3-10-1672/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2010, Jõhvi 3-10-1672 A. D kaebus Viru Vangla 22.02.2010 käskkirjaga nr 6.-3/324-D ja käekella äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks
2. november 2010 A. D Resolutsioon Jätta A. D kaebus mittevaralise kahju osas rahuldamata ja varalise kahju osas läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 30.12.
3. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 20.01.2010 koostati Viru Vanglas akt (tl 40) selle kohta, et S8 hoone kambri nr 8156 läbiotsimisel avastati ja võeti kinnipeetav A. D ära metallkorpuse ka rihmaga käekell „Adidas“, mis asus kambris kapi peal. 22.02.2010 koostatud käskkirjaga nr 6.-3/324-D (tl 4) karistati A. D vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punktide 8.1.1 ja 8.2.7 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. 22.06.2010 esitas A. D Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1) ja palus, et kohus tunnistaks kehtetuks Viru Vangla haldusakti nr 6.-3/324-D, võtaks maha karistuse, tagastaks käekella „Adidas“ ja mõistaks välja kohtu poolt määratud suurusega kompensatsioon au rikkumisega tekitatud moraalse kahju eest. 26.07.2010 taotluses (tl 15) selgitas ta, et vangla on tekitanud talle ka tervisliku ja varalise kahju. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 34-35) paluti kaebust mitte rahuldada, viidati asjaolule, et kaebaja tühistamise ja kohustamise nõudeid on kohus juba menetlenud ja vastav kohtuotsus edasi kaevatud ning selgitati oma seisukohti kahju hüvitamise nõude osas. Seejuures jäädi selle juurde, et 1 1 A. D polnud Viru Vanglasse saabudes käekella „Adidas“ kaasas ning leiti, et talle mittekuuluva kella äravõtmine ei saanud kaebajale tervisekahju tekitada, sest kohanemishäirega seoses käis ta psühhiaatri juures juba alates 22.08.
4. Veel märgiti, et vangla pole isikuõiguste rikkumist toime pannud, kuid isegi kui rikkumine oleks aset leidnud, ei tähendaks see, et tekkinud on mittevaraline kahju. Kohtuistungil jäi A. D kirjalike väidete ja nõuete juurde, sai aru sellest, et kaebuse arutelu piirdub vaid kahju hüvitamise nõude arutamisega ning selgitas talle tekkinud kahju asjaolusid. Seejuures ta märkis, et kell oli praeguseks surnud vanemate kingitus ning leidis, et selle ilma seadusliku aluseta ära võtmine ja hävitamine ning kahe karistuse määramine rikkusid tema au ja kahjustasid vaimset tervist. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, millede kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, siis kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega ning seda polnud võimalik vältida või muul viisil õiguste kaitsmise või taastamisega kõrvaldada. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on reguleeritud sama seaduse § 9 lg
5. Kehtestatu järgi on see võimalik üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Loetelu on ammendav ega näe otseselt ette mittevaralise kahju hüvitamist isiklike mälestusesemete hävimise või hävitamise korral. A. D kirjaliku kaebuse (tl 1), selle lisa (tl 15) ja kohtuistungil antud seletuse (tl 60) väited lähtuvad ebaseaduslikult määratud kahekordse karistuse ja kalliks mälestusesemeks olnud kella äravõtmisega tema aule ja tervisele tekitatud mittevaralisest kahjust. Au on EV põhiseaduse § 17 tagatud isiku põhiõigus ning selle teotamine on võimalik üksnes tema kohta tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamise või talle halvustava hinnangu andmisega. A. D puhul on selle õigushüve nimetamine riigivastutuse kohaldamise alusena täielikult asjakohatu, sest miski kohtule esitatust ei tõenda, et Viru Vangla oleks avaldanud tema isiku kohta tegelikkusele mittevastavaid ja au teotavaid andmeid või antud talle halvustavat hinnangut. Võimalust kaebuse rahuldamisest ei tulene ka väitest, et kallist mälestusesemest loobumine pani ta närveerima ja tekitas unetuse. Selle tõenduseks esitatud meditsiiniosakonna vastus (tl 18) näitab küll psühhiaatrilistel läbivaatustel käimist ja ravikuure, kuid ei kinnita probleemide seost käekella äravõtmise ja distsiplinaarkaristuse määramisega ning sellise kahju tekkimist tervisele, mille puhul oleks võimalik rahalise hüvitise määramine. Kell võeti A. D ära 20.01.2010, distsiplinaarkaristus määrati talle 22.02.2010, kuid psühhiaatri vastuvõttudel käimine on alanud juba 22.08.2009 ning seejuures on arst põhjusena märkinud vaid kohanemishäire ja vaidluse Justiitsministeeriumiga. Kaebaja enda väitel (tl 60) oli viimane visiit seotud ravi pikendamisega, praeguseks on see lõppenud ja ta tunneb end normaalselt. Viru Vangla 22.02.2010 käskkirja (tl 36) kohaselt on A. D distsiplinaarkorras karistatud vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punktide 8.1.1 ja 8.2.7 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja oli sellise karistuse juurde esialgu lisatud ka märge kartseri karistuse ajal kehtivatest piirangutest, kuid hiljem eksitus parandati (tl 50). Seega ei ole kaebajal mingit alust väita, et talle määrati kaks karistust ega nõuda kahju hüvitamist seoses alusetu kartseris viibimisega. Käskkirja on kaebaja vaidlustanud ning see on Tartu Halduskohtu 20.07.2010 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-1268 tühistatud ja tehti ka ettekirjutus ära võetud käekella tagastamiseks või asendamiseks. Viru Vangla küll vaidlustas kohtuotsuse ja see pole käesolevaks ajaks veel jõustunud, kuid see, kas käskkiri oli õigusvastane või mitte, ei oma mittevaralise kahju nõude lahendamisele olulist tähendust, sest eelnevalt esitatud järeldustel ei saanud karistamine ja kella ära võtmine kuidagi tekitada kaebajale riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavat mittevaralist kahju. Täiendavas taotluses mainitud varalise kahju nõude osas pole ta aga läbinud kohustuslikku 2 2 kohtueelset menetlust (tl 53) ega oma seetõttu vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt halduskohtusse pöördumise õigust. Siinjuures on tähendus ka eelnevalt nimetatud kohtuotsusel, mille jõustumise korral kell asendatakse või hüvitatakse ja varalise kahju hüvitamise nõue langeb üldse ära. Eeltoodu kohaselt ei ole A. D kaebus põhjendatud ja jääb mittevaralise kahju osas halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning varalise kahju osas sama seadustiku § 23 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 19) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3