu näol on tegemist avalikke huve arvestava ühiskondliku kokkuleppega, mille muutmise aluseks ei saa olla ühe isiku erahuvi. Loa taotleja pidi teadma kõnealuse kinnistu omandamisel üldplaneeringu järgsest maakasutustingimustest ning ettenähtud sihtotstarbest ning arvestama sellega oma tegevuse planeerimisel. Seda kinnitab asjaolu, et 2007 aasta oktoobris, kui kaebaja Ahjuvare kinnistu omandas, oli tema eesmärgiks tegeleda kinnistul metsamaa majandamisega vastavalt olemasolevale metamajandamiskavale ning haritavat maad kasutada tera- ja köögivilja kasvatamiseks. Kaebaja plaanis kasutada kinnistut vastavalt selle kehtivale sihtotstarbele. See tuleneb Harju Maavalitsusele esitatud taotlusest saada “Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse” § 2 lg 4 tulenev nõusolek ning kaebaja taolisest eesmärgist lähtudes toetas Vastustaja kinnistu omandamiseks loa andmist (vt lisatud Saue Vallavolikogu 25.10.2007 otsus nr 075). Kuna geoloogilist uuringut tehakse eesmärgiga hakata nimetatud alal edaspidi kaevandama, sellist tegevust aga ei ole ette nähtud Saue valla üldplaneeringuga, siis ei ole ka geoloogilise uuringu loa andmine otstarbekas. Vastustaja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata. RIIGIASUTUSE ESINDAJA KESKKONNAAMETI ARVAMUS
5. Keskkonnaamet selgitab, et Laikum OÜ esitas 01.12.2008 Harjumaa Keskkonnateenistusele (alates 01.02.2009 Keskkonnaamet) Maidla uuringuruumi (edaspidi nimetatud uuringuruum) geoloogilise uuringu loa taotluse. Maidla uuringuruum asub Harjumaal Saue vallas Maidla külas Ahjuvare kinnistul (kinnistusraamatu nr 12208702; katastriüksuse number 72704:003:0208; pindala 27,45 ha) (edaspidi nimetatud kinnistu). Kinnistusraamatu II jao andmete kohaselt on kinnistu omanikuks alates 17.12.2007 Laikum OÜ. 11.
6. Laikum OÜ poolt esitatud taotluse kohaselt on geoloogilise uuringu loa saamise eesmärgiks selgitada uuringuruumi piires maavara (lubjakivi) levikut, kasuliku kihi paksust, materjali kvaliteeti ja kaevandamistingimusi, mis võimaldaksid hinnata maavara kogust aktiivse tarbevaruna, et hiljem taotleda sellele alale maavara kaevandamise luba. Uuringuruumi teenindusala läbib ida-lääne suunaline 110kV elektriõhuliin, mille kaitsevööndi ulatuseks on 25 m mõlemale poole liini telge. Kinnistu keskosas on inventeeritud Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud elupaigatüüp alvarid (6280*), mis kaitseb tunnustaimi ja samblikke. Uuringuruum asub Saue valla üldplaneeringu kohaselt osaliselt miljööväärtuslikul alal, mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele oma väljakujunenud külastruktuuri, haljastuse, hoonestusviisi, ühtse ja omanäolise ning muu avaliku huvi tõttu. Kinnistu põhjaosa on kantud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt väärtuslike maastike nimekirja kultuurilis-ajaloolise alana. Peale selle jääb uuringuruumi kaguosa rohevõrgustiku alale. Eelpool nimetatud aladel ettevõtte ei soovi teostada geoloogilisi uuringuid ning uuringud viiakse läbi alal, kus puuduvad kitsendused. Võttes aluseks maapõueseaduse (edaspidi nimetatud MPS) § 14 lg 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi nimetatud KOKS) § 22 lg 2, on Keskkonnaamet palunud 11.12.2008 kirjaga nr 30-9-2/53682-2 ja 04.06.2009 kirjaga nr HJR 10-3/532-3 Saue Vallavalitsuse seisukohta geoloogilise uuringu loa väljastamise võimalikkuse kohta. 30.06.2009 saatis Saue Vallavalitsus Keskkonnaametile Saue Vallavolikogu 18.06.2009 otsuse nr 043 „Arvamuse esitamine Maidla uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotlusele” (edaspidi nimetatud otsus), millega Saue Vallavolikogu otsustab mitte nõustuda Laikum OÜ-le geoloogilise uuringu loa andmisega tarbevaru uurimiseks Maidla uuringuruumis Ahjuvare katastriüksusel. Saue Vallavolikogu leiab oma otsuses, et „Kuna geoloogilist uuringut tehakse eesmärgiga hakata nimetatud alal edaspidi kaevandama, sellist tegevust aga ei ole ette nähtud üldplaneeringuga, siis ei näe Saue Vallavolikogu ka võimalust ega põhjust geoloogilise uuringu jaoks loa andmiseks.”. Võttes aluseks geoloogilise uuringu loa andmise menetluse ning selles sisalduva kohaliku omavalitsuse seisukoha küsimise/saamise, saab asuda seisukohale, et Saue Vallavolikogu otsus ei ole (eel)haldusakt haldusmenetluse seaduse (edaspidi nimetatud

) § 51 mõistes ning samuti ei ole see otsus toiminguks

§ 106mõistes.

Lähtudes MPS § 14 lg 2 sõnastusest ning arvestades

§ 16

lg 1 on kohalik omavalitsus geoloogilise uuringu loa andmise menetluses kaasatud kui kooskõlastust või arvamust andva organina, kes osaleb menetluses haldusakti andva haldusorgani poolel. Seega saab asuda seisukohale, et kohaliku omavalitsuse otsus on üheks menetlustoiminguks lõpliku haldusakti, geoloogilise uuringu loa andmise menetluses. Keskkonnaamet möönab, et vastavalt MPS § 20 lg 1 p 9 on kohaliku omavalitsuse nõusolekule antud geoloogilise uuringu loa andmise menetluses siduv iseloom, s.t loa andmisest keeldutakse, kui kohaliku omavalitsuse vastavasisuline nõusolek puudub. Sellist seisukohta toetab ka MPS § 20 lg 3, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse keelduva otsuse korral, saab anda loa Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Seega vaatamata kohaliku omavalitsuse keelduvale otsusele on isikul, kes on taotlenud geoloogilise uuringu luba, siiski alternatiiv loa saamiseks ka olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole loa eelnõud kooskõlastanud. Samas möönab Keskkonnaamet, et Vabariigi Valitsus ei teosta kontrolli kohaliku omavalitsuse otsuste üle, vaid langetab oma otsuse üksnes riiklikust huvist lähtuvalt. Vabariigi Valitsuse poole saab pöörduda, kui kohalik omavalitsus on õiguspäraselt keeldunud nõusoleku andmisest, kuid uuringu teostamiseks on olemas ülekaalus avalik huvi, s.t uuringu läbiviimine on riigi seisukohalt väga oluline. Sellisel juhul otsustab nõusoleku andmise või mitteandmise Vabariigi Valitsus. 11.2. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse otsus ei ole (eel)haldusaktiks või toiminguks, vaid on menetlustoiminguks

mõistes, peab see menetlustoiming siiski vastama haldusaktile kehtestatud nõuetele, kuna kohaliku omavalitsuse seisukoht on geoloogilise uuringu loa andjale siduv. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu Halduskolleegiumi 14.01.2009 kohtuotsus nr 33-1-62-

1. Nimetatud kohtuotsuse punktis 10 on Riigikohtu Halduskolleegium märkinud järgmist: „Kuivõrd Tarvastu Vallavolikogu
2. novembri
3. a otsus nr 88 Posti 52A detailplaneeringu peatamise kohta on menetlustoiming, mitte haldusakt, ei saa sellele otseselt laiendada

§-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele. See ei tähenda siiski, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-30-97). Kuna ülalkirjeldatud tingimustel on menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada. Menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.

§ 3

lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.

§ 5

lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (

§ 5

lg 1) ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (

§ 4

lg 2).“ Keskkonnaamet möönab, et tulenevalt KOKS § 6 lg-st 1 on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada muuhulgas ka omavalitsuse ruumilist planeerimist. Vastavalt planeerimisseaduse § 1 lg 3 on ruumiline planeerimine (edaspidi planeerimine) planeerimisseaduse tähenduses demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Seega saab asuda seisukohale, et üldplaneering on üheks ruumilise planeerimise väljendusviisiks, kuid üksnes sellele tuginedes geoloogilise uuringu loa kooskõlastamata jätmine võib olla vastuolus kehtivate õigusaktidega. Tulenevalt Põhiseaduse § 11 regulatsioonist tohib isiku põhiõigusi- ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad demokraatlikus ühiskonnas olema vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 tuleneb seadusliku aluse nõue, mis sedastab, et iga isiku põhiõiguste riivel peab olema seaduslik alus. Sellest tulenevalt peab kohalik omavalitsus oma motiveeringus tuginema vastavale seaduslikule alusele. Kohalik omavalitsus ei ole oma otsuses välja toonud mitte ühtegi seadust või määrust, millel tema otsus põhineb, välja arvatud viide üldplaneeringule. Geoloogiliste uuringute tegemine Laikum OÜ-le kuuluval kinnistul ei mõjuta üldplaneeringu järgset maakasutust, mistõttu leiab Keskkonnaamet, et uuringuloa eelnõu kooskõlastamata jätmine viitega üksnes kehtivale üldplaneeringule võib olla vastuolus kehtiva õigusega, kuna geoloogilise uuringu tulemusena on isikul õigus algatada planeering, millega muudetakse ära kehtestatud üldplaneering. Arvestades geoloogilise uuringu asukohta ning sealseid keskkonnatingimusi leidis Keskkonnaamet, et geoloogilise uuringu läbi viimine Laikum OÜ-le kuuluval kinnisasjal ei muuda pöördumatult maastikku ning sellega ei kaasne saasteainete heidet välisõhku ning see ei mõjuta piirkonnas veekeskkonda ja tarbimist. Samuti ei teki geoloogilise uuringu läbiviimisel negatiivset keskkonnamõju. Vastupidiselt annab geoloogilise uuringu läbi viimine Laikum OÜ-le kuuluval kinnistul nii kinnistu omanikule, kohalikule omavalitsusele ja selle territooriumil elavatele isikutele teavet, kas antud piirkonnas üldse on võimalik maavara kaevandada või mitte. Käesoleval ajal ei ole võimalik hinnata, kas Laikum OÜ-le kuuluval kinnistul üldse on võimalik ja otstarbekas maavara kaevandada või mitte. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa omavahelisi seoseid uurides nähtub, et MPS § 2 p 4 kohaselt maavara geoloogiline uuring (edaspidi geoloogiline uuring) on maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. MPS § 7 lg 1 kohaselt tuleb geoloogiline uuring teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. Sama paragrahvi lõige 6 täpsustab geoloogilise uuringu eesmärki. Nimetatud sätte kohaselt on geoloogilise uuringu teostamisel järgmised eesmärgid: 1) selgitatakse kaevandamist võimaldava detailsusega looduslike lasundite või maavara lasumistingimused, koostis ja tehnoloogilised omadused ning määratakse uuritavate looduslike lasundite või maavara võimalikud kasutusalad; 2) hinnatakse uuringuruumi ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, nende võimalikku muutumist kaevandamise käigus ja määratakse kaevandamise mõjupiirkonna ulatus; 3) kavandatakse abinõud maapõues tekkivate võimalike muutuste ennetamiseks ja vähendamiseks; 4) koostatakse uuringuruumi ja selle lähiümbruse geoloogiline kaart; 5) tehakse ettepanek maavaravarude kategooriate määramiseks; 6) uuritakse maavara otsingule vastava täpsusega kõiki uuringuruumis leiduvaid maavarasid ja looduslikke lasundeid, mille kasutuskõlblikuna säilitamine ei ole uuritava maavara, kivimi, setendi, vedeliku või gaasi hilisema kaevandamise käigus mäetehniliselt võimalik. Geoloogilise uuringu luba ei anna uuringu teostajale garantiid, et talle hilisemalt maavara kaevandamiseks luba väljastatakse. Geoloogilise uuringu luba pole eelduseks maavara kaevandamise loa saamiseks. Vastavalt MPS § 25 lg 1 tekib maavara kaevandamise õigus maavara kaevandamise loa alusel. MPS ei sätesta, et kaevandamisluba antakse automaatselt isikule, kes on teostanud piirkonnas geoloogilise uuringu. Vastupidi, MPS sätete kohaselt on geoloogilise uuringu luba ja kaevandamisluba kaks sõltumatut menetlust ning isikul, kellele on väljastatud geoloogilise uuringu luba, ei teki õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks. Seega võttes aluseks MPS regulatsiooni, saab asuda seisukohale, et geoloogilise uuringuloa andmine ei ole automaatselt aluseks maavara kaevandamisele ja kasutusele võtmisele ning samuti ei ole geoloogilise uuringu loa andmisega tegemist kaevandamise esimese etapi alustamisega. KOHTU SEISUKOHAD 12. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 12.1. Vaidlustatud on Saue Vallavolikogu 18.06.2009 otsusega nr 043 tehtud keeldumine geoloogilise uuringu loa taotlusele nõusoleku andmises. MaaPS § 14 lg 2 alusel antud arvamus on menetlustoiming- tegemist on osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega (RK Halduskolleegiumi määrus nr 3-3-1-38-10). Antud vaidluses on vallavolikogu kinnitanud enda mittenõustumist geoloogilise uuringu loa andmisega kaebajale tarbevaru uurimiseks Maidla uuringuruumis Ahjuvare katastriüksusel. Kuna kohaliku omavalitsuse otsused uuringulubade menetluses on menetlustoimingud, siis nende läbiviimisel tuleb arvestada

-is haldusmenetluse läbiviimisele kehtestatud nõuetega. Vastavalt Riigikohtu HK määrusele nr 3-3-1-38-10 10.06.2010.a. ei ole kolleegium nõustunud sellega, et kohaliku omavalitsuse seisukohal puuduks siduv tähendus käesolevas loamenetluses. Kuna kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale siduvad ning neid ei saa edasises menetluses ümber hinnata hilisemalt ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamine halduskohtus. MPS § 20 lg 1 p 9 kohaselt üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Vallavolikogu keeldumine nõusoleku andmisest tingib Keskkonnaameti poolt haldusakti väljaandmise, millega keeldutakse kaebajale geoloogilise uuringu loa andmisest. Menetlustoiming on halduskohtus vaidlustatav vaatamata MaapS § 20 lg 3 sätestatud võimalusele, et kohaliku omavalitsuse mittenõustumise korral tohib üldgeoloogilise uurimistöö luba maavara otsinguks või uuringuluba anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Menetlustoimingut saab vaidlustada enne lõpliku haldusakti andmist, kui menetlusnõude rikkumine toob kaasa menetlusosalise subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu lahend 3-3-1-62-08; ja Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-38-10). Kuna kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest on uuringuloa andmise üle otsustajale (käesolevas asjas Keskkonnaamet) siduv, siis on selle otsuse vaidlustamine ka lubatav. Seega on kaebajal kaebeõigus ja kaevatav toiming võib rikkuda OÜ Laikum õigusi, kui tema taotluse lahendamisel on vastustaja poolt antud keeldumine õigusvastane. 12.2. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-62-08 on asutud seisukohale, et kuigi menetlustoimingule ei saa otseselt laiendada

§-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele, peab neid siiski isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral põhjendama, sest motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama PS §s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse ning tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest.

§ 3

lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.

§ 5

lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui seaduse või määrusega pole sätestatud teisiti, määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (

§ 5

lg 1), mida tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (

§ 4lg 2).

12.

1. Vastustaja on varasemalt keeldunud nõusoleku andmisest ja leidnud, et uuringuruum asub Saue valla üldplaneeringu kohaselt osaliselt miljööväärtuslikul alal, mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele oma väljakujunenud külastruktuuri, haljastuse, hoonestusviisi, ühtse ja omanäolise ning muu avaliku huvi tõttu; et uuringu teenindusala läbib ida-lääne suunaline 110 KV elektriõhuliin, mille kaitsevöönd on 25 m mõlemale poole liini telge, kinnistu keskosas on investeeritud elupaigatüüp nr 6280, mis kaitseb tunnustaimi ja samblikke; et kinnistu põhjaosa on kantud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt väärtuslike maastike nimekirja kultuurilisajaloolise alana. Kaasatud isik leidis, et territoriaalplaneerimine on KOKS § 6 lg 1 järgi kohalikule omavalitsusele seadusega antud õigus ja kohustus. Vastustaja keeldumine nõusoleku andmisest on vastavuses kehtiva õigusega üksnes üldplaneeringuga määratud miljööväärtusliku ala osas. Halduskohus oma otsuses nr 3-09-477 leidis, et kõnealune otsus kujutab endast menetlustoimingut. Vastustaja on nõusoleku andmisest keeldumist põhjendanud sellega, et uuringuruum asub Saue valla üldplaneeringu kohaselt osaliselt miljööväärtuslikul alal, mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele oma väljakujunenud külastruktuuri, haljastuse, hoonestusviisi, ühtse ja omanäolise ning muu avaliku huvi tõttu; et uuringu teenindusala läbib ida-lääne suunaline 110 KV elektriõhuliin, mille kaitsevöönd on 25 m mõlemale poole liini telge, kinnistu keskosas on investeeritud elupaigatüüp nr 6280, mis kaitseb tunnustaimi ja samblikke; et kinnistu põhjaosa on kantud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt väärtuslike maastike nimekirja kultuurilis-ajaloolise alana. Kohus leidis, et need põhjendused oleksid asjakohased kaevandamisloa väljaandmise üle otsustamisel, mitte aga uuringu teostamiseks loa väljaandmise kaalumisel. Kohus märkis veel, et pealegi moodustab miljööväärtuslik osa, elektriliini kaitsevöönd ja kaitsealuste taimede leviala ainult osa kinnistu 27,45 ha suurusest pindalast. Kohtumenetluses oli vastustaja oma keeldumist põhjendanud ka sellega, et Keskkonnaamet esitas vastustajale arvamuse andmiseks üksnes loa taotluse, kuid mitte taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu ega otsust selle kohta, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju, kuigi seadus nõuab ka nende dokumentide esitamist. Seda põhjendust aga vaidlustatud otsuses kirjas pole ning vastustajal pole võimalik tõendada, et ta nõusoleku andmisest just sel põhjusel keeldus. Kohtuistungil nimetati uuringutega kaasnevate võimalike negatiivsete keskkonnamõjudena üksnes puuraukudega tekkida võivat võimalikku keskkonnakahju, ent kohtule pole esitatud mingeid andmeid, kui suur on sellise kahju tekkimise tõenäosus ja suurus. Kohus märgitu pinnalt leidis, et vallavolikogu 22.01.2009.a. otsuses nr 001 väljendatud keeldumine nõusoleku andmisest geoloogilise uuringu loa andmiseks ei olnud põhjendatud ning on seega õigusvastane. Kohus tegi volikogule ettekirjutus vaadata OÜ „Laikum“ geoloogilise uuringu loa taotlus mõistliku aja jooksul uuesti läbi. Kohtu arvates oli mõistlikuks ajaks üks kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. 12.
2. Peale märgitud kohtuotsust on vastustaja endiselt keeldunud nõusoleku andmisest käesoleva kohtu arvates vähemalt osaliselt samasisuliste põhjendusega, st märkis, et vastavalt Saue valla üldplaneeringule ei ole Ahjuvare kinnistul ette nähtud kaevandamistegevust, mis eeldaks nimetatud maa-alal maa sihtotstarbe muutmist, mida saaks teha vaid läbi üldplaneeringu muutmise. Üldplaneeringu näol on tegemist avalikke huve arvestava ühiskondliku kokkuleppega, mille muutmise aluseks ei saa olla ühe isiku erahuvi. Loa taotleja pidi teadma kõnealuse kinnistu omandamisel üldplaneeringujärgsest maakasutustingimusest ning ettenähtud sihtotstarbest ning arvestama sellega oma tegevuse planeerimisel. Kuna geoloogilist uuringut tehakse eesmärgiga hakata nimetatud alal edaspidi kaevandama, sellist tegevust ei ole aga üldplaneeringuga ette nähtud, siis ei näe vastustaja ka võimalust ega põhjust geoloogilise uuringu jaoks loa andmiseks. Kohtukaebusele vastulause esitamisel märkis vastustaja, et kuivõrd uuringuloa järgi on uuringu eesmärk hinnata maavara kogust aktiivse tarbevaruna, et hiljem taotleda sellele maa-alale kaevandamise luba, siis tuleb juba uuringuloa andmisel hinnata kaevandamise võimalusi. Selle tõttu vastustaja leidis, et Ahjuvare kinnistu kitsenduste paiknemine kinnitab hilisema kaevandamise mõju ka kitsendustega alale; lisaks ei ole tegemist kaevandamiseks sobiliku alaga. Ka ei ole piirkonna elanikud nõus sellele alale kaevanduse rajamisega. Seega nähtub kohtule, et vastustaja on jätnud tähelepanuta kohtuotsuse nr 3-09-477 seisukoha, et valla vastavasisulised seisukohad võivad olla asjakohased kaevandamisloa taotluse üle otsustamiseks; taotletava loaga kaasneva tegevuse negatiivseid tagajärgi ei ole aga analüüsitud. Kaebaja on uuringuloa taotluses märgitud uuringuruumi Ahjuvare kinnistu omanik, vaidlus selles osas puudub. Ettenähtud korras oli avaldatud geoloogilise uuringuloa taotluse menetlusse võtmine väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ 10.12.08, millega teavitati avalikkust ja võimaldati arvamuse esitamine. Vastuväiteid ja ettepanekuid ei laekunud, kuid Saue vallavolikogu ei nõustunud uuringuloa väljastamisega. Vaidlust ei ole ka selles, et Maapõueseaduse § 18 lg 3 märgitud piirangud kavandatava uuringuruumi teenindusalal puuduvad ning et uuringuloa taotlus vastab Keskkonnaministri 20.05.05 määruse nr 40 nõuetele. Kohus leiab, et vastustaja ei ole osutanud tähelepanu, et kavandatava uuringu eesmärgiks on selgitada Maidla uuringuruumi piires maavara (lubjakivi) levikut, kasuliku kihi paksust jms, mis võimaldaksid anda hinnangu aktiivse tarbevaru olemasolu, kvaliteedi ja hilisema võimaliku kaevandamise suhtes. Geoloogilise uuringu käigu teostatakse töid, mis ei ole veel maavara kaevandamine. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa omavahelisi seoseid uurides nähtub, et MPS § 2 p 4 kohaselt maavara geoloogiline uuring on maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. MPS § 7 lg 1 kohaselt tuleb geoloogiline uuring teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. Sama paragrahvi lõige 6 täpsustab geoloogilise uuringu eesmärki. Keskkonnaamet on õigustatult oma vastuses ka märkinud, et nimetatud sätte kohaselt on geoloogilise uuringu teostamisel järgmised eesmärgid: 1) selgitatakse kaevandamist võimaldava detailsusega looduslike lasundite või maavara lasumistingimused, koostis ja tehnoloogilised omadused ning määratakse uuritavate looduslike lasundite või maavara võimalikud kasutusalad; 2) hinnatakse uuringuruumi ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, nende võimalikku muutumist kaevandamise käigus ja määratakse kaevandamise mõjupiirkonna ulatus; 3) kavandatakse abinõud maapõues tekkivate võimalike muutuste ennetamiseks ja vähendamiseks; 4) koostatakse uuringuruumi ja selle lähiümbruse geoloogiline kaart; 5) tehakse ettepanek maavaravarude kategooriate määramiseks; 6) uuritakse maavara otsingule vastava täpsusega kõiki uuringuruumis leiduvaid maavarasid ja looduslikke lasundeid, mille kasutuskõlblikuna säilitamine ei ole uuritava maavara, kivimi, setendi, vedeliku või gaasi hilisema kaevandamise käigus mäetehniliselt võimalik. Seega tuleks vastustajal hinnata, kas nendest tegevustest võiks saabuda keskkonnale kahju, mis võiksid põhjustada vastustaja keeldumise. Kohtule nähtub, et vastustaja neid põhjuseid ei ole uurinud, käesolevas vaidluses ei ole vald enam ka märkinud, et puuraugud võiksid põhjustada keskkonnakahju, ka ei nähtu, et vastustaja oleks kogunud sellekohaseid tõendeid. Õiguslikud alused keeldumiseks tuleneksid sellisel asja kaalumisel Maapõueseadusest, või siis nt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest või hoopiski eelnevalt märgitud Keskkonnaministri 20.05.05.a. määrusest nr 40 (so „Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa vorm“). Maapõueseaduse § 7 rõhutab, et uuring tuleb teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne ( vastavalt § 7 lg 1), seega nähtub, et kui sellist kahju ei eeldata, vastavat kahju vastustaja aga toimingust keeldumise otsuses ära ei märgi, ka hilisemalt ei ole selle kohta esitatud asjakohaseid väiteid ega tõendeid, siis ei nähtu kohtule, et esineks märgitud põhjusel nõusolekust keeldumise alus. Vastustaja on küll märkinud, et ta võtab aluseks KOKS § 22 lg 2 ja MPS § 14 lg 2, kuid neist viide KOKS-ile on seotud volitustega ega selgita keeldumise sisulisi aluseid ja põhjusi, samuti ei ole viide MPS –le seotud asja sisulise osaga. 12.
3. Vastustaja on leidnud, et antud juhul tuleks muuta maa-ala sihtotstarvet või et Ahjuvare kinnistul ei ole üldplaneeringu kohaselt ette nähtud kaevandamistegevust. Kohus märgib, et juhul, kui muudetakse maa-ala sihtotstarvet, ei tähenda see veel võimatust läbi viia taotletavat uuringut. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsuse ülesandeks korraldada muuhulgas ka omavalitsuse ruumiline planeerimine. PlanS § 1 lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine suunatud majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ja looduskeskkonna arengu pikaajaliste suundumuste ja vajaduste arvestamisele. Kuid kohus nõustub menetlusosalistega, et sellest ei kasva veel välja õigust keelata uuringute teostamine, seda enam, et kaebaja soovib uuringuid oma kinnistul ja vastustaja ei ole tuvastanud, et sellega kaasneb oht keskkonnale ja isikutele. Üldplaneeringujärgset maakasutust ei saagi mõjutada uuringute teostamine, st puuraukude kaevamine, proovide võtmine, jms tegevused, samuti sellise tegevuse tulemused (andmete saamine ja aruande koostamine jms). Kui uuringu tulemusel on vajalik algatada hiljem DP ja muuta planeeringulahendusi, sh muuta ka üldplaneeringut, siis toimub see eraldiseisvas menetluses, milles lähtutakse omakorda seaduse nõuetest ja uuritakse, kas vastuolu üldplaneeringuga esineb ja kas on võimalik planeeringuid muuta. Iseenesest ei välista üldplaneeringu muutusi ka asjaolu, et kinnistu omandamisel oli kaebaja eesmärgiks tegeleda kinnistul metsamaa majandamisega või et maa omandati Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse alusel. Praegusel juhul tuli aga hinnata, kas puuraukude rajamine ja loas märgitud tegevused mõjutavad kinnisasja seisundit. Teabe kogumine võib olla aluseks, et hilisemalt siiski otsustatakse kaevandamise võimalikkuse üle või koguni muudetakse planeeringuid, kuid teabe kogumisele suunatud tegevus, millega hetkel kavatsetakse tegelema hakata, ei saa põhjustada muutusi maa-ala sihtotstarbes või kehtivates planeeringutes. Riigikohus on sj nt otsuse nr 3-3-1-61-07 p-s 19 märkinud, et „üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse
4. jaanuari
5. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ PlanS § 9 lg 7 kohaselt detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine on: 1) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; 2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine; 3) muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine. Kuna käesoleval juhul ei ole aga tegemist planeeringu vaidlusega, siis kohus ei hakka nimetatud asjaolu pikemalt analüüsima. Samas ei saa kohus pidada piisavaks motiveerimiskohustuse järgimiseks seda, et vastustaja on viidanud üldplaneeringule ning öelnud, et selle muutmise võimalust vastustaja ei näe. Seega, taotletav luba ei too vahetult kaasa vajadust hinnata veel eelmärgitud muutuste võimalikku kaasnemist. Uuringute teostamine ei sõltu küsimusest, missuguse sihtotstarbega on kinnistu praegu ja kas seda sihtostarvet tuleb tulevikus muuta ning kuidas see on võimalik teostada. 12.
6. Vastustaja esindaja on vastuses kohtule 24.09.09 vastanud ja oma keeldumist põhjendanud jätkuvalt sellega, et kuna geoloogilise uuringu loa taotluse järgi uuringu eesmärgiks on hinnata maavara kogust aktiivse tarbevaruna, et hiljem sellele alale taotleda maavara kaevandamise luba, siis tuleb juba uuringuloa andmise staadiumis hinnata kaevandamise võimalust nimetatud alal ja vastusest saab järeldada, et vastustaja peab seda vajalikuks lähtudes otstarbekuse printsiibist ning lähtudes asjaolust, et haldusmenetlus tuleb läbi viia efektiivselt. Vastavalt ongi vastustaja formuleerinud kokkuvõtvalt, et kui uuringuluba taotletakse eesmärgil hakata edaspidiselt kaevandama ja sellist tegevust üldplaneering ette ei näe, siis ei ole ka uuringuloa väljaandmine otstarbekas. Kohus leiab, et ka sellest aspektist on vastustaja eksinud, kuivõrd tema ei ole antud juhul see haldusorgan, kes viib läbi ja vastutab loataotluse menetluse lõpptulemuse otstarbekuse ja haldusmenetluse läbiviimise efektiivsuse eest, ta osaleb selles menetluses, kuid ei vastuta eelmärgitud eesmärkide saavutamise eest, seega ei ole keeldumist võimalik eelmärgitud asjaoludega põhistada. 12.
7. Kohtule teadaolevatel andmetel on hõlmatud piirangutega Ahjuvare kinnistust kokku ca 131539 m2 ehk 13,1 ha ja kohtule ei ole menetlusosalised ka märkinud, kas sedavõrd väiksel maa-alal on kaevandamine üldse võimalik. Kuid antud juhul ei pea kohus selle üle eraldi ka arutlema, kuivõrd vastustaja on leidnud, et kitsendused ei võimalda läbi viia kaevandamist ja ta nimetab erinevad põhjused. Kohus juba märkis, et käesoleval juhul ei ole aga tegemist kaevandamisloa taotlusega ja selle ümber puhkenud vaidlusega, st et veel ei ole tegemist kaevandamise loa taotlusega, millal tuleks vastustajal esitada oma argumendid kaevandamise võimalikkuse kohta. Kohtu arvates ongi siinkohal selgelt väljendunud, et vastustaja on hakanud etteruttavalt käsitlema kaevandamisega seotud probleeme, kuid antud juhul on menetlemisel uuringuloa andmine, mis on eraldi menetlus ja mille eesmärgid ja tulemused kohus eelnevalt märkis. Eelnevalt asja läbi vaadanud kohus oli sellele vastustaja tähelepanu otsuses juba juhtinud, kuid käesolevalt nähtub, et vastustaja sellele tähelepanu ei osutanud. Vastavalt nähtub ka vastustaja kohtule esitatud vastusest 24.09.09 (tlk 37), et põhjendus keeldumiseks on esitatud ikkagi vaid seotult sellega, kas kaevandamine on võimalik. Seda kinnitab asjaolu, et vastuse kohaselt on vastustaja arvates vajalik juba antud staadiumis hinnata kaevandamise võimalusi aga samuti antud hinnangud, et kitsenduste paiknemine ei võimalda kaevandamist ohustamata kaisealust ala ning et edaspidiseks maavara kaevandamiseks ei ole tegemist sobiliku kohaga. Seega lähtus vastustaja antud viisil valest eeldusest ja kohus järeldab, et ka antud seletus ei ole asjakohane, kuna see hindab kaevandamisega seotud küsimusi, st neid asjaolusid, mis on kohane hinnata kaevandamisloaga seotud menetluses. Kaevandamisega seotud ohtude ja tegevuspaiga sobivuse, kitsendustele võimalike mõjude ja isikute huvide kaalumist kaevandamiseks tuleb hinnata ja kaaluda kaevandamisloa taotluse esitamisel. Kuigi käesolevat loataotlust on arutatud volikogu koosolekul, on seda tehtud eelkõige just nimelt kaevandamise võimaluste aspektist lähtudes, millise loataotluse menetlust aga veel ei kulge. Maidla külakoosoleku protokolli kohaselt leiab vastustaja, et mõjuvaks keeldumise põhjuseks on piirkonna elanike mittenõustumine kaevandamisega. Kuid ka see ei ole kohtu poolt äratoodud põhjustel antud menetlusetapis loa eesmärki silmas pidades asjakohane kaalutlus. Lisaks nähtub kohtule, et puuraukude rajamist ja uuritava töö toimingud plaanitakse teha alal, kus kitsendused puuduvad, vastavalt märgib ka geoloogilise uuringu loa taotluse p 3, et lubjakivi geoloogiline uuring viiakse läbi puuraukude puurimisega, uuringuruumi piires rajatavad puuraugud paigutatakse nii, et elektriliini kaitsevööndis puurimistöid ei tehta. Peale välitööde tegemist ja esmaste uuringuandmete selgumist kooskõlastatakse täiendavalt uuringuruumi läbiva elektriliini kaitsevööndis kaevandamise võimalused või arvutatakse elektriliini kaitsevööndis passiivne tarbevaru. Hüdrogeoloogilisi töid käesoleva uuringu käigus ei kavandata, kuna uuritakse ainult veepealset maavara. Seega nähtub kohtule, et eritingimuste kaudu täpsustatakse tööde teostamist, samas nähtub taotluse p 4, et uuringuruumi teenindusala piiresse ei jää looduskaitse ega Natura 2000 võrgustiku alasid ning uuringutega nendele mõju ei kaasne. Vastustaja ei ole kohtule esitanud eeltooduga selgitusi või väiteid, et temal on selles osas teistsugused andmed. 12.
8. Kohtul tuleb nõustuda nende menetlusosaliste seisukohtadega, mille kohaselt nõusolek uuringuloa taotluse menetlemiseks geoloogiliste uuringute läbiviimiseks ei too kaasa automaatselt nõusoleku andmist kaevandamiseks. Kaevandusloa puhul antakse välja uus haldusakt ja viiakse läbi vastavalt ka vajalik menetlus. Nõusolek geoloogilise uuringu loa andmiseks ei saa veel seetõttu rikkuda ka vallaelanike õigusi, kuna käesolev menetlusetapp ei too iseenesest kaasa kaevandamist, mida vallaelanikud soovivad vältida (küla üldilme ja piirkondlik rahu). Kitsenduste paiknemine ja juurdepääsu tee puudumine võivad samuti olla takistuseks kaevandmisele, kuid esiletoodud põhjus ei selgita midagi konkreetset uuringute teostamise takistuste kohta. Uuringuruumis rajatakse puuraugud, kuid vastustaja ei pidanud silmas juurdepääsu puudumist nende rajamiseks vaid takistust kaevandamiseks. Kaasatud Keskkonnaamet on õigesti märkinud, missugused tegevused on ette nähtud taotletava loa saamise raames, sj on Keskkonnaamet märkinud, miks ta ei näe seadustest tulenevaid takistusi uuringute läbiviimiseks. Võimalikku ohtu looduskeskkonnale, kui uuringud teostatakse, ei ole ette näha, vastavalt ta ka märgib, et keskkonnale kahju tekitamise võimalus antud juhul puudub; maavarade kaevandamise loa taotluses tuleb aga arvestada keskkonnamõju hindamisega. Kaebuse esitaja selles osas ei ole võtnud seisukohta ega ole ka kohtukaebusele vastamisel märkinud, et tal oleksid teistsugused andmed. Seega saab järeldada, et puuraukude rajamisest tulenevat ohtu vald ei näe. 12.
9. Kohtule eeltoodust nähtub, et vald endiselt ei ole uuringutest keeldumist sisuliselt põhjendanud. MPS § 7 lg 1 kohaselt üldgeoloogiline uurimistöö ja geoloogiline uuring tuleb teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. Vastustaja vastusest ei ilmne, et ta kartis sellise kahju tekkimist ning et selleks kartuseks on ka mõjuvad põhjused. Kuigi vastustaja leiab, et ta hindab kogu tegevust otstarbekuse printsiibist lähtudes, nähtub kohtule, et antud ajahetkel saab vastustaja hinnata olukorda, mil tal tuleb võtta üksnes seisukoht, kas uuringuteks loa andmine ja sellega kaasnevad tegevused toovad kaasa kahjulikke mõjutusi. Seega nähtub kohtule, et uus tehtud otsus ei arvesta ka eelmise kohtuotsuse ettekirjutust, milles märgiti, „Kohus leidis, et need põhjendused oleksid asjakohased kaevandamisloa väljaandmise üle otsustamisel, mitte aga uuringu teostamiseks loa väljaandmise kaalumisel“. Käesolevalt nähtub kohtule selgelt, et vastustaja on etteruttavalt asunud hindama, kas kaevandamisluba on võimalik välja anda, kuid seda hinnangut ei ole temalt taotletud. Seaduse kohaselt peab vastustaja esmalt kindlaks tegema, kas esineb kahjulikke mõjutusi sellest, kui uuringuloa andmiseks rajatakse puuraugud, kas selle tulemusel heidetakse õhku saasteaineid, kas mõjutab veekeskkonda või pinnast jms. Kui neid põhjusi ei esine ja puuduvad ka muud mõjuvad põhjused, siis ei saaks jätta nõusolekut andmata. Kohus nõustub vastustaja põhimõttelise seisukohaga, et

§ 5

lg 2 näeb ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kuid see ei anna vastustajale võimalust hinnata antud juhul etteruttavalt, kas on võimalik üldse anda kaevandamisluba, see on teise menetluse küsimus. Märgitu tõttu ei ole asjakohane hinnata, kas kaevandamine on üldse võimalik lähtudes üldplaneeringust vms asjaoludest. Käesolevalt vajas lahendamist küsimus, kas uuringute teostamine on võimalik või kaasnevad sellega kahjulikud tagajärjed ja milles need seisnevad. Kohtu arvates ei ole asjakohane kaalutlus seotud ka küsimusega, kas kaebajal tekib hiljem õigustatud ootus kaevandamisele, kui vastustaja nõustub uuringute läbiviimisega. Isegi kui see oleks asjakohane, nõustub kohus Keskkonnaameti seisukohaga, et geoloogilise uuringu luba ei anna uuringu teostajale garantiid, et talle hiljem maavara kaevandamiseks luba väljastatakse. Geoloogilise uuringu luba ei taga veel, et isik saaks maavara kaevandamise loa. MPS § 25 lg 1 märgib, et maavara kaevandamise õigus tekib maavara kaevandamisloa alusel. Seadus ei kinnita, et selline luba antakse automaatselt isikule, kes teostas piirkonnas eelnevalt geoloogilise uuringu. Kaevandamisloa ja uuringuloa menetlused on reguleeritud MPS-ses, millest nähtub, kuidas menetlused läbi viiakse ja mis on iga menetluse konkreetne eesmärk ehk tulem. Seega on tegemist eraldiseisvate menetlustega, mille lõppeesmärk on küll suunatud sellele, et hakata tulevikus kaevandama, kuid selle saavutamiseks läbitakse eraldiseisvad menetlused, mis tähendabki, et uuringuloa andmiseks tuleb vastustajal anda vastused küsimustele vastavuses konkreetse menetlusetapi eesmärgiga seotult. Isegi nn otstarbekuse printsiibile viitamine ei ole aluseks nende etappide läbimata jätmiseks. Ka ei pea vald muretsema selle eest, kas kaebaja tekitab endale tarbetuid kulutusi, kuna see on kaebaja risk, kas ta kulutused on otstarbekad või mitte. Kaevandamisloa menetluses tuleb vallal alles hakata hindama poolt ja vastuargumente seotult kaevandamisega ja kaebaja õigustega kaevandamisel. Valla seisukoht uuringuloa andmisel ei oleks siduv lubadus anda nõusolek kaevandamisele. Seega nähtub kohtule, et vastustaja ei arvestanud esitatud taotluse sisu ja eesmärke ja kaalutlused, mis ta esitas, lähtusid ekslikust eeldusest, mis viis ebaõigete järeldusteni. Kuna kohtule ei nähtu, et vald oleks kaalunud poolt- ja vastuargumente uuringuloa andmisel või sellest keeldumisel ja lähtunud seadusest, mille kohaselt oleks tulnud hinnata üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu mõju keskkonnale ning kas selles tekitatav kahju keskkonnale ja isikutele oleks minimaalne või mitte, siis tuleb lugeda keeldumine õigusvastaseks. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb põhjendada ratsionaalsete argumentidega ja tuginedes õiguslikele alustele.

§ 3

lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel -

§ 5lg 1.

Sõltumata, kuidas vastustaja organi siseselt jõudis tulemuseni, jättis ta siiski arvestamata nõuded, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (

§ 4lg 2).

Kuigi kaebaja on viidanud, et haldusakt on motiveerimata ja lähtunud

nendest sätetest, mis käsitlevad vahetult haldusakti vorminõudeid, nõustub kohus menetlusoalistega, et ka toimingut tuleb põhjendada ( nt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-62-08). Eeltoodust nähtuvalt pole vallavolikogu 18.06.2009 otsuses nr 043 väljendatud keeldumine nõusoleku andmisest geoloogilise uuringu loa väljastamiseks põhjendatud ning on seega õigusvastane. Volikogule tuleb teha ettekirjutus vaadata OÜ „Laikum“ geoloogilise uuringu loa taotlus mõistliku aja jooksul uuesti läbi. Kohtu arvates on mõistlikuks ajaks üks kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. 13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosalised menetluskulude väljamõistmise nõuet ei esitanud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik