) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Samas otsustati, et
lg 2 järgi ei pöörata antud distsiplinaarkaristust täitmisele, ning määrati katseajaks 4 kuud /tl 25 pöördel/.
lg 2 järgi ei pööratud distsiplinaarkaristust täitmisele), kuna kaebaja ei allunud vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele minna edasise karistuse kandmiseks 1-2 osakonna kambrisse nr
E. väited ei anna alust distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Kaebaja selgituste kohaselt kandsid seal kambris karistust vägistajad ning tal oli tal hirm, et teda oleks ära vägistatud ning ta oleks pidanud koguaeg oma julgeolu pärast pidanud muretsema. Samuti tundis kaebaja muret, et kõnealuses kambris olid ka mõrtsukad. Seda, et kaebaja ei suutnud nimeliselt öelda, keda ta täpselt kardab, põhjendab kaebaja sellega, et ta ei mäleta nende nimesid. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja manipuleerib tõega, kuna perioodil, kui kaebaja keeldus sinna kambrisse minemast, ei kandnud kambris 206 karistust ühtegi tapmise või mõrva eest süüdimõistetud isikut. Kõnealuses kambris kaebuses nimetatud perioodil karistust kandnud kaheksast kinnipeetavast seitse on tänaseks vabanenud, kuna enamus olid lühikese karistusajaga (avaliku korra rikkumine, joobes juhtimine). Vastustaja peab möönma, et kõnealusel perioodil kandis kambris 206 karistust tõesti üks kinnipeetav, kes oli süüdimõistetud alla kaheksateist aastase isiku grupiviisilise vägistamise eest. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, mille kohaselt ta kartis, et nimetatud isik ta vägistab, on ebatõenäoline. Kaebaja on pikk (üle 185 cm) ning terve noormees, kes oskab enda eest seista. Isik, keda kaebaja väidetavalt kartis, on väga lühike noor poiss, kel pikkust alla 165 sentimeetri, mistõttu on ülimalt ebatõenäoline, et nimetatud isikust oleks kaebaja seksuaalse enesemääramisele mingit ohtu olnud või et kaebaja oleks teda ka tegelikult kartnud. Seega lähtudes eeltoodust saab asuda seisukohale, et kaebaja poolt esitatud väited ei vasta tõele. Viitega
§-des 11 ja 12 ning vangla sisekorraeeskirja (edaspidi – VSE) § 6 lg-s 1 sätestatule märgib vangla, et selgusetuks jääb ka, millel põhineb K. E. arvamus, et ühte kambrisse tuleb paigutada ainult ühest rahvusest kinnipeetavad. Ühestki seadusest ei tulene nõuet kinnipeetavate paigutamiseks rahvuse või keeleoskuse alusel ega kinnipeetavale subjektiivset õigust tuba või kambrit valida ning kinnipeetav peab karistust kandma talle määratud toas või kambris. Kinnipeetava vanglasisese paigutamisega vanglas tegeleb julgeolekuosakond. Julgeolekuosakonna töötajad lähtuvad kinnipeetavate vangla eluosakondadesse paigutamisel kinnipeetava iseloomuomadustest, taustinformatsioonist ja muudest aspektidest, et vangla-, vanglaametnike- ja kinnipeetava julgeolek oleks tagatud. Teabe laekumisel võib julgeolekuosakonna töötajal tekkida vajadus paigutada kinnipeetavaid kambrist kambrisse või eluosakonnast eluosakonda. Juhindudes jälitustegevuse seaduse § 8 pdest 3 ja 4 ei pea julgeolekuosakonna töötaja põhjendama ümberpaigutamise põhjust. Kaebuse esitajale anti korduvalt seaduslik korraldus, minna 1-2 osakonna kambrisse nr 206, millele K. E. ei allunud. Kuna korralduse adressaadiks oli kaebuse esitaja ja vanglaametniku korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, oli see kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik. Kinnipeetav on kohustatud vastuväideteta ja vaidlustamata täitma vanglaametniku seaduslikke korraldusi (Riigikohtu 01.03.2007 lahend nr 3-3-1-103-06). Kaebajapoolne nõuete rikkumine on kohaselt läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on distsiplinaarsüütegu, mille eest võib määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse. Karistuse määramisel hinnati kõiki kogutud tõendeid kogumis, sh arvestati rikkumise iseloomu, kinnipeetava isikut ning eelnevaid distsiplinaarkaristusi. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitajale määratud karistus õiguspärane. Kaebajaga on julgeolekuosakond korduvalt vestelnud ning on leidnud kinnitust, et kaebajal puudus tegelikult hirm või oht kõnealusesse kambrisse minekuks. Nimetatud asjaolu leidis tuvastamist ka distsiplinaarmenetluse käigus. Julgeolekuosakonna andmetel keeldus kaebaja ümberpaigutamisest subkultuurilistel põhjustel, mille kohaselt ei tohi vägistajatega ühes kambris istuda. Kaebaja väited helistamise ja kirjavahetuse piiramise osas on käskkirja tühistamise kaebuses asjakohatud ning ei oma käskkirja õiguspäruse hindamisel puutumust. 3 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt pandi kinnipeetav K. E.le süüks
p 1 nõuete rikkumist, mis seisnes selles, et 17.03.2010 kell 15.30 keeldus Murru Vangla kinnipeetav K. E. täitmast vanglaametniku (julgeolekuosakonna spetsialist R. H.u) korduvalt antud seaduslikku korraldust minna edasise karistuse kandmiseks temale määratud 1-2 osakonna kambrisse nr 206.
p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohus järeldab nii K. E. poolt 17.03.2010 vanglale esitatud seletuskirja kui ka tema kaebuse põhjal, et antud juhul ei ole vaieldav fakt, et kaebaja samal päeval tõepoolest keeldus vanglaametniku eelmärgitud korduvalt antud korraldust täitmast. Seega formaalselt on K. E. tunnistanud
p 1 nõuete rikkumist, samas ei pea kaebaja eelmärgitut distsiplinaarsüüteoks, kuna ta ei pea vanglaametniku antud korraldust seaduslikuks. Ka kohus leiab, et kaebaja nimetatud keeldumine on tõendatud julgeolekuosakonna spetsialist R. H.u 17.03.2010 ettekande ja samal päeval K. E. esitatud enda seletusega. Neil asjaoludel asub kohus kontrollima, esiteks, kas kõnealune vanglaametniku korraldus oli seaduslik ehk kas kaebaja pani sellele mitteallumisega toime distsiplinaarsüüteo (
p 1) ja teiseks, kas kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud seaduses ettenähtud korras. Kaebaja on kinnipeetav ehk
süüdimõistetu. Tulenevalt
§-st 1 sätestab see seadus muu hulgas vangistuse täideviimise korra ning korralduse. Vanglaametniku korralduse (minna edasise karistuse kandmiseks kinnipeetavale määratud kambrisse) seaduslikkuse hindamisel omab tähtsust see, kuidas üldse, mis alustel ja kriteeriumitest lähtudes toimub kinnipeetavate vanglasisene paigutamine. Käesoleva kaebuse lahendamisel omab tähtsust ka
, milles sätestatakse inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõtte, kuna kaebaja on tuginenud just väitele, et vangla ei arvesta „mitte kellegagi ega millegagi“, seades ohtu kaebaja elu ja tervise. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Murru vanglas on kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.
lg 1 järgi kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse.
lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervislikku seisundit ning iseloomuomadusi, lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa.
§-s 12 on sätestatud kinnipeetavate eraldihoidmise printsiip, mis lõikes 1 näeb ette, et vanglas hoitakse eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja vahistatuid, ning isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Selle paragrahvi lg 2 lubab vanglal erandkorras paigutada kinnipeetavaid eraldi ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel ning lg 5 lubab teha erandeid lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kinnises vanglas on eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid. 4 Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleerib ka VSE § 6, mille lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Murru vangla kodukord kõnealuseid küsimusi ei reguleeri. Kohus on seisukohal, et ühestki viidatud õigusnormist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust tuba või kambrit ja neis kaaskinnipeetavaid ise valida, vaid vastupidi, kinnipeetav peab karistust kandma talle määratud toas või kambris, sõltumata sellest kas ta on selle elanikega varem suhelnud või mitte, kas need isikud on ta sõbrad või hoopis talle ebameeldivad. Õige on vastustaja väide, et ühestki seadusest ei tulene ka nõuet kinnipeetavate paigutamiseks rahvuse või keeleoskuse alusel. Samuti ei välista kinnipeetavate eraldihoidmise printsiip, et ühte kambrisse võivad sattuda ka eriliigilisi (sh isikuvastaseid) kuritegusid toime pannud isikud. Kaebaja ei ole toonud välja, millist eelpool käsitletud õigusnormi on vastustaja rikkunud kaebaja paigutamisel 1-2 osakonna kambrisse nr 206, et julgeolekuosakonna spetsialist R. H.u vastavat korraldust saaks pidada õigusvastaseks. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et nimetatud korralduse andmise ajal kandis kambris 206 karistust keegi tapmise või mõrva eest süüdimõistetud isik, isegi mitte öelda vastava(te) isiku(te) nime. Ehkki Murru vangla on võtnud omaks, et kõnealusel perioodil kandis kambris 206 karistust tõesti üks kinnipeetav, kes oli süüdimõistetud alla kaheksateist aastase isiku grupiviisilise vägistamise eest, ei saa selle fakti alusel pidada kaebaja paigutamist samasse kambrisse seadusvastaseks, tema õigusi rikkuvaks. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja on pikk (üle 185 cm) ning terve noormees, seevastu isik, keda kaebaja väidetavalt kartis, et see ta vägistab, on väga lühike noor poiss (alla 165 cm). Seetõttu kohus nõustub vanglaga, et oht K. E. elule ja tervisele (sh ka seksuaalsele enesemääramisele) nii samuti kui kaebaja sellekohane kartus on ebatõenäolised ja tugevasti liialdatud: reeglina selline alla 165 cm poisike tunneb end küllalt „mehena“ grupis teiste seas ja nõrgema suhtes, aga mitte üksi ja endast peajagu pikema mehe vastu. Sealjuures kohus rõhutab, et kohus ei ole tuvastanud, et Murru Vangla oleks antud juhul rikkunud kinnipeetava vanglasiseseks paigutamiseks õigusaktides sätestatud reegleid.
lg 1 kohaselt kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Kinnipeetavate julgeolu tagavad aga kõikvõimalikud meetmed (sh võimalus kambris toimuva pidevaks visuaalseks või elektrooniliseks jälgimiseks). Muu hulgas tagab korra vanglas ja seega ka parimal viisil kinnipeetavate enda julgeoleku
p 1, mis julgeoleku tagamiseks vanglas kohustab kinnipeetavaid täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kui iga kinnipeetav võtab endale õiguse arvustada vanglaametniku antud korraldusi ja täita neid valikuliselt, võivad tõepoolest järgneda kinnipeetavate vahelised arveteklaarimised ja muud ebameeldivused. Riigikohtu halduskolleegium on 01.03.2007 otsuse p-s 14 haldusasjas nr 3-3-1-103-06 tõdenud, et „kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud
Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Sama paragrahvi lg 2 nõuab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ja annab kinnipeetavale õiguse anda selgitusi. Vastavalt selle paragrahvi lg-le 3 distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Distsiplinaarmenetluse protokollile esitavad nõuded on toodud VSE §-des 97 ja 98. Asja materjalidest nähtuvalt on Murru Vangla 17.03.2010 toimunud allumatuse küsimuses viinud läbi distsiplinaarmenetluse, mille käigus on kinnipeetavalt kohe samal päeval võetud seletus /tl 27 pöördel/ ja on kontrollitud K. E. väidete (tema turvalisuse ohtu seadmisest) paikapidavust /tl 28/. 22.03.2010 koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll vastab VSE §des 97 ja 98 sellele esitatud nõuetele ja protokolli on tutvustatud ka kaebajale selle koostamisele järgneval päeval /tl 26/. Tulenevalt
lg-st 1 võib antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vastavalt selle paragrahvi lg-le 3 distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kollektiivsed distsiplinaarkaristused on keelatud.
lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Tulenevalt selle paragrahvi lg-st 41 distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Et
-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi, siis peab distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastama ka haldusaktide õiguspärasusele esitatavatele tingimustele. Seega peab käskkiri sisaldama nii selle andmise õiguslikku kui ka faktilist alust (sh nende omavahelist loogilist sidumist), aga samuti kaalutlusi, kuna antud juhul on tegemist diskretsiooniotsusega. Kohus leiab, et kaevatud käskkiri on eelmärgitud vormi- ja sisunõuetega kooskõlas. Vaidlustatud 23.03.2010. a käskkirjaga on kaebajale tähtaegselt määratud distsiplinaarkaristus – kartserisse paigutamine 15 päevaks nelja kuulise katseajaga. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kinnipeetavale antud (tehtud teatavaks) allkirja vastu. Käskkirjas on põhjalikult põhjendatud, miks K. E.le on valitud just raskeim karistusliik (kehtivate karistuste olemasolu, kinnipeetava üleolev suhtumine, eelnevad karistused ei ole motiveerinud käituma õiguskuulekalt jms) ja miks isikule on määratud sealjuures katseaeg (motiveerib edaspidi käituma õiguskuulekalt). Teatavasti näeb
lg 2 ette, et vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4, kui kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist, jäetakse distsiplinaarkaristus täitmisele pööramata. Kohus nõustub käskkirjas märgituga, et niisugune karistus on proportsionaalne toime pandud süüteoga. Kaebajat ei ähvarda seega kartserikaristuse täideviimine, kui ta ei pane käskkirjas märgitud perioodi jooksul toime uusi distsipliinirikkumisi. Õiguskuuleka käitumise korral puudub kaebajal alus karta karistuse täideviimist, mis oligi ju katseaja määramise eesmärgiks 6 ja peaks olema nii vangla kui ka kaebaja enda huvides. Järelikult sõltub vaid kaebajast endast, kas tal tuleb taluda kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid või mitte. 4. Eelmärgitut arvestades, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on kohus kokkuvõtteks seisukohal, et K. E. on 17.03.2010 pannud toime
p 1 nõuete rikkumise, distsiplinaarsüüteo, keeldudes täitmast vanglaametniku korduvat seaduslikku korraldust, talle on määratud selle eest õiguspäraselt distsiplinaarkaristus, mistõttu K. E. kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul jääb K. E. kaebus rahuldamata ning Murru Vangla ei ole kooskõlas HKMS § 93 lg-ga 1 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.