3-09-2877/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2010, Jõhvi 3-09-2877 J. R kaebus Viru Vangla 14.10.2009 käskkirja nr 6.3/2374-D tühistamiseks
2. märts 2010 J. R ja Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Jätta J. R kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 14.10.2009 Viru Vanglas koostatud käskkirjaga nr 6.-3/2374-D (tl. 4) karistati J. R vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punktide 8.1.1 ja 6.18 nõuete rikkumise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna tema kartserikambri üleskeeratud voodi vahelt leiti läbiotsimisel voodilina. 08.12.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja J. R kaebus (tl. 1-2), milles ta palus käskkiri tühistada ning väitis, et sai karistuse põhjuseks oleva voodilina olemasolust kambris teada esmakordselt 16.09.2009, kui teda distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitati. Kaebaja viitas haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 ja vangla sisekorraeeskirja § 15 ning väitis, et menetluse algatamisest teavitaja ja protokolli koostaja olid erinevad isikud, karistuse on määranud selleks pädevust mitteomav isik, menetlus polnud kohane ja erapooletu ning rikuti tema õigusi seletuste andmisel. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 21-24) peeti kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada ning selgitati kaebaja karistamise põhjuseid ja menetluse käiku. Vastuseks kaebuse väidetele viidati 14.09.2009 koostatud seletusest keeldumise aktile, võimatusele mitte teada voodilina olemasolust 1 1 kambris, vangistusseaduse § 64 lg 1 kehtestatud vanglateenistuse õigusest menetluse läbiviimiseks ning põhjendati, miks koostas käskkirja just see ametiisik Kohtuistungil jäid mõlemad menetlusosalised kirjalike väidete ja taotluste juurde. J. R selgitas, et pole voodilina peitnud vaid lihtsalt unustas selle, sest oli väga haige ja hommikuti on kamber pime, kuid menetlus pole sellele kõigele tähelepanu pööranud ega uurinud, kas lina jäi kambrisse tema teadmisel, milleks tal seda vaja oli ja kuidas ta selle lukustatud voodi vahelt kätte oleks saanud. Veel leidis kaebaja, et direktoril puudus volitus pädevuse selliseks üle andmiseks ning lisas, et tal li õigus suulisteks ütlusteks ja sel eesmärgil menetlejaga kohtumiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl. 4) on J. R karistatud selle eest, et kartseris viibimise ajal leiti tema kambris üleskeeratud voodi vahele peidetud voodilina. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 4 p 1 kohaselt on kartseris päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Kartseris kasutatava voodivarustusega seonduvat see eeskiri ja vangistusseadus ei sätesta, kuid Viru Vangla kodukorra punktist 6.18 tuleneb kartseris viibivale kinnipeetavale kohustus anda oma voodivarustus ajavahemikul 6.30 – 7.00 ära. Kodukorra punkt 8.1.1 kohaselt peab kinnipeetav täitma kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja -teenistujate seaduslikele korraldustele. Sama kohustus sisaldub ka vangistusseaduse § 67 lg
3. Vangistusseadustiku § 63 lg 1 p 4 kohaselt on kuni 45 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine üks võimalikest kinnipeetavale vangistusalaste õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldatavatest distsiplinaarkaristustest. J. R ei ole oma kaebuses (tl. 1-2), vastuväites (tl. 27), vaides (tl. 28-30) ja kohtuistungil antud seletuses (tl. 60) voodilina olemasolu kartserikambris ülestõstetava voodi vahel eitanud, kuid väidab, et pole seda sinna peitnud vaid lihtsalt unustas. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on J. R puhul järgitud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevaid nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl. 5), karistatut on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl. 7), ta on saanud anda seletusi (tl. 7 ja 27), karistus on määratud ettenähtud tähtaegade piires ning seda on vastavas käskkirjas (tl. 7) põhjendatud. Karistusliigi valik on kaebaja varasemate distsiplinaarkaristuste arvukuse (tl. 32) tõttu igati õigustatud ja selle pikkus on maksimaalselt lubatu 45 ööpäeva suhtes minimaalne. Vangistusseaduse § 64 lg 4 kehtestatu kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus vastava menetluse läbiviinud ametniku ettepanekul vanglateenistuse poolt. Vanglaametnike otsustuspädevus on reguleeritud vangla sisekorraeeskirjas, vangistusseaduse § 64 lg 4 kohase otsuse tegemise õigus on selle eeskirja § 15 kohaselt üksuse juhi pädevuses. Vaidlusaluse käskkirja on andnud Viru Vangla järelevalveosakonna juhataja R. S, kes täitis ühtlasi ka direktori asetäitja vangistuse alal ülesandeid. Viru Vangla järelevalveosakonna põhimääruse § 1 kohaselt on see osakond üks vangla struktuuriüksustest. Lisaks nähtub kohtule esitatust, et esimese üksuse juht G. S viibis 14.10.2009 koolitusel (tl. 31) ja tema ülesanded olid suulise korralduse alusel pandud R. S (tl. 56). Viru Vangla põhimääruse § 4 lg 2 p 7 kohaselt on vangla direktoril õigus anda täitmiseks kohustuslike korraldusi ka suuliselt. Vangistusseaduse § 64 lg 2 paneb vanglale kohustuse teavitada kinnipeetavat tema rikkumisest ja näeb süüdistatavale ette õiguse anda seletusi. Kuna seejuures pole seaduseandja vastavate ametnike ringi ega seletuste andmise aega või vormi määratlenud, on oluline vaid see, et kinnipeetavat on teavitatud, ta on saanud süüks pandava teo asjaolusid selgitada ning karistuse määrajale on tema seisukohad teada. J. R vastuväited on distsiplinaarmenetluse materjalides olemas, karistuse määramise käskkirjas on käsitletud nende sisu ning kohtuistungil ei osanud kaebaja nimetada kohtule ühtegi karistuse määramise suhtes olulist asjaolu, mis tal menetlejale isikliku kontakti puudumise tõttu teatavaks tegemata jäi ja viitas üksnes rikkumise päeva halvale tervislikule 2 2 seisundile (tl. 60). Distsiplinaarmenetluse protokolli suhtes esitatud vastuväidetesse, vaietesse ega ka kaebusesse pole ta oma haigusele viidanud ja on põhjendanud toimunut üksnes kambri halva valgustusega. Seega kinnitab uue asjaolu tagantjärele esitamine üksnes kaebaja soovi leida oma käitumisele igal juhul õigustus. Kartserikambris kehtestatud päevakorra järgimata jätmine ja seal päevasel ajal mitte lubatud eseme hoidmine on rikkumine, mis ei eelda eseme kasutamise soovi ega tahtlikku tegu ning võib olla toime pandud ka ettevaatamatusest. Seega on asjakohatu ka väide unustamise või voodilina kasutamise võimatuse väljaselgitamata jätmise kohta. Eeltoodud järeldustel ei ole J. R kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl. 21) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla esindaja oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 55). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3