← Eesti

3-09-3045/43

Obsah (6)§ 76§ 36§ 199§ 226§ 222§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 25.10.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-3045 Haldusas

§ 76lg 1 p 3 alusel kohustuslik.

Kaebaja jättis tähelepanuta L. V. ütluse, et firma müüdi märtsis maha, kuigi nimetatud fakt on juriidilise isiku esindamise puhul oluline, sest

§ 36

kohaselt osaleb juriidilisest isikust kahtlustatav kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu. 25.09.2009 lisas kaebaja toimikusse äriregistri väljavõtte, mille kohaselt on OÜ J. 03.04.2009 registrist kustutatud. Kuigi

§ 199

lg 1 p 4 alusel on juriidilisest isikust kahtlustatava lõppemine kriminaalmenetlust välistav asjaolu, koostas kaebaja 30.09.2009 kohtueelse menetluse kokkuvõtte, kus kahtlustatava andmete kohale oli märgitud vaid L. V. nimi. Tegelikult oleks tulnud koostada kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Oma tegevusega läks kaebaja vastuollu kriminaalmenetlust reguleerivate õigusaktidega ning täitis menetlusdokumente mittenõuetekohaselt, mis omakorda tõi kaasa kriminaalasjas 09230103926 ebaõige lahendi tegemise. Sellise tegevusega täitis kaebaja ametijuhendi punkte 2.4 ja 2.5 mittenõuetekohaselt ning pani toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. Politseiprefekti 17.07.2009 käskkirjaga nr 526p on kaebajale määratud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristusena noomitus. Iseloomustuse kohaselt puudub kaebajal vajalik enesekriitika, ta orienteerub oma töövaldkonnas halvasti. Toimepandud rikkumised on sisulised. Kaebaja rikkus jämedalt KarS-s ja

-s kehtestatud menetlusnorme, mis väljendusid ebapädevas kahtlustuse esitamises ja viimasest tulenevalt ka ülekuulamises, faktide tähelepanuta jätmises ning kriminaalasja menetlemisel ebaõige lahendi koostamises.

  1. I. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja Politseiprefektuuri 04.12.2009 käskkirja nr 812-p tühistamiseks, tema teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja mõistmiseks. Kaebaja politseiteenistus on olnud kuni
  2. a juulini laitmatu ning kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine on tegelikult tingitud kaebaja ja tema juhi Rain Kuusi vahelisest konfliktist. Kuivõrd kaebaja ei olnud nõus ise teenistusest lahkuma, määrati kaebajale R. Kuusi ettekandest lähtuvalt 17.07.2009 käskkirjaga nr 526p distsiplinaarkaristuseks noomitus, kuivõrd kaebaja pidas ekslikult oma puhkust riigipühade arvelt pikenenuks kahe päeva võrra kuni 30.06.
  3. Kaebaja oli perioodil 28.10.2009 – 02.12.2009 haige. Kaebajat teavitati tööle tulles, et tema suhtes on 14.10.2009 koostatud käskkiri „Distsiplinaarjuurdluse nr 09-075 algatamine“, mille raames andis kaebaja 03.12.2009 seletuse. Samal päeval koostati kaebajale distsiplinaarjuurdluse nr 09-075 kokkuvõte ning juba 04.12.2009 määrati talle distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Seega võeti otsus kaebaja teenistusest vabastamise kohta sisuliselt vastu juba enne distsiplinaarjuurdluse tulemuste selgumist. 2

(8)3-09-3045 Distsiplinaarkaristus on ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning kaebaja eelneva käitumisega. Vaidlustatud haldusaktis puuduvad mistahes põhjendused, miks kaebaja suhtes ei oleks olnud võimalik kohaldada kergemat distsiplinaarkaristust. Kaebaja alustas kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 09230103926 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 6 nõuetest. Tarbijakaitseamet informeeris kaebajat, et OÜ J., millel puudub registreering majandustegevuse registris, tegutseb edasi, kusjuures OÜ J. on varem karistatud väärteokorras. Puudub mõistlik selgitus, miks varasemalt peeti OÜ J. suhtes väärteomenetluse läbiviimist võimalikuks ilma juriidilise isiku osaniku ja juhatuse liikme L. V. isikliku vastutusele võtmiseta, kuid vaidlusaluses kriminaalasjas ei peeta seda võimalikuks ning leitakse, et see on käsitletav olulise kaebaja poolse kriminaalmenetluse normide rikkumisena. Käesoleval juhul esinesid KarS § 372 lg 4 sätestatud süüteo tunnused, kuna OÜ-d J. oli varem karistatud väärteokorras (KarS § 372 lg 2 p 1). Juriidilise isiku vastutus tulenes sellest, et L. V. oli pakkunud OÜ J. huvides reisiteenust ilma registreeringuta majandustegevuse registris. Kuna juriidilise isiku vastutus realiseerub füüsiliste isikute kaudu, siis vaidlusaluses kriminaalasjas ei olnud füüsilise ja juriidilise isiku range eristamine võimalik. Väidetavad kaebaja vormilised puudused ei saanud menetlustoimingute tegemisel olla kriminaalasja menetlemise seisukohalt määravad. Väide, et kaebaja oleks pidanud kriminaalmenetluse lõpetama L. V. suhtes peale tema poolt OÜ J. osa müüki, on väär. Ringkonnaprokurör Kristel Siitam-Nyiri on jätnud tähelepanuta, et vaidlusaluse süüteo toimepanemise ajal oli L. V. OÜ J. juhtorgani liige ning osanik. Seega asjaolu, kuidas isik käitub peale kuriteo toimepanemist, milles teda kahtlustatakse, ei saa kuidagi mõjutada isiku karistusõiguslikku vastutust. Puuduvad andmed, et kaebajale etteheidetud menetlustoimingute kohta oleks esitatud kaebus prokuratuurile. Ka ei ole kaebaja menetlustoimingute tagajärjel tekkinud mistahes kahju. Kaebaja võttis kahtlustuse esitamisel aluseks prokuröri abi Ruta Rammoga kooskõlastatud kahtlustuse projekti. Kuivõrd prokurör saab kriminaalmenetluse toimiku saamise staadiumis otsustada, kas kogutud materjalide põhjal on alust esitada peale kaitsjatelt taotluste saamist süüdistusakt (

§ 226

lg 1) või tuleb teha lisatoiminguid või esinevad üldse alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks, oli kaebaja veendunud, et kriminaalasjas olid vajalikud tõendid kogutud, kui ta esitas prokurörile kooskõlas

§ 222lg 1 elektrooniliselt kohtueelse menetluse kokkuvõtte projekti.

Seega oli kaebaja tegevus kooskõlas

-ga. Isegi kui kaebaja eksis hinnangu andmisel, ei olnud kaebaja tööülesandeks juhtida kohtueelset menetlust, vaid see oli prokuratuuri ülesanne. Kriminaalmenetluse läbiviimisel ning hinnangute andmisel, kas esinevad alused isikute süüdistamiseks või mitte, ei saa olla üheselt õigeid ega valesid otsuseid. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda, et kaebajale heidetakse distsiplinaarkaristuse määramisel ette „ebaõige lahendini“ jõudmist. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole toimunud mistahes kaalumist. Kuivõrd arvestatud on vaid R. Kuusi poolset iseloomustust, on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel rikutud TDVS § 8 nõudeid. Diskretsiooniotsuse teostamine ei ole toimunud ratsionaalselt, vaid emotsionaalselt. Ka on vastustaja rikkunud TDVS § 8 nõudeid sellega, et ei ole kaalutud, kas kaebaja suhtes oleks võimalik kohaldada vähem rangemat distsiplinaarkaristust. 3. Põhja Politseiprefektuur palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja vabastati teenistusest, kuna distsiplinaarjuurdlusega nr 09-075 tuvastati, et kaebaja pani kriminaalasja nr 3

(8)3-09-3045 09230103926 menetlemisel toime olulisi menetluslikke rikkumisi: tõkendi - elukohast lahkumise keeld, kohaldamine isiku suhtes, kes ei olnud ei kahtlustatav ega ka süüdistatav; isiku kahtlustatavana täiendava ülekuulamise protokolli puudulik vormistamine; kriminaalasja menetlemise jätkamine ning kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamine juriidilise isiku suhtes pärast seda, kui uurija sai teadlikuks, et kõnealune juriidiline isik on äriregistrist kustutatud – seega lõppenud. Kaebaja poolt antud selgitustest nähtuvalt ei ole kaebaja aru saanud oma vigadest; ta ei suuda eristada juriidilist isikut ja juriidilise isiku juhiks olnud füüsilise isikut. Samuti on selge, et kaebajale ei ole arusaadav põhiseaduse (PS) sisu ja selles nimetatud isiku põhiõigused. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ajal, mil kaebajale määrati käesolevas asjas vaidlusalune karistus, oli tal varasemast kehtiv karistus jämeda distsiplinaarsüüteo eest.
  1. a kehtinud Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja punkti 14.6.2 kohaselt loetakse Põhja Politseiprefektuuris esmaseks jämedaks distsiplinaarsüüteoks põhjuseta teenistusest puudumist. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest oleks tööandja võinud kaebaja teenistusest vabastada koheselt. Lisaks ei olnud kaebaja menetlusvead esmakordsed. Karistuse valikul on iga tööandja jaoks oluline, kas töötaja on eksimusest aru saanud ja kahetseb tehtut, mistõttu võib eeldada, et ta tulevikus üritab vigu vältida või ta ei ole aru saanud või ei tunnista süüd. Tutvunud kaebaja poolt distsiplinaarjuurdluse käigus antud seletusega on üheselt selge, et kaebaja ei saanud aru oma eksimustest ning eitas neid täielikult. Võttes arvesse seda, et ka varem on korduvalt juhitud tema tähelepanu tehtud vigadele ning seda, et käesoleval juhul kaebaja ei tunnista oma rikkumisi, puudub vastustajal veendumus, et kaebaja võiks tulevikus ennast parandada.
  2. Tallinna Halduskohtu 28.05.2010 otsusega jäeti I. A. kaebus rahuldamata. Vaidlusaluses käskkirjas on osundatud formaalselt õigetele õiguslikele alustele. Käskkiri vastab formaalselt ka ATS § 132 lg-s 2, TDVS § 11 lg-s 2 toodud ja haldusaktidele üldiselt ettenähtud vormi- ja sisunõuetele. Vaidlustatud käskkirjaga on määratud kaebajale teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine juhindudes PolTS § 42 p-st 3, § 43 lg-st 1, § 44 lg-st 1, § 46 lg-st 2 ning ATS § 84 p-st 1, § 118 lg-test 1 ja 2 ja töölepingu seaduse (TLS) §-st
  3. Distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja ja selle muutmise käskkirja on kaebajale allkirja vastu tutvustatud. Menetluse lõppedes on koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte, nagu seda nõuab PolTS § 45 ja juhendi VII osa ning ka seda on kaebajale tutvustatud. Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus. Ka kaebaja ei ole väitnud, et tema õigusi distsiplinaarmenetluses oleks rikutud või et karistus oleks talle määratud selleks ettenähtud tähtaegu eirates. Eelnevast tulenevalt on alusetu kaebaja väide, et otsused tehti varem ja pelgalt emotsioonidest kantuna. Kuna viidatud on õigele käskkirja numbrile, oli tööraamatusse töösuhte lõpetamise kohta tehtud kanne (03.12.2009 ja 04.10.2009) ilmselgelt ekslik. Käskkiri on ka sisuliselt õiguspärane ning kaebus on täielikult alusetu. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on tuvastatud, et kaebaja pani kriminaalasja nr 09230103926 menetlemisel toime olulisi menetluslikke rikkumisi, millega pani ühtlasi toime distsiplinaarsüüteo – oma ametijuhendis ettenähtud teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. Asjaolu, et kaebaja ise peab vähetähtsaks näiteks füüsilisele isikule poole aasta vältel tema põhiseaduslikku liikumisvabadust piirava tõkendi kohaldamist, ilma et nimetatud isik oleks mingis kuriteos kahtlustatav või süüdistatav, või äriühingu esindaja tituleerimist kahtlustatavaks kuriteos, mille subjekt saab olla vaid sellise teo eest varem karistatud 4
(8)3-09-3045 juriidiline isik, näitab, et kaebaja ei ole mõistnud oma tööalaste minetuste ulatust ja tagajärgi. Asjaolu, et juriidiline isik tegutseb oma seaduslike esindajate kaudu, ei anna alust panna nende vahele võrdusmärki ega võimalda inkrimineerida äriühingu füüsilisest isikust esindajale kuritegu, mille saab toime panna üksnes juriidiline isik. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole „veenvalt põhjendanud, miks kaebaja on pannud toime distsiplinaarsüüteo ning milles see konkreetselt väljendus“. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub aga üksnes kohtu piiratud kontrollile. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tuvastatut ning kaevatud käskkirjas märgitut arvestades on vastustaja valitud meede proportsionaalne kaebaja süütegude ja tema isikuga. Õige on iseenesest kaebaja väide, et isegi juhul, kui isikul on varasem kehtiv distsiplinaarkaristus, ei kohusta ATS § 118 lg 2 määrama kõige rangemat distsiplinaarkaristust, vaid annab tööandjale selleks ainult õiguse. Samas on karistuse määramine käesolevas asjas olnud vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Samuti ei vasta tõele kaebaja väide, et „vaidlustatud haldusaktis puuduvad mistahes põhjendused, miks kaebaja suhtes ei oleks olnud võimalik kohaldada kergemat distsiplinaarkaristust“. Sellekohased kaalutlused on toodud käskkirja teisel lehel. Sealjuures on arvestatud ka asjaolu, et kaebajal puudub vajalik enesekriitiline meel, mistõttu ta õigustab ennast ja süüdistab oma eksimustes pigem teisi. Kuigi kaebaja varasem distsiplinaarkaristus ei ole käesoleva haldusasja objekt, ei saanud teenistusest põhjuseta puudumine olla kogenud politseitöötaja süütu eksitus. Põhja PP sisekorraeeskirja p 14.6.2 käsitab niisugust üle kolme tunni põhjuseta puudumist esmase jämeda distsiplinaarsüüteona, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. Seega on käskkirja näol tegemist igati õiguspärase haldusaktiga, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja mille tühistamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. I. A. apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 28.05.2010 otsus tühistada. Halduskohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta tuvastas, et käskkiri oli objektiivne ja ratsionaalne, arvestades kaebaja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad vastupidist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks olid kaebaja suhted R. Kuusiga. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid selle kohta, et ta on töötanud politseiteenistuses alates
  2. aastast, saanud
  3. aastal teenetemärgi 10 aastase laitmatu töö eest, teda ei ole kuni
  4. aastani kordagi distsiplinaarkorras karistatud ning vahetult enne R. Kuusi tööle asumist anti kaebajale teenistujate hindamisjuhendi alusel kuues kategoorias hinnang „väga hea“ ning ülejäänud kategooriates vähemalt hinnang „hea“. Kaebaja on aastaid koolitanud kadette nii Paikuse Politseikoolist kui Sisekaitseakadeemiast, kes on olnud kaebaja juures uurimispraktikal. Halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja põhjendusi selle kohta, et ta ei ole pannud toime distsiplinaarsüütegu. Kohus oleks pidanud analüüsima, millised olid kaebaja teenistuskohustused; kas kaebaja jättis väidetavalt täitmata mõne teenistuskohustuse ja kui, siis millise ning millest see kohustus tulenes; milles seisnes kaebaja poolt teenistuskohustuse väidetav täitmata jätmine, mis tõendab kaebaja poolt väidetavat teenistuskohustuste täitmata jätmist ning kas väidetav kaebaja teenistuskohustuste täitmata jätmine oli süüline või mitte. 5
(8)3-09-3045 Halduskohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kuulates üle tunnistajana prokuröri abi Ruta Rammo. Käesoleva vaidluse esemeks on vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse kontroll, mis saab lähtuda üksnes vaidlustatud haldusaktis selle andmise ajal toodud motiividest. Tunnistaja poolt esitatud seisukohad kaebaja töö kohta, mis ei ole seotud distsiplinaarjuurdlusega nr 09075 kriminaalasja nr 09230103926 menetlemisel ja mida ei ole kajastatud vaidlustatud haldusakti motiivides, väljuvad käesoleva haldusasja eseme raamidest. Kui kohus siiski leiab, et ta peab hindama ka R. Rammo poolt antud ütlusi, siis, tuleb tema ütlustesse suhtuda igal juhul kriitiliselt ning nendega ei saa tagantjärele põhjendada vaidlustatud haldusakti motivatsiooni. Kohus rikkus TDVS § 6 lg 1, heites kaebajale ette füüsilisele isikule tõkendi kohaldamist. Ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on leitud, et kuivõrd 25.03.2009 toime pandud distsiplinaarsüüteost on möödunud rohkem kui kuus kuud, ei saa neid süütegusid tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-st 1 arvestada I. A. suhtes võimaliku distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel. Seega ei saanud kaebaja poolt tõkendi kohaldamist arvestada kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel. Riigikohus on selgitanud 28. septembri 2004. aasta lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-82-04, et juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Tallinna Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu eelmärgitud Riigikohtu seisukohaga, millest kaebaja juhindus. On ilmne, et kuna juriidiline isik saab tegutseda üksnes füüsilise isiku kaudu, saab

§ 128

kohaselt kohaldada kriminaalasjas, kus kahtlustatav on juriidiline isik, tõkendit juhtivtöötaja suhtes, kelle kaudu juriidiline isik tegutseb ja kes vastutab juriidilise isiku süüteo eest. Vastasel korral ei oleks üldse võimalik tagada kriminaalmenetlust, kus kahtlustatavaks on juriidiline isik. Vastustaja etteheide, et kaebaja oleks pidanud vältimatult kriminaalmenetluse lõpetama L. V. suhtes peale tema poolt OÜ J. osa müüki, on asjakohatu. See, kuidas isik käitub peale kuriteo toimepanemist, milles teda kahtlustatakse, ei saa kuidagi mõjutada isiku karistusõiguslikku vastutust. Isiku kahtlustatavana täiendava ülekuulamise protokoll oli korrektselt vormistatud.

ei näe ette täpsemaid vorminõudeid kahtlustatava täiendava ülekuulamise protokollile, mistõttu puudus kaebajal vajadus taaskord kirjutada välja kuriteo asjaolud, mis olid L. V. juba teatavaks tehtud – seega ei saanud olla kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon L. V. jaoks arusaamatu. Igal juhul ei saanud väidetav menetluslik rikkumine tekitada mistahes kahju, mida kinnitab asjaolu, et L. V. ega mistahes muu isik ei ole esitanud kaebust seoses kriminaalasja nr 09230103926 menetlusega. Kaebaja ei eksinud, kui jättis kriminaalmenetluse lõpetamata.

§-st 200, § 30 lõikest 1 ja § 213 lg 1 punktist 6 tuleneb, et kriminaalasja kohtueelset menetlust juhib prokuratuur ning uurijad alluvad prokuratuurile. Seega eeldab mistahes kriminaalmenetluse lõpetamine prokuratuuri nõusolekut, mistõttu ei saa kaebajale ette heita seda, et ta ei lõpetanud kriminaalmenetlust olukorras, kus prokuratuur ei olnud vastavat juhist andnud. Kriminaalmenetluse läbiviimisel ning hinnangute andmisel, kas esinevad alused isikute süüdistamiseks või mitte, ei saa olla üheselt õigeid ega valesid otsuseid. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda, et kaebajale heidetakse distsiplinaarkaristuse määramisel ette „ebaõige lahendini“ jõudmist. Vastustaja ei arvestanud distsiplinaarkaristuse määramisel, et kaebajal puudusid enne varasemat distsiplinaarkaristust mistahes muud distsiplinaarkaristused 12 aasta vältel ning 6

(8)3-09-3045 väidetav süütegu ei olnud mistahes viisil seotud varasema distsiplinaarkaristusega. Halduskohus ei ole põhjendanud, milline kaebaja väidetav teenistuskohustus nõudis „enesekriitilise meele“ olemasolu ning kuidas kaebaja rikkus ATS § 84 p 1 teenistuskohustusi omamata väidetavalt „enesekriitilist meelt“.
  1. Põhja Politseiprefektuuri vastuses palutakse I. A. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse lõppjäreldustega. Õige on apellandi märkus, et halduskohus on otsuse põhjendustes alusetult tuginenud kaebaja väidetavatele rikkumistele seoses füüsilise isiku suhtes tõkendi kohaldamisega. Nimelt ei ole vaidlustatud käskkirjas kaebajat selle rikkumise eest karistatud. Samas ei too nimetatud eksimus veel kaasa apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamist. Kuna kõnealune rikkumine ei olnud käskkirja andmisel asjassepuutuv, ei saa halduskohtu poolt sellele tuginemine karistuse õiguspärasust mõjutada.
  3. Kaebaja leiab, et ta ei ole üldse distsiplinaarsüütegu toime pannud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning märgib lisaks halduskohtu poolt esile toodule järgmist. Kriminaalmenetluse läbiviimisel esineb hulganisti uurija toiminguid, mis sooritatakse kaalutlusõiguse alusel ning mille puhul võib sooritatud toimingute õigeks ja vääraks jagamine olla problemaatiline. Samas antud juhul ei ole kaebajale süüks pandud eelkirjeldatud toimingute ebaõiget läbiviimist, vaid eksimist selliste karistusõiguse ja kriminaalmenetluse normide vastu, mille õiguspärasel kohaldamisel kaalutlusõigust ei esine. Kaebaja alustas kriminaalmenetlust KarS § 372 lg 4 alusel, mille teokoosseisu järgi pidi KarS § 372 lg-s 1 nimetatud teo olema toime pannud juriidiline isik, keda on varasemalt karistatud samasuguse teo eest. Vaidlust ei ole selles, et OÜ J. oli vastava süüteo toime pannud. Kaebaja rikkumised on käskkirja kohaselt seotud sellega, et ta kuulas kahtlustatavana üle ka OÜ J. juhatuse liikme L. V. ning pärast OÜ J. registrist kustutamise kohta info saamist jätkas kriminaalmenetlust L. V. suhtes, koostades kohtueelse menetluse kokkuvõtte. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole suutnud eristada füüsilise ja juriidilise isiku vastutust. Asjakohane ei ole kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend kriminaalasjas 3-11-82-
  4. Kuigi juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötajate tegevuse kaudu, ei tähenda see, et juriidilist isikut ning selle kaudu tegutsevaid füüsilisi isikuid on võimalik karistusõiguslikult samastada. Kaebaja on nii 25.03.2009 kui ka 06.08.2009 kahtlustatava ülekuulamise protokollides süüteo kvalifitseerinud läbi KarS § 372 lg 4, mis võimaldab menetlust läbi viia üksnes juriidilise isiku suhtes. Seega oli kaebaja poolt L. V. kahtlustatavana ülekuulamine ning tema suhtes kriminaalmenetluse jätkamine pärast OÜ J. registrist kustutamist, õiguslikult lubamatu.

§ 199

lg 1 p 4 kohaselt on juriidilisest isikust kahtlustatava lõppemine kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning vastavalt

§-le 200 tuleb sellise asjaolu ilmnemisel menetlus lõpetada uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Kuigi kriminaalasja kohtueelset uurimist juhib prokuratuur ning menetluse lõpetamiseks oleks vajalik olnud prokuratuuri luba, ei tähenda see, et uurijatel puudub igasugune vastutus kriminaalmenetluse normide õige kohaldamise osas. Arvestades kaasuse asjaolusid, tegi kaebaja ilmselgelt vale otsustuse. Ringkonnakohus nõustub ka käskkirjas sisalduvate etteheidetega 06.08.2009 protokollile. Olukorras, kus eelnevalt oli tegu kvalifitseeritud juriidilise isiku süüteona, oleks pidanud 7

(8)3-09-3045 protokollist nähtuma, millise rikkumisena kvalifitseerib uurija L. V. kui füüsilise isiku tegevust. Sellist informatsiooni protokollist ei nähtu, vaid jätkuvalt on tegu kvalifitseeritud läbi KarS 372 lg 4, mille osas on ringkonnakohus juba eelnevalt märkinud, et see ei ole asjakohane füüsilise isiku vastutuse puhul.
  1. Kuivõrd teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine kaebaja poolt on kinnitust leidnud, tuleb järgnevalt anda hinnang karistuse proportsionaalsusele. Esmalt selgitab ringkonnakohus kaebajale, et vastustaja ja halduskohus ei ole distsiplinaarsüüteona muuhulgas vaadelnud „enesekriitilise meele“ puudumist, vaid seda on väidetud üksnes kaebaja iseloomuomadusi silmas pidades. ATS § 118 lg 2 võimaldab ATS § 84 lg-s 1 nimetatud süüteo eest teenistusest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Nimetatud tingimus on täidetud. Kohus ei saa siinkohal hakata hindama kaebajale 17.07.2009 määratud karistuse õiguspärasuse üle, kuid arvestades selle rikkumise asjaolusid (kaebaja ei ilmunud puhkuse järgselt õigeaegselt tööle), ei saa sellise rikkumise eest karistuse määramist pidada kaebaja ilmselgeks tagakiusamiseks. Sama puudutab ka kaebaja väidetavalt halbu suhteid R. Kuusiga. Kohus on käesoleval juhul kontrollinud 04.12.2009 käskkirjas kaebajale süüks pandud tegude esinemist ning need on leidnud kinnitust. Tagakiusamiseks ei saa pidada seda, kui uus juht reageerib rikkumistele resoluutsemalt, kui seda tegi kaebaja eelmine ülemus. Õige on kaebaja seisukoht, et kuigi ATS § 118 lg 2 võimaldab kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolul teenistusest vabastada, oli vastustajal karistuse määramisel jätkuvalt kaalutlusõigus. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust ka nõuetekohaselt kasutanud. Üksnes asjaolu, et kaebajal ei ole varasema pika teenistusaja jooksul rikkumisi esinenud, ei too kaasa kõige rangema karistuse ebaproportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja rikkumised on sisulist laadi, mida kaebaja staažiga uurija ei tohiks teha. Käskkirja kohaselt on kaebaja tähelepanu juhitud puudustele tema töös, kuid paranemist töökvaliteedis pole toimunud. Eelnimetatut arvestades peab ringkonnakohus kohaldatud karistust õiguspäraseks ja proportsionaalseks.
  2. Apellatsioonkaebuses on halduskohtule veel ette heidetud Ruta Rammo tunnistajana ülekuulamist. Arvestades, et ringkonnakohus on hinnanud käskkirja õiguspärasust üksnes selle andmise aluseks olnud teabele ja tõenditele tuginedes, ei oma nimetatud etteheitele antud seisukoht asja sisulise lahendamise seisukohast tähtsust.
  3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.