Obsah (4)

§ 61§ 64§ 10§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1009 Haldusasi E.-M. B.i kaebus Maks

) § 59 lõikele 1 ja §-dele 60 ja 61, leiab kaebuse esitaja, et menetlusvälise isiku kohta ei saa maksuhaldur andmeid koguda ja AS-ilt Hansapank oleks maksuhaldur võinud nõuda andmeid E. B.i arveldusarvetel toiminud tehingute, mitte aga kaebuse esitaja arveldusarvetel toiminud tehingute kohta. Kaebuse esitaja leiab veel, et pidades E. B.i revisjoni seisukohast oluliseks kaebuse esitaja arveldusarvetega seotud andmeid, oleks maksuhaldur pidanud esmalt

§ 61lg 2 kohaselt nõudma seda teavet E.

B.ilt ning seejärel saanud pöörduda

§ 61lg 3 alusel kaebuse esitaja poole, mitte aga panga poole.

Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhalduri tegevus vastuolus isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-s 6 sätestatuga ning sellega on rikutud kaebuse esitajale põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

1. Mis puutub maksuhalduri poolt AS-le SEB Pank ning AS-ile Nordea Finance Eesti tehtud korraldustesse, siis märgib kaebuse esitaja, et esitas
2. aprillil 2009 maksuhaldurile teabenõude, milles keelas kategooriliselt oma pangakontode väljatrükkide nõudmise ning neis sisalduvate andmete kasutamise E. B.i maksumenetluses või muul otstarbel, ent vaatamata sellele on maksuhaldur pankadelt vastavat teavet nõudnud. Kaebuse esitaja märgib samuti, et ta on ise E. B.i soovil andnud maksuhaldurile esitamiseks andmeid oma arveldusarvete kohta ulatuses, mis puudutas FIE E. B.i huvides tehtud pangatoiminguid, esitades need andmed selliselt, et ei oleks tuvastatavad kaebuse esitaja enese toimingud. Veel märgib kaebuse esitaja, et AS-ile SEB Pank ning AS-ile Nordea Finance Eesti tehtud korraldustes on maksuhaldur ekslikult väitnud, et on kutsunud kaebuse esitaja selgitusi andma, ent kaebuse esitaja ei ilmunud. Liiatigi märgib kaebuse esitaja, et E. B.i alaneja sugulasena oleks tal õigus

§ 64lg 1 p 5 alusel mistahes selgituste andmisest keelduda.

Kaebuse esitaja rõhutab, et maksuhaldur ei nõudnud pankadelt mitte teavet E. B.i nimel tehtud toimingute kohta, vaid kaebuse esitaja enese pangatoimingute kohta.

1. Õigusvastaseks peab kaebuse esitaja ka tema arveldusarve väljavõtte tutvustamist E. B.ile, kuivõrd kaebuse esitaja ei soovi, et viimane omaks teavet kaebuse esitaja rahaliste vahendite ja nende kasutamise kohta. Kaebuse esitaja hinnangul on tema arvelduskontol toiminu hõlmatud pangasaladusega krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 mõistes. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et tema arvelduskonto väljavõtte tutvustamist E. B.ile ei õigusta ka see, et E. B. on kaebuse esitaja ema või et kaebuse esitaja on teinud oma arveldusarvetelt üksikuid ülekandeid E. B.i eest.
2. Kolmandaks peab kaebuse esitaja õigusvastaseks seda, et maksuhaldur on edastanud tema eraelu, panga- ja maksusaladust sisaldavaid andmeid kõrvalistele isikutele, kelleks on OÜ Aastaaja Reisid, P. S.i, J. P. ja K. L.. Kaebuse esitaja märgib, et nimetatud isikud ei ole teinud kaebuse esitaja arveldusarvele ülekandeid, kaebuse esitaja ei ole neile isikutele teinud mistahes rahaülekandeid ning need isikud on kaebuse esitajale tundmatud. Kaebuse esitaja märgib, et eelnimetatud isikutele tehtud teabe andmise korraldustes on maksuhaldur põhjendamata avaldanud neile, et kaebuse esitaja on E. B.i tütar (delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lg 2 p 4 alusel). Panga- ja maksusaladuse rikkumiseks peab kaebuse esitaja seda, et neis korraldustes märgiti, et E. B. on andnud klientidele ka oma tütre E.-M. B.i pangakonto rekvisiidid ning esitatud küsimust kas korraldustes nimetatud isikud on E.-M. B.i pangakontodele ülekandeid teinud. Kaebuse esitaja leiab, et korraldustes nimetatud isikutel ei oleks olnud mistahes alust teada, et mingisugused muud isikud (E. B.i õigusabikliendid) on teinud E. B.ile mõeldud rahaülekandeid kaebuse esitaja arveldusarvele ehk teada andmeid kaebuse esitaja ja teiste isikute vaheliste arvelduste kohta. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud isikutelt teabe nõudmine oli tarbetu ka seetõttu, et selleks ajaks olid maksuhalduril olemas kaebuse esitaja 3 arveldusarvete väljavõtted ning maksuhaldur teadis, et need isikud ei ole neile arveldusarvetele ülekandeid teinud.
3. Järgnevalt selgitab kaebuse esitaja, et
4. mail 2009 tutvustas maksuhaldur E. B.ile viimase revisjoni käigus kogutud materjale, mille hulgas oli ka kolmanda isiku suuliste seletuste protokoll, kus kajastusid küsimused, mille maksuhaldur ilmselt oleks soovinud esitada kaebuse esitajale (vastused puudusid), ent küsimustes kajastati kaebuse esitaja pangatoiminguid. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi tema suhtes ei ole maksumenetlust alustatud, on maksuhaldur siiski hakanud koguma andmeid kaebuse esitaja pangatoimingute kohta ning samas on E. B.ile avaldatud pangasaladusega kaitstud kaebuse esitajat puudutavaid andmeid.
5. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et talle teadaolevalt ei ole E. B. keeldunud maksuhaldurile nende andmete esitamisest, mis puudutavad tema ettevõtlustegevusega seotud laekumisi, mis kanti kaebuse esitaja arveldusarvele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Vastustaja E.-M. B.i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et FIE E. B.i revisjoni käigus selgus, et kontrolliperioodil on ta mitmetele klientidele osutanud õigusabi ja väljastanud arveid ning raamatupidamisdokumentide seas olid ka OÜ-le Agio Ehitus esitatud arved, kus paluti arved tasuda kaebuse esitaja arveldusarvele Hansapangas. Maksuhaldur märgib, et seetõttu tekkis põhjendatud kahtlus, et E. B.i ettevõtlustulud on laekunud ka kaebuse esitaja arveldusarvele ning E. B. ei ole 2005-2006 aastate kohta kõiki ettevõtlustulusid deklareerinud. Vastustaja selgitab ka, et E. B. esitas maksuhaldurile valikulisi väljavõtteid kaebuse esitaja pangakontost ning vastustaja leiab, et kuivõrd see sai toimuda üksnes kooskõlastatult kaebuse esitajaga, tähendab see, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist on maksuhaldur pöördunud maksukohustuslase poole. Vastustaja märgib, et kuivõrd kaebuse esitajal on

§ 64

lg 1 punktist 5 tulenevalt õigus maksuhaldurile andmete esitamisest keelduda, polnud maksuhalduril otstarbekas nõuda vastavat teavet kaebuse esitajalt. Vastustaja hinnangul on ta toiminud

§-des 61 ja 11 ning § 10 lõikes 3 sätestatud nõudeid järgides. 13. Ka leiab vastustaja, et õiguspärane oli AS-ilt Hansapank saadud kaebuse esitaja arvelduskonto väljavõttel olevate andmete kasutamine E. B.i maksumenetluses ja E. B.ile nende andmete tutvustamine. Vastustaja leiab, et

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt peab maksuhaldur maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel arvestama ka maksusaladust sisaldavaid tõendeid ning maksusaladuse hoidmine on tagatud

26 kohaselt maksuhalduri ametniku distsiplinaar- ja kriminaalvastutusega. 14. J. P.le, P. S.ile, K. L.ile ja OÜ-le Aastaaja Reisid tehtud teabe andmise korralduste kohta selgitab vastustaja, et neis kohustati isikud andma teavet tehingutest E. B.iga ning andma teavet, kas nad on tasunud E. B.i teenuste eest E.-M. B.i arveldusarvele või E. B.’ile sularahas. Selline teabe nõudmine on vastustaja hinnangul

§-ga 61 kooskõlas, kusjuures sama paragrahvi

1. lõike kohaselt tuleb sellises korralduses märkida, kolmanda isiku poole pöördumise põhjus, mida neis korraldustes ka tehtud on. Vastustaja märgib, et korraldustes kolmandatele isikutele sisaldub kaebajat puudutava informatsioonina üksnes teave kaebaja sugulusest E. B.iga ning selliste isikuandmete töötlemine on vastustaja väitel IKS § 10 lg 2 ja § 14 lg 2 p 3 kohaselt lubatud. Samas leiab vastustaja, et teave kaebuse esitaja suguluse kohta E. 4 B.iga ei ole käsitatav delikaatsete isikuandmetena IKS § 4 lg 2 mõistes. Vastustaja selgitab, et mõiste “pärilikkuse infomatsioon” on informatsioon geneetiliste tegurite kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et E.-M. B.i kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Õigusvastaseks tuleb tunnistada maksuhalduri toiming, mis seisnes kaebuse esitaja arveldusarvete tervikväljavõtete tutvustamises E. B.ile ning toiming, mis seisnes E.-M. B.i pangasaladusega kaitstud andmete, mis olid kajastatud maksuhalduri poolt ette valmistatud kolmanda isiku suuliste selgituste protokolli vormile trükitud küsimustes (tl. 84), tutvustamises E. B.ile. Muus osas on kaebus põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta.
3. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur ei oleks põhimõtteliselt tohtinud FIE E. B.i maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks läbi viidava revisjoni raames koguda andmeid kaebuse esitaja arveldusarvete ja neil toiminud tehingute kohta.

§-ist 11 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt peab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvesse võtma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Selleks peab maksuhaldur need asjaolud aga esmalt tuvastama, võttes selleks

§-des 60-65 sätestatud meetmeid ehk teisisõnu kogudes erinevat teavet, mis võib maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast tähtsust omada. Sel moel kogutav teave ei pea piirduma aga üksnes vahetult ja otseselt kontrollitava maksukohustuslasega seotud andmetega, vaid võib hõlmata ka muid andmeid, millest on põhjendatud alust arvata, et need võivad kontrollitava isiku maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast oluliste asjaolude kohta tõendusteavet sisaldada. Käesolevas haldusasjas

1. juunil 2009 tehtud määruses (tl. 62 jj) märkis ka Tallinna Ringkonnakohus, et maksukohustuslase majandustegevuse kontrollimisel on paratamatu käsitleda maksukohustuslase õiguslikke, ärilisi ja muid suhteid muude isikutega, kuna vastasel korral oleks maksuhalduril võimatu kontrollida näiteks asjaolu, kas maksukohustuslane on varjanud maksustatava tulu saamist. Selle seisukohaga tuleb nõustuda. Maksumenetluses ongi enamasti vaja kontrollida, ega maksukohustuslane ei ole mingisuguseid maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid maksuhalduri eest varjanud. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et mõnedele oma klientidele väljastatud arvetele on FIE E. B. märkinud, et arve tasutaks kaebuse esitaja arvelduskontole ega ka selles, et teatud isikud on FIE E. B.i poolt osutatud teenuste eest kaebuse esitaja arveldusarvele tasu maksnud. Sellest tekkis ja pidigi tekkima maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et lisaks teadaolevatele juhtumitele võib olla veel teisigi sarnaseid juhtumeid ning kaebuse esitaja arvelduskontodele võib olla laekunud FIE E. B.i maksustatavat ettevõtlustulu, mida viimane ei ole maksuhaldurile deklareerinud. Selle põhjendatud kahtluse kontrollimiseks oli vältimatult vajalik tutvuda kõigi kaebuse esitaja arveldusarvetel tehtud toimingutega. Kaebuse esitaja väide, et tema suhtes ei ole kontrollimenetlust alustatud, on iseenesest õige, ent see ei välista teda puudutavate andmete kogumist, mis on vajalikud FIE E. B.i maksukohustuste kindlaksmääramise seisukohast oluliste asjaolude tuvastamiseks. See, et kaebuse esitaja suhtes kontrollimenetlust algatatud ei ole, omab tähtsust vaid sel määral, et FIE E. B.i revisjoni käigus ei saaks maksuhaldur kaebuse esitajat puudutavate andmete pinnalt asuda kontrollima kaebuse esitaja enda maksukohustuste täitmist, vaid peab nende pinnalt kontrollima üksnes revideeritava isiku maksukohustuste täitmist.
2. Õige ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur pidanud, leides, et kaebuse esitaja arveldusarvetel tehtud toimingute kontrollimine on FIE E. B.i 5 maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast oluline, esmalt nõudma kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtteid E. B.ilt.

§ 61

lg 2 sätestab tõepoolest, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, ent kohtu hinnangul ei saa seda sätet mõista selliselt, et mistahes andmeid, mida maksuhaldur kontrollimiseks vajab, tuleks alati esmalt nõuda maksukohustuslase käest.

§ 61

lg 2 eesmärgiks on, et maksuhaldur ei paneks kolmandatele isikutele (antud juhul AS-le Hansapank) koormavaid kohustusi olukorras, kus teda huvitav teave oleks võimalik saada otse maksukohustuslase käest ilma kolmandat isikut koormamata. Käesoleval juhul on ühelt poolt ilmne, et E. B.il ei saanud olla vahetut juurdepääsu kaebuse esitaja arveldusarvetele ning seetõttu ei oleks ta ise saanud vajalikke väljavõtteid esitada. Seetõttu oleks kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtete nõudmine E. B.ilt mõttetu. Teisest küljest ei ole poolte vahel vaidlust selles, et valikulisi väljavõtteid kaebuse esitaja arveldusarvetest E. B. maksuhaldurile esitas, saades need eelnevalt kaebuse esitaja käest. Seega sisuliselt on maksuhaldur teda huvitanud teabe saamiseks eelnevalt maksukohustuslase poole pöördunud ning E. B. on arusaadavalt maksuhaldurile esitanud andmed nende kaebuse esitaja arvelduskontodel toiminud tehingute kohta, mille pooleks ei ole tegelikult mitte kaebuse esitaja, vaid E. B.. Kontrollimaks seda, kas E. B.i poolt esitatud valikulised väljavõtted kajastavad kogu kaebuse esitaja arvelduskontode kaudu toimunud FIE E. B.i majandustegevust, pidi maksuhaldur paratamatult saama võimaluse vaadelda kaebuse esitaja arvelduskontodel tehtud toiminguid tervikuna. Kaebuse esitaja eksib, leides, et tema arvelduskontode andmete kasutamine FIE E. B.i maksukohustuste kindlaksmääramisel eeldaks kaebuse esitaja nõusolekut. Sellise nõusoleku vajadust seadusest ei tulene ja see oleks ka vastuolus maksumenetluse üldise eesmärgiga. 18. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et enne krediidiasutuste poole pöördumist oleks maksuhaldur pidanud kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtteid nõudma kaebuse esitajalt endalt, siis selles osas on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et kuivõrd kaebuse esitajal oleks

§ 64

lg 1 punktist 5 tulenevalt õigus teabe andmisest keelduda, siis ei olnud tema poole pöördumine otstarbekas.

§ 10

lõikest 3 tulenevalt peab maksuhaldur menetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. See tähendab muuhulgas seda, et kui teatud andmeid on põhimõtteliselt võimalik saada erinevatest allikatest, tuleb maksuhalduril nõuda neid sealt, kust neid on kõige lihtsam saada. Käesoleval juhul leidis maksuhaldur põhjendatult, et lihtsaim viis kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtete saamiseks on pöörduda krediidiasutuste poole. 19. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et krediidiasutustelt tema arvelduskontode väljavõtete nõudmisega on maksuhaldur rikkunud kaebuse esitajale PS §-st 26 ning isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi. PS §-i 26 kohaselt on isiku eraellu sekkumine lubatud avaliku korra kaitseks. Avaliku korra kaitse tähendab kõige laiemas mõttes õiguskorra kaitset ning see hõlmab kohtu hinnangul ka isikute maksukohustuste täitmise kontrollimist. Isiku arvelduskontoga seotud andmed on vaieldamatult hõlmatud isiku eraeluga PS tähenduses ning nende andmete kasutamine riivab seega iseenesest PS §-s 26 sätestatud põhiõigust, ent tegemist pole piiramatu põhiõigusega ning käesoleval juhul on

§-dest 11 ja 61 seda riivet õigustav seaduslik alus. Ka isikuandmete kaitse seadusest ei tulene keeldu koguda isikuandmeid, mis on vajalikud mõne muu isiku maksukohustuste kindlaksmääramiseks. Kaebuse esitaja on liialt keskendunud sellele, et tema arvelduskontode väljavõtted sisaldavad lisaks üksikutele andmeväljadele, mis on seotud FIE E. B.i tegevusega, ka suure hulga andmeid, mis sellega kindlasti seotud ei ole. See seisukoht on ilmselt iseenesest õige, ent sellele keskendudes eirab kaebuse esitaja täielikult maksuhalduri tegevuse eesmärki, 6 milleks ongi kontrollida, kas ja kui palju on FIE E. B. oma majandustegevuses kaebuse esitaja arveldusarveid kasutanud. Kohtu hinnangul ei oleks maksuhalduril mistahes põhjust lähtuda üksnes kas E. B.i või kaebuse esitaja poolt esitatud valikulisi väljavõtteid kaebuse esitaja arvelduskontodelt ning pimesi uskuda, et rohkem FIE E. B.i tegevusega seotud toiminguid kaebuse esitaja arvelduskontode kaudu tehtud ei ole. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et maksuhalduri toimingud, mis seisnesid AS-ilt Hansapank, AS-ilt SEB Pank ning AS-ilt Nordea Finance Eesti kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtete nõudmises, olid õiguspärased. 20. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on õigusvastaselt võimaldanud E. B.il tutvuda kaebuse esitaja arvelduskonto tervikväljavõttega. Selle etteheitega kohus nõustub. Asjaolus, et E. B. tervikandmetega tutvuda sai, ei ole poolte vahel vaidlust. Kaebuse esitaja arveldusarve väljavõttel olevad andmed on kaitstud pangasaladusega KAS § 88 lg 1 mõistes. Selliseid andmeid võib maksuhaldur krediidiasutuselt KAS § 88 lg 5 p 4 alusel nõuda, ent samas laieneb maksuhaldurile sama paragrahvi lõikest 7 tulenev kohustus kasutada andmeid järelepärimises nimetatud eesmärgil ning kohustus hoida pangasaladust, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 14

lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid. Sellest võrdlemisi üldsõnalisest normist ei saa teha aga järeldust, et maksukohustuslasel oleks vääramatu õigus tutvuda mistahes andmetega, mille maksuhaldur tema kontrollimenetluses välja nõudnud on. Olulisel kohal

14 lg 3 sõnastuses on kohtu hinnangul sõnad “tema kohta”, mis tähendab, et isikule peab võimaldama tutvuda nende andmetega, millele maksuhaldur omistab tõendusväärtuse selle isiku maksukohuse kindlaksmääramisel. Maksuhaldur võib kontrollimenetluses nõuda kolmandatelt isikutelt välja hulga andmeid, mis läbitöötamisel osutuvad kontrollitava isiku maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast tähtsusetuteks ehk mis ei anna mingisugust tõendusteavet asjaolude kohta, mis kontrollitava isiku maksukohustust kas suurendaksid või vähendaksid. Selliste andmetega ei pea maksukohustuslane tutvuda saama. Samas tähendab maksukohustuslasele nende andmetega tutvumise mittevõimaldamine seda, et maksuhaldur ei või maksukohustuse kindlaksmääramisel neile andmetele tugineda ega nende põhjal mingisuguseid järeldusi teha. Kuivõrd kaebuse esitaja arveldusarvete väljavõtetel sisalduvad andmed on pangasaladus, siis on maksuhalduril õigus neid kaebuse esitajale tutvustada üksnes ulatuses, milles maksuhaldur on põhjendatult seisukohal, et tegemist on andmetega maksukohustuslase kohta. See tähendab, et E. B.il on õigus maksuhalduri poolt krediidiasutustest välja nõutud kaebuse esitaja arveldusarvete väljavõtetega tutvuda vaid nende andmeväljade ulatuses, mille kohta maksuhaldur asub seisukohale, et need on seotud E. B.i tegevusega ja võivad suurendada või vähendada viimase maksukohustust. Ülejäänud andmete E. B.ile tutvustamiseks ei ole maksuhalduril alust.

§ 14

lõige 3 on sisuliselt sama seaduse §-s 13 sätestatud ärakuulamispõhimõtte laiendus ning selle eesmärk on võimaldada maksukohustuslasel tutvuda nende tõenditega, millele maksuhaldur kavatseb rajada oma seisukoha isiku maksukohustuse osas. Tõenditega, mille maksuhaldur küll kogub, ent mis osutuvad maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast tarbetuteks ning mis ei ole käsitatavad maksukohustuslase kohta kogutud andmetena, ei ole maksukohustuslasel õigust

§ 14lg 3 alusel tutvuda.

Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja arveldusarve tervikväljavõtte tutvustamine E. B.ine oli õigusvastane.

1. Mis puudutab aga kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtete ja seal sisalduvate andmete kasutamist FIE E. B.i maksumenetluses, siis märkis kohus juba eelpool, et kaebuse esitaja arveldusarvetel tehtud toimingute kontrollimine on E. B.i maksukohustuse 7 kindlaksmääramise seisukohast vajalik, et tuvastada, kas E. B.i ettevõtlustulud on kaebuse esitaja arveldusarvetele laekunud või mitte. On igati loomulik, et revisjoni järelduste tegemisel viitab ja kasutab maksuhaldur kaebuse esitaja arvelduskontode väljavõtteid vaid ulatuses, milles ta tuvastab, et tegemist on FIE E. B.i maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast oluliste andmetega. Kaebuse esitaja kartus, et näiteks FIE E. B.i suhtes tehtavas maksuotsuses võidaks analüüsida kaebuse esitaja arvelduskonto väljavõttelt nähtuvaid muid andmeid, on alusetu. Seetõttu ei ole vaidlusaluste andmete kogumine ja võimalik töötlemine E. B.i suhtes läbi viidavas revisjonis iseenesest õigusvastane. Küll võib õigusvastane olla mõni konkreetne toiming, näiteks eelviidatud moel andmete tutvustamine E. B.ile.
2. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on õigusvastaselt edastanud kaebuse esitaja eraelu-, panga- ja maksusaladust puudutavaid andmeid OÜ-le Aastaaja Reisid, P. S.ile, J. P.le ja K. L.ile. Nimetatud isikute poole on maksuhaldur

§ 61lg 1 alusel pöördunud teabe saamiseks nende ja FIE E.

B.i vaheliste tehingute kohta. Kuivõrd maksuhaldurile oli teada, et E. B. on mõnedele oma klientidele teenuste eest tasumiseks andnud kaebuse esitaja pangarekvisiidid, oli põhjendatud ka küsimuse püstitamine selle kohta, kas need isikud on teinud E. B.i osutatud teenuste eest ka kaebuse esitaja pangakontole. Kuna

§ 61

lg 3 kohaselt tuleb sarnases kolmandale isikule adresseeritud korralduses näidata ära kolmanda isiku poole pöördumise põhjus, on maksuhaldur igati õigustatult märkinud korralduse põhjendavas osas ära asjaolu, et E. B. on andnud klientidele teenuste eest tasumiseks kaebuse esitaja pangakonto rekvisiite. See põhjendustes sisalduv märkus selgitab kolmandatele isikutele esitatud küsimuse tausta ja eesmärki. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et nimetatud korraldustes on kolmandatele isikutele avaldatud tema panga- või maksusaladust. Korraldustes ei ole märgitud, et mistahes isikud oleksid tegelikult E. B.i poolt osutatud teenuste eest kaebuse esitaja pangakontole raha kandnud ning pole ka nimetatud ühtegi konkreetset isikut, kellele oleks E. B. võinud kaebuse esitaja pangakonto rekvisiidid anda. Ka andmeid kaebuse esitaja ja E. B.i vaheliste arvelduste kohta neist korraldustest ei nähtu. Kohtu hinnangul ei sisalda need korraldused mistahes teavet kaebuse esitaja pangakontodel tehtud toimingute kohta. Asjaolu, et eelnimetatud isikutelt teabe nõudmise ajal, st. 23 ja

1. aprillil 2009 olid maksuhalduri käsutuses nii E. B.i kui kaebuse esitaja pangakontode väljavõtted, ei muuda kolmandatelt isikutelt teabe nõudmist õigusvastaseks. Liiatigi tuleb tähele panna, et selleks ajaks olid maksuhalduril andmed kaebuse esitaja pangakonto kohta AS-is Hansapank, aga teadaolevalt puudusid andmed võimalike arvelduskontode kohta muudes krediidiasutustes, kuivõrd teistest krediidiasutustest nõudis maksuhaldur kontoväljavõtteid alles
2. mai 2009 korraldustega.
3. Õige on vastustaja seisukoht, et andmed isiku põlvnemise kohta ei ole IKS § 4 lg 2 punktis 4 nimetatud andmed pärilikkuse informatsiooni kohta. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitaja identifitseerimine kontrollitava isiku lähikondsena oli asjakohane kolmandatele isikutele tehtud korralduste põhjendamisel, kuivõrd sisuliselt selgitab see, miks ei oleks maksuhalduril neid andmeid otstarbekas küsida E.-M. B.ilt endalt. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitaja ja E. B.i vahelise sugulussuhte kohta teabe andmine kolmandatele isikutele adresseeritud korralduses on IKS § 10 lõike 2 kohaselt lubatav.
5. augustil 2009 kohtule esitatud kaebuse uusversioonis leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on õigusvastaselt edastanud E. B.ile kaebuse esitaja eraelu puudutavaid andmeid ettevalmistatud suuliste selgituste protokollis. Kaebuse esitaja väitel oli tegemist 7-lehelise küsimustikuga, millest E. B.il õnnestus enda kätte saada esimesed kaks lehekülge (tl. 48). Vastustaja ei ole kohtuistungil vastu vaielnud sellele, et selline küsimustik oli ette valmistatud 8 ning et E. B.il võimaldati sellega maksuhalduri ametiruumides tutvuda. Kuivõrd ettevalmistatud küsimusi pole ühelegi isikule tegelikult esitatud ja neile ei ole keegi vastanud, siis ei ole ettevalmistatud küsimuste näol tegemist tõendiga. Samas kajastuvad neis küsimustes kaebuse esitaja arveldusarvete väljavõtetelt nähtuvad andmed, mis on pangasaladuseks KAS § 88 mõistes. Ei nähtu, et tegemist oleks maksukohustuslase (st. E. B.i) kohta kogutud andmetega, millele juurdepääs tuleks talle

§ 14lg 3 alusel tagada.

Selle, kas tegemist on maksukohustuslase kohta käivate andmetega, peab maksuhaldur enne nende andmete tutvustamist välja selgitama. Käesoleval juhul saaks seda, kas tegemist on andmetega, millega E. B. peaks saama tutvuda, hinnata ilmselt siis kui neile küsimustele oleksid antud ka vastused ning maksuhaldur saaks nende pinnalt teha mingisuguseid järeldusi E. B.i maksukohustuse kohta. Kuniks maksuhaldur selliseid järeldusi teinud ei ole ega ole ka tuvastanud, et tegemist on oleks E. B.i kohta käivate andmetega, on nende tutvustamine E. B.ile mittevajalik ja õigusvastane. Asjaolu, et andmeid on kogutud E. B.i maksukohustuste täitmise kontrollimiseks läbi viidud revisjoni raames ei anna viimasele vääramatut õigust nende andmetega tutvuda, iseäranis kui tegemist on teise isiku kaitstud pangasaladusega. Konkreetsete pangasaladusega kaitstud andmetega peaks E. B. tutvuda saama juhul kui maksuhaldur tuvastab nende pinnalt mingisuguseid E. B.i maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohast olemasolevaid asjaolusid.

1. Viimaks on kaebuse esitaja kirjeldanud seda, kuidas ta oleks nõustunud andma E. B.ile maksuhaldurile esitamise eesmärgil ise oma arvelduskontode väljavõtteid selliselt, et neist ei oleks tuvastatud kaebuse esitaja enda pangatoimingud ning toonud välja põhjuseid, miks E. B. sellist väljavõtet maksuhaldurile esitada ei saanud (haigestumine, pikk ravi, lähedase surm, trauma). Poolte vahel ei ole neis asjaoludes iseenesest vaidlust, ent kohtu hinnangul ei ole need väited vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Kohus kordab siinkohal veelkord seisukohta, et kaebuse esitaja või E. B.i poolt esitatud valikulised väljavõtted kaebuse esitaja arvelduskontodest ei oleks võimaldanud maksuhalduril kontrollida seda, kas lisaks esitatud andmetest nähtavatele toimingutele on kaebuse esitaja arvelduskonto kaudu toimunud ka muid E. B.iga seotud tehinguid. Seega isegi kui maksuhalduril ei olnud põhjust arvata, et E. B. ei esita teatud väljavõtteid omal valikul, ei olnud maksuhalduril ka mistahes põhjust arvata, et E. B. esitab või saab esitada kaebuse esitaja arvelduskontode tervikväljavõtted kontrollitava perioodi kohta.
2. Kaebuse esitaja taotleb ka maksuhalduri kohustamist krediidiasutustelt saadud kaebuse esitaja arveldusarvete väljavõtete hävitamiseks ning nende kasutamise keelamiseks E. B.i maksumenetluses. Kuivõrd kohus leidis eespool, et selliste andmete kogumine iseenesest ei ole õigusvastane, siis tuleb kohustamiskaebus jätta rahuldamata. Kui maksuhaldur tuvastab kogutud andmete pinnalt mingisuguseid E. B.i maksukohustust suurendavaid või vähendavaid asjaolusid, peab ta neid maksukohustuse kindlaksmääramisel arvestama. MENETLUSKULUD
3. HkMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, taotledes 7000 krooni suuruse menetluskulu väljamõistmist ning märgib, et tegemist on kuluga 19,5-tunnise mahuga õigusabile. Kuivõrd halduskohus mõistab välja üksnes tegelikult kantud menetluskulud, siis tuleb lugeda, et kaebuse esitaja kantud õigusabikuluks on 7000:19,5≈359 krooni ühe õigusabi 9 osutamisega seotud tunni eest. Muude menetluskulude kandmist menetluskulude nimekirjas kajastatud ei ole. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et käesoleva kohtumenetluse seisukohast asjassepuutumatud on õigusabikulud, mis on seotud e-kirjavahetuse pidamisega pankadega (1,5 tundi) ning määruskaebuse koostamisega (1,5 tundi). Pankadest andmete küsimine ei olnud käesoleva kaebuse esitamiseks vajalik, määruskaebuse jättis ringkonnakohus aga rahuldamata, mistõttu ei saa sellega seotud kulu lugeda põhjendatuks. Samuti ei pea kohus usutavaks, et nii kaebuse ja kaebuse täpsustuse koostamise peale kulus kummalgi juhul 4 tundi. Kuivõrd kaebuse täpsustuses korratakse suurel määral kaebuses märgitut, oleks kaebuse täpsustuse koostamiseks kulutatud mõistlik aeg esialgse kaebuse koostamisega võrreldes kaks korda väiksem. Seetõttu leiab kohus, et mõistlikuks õigusabi osutamise mahuks tuleb lugeda 19,51,5-1,5-2=14,5 tundi. Kantud mõistlikuks õigusabikuluks seega 359*14,5=5205 krooni. Kaebuses on esitatud kokku kuus taotlust (kohus loeb taotlused nr 1 ja nr 5 üheks taotluseks, kuna sisulises mõttes need kattuvad). Kohus rahuldas esitatud taotlustest kaks. Seega saab väita, et kaebus on rahuldatud 1/3 ulatuses. Eeltoodu tõttu tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskulu 1735 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 10