Obsah (5)

§ 28§ 6§ 4§ 92§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1658 Haldusasi Seafood International

§ 28; § 31 lg 4).

1 ASJAOLUD

2. juulil 2008 esitas Seafood International OÜ Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele taotluse lõppkasutuse loa saamiseks tagasiulatuva jõuga alates
3. juunist 2007, et rakendada tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine lõppkasutuse eesmärgil soolatud kalamarjale kaubakoodiga
5. septembri 2008 otsusega nr 10-1/867 väljastati lõppkasutuse luba nr LK/0026/EE1000EE alates
6. septembrist 2008 ning keelduti loa tagasiulatuva jõuga väljastamisest Komisjoni määruse 2454/93/EMÜ, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele 2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTSRS) art 294 lõike 3 alusel, kuivõrd leiti, et majanduslik vajadus ei ole konkreetsel juhul tõendatud, kuna kaebuse esitaja ei ole importinud kaupa, millele tagasiulatuva jõuga luba taotletakse.
8. augustil 2008 alustas PMTK tollideklaratsioonide järelkontrolli, kontrollides Seafood International OÜ eest ning NT Logistika AS-i poolt ajavahemikul
9. jaanuarist 2007 kuni
10. septembrini 2008 esitatud 14 tollideklaratsiooni, millega deklareeriti kalamarja vabasse ringlusesse lubamine.
11. jaanuaril 2010 koostas PMTK kontrollakti, kus leiti, et
12. jaanuari 2008 tollideklaratsioonis 08EE1110EE90108630 on kalamari osaliselt valesti klassifitseeritud – deklaratsiooni oli märgitud kaubakood 0305200030, ent maksuhalduri hinnangul pidanuks see olema
13. Kaebuse esitaja esitas kontrollaktile vastuväite, pidades maksuhalduri seisukohta ekslikuks. Seepeale tegi PMTK
14. aprillil 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/7873-4, milles nõustus osaliselt eriarvamuses toodud seisukohtadega ning määras uue kaubakoodi ja täiendavalt tasumisele kuuluva maksusumma üksnes sellele osale kalamarjast, mille puhul olid erinevate ekspertide poolt tehtud ekspertiiside tulemused erinevad.
16. aprillil 2010 esitas Seafood International OÜ PMTK-le taotluse
17. juulil 2008 esitatud lõppkasutuse loa taotluse osas läbiviidud haldusmenetluse uuendamiseks ja tagasiulatuvalt lõppkasutuse loa väljastamiseks alates
18. juunist 2007, asudes seisukohale, et haldusmenetluse uuendamise aluseks olevate uute tõendite ja asjaoludena tuleb käsitleda PMTK
19. aprilli 2010 maksuotsust ja selles toodud siduvaid järeldusi ning PMTK poolt
20. jaanuaril 2008 tollideklaratsiooni 08EE1110EE90108630 korrigeerimist
21. aprillil 2010, mille tulemusena on imporditud kaubaks kalamari kaubakoodiga 1604309010 ning seega tõendatud loa väljastamise aluseks olev majanduslik vajadus.
23. mai
24. a teavituskirjas nr 12.2-3/7873-6 teatas PMTK, et jätab kaebuse esitaja taotluse läbi vaatamata ning haldusmenetluse uuendamata. PMTK leidis, et maksuotsus ei ole uus tõend või asjaolu haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44 lg 1 p 2 tähenduses. Samuti märgiti teavituskirjas, et siduva tariifinformatsiooni taotlusel olevast kauba kirjeldusest nähtuvalt oli Seafood International OÜ hiljemalt
25. augustiks 2006 aru saanud kalamarja rubriikidesse 0305 ja 1604 klassifitseerimise erisustest ning isegi kui lugeda maksuotsust uueks asjaoluks, mis võimaldaks menetluse uuendada, siis ei oleks Seafood International OÜ-l võimalik ÜTSRS art 294 lõikes 3 sätestatud majandusliku vajaduse ja täiendavate eelduste mittetäitmise tõttu saavutada loa andmist tagasiulatuvalt alates
26. juunist
27. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
28. Seafood International OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes PMTK
29. mai 2010 teavituskirja nr 12.2-3/7873-6 tühistamist ning PMTK kohustamist asja uuesti otsustamiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et teavituskirja näol on tegemist haldusaktiga halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 4 lg 1 tähenduses, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-50-

1. Kaebuse esitaja toob välja, et vaidlusaluses 2 teavituskirjas ei ole viidatud taotluse läbi vaatamata jätmisel HMS § 14 lõikele 6, vaid kirjas on sisuliselt hinnanud menetluse uuendamise taotluse põhjendatust. Menetluse uuendamise võimalikkuse osas peab kaebuse esitaja asjakohatuks vastustaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-6-04, kuna seal ei käsitletud haldusmenetluse uuendamist tingivaid asjaolusid, vaid täiendavalt ilmnenud asjaolusid, mis annaksid aluse varem tolli poolt määratud maksusummat maksukohustuslase kahjuks korrigeerida. Samas märgib kaebuse esitaja, et ta ei ole ka leidnud, et käesoleval juhul oleks menetluse uuendamise aluseks tollipoolse halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumine. Asjakohatuks peab kaebuse esitaja ka vastustaja viidet HMS §-le 15 lõigetele 2 ja 3, kuna käesoleval juhul ei jäetud taotlust läbi vaatamata nende sätete alusel.
2. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et ta oleks juba enne
3. aprilli 2010 maksuotsuse tegemist pidanud aru saama kalamarja rubriikidesse 0305 või 1604 klassifitseerimise erisustest, kuivõrd vastustaja oli aastate vältel andnud vastukäivat teavet kauba tariifse klassifitseerimise kohta. Siinkohal toob kaebuse esitaja välja, et taotles juba
4. novembril 2004 lõppkasutuse loa väljastamist kalamarjale, mida puhastatakse, nõrutatakse ja pakendatakse Eestis, asudes tookord seisukohale, et see tuleb klassifitseerida rubriiki 1604 koodiga 1604 30 90 10, samas kui maksuhalduri ametnikud asusid seisukohale, et see tuleks klassifitseerida siiski rubriiki 0305 (tollimaksumäär 0%) ning soovitasid kaebuse esitajal esitada eesmärgipärase kasutamise loa väljastamise taotluse lõpetamise avaldus ning taotleda siduva tariifiinformatsiooni (edaspidi STI) väljastamist. Järgnevalt märgib kaebuse esitaja, et esitas
5. augustil 2006 STI taotluse, pakkudes kaaskirjas võimalust esitada kauba näidiseid ning avaldas valmisolekut vastata täpsustavatele küsimustele. Kaebuse esitaja selgitab, et maksuhalduri ametnikud ei pidanud näidiste lisamist ja küsimuste esitamist vajalikuks, küll aga palusid muuta taotluses kauba kirjeldust, põhjendades seda sellega, et kauba nimetus kalamari on STI väljastamisel üldnimetus ning STI-s ei pea olema loetletud kõik vastavad kalamarja liigid ning selgitasid, et kaubale määratav kood ei sõltu kalamarja liigist ja et STI laieneb sarnastele toodetele. Kaebuse esitaja märgib, et neist juhistest lähtudes muutis ta STI taotlust ning märkis kaubandusliku nimetuse ja lisateabe lahtrisse üksnes ühe liigi kalamarja, mispeale väljastati talle
6. oktoobril 2006 STI otsus nr EE 6480/21/06, mille kohaselt tuli klassifitseerida rubriiki 0305 kaup (rääbise mari), mis vastas järgnevale kirjeldusele: „Imporditav kalamari: kollane, soolatud min 2%, organiosadega, jahutatud või külmutatud, inimtoiduks. Puhastatakse, nõrutatakse ja pakendatakse Eestis,“ millest kaebuse esitaja lähtus ka kauba klassifitseerimisel
7. jaanuari 2008 tollideklaratsioonis nr 08EE1110EE
8. Kaebuse esitaja selgitab samas, et pakkus enne tootmisprotsessi algust korduvalt maksuhalduri ametnikele võimalust tootmisprotsessi vaadelda, tehes omalt poolt kõik, et tollile oleks tagatud igakülgne ja täielik ülevaade tollijärelevalve all oleva kaubaga tehtavatest toimingutest, ent vaatlus viidi läbi alles järelkontrolli raames
9. oktoobril
10. Eeltoodule viidates leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduri ametnikud on andnud kaebuse esitajale varasema haldusmenetluse käigus teavet, mis ei ühti
11. aprilli 2010 maksuotsuses nr 12.2-3/7873-4 sisalduvate vastustaja järeldustega. Kaebuse täienduses toob kaebuse esitaja välja ka selle, et see, et kauba tariifse klassifitseerimisega seonduv konkreetsel juhul kaugeltki selge ei olnud, tõendavad täiendavalt Põhja MTK esindajate poolt haldusasjades nr 3-08-353 ja 3-08-829 toimunud halduskohtumenetluse käigus kohtuistungitel esitatud väited, mille kohaselt oli konkreetsel juhul tegemist piisavalt keerulise vaidlusküsimusega, mille lahendamine eeldas kauba tariifse klassifitseerimisega seonduvate asjaolude igakülgset ja täielikku uurimist, sh spetsialisti kaasamist. 3
12. Kaebuse esitaja märgib, et lõpliku motiveeritud seisukoha Seafood International OÜ eest esitatud tollideklaratsioonidel deklareeritud ja vabasse ringlusse lubatud kalamarja tariifse klassifitseerimise, deklareeritud tolliväärtuse ja importimisel tasumisele kuuluvate maksude tasumise õigsuse osas kujundas maksuhaldur
13. aprilli 2010 maksuotsuses, korrigeerides seejuures oma varasemaid seisukohti, mis tähendab, et kuni maksuotsuse tegemiseni ei olnud selge, kas ja millises ulatuses on maksuhaldur valmis oma järeldusi ja hinnanguid muutma ning milliseks need kujunevad.
14. Kaebuse esitaja leiab samuti, et ÜTSRS art 294 sätestatud majandusliku vajaduse esinemise ja täiendavate eelduste täitmise nõue on täidetud ning eesmärgipärase kasutamise loa väljastamine tagasiulatuvalt alates
15. juunist 2007 on võimalik. Siinkohal märgib kaebuse esitaja esmalt seda, et vaidlusaluses teavituskirjas on maksuhaldur küll leidnud, et see ei ole võimalik, ent ei ole oma seisukohta põhjendanud. Samas on kaebuse esitaja seisukohal, et käesoleval juhul võimaldavad tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud lugeda loa tagasiulatuva jõuga väljastamise eeldused täidetuks või täidetavaks. Majandusliku vajaduse kriteeriumi osas märgib kaebuse esitaja, et
16. septembril 2008 keelduti lõppkasutuse loa tagasiulatuva jõuga väljastamisest põhjusel, et kaebuse esitaja ei ole selle kaubakoodiga kaupa importinud, samas tuvastati
17. aprilli 2010 maksuotsuses, et
18. jaanuari 2008 tollideklaratsiooniga vabasse ringlusse lubatud keta kalamari oleks tulnud just selle koodiga klassifitseerida, mis tähendab seda, et kaebuse esitaja importis kaubakoodiga 1604309010 klassifitseeritavat kaupa juba ligikaudu pool aastat enne loa taotluse esitamist. Kaebuse esitaja leiab seega, et vastustajast tuleneval põhjusel on ära langenud faktiline alus, millele tuginedes viimane keeldus kaebuse esitajale lõppkasutuse loa tagasiulatuvast väljastamisest. Lisaks märgib kaebuse esitaja sedagi, et tolli järelkontrolli põhjalikkus välistab võimaluse kahelda kauba samasuses, seda enam, et kaebuse esitaja ei importinud ega ostnud samal ajaperioodil ühtegi teist partiid vastavat kaupa ning seega on võimalik kõnealust kaupa tagasiulatuva perioodi osas hõlpsalt identifitseerida ning samuti on võimalik vajaduse ilmnemisel täita kauba olukorra reguleerimiseks vajalikke formaalsusi, kuna järelkontrolli käigus esitas Seafood International OÜ vastustajale muuhulgas tootmise aruanded, mis tõendavad kalamarja töötlemist.
19. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa rääkida pettusele või ilmsele hooletusele viitavate asjaolude esinemisest, kuna kaebuse esitaja juhindus kauba tariifsel klassifitseerimisel maksuhalduri ametnike poolt antud juhistest ning vastustaja poolt väljastatud dokumentaalsest teabest, sealhulgas käesoleva ajani kehtivast STI-st. Samuti märgib kaebuse esitaja, et pakkus korduvalt maksuhalduri ametnikele võimalust viibida kauba tootmise juures, täites seega igakülgselt tal lasuvat kaasaaitamiskohustust.
20. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millistele tuvastatud faktidele tuginedes saab vastustaja väita, et Seafood International OÜ raamatupidamisarvestuses ei ole võimalik tagantjärele veenduda soodustatud tariifimenetluse kohaldamise eelduseks olevas kauba täielikus tegelikus töötlemises, arvestades, et toll on läbiviidud tollideklaratsiooni järelkontrolli käigus eelnevalt juba asjassepuutuvate kaebuse esitaja raamatupidamise dokumentidega tutvunud ja dokumentide kontrollimisel selgunud asjaolusid detailselt analüüsinud
21. jaanuaril
22. a koostatud kontrollaktis nr 12.2-3/7873-
24. Kaebuse esitaja ei nõustu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole võimalik täita olukorra reguleerimiseks vajalikke formaalsusi. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et rahandusministri
25. mai 2006 määruse „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 8 lg 2 tulenevalt ei ole sama § 8 lg 1 p-des 1-4 sisalduvad piirangud mitte tähtajatud, vaid 4 nende alusel on tollil võimalik keelduda tollideklaratsioonis muudatuste tegemisest kuni kindlate tingimuste saabumiseni, s.o kuni läbiviidud kontrolli lõpuni ja maksusumma sissenõudmiseni (tasumiseni) ning käesoleval juhul on mõlemad eeldused täidetud. Ka märgib kaebuse esitaja, et eelviidatud määruse § 8 lg 3 eesmärk on välistada deklaratsiooni kehtetuks tunnistamine asjassepuutuva isiku taotlusel olukorras, kus nimetatud isiku suhtes on algatatud tollideklaratsiooni järelkontroll, mis hõlmab ajavahemikku, kuhu kõnesolev tollideklaratsioon kuulub ning seegi piirang kehtib kuni järelkontrolli tulemuste selgumiseni. Kaebuse esitaja viitab ka ÜTSRS art 251 p 1c ning leiab, et ekslikud on kõik vastustaja poolt kaebusele koostatud vastuses esitatud väited, mille kohaselt välistavad siseriiklikus rakendusaktis sisalduvad tingimused tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise või selles muudatuste tegemise. VASTUSTAJA SEISUKOHT
26. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et vaidlusaluse teavituskirja näol ei ole tegemist haldusaktiga, kuivõrd kaebuse esitaja taotlus jäeti läbi vaatamata. Vastustaja märgib samuti, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-6-04, et uueks asjaoluks, mis õigustab haldusmenetluse uuendamist, saab olla ainult uus faktiline asjaolu, mitte halduspraktika või õigusaktide tõlgenduse muutumine. Vastustaja viitab taotluse läbi vaatamata jätmise alusena HMS § 14 lg 6 punktile 2 ning § 15 lõigetele 2 ja 3 ning leiab, et OÜ Seafood International taotluses võib kõrvaldamata puudusena käsitada seda, et taotluses ei ole märgitud uusi asjaolusid, mis võiksid olla aluseks uuendamisele, samas ei ole tegemist puudusega, mida saaks kõrvaldada. Siinkohal toob vastustaja paralleeli kohtumenetlusega, kus samuti on võimalik kaebus tagastada ilma seda eelnevalt käiguta jätmata, kui on ilmne, et kaevatav haldusakt või toiming kaebuse esitaja õigusi ei riku. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-80-04, kus leiti, et kui maksuhaldur on seisukohal, et haldusmenetluse uuendamiseks puudub alus, siis peab ta menetlema isiku pöördumist tavalise märgukirjana ning vastama maksukohustuslasele kirjaga, milles selgitatakse, et menetluse uuendamiseks puudub alus ja taotlus jäetakse läbi vaatamata.
27. Vastustaja leiab, et PMTK
28. aprilli 2010 maksuotsus ei ole käsitletav menetluse uuendamist võimaldava olulise uue tõendina HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses, kuna menetlust on võimalik uuendada üksnes siis, kui isik ei olnud uutest tõenditest algse haldusmenetluse ajal teadlik, käesoleval juhul on aga maksuotsus antud üldjoontes teabe pinnalt, mis ei saanud kaebajal ebaselge olla ka tollideklaratsiooni esitamise hetkel. Siinkohal märgib vastustaja, et kaebuse esitaja eesmärgiks on see, et lõppkasutuse loa tagasiulatuva väljaandmisega saavutaks ta maksuhalduri määratud täiendava maksukohustuse vältimise. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja ja maksuhalduri ametnike vaheline varasem kirjavahetus on toimunud limiteeritud teabe pinnalt ning seda ei ole võimalik käsitleda nii üheselt nagu kaebaja on seda teinud. Vastustaja viitab kirjavahetusele, kus ametnik selgitab vajadust hankida STI, et ebakindlast olukorrast tingitud riske maandada. Samas selgitab vastustaja, et STI väljastatakse ettevõttele kirjelduse alusel ning see kehtib seni, kuni isik tagab kauba vastamine esitatud andmetele, antud juhul tuvastati aga järelkontrollimenetluses, et imporditud kaup kuulub vähemasti osaliselt maksustamisele ega vastanud STI-le.
29. Kolmandaks selgitab vastustaja, et lisaks ÜTS art 294 sätestatud majandusliku vajaduse kriteeriumi täitmisele on muudki eeldused, mis tuleb täita, et oleks võimalik luba välja anda tagasiulatuvalt. Vastustaja leiab, et isegi kui lugeda PMTK
30. aprilli 2010 maksuotsus selliseks uueks asjaoluks, mis võimaldab menetluse uuendada, siis äriühingu poolne majandusliku vajaduse kriteerium ei ole täidetud. Vastustaja leiab, et majandusliku 5 vajadusena ei ole ÜTS artikli 294 lg 3 tähenduses võimalik mõista olukorda, kus kauba importija ja deklarant on jätnud kauba tariifse klassifikatsiooni korrektselt määramata, see selgitatakse välja järelkontrolli menetluses ning maksuotsusega pannakse isikule täiendav maksukohustus. Vastustaja viitab, et ÜTS artikkel 294 lg 3 rõhutab aastases perioodis tagasi ulatuva jõu pikendamise erandlikkust ning leiab, et ÜTS artikli 294 lg 3 tähenduses on majandusliku vajadusena võimalik eelkõige mõista isiku soovi kasutada ära soodustatud tariifimenetlust juhul kui nimetatu kasutamise võimalikkus selgub kas Euroopa Ühenduse elektroonsest andmebaasist TARIC või Eesti tollitariifistikust kauba importimise hetkel. Vastustaja hinnangul ei saa täiendavalt isikule pandud maksukohustuse vältimist pidada soodustatud tariifimenetluse eesmärgipäraseks kasutamiseks.
31. Vastustaja leiab täiendavalt, et isegi kui majandusliku vajaduse kriteeriumi saaks lugeda täidetuks, tuleks kaaluda veel pettuse või ilmse hooletuse mitteesinemist, seda kas loa väljaandmiseks vajalike nõudeid saab lugeda tagantjärele täidetuks ning kas kaupa saab ka identifitseerida ning kas kauba olukorra reguleerimiseks vajalikke eeldusi on võimalik tagantjärele täita (sh tunnistada deklaratsioon kehtetuks). Vastustaja leiab, et kaebuse esitajale saab ette heita ilmselt hooletust, sest välja on jäetud selgitamata korrektne tariifne klassifikatsiooni. Samuti ei ole vastustaja hinnangul täidetud teine kriteerium, sest eesmärgipärase kasutuse saamise eelduseks on asjaolu, et kaup jääb pärast soodustatud tariifimenetluse kohaldamist ja vabasse ringlusesse suunamist tollijärelevalve alla, ent Seafood International OÜ imporditud kauba puhul see nii ei olnud, sest tollijärelevalvet kaubale ei kohaldatud. Samuti leiab vastustaja, et raamatupidamisarvestuses ei ole võimalik tagantjärele veenduda soodustatud tariifimenetluse kohaldamiseks kauba täielikuks tegelikus töötlemises. Ka leiab vastustaja, et kauba olukorra reguleerimiseks vajalikke formaalsusi ei ole võimalik täita. Vastustaja viitab siinkohal TS § 49 lg 2 alusel antud rahandusministri
32. mai 2006 määrusele nr 32 “Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“, mille § 8 lg 2 p 3 kohaselt toll keeldub tollideklaratsioonis muudatuste tegemisest juhul, kui toll on määranud maksusumma maksukorralduse seaduse alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
33. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Seafood International kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse teavituskiri, mis sisuliselt on otsus haldusmenetluse uuendamisest keeldumise kohta, tuleb tühistada ning kohustada maksuhaldurit OÜ Seafood International taotluse sisuliseks läbivaatamiseks.
34. Esiteks on poolte vahel vaidlus PMTK
35. mai 2010 teavituskirja nr 12.2-3/7873-6 õigusliku tähenduse üle ehk selle üle, missuguse otsustuse maksuhaldur kaebuse esitaja
36. aprilli 2010 taotluse kohta ikkagi teinud on – kas taotlus menetluse uuendamiseks ja asja uueks otsustamiseks on jäetud läbi vaatamata või on maksuhaldur menetluse siiski uuendanud, ent jätnud vaidlusaluse lõppkasutuse loa tagasiulatuvalt väljastamata. Vaidlust ei ole selles, et haldusmenetlus, mille esemeks oli OÜ Seafood International taotlus saada tagasiulatuvalt alates
37. juunist 2007 lõppkasutuse luba kaubale, mis kuulub klassifitseerimisele kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 1604, lõppes PMTK
38. septembri 2008 otsusega nr 10-1/867, millega väljastati soovitud lõppkasutuse luba alates
39. septembrist 2007, mis tähendab, et kaebuse esitaja taotlus rahuldati osaliselt.
40. aprillil 2010 esitatud taotluses formuleeris OÜ Seafood International taotlused
41. juulil 2008 esitatud taotluse osas läbi viidud menetluse uuendamiseks ning lõppkasutuse loa 6 väljastamiseks alates
42. juunist
43. Kohtu hinnangul oli kaebuse esitaja poolt
44. aprillil 2010 esitatud taotluse eesmärk niisiis maksuhalduri
45. septembri 2008 otsuse muutmine. Teisisõnu taotles kaebuse esitaja haldusmenetluse uuendamist ning uuendatud haldusmenetluses varasema haldusakti muutmist. Kohus leiab, et sellise taotluse saab haldusorgan lahendada kahes etapis – esiteks tuleb teha otsustus selle kohta, kas haldusmenetlus uuendada või mitte ning juhul kui haldusorgan otsustab menetluse uuendada, tuleb teise etapina otsustada, kas varasemat haldusakti sisuliselt muuta või mitte. See tuleneb otseselt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lõikest 2, kus sätestatakse, et haldusorgan vaatab uuendatud menetluses asja läbi. Teisisõnu tähendab see, et asja (nö. sisulist taotlust, näiteks taotlust varasema haldusakti kehtetuks tunnistamiseks või muutmiseks) asub haldusorgan läbi vaatama juhul, kui ta otsustab haldusmenetluse uuendada.
46. Tehes otsustuse haldusmenetluse uuendamisest keelduda, ei asu haldusorgan sisulise taotluse põhjendatust analüüsima. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevas teavituskirjas on maksuhaldur formuleerinud järgmise otsustuse: Tuginedes eeltoodule jätab PMTK Seafood International OÜ taotluse läbi vaatamata ning menetluse eesmärgipärase kasutamise loa tagasiulatuvalt väljaandmiseks uuendamata. Tuleb möönda, et selline sõnastus on ebaõnnestunud ning sellest võib ekslikult jääda mulje, nagu ei oleks maksuhaldur sisuliselt käsitlenud ka küsimust sellest, kas esineb mõni alus haldusmenetluse uuendamiseks või mitte. Sellist järeldust ei saa aga teavituskirjas esitatud põhjenduste pinnalt teha. Kohus leiab, et teavituskirjaga on maksuhaldur teinud otsustuse, millega keeldub haldusmenetluse uuendamisest ning sellest tulenevalt ei asu sisuliselt analüüsima seda, kas
47. septembri 2008 otsust, millega väljastati lõppkasutuse luba edasiulatuvalt, mitte aga tagasiulatuvalt, nagu isik tookord soovis, saaks või tuleks muuta või mitte.
48. Kohus leiab samuti, et teavituskirjast ei saa teha järeldust, et maksuhaldur oleks menetluse uuendanud, ent jätnud rahuldamata sisulise taotluse muuta varasemat haldusakti ehk taotluse anda lõppkasutuse luba välja alates
49. juunist
50. Teavituskirjast tuleneb üheselt maksuhalduri seisukoht, et menetluse uuendamiseks puudub alus, kuna PMTK
51. aprilli 2010 maksuotsust ei saa käsitada uue asjaoluna, mis õigustaks haldusmenetluse uuendamist. See, et teavituskirjas on täiendavalt väljendatud seisukohta, et lõppkasutuse loa tagasiulatuvaks väljastamiseks ei oleks alust ka juhul kui eelnimetatud maksuotsuse olemasolu lugeda haldusmenetluse uuendamist õigustavaks asjaoluks, ei muuda tõdemust, et maksuhaldur on keeldunud haldusmenetluse uuendamisest vastava õigusliku aluse puudumise argumendil. Haldusorgan ei saa keelduda menetluse uuendamisest, ent sellele vaatamata asja (st. varasema haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise küsimust) sisuliselt uuesti läbi vaadata. Kohus leiab, et kui haldusorgan esitab otsuses, millega keeldub haldusmenetluse uuendamisest, mingisuguseid täiendavaid seisukohti, mis puudutavad sisulise taotluse põhjendatust, tuleb neid pidada asjakohatuteks ning tehtud otsuse (haldusmenetluse uuendamisest keeldumine) seisukohast igasuguse õigusliku tähenduseta põhjendusteks. Antud juhul on vaidlusaluses teavituskirjas tõepoolest märgitud, et isegi kui lugeda PMTK 05.04.2010 a maksuotsus nr 12.23/7873-4 selliseks uueks asjaoluks, mis võimaldaks menetluse uuendada, siis [...] ei oleks Seafood International OÜ-l võimalik ÜTS RS artiklis 294 lg 3 sätestatud majandusliku vajaduse ja täiendavate eelduste mittetäitmise tõttu saavutada loa andmist tagasiulatuvalt alates 30.06.
52. Sellest seisukohast ei saa aga teha järeldust, et maksuhaldur oleks menetluse uuendanud ja uuendatud menetluses asja sisuliselt läbi vaadanud. Juba selle põhjenduse sõnastusest nähtub, et tegemist ei ole asjaoluga, millega põhjendataks menetluse uuendamata jätmist, vaid maksuhaldur on täiendavalt selgitanud, et isegi juhul kui ta menetluse uuendaks, ei 7 oleks asja sisuline lahendamine kaebuse esitaja kasuks võimalik. Kui seda käsitleda aga täiendava põhjendusena menetluse uuendamata jätmise õigustamiseks, siis sellisena oleks see põhjendus aga lubamatu, kuna haldusorgan ei saa menetluse uuendamisest keelduda põhjusel, et tema hinnangul tuleks menetluse uuendamise korral sisuline taotlus rahuldamata jätta. Juhul kui esineb menetluse uuendamise alus, peab haldusorgan menetluse uuendama ning uuendatud menetluses asja läbi vaatama ja seejärel vajadusel otsustama, et varasemat haldusakti ei muudeta. Küll aga ei saa esitatud seisukohast teha järeldust, et maksuhaldur oleks käesoleval juhul menetluse uuendanud.
53. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi asjakohaseks pidada vastustaja kirjalikus seletuses toodud viiteid HMS § 14 lg 6 punktile 2 ning § 15 lõigetele 2 ja
54. Käesolevas asjas nimelt ei nähtu, et maksuhaldur oleks andnud kaebuse esitaja tähtaja mingisuguste puuduste kõrvaldamiseks ning et puuduste kõrvaldamata jätmine oleks tinginud taotluse läbi vaatamata jätmise HMS § 15 lg 3 alusel. Eeltoodud põhjustel tuleb maksuhalduri
55. mai 2010 teavituskirja nr 12.2-3/7873-6 käsitada otsustusena keelduda haldusmenetluse uuendamisest.
56. Eeltoodut arvestades on kohus ka seisukohal, et PMTK
57. mai 2010 teavituskirja nr 12.2-3/7873-6 saab käsitada haldusaktina halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 4 lg 1 mõistes ning seega on kaebuse esitajal võimalik

§ 6lg 2 p 1 alusel taotleda teavituskirja tühistamist.

Vaidlusalune teavituskiri väljendab kohtu hinnangul haldusorgani otsustust, millega lõplikult ja siduvalt reguleeritakse konkreetne avalik-õiguslik suhe (üksikjuhtum). Teavituskirjas väljendas maksuhaldur oma otsustuse, et haldusmenetlust ei uuendata ning üksnes sel põhjusel jääb haldusakt, mille muutmiseks isik menetluse uuendamist taotles, kehtima endisel kujul. Seega reguleerib haldusorgan menetluse uuendamata jätmise otsustusega konkreetse avalik-õigusliku suhte lõplikult ning seetõttu tuleb otsustust, millega haldusorgan menetluse uuendamisest keeldub, käsitada haldusaktina

§ 4lg 1 mõistes.

Sellisele seisukohale on haldusasjas 3-3-1-50-09 tehtud otsuses asunud ka Riigikohus. Kohus leiab seejuures, et Riigikohtu otsusest haldusasjas 3-3-1-80-04 võetud seisukoht, et juhul kui maksuhaldur on seisukohal, et haldusmenetluse uuendamiseks puudub alus, peab ta vastama maksukohustuslasele kirjaga, milles selgitatakse, et menetluse uuendamiseks puudub alus ja taotlus jäetakse läbi vaatamata, ei välista menetluse uuendamisest keeldumise otsuse käsitamist haldusaktina

§ 4lg 1 mõistes ega välista selle vaidlustamist tühistamiskaebusena.

Seetõttu on käesolevas asjas teavituskirja tühistamise nõue asjakohane.

1. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus sellest, kas maksuhalduri keeldumine menetluse uuendamisest oli õiguspärane või mitte. Juba eelpool asus kohus seisukohale, et menetluse uuendamisest keeldumist ei saa põhjendada sellega, et lõppkasutuse loa tagasiulatuv väljastamine alates
2. juunist 2007 oleks niikuinii võimatu. Küsimust, kas loa tagasiulatuv väljaandmine võimalik oleks ehk kas maksuhaldur saaks oma
3. septembri 2008 otsust nr 10-1/867 muuta, saaks maksuhaldur vaagima hakata alles pärast seda, kui ta on otsustanud, et menetlus tuleb uuendada. Seega taandub käesolev vaidlus tegelikult üksnes küsimusele, kas OÜ Seafood International tõi
4. aprilli 2010 taotluses välja mõne uue asjaolu või esitas mõne uue tõendi, mis õigustaks haldusmenetluse uuendamist.
5. Haldusmenetluse uuendamise alused on sätestatud HMS § 44 lõikes
6. Nimetatud säte annab isikule nõueõiguse haldusmenetluse uuendamiseks juhul, kui HMS § 44 lg 1 alused tegelikult esinevad ja isik on taotluse haldusorganile esitanud ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Sellisel juhul ei ole haldusorganil kaalutlusõigust otsustamaks, kas haldusmenetlus uuendada või mitte, haldusorgan on kohustatud menetluse uuendama. HMS § 68 lg 1 järgi on isikul õigus 8 taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Seega tuleb HMS § 68 lõike 1 ja § 44 lõike 1 koosmõjust, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise taotluse, milles väidab esinevat mõne HMS § 44 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Käesoleval juhul väitis Seafood International OÜ oma
7. aprilli 2010 taotluses, et esineb HMS § 44 lg 1 punktis 2 nimetatud alus haldusmenetluse uuendamiseks. Viidatud sätte kohaselt uuendab haldusorgan menetluse kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Sellisteks uuteks tõenditeks pidas kaebuse esitaja PMTK
8. aprilli 2010 maksuotsust ning PMTK poolt
9. jaanuari 2008 tollideklaratsiooni korrigeerimist selliselt, et selle kohaselt oli imporditud kaubaks kalamari kaubakoodiga
11. Vaidlust ei ole selles, et
12. septembri 2008 otsusega keelduti OÜ-le Seafood International lõppkasutuse loa tagasiulatuvast väljastamisest põhjusel, et tõendatud ei olnud majanduslik vajadus selle järele, sest kaebuse esitaja ei ole kaupa, millele ta tagasiulatuva jõuga luba taotleb, importinud. Kõnealuseks kaubaks oli soolatud kalamari kaubakoodiga
13. Ühtegi muud põhjust, miks keelduti loa tagasiulatuva jõuga väljastamisest,
14. septembri 2008 otsusest ei nähtu. Kohus järeldab eeltoodust, et asjaoluks, mis tingis loa tagasiulatuva jõuga väljastamisest keeldumiseks, oli see, et kaebuse esitaja ei olnud alates
15. juunist 2007 kuni
16. septembrini 2008 importinud soolatud kalamarja kaubakoodiga
17. Vaidlust ei ole ega olnud ka
18. septembri 2008 otsuse tegemise ajal selles, et
19. jaanuaril 2008 importis kaebuse esitaja kalamarja, deklareerides selle kaubakoodiga 0305200030 ega ka selles, et
20. aprillil 2010 tegi PMTK maksuotsuse nr 12.2-3/7873-4, kus asus seisukohale, et
21. jaanuari 2008 tollideklaratsioonis nr 08EE1110EE90108630 vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud 1306 kg keta kalamarja on deklareeritud valesti ning oleks tulnud deklareerida kaubakoodiga
22. Eeltoodust näib niisiis, et
23. septembril 2008 tegi maksuhaldur otsuse (lõppkasutuse loa tagasiulatuvalt väljastamisest keeldumine) asjaolu põhjal, et kaebuse esitaja importis muuhulgas
24. jaanuaril 2008 deklaratsiooni alusel kalamarja kaubakoodiga 0305200030 ning
25. aprillil 2010 tegi maksuotsuse, milles tugines muuhulgas asjaolule, et kaebuse esitaja importis sellesama deklaratsiooniga kalamarja kaubakoodiga
26. Samuti järeldub eeltoodust, et see, kas kaebuse esitaja oli varem kaubakoodiga 1604309010 kalamarja importinud või mitte, oli lõppkasutuse loa tagasiulatuva jõuga väljastamise otsustamise seisukohast oluline asjaolu ning maksuhalduri seisukoht selle asjaolu esinemise osas on pärast tagasiulatuva jõuga otsuse väljastamisest keeldumist muutunud.
27. Põhimõtteliselt asjakohaseks võib pidada vastustaja viidet Riigikohtu lahendile haldusasjas 3-3-1-6-04, kus leiti, et uue asjaoluna saab käsitada uusi faktilisi asjaolusid, mitte aga halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Tõsi, eelviidatud lahend ei puuduta, nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, haldusmenetluse uuendamist, ent kohtu hinnangul tuleb nimetatud Riigikohtu lahendis võetud seisukohast lähtudes tõlgendada ka HMS § 44 lg 1 punkti 2, mille kohaselt on menetluse uuendamise aluseks uued olulised tõendid. Avalik-õiguslikus suhtes mingisuguse otsustuse tegemine tähendab sisuliselt seda, et haldusorgan loeb menetluse käigus kogutud tõendite pinnalt esmalt tuvastatuks teatud faktiliste asjaolude esinemise ning seejärel otsustab nendest tuvastatud asjaoludest tulenevalt vastavate õiguslike järelmite kohaldamise. Uute tõenditena HMS § 44 lg 1 p 2 mõistes tuleb seetõttu käsitada mistahes tõendeid, mis kinnitavad või lükkavad ümber mingisuguse õigusliku järelmi kohaldamise seisukohast oluliste asjaolude esinemise. 9 Käesoleval juhul on selleks asjaoluks see, kas kaebuse esitaja importis enne
28. septembrit 2008 (ehk enne seda kui hakkas kehtima talle väljastatud lõppkasutuse luba) seda kaupa, millele ta tagasiulatuva jõuga lõppkasutuse loa väljastamist taotles või mitte.
29. Sellest, kas isikul on teatud ajal teatud kindla kauba osas lõppkasutuse luba, sõltub, kas isikul tekib sellise kauba importimisel maksukohustus. Seega on tegemist isiku maksukohustuse aluseks oleva asjaoluga. Samamoodi on maksukohustuse tekkimise aluseks olevaks asjaoluks see, millist kaupa isik impordib – tollimaksukohustuse ulatus sõltub kauba iseloomust, mida formaalselt väljendatakse kaupade tariifsel klassifitseerimisel kasutatava kaubakoodi kaudu. Muuhulgas võib toll järelkontrollimenetluses asuda seisukohale, et tollideklaratsiooni esitaja on klassifitseerinud kauba deklaratsioonis valesti, korrigeerida sellest tulenevalt deklaratsiooni ning määrata maksukohustuse maksuotsusega lähtuvalt järelkontrollimenetluses tuvastatud asjaoludest. Järelkontrollimenetluse tulemusena tehtavas maksuotsuses määratakse sel juhul lõplikult kindlaks isiku maksukohustuse suurus selle kontrollimenetluse käigus tuvastatud asjaolude pinnalt. Kohus leiab, et isikule adresseeritud maksuotsuses mingisuguse maksukohustuse aluseks oleva asjaolu tuvastatuks lugemine on maksuhalduri jaoks siduv ka muudes maksuõigussuhetes selle isikuga. Olles
30. aprilli 2010 maksuotsuses tuvastanud, et kaebuse esitaja importis
31. jaanuaril 2008 esitatud tollideklaratsiooni alusel kaupa, mis tulnuks tollideklaratsioonis klassifitseerida kaubakoodiga 1604309010, ei tuvastanud maksuhaldur mitte üksnes seda, et tollideklaratsioonis oli kaup klassifitseeritud valesti, vaid ta tuvastas faktilise asjaolu, et konkreetne kaup (keta kalamari 1603 kg) vastas konkreetse kaubakoodi 1604309010 kirjeldusele. Kohus leiab, et see asjaolu on maksuhalduri jaoks siduv ka edasistes maksukohustusi puudutavates õigussuhetes kaebuse esitajaga. See tähendab, et juhul kui maksuhalduril on edaspidi vajalik teha mistahes otsustusi, mille tegemise seisukohast on tähtsus asjaolul, kas kaebuse esitaja importis
32. jaanuaril 2008 kaubakoodiga 1604309010 klassifitseeritavat kaupa või mitte, tuleb see asjaolu tuvastatuks lugeda varem tehtud maksuotsusega. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maksuotsust, millega maksuhaldur loeb tuvastatuks maksukohustuse aluseks oleva teatud faktilise asjaolu, tuleb käsitada tõendina, seejuures enamasti ümberlükkamatu ning täiendavate tõendite kogumist mitte eeldava tõendina teatud faktilise asjaolu esinemise kohta.
33. Käesoleval juhul on maksuhaldur
34. aprilli 2010 maksuotsuses tuvastanud, et kaebuse esitaja importis
35. jaanuaril 2008 kaubakoodiga 1604309010 klassifitseeritavat kaupa. HMS § 44 lg 1 p 2 eesmärk on varasema ning lõppenud haldusmenetluse tulemusena langetatud otsustuse ümber vaatamine olukorras, kus hiljem on ilmnenud uued tõendid, mille põhjal on haldusorganil võimalik tuvastada selliste asjaolude esinemine, mis võib viia varasemast teistsuguse lõppotsustuse tegemiseni. Nimetatud sättes kasutatud mõistet uued olulised tõendid tuleb tõlgendada avaralt ning sättega tuleb hõlmatuks lugeda ka see, kui haldusorgan on muus menetluses tuvastanud varem olemasolevate tõendite pinnalt mingisuguse uuendatava menetluse seisukohast olulise asjaolu. Siinkohal rõhutab kohus, et tegemist ei ole mitte halduspraktika või õigusaktide tõlgendamise muutmisega, vaid maksuhaldur on kaebuse esitajale adresseeritud maksuotsuses tuvastanud viimase maksukohustuste seisukohast olulise asjaolu, mis muuhulgas oli oluliseks asjaoluks ka menetluses, mille tulemusena jäeti kaebuse esitajale andmata lõppkasutuse luba tagasiulatuva jõuga. Halduspraktika või õigusaktide tõlgenduste muutmisega oleks tegemist juhul kui haldusorgan on mingisugusel ajal lahendanud sarnaseid küsimusi ühtmoodi, hiljem aga muutnud oma praktikat või asunud õigusnorme teisti tõlgendama. Sellisel juhul ei oleks varasemate otsuste adressaatidel, kes neile adresseeritud haldusakte ei 10 vaidlustanud või ka vaidlustasid, ent edutult, alust nõuda haldusmenetluse uuendamist. Käesolev olukord on aga teistsugune, kuivõrd haldusorgan on pärast esialgse otsuse (
36. augusti 2008 otsuse) tegemist leidnud, et asjaolu, millele selle otsuse tegemisel tugineti, tuvastati tookord valesti ning on edaspidi sama isiku maksukohustuse ulatuse kindlaksmääramisel lähtunud hiljem tuvastatud asjaolust (asjaolust, et kaebuse esitaja importis
37. jaanuari 2008 deklaratsiooni alusel kaubakoodi 1604309010 kirjeldusele vastavat kalamarja). Kuivõrd haldusorgan rajab oma otsustused tuvastatud asjaoludele, siis olukorras, kus HMS § 44 lg 1 p 2 kohaselt annab aluse menetluse uuendamiseks üksik uus oluline tõend, siis ei saa mingil juhul menetluse uuendamisest keelduda, kui tegemist ei ole pelgalt mingisuguse üksiku tõendiga, mille tõendusväärtust haldusorgan uuendatud menetluses alles hindama peaks asuma, vaid olukorraga, kus haldusorgan on ise juba siduvalt tuvastanud asjaolu, mis omab uuendatava menetluse esemeks oleva küsimuse läbivaatamisel olulist tähtsust.
38. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et vastustaja on antud juhul õigusvastaselt keeldunud menetluse uuendamisest, kuna vastav alus esineb. Kaebuse esitajale ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud maksuhalduri poole haldusmenetluse uuendamiseks varem – käesoleva vaidluse faktilistest asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et see, millist kalamarja kaebuse esitaja tegelikult
39. aasta jaanuaris importis, selgus lõplikult alles
40. aprilli 2010 maksuotsuses. Haldusotsustuse tegemise seisukohast ei ole tõend väärtuseks omaette, vaid tõend on vahend teatud oluliste asjaolude tuvastamiseks. Just seetõttu tuleks menetlus HMS § 44 lg 1 p 2 alusel uuendada ka juhul kui maksuhaldur oleks samas olukorras maksuotsuse teinud üksnes selliste tõendite pinnalt, mis olid olemas ka enne
41. augustit
42. Käesoleval juhul nähtub maksuotsusest aga liiatigi, et seisukoht imporditud kalamarja tariifse klassifitseerimise kohta tugineb paljus ka järelkontrollimenetluses kogutud tõenditele (ekspertiisid jms).
43. Kuivõrd kohus leidis eespool, et vaidlusaluse teavituskirjaga on maksuhaldur keeldunud menetluse uuendamisest ning selles esitatud seisukohad, mis puudutavad lõppkasutuse loa tagasiulatuva jõuga väljastamise võimalusi, ei ole asjassepuutuvad menetluse uuendamise küsimuse lahendamise seisukohalt, siis ei asu kohus hindama neid ega ka kohtumenetluses menetlusosaliste poolt esitatud väiteid, mis puudutavad võimalusi anda lõppkasutuse luba välja tagasiulatuva jõuga ehk teisisõnu võimalust sisuliselt muuta
44. augusti 2008 otsust. Seda, kas või mil määral muudab
45. aprilli 2010 maksuotsuses tuvastatud asjaolu, et kaebuse esitaja tegelikult importis
46. aasta jaanuaris kaubakoodi 1604309010 kirjeldusele vastavat kalamarja, maksuhalduri
47. augusti 2008 otsuse resolutiivosas võetud seisukohta, et lõppkasutuse luba tuleb anda edasiulatuvalt, mitte tagasiulatuvalt, peab maksuhaldur hindama uuendatud haldusmenetluses asja uuel läbivaatamisel. Kohus rõhutab siinkohal, et menetluse uuendamine iseenesest ei tähenda seda, et maksuhaldur peaks oma varasemat haldusakti muutma. See, et asjaolu, millele tuginedes maksuhaldur
48. aastal otsuse tegi, on uute tõenditega ümber lükatud, ei tähenda, et ei võiks esineda muid aluseid, mis välistavad varasema otsuse muutmise ja lõppkasutuse loa väljastamise tagasiulatuvalt. Vaidlusaluses teavituskirjas on maksuhaldur iseenesest õigesti märkinud, et lisaks majanduslikule vajaduse kriteeriumile sätestatakse ÜTS RS-is ka muud eeldused. Kohtumenetluses on vastustaja esindaja esitanud rea väiteid selle kohta, et kaebuse konkreetsel juhul ei esineks ei majanduslikku vajadust ega oleks täidetud muud eeldused. Kohus leiab, et käesolevas kohtumenetluses esitatud seisukohti ei saa aga käsitada maksuhalduri poolt asja uue läbivaatamisena uuendatud haldusmenetluses. 11
49. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ Seafood International kaebus rahuldada ning vaidlusalune teavituskiri tühistada, tehes maksuhaldurile ettekirjutuse haldusmenetlus uuendada ning vaadata sisuliselt läbi kaebuse esitaja taotlus anda lõppkasutuse luba välja tagasiulatuvalt alates
50. juunist
51. Uuendatud menetluse käigus on haldusorganil vajadusel võimalus koguda veel asja otsustamiseks täiendavaid tõendeid ning võtta nende ja varasemast olemasiolevate tõendite ning varem tuvastatud asjaolude pinnalt seisukoht, kas ÜTS RS art 294 lõike 3 kohaldamine on õigustatud või mitte. MENETLUSKULUD 30.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja taotlenud 250 krooni suuruse riigilõivu ja 44 424 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Kulu kandmine on tõendatud kaebuse esitajat kohtus esindanud advokaadibüroo arvete ning maksekorraldustega. Vastustaja leidis kohtuistungil, et menetluskulud on põhjendamatult suured ning kaebuse rahuldamise korral tuleks neid vähendada 1/3 võrra.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja menetluskulud põhjendatud ulatuses.

Seejuures ei kahtle kohus, arvestades kaebuse esitaja lepingulise esindaja poolt koostatud menetlusdokumentide mahukust, iseenesest advokaadi tööle kulutatud töötundide mahus, ent leiab, et menetluskulude põhjendatust tuleb hinnata materiaalsest aspektist lähtudes ehk vaadata küsimust selliselt, kas sedavõrd mahuka töö tegemine oli vaidluse õiguslikku keerukust ning vaidluse aluseks olevaid asjaolusid arvestades vajalik ja mõistlik. Kohtu hinnangul see sel korral nõnda ei olnud. Vaidlustatud teavituskirjast selgub üheselt, et kuigi maksuhaldur avaldas selles mõningaid seisukohti, mis puudutasid lõppkasutuse loa tagasiulatuva väljastamise võimalikkust, oli maksuhaldur otsustanud jätta menetluse uuendamata. Vaidlus taandub tegelikult üksnes küsimusele sellest, kas maksuotsusega tuvastatud asjaolu on aluseks, mis kohustab maksuhaldurit menetluse uuendamiseks asjas, mille varasemal läbivaatamisel seesama asjaolu ilmselgelt tähendust omas. Seetõttu peab kohus mõistlikuks vähendada kaebuse esitaja kasuks välja mõistetavaid õigusabikulusid. Mõistlikuks õigusabikulu suuruseks on kohtu hinnangul 30 000 krooni. Kokku tuleb seega vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista 30 250 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 12