Obsah (7)

§ 26§ 31§ 7§ 15§ 19§ 92§ 93

3-09-2982 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2982 Haldusasi S. R. ka

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 26.04.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD 1

1. S. R. (edaspidi ka – kaebaja või kaebuse esitaja) võeti Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (edaspidi – Mupo või vastustaja) juhataja 09.07.2008 käskkirjaga nr 3-1/87 Mupo teenistusse alates 16.07.2008 ja nimetati kontrolliosakonna inspektori ametikohale katseajaga 6 kuud /tl 142/.
2. Mupo juhataja 02.06.2009 käskkirjaga nr 3-1/117 määrati S. R.ule distsiplinaarjuurdluse nr 2009-009 põhjal teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise ja täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks üleviimine ühe astme võrra madalamale palgaastmele kuueks kuuks. Distsiplinaarsüütegu seisnes väärteootsuste puudulikus koostamises, menetlustähtaegadest mittekinnipidamises, menetlusalustele isikutele e-posti vahendusel väärteootsuste edastamata jätmises ja otsuste väärteoregistrisse kandmata jätmises /tl 61-111/.
3. Mupo juhataja 06.11.2009 käskkirjaga nr 3-1/195 algatati S. R.u suhtes uus distsiplinaarjuurdlus (nr 2009-023), mille käigus kogutud materjalide alusel koostas distsiplinaarjuurdlust läbi viinud Mupo sisekontrolör T. R. 01.12.2009 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte /tl 113-118/.
4. Mupo juhataja 02.12.2009 käskkirjaga nr 3-1/204 (edaspidi - Käskkiri nr 3-1/204) määrati S. R.ule teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine alates 03.12.
5. Distsiplinaarsüütegu seisnes vigadega väärteoprotokollide ja kiirmenetluse otsuste koostamises
6. a septembris, oktoobris, novembris; Mupo 30.06.2008 käskkirjaga nr 3-1/74 kinnitatud kontrolliosakonna inspektori ametijuhendi (edaspidi - Ametijuhend) p-de 3.1.2; 4.1; 4.4; 7.4; 7.10 ja 7.11 rikkumises ning Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti sisekorraeeskirja (edaspidi – Sisekorraeeskiri) p-de 8.3 ja 16.3.1 rikkumises /tl 25-26/.
7. 14.12.2009 esitas S. R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirjaga nr 3-1/204 talle määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks /tl 1-17, 35-40/.
8. 14.01.2010 määrusega kohus võttis S. R.u kaebuse menetlusse /tl 44/ ja 19.01.2010 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 53/.
9. 03.02.2010 esitas vastustaja kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 57-60/ ning 21.02.2010 esitas kaebaja kohtule oma vastuväited sellele seletusele /tl 158-162/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja S. R. peab enda teenistusest vabastamist õigusvastaseks järgmistel asjaoludel ja motiividel. Mupos tööd alustades ei saanud mingit sissejuhatavat informatsiooni töö olemuse kohta. Näidati kätte vaid töökoht, kus ei olnud esialgu isegi arvutit. Olid vaid koostatud väärteoprotokollid, millele kaebaja pidi vormistama väärteootsuseid. Kuna väärteootsuste vormistamiseks ei olnud mingit programmi, küsis ta nende tegemiseks kasvõi mingitki infot tolleaegselt peainspektor R. A.ilt. Vastati, et ei tea ise ka, kuidas see töö käima peaks ning kaebajal endal on ju olemas kogemused sel alal, sest oli töötanud AS-s Ühisteenused vanemkorrapidajana, kus tööülesanneteks oli kontrolöride töö koordineerimine, töögraafikute koostamine, kaebustele vastamine nii kirja kui maili teel, kontrolöride atesteerimine ja neile pädevuse omistamine, töövestlused töölesoovijatega, kohtu ja kohtutäituritega kirjavahetuse pidamine, väärteootsuste tegemine. Töö kohta pretensioone ei esinenud. Vastupidi, kaebaja on saanud mitmeid tänukirju ja teenetemärgi korrektse ja asjatundliku töö eest. Kuna töö MuPo-s erines kardinaalselt sellest tööst, mida ta tegi AS-s Ühisteenused, palus ta, et talle antaks kasvõi mingigi pidepunkt, kuidas tööga hakkama saada. Vastati, et tuleb tugineda kogemustele. Kaebaja töötasin nii menetleja kui klienditeenindajana ühes isikus. 2 (praegu on tööl 5 menetlejat ja klienditeenindaja). Kuna vastata tuli ka telefonile, ei olnud suure töökoormuse tõttu võimalik menetlustähtaegadest kinni pidada ja väärteootsuseid tuli vormistada klientide juuresolekul (elavas järjekorras 15-20 inimest), samal ajal tuli vastata ka telefonidele, mistõttu sai kogeda vaid negatiivseid emotsioone nii menetlusaluste isikute kui ülemuste poolt. Mitte keegi ei arvestanud asjaoludega, et inimvõimetel on piirid. Menetleja R. H. asus tööle septembrist. Ikkagi oli töökoormus liiga suur ning vaatamata pidevale tähelepanu juhtimisele, et ei jõua ettenähtud 30-päeva jooksul väärteootsuseid koostada (käisime väljas isegi puhkepäevadel ja töötasime lõunapausideta), ei jõutud väärteootsuseid ettenähtud tähtajaks vormistada. Distsiplinaarjuurdluses on T. R. kaebajat süüdistanud menetlustähtaegadest mittekinnipidamises, kuigi ta oli korduvalt informeerinud kontrolliosakonna peainspektorit ja kontrolliosakonna juhatajat sellest, et liiga suure töökoormuse tõttu ei ole see võimalik. Säilinud on maili teel edastatud „appikarje“. Kui kaebaja teatas, et mitteajaliselt vormistatud väärteootsused on õigustühised, öeldi, et vormistage otsused ettenähtud aja piires, st anti korraldus võltsida väärteootsuse vormistamise kuupäevi. Väärteoprotokollides ja kiirmenetluste otsustes ei ole esinenud ebapädevust tõendavaid rikkumisi. On esinenud näpukaid, tähelepanuvõime puudumisest psüühilise ülekoormuse ja väliskeskkonna tingimustest tulenevatest asjaoludest, mida ei saa pidada tahtlikult tekkinud süüliseks veaks ega ebapädevuseks. Tegemist on inimliku eksitusega eelpool nimetatud asjaolude tõttu. Kaebaja on valmis läbima pädeva ja erapooletu atesteerija katsed väärteomenetluse alal. Kaebajale süüks pandud rikkumised ei ole sedavõrd suured, et need saaksid olla vallandamise põhjuseks. Pigem on tegemist sihikindlalt tema vastu suunatud vallandamise põhjuste otsimisega. Absoluutselt kõigil menetlejatel esinevad menetlusvead, kus on eksitud palju olulisemates asjades nagu väärteokirjeldus, süüdistuse alused suhtes. Kuni oktoober 2009 ei ole kirjeldatud väärteo toimepanemises aluseks olnud tõendeid (menetlusaluste isikute ütluste või tunnistajate poolt antud ütlusega) ega esemeliste tõendusmaterjalidega toimetamise viise, ühegi teise menetleja poolt koostatud protokollides fikseeritud. Peainspektori väitel tuli selleks ettenähtud lahtritesse kriips tõmmata. Arvesse võttes nii laiaulatuslikke olulisi rikkumisi, tuleks vallandada kogu kontrolligrupi meeskond või suhtuda kaebaja mittetahtlikesse eksimistesse erapooletult. Asjas on kaitstavaks põhiõiguseks on põhiseaduse (PS) § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad ning isikuline kaitseala igaüht. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus lähtuda, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Seega ei tohi karistuse kohaldamisel lähtuda rassilise, usulise ega soolise erinevuse põhjal. Eksitud on isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi – IKS) seisukohalt oluliste rikkumiste osas, sest väärteomaterjalid on kättesaadavad kõigile MuPo töötajatele, kuna ei asu eraldi ruumis, nagu näeb ette AKS-s sätestatu, vaid menetlejate ruumis. Rikutud on ka IKS-t, sest peainspektori väitel ei olnud see vajalik ja „ühipäringud“ isikusamasuse tuvastamise kohta, kui isikul puudus isikut tõendav dokument, kuid tema väitel oli tal olemas kehtiv elektrooniline sõiduõigus, tehtud päringute kohta võis lihtsalt „hunti“ visata, samuti ka valesid isikuandmeid esitanud isikute kohta. Päringu tegemise põhjusteks olnud isikusamasuse tuvastamise ankeete ei olnud kohustust säilitada. Kui isik oleks tahtnud teada, miks tema kohta päring tehti, siis selleks oleksid materjalide puudumise tõttu põhjendused puudunud. 11.12.2009 Mupos käies kaebaja nägi, et kiiruga on hakatud ehitama klienditeenindajale eraldi ruumi, kus hakatakse hoidma klientidele väljastatavaid dokumente, mis seaduse järgi oleksid pidanud algusest saati olema eraldi ja kättesaamatud kõrvalistele isikutele. Selle vajalikkusest oli kaebaja rääkinud väga tihti. Alles nüüd, kui kuuldi kaebaja kavatsusest pöörduda kohtusse, otsustati tema sõnade ümberlükkamiseks selleks seadusega ettenähtud 3 tingimused luua. Ei ole ka õige, et peainspektor näitab oma soosikutele teiste gruppide poolt koostatud ettekandeid, mida kahjuks on ette tulnud. Sisejuurdlust läbi viinud T. R. teatas kaebajale juba enne materjalide läbivaatamist, et kasutab kõiki võimalusi tema töölt eemaldamiseks. Vt. Kiirustades vormistatud vallandamise kuupäeva (02.12.2009), sest sel päeval pidi lõppema kaebaja eelnev distsiplinaarkaristus. Samal päeval viibis ta veel teenistuskohustuste täitmisel (Vt vahetuse aruanne). Juba eelneva karistuse määramisel ei olnud T. R. objektiivne, vaid suhtus kaebajasse algusest peale kui isikusse, keda ta ei soovi töökollektiivis näha, sest kaebaja julges välja öelda enda arvamuse selles, et „kala hakkab mädanema peast“, samuti avaldas vägagi tihti arvamust selles osas, mida saaks paremini teha, kuid sellesse suhtuti vaenulikult. Suvest saati on olnud kõne all teema, et aasta lõpuks tuleb vabaneda mõnedest ebasoovitavatest menetlejatest. T. R. on süüdistuses öelnud, et kaebajal puuduvad elementaarsed teadmised väärteomenetlusest ning jätnud tähelepanuta asjaolud, et töötamine välitingimustes erineb suuresti töötamisest kabinetis. Vead protokollides ei ole tingitud kaebaja ebapädevusest, vaid sellest, et alati ei ole koheselt grupivanemalt võimalik saada andmeid transpordi kontrollimise aja ja sõidukiandmete kohta (liini nr, peatamise kellaaeg, pardanumber) tema ülekoormatuse tõttu, kui menetlusaluseid isikuid on 7-8, kuid menetlejaid 4-5, kelle isikusamasust on vaja ka tuvastada, ja menetlus toimub tänaval ebapiisavas valgustuses. Samal ajal tuleb kuulata menetlusaluste isikute lärmakat ja kontrollimatud kõnepruuki. Väärteomenetluses ei saa käsitleda, selliseid apsakaid süülise eksimusena. Pigem on asi isiklikku laadi. Paljudel menetlejatel, kes ei ole läbinud eksamit kõrgtasemel eesti keele teadmiste osas, esineb vigu kordades rohkem, seda juba keeleprobleemi tõttu, siiski ei ole neile ühtki distsiplinaarkaristust määratud ja nad võivad end karistamatult tunda, sest on meessoost. Vt nende töötajate poolt vormistatud väärteomenetlusi. Andmed nende töötajate kohta välja nõuda personaliosakonnalt. Nn „sotsialistlikus võistluses“ menetlejaid sunniti vormistama väärteoprotokolle või kiirmenetluse otsuseid iga hinna eest. Selle tunnistuseks on teadetetahvlile paigutatud „edetabelid“. Mupo juhataja K. J.u poolt rivistusülevaatusel öeldu põhjal pidid „esimesed“ saama rahalise preemia. Samuti ütles K. J., et kõik on kohustatud suvepäevadest osa võtma ning need, kes osaleda ei soovi, ei saa ka ergutusi ja võivad ametist lahkuda. Riviülevaatust videosalvestas I. M..
10. a suvepäevadest osavõtnute sõnul pidid nad lihtsalt preemiat osalemise eest küsima ja sellega oli asi otsustatud. Kaebaja palub kontrollida
11. a firma suvepäevadest osavõtnute nimekirja ja nende premeerimist. T. R. ütluste kohaselt kahjustas kaebaja MuPo mainet, aga kas eelpool nimetatud asjaolud mitte? Kohtuvälise menetleja ametnikul ei lubata olla rippumatu ja teha erapooletuid otsuseid, sest tähtis on kvantiteet, mitte kvaliteet, mida saab hiljem menetlejate vastu pöörata, et ebasoovitavatest isikutes otsitud põhjuste abil vabaneda (st isikutest, kes julgevad rääkida asjadest, nagu nad olema peaksid). See on ebaaus asjale lähenemine. Ebaseaduslik on ka M. H. nõudmine, et vormistada tuleb põhiliselt kiirmenetluse otsuseid, sest nii saadakse menetlusalustelt isikutelt raha kiiremini kätte ja muidu on väärteootsuseid vormistavad ametnikud tööga liialt koormatud. Kiirmenetluse kohaldamiseks tuleb täita teatud tingimusi ja menetlev ametnik otsustab menetlusliigi üle ise. Kaebaja palub tähelepanu pöörata menetlusosakonna poolt vormistatud dokumendi blankettidel esinevatele sisulistele rikkumistele. M. H. poolt koostatud tunnistaja ülekuulamise protokollis ei ole vahet tehtud, kas tegemist on kohtuvälise menetleja (juriidiline isik või kohtuvälise menetleja ametnikuga, kes osaleb menetluses nimetamise teel). Samuti on tunnistajana ülekuulamise protokollis ülekuulamisel antud ütlustes ebatäpsusi, mille kohta kaebaja toob näited ja omapoolsed kommentaarid. M. H. ja kontrolliosakonna tolleaegne juhataja R. S. nõudsid, et väärteokirjelduses märgitaks: sõitis ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita. Aluseks Tallinna ühistranspordis 4 sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad Tallinna Linnavolikogu määrus nr 41 § 9 lg 1 p 1, mis on märgistatud talong või aktiveeritud tunnipilet. Kasutada tohtis ka sama volikogu määruse § 9 lg 1 p 3, mis on ID-kaardil kehtiva sõiduõiguse puudumine. Ei olnud sellega nõus, sest sõidu eest tasumist tõendavaid dokumente on oluliselt rohkem. Vastati vastuvaidlemist mittesallival toonil, et see on käsk ja kuulub täitmisele. Vt kõiki kuni
12. a novembrini koostatud menetlusi. Alates novembrist on kiirmenetluse otsustel pöördel olemas info väärteomenetluse seadustiku (edaspidi – VTMS) § 19 kohta ja kiirmenetluse otsusega nõustumise kohta. Alates novembrist on väärteoprotokollide ja kiirmenetluse otsuste tegemisel antud menetlejatele kohustus kasutada Tallinna Linnavolikogu määruse nr 41 § 10 lg
13. Sõitja on kohustatud esitama kontrolli õigustega ametiisiku esimesel nõudmisel sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi. Seda alust oli kaebaja kasutanud ka varem väärteootsuste tegemisel, kus selgus, et on ebapädev ning talle tuli vormistada distsiplinaarkaristus. Kiirmenetlust saab kohaldada, kui menetlusalune isik on vähemalt 18-aastane, kõik asjaolud on selged, menetlusalune isik nõustub kiirmenetlusega ning on selle kohta allkirja andnud. Mupo poolt koostatud kiirmenetluse otsuste blankettidel puudus kiirmenetluse otsusega nõustumise kohta menetlusaluse isiku allkiri, kuigi väljal
14. on kirjeldus: VTMS § 19 sätestatud õigused ja kohustused on menetlusalusele isikule tutvustatud ja selgitatud kiirmenetluse kohaldamise erisusi. Menetlusalune isik nõustus kiirmenetluse kohaldamisega. Õiguste ja kohustusega tutvumise ning kiirmenetluse kohaldamisega nõustumise kohta on menetlusaluselt isikult võetud allkiri kiirmenetluse otsuse pöördele. (nõue täitmata, pöördel on ainult VTMS § 19) Seega on ajavahemikus -
15. a. vormistatud kiirmenetluse otsused õigustühised. Seda mitte kaebaja eksimuste pärast ja täitmiseks pööramist kohaldada ei tohiks. VTMS näeb ette hoiatustrahvide kohaldamise. Mupos sellist karistusliiki ei aktsepteerita. Sellest on vesteldud väga paljudel kordadel kontrolliosakonna peainspektori ja juhatajaga. Aga vastuseks on kaebaja saanud väga ebalevaid vastuseid a`la ei ole otstarbekas ja on tülikas, st töömahukas, aga kasu minimaalne või olematu, mis näitab, et karistuse kohaldamisel ei saa ega tohi olla objektiivne, sest tähtis on tulem. Sellest võiks välja lugeda, et meid ei inimeste ega kolleegidena, vaid rahatootmismasinatena. Alluda tuli ülemuste korraldustele vastuvaidlemata ja ilma nende oskusi ja teadmisi kahtluse alla panemata. Väärteomenetluses on kohtuvälise menetluse dokumendiks määrus. Muudatusmäärust saab vaid kohaldada, kui ei muudeta asja sisu. Kaebaja vormistatud väärteomenetluses ei ole muudetud asjade sisu (asjade sisu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo kirjeldus, süüdistamise alused, menetlusaluse isiku poolt antud ütlused), kui väärteoprotokolli on täiendatud väärteo toimepanemise koha, kellaaja ja asukoha suhtes, siis ei saa seda lugeda oluliseks menetlusveaks, sest tegemist on üldandmetega. Vastupidiselt T. R. arvamusele, et need on olulised menetlusvead, kaebaja ei nõustu. Isetut suhtumist näitab T. R. poolt süüdistuskokkuvõttes antud ütlused selles, et menetlustingimused ei ole olulised, vaid alati on vigade tekkimises süüdi menetlev ametnik (Vt tema põhjendust prillikandjate ja olustikutingimuste teemal). Tema poolt antud ütlused selles, et kaebaja süüdistab oma vigades kedagi teist, ei ole objektiivsed, kaebaja püüdis vaid selgitada eksimiste inimlikke faktoreid, millesse suhtuti äärmise põlgusega. Ametijuhendi kohaselt, millega S. R. 16.07.2009 allkirja vastu tutvunud, on tema teenistuskohustuseks vastavalt p-e 3.1.2 väärteomenetluse teostamine. Punkti 4.1 kohaselt vastutab S. R. talle pandud teenistuskohustuste õiguspärasuse, õigeaegse, täpse ja asjatundliku täitmise eest ja p 4.4 järgi vastutab ta sisekorraeeskirjadest ning muudest ametisisestest juhenditest tulenevate nõuete täitmise eest. T. R. süüdistus, et väärteoprotokollides puuduvad tõendid menetlusaluse isiku poolt antud ütluste kohta, ei vasta tõele, sest väljal 14.2 on alati kaebaja poolt fikseeritud menetlusaluse isiku ütlused „Ja“ 5 T. R. on oma süüdistuskokkuvõttes märkinud, et kontrolliosakonna tähelepanu on juhitud asjaolule, et väärteo otsuse muutmismäärus on vastuolus VTMS § 212 ning parandused peavad olema pigem formaalse tähendusega, st puudutama üldandmeid. Veel mainib ta, et tehtud parandusmäärused on õigustühised ning lubab teha ka sellekohase korralduse nende edaspidiseks mittekohaldamiseks. Väärteoprotokolli vormistamine ei ole lahend, vaid fakti fikseerimine väärteoprotokollil. Muudatusmääruste kohaldamisel on alati menetlusalust isikut teavitatud talle määruse koopia saatmisega. Muutmismäärusi koostavad väärteootsuste tegijad (kontoritöötajad, kes vormistavad muudatusmääruse ja hiljem võtavad väärteoprotokolli koostanud isikult allkirja, kui määruse vormistajalt, mis on sisuliselt vale. Muudatusmäärused tuleb vormistada väärteomenetlust läbiviiva isiku poolt). Kui määrustes esineb ebatäpsusi, tuleb nende esinemises süüdistada mitte S. R.ut, vaid kõrgematel ametikohtadel viibivaid ametnikke, kes peavad nõustama ja jälgima oluliste vigade tekkimise võimalustest, sealjuures välja töötama ka selleks ettenähtudkorrektsed formaadid. Menetlusalune isik annab menetleja poolt antud ja menetleja poolt protokollitud ütlustele allkirja, kui need on talle tõlgitud. Viited sellele, et menetlusalune isik andis allkirja, ilma, et ta oleks teadlik, millele ta allkirja andis, ei ole põhjendatud, sest menetlus toimub menetlusaluse isiku emakeeles või keeles, mida ta valdab. T. R. sellekohane süüdistus on põhjendamata. Kõik menetlejad ja menetlusalused isikud võivad olla tunnistajateks, et kaebaja suudab end menetlusalusele isikule mõistetavalt selgeks teha vene keeles. Kui iga väärteo menetlemisel oleks vaja tõlki, siis ei saaks ühtki väärteomenetlust liinil (tööobjektil) vormistada. Menetlusalusele isikule tuleks väljastada kutse ilmumiseks Muposse väärteomenetluse algatamiseks ning talle tõlk palgata ja menetlus läbi viia kontoris või teeb pr R. ettepaneku palgata igasse ekipaaži vene, inglise, soome, rootsi või muud keelt valdavad tõlgid. See muudaks töö täielikuks absurdsuseks. Välismaalaste ja vene keelt kõnelevate isikute menetlust ei saaks sel juhul üldse läbi viia menetluspaigal. See muudaks aga menetluskulud oluliselt suuremaks menetlusalusele isikule määratud maksimumtrahvi määrast (600 kr). Arusaamatu, kuidas mõista T. R. ütlusi selles, et kiirmenetluse otsuses nr 09055606 on menetlusalune isik andnud ütlused vene keeles, kuid on jäänud tuvastamata, kas menetlusalusele isikule tutvustati otsuse sisu. Kui isik andis oma ütlused, tähendab see seda, et talle on selgitatud tema rikkumist ja võimaldatud selle kohta ütlusi anda, seega on otsuse sisu talle selge, mida ta on allkirjastanud ütluste kinnitamiseks. Tõlgi olemasolu vajadus tekib väärteomenetluses kohtumenetluse rakendamisel. Kaebaja leiab, et otsuse langetamisel ei ole suhtutud objektiivselt kaebaja poolt antud ütlustesse, ei ole arvesse võetud inimlikke faktoreid ja eesmärgiks on olnud „surmale määramine“. Kaebajalt on võetud igasugune võimalus edaspidiseks ellujäämiseks, sest seoses töölt süülise vallandamisega ei ole tal õigust isegi töötukassast abiraha taotleda, ülal tuleb aga pidada koolis käivat poega. Kaebaja on oma töös lähtunud eetilistest kaalutlustest ja menetlusaluseid isikuid kohelnud võrdsuse tasemel. Mõnede kõrgemalseisvate iS.te arvates see neid ei puuduta ning võib varjamatult oma antipaatiat väljendada. Sisekontrolli ametnik ei peaks on töös lähtuma mitte ainult süüdustuste esitamisest, vaid võiks ja peaks ka võitlema nende ärahoidmise eest ning alamal asuvatesse töötajatesse inimlikumalt suhtuma ning neid juhendama. Vastustaja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti arvates on kaebus põhjendamatu, mistõttu ta palub jätta kaebus rahuldamata. S. R. võeti 16.07.2008 Mupo teenistusse kontrolliosakonna inspektori ametikohale ja samal päeval tutvustati kaebajale allkirja vastu Ametijuhendit. Samuti tutvustati kaebajale 10.07.2009 Sisekorraeeskirja. Kaebajale võimaldati erinevaid täiendkoolitusi, sealhulgas väärteomenetluse algkursuse koolitust (28.11.2008) ja väärteomenetluse jätkukoolitust (05.05.2009). 6 Esimene distsiplinaarjuurdlus (nr 2009-009) algatati kaebaja suhtes Mupo juhataja 06.05.2009 käskkirjaga nr 3-1/
16. Mupo juhataja 02.06.2009 käskkirjaga nr 3-1/117 määrati kaebajale teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise ja täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks üleviimine ühe astme võrra madalamale palgaastmele kuueks kuuks. Distsiplinaarsüütegu seisnes väärteootsuste puudulikus koostamises, menetlustähtaegadest mittekinnipidamises, menetlusalustele isikutele e-posti vahendusel väärteootsuste edastamata jätmises ja otsuste väärteoregistrisse kandmata jätmises. Teine distsiplinaarjuurdlus (nr 2009-023) algatati kaebaja suhtes Mupo juhataja 06.11.2009 käskkirjaga nr 3-1/
17. Distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud materjalide alusel koostas distsiplinaarjuurdlust läbi viinud Mupo sisekontrolör T. R. 01.12.2009 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte, mille lisadest nähtuvalt võimaldati kaebajal anda kirjalik seletus, et väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta, millega oli distsiplinaarmenetluses tagatud õigus olla ära kuulatud. Käskkirjaga nr 3-1/204 määrati kaebajale teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine alates 03.12.
18. Distsiplinaarsüütegu seisnes vigadega väärteoprotokollide ja kiirmenetluse otsuste koostamises
19. a septembris, oktoobris, novembris; Ametijuhendi p-de 3.1.2; 4.1; 4.4; 7.4; 7.10 ja 7.11 rikkumises ning Sisekorraeeskirja p-de 8.3 ja 16.3.1 rikkumises. Distsiplinaarkaristuse määramisel võeti arvesse toimepandud süüteo asjaolusid ja raskust, distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud tõendeid kogumis, kaebaja varasemat teenistust ning kehtivat distsiplinaarkaristust töötaja distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi - TDVS) § 13 sätestatud distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaega arvestades. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab TDVS § 11 distsiplinaarkaristuse vormistamisele sätestatud nõuetele. Samuti vastab distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri haldusmenetluse seaduses (edaspidi - HMS) sätestatud haldusakti nõuetele ning sisaldab vaidlustamisviidet vastavalt HMS §
20. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tutvustati kaebajale allkirja vastu 02.12.
21. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel on kohaldatud haldusmenetlusele esitatavaid norme õigesti. Määratud distsiplinaarkaristus vastab süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Samuti oli tagatud kaebaja õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal oli reaalne võimalus menetluses oma õigusi kaitsta. Vastustaja hindas kaebaja teenistuskohustuste täitmise kvaliteeti, sh väärteomenetluste läbiviimisel tehtud vigu ning leidis, et vead olid olulise kaaluga, mis põhjustavad väärteoasjas tehtud otsuste tühistamise, mis omakorda toob vastustajale kui tööandjale lisakulutusi. Eksimused menetlusaluste isikute nimedes ja isikukoodides, rikkumise toimepanemise kuupäevades ja kohas on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised, mille puhul on väärteomenetluses menetlusdokumendid vormistatud puudulikult ja vigadega. Vaidlustamise korral toob see kaasa väärteootsuse tühistamise ja menetluskulude kandmise vastustaja poolt. On ilmne, et sellega on kaebaja põhjustanud vastustajale varalise kahju (ohu) ja diskrediteerinud ametiasutust. Kaebajale anti võimalus teenistuskohustuste täitmise kvaliteeti parandada ning juhiti korduvalt tähelepanu vigadele teenistuskohustuste täitmisel, mis ilmnesid esimese distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus. Kaebaja ei suutnud oma teenistuskohustuste täitmise kvaliteeti parandada ja jätkas vigade tegemist väärteomenetluste läbiviimisel. Kaebaja ei suutnud nõuetekohaselt täita otseseid teenistusülesandeid ning seetõttu vastustaja oli sunnitud kaebaja teenistusest vabastama teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest. Kaebusest nähtuvalt möönab ka kaebaja ise oma rikkumisi teenistuskohustuste täitmisel, kuid leiab, et tegemist on eksimuste, mitte tõsiste rikkumistega. Vastustaja sellise käsitlusega ei nõustu. Kaebaja oli läbinud väärteomenetluse läbiviimise koolituse, millest tulenevalt pidi ta olema tööülesannete täitmisega seotud kohustusest teadlik ning omama selleks vajalikku 7 ametialast pädevust. Teadlikkus tööülesannete spetsiifikast nähtub ka kaebusest. Sellest hoolimata ei suutnud kaebaja teenistusalaseid ülesandeid nõuetekohaselt täita. Asjakohatu on kaebaja väide, et Mupos olid teenistuskohustused oluliselt erinevad AS Ühisteenuste tööülesannetest. Väärteomenetluse läbiviimist reguleerib VTMS, mis on sõltumata ametiasutusest juhindumiseks kohustuslik kõigile menetluse läbiviijatele. Tõik, et vastustaja nõuab seaduse täitmist, ei muuda teenistuskohustuste täitmist võimatuks. Kuna tegemist on väärteomenetlusega, mis on olemuselt sanktsiooniõigus, on ilmne, et menetluse läbiviimisel riivatakse kolmandate isikute põhiõigusi. Seda olulisem on nõue, et menetlust viiakse läbi korrektselt ning järgitakse õigusakte. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 15 lg 3 tulenevalt peab kaebaja oma väiteid vastavate tõenditega põhjendama. Kaebaja väide töökoormuse suuruse kohta on paljasõnaline ja tõendamata, ega saa olla vabanduseks puudulikult ja menetlusvigadega koostatud menetlusdokumentide vormistamiseks. Tegemist on üksnes ilmselge hooletusega teenistusülesannete täitmisel. Paljasõnaline ja tõendamata on väide vastustaja poolt korralduse andmisest väärteootsuste kuupäevade võltsimiseks. Kui kaebaja selle tegemist möönab, on tegemist tema omapoolse algatusega, mis näitab kaebaja hooletust ning süülist käitumist teenistuskohustuste täitmisel. Samuti on kaebaja seisukohad vastuolulised. Nimelt on kaebaja leidnud, et töö Mupos on olnud erinev varasemast ja teda pole juhendatud. Teisalt märgib kaebaja, et on nõus läbima katsed väärteomenetluse alal, millega ta ilmselt soovib näidata enda piisavat pädevust. Kaebaja on läbinud ka väärteomenetluse koolituse. Seega argumendid teadmiste ja puuduliku ettevalmistamise kohta on asjakohatud ning kaebaja teenistuskohustuste täitmise puudulikkus seisnes pigem raskes hooletuses.

§ 7

lg 1 tulenevalt on kaebuse lahendamisel oluline kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, mistõttu on kaebaja väited teiste menetlejate rikkumiste kohta käesolevas vaidluses asjakohatud. Seetõttu vastustaja neid argumente ega üldisi väiteid menetlusdokumentide rikkumise kohta ei käsitle ning palub kohtul jätta need tähelepanuta. Samas ei võta vastustaja seisukohta kaebaja väidete osas IKS rikkumise kohta. Ainetu on kaebaja väide selle kohta, et teine karistamise käskkiri (nr 3-1/195) on vormistatud kiirustades ja lähtutud on distsiplinaarkaristuse kustumise ajast. Esimene distsiplinaarkaristus, mida kaebaja ei vaidlustanud, määrati 02.06.2009 käskkirjaga nr 3-1/117. TDVS § 1 kohaselt kehtib karistus üks aasta alates määramisest. Seega ei oleks eelnev karistus lõppenud mitte 02.12.2009, vaid nimetatud kuupäeval oleks lõppenud kaebaja üleviimine madalamale palgaastmele. Kaebaja väited suvepäevade kohta on paljasõnalised ja tõendamata, ega ole ka vaidluse lahendamisel asjakohased. Kaebaja mure, et seoses vallandamisega ei saa taotleda töötukassast abiraha, ei saa olla argument käskkirja õigusvastasuse põhjendamiseks, kuna selline on seadusandja tahe. Kui kohtumenetluse tulemusena selgub, et käskkiri kuulub tühistamisele, on ilmne, et kaebaja sellisel murel ei ole alust. Kokkuvõtlikult märgib vastustaja, et kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb vaidlustatud käskkirja õigusvastasus, vaid esitatud on omapoolseid subjektiivseid hinnanguid Mupo, selle ametnike tegevusest ja suhtumist kaebajasse. Kaebeõiguse eelduseks on subjektiivsete õiguste rikkumine (

§ 7lg 1) ning nn populaarkaebuste esitamine ei ole lubatud.

S. R. märgib vastuväidetes Mupo seletusele täiendavalt, et ta ei eita, et talle tutvustati tööle asumisel Ametijuhendit, kuid dokumendi läbilugemiseks aega ei olnud, sest töölevormistamise ootejärjekord oli pikk. Ametijuhendi koopiat personalitöötaja ei esitanud. Kontrolliosakond moodustati 01.07.

1. a ja komplekteerimine kestis jätkuvalt sügiseni
2. a. Ei saanud koopiat ka Sisekorraeeskirjadest, nagu kõik teisedki töötajad. Kaebaja sellekohase küsimuse peale vastati, et kõik on kirjas „Postipoisis“ (linnavalitsuse intranet), 8 millele kaebajal puudus ligipääs väga pika ajaperioodi jooksul. Hiljem süüdistas T. R. kaebajat selles, et ta ei nõudnud koopiaid nimetatud dokumentidest, kuigi personalitöötaja oleks neid pidanud pakkuma. Töökorraldust puudutavaid juhendeid ei antud (esmast töökorraldust puudutavat instruktaaži). Töötada tuli ebainimlikes tingimustes. Akadeemia tee 34 kitsukeses koridoris oli pidev järjekord väärteootsuseid ootavatest või vastulauset esitada soovivates menetlusalustest isikutest (olenevalt nädalapäevast ja kellaajast oli neid 5-15). Veatute väärteootsuste tegemist pärssis samuti asjaolu, et kõikjal sibas ringi lugematu arv prussakaid, keda kaebaja paaniliselt kartis, sest nad kukutasid end alla laest, sibasid põrandatel, seintel ja töölaudadel. Töö toimus pidevate vahelesegamiste melus. Normaalset töörütmi takistati pidevalt, st kui menetleja oli jõudnud alustada uut väärteootsuse vormistamist, tuli klienditeenindaja teatega, et otsust või e-postile saatmist ootab see või teine klient, millega viivitada ei tohi. Seega tuli käsiloleva otsuse vormistamine katkestada ning asuda kiirema töö kallale. Loomulikult juhtus siis ka otsuste e-postiaadressile mittesaatmist, väärteoasjade registris mitteregistreerimist või viitenumbriga eksimist, mis on loomulik, kui töötajatel ei lasta keskenduda ühele asjale korraga. Taolisi eksimusi juhtus absoluutselt kõigi menetlejatega. Vastustaja ütlusi selles, et kaebaja ütlused ülekoormuse kohta ja töötamine töövälisel ajal, on paljasõnalised, mitte arvestada. Kaebaja sõnade õigsust saab kontrollida talle, R. H.ele, A. E.ile tehtud osalistes väljamaksetes ületunnitöö eest (lõunapauside ajal töötamist ei kompenseeritud, nagu ka varem tööle tulemist). Asjakohased dokumendid palub kaebaja välja nõuda raamatupidamiselt, või küsitleda nimetatud menetlejaid, kuna tal kahjuks nendele dokumentidele ligipääs puudub. Tööaeg algas kl 8:15 (kaebaja oli kohal enamasti 7:30), tööpäev kestis T-N kuni 17:00, E kl 18:00, R kl 16:00, lõunapaus 12:30-13:00). Ettenähtud lõunapausiks ei olnud peaaegu kunagi võimalik majast väljuda, sest teenindada tuli ootejärjekorda. Sõime otse töökohal hirmus, et mõnd prussakat alla ei neelaks, samal ajal tuli vormistada ka väärteootsuseid. Paljasõnalised ja tõendamata ei ole kaebaja ütlused väärteootsuste kuupäevade võltsimises, sest vormistatud väärteootsused on salvestatud arvutis, kus on nähtavad tegeliku vormistamise kuupäevad ja kellaajad, neid on võimalik kontrollida. Korraldust kuupäevi võltsida, võivad (kui nad seda töökoha kaotuses tõendada julgevad) tõendada ka teised menetlejad. Omaalgatusest ei saa siin juttugi olla. Kaebaja rääkis sellest korduvalt peainspektoriga ja kontrolliosakonna juhatajaga, et menetlustähtaegu ületanud väärteootsused on õigustühised, kuid sellele vaatamata anti käsk väärteootsuste vormistamist jätkata, sest väärteomenetluse lõpetamine oleks sel juhul olnud massiline ja mitme kuu jooksul koostatud väärteoprotokollide vormistamine asjatu, pealegi oleks sel juhul jäänud täitmata rahaline plaan „linnale“ (tööandja poolt suuliselt antud põhjendus). Vastuseks sellele, et kaebaja julges oma arvamust avaldada, süüdistab tööandja teda vastutasuks süülises käitumises teenistuskohustuste täitmisel. Asjakohatu ei ole väide teiste menetlejate poolt esinevatel rikkumistel, sest sellega on tööandja rikkunud võrdse kohtlemise kohustust. Paljasõnalised ja tõendamata on aga vastustaja poolt antud ütlused kaebaja pisivigade tõttu väärteoprotokollide tühistamise kohta, sest tõendusmaterjalid vastustaja ütluste kinnitamiseks puuduvad. Kaebaja leiab, et ka esimene distsiplinaarkaristus, mille vaidlustamisest ta kahjuks loobus, määrati talle põhjendamatult. Niigi suurele töökoormusele lisaks hakati alates 01.03.
3. a lisaks eeltoodule nõudma menetlejatelt ka väärteootsuste Tallinna Väärteootsuste registrisse kandmist, sest teised osakonnad teevad seda ise ja registriosakonna töötajad on liialt koormatud (teistes osakondades menetletakse kuus vähem väärteoasju, kui kontrolliosakonnas päeva jooksul). Kaebaja palub mitte arvestaja vastustaja poolt antud ütlusi selles, et kaebajal puuduvad teadmised väärteo menetluse alal (alustas tööd
4. a Tallinna Transpordiametis ning sel alal töötas kuni 15.06.
5. a. Oma asjatundliku töö eest omistati talle mitmeid tänukirju ja 9 teenetemedal) ning ütlusi kaebaja ebapädevuse kohta, sest enne Muposse tööle asumist omas ta sellel alal 7 aastast töökogemust. Põhjuseid tasub otsida siiski tööandjalt, kes ei väärtusta töötajaid, kellel on oma arvamus ja kes julgeb seda ka välja öelda. Tööandjale on vaja kuulekat robotit, kes täidaks tema iga (ka seadusega vastuolus oleva) korralduse vastuvaidlematult. Kaebaja planeeritult töölt eemaldamise tõenduseks on ka asjaolu, et talle ei väljastatud kontrolliosakonna töötajale ettenähtud korrektset vormirõivastust, kui teda
6. mail
7. a suunati liinitööle. Anti särgid, lips, sviiter koos õlakutega ja ilma Mupo eraldusmärkideta helkurvest. Vormiga ettenähtud nimesildid sai alles kuuajalise ootamise järgi. Töötas oma seelikus või pükstes. Mõnedele töötajatele ei olnud väljastatud ka nõutavat, vormi juurde kuuluvat mütsi, selle eest said nad juuni alguses
8. a läbiviidud riviülevaatusel T. R. poolt kuulda (kuid mitte vormirõivaid telliv ja nende olemasolu eest vastutav isik) väga salvavaid märkusi. Samuti selle eest, kui mõne töötaja helkurvest oli veidi määrdunud või puudusid vastavad jalatsid. Helkurveste anti välja igale töötajale üks ja pärast 3x12-tunnist vahetust suvisel, palaval, tolmusel ajal, võisid need nii mõnelgi mitte kõige värskemad välja näha, sest nende pesemiseks ja triikimiseks ei olnud töötsükli käigus piisavalt aega. Paljudele töötajatele ei oldud väljastatud ka vajalikke jalatseid. Juuni keskel sai kaebaja endale kilematerjalist vormipüksid, septembris Mupo eraldusmärkidega helkurvesti. Korrektse vormi juurde kuuluvaid viigipükse või seelikut ei eraldatud. Kaebaja töötas antud varustusega kuni möödunud aasta oktoobrikuuni. Kui läks talvist varustust küsima, ütles laomajandusega tegelev K. M., et laos puuduvad tema jaoks talverõivad ning pakkus talle töölt lahkunud (loe „väljasöödud“) inspektori poolt tagastatud talvejopet, mille varrukad olid lühikesed ja labakäe ning küünarnuki vaheline ala oli katmata 10-15 cm ulatuses. Samas oli jope aga seevastu väga lai. Kui kaebaja tegi teatavaks seisukoha, et ei soovi klouni mängida, vastas väga nipsakas preili M., et sel juhul tuleb mul töötada kogu talve suvevarustuses. Kaebaja palub jätta arvestamata M. P. poolt esitatud S. R.u iseloomustus, sest see on koopia R. S. omast, kuna M. P. ei tundnud kaebajat üldse, sest töötas Mupos väga lühikest aega ja ei olnud temaga suhelnud kuni novembri lõpuni
9. a ja iseloomustuse andmisel tugines ülemuste poolt talle dikteeritud ettepanekutest. Arvestamata jätta ütlused korrektse emakeele koolitusel osalemise kohta, sest see ei vasta tõele. Oma esimeses süüdistuses on T. R. võtnud pädevuspiire ületava voli, nimetades kaebajat vaimselt mitteküündivaks isikuks. Diagnoose võivad panna ainult selle eriala spetsialistid. Vastustaja väidab, et töökoormuse kohta kaebaja poolt antud ütlused on paljasõnalised, samas aga T. R. poolt koostatud süüdistuskokkuvõttest nähtub, et menetlustähtaegu ületanud väärteoprotokollid tulnuks väärteomenetluse lõpetamise määrusega tühistada (tähtaegu ületanud väärteomenetluste tühistamisest teemal vestles kaebaja vägagi tihti peainspektori ja kontrolliosakonna juhatajaga, kes sellise lahendusega mingil tingimusel nõus ei olnud). Et seoses suure töömahuga, kiirustades vigaselt vormistatud väärteootsused ei ole õigustatud ja vormistada tulnuks pigem vähem (mis tähendanuks veelgi suuremat mahajäämust tähtaegades). Kas järjekorras olnud menetlusalused isikud tulnuks siis ära saata? Igal juhul jäänuks süüdi menetleja, kes ei suuda õigeaegselt ja kvaliteetselt väärteootsuseid koostada (vaatamata sellele, et normaalsed töötingimused puudusid). Vastustaja ei ole eitanud „sotsialistlikku võistlust“ ega selleks koostatud edetabeleid; oluliste dokumentide blankettidel esinevaid jämedaid sisulisi rikkumisi; et kiirmenetluse otsusega nõustumise kohta puudus menetlusaluselt isikult võetud allkiri; et käsk anti vormistada põhiliselt kiirmenetlusi; hoiatustrahvide mittekohaldamist; kaebaja vastu sihikindlalt suunatud vallandamise põhjuste otsimist ning sellega kaasnevalt PS § 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivest tuleneva ebavõrdset (tööalast)kohtlemist; et T. R. teatas, juba enne materjalide läbivaatamist, et kasutab kõiki võimalusi nii kaebajast kui teistest 10 „ebasoovitavatest “ töötajatest vabanemiseks; paljudel tööle vormistatud inspektoritel puudus dokument tööks vajaliku eesti keele oskuse kohta; et rikuti IKS-t. ATS § 62 keelab tööandjal anda korraldusi, mis on seadusega vastuolus. Kaebaja on kaebuses selgesõnaliselt väljendanud, et väärteootsuste kuupäevade võltsimine ja väärteootsuste elektronpostiaadressile saatmine (digitaalselt allkirjastamata) ei ole seadusega kooskõlas. Samuti on seadusega vastuolus suuliselt M. H. poolt antud korraldus põhiliselt kiirmenetlusi kohaldada. Tema sellekohast korraldust saavad tõendada kõik liinil töötavad inspektorid (kui nad julgevad). Rikutud on ka töötajate võrdse kohtlemise kohustust. Erilise huviorbiidi ja kontrolli osaliseks langesid ainult töötajad, kes julgesid õigustatult ülemusi kritiseerida.

§ 15lg 3 nõue on täidetud.

Tõendite olemasolule on viidatud, samuti asjaolule, et nende kättesaadavus ja esitamise võimalus kaebajal puudub. Vastustaja argument, et kaebajal puuduvad piisavad tõendid tema õiguste rikkumiste osas, ning viited teiste menetlejate poolt tehtud vigadele tähelepanu juhtimises, jätta tähelepanuta. Kaebaja õigusi rikuti võrdse kohtlemise printsiipe rikkudes. Kaebaja palub Mupolt välja nõuda kohtukulud ning kinni pidada EMTA-le juurdemaksmisele kuuluv tulumaks summas 471.- kr, sest tööandja kohustus kõigilt tuludelt arvestama tulumaksu. Tuludeklaratsiooni vaadates selgus aga, et seda ei oldud tehtud kogu ulatuses. Tööle asumisel vormistas kaebaja avalduse tulumaksu töötasult mahaarvestamise kohta. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas asjas on S. R. vaidlustanud talle Käskkirjaga nr 3-1/204 distsiplinaarkaristuse - teenistusest vabastamine – määramise, kusjuures kaebaja taotleb enda teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest Mupolt tasu väljamõistmist. Sellega on määratletud vastavalt

§ 19

lg-le 7 kaebuse ja seega ka käesoleva kohtuasja piirid.

§ 7

lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Eelmärgitust tulenevalt, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud muid Mupo toiminguid ega haldusakte, jäävad käesolevas otsuses kohtu tähelepanuta S. R.u väited talle eelmise, 02.06.2009 käskkirjaga nr 3-1/117 määratud distsiplinaarkaristuse põhjendamatusest ja taotlus väidetavalt arvestamata tulumaksu summas 471.- kr Mupolt väljasmõistmiseks. Samuti jäävad seetõttu (sh kuna need ei ole põhjuslikult seotud kaebajale süüks pandud rikkumiste toimepanemisega) tähelepanuta kaebaja emotsionaalsed väited talle nõuetekohase vormiriietuse mittevõimaldamisest, vajadusest süüa otse töökohal, puudustest blankettides jms võimalikud tööandjapoolsed kohustuste rikkumised ning teiste töötajate õiguste rikkumisest. Kaebusest nähtuvalt peab S. R. tema teenistusest vabastamist ebaseaduslikuks põhiliselt kahel põhjusel: rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet (kõigil menetlejatel on esinenud vead, kuid teisi töötajaid, eriti meestöötajaid ei karistata) ja proportsionaalsuse põhimõtet (kaebaja väiteil rikkumised olid väheolulised ja ei oleks pidanud kaasa tooma teenistussuhte lõpetamise). Seega asub kohus ülalmärgitut silmas pidades kontrollima kaebuse põhjendatust.

1. Kaevatud käskkiri on antud juhindudes ATS § 84 p 1, § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg 2 ja 3 sätetest ning § 86 alusel. ATS § 84 p-s 1 on sätestatud distsiplinaarsüüteona teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Vastavalt ATS § 85 lg 1 p-le 5 on ametnikele määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine sama seaduse § 118 alusel. ATS §-s 118 on sätestatud teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest: lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada ATS §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest; lg 2 järgi teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on 11 kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust; lg 3 järgi ametnik vabastatakse sama paragrahvi lg 1 alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. ATS § 86, mille järgi distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus, on pädevusnorm. Õige on iseenesest kaebaja väide, et ATS-s sätestatud ametnike teenistusest vabastamise alused näevad ametnikele ette vallandamiskaitse, lubades üldjuhul ametniku teenistusest vabastada ametnikust tulenevatel või asutusega seotud kaalukatel sisulistel põhjustel. Samas kohus leiab, et Mupo juhataja on tuginenud vaidlustatud haldusakti andmisel asjakohastele õigusnormidele, eeldusel, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine S. R.u poolt on tõendatud (sellel küsimusel peatub kohus edaspidi).
2. Tulenevalt ATS §-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele ka TDVS. TDVS § 6 lg 1 ja Sisekorraeeskirja p 17.1 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Vastavalt sama seaduse § 12 lg-le 1 distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Et S. R.u võimalikud tööalased minetused said Mupo kontrolliosakonna juhatajale teatavaks sama osakonna peainspektor M. H.e 04.11.2009 ettekandest /tl 120/, distsiplinaarkaristus on määratud kaebajale 02.12.2009 käskkirjaga ning kaebajale on tutvustatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja Käskkirja nr 3-1/204 samal päeval /tl 116-117 pöördel/, ta on vabastatud teenistusest alates 03.12.2009, distsiplinaarsüütegu, mille eest kaebaja karistusena teenistusest vabastati, pandi toime sama aasta septembris-novembris, siis pole kahtlust, et S. R.ule distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud selleks seaduses ettenähtud tähtaegu.
3. Ametijuhendi p 3.1.2 järgi kontrolliosakonna inspektor teenistuskohustusena teostab väärteomenetlust linnavalitsuse kui kohtuvälise menetleja nimel ja volitusel; inspektor vastutab p 4.1 kohaselt talle pandud teenistuskohustuste õiguspärase, õigeaegse, täpse ja asjatundliku täitmise eest ning p 4.4 kohaselt sisekorraeeskirjadest, töötervishoiu- ja tööohutuse alastest ning muudest ametisisestest juhenditest tulenevate nõuete täitmise eest; tulenevalt p-dest 7.4, 7.10 ja 7.11 peab inspektor omama teadmisi väärtegude menetlemise alal ja oskust kasutada seadusi igapäevatöös, samuti peab ta omama analüüsivõimet, info suulise ja kirjaliku esitamise võimet, kohusetunnet, otsustus- ja vastutusvõimet ning oskust efektiivselt kasutada tööaega. Just nende sätete eiramist on antud juhul kaebajale süüks pandud. Samuti on S. R. Käskkirja nr 3-1/204 kohaselt rikkunud Sisekorraeeskirja p 8.3 ja 16.3.1, mis näevad ette teenistuja kohustuse täita oma ametjuhendikohaseid tööülesandeid jm seaduslikke korraldusi oma parimate oskuste kohaselt, täpselt, õigeaegselt ja õiguspäraselt. Kohus leiab, et osundatud nõuete rikkumine kaebaja poolt on leidnud kahtlusteta ka tõendamist nii kaebuse esitaja enda 25.11.2009 seletuses toodud omaksvõtuga kui ka muude distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega. Asjaolu, et kaebaja ise ei pea neid eksimusi, ebatäpsusi ja tegematajätmisi oluliseks ja püüab oma teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist „pehmendada“ küll sellega, et väidetavalt kõigil on eksimusi, et tööd on palju ja seda ei saa teha rahulikus õhkkonnas või piisava valgustuse juures jne, ei tee S. R.u korduvaid 12 tööalaseid minetusi olematuks. Ammugi ei õigusta oma teenistuskohustuste ebakvaliteetset täitmist asjaolu, et kaebajale väidetavalt ei ole antud Ametijuhendi ja/või Sisekorraeeskirja ärakirja (need olid kättesaadavad Intranetis ja seega ilmselt ka väljaprinditavad, lisaks puuduvad andmed, et kaebaja oleks vastavaid koopiaid endale üldse nõudnud), kuna ta oli nendega tutvunud ja allkirja andmisega võtnud need dokumendid endale ka täitmiseks/juhindumiseks. Kohtu arvates on kaebaja põhjendused nn otsitud (vt kasvõi vastuolulised väited oma pädevuse ja varasema kogemuse ja teisalt koolituse puudumise osas) ja võrdsuspõhiõiguse riivele tuginemine paljasõnaline, mis näitab, et kaebaja ei ole suutnud kriitiliselt suhtuda enda tegevuses esinevatesse puudujääkidesse, erinevalt kaastöötajate ja ülemuste tegevusest.
4. Kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses ei ole rikutud. Talle on 19.11.2009 tutvustatud nii distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja kui ka distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigusi /tl 118-119/, 02.12.2009 ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet /tl 116 pöördel/. TDVS § 7 lg-s 1 on sätestatud tööandjal õigus (mitte kohustus) nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta, sama paragrahvi lg 3 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata ka seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Ehkki iseenesest on kaebaja süütegu olnud võimalik tõendada vigaste väärteoprotokollide ja kiiremenetluse otsustega, on S. R.ule olnud tagatud HMS-st tulenev ärakuulamisõigus, mis on igati õige hea haldustava seisukohalt. Ta on andnud 25.11.2009 omapoolse seletuse juhtunu kohta /tl 139/. Seeläbi on distsiplinaarkaristuse määrajal olnud võimalik paremini hinnata toimepandud süüteo raskust ja toimepanija isikut, tema arusaamist toimepandust ja suhtumist sellesse. Distsiplinaarkaristuse valik on tööandja diskretsiooniõigus, mis peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. Vastavalt TDVS §-s 8 sätestatule distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, samas tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga. TDVS § 13 kohaselt distsiplinaarkaristus on kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, määratud uut distsiplinaarkaristust, st karistus kehtib üks aasta alates määramisest. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et 02.06.2009 käskkirjaga nr 3-1/117 oli S. R.ule juba määratud analoogse distsiplinaarsüüteo (väärteootsuste puudulik koostamine, menetlustähtaegadest mittekinnipidamine jms), st teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise ja täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks üleviimine ühe astme võrra madalamale palgaastmele kuueks kuuks ning see karistus oli kehtiv (oleks kehtinud veel pool aastat), kaebaja ei mõista oma distsiplinaarsüüteo raskust ja selle võimalikke tagajärgi, püüab otsida ja leida õigustusi enda käitumisele läbi teiste väidetavate vigade ja rikkumiste, oli põhimõtteliselt õigustatud raskeima karistuse valik. Käskkirjas nr 31/204 on selgitatud S. R.ule distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võetud asjaolusid: Mupo juhataja on hinnanud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid kogumis, kaalunud süüteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid ning arvestanud S. R.u varasemat teenistust ja talle varem sisuliselt sama rikkumise eest määratud kehtivat distsiplinaarkaristust. Käskkiri nr 3-1/204 vastab ATS § 132 lg-s 2, TDVS § 11 lg-s 2 toodud ja haldusaktidele üldiselt ettenähtud vormi- ja sisunõuetele. Kohus rõhutab: et kaevatud käskkiri on antud lähtudes distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest (sellele on käskkirjas viidatud ja kaebaja on saanud kokkuvõttega allkirja vastu ka tutvuda), siis ei pea haldusakti motivatsioon olema nii põhjalik, vaid see võib täiendavalt sisalduda ka haldusakti aluseks (selle lahutamatuks osaks) olevas ja isikule kättesaadavas dokumendis. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mis ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Neil asjaoludel puudub kohtul alus väita, et karistus on ebaproportsionaalne või muul põhjusel ebaseaduslik. Järelikult puudub Käskkirja nr 3-1/204 ja 13 sellega määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ning kaebaja teenistusse ennistamiseks alus.
5. Et kaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt

§ 92lg-st 1 jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

Mupo ei ole

§ 93lg 1 korras menetluskulunõuet esitanud.

Hurma Kiviloo kohtunik 14