Obsah (7)

§ 25§ 92§ 5§ 21§ 7§ 83§ 93

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoobril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-05-384 Haldusasi AS Eesti Raudtee kaebus Ra

§ 25lg-d 9-10).

Kohus mõistis Tehnilise Järelevalve Ametilt AS Eesti Raudtee kasuks välja menetluskulud, 950 000 (üheksasada viiskümmend tuhat) krooni (

§ 92lg 1).

Kohtuotsus ei ole käesolevaks ajaks jõustunud.

1. Tallinna Halduskohtu 11.09.2009 kohtuotsuse alusel käivitus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus (kohtuasi nr 3-4-1-21-09). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.05.2010 kohtumäärusega anti Tallinna Halduskohtu 11.09.2010 taotlus lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kaebuse esitaja taotlus menetlusest loobumiseks
2. 07.09.2010 esitas AS Eesti Raudtee Tallinna Halduskohtule avalduse kaebusest loobumise kohta ning taotluse menetluse lõpetamiseks (sh. ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lõpetamiseks). Taotluse kohaselt on AS Eesti Raudtee juhtorganid otsustanud kaebuse esitaja ja vastustaja vahel käimasolevate kohtuasjade lõpetamise kasuks. Eesti Raudtee nõukogu otsusega nr 80/2-19.08.2010 anti juhatusele nõusolek ja korraldus loobuda käesolevast kaebusest ja saavutada menetluse lõpetamine. Riigikohus peab iseenesest võimalikuks menetluse lõpetamist esimese astme kohtus enne selle otsuse jõustumist TsMS § 429 lg 1 alusel (kohtuasi nr. 3-2-1-138-07 p-d 11-13). Riigikohus leidis, et hagi lahendanud kohtul hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamist ei takista iseenesest asjaolu, et kohus on hagi lahendava otsuse juba teinud ja menetlus selles kohtuastmes on lõppenud.

§ 5ei välista sellekohast lahendust ka halduskohtumenetluses.

Vastustaja seisukoht kaebuse esitaja menetlusest loobumise taotluse osas ning taotlus menetluskulude väljamõistmiseks 5. 09.09.2010 edastas Tehnilise Järelevalve Ameti esindaja kohtule vastustaja seisukoha, mille kohaselt on kaebusest loobumise avaldus põhjendatud ning tuleb vastu võtta.

§ 21

lg 1 eesmärgiks ei ole kaebusest loobumise võimaluste ammendav reguleerimine ning kaebusest loobumise välistamine pärast asja läbivaatamise lõpetamist või kirjalikus menetluses pärast täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtpäeva möödumist, kuna see oleks vastuolus halduskohtumenetluses kohalduva dispositsioonipõhimõttega (TsMS § 4,

§ 5lg 1 kaudu). Tsiviilkohtumenetluses on hagejal võimalik hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni (Ts

MS § 429 lg 1). Kaebusest loobumise ja hagist loobumise võimaluste erinev reguleerimine ei saa olla põhjendatud ka halduskohtumenetluse erisustega, mistõttu ei saa

§ 21

lõikes 1 sätestatud kaebusest loobumise võimalusi piiravalt tõlgendada ka halduskohtumenetluse erisustele viidates. Puudub mistahes mõistlik ja halduskohtumenetluse olemusega selgitatav põhjendus kaebuse esitaja ja hageja õiguste erinevaks reguleerimiseks vastavalt kaebusest loobumisel ja hagist loobumisel. Kaebuse esitajal peab ka halduskohtumenetluses (sarnaselt hagejaga tsiviilkohtumenetluses) olema igal ajal võimalik oma kaebusest loobuda, kuna halduskohtumenetlus toimub kaebuse esitaja väidetavalt rikutud õiguste kaitse eesmärgil (

§ 7lg 1).

2 Halduskohtumenetluse jätkamiseks puudub sisuline vajadus, kui kaebuse esitaja on kaotanud huvi menetluse jätkamise vastu ning on sõnaselgelt väljendanud tahet menetlus lõpetada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 04.02.2008 kohtuasjas nr 3-2-1-138-07 tehtud kohtumääruses TsMS § 429 kohaldamisega seonduvalt selgitanud, milline kohus on pärast hagi lahendava kohtuotsuse tegemist pädev otsustama hagist loobumise vastuvõtmist ja menetluse lõpetamist. Riigikohtu praktikast tuleneb, et olukorras, kus hagist loobumise avaldus on esitatud pärast hagi lahendava kohtuotsuse tegemist, on hagist loobumise avalduse vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle pädev otsustama kohtuotsuse teinud kohus, kes hagist loobumise avalduse lahendamisel võib vajaduse korral tühistada ka enda poolt varem tehtud hagi lahendava otsuse. Avalduse lahendamist ja menetluse lõpetamist käesolevas haldusasjas ei takista ka Tallinna Halduskohtu 11.09.2009 kohtuotsuse alusel algatatud ja pooleliolev põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames käesoleva haldusasja esemeks olevat vaidlust (PSJKS § 14 lg 2 teine lause). 6. Ühtlasi taotleb vastustaja ka Tehnilise Järelevalve Ameti poolt kantud menetluskulude summas 1 021 843,80 krooni kaebuse esitajalt väljamõistmist, mille hulgas on lisaks TJA poolt halduskohtule juba varasemas kohtumenetluses esitatud menetluskuludele ka TJA poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega seotud menetluskulud, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus algatati käesolevas haldusasjas tehtud kohtuotsuse alusel ja PSJKS ei näe ette võimalust nõuda TJA poolt kantud õigusabikulude hüvitamist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames (PSJKS § 63 lg 1 koosmõjus

§ 83lg 3 välistab menetlusosaliste esindajate kulude hüvitamise).

TJA menetluskulud on haldusasjas nr 3-05-384 kokku 1 021 843,80 krooni (742 521 + 279 322,80 = 1 021 843,80) (sisaldab käibemaksu). Kaebuse esitaja vastuväited menetluskulude väljamõistmise taotlusele

1. 15.09.2010 kohtule saabunud vastuväidetes menetluskulu väljamõistmise taotlusele leiab AS Eesti Raudtee, et Riigikohtu praktika menetluskulude väljamõistmise kohta haldusorgani kasuks on lähtunud selgetest põhimõtetest, millele TJA taotlus ei vasta (3-3-1-24-07 p 16; 3-3-1-11-01; 33-1-48-05; 3-3-1-16-07; 3-3-1-52-07 p 10; 3-3-1-24-07; 3-3-1-52-07; 3-3-1-62-08; 3-3-1-16-09; 33-1-71-09; 3-3-1-9-10): 1) haldusorgani igapäevase tegevusega seotud vaidluste puhul välise õigusabi kulud ei ole vajalikud ja neid välja ei mõisteta; 2) ka põhjendatud kulude väljamõistmine haldusorgani kasuks ei ole kohustuslik ja väljamõistmine on igal juhul piiratud kulude vajalikkusega; 3) väljamõistmine ei tohi olla ülemäärane, ebaõiglane või riivata kohtusse pöördumise õigust. Välise õigusabi sisseostmiseks puudus vajadus, kuna vaidlusküsimus on seotud TJA igapäevase põhitegevusega ja TJA-l on oma täiskohaga juristid. ER loobus kaebusest 100% aktsionäriks oleva riigi, kelle valitsusasutuseks on vastustaja, tungival kirjalikul ettepanekul. Kaebus oli põhjendatud ja loobumine tehti sellises menetlusseisus, kus Eesti Raudtee positsioon osutus õigeks. Ka kaebusest loobumise avaldusest nähtub, et Eesti Raudtee loobus oma kaebusest mitte seetõttu, et kaebus oleks alusetu, vaid peamiselt põhjusel, et Eesti Vabariik, mille valitsusasutuseks on TJA, on Eesti Raudtee 100% aktsionär, kellega on mõistlik edasist koostööd teha kohtuvaidlusteta. TJA esindajate spetsifikatsioonid kubisevad ülipikkadest telefonikõnedest kliendiga, mis ületavad teatud päevade lõikes tunde. Samuti on ka kliendiga läbi viidud hulgaliselt nõupidamisi, mis ei tähenda kohtulikku esindust. Teenuse osutaja on lisaks veel valmistunud kliendiga nõupidamiseks (september). Sealjuures, põhiseaduslikkuse järelevalve on puhtõiguslik küsimus. Riigikohus ei tuvasta fakte ega hinda tõendeid, mistõttu sellekohasteks nõupidamisteks üldse vajadus puudub. Kummatigi, spetsifikatsioonid puudutavad tõendusliku külje analüüsi (vt. näit. september). Novembrikuus on aga analüüsitud nii EL direktiive, mida on käsitletud juba tunduvalt varem. Millegipärast on samal kuul analüüsitud kliendiks oleva TJA arvamusi. Sellise arvamuse olekski pidanud koostama Tehnilise Järelevalve Amet, kuid kahekordne analüüs TJA 3 advokaadibüroo poolt on mittevajalik. Oktoobrikuus on peetud mittevajalikke nõupidamisi kliendiga, analüüsitud pikalt turgu valitsevat seisundit, mida on juba käsitletud alama astme kohtutes, viljeldud on küsimuste koostamist, mida ei saa üldse antud staadiumis esitada, analüüsitud jällegi direktiive, mida tehti juba varem. Lõputult on analüüsitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktikat, kuigi tegemist on tavapärase põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Lisaks on koostatud seisukohti kliendile, olgugi et kohtulikuks esinduseks on vaja esitada seisukohti kohtule. Kaasatud isiku Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht
2. Kasutasu määramine ja vastava haldusakti andmine on raudteeseaduse § 63 lg-s 1 sätestatud juhul tõepoolest TJA pädevus, kuid käesolev vaidlus on tavapärase vaidluse piirid haldusakti seaduslikkuse üle ulatuslikult ületanud. Vaidlus on väga suures osas keskendunud haldusakti aluseks olnud õigustloovate aktide põhiseaduspärasusele, samas õigusloome ega õigustloovate aktide põhiseadusele vastavuse analüüs ei ole TJA igapäevane pädevus – vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele ei tegele ametid õigusloomega, sellist ülesannet ei ole TJA-le pandud ka raudteeseadusega. Seadus ei näe kaebusest loobumise puhul ette võimalust jätta vastustaja menetluskulud välja mõistmata olenevalt ajendist, miks kaebaja kaebusest loobuda soovib. Adekvaatseks ei saa pidada kaebaja esindaja väidet, et kaebusest loobumine toimus seisus, kus kaebaja positsioon osutus õigeks – põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on pooleli ning ei ole teada, kelle positsioon oleks tegelikult lõplikult õigeks osutunud, kui kaebaja ei oleks otsustanud kaebusest loobuda. Kaebaja väide, justkui oleks kaebusest loobumise initsiatiiv lähtunud riigilt ehk MKM-ilt kui AS-i Eesti Raudtee 100 % aktsiate valitsejalt, on väär. Eeltoodud kaalutlustel toetab MKM TJA taotlust mõista kaebajalt välja TJA kantud menetluskulud summas 1 021 843,80 krooni. Kohtu seisukoht
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 21 lg 1 kohaselt on kaebuse või protesti esitajal õigus kaebusest või protestist loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtpäeva möödumiseni. Riigikohtu üldkogu asus 28. septembri 2010. a määruses asjas nr. 3-4-1-21-09 p-s 10 seisukohale, et

§ 21

lg 1 kohaselt ei ole võimalik kaebusest loobuda pärast asjas otsuse tegemist halduskohtus. Kohus nõustub Riigikohtu üldkogu seisukohaga. Samas on üldkogu märkinud, et niisuguses erandlikus olukorras, kus pärast põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatava halduskohtu otsuse tegemist on kaebaja enne Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas lahendi tegemist esitanud halduskohtule kaebusest loobumise avalduse ja kaebaja ei soovi ei haldus- ega põhiseaduslikkuse järelevalve asja edasist menetlemist, võib siiski olla võimalik, et halduskohus juhindub eelmainitud erandlikke olusid arvestades

§-st 5 koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4511 lg-ga 1, mitte

§ 21lg-st 1.

Sellisel juhul on halduskohtul võimalik võtta kaebusest loobumine vastu, tühistada oma varasem otsus ja lõpetada asjas menetlus. 10.

§ 21lg 1 kehtivas redaktsioonis võeti Riigikogu poolt vastu 14.

juunil 2006 halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2006, 31, 235), mis jõustus

1. septembril
2. Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (857 SE) seletuskirjas selgitati

§ 21

muutmist järgmiselt: „Mõnevõrra on muudetud kaebusest või protestist loobumise ja kompromissi sõlmimise regulatsiooni. Erinevalt tsiviilkohtumenetlusest, kus hagist loobumine on võimalik kuni kohtuotsuse jõustumiseni, sätestatakse eelnõus, et halduskohtule esitatud kaebusest või protestist 4 saab loobuda nagu senigi asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses asja sisulise läbivaatamise lõpetamise tähtpäeva saabumiseni. Kui tsiviilkohtumenetluse esemeks olevas eraõiguslikus vaidluses tehtud kohtulahendil on üldiselt tähendus vaid vaidlevate eraõiguslike subjektide jaoks, siis halduskohtumenetluse puhul tuleb arvestada sellega, et halduskohtumenetlus on kahtlemata ka üks olulisi avaliku halduse kontrollimehhanisme ning halduskohtu otsustustest lähtudes peaks haldusvõim saama oma tegevuses ka juhinduda. Seega ei oleks mõistlik, et kaebuse või protesti saab tagasi võtta ka pärast kohtulahendi tegemist (s.t pärast asja arutamise lõpetamist ning enne lahendi jõustumist). Samuti ei tohiks avalik-õiguslikus suhtes tekkida olukorda, kus vaidlevad pooled leiavad vajaduse sõlmida kompromiss alles siis, kui saab selgeks tehtava kohtuotsuse sisu.“ Eeltoodud eelnõu seletuskirja põhjal tuleb asuda seisukohale, et halduskohtumenetluses loobumist võimaldava regulatsiooni koostamisel lähtuti teadlikult halduskohtumenetluse eripäradest võrreldes tsiviilkohtumenetlusega, mistõttu

§ 21

kohaldamisel ei oleks reeglina võimalik asuda seisukohale, et loobumise näol on tegemist halduskohtumenetluses reguleerimata küsimusega, mille suhtes kuuluvad kohaldamisele tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavad sätted. Samas, tuginedes Riigikohtu üldkogu seisukohale, et käesoleval juhul on siiski tegemist sedavõrd erandliku juhtumiga, mis õigustab

§ 5ning Ts

MS § 4511 lõike 1 kohaldamist, rahuldab kohus kaebuse esitaja taotluse. 11.

§ 5

lõike 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. TsMS § 4511 lg 1 sätestab: „Kui pärast lahendi tegemist, kuid enne selle jõustumist ja asjas edasikaebuse esitamist esitatakse taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks või asja menetluse lõpetamiseks, muu hulgas hagist loobumise või kompromissi sõlmimise tõttu, või esitatakse hagi tagamisega seotud taotlus või muu sellesarnane taotlus, lahendab taotluse lahendi teinud kohus. Hagi läbivaatamata jätmise või menetluse lõpetamise taotluse rahuldamise korral võib kohus tehtud lahendi määrusega tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või lõpetada asja menetluse.“ Kohus võtab kaebuse esitaja taotluse kaebusest loobumiseks vastu, tühistab enda 11.09.2009 otsuse ning lõpetab asjas menetluse. Taotlusest nähtuvalt on kaebuse esitaja teadlik menetluse lõpetamise tagajärgedest. 12.

§ 92lõike 6 kohaselt kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud.

Kuna kaebuse esitaja on kaebusest loobunud, kuuluvad vastustaja menetluskulud kaebuse esitajalt väljamõistmisele. Kohus nõustub kaasatud isiku seisukohaga selles, et arvestades käesoleva vaidluse õiguslikku keerukust, samuti vajadust analüüsida õigustloovate aktide kooskõla Põhiseaduse ja Euroopa õigusega, väljus vaidlus Tehnilise Järelevalve Ameti igapäevase tegevuse raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamine tuleb lugeda põhjendatuks. Tallinna Halduskohtu

1. septembri
2. a otsuse p-s 125 võttis kohus kaebuse esitaja menetluskulude põhjendatuse hindamisel aluseks vastustaja esindaja – Aare Raigi Advokaadibüroo poolt esitatud menetluskulud, summas 742 521 krooni, pidades menetluskulusid eeltoodud suuruses käesoleva vaidluse mahtu arvestades põhjendatuks. Kohus lähtub ka käesoleva määruse tegemisel eeltoodud seisukohast. Seega tuleb täiendavalt anda hinnang vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kantud menetluskulude põhjendatusele. Menetluskulude tõendamiseks on vastustaja esitanud kohtule advokaadibüroo väljastatud arved koos tasumist tõendavate maksekorraldustega, summas 279 322,80 krooni.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et põhiseaduslikkuse järelevalve on õiguslik küsimus, kuid kuna järelevalve algatamise üheks ajendiks olid ka ekspertide arvamused ning Euroopa Liidu õigusest tulenevad ER-i õigused, ei saa kohus asuda seisukohale, et nimetatud asjaolude hindamine vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oleks olnud asjakohatu. Samuti ei saa pidada ebaotstarbekaks vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses Riigikohtu vastava praktika analüüsimist. Siiski tuleb lugeda põhjendatuks kaebuse 5 esitaja vastuväited esitatud arvetele osas, mis puudutavad mahukaid konsultatsioone kliendi esindajaga. Arvestades asjaolu, et kaasatud isik on tunnistanud, et õigustloovate aktide põhiseadusele vastavuse analüüs ei ole TJA igapäevane pädevus, jääb ka kohtule arusaamatuks selliste, mahult ulatuslike konsultatsioonide vajalikkus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Seetõttu kohus, olles tutvunud arvete spetsiifika ja maksekorraldustega on seisukohal, et menetluskulude hulgast tuleb välistada telefonikonsultatsioonide ja e-kirjade kulu järgmiselt: 1) arve nr. 20090910 - e-kiri kliendile, telefonikonsultatsioonid kliendi esindajaga, ettevalmistused nõupidamisteks (kokku 188 minutit); 2) arve nr. 20091102 – telefonikonsultatsioonid kliendi esindajaga (kokku 69 minutit); 3) arve nr. 20091002 – telefonikonsultatsioonid kliendi esindajaga ja e-kiri kliendile (kokku 110 minutit); 4) arve nr. 20090602 – telefonikonsultatsioon kliendi esindajaga (kokku 86 minutit); 5) arve nr. 20090503 – telefonikonsultatsioonid kliendi esindajaga (kokku 67 minutit); kokku ca 9 h ehk 15 300 krooni, koos käibemaksuga 18 360 krooni. Samas loeb kohus vastustaja ning kliendi vahel toimunud nõupidamiste kulu seoses Riigikohtule vastuste koostamisega põhjendatuks. Menetluskulude hulgast tuleb välistada ka Kaevando & Partnerid arved nr. 1005020, 1006009 ja 1007006 kogusummas 7712 krooni, kuna kohtule ei nähtu, et mais, juunis ja juulis 2010 osutatud õigusabi (sh telefonikonsultatsioonid kliendiga), arvestades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse staadiumi, võiksid olla otseselt seotud Riigikohtule seisukohtade esitamisega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Muus osas on menetluskulud, arvestades asja keerukust ja mahtu, põhjendatud ning kuuluvad kaebuse esitajalt vastustaja kasuks väljamõistmisele. Seega kuulub kaebuse esitajalt vastustaja kasuks väljamõistmisele 998 831 krooni ja 80 senti. Tiina Pappel kohtunik 6