← Eesti

3-08-1810/95

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1810 Haldusasi V. P. kaebus Harku Val

§ 38lg 2 p 4, mis andis Maa-ametile selgituste andmise pädevuse, kehtis alates 30.

novembrist

  2. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel ei saa kuuluda kohaldamisele MRS § 6 lg 31, mis jõustus alles
  3. märtsil 1999, kusjuures varem ei sisaldanud MRS piirangut, mis takistanuks lagunenud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamist. Kaebuse esitaja viitab avalduse esitamise ajal kehtinud MRS § 6 lõikele 3 ning planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi PES) §-le 38 ning leiab, et kummaski ei defineerita ehitist selle seisukorra kaudu. Kaebuse esitaja märgib, et liiatigi võrdsustati ehitisega ka lõpetamata ehitis ning ehitusluba ning leiab, et kui maa erastamine oli võimalik lõpetamata ehitise või lausa üksnes ehitusloa juurde, siis pole põhjust, miks ei pidanuks saama maad erastada ka rüüstatud või lagunenud ehitise juurde ning vastupidine seisukoht oleks kaebuse esitaja hinnangul vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Seisukoha, et kuni MRS § 6 lg 31 jõustumiseni oli võimalik maa ostueesõigusega erastamine ka lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde, kinnitab kaebuse esitaja viitega maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu (922 SE) teise lugemise stenogrammi väljavõttele ning maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale.
  4. Kaebuse esitaja leiab samuti,

§ 6

lg 3l ei avalda mingisugust mõju kaebuse esitaja maa erastamise avalduse menetlemisele, kuna haldusmenetluse üldpõhimõtte kohaselt kohaldatakse juhul, kui menetlust reguleerivad normid menetluse ajal muutuvad, menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Selle seisukoha kinnituseks viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-15-06, nr 3-3-1-30-00 ja 3-4-1-2-99 kus leiti, et isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Kaebuse esitaja 3 hinnangul oleks MRS § 6 lg 31 kohaldamine antud juhul vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, mida kaebuse esitaja soovib sisustada viidetega Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-4-1-2-99; 3-3-1-30-00; 3-2-1-96-03 ja 3-2-1-79-

  1. Samas peab kaebuse esitaja asjakohatuks vastustaja viidet Riigikohtu lahendile kohtuasjas 3-3-1-2-08, kuna seal käsitletakse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodikaga seonduvat, kusjuures nimetatud korras on konkreetne suunis selle kohta, millistel juhtudel kuulub antud kord kohaldamisele, ent MRS § 6 lõikes 31 ega maareformi seaduse muutmise seaduses ei ole aga reegleid selle kohta, kas ja kuidas peaks MRS § 6 lg 31 kuuluma kohaldamisele ajaliselt enne viimatinimetatud õigusnormi jõustumist esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste suhtes.
  2. Ka ei nõustu kaebuse esitaja maavanema viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-79-05, kuna selles lahendis käsitleti kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lõiget 1, ent selle sättega ei omistatud tagasiulatuvat jõudu MRS § 6 lõikele 31 suhtes.
  3. Eeltooduga samadel põhjendustel leiab kaebuse esitaja, et tema avalduse lahendamisel ei saa kohaldamisel kuuluda ka Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 (edaspidi VV määrus nr 1998/144) kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord.
  4. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et VV määruse 1998/144 punkt 3 kuni MRS § 6 lg 31 jõustumiseni kehtinud redaktsioon on vastuolus põhiseaduse § 3 lõikega 1 ja § 87 p-ga
  5. Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-2-07, kus leiti, et Vabariigi Valitsuse volitused on piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega ning alused ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks peavad tulenema maareformi seadusest.
  6. Kaebuse esitaja leiab samas, et kui MRS § 6 lg 31 kuulub siiski kohaldamisele, tuleks kaebuse esitaja arvates käesoleva kaasuse erandlikke tehiolusid arvestades erastada kaebuse esitajale Rannamõisa kämpingukompleksi ehitiste juurde maa ehitiste taastamiseks tähtaega määramata või kolmanda alternatiivina anda täiendav tähtaeg Rannamõisa kämpingukompleksi ehitiste kordategemiseks. Nimelt leiab kaebuse esitaja, et haldusakti andmisel tuleb arvestada seda, et haldusorgan on põhjendamatult haldusakti andmisega viivitanud ja see on toonud kaasa õigustatud isiku huvide kahjustamise. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on viivitanud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamise otsustamisega terve majandustõusu tsükli, kus oli võimalik hõlpsalt ja eesmärgipäraselt vajalikku ehitustegevust teostada, ent majandussurutises ehitustegevuseks laenu saamine ilma hüpoteegita on ebatoenäone, mis omakorda teeb võimatuks või vähemalt märkimisväärselt keeruliseks hoonele ehitamise ja seega ka maa ostueesõigusega erastamise.
  7. Samas palub kaebuse esitaja MRS § 6 lõiget 31 kohaldatavuse korral kontrollida selle vastavust põhiseaduse §-dele 10 ja 12, kuna ühelt poolt oleks normi kohaldamine enne selle jõustumist esitatud avalduste menetlemisele üllatuslik ja seaks lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitise juurde maa erastamise võimaluse sõltuvusse sellest, kas kohalik omavalitsus ja maavanem on juba jõudnud maa erastamise menetluse lõpuni või veel mille ning see oleks vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna seaduslikult ehitusloa saanud isikutel ning lõpetamata ehitise omanikel oleks võimalik ehitusloa alusel maad erastada, kuid lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitiste omanikel selline võimalus puuduks. Ka märgib kaebuse esitaja, et seadusandja ei ole nimetatud õigusnormis omistanud mitte mingisugust tähendust sellele, millistel põhjustel konkreetne ehitis kasutusest välja langes, ent kaebuse esitaja arvates on oluline erinevus sellel, kas ehitisel lastakse lihtsalt ära laguneda või on ehitise kasutusest väljalangemine tingitud näiteks rüüstamisest. 4
  8. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tal on õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist muuhulgas ka pumbamaja ja estakaadide juurde, viidates nende omandiõiguse küsimuse osas Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-3-1-94-06 (p 14), 3-3-1-39-08 (p 12), 3-3-1-19-05 (p 9). Kaebuse esitaja leiab, et kui vastustaja andis maakasutuse AS-le Silvest, siis vastustaja tunnistas nimetatud isiku valdust kõikidele territooriumil asuvatele ehitistele ning ka pumbamaja, kaks tuletõrje veereservuaari, parkimisplatsid ja tee ehitati kämpingu osana ning nad kuulusid kämpingu omanikule.
  9. Kaebuse esitaja hinnangul on absurdne talle ette heita tegevusetust ehitiste taastamisel, kui väidetavalt ehitiste rüüstamine olevat kaasa toonud kaebuse esitaja jäädava ilma jäämise maa ostueesõigusega erastamise võimalusest. Mõistetamatuks peab kaebuse esitaja ka vastustaja väidet, et A. K.i eksperthinnang pole asjakohane, kuna see kajastab olukorda enne maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist. Siinkohal selgitab kaebuse esitaja, et avalduse esitamisel uue akti koostamiseks puudus vajadus, samas on A. K.i koostatud akt maa erastamise avalduse esitamisele ajaliselt lähim tõenduslik dokument ehitiste seisukorra kohta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  10. Harku Vallavalitsus ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks ei nõustu vastustaja sellega, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisega on õigusvastaselt viivitatud, viidates asjaolule, et
  11. detsembril 1997 kaebuse esitajale saadetud vastuskirjale reageeris kaebuse esitaja alles
  12. novembril 1998 ning sellele kirjale vastas vallavalitsus omakorda
  13. novembril 1998, mispeale ei ole üldse teada, kas või kuidas reageeris kaebuse esitaja. Seega leiab vastustaja, et viivitus on tingitud kaebuse esitajast, mitte vastustajast. Vastustaja märgib, et alles
  14. aasta aprillis pöördus kaebuse esitaja uuesti vallavalitsuse poole ja taotles erastamise eeltoimingute tegemist. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vallavalitsuse
  15. novembri 1998 kiri on koostatud hiljem ning selgitab, et juba sel ajal olid vallavalitsuses kasutusel uue postiindeksiga blanketid.
  16. Vastustaja on seisukohal, et puuduvad takistused MRS § 6 lõike 31 kohaldamiseks ning selle normi kohaldamine ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Asjakohatuks peab vastustaja viidet Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-15-06, kuna lahend ei puuduta maa ostueesõigusega erastamist ning lisaks erineb viidatud lahendis käsitletud olukord ka seetõttu, et muutunud ei ole õiguslik regulatsioon sellise menetluse seisukohast esmase ja kogu menetluse läbiviimise seisukohalt otsustava küsimuse osas nagu seda on erastamiseks õigustatud isikute ringi määratlemine, vaid erastatava maa määratlemise tingimuste osas ning liiatigi ei olnud kaebuse esitaja suhtes enne MRS § 6 lg 31 jõustumist antud mistahes haldusakti, mis lubaks väita, et oleks asutud realiseerima isiku õigust maa ostueesõigusega erastamiseks hoonete juurde vaatamata nende hävimisele. Vastustaja hinnangul omavad tähtsust hoopis Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2-08 punktides 16 ja 17 väljendatud seisukohad, millele tuginedes leiab vastustaja, et määrav ei ole mitte avalduse esitamise aeg vaid see, kas õiguslik regulatsioon on muutunud pärast avalduse esitamist olukorras, kus avaldaja suhtes on juba mingisugune soodustava sisuga haldusakt antud.
  17. Vastustaja leiab ka,

§ 6

lg 31 kohaldamine ei toimu tagasiulatuvalt, kuna korralduse nr 1404 andmise ajal oli regulatsiooni muutumisest möödunud peaaegu kaheksa ja pool aastat ning enne õigusliku regulatsiooni muutumist ei olnud antud kaebuse esitaja suhtes soodustavaid haldusakte. 5

  1. Vastustaja on veendumusel, et lagunenud ehitisi ei saa samastada lõpetamata ehitistega ning
  2. detsembril 1997 kehtinud MRS redaktsioon võimaldas maa ostueesõigusega erastamist nii juba valmis hoonete ja rajatiste ning veel pooleliolevate hoonete ja rajatiste juurde, kuid hävimiseni lagunenud hooned ei ole käsitletavad ühegi nimetatud kategooria objektidena. Väites, et kämpingukompleksi hooned on täielikult hävinud, viitab vastustaja kaebuse esitaja enda poolt
  3. aprilli 2007 ja
  4. novembri 1998 koostatud kirjadele. Vastustaja leiab, et maa ostueesõigusega erastamine hävinenud hoonete juurde oleks vastuolus maareformi eesmärgi ja MRS mõttega ning leiab, et ei kaebuse esitaja viidatud stenogrammis ega seaduseelnõu seletuskirjas ei olnud peetud silmas, et võimalik on maa ostueesõigusega erastamine hävinenud hoonete juurde.
  5. Vastustaja leiab samuti, et kaebuse esitaja väited hoonete seisukorra kohta on vastuolulised, kuna ühelt poole olevat need soetamise ajal olnud kasutamiskõlblikud, samas kui ei olnud mõistlik korraldada nende valvet, sest hooned olid amortiseerunud. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja on ühelt poolt leidnud, et ehitusjärelevalve ametniku seisukoha puudumisel ei saa vallavalitsus haldusakti andmisel teiste isikute väidetele tugineda, ent samas on kaebuse esitaja ise viidanud A. K.i ja R. S. arvamustele.
  6. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et ehitised lõhuti ja kaebuse esitaja poolt kavandatav turismiäri jäi käivitamata kaebuse esitajast sõltumatutel asjaoludel, kuna suuresti on see tingitud ehitiste valveta jätmisest, mis omakorda oli kaebuse esitaja teadlik majanduslik otsustus.
  7. Järgnevalt selgitab vastustaja, et maa ostueesõigusega erastamist lagunenud hoonete juurde ei toimunud ka enne MRS § 6 lg 31 jõustumist. Vastustaja toob välja, et vallavalitsusele
  8. ja
  9. aastal saadetud kirjades on V. P. kinnitanud, et tema poolt soetatud Rannamõisa kämpingu hooned on hävinud ning sellistena ei vastanud need ka MRS § 6 lg 3 ja PES § 38 nõuetele, samuti ei saanud hävinud ehitisi lugeda lõpetamata ehitisteks või väita, et need on seadusliku korras väljastatud ehitusload ehitisepüstitamiseks ning hooned ei saanud hävimisel muunduda ka rajatisteks. Vastustaja viitab seejuures VV määruse 1998/144 punktile 3 (
  10. juulil 1998 jõustunud redaktsioonis).
  11. Vastustaja leiab, et hävinenud hoonete korrastamine või kõrvaldamine ei ole võimalik ning viitab seejuures ka Maa-ameti ja keskkonnaministri poolt kaebuse esitajale saadetud vastuskirjades väljendatud samale seisukohale. Vastustaja ei vaidle põhimõtteliselt vastu sellele, et tuleb eristada hoone lagunemise ja kasutusest väljalangemise põhjusi, ent märgib, et antud juhul on põhjuseks kaebuse esitaja enda otsus hoonete valvet mitte korraldada ning teisalt oskamatuse ette näha, et pikemat aega kasutuseta ja valveta seisnud hooned võivad saada rüüstatud.
  12. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja viitega Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-57-04 punktile 14, kuna seal käsitletakse MRS § 6 lg 31 esimest lauset, mis puudutab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise suhtes teisele isikule kuuluvatest teedest, tehnovõrkudest ja rajatistest tulenevaid piiranguid ning kohtulahendi seisukohad puudutavad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti ja ehitise omaniku omavaheliste õiguste kaalumist, millega käesoleval juhul aga tegemist ei ole.
  13. Vastustaja leiab,

§ 6

lg 31 regulatsioon on teenindusmaa määratlemisel käesoleval juhul asjakohane ja kohaldatav. Seejuures märgib vastustaja, et kaebuse esitaja seisukoht, et ehitiste seisukord ega ka säilimine tähtsust ei oma, on olemuslikult vastuolus ehitiste juurde teenindusmaa määramisega – kui puuduvad ehitised ning neid pole seetõttu ei vajalik ega ka võimalik teenindada, siis pole nende juurde ka teenindusmaa määramine võimalik. 6

  1. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda teenindusmaa määramist pumbamaja ja estakaadide juurde, kuna nimetatud objektide kuulumine kaebuse esitajale ei ole tõendatud, kuivõrd neid objekte ei ole
  2. septembri
  3. a. ostu-müügilepingus nimetatud, samuti pole neid registreeritud hooneregistris või praeguses ehitisregistris ning ühelgi juhul ei ole pumbamaja ega estakaadid garaaži kõrvalehitisteks.
  4. Vastustaja on ka seisukohal, et kuna vaidlustatud korraldused on õiguspärased, tuleb rahuldamata jätta kohustamistaotlus, ent isegi kui kohus asub seisukohale, et haldusaktid olid õigusvastased, tuleb maa ostueesõigusega erastamise küsimus uuesti lahendada tervikuna, sealhulgas ka garaaži aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa osas. See on vastustaja väitel tingitud esiteks asjaolust, et maa ostueesõigusega erastamine tuleb lahendada ühekorraga ning teiseks sellest, et kaebuse esitaja on taotlenud korralduse 1404 tervikuna tühistamist. MAAVANEMA ARVAMUS
  5. Kohtumenetlusse arvamuse avaldamiseks kaasatud Harju maavanem on avaldanud arvamust,

§ 6

lõige 31 ei näe ette mingeid erandeid sõltuvalt sellest, milliste asjaolude tõttu ehitised kasutusest välja langesid ja lagunesid. Maavanem selgitab MRS § 6 lõike 31 mõistes saab korrastada vaid sellist ehitist, mis vastab ehitise põhilistele tunnustele ehitusseaduse tähenduses ning sellekohase otsustuse tegemine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Maavanemale teadaolevalt kogu Rannamõisa puhkekompleks lammutati ja kanti laiali juba 1995-1996 aastatel ning valdavalt on hoonetest säilinud vaid vundamentide jäänused, seega puuduvad ehitised, mida korda teha saaks. Maavanem ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et teenindusmaa uuel määramisel tuleks lähtuda nende õigusaktide nõuetest, mis kehtisid kaebuse esitaja poolt teenindamiseks vajaliku maa määramise taotluse esitamise ajal. Maavanem selgitab, et kuna valdavalt hoonetest säilinud vaid vundamentide jäänused, puuduvad ehitised, mida korda teha saaks. Seega tuleb lähtuda avalduse lahendamise ajal kehtivatest õigusaktide nõuetest ja reaalsest olukorrast. Maavanem viitab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-79-

  1. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Kaalunud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses ning hinnanud menetlusdokumentides viidatud mõneti vastuolulist varasemat kohtupraktikat, leiab kohus, et V. P. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohus nõustub kaebuse esitaja seiskohaga, et Harku Vallavalitsus on õigustamatult viivitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamise ja erastamise eeltoimingute tegemisega ning vaidlusaluse avalduse menetlemisel tulnuks lähtuda selle esitamise ajal kehtinud õigusnormidest.
  3. Kaebuse esitaja on kaebuses formuleerinud taotlused tühistada Harku Vallavalitsuse
  4. septembri 2007 korraldus täielikult ning
  5. augusti 2008 korraldus nr 1097 osaliselt. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et korralduse nr 1097 sisuks on korralduse nr 1404 muutmine, mis sisuliselt tähendab seda, et pärast korralduse nr 1097 andmist tuleb korraldust nr 1404 põhjenduste ja resolutiivosa
  6. punkti osas lugeda sellises sõnastuses, nagu korraldusega nr 1097 seda muudeti. Seega ei oma korraldus nr 1097 eraldiseisvat väärtust ning iseenesest ei oleks kaebuse esitajal kaebuse eesmärgi saavutamiseks ja oma õiguste kaitseks korralduse nr 1097 vaidlustamine sootuks vajalik, sest piisaks kui vaidlustada korraldus nr 1404 selle muudetud sõnastuses. Eeltoodut arvestades tuleb kaebuses formuleeritud taotlusi tõlgendada selliselt, et kaebuse esitaja soovib korralduse nr 1404, mida on muudetud 7 korraldusega nr 1097, tühistamist punkti 1 osas (millega otsustati maa ostueesõigusega erastamise taotlus rahuldamata jätta) ning korralduse nr 1097 tühistamist resolutsiooni punkti 2 osas (millega muudeti korralduse nr 1404 preambulit). On ilmne, et kaebuse esitaja ei ole soovinud vaidlustada vallavalitsuse otsustust võimaldada tal erastada umbes 1100 m2 maad garaaži juurde, hoolimata sellest, et formuleeritud on taotlus tühistada korraldus nr 1404 täielikult.
  7. Esmalt on kaebuse esitaja vallavalitsusele ette heitnud viivitust maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel. Vaidlusaluse avalduse esitas V. P. Harku Vallavalitsusele
  8. detsembril 1997, mil sarnase avalduse menetlemist reguleeris VV määrus 1996/267, mille punktis 13 olid loetletud kohaliku omavalitsuse pädevusse antud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ning mille punktis 19 sätestati, et oli kohalik omavalitsus kohustatud teostama kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud 3 kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise päevast arvates. Viimatinimetatud punkti kolmandas lauses sätestati siiski, et kui eeltoimingute lõpuleviimine viibib kohalikust omavalitsusest mitteolenevatel põhjustel, pikeneb vastavalt eeltoimingute teostamise tähtaeg. Seejuures ei olnud eelnimetatud määruses reguleeritud, kuidas peaks kohalik omavalitsus mingisuguste eeltoimingute teostamist või lõpuleviimist takistavate asjaolude ilmnemisel tegutsema. Kohus leiab, et konkreetsete menetlusnormide ja ka haldusmenetlust reguleerivate üldnormide puudumisel pidi vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse alusel eeltoimingute tegemisel juhinduma siiski haldusmenetluse üldistest põhimõtetest ja hea halduse tavast. Antud juhul tähendab see eelkõige seda, et mingisuguse eeltoimingute teostamise takistuse ilmnemisel oleks vallavalitsus pidanud esmalt ise astuma samme selleks, et takistus saaks kõrvaldatud. Kui takistuseks olid mingisugused avalduse esitanud isiku tegematajätmised või puudused avalduses või sellele VV määruse nr 1996/267 kohaselt lisada tulnud dokumentides, oleks haldusorgan pidanud hea halduse põhimõttest lähtudes isikut nendest puudustest sõnaselgelt teavitama ning andma nende puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. Käesoleval juhul on vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise päeval, so.
  9. detsembril 1997 saatnud kaebuse esitajale kirja, milles on andnud põhimõttelise nõusoleku kämpingukompleksi juurde teenindusmaa määramiseks ning palutud teenindamiseks vajaliku maa esmaseks määramiseks pöörduda maakorraldaja poole. Kohus leiab, et isegi juhul kui VV määruse nr 1996/267 punkti 13 alapunktis 2 nimetatud eeltoimingu (erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine) või mõne muu eeltoimingu teostamine eeldanuks avalduse esitaja täiendavat pöördumist maanõuniku poole, ei vabanenud vallavalitsus maa erastamise eeltoimingute tähtaegse lõpuleviimise kohustusest eelnimetatud kirjas tehtud üleskutsega. Siinkohal märgib kohus, et sel ajal kehtinud õigusaktide kohaselt sai kohalik omavalitsus erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks määrata iseseisvalt ning pelgalt asjaolul, et V. P. vallavalitsuse
  10. detsembri 1997 kirja peale ei reageerinud, ei ole vallavalitsuse tegevuse õiguspärasuse hindamise seisukohast märkimisväärset tähtsust. Mis puudutab aga selles kirjas nimetatud ehitiste ümberehitusprojekti, siis jääb üldse arusaamatuks, mil moel sellise projekti olemasolu või vallavalitsusele esitamine seondus maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamisega. Andmed, mis tuli esitada maa ostueesõigusega erastamise avalduses ning dokumendid, mis oli vaja avaldusele lisada, olid loetletud VV määruse nr 1996/267 punktides 10 ja 11 ning ehitiste ehitus- või ümberehitusprojekte ei ole seal nimetatud. Samas ei nähtu, et vallavalitsus oleks tuvastanud mistahes eelnimetatud punktides loetletud andmete või dokumentide puudulikkuse ja oleks nõudnud mingisuguste maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamist tegelikult taksitanud puuduste kõrvaldamist. Samuti on vastustaja heitnud kaebuse esitajale ette, et viimane ei reageerinud sootuks vallavalitsusest
  11. novembril 8 1998 saadetud kirjale, milles nõustuti põhimõtteliselt detailplaneeringu algatamisega. Maa ostueesõigusega erastamise seisukohast ei olnud detailplaneeringu algatamine vajalik ning seda, kas ja kui palju oleks V. P.l olnud õigus talle kuulunud Rannamõisa kämpingukompleksi ehitiste juurde maad erastada, oleks saanud otsustada sõltumata detailplaneeringu olemasolust või V. P. tulevikusoovidest seoses ehitiste rekonstrueerimisega. Kohtu hinnangul ei oma
  12. novembri 1998 kirja saatmine maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisega viivitamise seisukohast tegelikult mingisugust tähtsust ning seetõttu ei ole vajalik asuda hindama ka kaebuse esitaja seisukohta, et kõnealune kiri võib olla koostatud ajaliselt hoopis hiljem. Liiatigi ei ole vastustaja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks selle kirjaga tutvunud varem kui ta väidab (st.
  13. aastal). Kõike eeltoodut arvestades ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et erastamise eeltoimingute teostamine oli takistatud kaebuse esitajast tingitud põhjustel. Vastustaja ei ole välja toonud ühtegi kaebuse esitajast tingitud või vallavalitsusest mittetingitud põhjust, mis takistanud eeltoimingute teostamist VV määruse nr 1996/267 punktis 19 sätestatud 3-kuulise tähtaja jooksul. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et pärast
  14. aasta novembrikuud puudusid asjaolud, mis oleks kinnitanud V. P. soovi maa erastamise läbiviimiseks. Sellise soovi kinnituseks oli vallavalitsusele
  15. detsembril 1997 esitatud avaldus, mida V. P. ei olnud muutnud ega tagasi võtnud, seega ei olnud vallavalitsusel põhjust eeldada, et kaebuse esitaja maa erastamisest enam huvitatud ei ole. Isegi juhul kui vallavalitsusel oleks tekkinud sellekohane põhjendatud kahtlus, oleks tulnud selle kontrollimiseks pöörduda kaebuse esitaja poole ning nõuda temalt kindlaksmääratud tähtaja jooksul mingisuguste erastamise eeltoimingute teostamist takistavate asjaolude kõrvaldamist. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebuse esitaja seisukohaga, et olukorras, kus ei esinenud vallavalitsusest sõltumatuid takistusi, tulnuks kolme kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisest arvates kas kõik eeltoimingud teostada ja vajalikud eelhaldusaktid anda või siis teha otsus eeltoimingute tegemisest keeldumise kohta, mis oleks omakorda käsitatav lõpliku otsusena vallavalitsusele
  16. detsembril 1997 esitatud avalduse kohta ning mida kaebuse esitajal oleks seepeale õigus seaduses sätestatud korras vaidlustada. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul oluline ka see, et kaebuse esitaja ei pöördunud oma õiguste kaitseks (näiteks vallavalitsuse kohustamise nõudega) kohtusse varem. See, kas kaebuse esitaja jättis kasutamata mingisugused tõhusad viisid oma õiguste kaitseks, võiks kõne alla tulla näiteks õigusvastase viivitusega tekitatud kahju ja selle hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisel, ent vallavalitsuse viivituse objektiivse õigusvastasusele hinnangu andmisel ei ole see oluline. Vallavalitsus ei saa õigustada õigusaktis sätestatud tähtaja rikkumisest tingitud viivitust sellega, et isik seda viivitust varem ei vaidlustanud. Kohus nõustub eeltoodut arvestades kaebuse esitaja seisukohaga, et Harku Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud kaebuse esitajapoolt
  17. detsembril 1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisega
  18. märtsist 1998 kuni
  19. septembrini
  21. Keskseks vaidlusküsimuseks on poolte vahel aga see, millistest õigusnormidest tuleb kaebuse esitaja poolt
  22. detsembril 1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel ning maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel juhinduda. Halduskohus nõustub selles küsimuses kaebuse esitaja seisukohaga ning leiab, et avalduse lahendamisel tulnuks lähtuda selle esitamise ajal kehtinud õiguslikust raamistikust, mitte aga neist normidest, mis kehtisid haldusotsustuse tegemise ajal, kuivõrd maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisega asus kaebuse esitaja realiseerima oma subjektiivset õigust saada ehitiste omanikuna maa omanikuks maa ostueesõigusega erastamise teel ning põhiseaduse §-st 10 tulenevate õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tulenevalt tekkis kaebuse esitajal sellest põhjendatud ootus, et tal on võimalik maad erastada neil 9 tingimustel, mis kehtisid avalduse esitamise ajal ehk ajal, mil kaebuse esitaja oma õigust realiseerima asus. Sarnasele seisukohale asus kohtuasjas nr 3-4-1-2-99 ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Viidatud lahendis käsitleti küll maa tagastamise õigustatud subjektide ringiga seotud küsimusi, ent seal välja toodud põhimõtteline seisukoht on kohtu hinnangul asjakohane ka käesolevas asjas, kuna kummalgi juhul on küsimus sisuliselt selles, millisel ajal kehtinud regulatsiooni tuleb kohaldada olukorras, kus õigusnormid, mis reguleerivad teatud õiguse tekkimise eeldusi (õiguse tekkimiseks nõutavaid faktilisi asjaolusid), on muutunud. Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd maa ostueesõigusega erastamise kui subjektiivse õiguse tekke üheks oluliseks aluseks on ka vastava avalduse esitamine, siis tähendaks avalduse esitamisega võrreldes hiljem kehtestatud õigusliku regulatsiooni kohaldamine selle kohaldamist tagasiulatuvalt ehk asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne normide kehtestamist. Selline õigusnormi tagasiulatuv mõju ei ole iseenesest küll välistatud, ent kohus nõustub siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga, et esmaseks eelduseks sel juhul on, et selline tagasiulatuv mõju on õigusaktides sõnaselgelt ette nähtud. Eeltoodu tõttu erinevad käesolevast asjast märkimisväärselt haldusasjades nr 3-3-1-30-00 ja 3-3-1-2-08 tehtud Riigikohtu otsustes käsitletud olukorrad. Nimetatud lahendites käsitleti ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise regulatsiooni, mis erineb käesolevas asjas vaidluse all olevast ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise faktiliste tingimuste regulatsioonist eelkõige selle tõttu, et see sisaldas ka konkreetset rakendussätet, milles nähti ette uue regulatsiooni kohaldamine ka sellistele olukordadele, kus isikud olid asunud oma õigusi realiseerima varasema regulatsiooni kehtivuse ajal. Kaebuse esitaja on aga õigesti leidnud,

§ 6

lg 31 kehtestamisel ei ole õigusaktides sätestatud mistahes üleminekunorme, mis reguleeriksid maa ostueesõigusega erastamist juhtudel, kui avaldus on esitatud enne MRS § 6 lg 31 jõustumist. Niisamuti ei ole käesoleval juhul kohaldatavad haldusasjas 3-3-1-79-05 tehtud otsuses välja toodud Riigikohtu seisukohad, kuna ka viidatud vaidlus puudutas rakendussätte (Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lõike 1) tõlgendamist ja kohaldamist, ent MRS 6 lõikega 31 seonduvalt ei ole ühtegi eelviidatud sättega sarnast rakendusnormi kunagi kehtestatud.

  1. Kohtu hinnangul oleks ilmselgelt ebaõiglane kohaldada kaebuse esitajale maa erastamise tingimuste kindlaksmääramisel normi, mis jõustus
  2. märtsi 1999 ehk ligi aasta ja kolm kuud pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, samas kui avalduse esitamise ajal kehtinud VV määruse nr 1996/267 punkti 19 kohaselt tulnuks kohalikul omavalitsusel avaldus läbi vaadata ja kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud lõpule viia kolme kuu jooksul avalduse esitamisest arvates. Kohtu hinnangul ületähtsustab vastustaja seda, et õigusliku regulatsiooni muutumise ajaks ei olnud kaebuse esitaja suhtes välja antud ühtki soodustavat haldusakti, millele viimane usaldus justkui tugineda oleks saanud. Ühelt poolt leiab kohus, et oma subjektiivset õigust saada maa omanikuks ostueesõigusega erastamise teel, asus kaebuse esitaja realiseerima avalduse esitamisega ning juba eelviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses leiti see olevat piisav alus õiguspärase ootuse tekkimisele. Teiselt poolt tuleb aga tähele panna, et võimalik kaebuse esitajat soodustav haldusakt jäi käesoleval juhul andmata Harku Vallavalitsuse õigusvastase viivituse tõttu – oleks vallavalitsus kinni pidanud VV määruse nr 1996/267 punktis 19 sätestatud 3kuulisest tähtajast (eeldusel, et avalduse esitamise ajal kehtinud õigusnormidest tulenevalt oleks kaebuse esitajal maa ostueesõigusega erastamise õigus), poleks käesoleval ajal MRS § 6 lg 31 kohaldamisest sootuks põhjust kõnelda.
  3. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas
  4. detsembril 1997 kehtinud maa ostueesõigusega erastamist reguleerivate õigusnormide alusel on kaebuse esitajal õigus Rannamõisa kämpingu 10 juurde maad ostueesõigusega erastada või mitte. Sel ajal kehtinud MRS 22 lg 1 kohaselt said ostueesõigusega maad erastada muuhulgas isikud, kellel on õigus maad osta ehitise omanikuna. MRS 221 lõikest 1 ning § 9 lg 1 punktist 3 tulenevalt oli väljaspool linna asuva muu ehitise (st. mitte elamu, suvila ega aiamaja) juurde võimalik ostueesõigusega erastada maad ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. MRS 6 lõike 3 esimese lauses sätestati, et hoone või rajatis MRS tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis PES paragrahv 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. PES § 38 lõikes 1 sätestati, et ehitis on hoone või rajatis, sama paragrahvi
  5. lõike kohaselt oli hoone maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis ning
  6. lõikes sätestati, et rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. MRS-is ega PES-is ei defineeritud hooneid ja rajatisi nende kasutusotstarbe või kasutuskõlblikkuse kaudu ning õige on kaebuse esitaja tähelepanek, et tema poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud MRS redaktsiooni kohaselt ei sõltunud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine ehitise seisukorrast ega funktsionaalsest kasutuskõlblikkusest. Harku Vallavalitsuse
  7. septembri 2007 korralduse nr 1404 kohaselt kontrollisid vallavalitsuse ametnikud Rannamõisa kämpingukompleksi kõigi ehitisregistrisse kantud ehitiste seisukorda
  8. augustil
  9. Kõnealune toiming on protokollitud (tl. 34) ning sellelt nähtub, et enamuse ehitiste puhul on osaliselt säilinud vundament , mõnel ka seinad, mõned ehitised ei ole aga üldse säilinud. Kohus leiab, et kuivõrd
  10. detsembril 1997 kehtinud MRS-is ega PES-is ei kasutanud eraldi lagunenud ehitise/rajatise mõistet, siis tulnuks maa ostueesõigusega erastamise õiguse kindlaksmääramisel iga konkreetse objekti puhul kontrollida, kas see vastab kas hoone või rajatise tunnustele. Vundamendid, olgu nad algsega võrreldes täielikult või osaliselt säilinud, vastavad kohtu hinnangul üldjuhul PES §-s 38 sätestatud rajatise definitsioonile – need on maapinnaga püsivalt ühendatud ning valminud inimtegevuse tulemusena. Asjaolu, et kunagi varem võisid need olla osaks hoonena käsitatavast ehitisest, ei välista kohtu hinnangul seda, et mingil hilisemal ajal, mil hoonena käsitatav (katuse, välispiirete ja siseruumiga) ehitis on näiteks lagunemise tõttu lakanud olemast, tuleks neid ehitise allesjäänud osasid siiski käsitada rajatistena.
  11. Kohus leiab, et konkreetse objekti kvalifitseerimine hooneks või rajatiseks saab toimuda konkreetsel ajal konkreetsete füüsiliste tunnuste, mitte aga (kunagise) kasutusotstarbe kaudu. Käesoleval juhul on vallavalitsus küll tuvastanud, et admin-baarihoone, valve- ja laohoone, 3toaline magala, iseteenindusköök, saun, pesemishoone, kaks 6-toalist magalat, 8-toaline magala, 10-toaline magala, kuus 4-toalist magalat ja kolm käimlat ei vasta hoone tunnustele, ent kontrollitud ei ole nende vastavust PES-is sätestatud rajatise tunnustele. Kui leiab tuvastamist, et tegemist on rajatistega PES § 38 mõistes, oleks V. P.l õigus nende juurde ostueesõigusega maad erastada. Eeltoodust tulenevalt ei ole vallavalitsus vaidlusaluse korralduse nr 1404 vastuvõtmisel selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning korraldus on seega faktiliselt põhjendamata, lisaks on korralduse andmisel lähtutud valedest õigusnormidest. Need asjaolud annavad aluse korraldus vaidlustatud osas tühistada.
  12. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine ei ole kooskõlas maareformi seaduse eesmärgiga. Seda kinnitab ilmekalt ka seadusandja poolt MRS §-i 6 täiendamine lõikega
  13. Samas leiab kohus, et seadusandja-poolseks reguleerimisvahendiks on siiski õigusnormid, mitte aga eesmärgid ja head kavatsused. Normides mitte nii selgelt väljendatud seadusandja tahtest ja normi eesmärgist tuleb loomulikult lähtuda normide tõlgendamisel, ent normi tõlgendamise nime all ei saa normi kohaldaja uusi ja olemasolevatega võrreldes elulist olukorda kitsendavalt 11 reguleerivaid norme juurde luua. Olukorras, kus MRS §-s 6 viidatakse otsesõnu üksnes PES-is kasutatud ehitise mõistele ning kus ka PES-is ei defineerita hooneid ja rajatisi nende seisukorra, kasutusotstarbe ega funktsionaalse kasutuskõlblikkuse järgi, ei saa haldus- ega ka kohtuvõim MRS-st tuleneva maa ostueesõigusega erastamise eeldusena nõuda ehitiste teatud seisukorras olemist. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul tegemist mitte õiguse lüngaga, vaid seadusandja poolt kehtestatud halva regulatsiooniga. Sellise halva regulatsiooni saab parandada seadusandja ise ja antud juhul on ta seda teinud, kehtestades MRS § 6 lõike 31, sätestamata sealjuures mistahes täiendavat normi, mis annaks aluse kohaldada MRS § 6 lg 31 maa ostueesõigusega erastamise juhtudel, kui vastav avaldus on esitatud enne viimatinimetatud normi jõustumist. Demokraatliku õigusriigi põhimõtetega, eelkõige põhiseaduse §-des 3 ja 4 sätestatud seaduslikkuse ja võimude lahususe põhimõtetega oleks vastuolus see, kui normi kohaldaja saaks asuda normi looja asemele ja sisuliselt kehtestada normi kohaldamisel täiendavaid piiranguid, viidates omaenda paremale äranägemisele või ka normi looja eelduslikule soovile, mis normi luues millegipärast tähelepanuta on jäänud. Haldus- ega kohtuvõim ei saa pelgalt mõistlikkuse või väidetava eesmärgipärasuse argumendile tuginedes asuda ise seadusandja asemele ning sisuliselt täiendada tõlgenduste kaudu seadust normidega, mida seadusandja kehtestanud ei ole.
  14. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kaebuse esitajal oleks õigus maad ostueesõigusega erastada pumbamaja ja estakaadide kohta, kusjuures oma
  15. augusti 2008 korralduses nr 1097, millega muudeti
  16. septembri 2007 korraldust nr 1404 on Harku Vallavalitsus asunud seisukohale, et on tõendamata, et pumbamaja ja estakaadid oleksid kaebuse esitaja omandis. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
  17. septembril 1995 AS Silvest ja V. P. vahel sõlmitud ostu-müügilepingus kirjeldatakse lepingu eset järgnevalt: „kämpingu kompleks, mis paikneb 2,27 ha suurusel maatükil ja asub Harjumaal Harku vallas Rannamõisa külas Rannamõisa kämping“. Üksikuid ehitisi/rajatisi/asju lepingus nimetatud ei ole, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et lepingu objektiks kämpingukompleksi tervikvara. Selline tervikvara hõlmab eelduslikult kõiki kompleksi kuuluvaid ehitisi ja rajatisi. Pumbamaja kuulumine AS-ile Silvest on lisaks tõendatud ka kaebuse esitaja poolt esitatud AS Silvest bilansiõiendiga (II kd, tl. 6 pöördel) ning asjaolule, et pumbamaja kuulus Rannamõisa kämpingukompleksi hulka, viitab ka Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Rannamõisa kämpingu remonditööde eelarve, milles on pumbamaja remontehitustööd eraldi ära nimetatud (II kd, tl. 7). Asjaolu, et pumbamaja ja estakaadid ei olnud kantud hooneregistrisse ega ole kantud ehitisregistrisse, ei ole kohtu hinnangul omandiõiguse tuvastamise seisukohast määrav, kuivõrd tegemist ei ole õigustloovate registritega. Väites, et pumbamaja ja/või estakaadid ei ole V. P. omandis, tuleb vastustaja põhjendada, miks ta leiab, et kõnealused ehitised ei kuulunud
  18. aastal AS Silvest ja V. P. vahelise ostu-müügilepingu sõlmise ajal Rannamõisa kämpingukompleksi hulka. Liiatigi ei näi vaidlust olevat selles, et kõnealused ehitised on käesoleval ajal kaebuse esitaja vaidluses, mis annab omakorda aluse eeldada tema omandiõigust neile. Vastustaja ei ole aga toonud välja mistahes põhjendatud argumente, mis annaks alust kahelda selles, et pumbamaja ja estakaadid on kaebuse esitaja omandis või millest järelduks, et need võivad olla mõne teise isiku omandis.
  19. Eeltoodut arvestades, on Harku Vallavalitsuse otsustus jätta maa ostueesõigusega erastamise avaldus rahuldamata, õigusvastane. Vaidlusalused haldusaktid tuleb tühistada osaliselt, jättes kehtima osas, millega on otsustatud garaaži juurde maa ostueesõigusega erastamisega, kuna selles osas ei ole kaebuse esitaja vallavalitsuse korraldusi tegelikult vaidlustanud. Õigusvastaste haldusaktide tühistamine toob kaasa ka kohustuse maa ostueesõigusega erastamise avaldus uuesti läbi vaadata. Kokkuvõttes tuleb Harku 12 Vallavalitsusel V. P.
  20. detsembri 1997 avalduse uuel läbivaatamisel kontrollida, kas ja milliseid ehitised (hooned või rajatised) PES § 38 mõistes V. P. omandis on ning ehitiste olemasolu tuvastamisel teha muud vajalikud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud.
  21. Kaebuse esitaja on taotlenud Harku Vallavalitsuse kohustamist maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks läbivaatamiseks 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Vastustaja on seejuures märkinud, et kaebuse rahuldamise korral tuleb avaldus tervikuna uuesti läbi vaadata, sealhulgas garaaži juurde maa erastamise võimalikkuse osas. Vastustaja selline seisukoht on õige vaid osaliselt. Selle, kas vastustaja määrab ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa iga konkreetse ehitise juurde eraldi või kogu kompleksi silmas pidades, otsustab vastustaja asja uuel läbivaatamisel. Kuna kohus ei tühista Harku Vallavalitusse korraldust nr 1404, mida muudeti korraldusega nr 1097 osas, millega nõustuti maa erastamisega garaaži juurde, siis tuleb asuda seisukohale, et see küsimus on kehtiva haldusaktiga lahendatud. Niisiis tuleb kaebuse esitaja kohustamiskaebus rahuldada selliselt, et kohustada Harku Vallavalitsust maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks läbivaatamiseks, pidades silmas, et kehtiva haldusaktiga, s.o Harku Vallavalitusse
  22. septembri 2007 korralduse, mida on muudetud Harku Vallavalitsuse
  23. augusti 2008 korraldusega nr 1097 punktiga 2, on Harku Vallavalitsus pidanud võimalikuks garaaži juurde maa erastamist.
  24. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohtuotsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles kajastub 80 krooni suuruse riigilõivu ning 91 755 krooni suuruse õigusabikulu kandmine, viimase kohta on esitatud ka Advokaadibüroo Paul Varul arved ning maksekorraldused, millelt nähtub menetluskulude nimekirjas märgitust suuremagi summa tasumine. Arvete kohaselt on õigusabile osutamisele kulunud umbes 39,5 tundi. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus peab põhjendamatuks kulutusi, mis seonduvad menetlusse kolmanda isiku kaasamist ja kompromisslepingut puudutava õigusabi ja menetlusdokumentide koostamisega, kuna kaebuse esitaja taotlus kolmanda isiku kaasamiseks jäi rahuldamata ning kompromissleping, mille sõlmimisega kaebuse esitaja ise nõus oli, ei jõustunud kaebuse esitajast tingitud põhjustel. Ebaõiglane oleks sellises olukorras panna vastustaja kanda kompromissi saavutamisega seotud kaebuse esitaja kulusid. Kaebuse ja muude menetlusdokumentide koostamisega seotud kulude osas peab kohus silmas ka seda, et kaebuse esitaja esitas kaebuses kolm alternatiivset argumentatsiooni, millest kaebuse rahuldamiseks piisas esimesena esitatust. Kohtu hinnangul oleks sellises olukorras samuti ebaõiglane panna vastustaja kanda teiste alternatiivsete argumentide väljatöötamisega seotud kulusid. Eeltoodut arvestades peab kohus mõistlikuks ja põhjendatud menetluskuluks kokku 40 000 krooni. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON 13 Rahuldada Harku Vallavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2009 otsuse nr 3-08-1810 resolutsiooni p-d 1 ja 2 osaliselt ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada V. P. kaebus Harku Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks 30.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja tunnistada õigusvastaseks Harku Vallavalitsuse viivitus V. P. maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel perioodil alates 12.09.2005 kuni 04.09.
  25. Jätta Tallinna Halduskohtu 23.11.2009 otsuse nr 3-08-1810 resolutsiooni punktid 3, 4 ja 5 muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused Harku Vallavalitsuse 04.09.2007 korralduse nr 1404 ja 12.08.2008 korralduse nr 1097 p 2 õigusvastasust puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2009 otsuse resolutsiooni p 6 ja teha tühistatud osas uus otsus. Mõista Harku Vallavalitsuselt V. P. kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulu katteks 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni. Poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda. 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.