← Eesti

3-08-2155/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 32lg-d 4, 41 ja 42)).

OÜ Taida juhatuse liige selgitas, et põhivara kasutati 100% maksustatava käibe tarbeks. Maksuhalduri hinnangul kasutas OÜ Taida põhivara nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks. Kuna teistsugust protsenti maksuhaldurile ei teatatud, arvestas maksuhaldur põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise protsendi maksustatava käibe suhtena kogu käibesse. OÜ Taida maksustatav käive koosnes transporditeenusest, alajaamade territooriumide hooldustöödest, kasvava metsa raieõiguse müügist ja heina müügist. Ei ole millegagi põhjendatud, et OÜ Taida kasutas videokaamerat, digikaamerat, sõiduautot Lexus, talverehve, mälupulka ja kaablit ainult transporditeenuste osutamise, alajaamade territooriumide hooldustööde, kasvava metsa raieõiguse müügi ja heina müügi tarbeks.

  1. augusti
  2. a arvete kohaselt on ostetud digikaamera ja videokaamera, käibemaks 1 676 krooni on
  3. a augustikuu maksustatavast käibest põhivara sisendkäibemaksuna maha arvatud ning
  4. a lõpus ei ole nimetatud sisendkäibemaksu 1/5 osa korrigeeritud vastavalt põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele.
  5. mai
  6. a arve kohaselt on ostetud sõiduauto Lexus, käibemaks 118 627 krooni on
  7. a maikuu maksustatavast käibest põhivara sisendkäibemaksuna maha arvatud;
  8. novembri ja 9 novembri
  9. a arvete järgi on ostetud talverehvid, mälupulk ja kaabel, käibemaks 2 607 krooni on
  10. a novembrikuu maksustatavast käibest põhivara sisendkäibemaksuna maha arvatud.
  11. a 2

(10)3-08-2155 lõpus ei ole eelnimetatud sisendkäibemaksu (1 676 krooni + 118 627 krooni + 2 607 krooni) 1/5 osa korrigeeritud vastavalt põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele. Kontrollimisel saadud
  1. a maksustatava käibe (85 475 krooni) osatähtsus kogukäibest (2 265 475 krooni) on 4%. Maksuvaba käive on 2 180 000 krooni. Kontrollimisel saadud
  2. a maksustatava käibe (375 167 krooni) osatähtsus kogukäibest (590 167 krooni) on 64%. Maksuvaba käive on 215 000 krooni. Kontrollimisel on vähendatud
  3. a detsembrikuu sisendkäibemaksu 322 krooni ja
  4. a detsembrikuu sisendkäibemaksu 8 850 krooni (121 krooni + 8 729 krooni) võrra;
  5. OÜ Taida esitas
  6. oktoobril
  7. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti maksuotsus tühistada. Kohtuotsuse apelleeritavat osa puudutavad kaebuse põhjendused: Kaebajal ei olnud selliseid kaupu ja teenuseid, mida ta kasutas nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks. Ta kasutas ainult otsearvestust ega pidanudki eraldi mingit arvestust pidama. Kinnistute müükide puhul olid kaasatud vahendajad, kellele selle eest tasuti ja nendelt arvetelt sisendkäibemaksu maha arvatud ei ole. Kaebaja ei ole teinud kulutusi reklaamile, ei käinud kinnistuid ostjatele näitamas jne. Seda tegid vahendajad. Seega on kaebaja põhjendatult rakendanud otsearvestust ega pea teisi meetodeid rakendama.
  8. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.
  9. Tallinna Halduskohtu
  10. detsembri
  11. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati LMTK maksuotsus selle uuendatud redaktsioonis, v.a maksuotsuse p 3.1.2, millega määrati OÜ-le Taida täiendavaks tasumiseks käibemaks 9 172 krooni. Kaebaja kasuks mõisteti proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega välja menetluskulu 15 600 krooni. Kohtuotsuse apelleeritud osaga seonduvad põhjendused: 1) kaebaja on esile toonud, et maksuhaldur asus korrigeerima sisendkäibemaksu mahaarvamisi ka auto, rehvide, videokaamera, mälupulga, fotoaparaadi ja kaabli soetamiselt (maksuotsuse p 2.1.3), kuid kaebajal puudusid sellised kaubad ja teenused, mida ta kasutas nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks, mistõttu oli põhjendatud ainult otsearvestuse kasutamine. Maksuhaldur aga väidab, et olukorras, kus kaebaja maksustatav käive koosnes transporditeenusest, alajaamade territooriumide hooldustöödest, kasvava metsa raieõiguse ja heina müügist, pole millegagi põhjendatud seisukoht, et kaebaja kasutas video- ja digikaameraid, sõiduautot Lexus, talverehve, mälupulka ja kaablit ainult kirjeldatud maksustatava käibe tarbeks, kuigi paralleelselt toimus ka maksuvaba käive. Kohtuvaidluse käigus maksuotsuse punkti 2.1.3 ja maksuotsuse lisa 1 muutes nõustus maksuhaldur kaebajaga, et lugedes põhivara

§ 2

lg 3 p 1 järgi kaubaks, tuleb põhivara sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise proportsiooni arvestamisel maksustatava käibe ja kogu käibe suhte arvutamisel mitte arvestada põhivara võõrandamist

§ 32lg 2 järgi.

  1. a detsembrikuu sisendkäibemaksu vähenduseks loeti nüüd endise 325 krooni asemel 322 krooni ja
  2. a detsembrikuu sisendkäibemaksu vähenduseks 18 928 krooni asemel 8 850 krooni ehk teisisõnu, kaebajale p-ga 2.1.3 tasumiseks määratud käibemaks vähenes 19 253 kroonilt (325+18 928) 9 172 kroonile (322+8 850) ehk kokku 10 081 krooni (19 2539 172); 2) maksuhalduri seisukoht on aktsepteeritav. Kaebaja ei ole vastavalt MKS § 150 lg-le 1 tõendanud, et maksuotsuse p-des 1.1.3 ja 2.1.3 käsitletud käibemaksusumma ostetud põhivaralt (va kinnistud) on määratud valesti. Pelgalt kinnitus, et kaebajal puudusid sellised 3

(10)3-08-2155 kaubad ja teenused, mida ta kasutas nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks, pole piisav. Põhivara soetamisel fikseeritakse, millises proportsioonis omandatud põhivara eeldatavalt järgnevalt kasutatakse maksustatavaks käibeks ja ainult vastavalt sellele proportsioonile arvestataksegi sisendkäibemaks maha (ülejäänud sisendkäibemaks jääb kauba hinda). Arvestades vaatluse all oleva põhivara soetamisel tasutud käibemaksu maksustatavast käibest tervikuna maha ja jättes järgnevalt vastavad korrigeerimised tegemata, eeldati vaikivalt, et põhivara (autosid, rehve, kaameraid, mälupulka jmt) kasutatakse ainult maksustatava käibe, s.o antud profiiliga firma puhul kõrvalteenuse jaoks. Täiendavas seisukohas (tl 105) kaebaja ise tunnistab, et „autosid ei ole soetatud ainult selleks, et osutada transporditeenust /…/. Autosid on peamiselt kasutatud kinnisvarabüroo tegevuse, raieõiguse ostu-müügi ja metsamaade jne tegevuse tarbeks - /…/. Transporditeenus on ainult üliväike osa.“ Selline seletus on tõepärane, haakudes maksuhalduri vaatenurgaga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. OÜ Taida apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ning tühistada uue otsusega maksuotsus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus leidis vääralt, et maksuhalduri seisukoht seoses sisendkäibemaksu korrigeerimisega (auto, rehvide, arvuti, videokaamera, mälupulga, fotoaparaadi ja kaabli soetamine) on aktsepteeritav ning kaebaja pole tõendanud, et käibemaks ostetud põhivaralt (va kinnistud) on määratud valesti. Kaebaja selgitas, et tal ei olnud selliseid kaupu ja teenuseid, mida ta kasutas nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks ning kuna ta kasutas ainult otsearvestust sisendkäibemaksu mahaarvamisel, ei pidanudki ta eraldi mingit arvestust pidama. Jääb mõistetamatuks, kuidas kaebaja peaks veel oma seisukohti tõendama ja selgitama. Lisaks kaebaja selgitas, et kinnistute müükide puhul olid kaasatud vahendajad, kellele selle eest ka tasuti ja nendelt arvetelt sisendkäibemaksu maha arvatud ei ole. Kaebaja lisas kaebusele ka tõendid vahendusteenuse ostmise kohta. Maksuhaldur ei ole vastu vaielnud asjaolule, et nimetatud kuludelt ei ole sisendkäibemaksu maha arvatud; 2) kohtuotsus ja maksuotsus muudetud redaktsioonis on omavahel vastuolus. Kohus leidis, et Ränga ja Mikomihkli kinnistute näol on tegemist põhivaraga. Muudetud maksuotsuse tabelid „Maksustatava käibe (kontrollimisel saadud) osatähtsus kogukäibest“ ja „Põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimine
  2. a ja
  3. a detsembrikuus“ võtavad aga proportsiooni arvestamisel ja põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel arvesse nende kinnistute müügihindu, mis loetakse tabelites maksuvabaks käibeks.
  4. aastal on loetud maksuvabaks käibeks 2 180 000 krooni, mis on Ränga kinnistu müügihind.
  5. a osas on loetud maksuvabaks käibeks 215 000 krooni, millest 65 000 krooni on Mikomihkli kinnistu käive ja ülejäänud käive on Kevade kinnistu müügist hinnaga 150 000 krooni.

§ 32

lg 2 kohaselt ei võeta maksustatava käibe ja kogu käibe suhte arvutamisel arvesse põhivara võõrandamist, kaasa arvatud juhul, kui maksukohustuslane on

§ 16lg 3 kohaselt kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu lisanud.

Seega on kohus kohaldanud materiaalõiguse normi ebaõigesti; 3) kui nõustuda kohtuga, et Kevade kinnistu võõrandamine ei ole põhivara võõrandamine, on ka sel juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise korrigeerimine vale.

  1. aastal tekkis maksuvaba käive Kevade kinnistu müügist, mis toimus
  2. mail
  3. a. Kaebaja on
  4. aastal tasunud põhivara soetamisel käibemaksu 121 234 krooni järgmiselt: 1) AS Hansa Liising Eesti
  5. mai
  6. a arve alusel 118 627 krooni; auto sai kaebaja kätte
  7. mai
  8. a üleandmise-vastuvõtu aktiga; 2) FIE Meelis Nau
  9. novembri
  10. a arve (talverehvid) 4

(10)3-08-2155 alusel 2 075,18 krooni; 3) OÜ EQ Computer
  1. novembri
  2. a arve (mälupulk ja kaabel) alusel 531,60 krooni. Arvestades asjaolu, et maksuvabalt võõrandati kinnisasi
  3. mail
  4. a ning kõnealused kaubad soetati pärast maksuvaba käivet (autot oli kaebajal võimalik kasutada maksuvaba käibe tarbeks 2 päeva, mida ei saa pidada määravaks), on selge, et neid kaupu ei saanudki maksuvaba käibe tarbeks kasutada.

§ 32

lg 4 kohaselt lähtutakse põhivara ning põhivara tarbeks soetatud kauba ja saadud teenuse sisendkäibemaksu mahaarvamisel põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise prognoositavast osatähtsusest. Sisendkäibemaksu korrigeeritakse vastavalt põhivara ning põhivara tarbeks soetatud kauba ja saadud teenuse tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele sisendkäibemaksu korrigeerimise perioodi jooksul. Käesolevas asjas ei olnud võimalik soetatud kaupu või teenuseid kasutada maksuvaba käibe tarbeks, sest maksuvaba käive toimus enne kaupade soetamist, millelt sisendkäibemaks maha arvati. Seega on halduskohus vääralt kohaldanud ka

§ 32

lg-t 4; 4) fotoaparaati ja videokaamerat (sisendkäibemaksu summa 335 krooni) ei ole seoses Kevade kinnistu ostu ega müügiga kasutatud. Vahendusteenus osteti sisse ja seetõttu puudus vajadus kinnistute müügiks pilte teha.

  1. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohus järeldas õigesti, et auto, rehvid, videokaamera, mälupulk, fotoaparaat ja kaabel ei saanud olla soetatud üksnes maksustatava käibe tarbeks. Kaebaja on kogu põhivara soetamisel tasutud käibemaksu
  2. a augustis ning
  3. a mais ja novembris arvestatud käibest maha arvanud. Osaühing kasutas kõnealust põhivara nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe tarbeks. Väide, et põhivara kasutati üksnes maksustatava käibe (transporditeenuse osutamine, alajaamade territooriumide hooldustööd, kasvava metsa raieõiguse ja heina müügi) tarbeks, ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole teinud sisendkäibemaksu korrigeerimist, lähtudes põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise prognoositavast osatähtsusest põhivara soetamise aastal. Kaebaja on jätnud aasta lõpus tegemata

§ 32

lg-tes 4, 41 ja 42 ettenähtud korrigeerimised (1/5 osa sisendkäibemaksust iga aasta lõpus viie aasta jooksul vastavalt tegelikule kasutamisele maksustatava käibe tarbeks); 2) kohus leidis, et kuna Eesti seadusandluses ei ole defineeritud põhivara mõistet, tuleb lähtuda maksumaksja enda kehtestatud reeglistikust raamatupidamise sise-eeskirjade näol. Konkreetne reeglistik tuleneb aga lisaks kaebaja raamatupidamise sise-eeskirjadele ka kaebaja majandusaasta aruannetest. Kaebaja

  1. a ja
  2. a majandusaasta raamatupidamise aastaaruannete lisades on märgitud materiaalse põhivara kohta järgmist: 1) materiaalne põhivara on vara, mille kasutamisiga on pikem kui üks aasta ja mille soetamismaksumus ületab 3 000 krooni; 2) materiaalseks põhivaraks loetakse ettevõtte enda majandustegevuses kasutatavaid varaobjekte, mille soetusmaksumus on alates 3 000 kroonist ja mille kasulik eluiga on üle ühe aasta. Seega on kaebaja pidanud aastatel 2005 ja 2006 soetatud põhivarade klassifitseerimisel oluliseks asjaolu, et need osaleksid ettevõtte majandustegevuses ning täidetud oleksid mõlemad tingimused: maksumus üle 3 000 krooni ja kasutusiga üle ühe aasta. Kaebaja on neist tingimustest ka kinni pidanud, sest
  3. juunil
  4. a Äriregistrile esitatud majandusaasta aastaaruandes kajastati Ränga kinnistu müüki summas 2 180 000 krooni müügituluna.
  5. a majandusaasta aastaaruande parandus esitati Äriregistrile pärast maksuhalduri
  6. juuni
  7. a järelepärimist seoses käibemaksu tagastusnõudega ning
  8. juuli
  9. a korraldusega kontrolli alustamise kohta. Ränga kinnistu oli kaebaja omanduses vähem kui aasta.
  10. oktoobril
  11. a sõlmiti võlaõiguslik müügileping ja avaldus eelmärke kinnitamiseks. Selle lepinguga ei saanud kaebaja Ränga kinnistu omanikuks. Kinnistu omandas kaebaja
  12. veebruaril
  13. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Kohus on ekslikult 5

(10)3-08-2155 märkinud kinnistu omandamise ajaks
  1. oktoobri
  2. a ning järeldanud, et tegemist oli põhivaraga. Mikomihkli kinnistu soetamise aastal
(2006)on kaebaja majandusaasta aastaaruande järgi seadnud materiaalse põhivarana kajastamise tingimuseks majandustegevuses osalemise ja omandis olemise üle ühe aasta. Nimetatud kinnistu oli kaebaja omandis 134 päeva, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja poolt kehtestatud põhivara kajastamise tingimustest tulenevalt on tegemist käibevaraga. Seega on õige maksuotsuse järeldus, et lisaks Kevade kinnistu müügile oli ka Ränga ja Mikomihkli kinnistute müügi puhul tegemist käibevara müügiga; 3) kaebaja põhitegevusalaks
  1. a ja
  2. a majandusaasta aruannete järgi olid kinnisvaratehingud.
  3. a tegevusaruandes on aga lisaks märgitud, et põhiline müügitulu saadi kasvava metsa raieõiguse müügist. Seda kinnitavad ka majandusaasta aruande lisas 10 toodud andmed müügitulu kohta. Kuna vaidlusalused kaubad on soetatud ilmselt pikemaks ajaks, toob vastustaja välja kaebaja müügitulu näitajad aastate 2006-2008 kohta. Kasvava metsa raieõiguse müük moodustas
  4. a 89% ja
  5. a 99% maksustatavast käibest. Sõiduautot renditi kaebaja juhatuse liikmele, OÜ-le Geosnap või selle juhatuse liikmele. Kasvava metsa raieõiguse müüki on deklareeritud
  6. a üksnes novembris ja
  7. a üksnes mais. Kaebaja väited vaidlusaluste kaupade soetamise kohta ainult maksustatava käibe tarbeks ei ole tõendatud, sest kasvava metsa raieõiguse müük on aastas sisuliselt ühekordne tehing ja sõiduauto rentimisest saadud tasu on minimaalne (sümboolne). Samal ajal on maksuvaba käivet deklareeritud
  8. a 4 314 306 krooni,
  9. a 12 318 690 krooni ja
  10. a 8 567 759 krooni. Sõidukite isiklikuks tarbeks kasutamine nähtub eelkõige maksuotsuses välja toodud sõiduautole tehtud kuludest (
  11. a 42 311,6 krooni ja
  12. a 867 418,82 krooni, sh maasturi Lexus maksumus 777 663 krooni). Kaebaja juhatuse liikmel endal ei ole liiklusregistris registreeritud sõidukeid. Kohtu arvates on kaebaja veenvalt näidanud, et kulutused bensiinile vastasid ca 1000-le läbisõidukilomeetrile kuus, mis on kinnisvaraarendusega tegeleva firma puhul igati mõistlik, kindlustamaks kümmekond edasitagasi sõitu müüdavale objektile ning juhatuse liikme lähetused. Kaebaja kasutas kinnisvara müükidel palju teiste kinnisvarafirmade vahendusteenust, mistõttu puudus mõistlik põhjus sõita „kümme korda edasi-tagasi“ müüdavatele kinnistutele; 4) eeltoodu tõttu ei ole vastustaja arvates alust kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuses näidatud põhjustel.
  13. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas kaebaja taotluse vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks ja järgmised seisukohad: 1) vastustaja on esitanud eksitavaid väiteid ja teinud ebaõigeid järeldusi. Kaebaja juhib veelkord tähelepanu asjaolule, et autot, rehve, mälupulka ja kaablit ei olnud maksuvaba käibe tekkimise ajal olemas ja seega ei saanud kaebaja neid kasutada maksuvaba käibe tarbeks, nagu näeb ette

§ 32lg 4.

Maksuvaba käive tekkis Kevade kinnistu võõrandamisest

  1. mail
  2. a, auto saadi kätte
  3. mail ja muud asjas novembris
  4. a; 2) kuna seadusandja ei ole põhivara mõistet defineerinud, on võimalik igal maksumaksjal see ise määrata. Maksuhaldur on viidanud kaebaja
  5. a ja
  6. a majandusaasta aruannetele. Aastaga 2005 puudub käesoleval asjal seos ning selle aasta aastaaruanne ei oma asjas tähtsust. Kaebajal olid raamatupidamise sise-eeskirjad (kinnitatud
  7. jaanuaril
  8. a), millest kohus on otsuse tegemisel ka lähtunud. Sise-eeskirjade p 2.10 järgi on materiaalseks põhivaraks vara, mida käsutatakse majandustegevuses pikema ajavahemiku jooksul kui üks aasta või mille soetusmaksumus on suurem kui 3 000 krooni. Kuna Ränga ja Mikomihkli kinnistute soetushinnad olid üle 3 000 krooni, oli nende näol tegemist kaebaja põhivaraga. Kevade 6

(10)3-08-2155 kinnistut (omandati 2 500 krooni eest ja oli kaebaja omandis vähem kui üks aasta) siseeeskirjade p 2.10 kohaselt osaühingu põhivaraks lugeda ei saa; 3) seoses vastustaja osutatud
  1. a majandusaasta aruande muutmisega on juba kaebuses märgitud, et maksuhaldur käsitleb asjaolusid valesti ning tehtud järeldused on otsitud. Maksuhaldur alustas üksikjuhtumi kontrolli
  2. juuli
  3. a korralduse alusel
  4. juulil
  5. a. Seega muudeti aruannet
  6. juunil
  7. a enne kontrolli alustamist. Aruannet muudeti, sest
  8. oktoobril
  9. a sõlmiti võlaõigusleping ja seati eelmärge, tagamaks omandiõiguse üleminekut kaebajale. Lepingu esemeks oli Karli kinnistu jagamise tulemusel moodustatav Ränga kinnistu hinnaga 10 krooni/m2, millest oli enne lepingu sõlmimist tasutud 30 000 krooni.
  10. veebruaril
  11. a sõlmiti asjaõigusleping. Kuna jagamisel sai Ränga kinnisasja suuruseks 1,84 ha, siis hinnaks kujunes 184 000 krooni, millest 30 000 krooni oli tasutud
  12. a ja 154 000 krooni
  13. a. Ilmselt ei pannud raamatupidaja tähele, et tegemist oli ühe ja sama kinnistuga, ning kajastas
  14. a raamatupidamises 154 000 kroonise põhivarana Ränga kinnistu ja 30 000 kroonise põhivarana ka Karli kinnistu. Vastavad lepingud esitas kaebaja halduskohtule. Seega oli algses majandusaasta aruandes kaebajal kajastatud kinnistu, mida tal pole kunagi olnud, mistõttu tuligi aastaaruannet muuta. Muutmist ei tinginud maksuhalduri kontroll vmt asjaolud; 4) maksuhalduri väitel oli Ränga kinnistu kaebaja omanduses vähem kui aasta, sest
  15. oktoobri
  16. a lepinguga ei saanud kaebaja kinnistu omanikuks. Maksuhalduri seisukoht tekitab nõutust, sest maksuotsuses on nõustutud, et kinnistu oli kaebaja omanduses üle aasta, kuid peetud kinnistut müügiootel käibevaraks põhjusel, et kinnistul majandustegevust ei toimunud. Vastustaja väide kinnistu kaebaja omandis olemise kohta vähem kui aasta tuleks jätta tähelepanuta ja lähtuda selles osas maksuotsuses märgitud seisukohast; 5) vastustaja väited seoses sõiduautodega on vastuolulised. Vastustaja ei esitanud apellatsioonkaebust, mistõttu jäävad autode võimalikku isiklikku kasutamist puudutavad väited arusaamatuks. Pole selge, kas soovitakse väita autode kasutamist maksuvaba käibe tarbeks, või et neid ei kasutatud ettevõtluses, ning kuidas see seondub apellatsioonkaebusega; 6) vastustaja peab õigeks maksuotsuse järeldust, et lisaks Kevade kinnistu müügile oli ka Ränga ja Mikomihkli kinnistute müügi puhul tegemist käibevara müügiga. Halduskohus leidis, et Ränga ja Mikomihkli kinnistud olid põhivaraks. Kuna maksuhaldur ei ole kohtuotsust vaidlustanud, on väide asjakohatu; 7) vastuses on toodud kaebaja poolt aastatel 2006-2008 deklareeritud maksuvaba käibe suurused.
  17. aastale viitamine on asjakohatu, kuna see ei puuduta kontrollitavat perioodi. Viidatud maksuvaba käive on väärtpaberitehingud ning

§ 32lg 2 2.

lausest tulenevalt selliseid väärtpaberitehinguid proportsiooni arvestamisel arvesse ei võeta. Kaebaja kordab, et ta rakendas otsearvestust ning tema maksuvaba käive lisaks väärtpaberite võõrandamisele oli põhivara võõrandamine (kinnisasjad). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kui ringkonnakohus tuvastab sama seadustiku §-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ta seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega. 7

(10)3-08-2155 Ringkonnakohus ei tuvastanud HKMS §-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumist, mistõttu on ta seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega. Eelnev tähendab seda, et ringkonnakohus kontrollib halduskohtu otsuse põhjendatust üksnes apelleeritud osas. Kohtuotsusega tühistati vaidlustatud maksuotsus: 1) osas, millega määrati täiendav käibemaks 15 012 krooni seoses maksuhalduri tuvastatud asjaoluga, et Ränga, Mikomihkli ja Kevade kinnistute müügi puhul ei olnud tegemist põhivara müügiga (maksuotsuse p-d 1.1.1 ja 2.1.1); 2) osas, millega määrati täiendav käibemaks 9 150 krooni sõidukite omatarbelt (maksuotsuse p 1.1.2 ja 2.1.2); 3) osas, millega määrati 17 316 krooni tulumaksu erisoodustustelt ja 25 512 krooni sotsiaalmaksu erisoodustustelt (maksuotsuse p 1.2, 2.2 ja 2.3). Maksuhaldur kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Kohtuotsusega jäeti maksuotsus jõusse osas, millega määrati täiendav käibemaks 9 172 krooni seoses asjaoluga, et kaebaja ei korrigeerinud põhivara (välja arvatud kinnistud) sisendkäibemaksu (maksuotsuse p 1.1.3 ja 2.1.3). Selles osas on kaebaja esitanud halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, taotledes maksuotsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata. Seega tuleb ringkonnakohtul järgnevas käsitluses lähtuda asjaolust, et maksuotsus on muus osas tühistatud.
  1. Kaebaja märgib õigesti, et 9 172 krooni suuruse käibemaksu määramise osas maksuotsust jõusse jättes on kohus jätnud tähelepanuta, et selle summa kujunemist mõjutab maksuotsuse tühistatud osa. Kaebaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et maksuotsuse p-s 2.1.3 teises ja kolmandas tabelis on proportsiooni arvestamisel ja põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel arvestatud Ränga, Mikomihkli ja Kevade kinnistute müügihindadega. Kaebaja tähelepanek on õige. Maksuotsuse p 2.1.3 tabelis „Maksustatava käibe (kontrollimisel saadud) osatähtsus kogukäibest“ lahtris 4 on
  2. a puhul osatähtsus 4% saadud järgmiselt: maksustatav käive 85 475 krooni + maksuvaba käive ilma väärtpaberitehinguteta, va põhivara 2 180 000 krooni = 2 265 475 krooni, millest maksustatav käive 85 475 krooni moodustab 4%.
  3. a puhul on osatähtsus 64 % saadud järgmiselt: maksustatav käive 375 167 krooni + maksuvaba käive ilma väärtpaberitehinguteta, va põhivara 215 000 krooni = 590 167 krooni, millest maksustatav käive 375 167 krooni moodustab 64%. Lahtris 3 „Maksuvaba käive ilma väärtpaberitehinguteta, va põhivara“ kajastub kolme maksuotsuses ja halduskohtu otsuses käsitletud kinnistu müügi käive, mida maksuhaldur otsust tehes ei lugenud erinevalt kaebajast põhivara võõrandamiseks.

§ 32

lg 2 kohaselt ei võeta maksustatava käibe ja kogu käibe suhte arvutamisel arvesse põhivara võõrandamist. Ehkki kohus leidis, et Ränga ja Mikomihkli kinnistud on põhivara ja Kevade kinnistu mitte, on kohus maksuotsuse p-des 1.1.1 ja 2.1.1 märgitud käibemaksu osas tühistamisega lahendanud vaidluse selle üle, kas tegemist on põhivara müügiga, kaebaja kasuks ja keelanud sisendkäibemaksu korrigeerimise kõigi kolme kinnistu puhul. Lisaks kaebaja poolt osutatule märgib ringkonnakohus, et viidatud tabeli lahtris 2 kajastatud maksustatav käive on kontrolli tulemusena saadud maksustatav käive. Maksuotsuse p 2.1.3 8

(10)3-08-2155 esimesest tabelist, milles kajastatakse kaebaja poolt deklareeritud maksustatavat käivet, ja maksuotsuse lisaks 1 oleva tabeli lahtritest 2, 3 ja 4 selgub, et kaebaja deklareeritud maksustatav käive oli
  1. a 65 135 krooni ja
  2. a 344 657 krooni, kontrolli tulemusena leidis aga maksuhaldur, et maksustatav käive on vastavalt 85 475 krooni ja 375 167 krooni. Maksuotsuse lisa 1 lahtrit 4 maksuotsuse p-s 2.1.2 sisalduva tabeliga kõrvutades on näha, et vahe tuleneb sõiduautode omatarbe käibemaksuga maksustamisest. Ka selles osas tühistas kohus maksuotsuse. Olukorras, kus maksuotsus on muus kui põhivara (välja arvatud kinnistud) sisendkäibemaksu korrigeerimise osas tühistatud, ei ole alust ka selles osas täiendava käibemaksu määramiseks. Kui maksuotsuse p 2.1.3 tabeli „Maksustatava käibe (kontrollimisel saadud) osatähtsus kogukäibest“ lahtris 3 „Maksuvaba käive ilma väärtpaberitehinguteta, va põhivara“ on tulemiks 0 krooni, on maksustatava käibe osatähtsus kogu käibest 100% ning sel juhul on maksuotsuse p 2.1.3 tabeli „Põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimine
  3. a ja
  4. a detsembrikuus“ lahtris 8 „Muudatus“ tulemiks samuti 0 krooni. Apellatsioonimenetluses aga vaieldakse just selle üle, kas nimetatud lahtris kajastatud summad 322 krooni + 121 krooni + 8 729 krooni = 9 172 krooni on kaebajale täiendavalt tasumiseks määratud õigesti. Kuna halduskohtu poolt jõusse jäetud osas on maksu määramine lahutamatult seotud halduskohtu poolt tühistatud ja apelleerimata osas maksu määramisega, tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebus rahuldada ja tühistada kohtuotsus osas, milles kaebus rahuldamata jäeti ning tühistada maksuotsus ka selles osas.
  5. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul vaja poolte muude väidete suhtes seisukohta võtta. Maksuhalduri vastuses sisalduvat seisukohta, et Ränga, Mikomihkli ja Kevade kinnistud ei olnud põhivara ning sõidukeid kasutati ka isiklikuks otstarbeks, st et maksuotsusega määrati maks tervikuna õiguspäraselt, saanuks maksuhaldur kaitsta kohtuotsust apelleerides. Kaebaja apellatsioonkaebuse piiridest väljumata ei saa ringkonnakohus nende seisukohtade õigsust kontrollida.
  6. Kaebuse rahuldamise tõttu ka osas, milles kohus selle rahuldamata jättis, tuleb ringkonnakohtul vastavalt HKMS § 93 lg-le 4 muuta halduskohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 17 528 krooni, sh riigilõiv 2 588 krooni ja esindaja kulu 14 940 krooni. Arvestades kaebuse rahuldatud osa suurust (77 071 krooni ehk ~89% nõude mahust), mõistis halduskohus HKMS § 92 lg 2 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 600 krooni. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb kaebuse tervikuna rahuldamise tõttu vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud täies ulatuses, s.o 17 528 krooni.
  7. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 4 779 krooni, sh riigilõiv 459 krooni ja esindaja kulu 4 320 krooni. Riigilõivu tasumist tõendab
  8. detsembri
  9. a maksekorraldus nr
  10. Esindaja kulu kandmist tõendavad advokaadibüroo
  11. detsembri
  12. a arve nr 200912047 koos spetsifikatsiooniga (õigusteenuseks apellatsioonkaebuse koostamine) ja
  13. detsembri
  14. a maksekorraldus nr 962 nimetatud arve tasumise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajaliku ja põhjendatud 9
(10)3-08-2155 menetluskuluga HKMS § 93 lg 5 mõttes ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 92 lg 1 alusel välja mõista. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.