Obsah (10)

§ 162§ 163§ 647§ 640§ 651§ 657§ 652§ 173§ 137§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-52868 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Imbi Sidok Tsiviil

§ 162

kohaselt jättis kohus poolte menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati osaliselt hageja nõue kostja vastu ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale ülekantud 13 021 krooni. Samuti palub kostja muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 2 lg-t 4 ja PalS § 36 lg-t
2. PalS § 2 lg 4 sätestas, et lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. PalS § 36 lg 2 nägi ette, et tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Antud juhul ei pidanud tööandja töötaja palgast kinni töötajale määratud tulemustasu, vaid otsustas töötajale tulemustasu käskkirjas nr 2009008 välja toodud põhjustel mitte maksta. Lähtudes eeltoodust ei kuulu antud asjas kohaldamisele PalS § 36 lg 2, millele kohus on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel tuginenud. Kostja ei ole PalS § 36 lg-s 2 sätestatuga vastuolus pidanud kinni hageja palga, vaid on kasutanud oma õigust loobuda tulemustasu maksmisest. Tulemustasu maksmine oli igal üksikul juhul tööandja õigus, mitte kohustus. Töötajal puudus töölepingust ja ametijuhendist tulenevalt õigus nõuda tulemustasu maksmist. Kostja ei saanud mitte mingil viisil pidada kinni hageja palka, kuivõrd hagejale ei olnud kostja poolt tulemustasu otsustatud maksta. Seetõttu ei ole kostja rikkunud ka palga puutumatuse põhimõtet. Meelevaldne ning põhjendamatu on kohtu järeldus, et üldiselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest tulenevalt võis kostja hageja palka ilma tema nõusolekuta kinni pidada üksnes seaduses otseselt lubatud juhtudel. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited, et tööandja kasutas oma õigust töötajale tulemustasu mitte maksta ja töötajal ei saanud tekkida nõudeõigust tulemustasu saamiseks. 4 Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 6, mille lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, ja mille lõige 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole otsuse tegemisel arvestatud kostja väitega, et oleks vastuolus hea usu põhimõttega eeldada, et tööandja on kohustatud maksma tulemustasu sellisele töötajale, kes on omastanud tööandja vara ning tekitanud tööandjale oma õigusvastase tegevusega varalist kahju. Töötaja õigusvastased teod on toonud kaasa tööandja usalduse kaotuse töötaja suhtes ning sellest tuleneva pooltevahelise töösuhte lõpetamise vajaduse. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid – töölepingut, töölepingu lisaks olevat ametijuhendit ja kostja poolt antud käskkirja, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Antud tsiviilasjas rahuldas kohus hageja hagi osaliselt, s.o summas 13 021 krooni ning jättis hagi ülejäänud osas 17 842 krooni 33 sendi osas rahuldamata. Maakohus ei ole otsuses menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel (s.o 60% kostja ja 40% hageja kanda) kohaldanud õigesti

§ 163lg-t 1.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi kokku 31 863 krooni 33 senti osaliselt, s.o 13 021 krooni (s.o 40% ulatuses), ning ülejäänud osas, s.o 17 842 krooni 33 senti (s.o 60% ulatuses) jättis kohus hagi rahuldamata, siis ei ole põhjendatud menetluskulude jaotus sellisel viisil, et kostja kanda jäeti ebaproportsionaalselt 60% menetluskuludest. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus 6. Ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses, kuna apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil (

§ 647

lg 1) ja ringkonnakohus leidis asja ettevalmistamise käigus, et asja saab lahendada kohaselt kohtuistungit pidamata (

§ 640

lg 1 p 6).

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebuse läbi osas, milles kostja vaidlustab maakohtu otsuse hageja kasuks tulemustasu 13 021 krooni väljamõistmise ja menetluskulude jaotise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja kooskõlas

§ 657

lg 1 p-ga 2 teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus leidis otsuses, et kostja on rikkunud kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 36 lg 2 ja et tulemustasu on palga osa ning kuna kehtib palga puutumatuse põhimõte, ei oleks kostja tohtinud hagejale tulemustasu maksmata jätta. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigusnorme, mis tingis ebaõige lahendi tegemise. Töölepingu nr 22 lisaks oleva ametijuhendi kohaselt on tööandjal õigus maksta töötajale kvaliteetselt teostatud tööde eest ja töötaja töölepingust tulenevate kohustuste korrektse täitmise eest tulemustasu vastavalt tööandja pesulas kehtestatud korrale. Ringkonnakohus on seisukohal, et tööandja poolt tulemustasu maksmise puhul on tegemist lisatasuga kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 5 2 lg 4 mõttes. Kuni 30.06.2009 kehtinud PalS § 2 lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. PalS § 2 alusel maksab tööandja töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid. Sõltuvalt töötulemustest maksti töötajale tulemuslikuma töö korral lisatasu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt maksti hagejale pooltevahelises töösuhtes tulemustasu kostja ühepoolse otsuse alusel. 9.04.2009 käskkirjaga nr 2009-008 otsustas kostja loobuda hagejale teatud osas tulemustasu maksmisest. Maakohus on leidnud, et hageja töölepingu tingimus ja selle alusel tema poolt väljateenitud töötasu vähendamine ei olnud kooskõlas PalS § 36 lg-ga 2. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Tulemustasu ei ole palga osa, vaid lisatasu, mida tööandja võib töötajale ühepoolse otsuse alusel määrata, mistõttu ei saanud maakohus kohaldada ka PalS § 36 lg-t 2. Kostjal oli õigus, mitte kohustus, otsustada mitte maksta hagejale tulemustasu, mistõttu ei saanud hagejal ka tekkida nõudeõigust kostjalt tulemustasu väljamõistmiseks. Tulemustasu saamise üldiseks eelduseks on, et töötaja täidaks töölepingust tulenevaid kohustusi korrektselt, mida töötaja antud juhul ei teinud. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus see, kui tööandja peaks otsustama maksta lisatasu isikule, kes on pannud toime teo, mis tõi kaasa töötaja suhtes usalduse kaotuse. Töövaidluskomisjoni 2.10.2009 otsuses leiti, et töölepingu lõpetamine hagejaga ei ole vastuolus TLS § 86 p-ga 7. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda tulemustasu väljamõistmist kostjalt ja Harju Maakohtu 28.05.2010 otsus tuleb selles osas tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse tühistamine toob kaasa seaduse kohaselt ka menetluskulude ümberjaotamise vajaduse vastavatele kaebuse väidetele eraldi vastamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus 7. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 137

lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi, jätab hagi rahuldamata ja rahuldab apellatsioonkaebuse, tuleb jätta kõik siiani kantud menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Margo Klaar Imbi Sidok 6