← Eesti

3-09-2139/76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 09.11.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2139 Haldusasi A. K.i (K.) kaebus Murru vangla tegevusele. Menetlusvorm Suuliselt menetluselt üleminek kirjalikule poolte nõusolekul. Menetlusosalised Kaebuse esitaja A. K. ning vastustaja Murru vangla volitatud esindaja Merit Jõgi. Resolutsioon

  1. Jätta A. K.i kaebus rahuldamata.
  2. Jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Samaks ajaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta suulist menetlust, võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebuse kohaselt võeti kaebuse esitajalt A. K.ilt 11.05.2009 läbiotsimise käigus ära käekell „Rolex“ YACH-MASTER, mille randmerihmal on graveering „Kallile issile 2005” Akti kella äravõtmise kohta ei koostatud ning kui ta 14.05.2009 palus end kella äravõtmise aktiga tutvustada, siis sellest keelduti. Hiljem näidati talle võõrast kella ning tutvustati teda aktiga, millel ei ole tema allkirja ja mis ei ole koostatud temalt kella äravõtmise kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja taotleb kohtult Murru vangla poolt tema kella „Rolex“ YACH-MASTER, mille randmerihmal on graveering „Kallile issile 2005” äravõtmise ja ärakaotamise õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huviks toob kaebaja kahjunõude esitamise tulevikus. Kaebuse esitaja selgitas kohtus, et 11.05.2009 etapeeriti teda Murru vanglast Harju Maakohtusse. Enne autosse minekut tehti läbiotsimine, kell võeti käe pealt ära, kuid mingit akti kaebajale selle kohta ei antud. Kella võttis kaebaja väitel ära kontaktisik J. K.. Peale Tallinna vanglast naasmist 15.05.2009 nõudis kaebaja uuesti akti, kuid ei saanud seda. Kaebuse esitaja pöördus ka Murru vangla direktori poole, tehes avalduse mai lõpus, kuna alguses jäi ta ootama julgeolekuosakonnast väljakutset. Seda ei tulnud ja kuu lõpus läks kaebuse esitaja avaldusega kontaktisiku juurde ning palus selgitust, ähvardades asja kohtusse anda. Peale seda kontaktisik G. T. kirjutas, et tema elu ja tervis on kaebaja pärast ohus ja algatati hoopis sisejuurdlus sellel teemal. Kell ongi nüüd kadunud ja mitte ainult kell. Vangla laost läks terve kott kaduma. Kell oli olemas ka Ämari vanglas. Kell maksis Rootsis umbes 1000 eurot. Elukaaslane tõi kaebuse esitajale selle Rootsist graveeringuga „Kallile issile 2005“ laste poolt saadetud. Kell anti kaebajale üle lühiajalisel kokkusaamisel elukaaslase poolt. Avaldusele kokkusaamise kohta on alla kirjutatud kinnitus kella kättesaamise kohta. Murru vanglasse üleviimisel oli kell kaebajal käe peal. Ülejäänud asju kontrolliti visuaalselt, kaebaja ei tea, kas keegi märkas ta kella käe peal. Murru vanglas asjade läbivaatamise ajal ei fikseeritud, et kaebaja isiklike asjade hulgas on ka kell, kaebaja ise ka seda ei öelnud. Kaebuse esitaja väidab, et Murru vangla vahetas kella ära, kuna tema kellarihmal oli graveering. See, mida talle näidati, oli teine kell. J. K. on kella näinud. G. T. nägi ka seda, kuna see oli öökapil ja pidevalt tehakse läbivaatust. Kaebaja selgitas kohtule, et ei kandnud kella käel või kui, siis vahel harva. Väärtuslike esemete hoiustamisele ta kella ei andnud, ei osanud kohtule öelda, miks ta seda ei teinud. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vangistusseaduse (VangS) § 15 lõige 1 kohaselt võtab vanglasse vastuvõtmisel vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule. Sama § lõike 3 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lõige 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade loas vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Sama määruse § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. Tulenevalt VsKE § 57 p-st 1 on põhimõtteliselt kaks õiguspärast viisi vanglas asjade saamiseks-need on kas isikul kaasas vanglasse saabumisel või kinnipeetav soetab need vangla vahendusel. Sama määruse § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava isiklikest asjadest ühtne nimekiri, milles peab nähtuma kas asi on kinnipeetava käes või laos. A. K. väidab, et temalt võeti ära käekell Rolex „YACH-MASTER", mille ta sai viibides Ämari vanglas. Vastustajal puuduvad andmed, et A. K.il oleks Ämari Vanglas nimetatud kell olnud, samuti nimetatud käekella vanglas lubatud viisil soetanud. Kaebajal on vanglas ametlikult, vanglateenistuse teadmisel olnud vaid kaks käekella „Q & Q ja Mercedes". Kaebajalt on läbiotsimise käigus äravõetud üks kell, kus on kirjas „Rolex" kuid kellal ei ole märget YACH-MASTER, samuti ei ole kellal graveeringut „Kallile issile 2005“. Seega on kaebaja väited kaebuses nimetatud kella olemasolu ja äravõtmise kohta paljasõnalised ja tõendamata. 11.05.2009 kaebajalt äravõetud käekell ei kuulunud kaebajale. Kuna kaebaja on varasemas suhtluses vanglaametnikega viidanud kella võimalikule maksumusele, andes mõista, et vanglateenistuse poolt 2 äravõetud käekell oleks justkui Rolexi originaaltoodang, soovib vastustaja kaebajalt sellekohaseid tõendeid. Nimetatud tõendite esitamine ei saa kaebajale olla koormav kuna originaal Rolex kellade müük registreeritakse ametlike edasimüüjate juures ning kella autentsust kinnitav sertifikaat väljastatakse ka ostjale. Seega kuna vastustaja valduses ei ole tõendeid selle kohta, et kaebajalt äravõetud kell oleks temale kuulunud asub vastustaja seisukohale, et kaebaja peaks nimetatud kella kuuluvust ning seaduspärast soetusviisi tõendama. Vastusele lisatud tõendid peaksid üheselt ja selgelt tõendama, et kaebaja poolt kaebuses kirjeldatud asjaolud ei vasta tegelikkusele ning, et vanglateenistuse tegevus kaebajalt kella äravõtmisel oli õiguspärane. Kaebajalt temale mitte kuuluva ehk siis temale keelatud eseme äravõtmise kohta koostati nõuetekohane akt. Kaebaja keeldus aktile alla kirjutamast, kuid nimetatud asjaolu kohta ei pea koostama eraldi ettekannet või akti. Vanglateenistus tunnistab, et lõpuni korrektne oleks olnud koheselt vanglateenistuse poolt aktil fikseerida asjaolu, et kinnipeetav keeldus akti allkirjastamast, kuid nimetatud puudus ei muuda toimingut õigusvastaseks. Kaebaja süüdistused vanglateenistuse ametniku aadressil on laimavad ning täiesti asjakohatud samuti on paljasõnalised kaebaja väited sellekohta, et tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus. Murru vanglas ei ole kaebaja suhtes seoses temale mitte kuuluvate esemete enda juures hoidmisega distsiplinaarmenetlust algatatud. Kuna 11.05.2009 ära võetud käekell ei kuulunud kaebajale, oli Murru vangla toiming, mis seisnes kaebajale keelatud eseme äravõtmises õiguspärane. Kaebaja avaldusest tuleneb, et „telefoni vestluses elukaaslasega leidis kinnitust juba kohtumenetluses märgitud asjaolu. Nimelt see, et kaebajale kella üleandmisel pandi kõik käekellaga Rolex kaasas olnud dokumendid avalduse külge“. Istungi protokollide kohaselt ei ole kaebaja kohtus nimetatud asjaolu varem avaldanud. Samuti jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas kaebaja eravestlus oma elukaaslasega kohtumenetluses midagi kinnitab. Vastusaja on seisukohal, et kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ning tõendamata. Kuigi ametnikud ei mäleta kaebaja kella vanglasse lubamist ja selle vastuvõtmist, on asjaga seotud ametnikud (endised Ämari vangla ametnikud) veendunud selles, et omandit tõendavaid dokumente kinnipeetavalt ära ei võetud ning arhiiviväärtust mitteomavate paberite külge ei pandud. VangS § 68 lg 1 esimene lause sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu -ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus vanglasse saabuvad ja väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida. Läbiotsimist teostab isikuga samast soost isik. Murru vangla praktikas on võimalusel kasutatud läbiotsimisel mitut ametnikku, mistõttu on aktid reeglina allkirjastatud mitme ametniku poolt. Kinnipeetava poolt akti allkirjastamisest keeldumise fakti mitme ametniku poolne tunnistamise nõue ei tulene õigusaktidest. Kaebaja väited, et õigusaktid kohustavad kinnipeetava allkirjastamisest keeldumist mitme tunnistajaga kinnitamast on ebaõiged. Küll möönab vastustaja, et kaebaja kella võetuse kohta koostatud aktile oleks tulnud märkida asjaolu, et kaebaja keeldus allkirjast. Kaebaja ei ole suutnud veenvalt tõendada, et temalt võeti ära tema poolt kirjeldatud kell ning et vastustaja on nimetatud kella ära kaotanud. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Vangistusseaduse (VangS) § 15 lõige 1 kohaselt võtab vanglasse vastuvõtmisel vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule. Sama § lõike 3 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra. Vangla 3 sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lõige 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Kinnipeetavalt A. K.ilt on kaebuse kohaselt Murru vanglas ära võetud käekell Rolex YACHMASTER, mille rihmale on graveeritud tekst „Kallile issile 2005“. Kaebuse ja kohtuistungil kaebaja poolt antud ütluste kohaselt sai ta kella oma elukaaslaselt ajal, mil ta viibis veel Ämari vanglas. Samas kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ühtegi vaidlusaluse kella olemasolu kinnitavat tõendit (suulist või kirjalikku). Kaebajal on Murru vanglas vanglateenistuse andmetel olnud n-ö ametlikult vaid kaks käekella- „Q & Q“ ja “Mercedes". Vastustaja seletusest kaebusele nähtub, et kaebajalt on läbiotsimise käigus ära võetud üks kell, kus on kirjas Rolex, kuid kellal ei ole märget YACH-MASTER, samuti ei ole kellal (kellarihmal) graveeringut „Kallile issile 2005“. Samuti kinnitab vastustaja, et see kaebajalt ära võetud kell ei kuulunud A. K.ile. T. A. on kohtule 08.03.2010 edastatud seletuses märkinud, et seoses sellega, et A. K. on palunud tal tulla kohtusse tunnistusi andma käekella Rolex kadumise kohta, siis annab ta järgmised ütlused: tema kui tol ajal Tallinna Tööstushariduskeskuse (TTHK) kinnipeetavate koolitusosakonna juhataja (mis on Murru vangla territooriumil eraldi asetsev ja hallatav hoone), pädevusse ei kuulunud vanglas kinnipeetavatega tehtavad toimingud, kuna ta on vangla sisepiirides tsiviilisik, mitte vangla töötaja. Mis puudutab aga kinnipeetav A. K.i kadunud käekella, siis kui see oleks kadunud TTHK hallatavas koolihoones, oleks tema kui tollane kooli juhtaja sellest ka midagi teadnud ja menetlusse kaasatud. Kui aga kõnealune kell kadus vangla territooriumil, siis puudub temal igasugune informatsioon selle kohta. Kevadel

(2009)kooli kasvuhoone juures, vesteldes kinnipeetav A. K.iga, rääkis kinnipeetav temale jutuajamise käigus, et tal oli kunagi ammu aega tagasi (alla kriipsutatud ja kursiivkirjas „kunagi ammu aega tagasi“) Murru vangla laost kaduma läinud isiklikud asjad (riided, sportjalanõud), sealhulgas ka tema naise kingitud originaal Rolex käekell. T. A. vabandas ühtlasi, et ei saa kohtusse tulla seoses oma vastsündinud (alla 2 kuu vanuse) lapsega. Käesolevas asjas tunnistajana vande all üle kuulatud G. T.´e ütlustest nähtub, et kaebajalt võeti läbiotsimise käigus ära suuremat sorti, ümmarguse kujuga, metallist kell, mis ei kuulunud temale. Kella marki tunnistaja ei mäletanud, tunnistaja nägi kella alles siis, kui see oli juba ametniku, peaspetsialist K. A., kabinetis ja oli juba kaebajalt ära võetud. Kell ei olnud kantud varade registrisse ja samuti ei olnud varade kaardi peal kirjas. Kui ese ei ole kantud varade kaardile, siis võetakse kinnipeetavalt see ära, kuna see ei ole tema oma ja pannakse hoiule. Kui kinnipeetav tõendab, et vara kuulub talle, siis tagastatakse, aga kui ei tõesta, siis tagasi seda ei saa. Mis kellast edasi sai, ei oska tunnistaja öelda. Tunnistaja käis K. A. kabinetis peale kinnipeetava kaebust uurimas, kas kellal on graveering, aga seda ei olnud. Tunnistaja ei teadnud kella olemasolust enne, kui kinnipeetav esitas kaebuse. Tunnistajana vande all üle kuulatud J. K. selgitas, et üks kell sai kaebajalt ära võetud läbiotsimise käigus, see võis olla kusagil
  1. aastal, kuid täpset aega ta ei mäletanud. Tunnistaja oli kella võetuse juures ning võttis ka kella ära. Kes seal veel viibisid, ei oska tunnistaja täpselt öelda, konvoiametnikud (konvoeerijad) olid võetuse juures. Võetus toimus Murru vangla
  2. osakonna eeskoridoris, kui kaebaja viidi vanglast välja. Ära sai võetud üks kell, mida esialgse varade kontrollimise nimekirjas ei olnud, seda ei olnud kirjas ka varade registri väljaprindis. Tunnistaja küsis kaebuse esitajalt, mis kell see on, kinnipeetav väitis, et tal on dokumendid selle omamise tõestamiseks olemas, kuid mis dokumendid need on, seda ta ei öelnud. Tagasi tulles vanglasse pidi kinnipeetav esitama tõendusmaterjalid, et kell kuulub temale, siis ta oleks kella tagasi saanud. Tunnistaja ei oska öelda, kas kaebaja on tõendanud kella omamist, kuna ta ei tegelenud enam edasi sellega ja ei ole kuulnud ka sellest midagi. Kell oli keskmisest suurema sihverplaadiga, ümmargune, kollase metalli ja millegi tumedaga, rihma peale oli sisse pressitud number, graveeringut peal ei olnud, mark võis olla Rolex. Tunnistaja koostas kella võetuse akti kohapeal ning viis akti koos 4 käekellaga vangistusosakonda peaspetsialist K. A. kätte, selgitades seejuures, miks kell on ära võetud. Tunnistajana vande all üle kuulatud E. R. ei mäletanud kellaga seonduvat. Tunnistaja tegeles Ämari vanglas üle
  3. aasta tagasi kinnipeetavate pakkide ja asjade läbivaatamisega. Konkreetset kella ei mäletanud ning seoses sellega ei meenunud talle midagi. Tunnistaja selgitas, et ta on väga palju asju vanglas üles leidnud, Rolex oleks kindlasti jäänud talle silma ja meelde. Samas ta väitis, et 3-4 aastat tagasi toimunut on raske meenutada. Tunnistaja ütluste kohaselt kui Ämari vanglasse toodi mingi pakk kinnipeetavale, siis see registreeriti kokkusaamiste toas, seal kontrolliti üle, siis vaatas ta paki veelkord üle, kutsus kinnipeetava välja ja andis üle. Kinnipeetav ise ei saanud mingit dokumenti, kui keegi tõi midagi vanglasse sisse, siis tunnistaja andis allkirja selle kohta, et asi on kinnipeetavale üle antud. Kui taotlus esitati kinnipeetava poolt, siis allkiri pandi taotluse peale, kui keegi tõi midagi sisse, siis avaldusele märgiti ese, mis üle anti, isiku allkiri, kes andis asja üle ja vanglaametniku allkiri, kes võttis vastu, samuti kuupäev. Kinnipeetava esemete väljasaatmise puhul oli täpselt sama protseduur. Kui kinnipeetav tahtis, võis ta isiklikud asjad kaasa võtta tema väljakonvoeerimisel või jätta vanglasse hoiule, ta sai ise valida. Esemed, mis tulid sisse või läksid välja, kõik olid fikseeritud paberkandjal. Vangiregistrisse pidi esemed kandma tolleaegne kontaktisik, temal oli kohustus kanda asjad, mida kinnipeetav sai, registrisse. Käesolevas haldusasjas kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebajal oleks olnud tema poolt kirjeldatud tunnustega kell Rolex eelpoolnimetatud graveeringuga kellarihmal ja et see oleks temalt Murru vangla ametnike poolt ära võetud ja siis ära kaotatud. Kohus andis kaebajale võimaluse oma väiteid tõendada, selgitades temale, millised need tõendid võiksid olla, kuid kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid oma väidete kinnitamiseks. Kohtus vande all üle kuulatud tunnistajad, kelle ütlused on suuliseks tõendiks, ei kinnitanud kaebaja väiteid. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate vande all antud ütluste õigsuses. Ei kinnitanud kaebaja väiteid ka kohtule seletuse esitanud T. A., keda kaebaja palus kohtus omapoolse tunnistajana üle kuulata, mida aga ei olnud võimalik teha mõjuval põhjusel. Kohus aktsepteeris T. A.u kirjalikku seletust, mida hindas koos tunnistajate ütlustega. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 15 lg 3 kaebaja on kohustatud kohtus põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Seda kohustust ei ole kaebaja käesolevas vaidluses täitnud. Kohus hindab kaebaja väited, mis on jäänud tõendamata, paljasõnalisteks. Kohtule esitatud tõendite hulgas ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaksid kaebaja väiteid. Kohus hindas nii suulisi (tunnistajate vande all antud ütlused) kui kirjalikke tõendeid, sh T. A.u kirjalik seletus kohtule, kogumis ja vastastikuses seoses, mille tulemusel jõudis järeldusele, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.