) ei ole Magistral Kaubanduskeskuse OÜ käsitletav vabatarbijana, mistõttu ei ole Eesti Energia AS poolt kehtiva elektrimüügi lepingu ülesütlemine seadusekohane. 17.03.2010 saatis Konkurentsiamet vastuseks kirja, milles esitas oma seisukohad vastusena kaebusele. 05.04.2010 esitas Magistral Kaubanduskeskuse OÜ kaebuse halduskohtusse Konkurentsameti 17.03.2010 kirja peale. 13.05.2010 tunnistas Konkurentsiamet tagasiulatuvalt kehtetuks 17.03.2010 kirja ning otsustas algatada 11.03.2010 esitatud kaebuse lahendamiseks uue haldusmenetluse ja teha otsus vastavalt
. 07.07.2010 otsusega jättis Konkurentsiamet Magistral Kaubanduskeskuse OÜ kaebuse rahuldamata. Konkurentsiamet leidis, et Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ on Magistral Kaubanduskeskuse OÜ määratlemisel vabatarbijaks 12.02.2010 vabatarbija teatisega Magistral Kaubanduskeskuse OÜ aadressil Sõpruse pst 201/203 Tallinn paikneva tarbimiskoha osas järginud
regulatsiooni ning Eesti Energia AS on järginud
regulatsiooni 23.02.2010 elektrilepingu lõpetamise teatise saatmisel Magistral Kaubanduskeskuse OÜ –le nimetatud tarbimiskoha osas. 06.08.2010 esitas Magistral Kaubanduskeskuse OÜ Konkurentsiameti 07.07.2010 otsusele nr 7.3-3/10-013 kaebuse Tallinna Halduskohtusse. II KAEBUSE MOTIIVID JA TAOTLUS 2.Konkurentsiameti 07.07.2010 otsus nr 7.3-3/10-013, mis puudutab Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ (EEJV) tegevust vabatarbija määramisel, mille tulemusena Eesti Energia AS (EE) saatis elektrienergia müügilepingu lõpetamise teate ning millega jäeti Magistral Kaubanduskeskuse OÜ (MK) kaebus rahuldamata, on vastuolus seadusega ja rikub kaebaja õigust osta elektrienergiat seaduses sätestatud suletud turu hinnaga, mis on praegu oluliselt odavam kui avatud turu elektrihind. Konkurentsiameti (KA) otsusega on rikutud MK õigusi, kuna vaidlustatud otsus on vastuolus
sätestatuga, mille normide kohaselt ei ole MK vabatarbija.Kaebusega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist ja Konkurentsiameti kohustamist teha kaebuse osas uus otsus, millega EEJV tegevus MK vabatarbijaks määratlemisel tunnistatakse
-ga vastuolus olevaks ning selle tagajärjel on kehtetu ka EE poolt elektrienergia müügi lõpetamise teatis. 3.Kaebuse väitel ei ole MK vabatarbija
lg 1 alusel.Vabatarbija määratlemisel tuleb käsitleda koos
lg 1 ja § 12.
lg 1 sätestab tarbija mõiste -tarbija on elektrienergiat oma tarbeks kasutav isik.
lg 1 sätestab vabatarbija mõiste- vabatarbija on tarbija, kes kasutab elektrienergiat selles tarbimiskohas, kus kalendriaasta jooksul ühe või mitme liitumispunkti kaudu on tarbitud vähemalt 2 GWh elektrienergiat. Nimetatud elektrienergia koguse hulka 2 arvatakse ka vabatarbija tarbimiskohas toodetud ja kasutatud eleketrieneriga.
lg 2 sätestab, et elektrienergiat ostev isk on käesoleva seaduse tähenduses tarbija üksnes oma tarbeks kasutatava elektrieneriga osas. Kuna vabatarbija on seaduse järgi seotud otseselt tarbija mõistega, siis seadusest tuleneva tarbija määratluse järgi saab aluseks võtta liitumispunkti kaudu vaid oma tarbeks kasutatud elektrienergia kogust ( § 12 lg 2). Seega § 13 lg 1 sõnastus ”on tarbitud” tähendab otseselt oma tarbeks tarbitud elektrienergia kogust liitumispunkti kaudu. Kaebaja on seisukohal, et ainult tingimusel, kui oma tarbeks tarbitud elektrienergia kogus on vähemalt 2 GWh kalendriaastas, on isik määratletav kui vabatarbija.Kui aga isik ostab elektrienergiat ja seda oma tarbeks ei kasuta, pole ta käsitletav tarbijana(
Seadusandja on
lg 1 defineerinud vabatarbija lähtuvalt järgmistest kriteeriumidest:vabatarbija kui tarbija, tarbimiskogus ( kalendriaasta jooksul vähemalt 2 GWh). Oma seisukohtade õigsuse põhjenduseks viitab kaebaja:
eelmise, s.o. kuni 26.02.2010 kehtinud redaktsiooni § 13 lg 3, kus oli vabatarbija kohta selgelt välja toodud, et koguse hulka ei arvata tarbija ostetud elektrienergia kogust, mida on kasutanud muu isik;
muudatuste seaduseelnõu seletuskirjale, mille kohaselt tunnistatakse § 13 lg 3 kehtetuks, kuna pole vajadust rõhutada, et kellegi teise kasutatud elektrienergia kogust ei arvata vabatarbija kasutatud energiakoguse hulka; samuti
eelmise redaktsiooniga kehtinud majandusja kommunikatsiooniministri 29.09.2008 määrusele nr 83, mille kohaselt vabatarbija kasutas elektrienergiat oma tarbeks ühe liitumispunkti kaudu vähemalt 2 GWh aastas. Kaebuse väitel kui viidatud normide ja seletuskirja kohaselt ei ole oma tarbimine elektrikogus, mida kasutab teine isik, siis kehtivas redaktsioonis on sama mõte väljendatud läbi tarbija mõiste
§-s 12. 4.MK ei tarbi aadressil Sõpruse pst 201/203 elektrit, vaid ostab elektrit ja vahendab väljaspool oma põhitegevust ilma vahendustasuta edasi tarbijatele Magistrali Kaubanduskeskuses, kelle tarbimiskohas on elektrimõõdikud. Ükski tarbija ei tarbi aastas elektrit vähemalt 2 GWh. 5.KA otsuses on valesti kohaldatud materiaalõigusnormi ja on jäetud põhjendamata, millistel juriidilistel alustel on jäetud arvestamata MK seisukohtadega ja õigusliku analüüsiga. KA seisukohad on väljendatud hinnangulistena ja olulistes järeldustes ilma juriidilise alusnormita. KA järeldusel, et EEJV ja EE tegevus ei ole vastuolus
-ga, kuna kaebaja on käsitetav vabatarbijana lähtuvalt
-st, sest tarbib kogu elektrikoguse oma tarbeks, puudub õiguslik alus. Elektrienergiat ostev isik ei ole
tähenduses tarbija, kui ta seda elektrienergiat ise ei tarbi (
lg 2) ja kuna vabatarbija on tarbija (
KA on 08.03.2010 pressiteates aktsepteerinud, et
lg 1 käsitleb koguste osas vaid oma tarbeks tarbimist, käesolevas asjas vaidlustatud otsuses on aga KA sellest seisukohast taganenud ja üritab väita, et säte ei olegi seotud oma tarbeks tarbimisega, samas üritatakse tõendada kogu ostetava elektrienergia kaebaja enda tarbeks tarbimist. Kaebaja leiab, et oluline on kindlaks teha, kas kaebaja tarbib elektrienergiat oma tarbeks või ostab seda enda tarbeks tarbimata müües/vahendades seda edasi.Kui kaebaja oma tarbeks ei tarbi, ei ole kaebuse väitel vabatarbija määratluseks vaja midagi rohkem kindlaks teha. 3 6.Oma tarbeks tarbimine ei ole elektrienergia müük
Põhjendamatult on KA väitnud, et kuna kaebaja vahendab elektrienergiat edasi oma üürnikele, on see oma tarbeks tarbimine.
KA seisukoht, et kuna võrguettevõtja EEJV ja elektrienergia müüja EE jaoks on tarbijaks nendega elektrilepingu sõlminud isik, siis on õige määratleda kogu tarbija elektripaigaldisse müüdud elektrinenergia tarbija tarbimiskoguseks on vastupidine
sätestatule, kus on tarbija selgelt määratletud. Sealjuures on seaduses eraldi defineeritud müük ja reguleeritud müük kinnistu piires, mistõttu on meelevaldne lugeda müüki hoopis oma tarbeks tarbimisena. KA ei märgi, milline säte lubab kõrvale kalduda § 12 lg 1 sätestatud tarbija mõistest ja § 12 lg 2 sätestatust. Kaebuse esitaja leiab, et vabatarbijaks määramise vaidluses ei ole oluline kogu võimalik tarneahel. Asjaolu, kas edasine müük on seaduses reguleeritud piisavalt või ebapiisavalt, ei anna alust kõrvale kalduda seaduses määratletud tarbija ja vabatarbija määratlusest ja laiendada elektrienergia edastamist teistele isikutele hoopis kaebaja enda tarbimiseks. 7.
p 18 kohaselt on müük elektrienergia tasu eest või tasuta üleandmine teisele isikule.
kohaselt on müüja elektrienergiat müüv elektriettevõtja.Nõuded elektriettevõtjatele on sätestatud
2.peatüki 2.jaos.
lg 6 p 1 kohaselt ei kohaldata elektriettevõtjale sätestatud nõudeid müüjale, kes väljaspool põhitegevust müüb elektrienergiat temale kuuluva või tervikuna tema valduses oleva ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel seda ehitist või kinnisasja kasutavad. Vastavalt
sätetele ( § 3 p 18, § 10, § 15 lg 6 p 1)ei saa müüki käsitleda oma tarbimisena, sest müük on
eraldi defineeritud ja ei kuulu oma tarbimise alla. KA väide, et kuna kaebaja müüb kinnistul üürnikele elektrit üüritingimustel ja EEJV ja EE üürnikega lepingulist suhet ei oma, siis tuleb lugeda ka teiste isikute tarbimine kokku kaebaja tarbimiseks, ei põhine õigusnormidel.
ei sätesta tarbimiskoha mõiste osana ehitist või kinnistut, samuti ei sea
tarbija õiguste või kohustuste teket sõltuvusse asjaõiguslikest suhetest. Kasutuslepingu sisu ei puutu elektrituruseadusesse ning lähtuda saab vaid
sätestatust. Kaebaja vahendab ( vastavalt
p 18 on see müük) vastavalt
Seadusest ei tulene, et kinnistu piires toimuv müük ei ole müük, vaid oma tarbeks tarbimine. Juriidiliselt ei oma tähendust, kas elektri vahendamine on vormistatud eraldi sättena üürilepingus või on vormistatud elektri müügileping. Samuti on õiguslikult põhjendamata KA järeldus, et MK konkreetne üürnik ei olegi tarbija, kuigi ta vastab
tarbija määratlusele. 8. Kinnistu liitumispunktist läbiva elektrienergia koguse järgi vabatarbija määramine ei ole kooskõlas
regulatsiooniga. Vabatarbija on defineeritud
lg 1 lähtuvalt järgmistest kriteeriumidest: vabatarbija kui tarbija, tabimiskogus.Seetõttu tuleb
lg 1 kohaldamiseks esmalt selgitada, kas isik vastab seaduses nõutava isikutunnuse nõuetele.
lg 1 tõlgendamisel ei saa mööda minna sättes kasutatud väljendist”vabatarbija on tarbija” andes sealjuures eriliet tähenduse tarbimiskohale. Oma tarbmise kriteerium tuleb selgelt esile seaduseeelnõu seletuskirjast. Tuginemine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukohale, samuti peaspetsialisti seisukohale on põhjendamatu. Sealjuures on EEJV viidanud teate saatmise aluseks olnud õigusaktidena ka
kuni 27.02.2010 kehtinud redaktsioonile ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 29.09.2008 määrusele nr 83, mille mõlema regulatsioonist tulenevalt ”vabatarbija on tarbija, kes kasutab 4 elektrienergiat oma tarbeks” koos seaduseelnõu seletuskirjaga on selge, et mahu arvutamisel on tegemist vaid oma tarbeks kasutatud elektriga. Eeltoodu omakorda kinnitab, et
9.EEJV saatis kaebajale teate 12.02.2010, EE saatis teate 23.02.2010.Seadusemuudatused , mis oleksid olnud aluseks selliste teadete saamiseks, jõustusid alles 27.02.2010.Enne seaduse vastuvõtmist ja jõustumist saadetud teade, mis määratleb isiku vabatarbijaks, ei ole õiguslikult pädev ja ei saa tuua kaasa juridilisi tagajärgi tahteavalduse kättesaamisel. Tahteavalduse tegemise ajal peab olema selle aluseks olev norm kehtiv. 10.KA on leidnud, et kuna
lg 1 ja § 14 alusel tarbija vabatarbijaks määratlemise regulatsioonist ei nähtu võrguettevõtja kohustust kontrollida enne teatiste saatmist tarbija elektrikasutust, siis EEJV ka ei kontrollinud, kuidas MK kasutab liitumispunktides ostetavat elektrienergiat ega tuvastanud tarbija MK elektripaigaldise kaudu toimuvat elektrienergia kasutamist. Kaebuse väitel on võrguettevõtjal kohustus kontrollida tema tarbija tarbimiskogust ja ,kui ta vastab
Kuna vabatarbija määratletakse läbi tarbija, on EEJV kohustus selgitada, kas on isik, kes tarbib oma tarbeks. Kaebuse esitaja selgitas, et ta ei tarbi kogu elektrit enda tarbeks, kuid selgitused jäeti arvestamata. Sealjuures on ebaõige väide, et võrguettevõtjal puuduvad võimalused ja vahendid enne teadete saatmist kontrollida ja tuvastada tarbimiskohas toimuvat. Müügikorraldus ei saa olla aluseks oma tarbeks tarbimise määratlusel. Kaebaja ei ole elektrienergia osas tarbijaks, vaid müüjaks. Asjaolu, et kaebaja vahendab elektrit, ei tähenda, et see ost oleks vajalik tema majandustegevuses enda tarbimiseks või et üürile andmine eeldaks elektri müüki. III VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Konkurentsiamet peab kaebust põhjendamatuks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 12.Seoses kaebuse väidetega vabatarbija teatise ja elektrilepingu lõpetamise teatise saatmiseks õigusliku aluse puudumisega jääb KA vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde. Õigusliku tagajärje saabumise hetkeks 01.04.2010, mis avaldas pooltevahelistele õigussuhetele mõju, olid
muudatused selleks ettenähtud viisil avaldatud ja jõustunud. Teatistest nähtub, et EEJV soovis, et teatises märgitud õiguslik tagajärg saabuks alates 01.04.2010
alusel, EE teatisest aga nähtub, et
muudatuste kohaselt soovib EE, et õiguslik tagajärg saabuks
13. Vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde jääb KA ka seoses kaebuse väidetega võrguettevõtjale
-st tulenevate kohustustega isiku vabatarbijaks määratlemisel.
süsteemsel ja omavahel seotud sätete lugemisel ja tõlgendamisel saab jõuda üksnes ühele järeldusele, et
ei sätesta võrguettevõtjale kohustust järgida ja arvestada
lg 1 alusel isiku vabatarbijaks määratlemisel
§-ga 12, sealhulgas selle lõikega 2. Ühtegi õigusnormi ei saa rebida välja seaduse terviktekstist. 5 Seadusandja on põhimõtteliselt muutnud
-s vabatarbija määratlemise kontseptsiooni ja aluseid. Kui algselt oli oluliselt rõhutatud oma tarbeks tarbimist (
lg 1 ja lg 3 kuni 27.02.2010 kehtinud redaktsioon), siis alates 27.02.2010 kehtivas redaktsioonis ei rõhutata enam oma tarbeks tarbmist, vaid rõhutatud ja esile tõstetud on tarbimiskoha tarbimist. Kui seadusandja oleks kontseptuaalselt soovinud vabatarbija määratlemise jätta selliseks nagu varasemalt, oleks olnud vaid vaja asendada tarbimismahud ning norm oleks edasi töötanud. Kuna võrguettevõtja ja elektrienergia müüja jaoks on tarbijaks nendega elektrilepingu sõlminud isik, käesoleval juhul kaebuse esitaja, siis on õige määratleda kogu MK elektripaigaldisse müüdud elektrienergia MK tarbimiskoguseks tema suhtes EEJV-ga ja EE-ga.Ostetud elektrienergia edasimüümine tarbija MK poolt oma üürnikele tarbimiskohas toimub neil omavahel kokkulepitud üüritingimustel ning EEJV-l ja EEl lepinguline suhe üürnikega puudub. Seetõttu oli EEJV õigustatult järginud MK-le vabatarbija staatuse määramisel MK 2009.a. tarbimiskoguste järgi tarbimiskohas
lg 1 ja § 14 sätestatud regulatsiooni.KA seisukohta kinnitab ka see, et EEJV-l ei ole seaduslikku alust ega võimalust määrata vabatarbijaks MK-ga lepingulistes suhetes olevat üürnikku, sest viimasel EEJV-ga asjakohane õigussuhe puudub ja temale EEJV võrguteenust ei osuta. 14. Kui lähtuda kaebaja käsitlusest
lg 1 ja § 12 seotuse ja ühise kohaldatavuse osas vabatarbija määratlemisel, siis puuduks EEJV-l võimalus määratleda MK üürnik vabatarbijaks
g 1 ja § 14 alusel isegi juhul, kui nimetatud üürnik tarbiks elektrienergiat rohkem kui 2GWh. EEJV saab määratlda vabatarbijaks tema võrguga liitumispunktis ühendatud tarbija, kuid MK üürnikud ei ole võrguettevõtjaga mingisugustes õiguslikes suhetes.Kaebaja üürnik kasutab elektrienergiat kaebaja elektripaigaldises, mitte EEJV võrgus.Seega ka juhul, kui EEJV tuvastaks, et MK üürnik on ületanud
lg 1 märgitud vabatarbija piirmäära, puuduks võrguettevõtjal sellele vaatamata võimalus kõnealust üürnikku vabatarbijaks määratleda, sest ta ei vasta
KA hinnangul on just selliste olukordade vältimiseks seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida vabatarbija määratlemist üksnes läbi tarbimiskoha ( sisuliselt võrgulepingu sõlminud isiku), sest EEJV-l puuduvad adekvaatsed võimalused kaebaja üürnike elektrienergia koguste tarbimist iseseisvalt tuvastada ja kontrollida. Seaduseelnõu seletuskirjast tulenevalt on peetud vajalikuks seaduses otseselt sätestada põhimõte, et vabatarbija määratlemine muudetakse tarbimiskoha põhiseks, samuti pidas seadusandja vajalikuks eemaldada säte, mille kohaselt vabatarbija kasutatud elektrienergia koguse hulka ei arvata kellegi teise kasutatud elektrienergiat.Võrguettevõtjale ei ole
uue redaktsiooniga sätestatud õigust tuvastada, kuidas toimub tarbimiskoha siseselt elektrienergia kasutamine. KA eeltoodud seisukohta toetab Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht, mis on vaidlustatud otsuses toodud, sealjuures on selgitused välja töötanud ametnik, kes on olnud üheks seaduseelnõu ja selle seletuskirja ettevalmistajaks. 15.Ekslik on kaebuse väide, et kaebaja näol on tegemst
kohaselt elektrienergia müüjaga, kes elektrienergia hulgiostjana müüb elektrit oma üürnikele. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2003.a. direktiivi 2003/54/EÜ kohaselt on elektrienergia hulgimüüjate puhul selgelt väljendatud, et tegemist on tegelikult tarbijatega.
-i Riigi teatajs avaldatud tekstis on pealkirjas ülamärkus, mille kohaselt on
väljatöötamisel arvestatud direktiivi 54 nõuetega. Seega on nii 6 viidatud direktiivi kui ka
kohaselt MK tarbijaks ning kaebajat on
KA hinnangul ei ole kaebaja
mõistes müüja ja elektriettevõtja.
mõistes on müüjaks isik, kes on elektriettevõtja ning kes peab järgima
Kuna kaebaja tegutseb
lg 6p 1 sätestatud viisil, ei ole tegemist
Seda seisukohta kinnitab
MK poolt elektrienergia müük oma rentnikele ei allu
regulatsioonile, mistõttu ei ole ka MK tegevuse puhul tegemist elektrienergia müügiga
Kuna kaebaja poolne elektrienergia müük üürnikele toimub üüritingimustel, siis on see otseselt seotud kaebaja majandustegevusega ja on käsitletav kaebaja poolt elektrienergia oma tarbeks tarbimisena
16. Kaebaja peamiseks ja tegelikuks eesmärgks on, et tal oleks võimalik osta elektrienergiat nn ”suletud turu” ( s.o.
KA hinnangul saavad
lg 1 nimetatud ostukohustus ja § 76 lg 1 nimetatud müügikohustus suletud turu hinnaga toimida üksnes nendele tarbijatele ja nendel tingimustel, mis on sätestatud
lg 1 ning kui ei esine
lg 2 esitatud tingimused.
lg 1 kohaselt müüb võrguettevõtja või tema poolt
kohaselt nimetatud müüja nn ”suletud turu” hinnaga elektrienergiat üksnes võrguettevõtja võrguga ühendatud elektripaigaldist valdavale turuosalisele, kui on täidetud kõik samas sättes esitatud tingimused. EEJV on määratlenud MK vabatarbijaks õigesti, s.o vastavalt
Seega on täitmata
MK-l on suletud turu hinnaga õigus osta elektrienergiat üksnes siis, kui MK ostaks muuhulgas elektrienergiat oma tarbeks või müüks kogu ostetud elektrienergia edasi teisele turuosalisele, kellele laieneb
lg 1 sätestatud ostukohustus (
MK ei ole täitnud § 76 lg 1 p 3 esimest nõuet, sest nagu eespool märgitud, on kaebaja tegevus elektrienergia vahendamisel üürnikele otseselt seotud kaebaja majandustegevusega ja on käsitletav MK poolse elektrienergia oma tarbeks ostmisena
Ka ei ole MK puhul
lg 1 p 3 sätestatud nõue täidetud, sest MK müüb kogu ostetud elektrienergia edasi
Kinnistu(tarbimiskoha) elektrienergigaga varustamine oli selle omaniku MK korraldada. Eeltoodust tulenevalt ei ole MK üürnikud käsitletavad selliste turuosalistena, kes peaksid elektrienergiat ostma MK-lt
IV KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT 17.Kolmandad isikud on esitanud oma seisukohad ühiselt ning leiavad, et kaebus on põhjendamatu ja paluvad jätta see rahuldamata. 18.
eesmärk ja mõte on olnud käsitleda vabatarbijatena isikuid, kes omavad ja/või käsitlevad suure tarbimismahuga elektripaigaldist ning
mõte ei ole olnud siduda vabatarbija määratlust asjaoluga, kas kõnealune isk tarbib elektrienergiat oma tarbeks või mitte. Seetõttu leiavad kolmandad isikud, et oma tarbeks kasutamise all mõeldakse igasugust tarbimist, välja arvatud juhul, kus tegemist on võrgu omanikuga
7 Seda seisukohta toetab ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi18.03.2010 kiri KA-le. 19.Asjaolu, et rentnike küljelt vaadatuna on kaebaja käsitletav
lg 6 sätestatud erisustega müüjana , ei ole välistatud tõlgendus, et ühtlasi on kaebaja näol tegemist
kohaselt elektriettevõtjaga, ei välista mingil juhul kaebaja klassifitseerimist vabatarbijaks võrguettevõtja poolt. Seda seisukohta toetavad ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2003.a. direktiivi 2003/54/EÜ art 1 punktid 7, 8 a 11. Art 1 p 7 järgi on tarbija elektri hulgimüüja või lõpptarbija ning p 8 kohaselt on hulgimüüja füüsiline või juriidiline isik, kes ostab elektrienergiat edasimüümiseks võrgus, kuhu ta kuulub, või väljaspool seda. Art 1 p 11 sätestab, et mitte-kodutarbija on füüsiline või juriidiline isik, kes ostab elektrienergiat muuks otstarbeks kui oma majapidamises tarbimine, sealhulgas tootja ja hulgimüüja. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt on see kooskõlas Euroopa õigusaktidega. Sellest võib järeldada, et seadsandjal ei olnud teadlikku ega tahtlikku soovi kehtestada direktiivist erinevat regulatsiooni ja tahe on olnud
kooskõla direktiiviga. Seega asjaolu, et kaebaja ei kasuta kogu tarbitud elektrienergiat oma tarbeks, ei oma tema vabatarbijaks kvalifitseerimisel tähtsust. Kaebaja on ülesütlemisavaldusele eelneva 12 kuu jooksul tarbimiskohas kasutanud üle 2 GWh elektrienergiat. 20. EEJV ei öelnud lepinguid üles 23.02.2010, vaid teavitas viidatud kuupäeval kaebajat asjaolust, et ütleb lepingu üles 31.märtsist 2010.a.
vabatarbijatele elektrienergiat KA poolt kooskõlastatud hinnaga ja vabatarbijail ei ole õigust nõuda KA poolt kooskõlastatud hinnaga müümist. Vabatarbija staatus ja selle rakendumine ei sõltu mitte niivõrd võrguettevõtja tegevusest ehk vastava teate edastamisest, kuivõrd tarbija faktilisest elektrienergia tarbimisest.
sätestab, et vabatarbija kriteeriumidele vastav tarbija peab käituma turul vabatarbijana ehk ostma elektrienergiat kas börsilt või sõlmima enda valitud müüjaga sellekohase lepingu. 21. Lisaks rõhutavad kolmandad isikud, et elektrituru avanemine on Eesti riigi kohustus tulenevalt Euroopa Liidu ühinemislepingust ning kõikvõimalikud samud elektrituru avanemise peatamiseks võivad kaasa tuua Eesti riigi poolt Euroopa Liidu ees võetud kohustuste rikkumise. V KOHTU SEISUKOHT 22.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leidis, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Konkurentsiameti otsus on kooskõlas
ja sellega ei rikuta kaebuse esitaja õigusi. Kohus, nõustudes vastustaja järeldustega, ei pea vajalikuks toodud põhjenduste ülekordamist, sealjuures märgib täiendavalt järgmist. 23. Koos tühistamisnõudega esitatud kohustamisnõudega taotles kaebaja KA kohustamist teha kaebuse osas uus otsus, millega EEJV tegevus MK vabatarbijaks määratlemisel tunnistatakse
-ga vastuolus olevaks ning selle tagajärjel on kehtetu ka EE poolt elektrienergia müügi lõpetamise teatis. Kohus leidis, et kuigi igaühel on õigus esitada taotlus riikliku järelevalve teostamiseks, ei kasva sellest välja isiku subjektiivset õigust nõuda riiklikult järelevalveasutuselt ettekirjutuse tegemist. 8 Halduskohtul on diskretsiooniotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel volitus kontrollida KA poolt riikliku järelevalve teostamisel antud haldusakti õiguspärasust, mitte aga asuda haldusorgani asemel riiklikku järelevalvet teostama. Eeltoodust lähtuvalt tõlgendas kohus kaebust viisil, et kaebuse esitaja soovib KA 07.07.2010 otsuse tühistamist ning kaebuse osas uue otsuse tegemiseks kohustamist. 24. Kuni 27.02.2010 kehtinud
lg 1 kohaselt on vabatarbija tarbija, kes kasutab elektrieneriat oma tarbeks kalendriaasta jooksul ühe liitumispunkti kaudu vähemalt 40 GWh. Sama paragrahvi lg 3 nägi ette, et lõikes 1 nimetatud koguse hulka ei arvata muuhulgas tarbija ostetud elektrienergia seda kogust, mida on kasutanud muu isik. Käsitletava paragrahvi lg 2 sätestas, et alates
lg 1 redaktsioon sätestab:vabatarbija on tarbija, kes kasutab elektrienergiat selles tarbimiskohas, kus kalendriaasta jooksul ühe või mitme liitumispunkti kaudu on tarbitud vähemalt 2 GWh elektrienergiat.Nimetatud elektrienergia koguse hulka arvatakse ka vabatarbija tarbimiskohas toodetud ja kasutatud elektrienergia.
mõlemas ülaltoodud redaktsioonis sätestab § 12 lg 1 , et tarbija on elektrienergiat oma tarbeks kasutav isik. Kohus peab ekslikuks kaebuse seisukohta, et vabatarbija määratlemisel
lg 1 alusel tuleb arvestada
regulatsiooniga ehk
lg 1 märgitud ”tarbijana” tuleb mõista
lg 1 sätestatud tingimustele vastavat isikut ning seetõttu
lg 1 sisalduva väljendiga ”on tarbitud” saab olla silmas peetud vaid oma tarbeks tarbitud elektrienergiat, sest
Nagu kaebuse esitaja ka ise on esile toonud,paiknevad kõnealused sätted, s.o. § 12 ja 13
2.peatüki ”Turuosalised” 1.jaos ”Turuosaliste liigid” ja
nimetatud jao esimese sättena näeb turuosalistena ette elektriettevõtja, tarbija , bilansihalduri ja elektribörsi korraldaja. Teistes sama jao paragrahvides käsitletakse turuosalisi detailsemalt , sealjuures on tarbija ja vabatarbija leidnud käsitlust eraldi paragrahvides . Kaebuse esitaja käsitlus, mille kohaselt tuleb elektriturul esinevate erinevate tarbijate mõistete avamisel kasutatud väljendit ”tarbija” sisustada § 12 lg 1 antud selgitusega,on vastuolus ja ei haaku
teiste sätetega, millel kohus peatub allpool.
erinevad lõiked ning § 13 ülesehitus ja sõnastus on samasugune, nimetades esmalt tarbija liigi ja seejärel esitades pärast väljendit ”..on tarbija”, selle tarbija iseloomustuse. Kui kaebuse esitaja väidab, et väljendi ” tarbija” puhul tuleb alati lähtuda
lg 1 avatud mõistest, siis see põhimõte ei ole rakendatav näiteks juba sama paragrahvi lg 1.1 juures, milles sätestatakse konkreetne elektrienergia kasutuse eesmärk.
Sama paragrahvi lg 1.1 sätestab, et kodutarbija on tarbija, kes kasutab elektrienergiat oma majapidamises eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või 9 kutsetegevusega. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kuni 26.02.2010 kehtinud
redaktsiooni § 13 lg 3 kohaselt lõikes 1 nimetatud koguse hulka ei arvata muu hulgas tarbija ostetud elektrienergia seda kogust, mida on kasutanud teine isik,samuti kaebuse esitaja viidatud majandus-ja kommunikatsiooniministri määruses nr 83 “Vabatarbija aastase elektrienergia tarbimiskoguse määramine”sätestatus, et vabatarbija on tarbija, kes kasutab elektrienergiat oma tarbeks kalendriaasta jooksul ühe liitumispunkti kaudu vähemalt 2 GWh , on väljendatud , et oma tarbimine ei ole elektrikogus, mida kasutab teine isik. Eeltoodu aga ei kinnita kaebuse väidet, et
muudetud redaktsioonis väljendati sama läbi tarbija mõiste ehk teisisõnu ei lükka kaebuse esitaja, tuginedes
kuni 27.02.2010 kehtinud redaktsioonile, milles oli vabatarbija määratletud oma tarbeks elektrienergiat kindlaksmääratud koguses kasutava tarbijana, ümber vaidlustatud otsuse seisukohti. Lisaks on kaebuse esitaja viidanud
27.02.2010 jõustunud seadusemuudatuste eelnõu seletuskirjale osas, milles /../ Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna pole vajadust rõhutada, et kellelgi teise kasutatud energiakogust ei arvata vabatarbija kasutatud energiakoguse hulka.” , mis kaebuse väitel kinnitab kaebuse seisukohtade õigsust. Elektrituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 605 SE III märgitakse seaduse § 13 ja § 14 osas muu hulgas:”Muudetakse § 13 lõiget 1 ja täpsustatakse vabatarbija määratlust, lähtudes seejuures tarbimiskohas tarbitud elektrienergiast. Praegu kehtiv seadus määratleb vabatarbija tema liitumispunktide läbilaskevõime kaudu, mis aga ei anna tarbija tegeliku tarbimise kohta õiget informatsiooni, kuna tarbija võib oma tarbeks tarbida elektrienergiat ka mitme liitumispunkti kaudu, millest ühegi võimsus üksi võetuna ei pruugi olla piisav kogu tarbitava elektrienergia läbilaskmiseks. Seadusemuudatus annab vabatarbija täpsema määratluse, lähtudes tarbimiskohas tegelikult tarbitud elektrienergiast ja mitte liitumispunkti läbilaskevõimest. Tunnistatakse kehtetuks § 13 lõiked 2-5. Praegu kehtiva § 13 lõike 2 tekst on kaasajastatud ning viidud rakendussätetesse, kuna selles sätestatakse tähtaegadega seotud vabatarbija määratluse muutmine. Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna pole vajadust rõhutada, et kellegi teise kasutatud energiakogust ei arvata vabatarbija kasutatud energiakoguse hulka. “. Seega kinnitab eeltoodu seadusandja tahet määratleda vabatarbijad tarbimiskoha järgi, teiseks aga järeldub kõnealusest seletuskirjast, et § 13 lg 3 kehtetuks tunnistamine ei leidnud aset mitte seetõttu, et vabatarbija mõiste avamisel tuleb lähtuda ElT§ 12 lg 1 sätestatud tarbija mõistest ning seetõttu puudub vajadus eraldi rõhutada , et oma tarbeks kasutatud elektrikoguse hulka ei arvata kellegi teise kasutatud energiakogust, vaid põhjusel, et vabatarbija määratlus seostati tarbimiskoha kalendriaasta elektrienergia tarbimisega, mistõttu asjaolu, kuipalju kasutas samas tarbimiskohas mingi allüksus elektrienergiat, ei olnud enam asjakohane.Seega
lg 1 käsitleb konkreetses tarbimiskohas ühe või mitme liitumispunkti kaudu vähemalt 2 GWh tarbimist. 25.Eeltoodud seisukohta tarbimiskoha põhisest vabatarbija määratlusest kinnitab ka seaduses sätestatud regulatsioon vabatarbija määratlemise kohta võrguettevõtja poolt.
tulenevalt kontrollib võrguettevõtja tema võrguga ühendatud tarbija tarbimiskogust kalendriaastas. Vaidlus puudub selles, et käesoleval juhul on EE, EEJV ja MK vahel 01.07.2007 sõlmitud võrgu- ja elektrileping. Vaidlus puudub ka selles, et EE teatisele eelneva 12 kalendrikuu jooksul on Magistral Kaubanduskeskus kasutanud tarbimiskohas üle 2 GWh elektrienergiat, EEJV edastas 2009.a. Magistrali tarbimiskoha, mida ta kasutab oma üürnike elektrienergigaga varustamisel, kaudu 10 elektrienergiat mõlema mõõtepunkti mõõteandmete alusel kokku ca 3,2 GWh. Sealjuures on tuvastatud, et MK üürnike ja EEJV ning EE vahel puuduvad õiguslikud suhted, sest MK üürnikud kasutavad elektrienergiat kaebaja elektripaigaldises, mitte EEJV võrgus. MK poolt Magistrali tarbimiskohas paiknevatele üürnikele on MK müünud elektrienergiat tingimustel, mis on kokku lepitud üürilepingutes MK ja üürnike vahel.
sätestatust ei tulene, et võrguettevõtjal oleks õigus kontrollida teiste kui tema võrguga ühendatud tarbijate tarbimiskoguseid ja määratleda vabatarbijaks isikuid, kes ei ole tema tarbijaiks. Majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas, vastates 13.01.2010 eelnõu teisel lugemisel küsimustele (XI Riigikogu stenogramm, VII istungjärk), selgitas:Vabatarbija mõiste on selles mõttes universaalne, et omandivormi järgi või siis alluvuse, kuuluvuse järgi vahet ei tehta. See on universaalne mõiste. /../Kui mõni suurtarbija, kes on selle definitsiooni järgi vabatarbija, tahaks hakata ennast väiksematesse üksustesse jagama ja kõrvale hiilida, siis niisuguseid asju peaks see uus regulatsioon välistama.” Kohus nõustub KA seisukohaga, et kui lähtuda kaebaja käsitlusest
lg 1 ja § 12 seotuse ja ühise kohaldatavuse osas vabatarbija määratlemisel, siis puuduks EEJVl võimalus määratleda MK üürnik vabatarbijaks
g 1 ja § 14 alusel isegi juhul, kui nimetatud üürnik tarbiks elektrienergiat rohkem kui 2GWh, sest viimane ei vastaks
Asjaolu, et võrguettevõtjale ei ole
-s sätestatud õigust kontrollida ja teha kindlaks tarbimiskoha sisest elektrienergia kasutamist, ei ole
regulatsioonis sisalduvaks ”tühikuks” , vaid kinnitab seadusandja tahet vabatarbija staatuse määratlemiseks tarbimiskoha põhiselt. 26.Mis puutub vastustaja ja kolmandate isikute poolt oma seisukohtade kinnituseks viidatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kirjas sisalduvatele selgitustele ning seaduseelnõu väljatöötamisel osalenud ametniku seisukohtadele, siis nõustub kohus kaebuse esitajaga, et lähtuda tuleb seadusandliku võimu poolt vastu võetud seaduste sõnastusest ning, arvestades, et seaduse tõlgendamise eesmärk on teha kindlaks seaduse mõte, siis seadusandja tahte paremaks mõistmiseks on abistavaks seaduseelnõu seletuskirjad, samuti Riigikogu stenogrammid. Siinjuures on ka oluline tähele panna, milliseks kujunes seadusandja lõplik tahe võreldes esmase seaduseelnõu redaktsiooniga. Samas esineb erandeid, näiteks soodustingimustel vanaduspensionide seadus sätestab, et selgitusi seaduse rakendamise kohta annab Sotsiaalministeerium. Käesoleval juhul ei ole sellist tõlgendamise õigust MKM-le antud. Õige on kaebuse väide, et direktiivid ei ole otsekohaldatavad ning õigused ja kohustused tulenevad siseriiklikust seadusest. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et
väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2003.a. direktiiviga 2003/54/EÜ ning vastustaja on põhjendatult viidanud Riigikohtu 30.03.2006 otsuses nr 3-2-1-06 väljendatud seisukohale, et direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Siinkohal on oluline märkida, et KA on tuginevalt
põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja on käsitletav tarbija, mitte müüjana. 27. Kaebaja väitel on ta elektrienergia müüjaks. KA on põhjendatult leidnud, et
sätted sellist järeldust teha ei võimalda.
mõistes on müüjaks isik, kes on elektriettevõtja ning kes peab järgima
KA seisukohta, et kuna kaebaja tegutseb
lg 6 p 1 sätestatud viisil, ei ole tegemist
mõistes müüjaga, kinnitab elektrienergia müügi regulatsioon, mis on sätestatud
MK poolt elektrienergia müük oma üürnikele ei toimu
elektrienergia müügi sätteis ettenähtu kohaselt ( § 7581) ja seda ei ole väitnud ka kaebaja. KA eeltoodust tulenev järeldus, et seetõttu ei ole MK tegevuse puhul tegemist elektrienergia müügiga
ning § 75-81 mõistes, on kooskõlas
sätestatuga. 28. Vaidlustatud otsuses on KA kooskõlas
sätestatuga piisavalt põhjendanud, miks kaebuse esitajal ei ole võimalik osta elektrienergiat
alusel reguleeritud hinnaga.
lg 1 kohaselt müüb võrguettevõtja või tema poolt tulenevalt
nimetatud müüja
ettenähtud hinnaga elektrienergiat üksnes võrguettevõtja võrguga ühendatud elektripaigaldist valdavale turuosalisele, kui on täidetud kõik samas sättes esitatud tingimused. MK on täitmata
Samuti on asjas kooskõlas seadusega tuvastatud, et MK ei ole täitnud § 76 lg 1 p 3 esimest nõuet, sest nagu eespool märgitud, on kaebaja tegevus elektrienergia vahendamisel üürnikele käsitletav MK poolse elektrienergia oma tarbeks ( majandustegevus) ostmisena
Ka ei ole MK puhul täidetud
lg 1 p 3 sätestatud nõue , mille kohaselt turuosaline müüb kogu ostetud elektrienergia edasi turuosalisele, kellele laieneb
lg 1 sätestatud kohustus, sest MK müüb kogu ostetud elektrienergia edasi
Kuna KA on menetluse käigus selgitanud, et MK korraldas Magistrali tarbimiskoha elektrienergiaga varustamist ja tingimused olid sätestatud sõlmitud üürilepingutes, siis ei ole tegemist turuosalistega, kes peaksid elektrienergiat ostma MK-lt
Kuna kaebuse esitaja ei vasta
lg 1 seatud nõuetele, siis võrguettevõtjal puudub õigus temale
29. Kaebuse esitaja nõustub sellega, et tagajärg võib tahteavalduse puhul saabuda hiljem, ent leiab, et tahteavalduse tegemise ajal peab olema selle aluseks olev õigusnorm kehtiv, et lugeda tahteavaldus tehtuks. Vaidlus puudub selles, et kõnealused
muudatused avaldati Riigi Teatajas 17.02.2010( RT 2010, 8, 40) ning need jõustusid 27.10.2010.a. EEJV 12.02.2010 saadetud vabatarbija teatises ( tl 26) oli märgitud, et teatise saatmise hetkel ei olnud
muudatus veel jõustunud. Teatisest nähtub, et EEJV poolt soovitud õiguslik tagajärg saabuks
alusel alates 01.04.2010.a., s.o.ajal, mil seadusemuudatus oli jõustunud.
lg 1 p 1 kohaselt ei ole võrguettevõtjal alates 01.04.2010 kohustust elektrienergia müümiseks vabatarbijale KA poolt kooskõlastatud hinnaga. Elektrilepingu lõpetamise teate ( tl 27) saatis EE MK-le 23.03.2010, teatises on viidatud
muudatustele ja
elektrilepingute lõpetamise alusena, samuti on elektrilepingute lõpetamise kuupäevana näidatud 31.03.2010.
lg 1 p 4 kohaselt müüjal või võrguettevõtjal on õigus elektrileping üles öelda juhul, kui elektrienergiat müüakse
nimetatud müügikohustuse alusel ning turuosaline ei vasta § 76 lg 1 sätestatud tingimustele. Kuna teatistes olid näidatud edaspidi saabuvad õiguslikud tagajärjed ning vahetult teatiste saatmised ei mõjutanud kuni 01.04.2010 kaebuse esitaja poolt
alusel reguleeritud hinnaga elektrienergia ostmise õigust, siis ei saanud EEJV 12 saadetud vabatarbija teatis ning EE elektrilepingu lõpetamise teade rikkuda kaebuse esitaja õigust osta elektrienergiat seaduses sätestatud suletud turu hinnaga. 30. Kuna tühistamisnõue rahuldamisele ei kuulu, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue. VI MENETLUSKULUD 31.HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna vastustaja ega kolmandad isikud ei ole menetluskulude väljamõistmist HkMS § 93 lg 1 sätestatud korras taotlenud, jäävad kaebuse esitaja kanda tema enese menetluskulud. Lea Kuuse kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.