← Eesti

3-05-384/294

Obsah (8)§ 25§ 92§ 93§ 5§ 83§ 472§ 14§ 471

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 30. novembril 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-384 Haldusasi AS Eesti Raudtee kaebus Raudteeinspektsioo

§ 25lg-d 9-10).

Kohus mõistis Tehnilise Järelevalve Ametilt AS Eesti Raudtee kasuks välja menetluskulud, 950 000 (üheksasada viiskümmend tuhat) krooni (

§ 92lg 1).

Tallinna Halduskohtu 11.09.2009 kohtuotsuse alusel käivitus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus (kohtuasi nr 3-4-1-21-09). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.05.2010 kohtumäärusega anti Tallinna Halduskohtu 11.09.2009 taotlus lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

  1. 07.09.2010 esitas AS Eesti Raudtee Tallinna Halduskohtule avalduse kaebusest loobumise kohta ning taotluse menetluse lõpetamiseks (sh. ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lõpetamiseks).
  2. Tallinna Halduskohtu 19.10.2010 kohtumäärusega võttis kohus vastu AS Eesti Raudtee kaebusest loobumise ning lõpetas haldusasjas menetluse. Kohus tühistas Tallinna Halduskohtu 11.09.2009 otsuse. Kohus mõistis AS-lt Eesti Raudtee Tehnilise Järelevalve Ameti kasuks välja kantud menetluskulud summas 998 831 (üheksasada üheksakümmend kaheksa tuhat kaheksasada kolmkümmend üks) krooni ja 80 (kaheksakümmend) senti.
  3. 08.11.2010 saabus kohtule AS Eesti Raudtee määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.10.2010 kohtumäärusele osas, millega kohus mõistis AS-lt Eesti Raudtee Tehnilise Järelevalve Ameti kasuks välja kantud menetluskulud summas 998 831,80 krooni (kohtumääruse resolutsiooni punkt 3). ER määruskaebuse seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses menetlusosalise poolt kantud kulud ei kuulu

§-s 83 sätestatud menetluskulude koosseisu ning neid ei ole võimalik käesoleva kohtuasja raames kaebuse esitajalt välja mõista. Need kulud ei ole kantud käesolevas kohtuasjas, vaid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) alusel algatatud ja läbi viidud eraldi kohtumenetluses.

ei näe ette menetluskulude hüvitamist seoses halduskohtu taotlusel algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega, mistõttu ei saanud ka kaebuse esitaja arvestada ega ette näha selliste kulude kandmist. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-33-09 analüüsinud menetluskulude väljamõistmist juhul, kui menetlusseadus seda otseselt ette ei näe ning leidnud, et sellist olukorda ei saa ületada

-i laiendava tõlgendamisega kaebaja kahjuks. 2) Põhiseaduslikud küsimused seonduvalt kasutustasuga kuuluvad otseselt TJA igapäevase tegevuse sfääri. Kui kohus peaks leidma, et käesoleva haldusasja raames on siiski võimalik kaebuse esitajalt välja mõista ka vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kantud kulud, tuleb need jätta kaebuse esitajalt välja mõistmata põhjusel, et need ei vasta

§ 93lg-le 5.

Kohus jättis

§ 5, 25 lg 8 ja Ts

MS § 463 lg 2 koosmõjus TsMS § 442 lg-ga 8 rikkumisega tähelepanuta kaebuse esitaja väited, et vaidlus puudutas vastustaja poolt igapäevase tegevuse raames antud käskkirjade õiguspärasust. Selles osas ei ole määrus ka nõuetekohaselt motiveeritud. Kaevatavad haldusaktid on antud vastustaja igapäevase põhitegevuse raames ning 2 vastustajal peab olema piisav arv ja piisava kvalifikatsiooniga ametnikke ja töötajaid, kes nõustavad vastustajat tema igapäevases põhitegevuses haldusaktide andmisel ning esindavad vastustajat kohtus. Kõik vastuväited selle kohta, et vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2007 määrusega nr 99 kehtestatud TJA põhimääruse § 221 p-le 4 ja 5 on vastustaja, kelle tegevusvaldkondade hulka kuuluvad läbilaskevõime jaotamine ja kasutustasu määramine (§ 11.3, 20.3), koosseisus õigusnõunik ja jurist on jäetud menetlusrikkumisega tähelepanuta.

§ 5, 25 lg 8, Ts

MS § 463 lg 2, TsMS § 442 lg-ga 8 rikkumisega on vastamata jäetud ka vastuväitele, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2002 määrusega nr 323 kehtestatud MKM-i põhimääruse § 18 p 4 kohaselt on ministeeriumil lausa õigusosakond, kuhu kuulub 8 juristi. Asjaolu, et kohtumenetluse käigus tuli hinnata ka kasutustasu arvutamise aluseks oleva Metoodika põhiseadusele vastavust, ei õigusta käesoleval juhul välise õigusabi kaasamist. Kohtumenetlusse kaasati MKM, kes on Metoodika välja töötanud ning pädev andma selgitusi. Koostöö kahe erineva valitsusasutuse vahel, kellest üks – vastustaja – on kaasatud isiku haldusalas, ei ole keelatud. Kohus on jätnud tähelepanuta ka väited, et käesoleva kohtuasjaga seotud kohtuasjas (nr 3-08-821), milles kaebuse esitaja samuti oma kaebusest loobus, jättis halduskohus vastustaja menetluskulud kaebuse esitajalt välja mõistmata nende põhjendamatuse tõttu. Praeguseks on kohtud võtnud vastu kaebuse esitaja kaebusest loobumise ka kohtuasjades nr 3-09-835 ja 3-06-984 ning jätnud kõigis viidatud kohtuasjades vastustaja menetluskulud vastustaja enda kanda. Kohtupraktika peab olema ühtne ja ettenähtav. 3) Menetluskulude väljamõistmine piirab PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamist. Halduskohus on kaebuse esitajalt välja mõistnud kulud, mille seos käesoleva kohtuasjaga ei ole selge. 114 000 kroonist ca 35 000 krooni on seotud kolmanda isiku poolt esitatud määruskaebuse menetlemisega, ega puuduta sisulist vaidlust. Kaebuse esitaja esitas juba 18.06.2009 menetlusdokumendis vastuväite vastustaja menetluskuludele viidates muuhulgas asjaolule, et vastustaja esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas oli ka käesoleva kohtuasjaga mitteseotud kulusid vähemalt 63 690,50 krooni ulatuses, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. Vastustaja ei ole esitanud arve nr 20070924 summas 3009 krooni kohta tõestust, et see on tegelikkuses kantud. Vastustaja kohtukulude nimekirjale lisatud Sampo Panga teatisel on märgitud, et 15.03.2006 on OÜ Aare Raigi Advokaadibüroo arvele laekunud 39 117 krooni 28.02.2006 arve nr 20060207 eest. Viidatud arvele lisatud spetsifikatsiooni vaadates selgub, et 10.02.2006, 13.02.2006, 14.02.2006 ja 15.02.2006 on osutatud õigusabi 10 tunni ulatuses haldusasjas nr 3-05-123, mitte käesolevas haldusasjas. Sampo Panga 04.09.2008 teatisel on kajastatud laekumine 18.09.2006 summas 92 276 krooni arve nr 20060803 alusel. Viidatud arvele lisatud spetsifikatsioonist nähtub, et 04.08.2006 ja 04.-07.08.2006 on osutatud õigusabi 20,25 tunni ulatuses haldusasjas nr 3-05-123. Seega ei ole ka eelmärgitud õigusabi summas 40 621,50 krooni kantud seoses käesoleva haldusasjaga ning selle väljamõistmiseks puudub igasugune alus. Vastustaja poolt märgitud menetluskuludest ei ole kas reaalselt või seoses käesoleva asjaga kantud 63 690,50 krooni ulatuses, kuid kohus on kaebuse esitajalt ka selles osas menetluskulud välja mõistnud. Vastustaja menetluskulude väljamõistmine on ebaõiglane ja ebamõistlik. Ligikaudu miljoni krooni suuruse menetluskulu väljamõistmine tähendab sisuliselt seda, et kaebuse esitajat karistatakse selle eest, et ta on halduskohtusse pöördunud ja riigi nõudmisel kaebusest hiljem loobunud. Kohus jättis

§ 5, 25 lg 8, Ts

MS § 463 lg 2, TsMS § 442 lg-ga 8 rikkumisega tähelepanuta ka selle, et MKM kaebuse esitaja 100% aktsiate valitsejana valis kõik kaebuse esitaja nõukogu liikmed ning et MKM-i, kelle valitsemisalasse kuulub ka vastustaja, poolt valitud nõukogu andis oma 19.08.2010 otsuses vastavalt ÄS §-le 317 kaebuse esitaja juhatusele korralduse esitada vastustajaga pooleli olevates kohtuasjades avaldused kaebustest loobumise kohta. Menetluskulu nõudmine ei ole ka heausklik ega loogiline, kuna loobumine teostati riiki esindava valitsusasutuse ettepanekul ja viimase huvides ning tema palvele vastu tulles. Menetluskulu taotluse saamine oli kaebajale mitte ettenähtav ja üllatav. 3 Kaasatud isiku 01.10.2010 menetlusdokumendis esitatud väide, et tegelikult on kaebuse esitaja kaebusest loobunud omal algatusel, mitte MKM-i nõudmisel, ei ole tõsiselt võetav ega ka kooskõlas MKM-i 09.07.2010 kirjas nr 2-14/10-00794/002 esitatud seisukohtadega. Menetluskulude väljamõistmine sellises määras ei ole ettenähtav ja kaebuse esitaja esindajale teadaolevalt ei ole üheltki eraõiguslikult isikult riigiorgani kasuks kulusid niivõrd suures määras välja mõistetud.

  1. Tallinna Halduskohtu 09.11.2010 kohtumäärusega võttis kohus AS Eesti Raudtee määruskaebuse menetlusse ning edastas vastustajale seisukoha kujundamiseks.
  2. TJA esitas 23.11.2010 kohtule seisukoha, mille järgi ei pea määruskaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. TJA vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) ER ei tuginenud 15.09.2010 vastuväites sellele, et TJA poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kantud menetluskulude ER-ilt väljamõistmiseks puudub õiguslik alus, vaid esitas selle väite alles määruskaebuses. Kuna vastuväide esitati alles määruskaebuses, tuleb see jätta tähelepanuta. Kui kohtud ER-i vastuväidet siiski arvestavad ja sellest tulenevalt ER-i määruskaebuse vähemalt osaliselt rahuldavad, tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 92lg 9 alusel jätta ER-i kanda.

Halduskohtumenetluse menetlusosalise esindajate kulud, mis on tekkinud seoses haldusasja lahendamisel tehtud kohtulahendi alusel algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega, on käsitletavad menetlusosalise esindaja kuludena

§ 83

lg 4 p 1 tähenduses, mistõttu tuleb kaebusest loobumise korral need hüvitada (

§ 92lg 6).

Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus on iseseisev kohtumenetlus, ei saa seda olla ilma halduskohtumenetluseta, kuna selles selgitatakse välja, kas halduskohtu poolt kohaldamata jäetud ja PS-ga vastuolus olevaks tunnistatud õigustloova akti sätted on ka tegelikult PS-ga vastuolus. 2) Vaatamata sellele, et TJA on MKM-i valitsemisalas olev valitsusasutus, on TJA ja MKM kaks eraldiseisvat ja üksteisest sõltumatut haldusorganit. VVS-st ega ka muudest õigusaktidest ei tulene TJA õigust anda MKM-ile ülesandeid või nõuda MKM-ilt õigusteenuse osutamist. TJA pädevusse ei kuulu õigustloovate aktide põhiseaduspärasuse hindamine. Õige on halduskohtu järeldus, mille kohaselt väljus vaidlus TJA igapäevase tegevuse raamidest. Vaidluses tuli tavapärasest oluliselt ulatuslikumalt tegeleda ka halduskohtumenetlusega seotud küsimustega ning vastustaja esitas ka väga mahukaid dokumentaalseid tõendeid. Menetluskulude väljamõistmist ei saa välistada ka asjaolu, et TJA teenistuses oli kohtumenetluse ajal kuni kaks juriidilise haridusega ametnikku. Õigusnõuniku ja juristi igapäevasteks ülesanneteks on TJA õigusalane nõustamine, sh TJA poolt läbi viidavate väärteomenetluste ja haldusmenetlustega seotud küsimuste lahendamine, TJA poolt sõlmitavate lepingute ettevalmistamine, osalemine TJA tegevusvaldkondi puudutavate õigusaktide eelnõude väljatöötamisel ning TJA teenistujate nõustamine õigusalastes küsimustes. Käesolevas haldusasjas, mille toimik on täna juba enam kui 10-köiteline, välise õigusabi kasutamata jätmine oleks kaasa toonud vajaduse võtta teenistusse täiendavaid juriste, kelle ülesandeks oleks olnud ER-i poolt algatatud kohtumenetlustega tegelemine. Alates 2005.a on ER esitanud TJA haldusaktide ja tegevuse peale kokku 6 kaebust (seejuures ei arvesta TJA igakuiste täpsustatud kasutustasu määramise käskkirjade peale esitatud kaebusi). TJA arvates ei ole mõistlik eeldada, et haldusorgani esindamine monopoolses seisundis, ligi 1 miljardi kroonini ulatuva aastakäibe ja enam kui 100 miljoni krooni suuruse kasumiga ettevõtte poolt algatatud kohtumenetlustes toimub maksumaksja kulul sõltumata vaidluse tulemusest. TJA osundab, et määruskaebuse punktis 4 sisalduvad ER’i vastuväited TJA menetluskulude väljamõistmise taotlusele on tegelikult laiendatavad ka ER’i enda poolt kantud menetluskuludele, sellele vaatamata pidas ER vajalikuks välise õigusabi kaasamist, kulutades käesoleva haldusasjaga seotud õigusabile kokku ca 1,5 miljonit krooni. Asjassepuutumatud on määruskaebuse punktis 4.8 tehtud viited haldusasjades nr 3-08-821, 3-09-835 ja 3-06-984 tehtud 4 kohtumäärustele, kuna loobumistaotluse esitamise ajaks ei olnud neis sisulist menetlust veel alustatud. TJA menetluskulud haldusasjades nr 3-08-821 ja 3-09-835 olid ka väga väiksed. Halduskohus on ER-ilt välja mõistnud üksnes käesoleva haldusasjaga seotud TJA menetluskulud. 3) Alusetu ja põhjendamata on ER-i väide, mille kohaselt on TJA menetluskulude väljamõistmine ER-ilt ebaõiglane ja ebamõistlik. Käesoleval juhul ei kohaldu menetluskulude väljamõistmisel

§ 92lg 10.

ER-i kahjuks ei ole käesolevas haldusasjas ühtegi otsust tehtud. ER-i poolt vaidlustatud kohtumäärusega hoopis rahuldati ER-i avaldus kaebusest loobumiseks.

ei sätesta, et kaebusest loobumise korral jäävad haldusorgani poolt kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud haldusorgani enda kanda. Olukorras, kus ER ise on kulutanud õigusabile ca 1,5 miljonit krooni, pidi ER-i jaoks olema arusaadav ja ettenähtav, et ka teiste menetlusosaliste (sh TJA) menetluskulud võivad küündida samasse suurusjärku. ER pidi tema enda kantud kulude ulatusest tulenevalt aru saama, et tegemist on väga keerulise õigusvaidlusega. Viide võimalikule kaebeõiguse piirangule ei ole veenev, kuna ER-i enda käitumise kohaselt ei takista kohtumenetlusega kaasnevad kulud vähemalgi määral kaebeõiguse teostamist. Kuni 11.09.2008 menetles kohus ER kaebust tühistamiskaebusena. Tsiviilkohtumenetluses esitatud tuvastushagi ja halduskohtumenetluses esitatud tuvastusnõue ei ole samastatavad, mistõttu ei saa TJA menetluskulude väljamõistmisel juhinduda tsiviilkohtumenetluses tuvastushagide menetlemisega seotud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise põhimõtetest. Arvestades asjaolu, et ER-i kui monopoolses seisundis oleva ettevõtja võimalused kulutada ressursse kohtuvaidluste pidamisele TJA-ga olid sisuliselt piiramatud, oli välise õigusabi kaasamine TJA jaoks vajalik juba ainuüksi seetõttu, et tagada menetlusosaliste võrdsus kohtumenetluses. Niivõrd ulatusliku kohtuvaidluse pidamine üksnes halduse siseste vahenditega oleks ilma täiendavate ametnike värbamiseta takistanud TJA muude ülesannete täitmist. Küsimus raudteeseaduse ja Metoodika kooskõlast põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega väljub TJA igapäevase põhitegevuse raamidest. Arvestades ER-i käibe ja kasumi näitajaid, ei halvenda TJA menetluskulude hüvitamine kindlasti ER-i majanduslikku olukorda. Kohtu seisukoht 8.

§ 472lg 1 kohaselt määruskaebuse menetlemisel halduskohtus lähtutakse tsiviilkohtumenetluse sätetest. Ts

MS § 663 lg 4 võimaldab määruse teinud kohtul, kes leiab, et määruskaebus on põhjendatud, selle ise määrusega rahuldada. Kohus, tutvunud määruskaebusega ning TJA vastuväidetega määruskaebusele on seisukohal, et määruskaebus tuleb rahuldada, tühistada kohtumääruse p 3 ning teha menetluskulude jaotuse kohta uus määrus. Õige on ER-i väide, et kohus on 19. oktoobri 2010. a määruses oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus jättis

§ 92

lõike 6 kohaldamisel faktiliselt tähelepanuta

§ 93

lõike 5, mille järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning ei andnud hinnangut ER-i vastuväidetele TJA menetluskulude sisulise põhjendamatuse kohta. 9.

§ 92lg 6 järgi kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud.

Õige on ER-i seisukoht, et nimetatud säte ei võimalda esimese astme kohtul vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus kantud õigusabikulusid välja mõista.

ei reguleeri menetlusosaliste poolt täiendavalt kantud menetluskulude väljamõistmist olukorras, kus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud esimese astme kohus kaebuse esitaja taotlusel oma otsuse tühistab ning määrusega menetluse lõpetab. Kuigi õige on TJA väide, et nimetatud argument esitati alles määruskaebuses, ei saa kohus seda määruskaebuse lahendamisel tähelepanuta jätta. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus on esimese astme halduskohtu menetlusest eraldiseisev menetlus, isegi kui see käivitus halduskohtu otsuse alusel. Käesoleva kohtumenetluse käigus menetlusosaliste vahel tõusetunud vaidluse lahendamiseks Riigikohtu 5 halduskolleegiumi poolt

  1. aprillil
  2. a. asjas nr. 3-3-1-33-09 tehtud kohtumääruse p-st 13 tuleneb, et, halduskohtumenetluse seadustikus reguleerimata olukorda ei saa ületada seadustiku laiendava tõlgendamisega kaebaja kahjuks. Nimetatud lahend on ka käesolevas olukorras asjakohane. Õige on ER-i seisukoht, et tal puudus võimalus nimetatud menetluskulude väljamõistmisega arvestada. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta TJA taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kantud 279 322,80 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Järgnevalt peab kohus vajalikuks uurida täiendavalt ka seda, kas on põhjendatud TJA-le esimese astme halduskohtumenetluses kantud 742 521 krooni ER-ilt väljamõistmine. Selleks peab kohus andma hinnangu küsimusele, kas TJA poolt advokaadibüroo teenuste kasutamine oli põhjendatud.
  3. Nõustuda tuleb ER-iga, et haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr. 3-3-1-24-07, p 16). Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. mai 2007 otsus asjas nr. 3-3-1-16-07). Kohus möönab, et vaidlusalust valdkonda puudutavalt on Riigikohus
  7. aastal ning Tallinna Ringkonnakohus
  8. aastal jätnud vastavalt Raudteeinspektsiooni ja Tehnilise Järelevalve Ameti taotlused menetluskulude ER-ilt väljamõistmiseks rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. aprillil
  10. a tehtud kohtumääruses haldusasjas nr. 3-3-1-92-06 selgitas Riigikohus: „AS Eesti Raudtee on pidanud temalt menetluskulude väljamõistmist põhjendamatuks seoses sellega, et Raudteeinspektsioon peab olema tema otsuste vaidlustamisel võimeline end ise esindama. Riigikohtu halduskolleegium nõustub AS Eesti Raudtee seisukohaga õigusabikulude väljamõistmise küsimuses ja leiab, et kuigi tegemist on keerulise kohtuasjaga, on praegusel juhul advokaadi osutatud õigusabi kulude väljamõistmine põhjendamatu. Seda ka seetõttu, et menetlus ei jõudnud Riigikohtus istungi staadiumini, kusjuures eelmistes astmetes on Raudteeinspektsiooni kantud õigusabikulud tema kasuks juba välja mõistetud“ (määruse p 13). Tallinna Ringkonnakohus leidis käesoleva haldusasjaga paralleelselt kulgenud analoogilises, Raudteeinspektsiooni kasutustasude üle peetavas vaidluses, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramine ei välju vastustaja põhitegevuse raamest ning jättis sellega seoses TJA menetluskulude taotluse, mis esitati samuti seoses ER-i poolt apellatsioonkaebusest loobumisega, rahuldamata (Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud
  11. septembri
  12. a. määrus haldusasjas nr. 3-06-984). Arvestades käesoleva ning eelviidatud kohtuasja vaidlusküsimuste sisulist sarnasust (mõlemas kohtuasjas tõstatas kaebaja raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika Põhiseadusele ning Euroopa Liidu õigusele vastavuse küsimuse), kasutatud ekspertarvamuste (Priit Sanderi ja Andres Juhkami 11.11.2008 arvamus) kattuvust ning mõlema kohtuasja ajalist kulgu, võib eeldada, et Tallinna Ringkonnakohtu hiljutine seisukoht püsib muutumatuna ka käesolevas kohtuasjas. Kuigi käesolevas haldusasjas on menetlusosalistel tulnud tavapärasest raudteeinfrastruktuuri valdkonda puudutavast temaatikast oluliselt rohkem tegeleda ka halduskohtumenetlust puudutavate küsimustega (kaebuse aluse äralangemine, ER-i kaebeõigus, osaotsuse ja vaheotsuse tegemise võimalikkus, kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise küsimus, kaebuse taotluse muutmine, üldkorralduse ja õigustloova akti eristamine, ER-i poolt esitatud tõendite, ekspertiisitaotluste ning ekspertarvamuste lubatavus ja asjassepuutuvus), ei ole nimetatud küsimuste lahendamine olnud olulises osas võimalik põhivaidlusküsimuse valdkonda tundmata. Siinkohal arvestab kohus ka sellega, et Riigikohus ei ole pidanud vajalikuks haldusorgani (Maa-amet) kasuks väliste õigusabikulude väljamõistmist ka olukorras, kus vaidlus ei puudutanud ainult maareformialase järelevalve täitmisel antud haldusakti, vaid ka kaebaja kaebeõigust (Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. novembri
  14. a otsus asjas nr. 3-3-1-52-07). 6 Seega ei saa kohus ilmselt ainult käesolevast vaidlusküsimusest lähtudes asuda seisukohale, et vastustajale oli välise õigusabi kasutamine vältimatult vajalik.
  15. Kohus on seisukohal, et TJA poolt välise õigusabi kasutamise tõsiseks argumendiks on samas vaid kahe juriidilise haridusega ametniku omamine kohtumenetluse ajal, kellel tuli paralleelselt tegeleda ka muude ülesannete (TJA õigusalane nõustamine, väärteomenetluste ja haldusmenetlustega seotud küsimuste lahendamine, lepingute ettevalmistamine, TJA teenistujate nõustamine õigusalastes küsimustes) lahendamisega. Samuti ei saa kohus eirata TJA väidet, et alates
  16. aastast on ER esitanud TJA haldusaktide ja tegevuse peale kokku 6 kaebust, arvestamata seejuures TJA igakuiste täpsustatud kasutustasu määramise käskkirjade peale esitatud kaebusi. Arvestades ka käesoleva kohtuasja erakordset keerukust ja mahukust (kohtuniku peaaegu 10-aastase staaži vaieldamatult keerukaim, aeganõudvaim ning peaaegu mahukaim kohtuasi), samuti asjaolu, et vaidlusküsimus võis Eesti riigi jaoks kaasa tuua olulised kahjunõuded ning ER-i esindas tipptasemel advokaate kasutav advokaadibüroo, kellega võrdväärsel tasemel õiguslikuks argumenteerimiseks kohtus on vaja sama sõnaosavaid ning hästi kohtumenetlust tundvaid esindajaid, ei saa asuda seisukohale, et kohtumenetluse ajal TJA teenistuses olnud kaks juriidilise haridusega ametnikku või mõni muu ametnik oleksid olnud suutelised tegelema piisava pühendumuse, asjatundlikkuse ja energiaga paralleelselt kõigi ER-i poolt TJA vastu esitatud kohtuasjade menetlemisega. Vaidlusaluse õigusküsimuse erilist tähendust õiguskorras ning muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid on haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmist õigustava asjaoluna käsitanud ka Riigikohtu halduskolleegium
  17. juuni
  18. a otsuses asjas nr. 3-3-1-24-07 (p 16). Kohus möönab, et haldusasjas nr. 3-3-1-62-08 peetud vaidluses, kus alama astme kohtud pidasid õigustatuks kaebajalt Tarvastu valla kasuks menetluskulude väljamõistmist põhjusel, et vallas puudub koosseisuline jurist, Riigikohus alama astme kohtutega ei nõustunud ning leidis, et peale juristi oleksid vaidlustatud haldusmenetluse toimingu tegemise aluseks olnud asjaolusid ja kaalutlusi põhjendama ka teised kohaliku omavalitsuse üksuse ametnikud (14.01.2009 otsuse p 16). Samas põhines Riigikohtu eeltoodud tõdemus kolleegiumi seisukohal, et kohtuasi ei olnud materiaal- ega menetlusõiguslikult keerukas. Samas ei saa erinevalt eeltoodud vaidlusest pidada käesolevat vaidlust keskmise raskusega haldusasjaks, kus piisanuks vaid kohtule TJA ametniku poolt asjaolude ja kaalutluste põhjendamisest. Arvestades vaidlusaluse teema erakordset keerukust ja mahukust, sellega seonduvaid õiguslikke küsimusi ning asjaolu, et ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis tekkisid teema arutelul sedavõrd vastanduvad seisukohad, et kohtuasi anti lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule täies koosseisus, tuleb pidada TJA poolt välise õigusabi kasutamist käesolevas vaidluses siiski põhjendatuks. Õige on TJA väide, et kuigi TJA on MKM-i valitsemisalas olev valitsusasutus, on TJA ja MKM kaks eraldiseisvat ja üksteisest sõltumatut haldusorganit. Seetõttu ei saanud TJA arvestada sellega, et menetlusdokumendid valmistavad tema eest ette MKM-i juriidilise osakonna töötajad. Küll aga tuleb TJA menetluskulude põhjendatuse hindamisel arvestada seda, et kohus kaasas MKM-i kohtumenetlusse

§ 14lg 3 p 3 alusel riigi esindajana majandus- ja kommunikatsiooniministri 1.

juuni 2004. a määruse nr. 144 „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika“ sätete sisu ja tõlgenduse osas selgituste andmiseks. Kuna tuleb eeldada, et eeltoodud sätete sisu ja tõlgenduse on välja töötanud MKM juriidiline osakond, mitte TJA-d esindav advokaadibüroo, pidi TJA, olenemata teda esindavast isikust, oma seisukohtades ning vastuväidetes kaebusele suures osas tuginema just MKM seisukohale. TJA-d esindava advokaadibüroo ja MKM vahelist koostööd kohtumenetluse kestel, mis väljendus määruskaebuse esitaja poolt kritiseeritud arvukates telefonikõnedes ja nõupidamistes, samuti MKM olulist rolli Metoodikale tõlgenduse andjana tuleb arvestada ka TJA kasuks menetluskulude väljamõistmisel, mistõttu TJA menetluskulusid välisele õigusabile tuleb vähendada ¾ võrra. 7 12.

§ 93

lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Selleks, et otsustada, millistest menetluskuludest lähtudes TJA menetluskulusid ¾ võrra vähendada, vaatab kohus määruskaebuse seisukohti arvestades täiendavalt üle määruskaebuse esitaja vastuväited TJA arvetele. Arve nr 20051008 lisast (toimiku kd 9 lk 242) nähtub, et arve on esitatud lisaks haldusasjas nr 3-05-384 (KOLA nr 3679/2005) tehtud tööle mh. ka haldusasjas nr 3-248/2005 (KIS-i nr 3-05-123) tehtud töö eest 3 tunni ulatuses: 1) (03.10.2005 ettevalmistus kohtuistungiks haldusasjas nr 3-248/2005 (läbilaskevõime jaotamisega seonduv vaidlus) sh. dokumentaalse tõendi ja selle esitamise taotluse koostamine – 2,5 tundi; 2) 04.10.2005 osalemine kohtuistungil haldusasjas nr 3248/2005- 0,5 tundi. Seega võttes arvesse, et 3 tunni ulatuses on õigusabiteenust osutatud teises haldusasjas, tuleb väljamõistetavast menetluskulust arvata maha 6018 krooni (arvutuskäik 3 tundi x 1700 kr + km 18%). Arvest nr 20060207 (toimiku kd 9 lk 249 arve ja lk 250 arve lisa) nähtub, et arve on esitatud õigusabi eest

  1. a veebruari kuus. Eelnimetatud arve lisast nähtuvalt sisaldab õigusabi muuhulgas ka haldusasjaga nr 3-05-123 seotud kulusid järgmiselt: 1) 10.02.2006 tutvumine Tallinna Halduskohtu 28.12.2005 otsusega haldusasjas nr 3-05-123 ning AS Eesti Raudtee poolt esitatud apellatsioonkaebusega otsuse peale ning nimetatud dokumentide analüüs (tundide arv 1,5 tundi); 2) 13.02.2006 nõupidamine Raudteeinspektsiooni esindajaga seoses AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebusega Tallinna Halduskohtu 28.12.2005 otsuse peale haldusasjas nr 3-05-123 (tundide arv 1 tund); 3) 14.02.2006 vastuse koostamine AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebusele Tallinna Halduskohtu 28.12.2005 otsuse peale haldusasjas nr 3-05-123 (tundide arv 7 tundi); 4) 15.02.
  2. tutvumine haldusasja nr 3-05123 toimikuga Tallinna Ringkonnakohtu kantseleis (0,5 tundi). Seega kuna arve nr 20060207 sisaldab 10 tunni ulatuses haldusasjaga 3-05-123 seonduvaid menetluskulusid, tuleb väljamõistetavatest menetluskuludest maha arvestada 20 060 krooni. Arve nr 20060803 lisast (toimiku kd 9 arve lk 257 ja arve lisa 258) nähtub, et arve on lisaks 3-05-384 õigusabiteenuse osutamise eest esitatud ka haldusasjas nr 3-05-123 õigusabiteenuse osutamise eest: 1) 04.08.2006 tutvumine AS Eesti Raudtee poolt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2006 otsuse peale haldusasjas nr 305-123 esitatud kassatsioonkaebusega ning vaidlustatud kohtuotsusega ning nimetatud dokumentide analüüs (kokku tundide arv 3,5); 2) 04.-07.08.2006 vastuse koostamine AS Eesti Raudtee kassatsioonkaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2006 otsuse peale haldusasjas nr 3-05-123 (tundide arv kokku 16+0,75). Arvel toodud õigusabiteenuse osutamine ei ole 20,25 tunni ulatuses seotud seega käesoleva kaebusega, mistõttu tuleb väljamõistetavatest kuludest maha arvestada 40 621 krooni ja 5 senti. Arvest nr 20070506 (toimiku kd 9 lk 269) nähtuvalt on toimunud konsultatsioonid seoses haldusasjaga nr 3-06984, sh telefonivestlused ja e-kirja vahetus seoses Raudteeinspektsiooni 31.01.2007 taotlusega ning Raudteeinspektsiooni seisukoha koostamine (tundide arv : 1 tund). Seega tuleb menetluskuludest arvata maha 2006 krooni (1 tund x 1700 krooni + km 18%). Määruskaebuse esitaja väitel ei ole vastustaja poolt kohtule esitatud arve nr 20070924 summas 3009 krooni kohta tõestust selle kohta, et see on vastustaja poolt ka tegelikkuses kantud. Toimiku kd 9 lk-l 272 olevast maksekorraldusest nähtub, et 16.10.2007 on tehtud ülekanne arve nr 20070724 eest summas 3009 krooni. Kohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et arvet ei saa eeltoodud maksekorraldusega tasutuks lugeda. Eeltoodust tulenevalt tuleb TJA menetluskulusid, summas 742 521 krooni, vähendada 68 705, 05 krooni võrra ehk 673 815 krooni ja 95 sendini.
  3. Kuna kohus pidas välise õigusabi kasutamist põhjendatuks tehtud tööst ¼ ulatuses (vt kohtumääruse p 11), kuuluks ER-ilt TJA kasuks väljamõistmisele 168 453 krooni ja 98 senti. Kohtupraktika järgi tuleb kohtukulude jaotamisel halduskohtumenetluses arvestada samas ka Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. Kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii 8 suur, et see sunniks ka tegelikult oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei välista aga kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 teine lause) (Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. mail
  5. a asjas nr. 3-3-1-11-01 tehtud määruse p 2). Ülaltoodud menetluskulude ER-ilt väljamõistmise proportsionaalsuse hindamisel tuleb hinnata ER-i suutlikkust eeltoodud menetluskulusid ilma pöördumatute tagajärgedeta ER-i äritegevusele tasuda. Selleks tuleb lähtuda ER-i majandusnäitajatest
  6. aasta kohta vastavalt äriregistri andmebaasist nähtuvale majandusaasta konsolideeritud aruandele. ER-i koondkasumiks
  7. aastal oli 120 422 000 krooni, millest suunati eelmiste perioodide jaotamata kasumisse 114 401 000 krooni (majandusaasta aruande lk. 47). Seega võimaldab ER-i majanduslik olukord eeltoodud ulatuses menetluskulude tasumist.

§ 92

lõike 10 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus nõustub TJA-ga selles, et käesolevas haldusasjas on kohus nii ER-i kaebuse kui ka kaebusest loobumise avalduse rahuldanud. Seega ei ole kohtumäärust tehtud ER-i kahjuks. ER-i poolt esiletoodud asjaolu, et ER-i juhatusele andis korralduse kaebusest loobuda MKM-i poolt valitud ER-i nõukogu, ei saa kohtu arvates õigustada TJA juba vähendatud menetluskulude täielikku välja mõistmata jätmist

§ 92lõike 10 alusel.

Kaebusest loobumisel ei saanud ER eeldada, et

§ 92

lõikes 6 sätestatud põhimõte tema suhtes üldse ei kehti ning vastustaja esindaja menetluskulud tasub täiel määral riigi maksumaksja. Nimetatud sätte olemasoluga pidi arvestama ka juhatuse tegevust planeeriv ER-i nõukogu. Seega ei saanud TJA taotlus eeltoodud sätte alusel menetluskulude väljamõistmiseks tulla ER-ile üllatusena. Eeltoodud põhjendustel mõistab kohus ER-ilt TJA kasuks välja menetluskulud summas 168 453 krooni ja 98 senti. Kuna kohus mõistab menetluskulud välja seoses kaebusest loobumise tõttu menetluse lõpetamisega, saab määruse peale

§ 471

lõike 3 kohaselt esitada määruskaebuse 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.