Aja eest, mil hagimenetlus oli peatatud, ei saa viivist nõuda, kuna see on hea usu põhimõttega vastuolus. Alternatiivselt palus kostja väljamõistetava viivise suurust vähendada. Viivise põhjendatud suurus on nimetatud perioodil 4601 krooni ja 80 senti ning selle aluseks peab olema lepingujärgne intress, mitte kokkulepitud viivisemäär. Järgneva perioodi osas on viivise suurus hageja andmetel 1 124 658 krooni ja 20 senti, kusjuures selle arvutuslikuks aluseks on lepingujärgne intress. Hageja arvutustele kostja vastu ei vaielnud, kuid jäi seisukohale, et viivise väljamõistmine ei ole nimetatud perioodi osas põhjendatud. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada hagi osaliselt ja jätta menetluskulud hageja kanda. Seoses tagasivõetud tuvastusnõudega olid kostja väidetavad menetluskulud 1/3 tema õigusabikulude üldsummast. Viidatud menetluskulud palus kostja sõltumata muust vaidlusest hagejalt välja mõista. Maakohtu otsus ja selle põhjendused 2 3. Harju Maakohus rahuldas 22.01.2010 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 687 808 krooni ja 71 senti ning kohtukulud 81 000 krooni. Nõude, milles hageja palus tunnistada tema õigust laenulepingust tuleneva rahalise nõude rahuldamiseks pandieseme arvelt, jättis kohus läbi vaatamata. Vaidlus puudub põhivõla 1 407 778 krooni ja intressivõla 134 081 krooni osas ning nimetatud summad tuleb kostjalt välja mõista. Enne 1.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse
RS § 12 lg 1 järgi alates 1.07.2002
-s sätestatut ja kohus lähtus
sätetest.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Nimetatud sätte lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Oma sisult on krediidileping selline laenuleping, mis on suunatud tasu (ehk intressi) eest laenamisele.
kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
järgi on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Lähtuvalt tarbijakrediidilepingu mõistest on tarbijakrediidileping krediidileping, mille poolteks on majandusvõi kutsetetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja. Tarbijakrediidilepinguga on tegemist, kui krediidivõtja on füüsiline isik ning krediidi võtmine ei ole seotud nimetatud isiku iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Seega on määrav, et tehing teostatakse erahuvides, mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega. Kostja sai 7.06.2001 poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt hagejalt 1 548 667 krooni laenu ja kohustus selle tagastama graafikujärgsete osamaksetena. Lepingujärgne intressimäär oli lepingu p 2.2 järgi 13% aastas ning lepingujärgne viivis 0,2% päevas (t.lk 67). Nähtuvalt lepingu p-st 2.10 oli laenusumma kasutamise sihtotstarve AS Tatari Majad võlgnevuse tasumine panga ees. Seega eesmärk, mis seondub kostja majandus- ja kutsetegevusega. Järelduvalt hageja ning AS Tatari Majad vahel sõlmitud kootöölepingust tegutses kostja AS Tatari Majad maaklerina, kusjuures aktsiaseltsi esindas kostja (t.lk 194). Lepingu kohaselt kohustus maakler vahendama hagejale lepingute sõlmimist kolmandate isikutega korterite müümiseks. Seega ei vasta kostja kui krediidisaaja tarbija mõistele ning leping on käsitletav krediidi-, mitte tarbijakrediidilepinguna.
lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist nõuda. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Viivise suuruseks on kokkulepitud viivismäär, kokkuleppe puudumisel seadusjärgne viivisemäär. Viivise määras (päevas 0,2%) on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud ning kokkulepitud viivisemäär ei ole ka tavatult kõrge või ebamõistlikult kostjat kahjustav. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et viivise kokkuleppelist suurust seadus ei piira ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa 3 viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Vaidlusalune viivisemäär lepiti kokku lepingu põhitingimustes, mitte lepingu üldtingimustes (tüüptingimustes). Seega on lepingujärgne viivisemäär rakendatav ning lähtuvalt hageja arvutustest on nõude suurus 21 291 krooni ja 51 senti. Lepingujärgsest viivisemäärast on hageja lähtunud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 26.02.
Kohus ei erista kostjat kui füüsilist isikut AS-st Tatari Majad. Otsuses puuduvad põhjendused, millest järelduks, et kostja ei olnud tarbijaks. Ekslik on kohtu käsitlus, et kõnesoleva lepingu põhitingimused ei ole vaadeldavad tüüptingimustena. Hageja ei toonud esile, et kõnesolev leping, sh selle põhitingimused, erinevad oluliselt kõigist teistest sel ajal hageja poolt sõlmitud lepingutest tarbijatega. See, kas tingimus on tüüptingimus või mitte, ei sõltu sellest, kuidas seda nimetatakse, määrav on tingimuse sisu. Tegemist on hageja tüüptingimusega, mille sisu ei saanud kostja mõjustada. Seda väidet hageja ei vaidlustanud. Viivise sedavõrd suures ulatuses väljamõistmine oli tingitud kohtu seisukohast, et kostja ei olnud hageja ees tarbijaks tarbijakrediidilepingu järgselt. Siiski tuvastas kohus õigesti, et kostja majanduslik seis on raske. Hageja 19.04.2005 tabelis, mis puudutab viivitusintressi arvestamist perioodil 30.05.2003-26.02.2004, on aastaseks viivitusintressimääraks märgitud 72%, mis ühe päeva kohta teeb 0,2% (arvestus on tehtud põhimõttel, et aastas on 360 päeva). Tegemist on lepingujärgse viivismääraga, mis pole aga õiguspärane. Kohus ei motiveerinud, miks ei ole õige kostja väide, et kõnesoleva tarbijakrediidilepingu põhitingimuste p 2.4 on tühine osas, milles see näeb ette viivise määra päeva kohta (0,2%) osas, mis ületab
lg-ga 1, § 113 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga 1 ettenähtud lubatavat viivise määra päeva kohta, ning et kõnesolev tühisus tuleneb ka
§-st 421. Otsusest ei nähtu, miks kohus ei leidnud, et hageja viivise arvestus perioodil 30.05.2003-26.02.2004 on väär. Istungil avaldatu kohaselt on kostja hinnangul õigeks summaks 4601 krooni ja 80 senti, kuna aasta kohta võetud viivise määr on ülemäärane. Kohus ei vastanud kostjale, et viivismäära suurus kuni 26.12.2003 sai olla 13% aastas ja alates 27.12.2003-26.02.2004 20% aastas. Kohus jättis tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemisjärgsel perioodil ei lähtunud hageja enam sellest, et viivismäär aasta kohta oleks 72%. Väär on kohtu järeldus, et kuna pärast lepingu ülesütlemist lähtus hageja lepingujärgsest intressist, mitte aga lepingulisest viivismäärast (0,2%), siis on hageja teinud viivise nõude osas mõistlikke mööndusi, kuna hageja ei saanudki lepingulisest viivismäärast kui ülemäärasest lähtuda. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja väidete kohta, et viivis, arvestatuna alates 27.02.2004, on esitatud hea usu põhimõtte vastaselt hilja. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-100-07 kohaselt on hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks mh ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu ning et pikema aja jooksul õiguse kasutamatajätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud pahauskne ja kujutab endast kostjale kahju tekitamise katset. Lisaks ei saa sellist viivisnõude esitamist pidada mõistlikuks, sh mõistliku aja möödumise tõttu nõude esitamisel (
). Nõue isiku vastu esitatakse hea usu printsiibi järgi kõigepealt isikule vahetult, mitte läbi kohtu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei esitanud suuremat viivise nõuet kostja vastu ka oma 19.04.2005 arvestuste tabelis, kuigi selleks hetkeks oli lepingu ülesütlemisest (hageja versiooni alusel) möödas rohkem kui aasta, ning suuremat viivise nõuet ei olnud hageja esitanud ka 2.06.2005 seisuga, mil käesolevas asjas menetlus peatati. Puudub kohtu hinnang kostja järeldusele, et taoline hageja käitumine andis kostjale alust uskumuseks, et hageja ei esitagi täiendava perioodi osas viivise nõuet. Hageja 18.10.2006 võlateatis on esitatud umbes 2,5 aastat pärast kõnesoleva lepingu ülesütlemist. 5 Sellest teatisest möödus omakorda ligikaudu 2,5 aastat, kui hageja esitas uuesti kostja suhtes viivise nõude (suurendatud kujul). Kohus ei tuvastanud hageja 18.10.2006 võlateatise (t.lk 512) pinnalt, kuidas oli kalkuleeritud ja milline oli viivise suurus, mida hageja kostjalt selle võlateate põhjal nõudis. Esitatud viivise nõue ei lange täielikult kokku selle viivise nõudega, mis on esitatud 18.10.
lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud 7 lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Kui lepinguprojekti koostas üks lepingupool, siis oleks pidanud lepingu tüüptingimusele tuginev teine pool tõendama, et ta tegi ettepanekuid konkreetse lepingupunkti muutmiseks, kuid teine lepingupool tema ettepanekutega ei arvestanud. Apellant ei ole menetluses niisugustele asjaoludele tuginenud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Maakohtu käsitlus on kooskõlas seadusega. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on maakohus mõistnud välja viivise laenulepingust tuleneva intressimääraga, s.o 13% aastas. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kui asuda seisukohale, et pooltevaheline leping nr 1245 oleks tarbijakrediidileping, oleks hagejal õigus saada kostjalt viivist
§-s 113 sätestatud intressimääras ning perioodi 16.03.2004 – 31.12.2005 eest sel ajal kehtinud
lg 1 sõnastuse kohaselt lepinguga ettenähtud intressimääras, millele lisandub 7% aastas, s.o 20% aastas. Hageja on maakohtus taotlenud viivise väljamõistmist eelnimetatud määrades, mistõttu on viivise väljamõistmine kaevatavas kohtuotsuses toodud summades ja määrades põhjendatud isegi juhul, kui laenulepingu puhul oleks tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Vastavalt
lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 peab nimetatud taotluse rahuldamiseks olema tuvastatav, et hageja kasuks esimese astme kohtu poolt välja mõistetud viivis on ebamõistlikult suur.
lg 1 kohaselt võib kohus ebamõistlikult suurt leppetrahvi maksmiseks kohustatud poole taotlusel mõistliku suuruseni vähendada, arvestades seejuures eelkõige isikupoolset kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus lahendas asja TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes esitatud nõudest. Kostja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Apellandi väide, et hageja ei ole talle viivisenõuet alates hagiavalduse kohtule esitamisest esitanud, ei ole õige, sest hageja saatis 18.10.2006 kostjale võlateatise, milles muuhulgas nõudis viivisvõla tasumist. Samuti nähtub 19.04.2005 esitatud arvutustabelist, et hageja on esitanud kohtule oma nõuete detailsemad arvutustabelid 26.02.2004 seisuga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kostjale avaldanud, et ta loobuks oma viivise nõuetest. 18.10.2006 kirjalikust võlateatisest nr 10/2690 nähtuvalt on hageja üheselt mõistetavalt nõudnud kostjalt laenulepingust tulenevat viivise tasumist. Nõue ei ole esitatud põhjendamatult hilja. Riigikohus on asunud seisukohale, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu otsused 3-2-1-137-06 p 23, 3-2-1-70-03 p 13). Käesolevas asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid kostjale aluse väita, et hageja oleks kasutanud oma õigust nõuda viivist hea usu põhimõtte vastaselt. Riigikohus on asunud lahendis 3-2-1-709-09 p-s 14 seisukohale, et viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisnõudest enne teavitatakse või mitte. Ekslik on kostja väide, et hagejal ei ole ta vastu nõudeid ja et hageja ei ole õigustatud saama tasu raha kasutamise eest ega viivist laenuraha tagastamiskohustuse rikkumise eest. Kostja pidi aru saama, et saadud laen tuleb tagasi maksta ja et tal lasub vastav laenuraha tagastamise kohustus. Maakohus on tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et kokkulepitud viivisemäär ei ole tavatult kõrge ega kostjat ülemäära koormav ning pooled on selles kokku leppinud lepingu põhitingimustes. Viivise vähendamise aluseks ei saa olla käesoleval juhul ka kostja väide, et hagejal on teadaolevalt hea majanduslik seis. Arvestades, et väljamõistetud viivis ei erine oluliselt kohustuse täitmisega viivitamisel tekkinud kahjust, ei ole alust viivise vähendamiseks. Kostja ei ole põhivõlga tasunud. Antud asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse viivise summa vähendamiseks, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus ka alternatiivselt esitatud taotluse osas, st viivise vähendamiseks kuni 75 000 kroonini, jätta rahuldamata. Vastustaja on õigesti märkinud, et selline vähendamine riivaks hageja 8 õigustatud ootust saada kostjale väljastatud laenusumma kasutamise eest tasu ja see oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Alates laenulepingu ülesütlemisest kaotab võlausaldaja õiguse saada intresse ja tal tekib sellest hetkest õigus saada võlgniku kasutuses oleva raha kasutamise eest viivitusintressi. Viivise väljamõistmata jätmine või vähendamine kostja poolt soovitud suuruseni tooks kaasa olukorra, kus laenulepingu kohustusi rikkuv isik oleks soodsamas olukorras võrreldes isikuga, kes laenusaajana korrektselt täidaks oma lepingulisi kohustusi. Maakohus on õigesti märkinud, et menetluse peatamine toimus kostja taotlusel. Hageja ei nõustunud kostja poolt esitatud menetluse peatamise taotlusega (II kd lk 444) ja on leidnud, et kostja venitab sellega alusetult (II kd lk 465), kuid samas oma õigust vaidlustada 2.06.2005 määrust ei ole kasutanud. Maakohus leidis, et menetluse peatamine sisaldas kahepoolseid õiguslikke riske. Kohus on eeltooduga ja kostja majandusliku seisuga arvestades leidnud, et alates 21.05.2009 viivise väljamõistmine oleks kostja jaoks ülemäära koormav ja mõistnud viivise välja summas 1 145 949 krooni 71 senti ning jätnud hagi rahuldamata hageja 20.05.2009 esitatud täpsustatud nõudes mõista viivis välja kuni põhivõla tasumiseni (II kd lk 441-443). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 96 000 krooni, jättis tuvastusnõude esitamisel tasutud riigilõivu 60 krooni hageja kanda ja rahuldas kostja õigusabikulude nõude 15 000 krooni ulatuses ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt välja hagejale 81 000 krooni. Kostja tugines apellatsioonkaebuses kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 3, mille kohaselt ei ole menetlusosalisel õigus nõuda menetluskulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja. Samasugusele seisukohale on asunud ringkonnakohus ka otsuse nr 2-04-1265 p-s 13. Kuigi hageja ei ole vaidlustanud temalt kostja õigusabikulude katteks 15 000 krooni väljamõistmist, on ringkonnakohus seotud apellandi nõudega (TsMS § 639 lg 1, § 439), kes palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Eespooltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks viivise osas alust ei anna, kuid menetluskulude osas tuleb otsus tühistada ja jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluses pooled kulude hüvitamist ei taotlenud ja kulud jäävad neid kandnud poole kanda. Ulvi Loonurm Margo Klaar Ele Liiv 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.