← Eesti

3-09-1655/44

Obsah (8)§ 35§ 40§ 99§ 54§ 60§ 61§ 51§ 106

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2010, Tallinn Ha

) § 99 lg 3 järgi olema sõlmitud kirjalikus vormis. Viimsi vald ei ole kunagi M. Valdesega eratee avalikuks kasutamiseks määramise lepingut sõlminud, mida kinnitab nii M. Valdes ise kui osutab sellele ka asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei suudeta esile tuua ühtegi konkreetset juriidilist fakti, mis kinnitaks vastavasisulise lepingu sõlmimist ega viidata mingisugustele lepingudokumentidele. Otsuses on spekulatiivselt viidatud üksnes mingisugustele otsestele ja kaudsetele tahteavalustele. Kui leping oleks sõlmitud

  1. aastal, on asjakohatud viited võlaõigusseadusele (VÕS) ja praegu kehtivale tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS). Lepingut ei saaks lugeda sõlmituks ka tollal kehtinud õigusnormide alusel, sest mingisuguseid otseseid või kaudseid tahteavaldusi Heldri tee kui eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks ei ole M. Valdes ega Viimsi vald väljendanud. Ka senine praktika Heldri tee kasutamisel on olnud iseloomulik piiratud kasutusega erateele ja Viimsi vald ei ole sellesse kunagi sekkunud. Heldri teele sissesõit on olnud AS Morrison Invest poolt tähistatud eravalduse sildiga, samuti on eratee kasutamise tingimused sätestatud „Heldri transpordikinnistu kasutuskorras“, mis on avalikustatud kaebaja veebilehel. Heldri tee puudub ka teeregistri väljavõttest avalike teede kohta. Seega on Heldri tee piiratud kasutusega eratee, mille kasutamise tingimused on seadusega kooskõlas määranud eratee omanik. Viimsi Vallavolikogu ei ole Heldri tee kinnistul paikneva eratee avalikult kasutatavaks teeks määramisel pidanud kinni ka seaduses ja valla enda õigusaktides sätestatud haldusmenetluse nõuetest ja protseduurireeglitest. Vastustaja ei ole AS Morrison Invest menetlusest teavitanud ega andnud talle võimalust esitada omapoolseid seisukohti, jättes tagamata ärakuulamisõiguse. Kaevatav haldusakt näib olevat vastu võetud üksnes põhjusel, et Viimsi vald on jätnud detailplaneeringu kehtestamisel täitmata teatud kohaliku omavalitsuse kohustused, mida nüüd püütakse heastada AS Morrison Invest omandi ebaseadusliku piiramisega.
  2. Viimsi Vallavolikogu vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Viimsi Vallavolikogu kehtestas 19.08.1997 Heldri maaüksuse planeeringu, 2

(11)3-09-1655 millega jaotati Heldri kinnistu elamukruntideks ja teemaaks. Maaüksuse omanik oli sel ajal M. Valdes (AS Morrison Invest ainuomanik ja juhatuse liige). Kinnistu jagamisel tuleb tagada jagamise tulemusel tekkivate kinnistute tulevaste omanike õigused ja avalikud huvid. Enne detailplaneeringuga Heldri kinnistu jagamist kinnisasjal teed ei asunud. Vaidlus on selle üle, kas
  1. aastal kinnistu jagamisel tekkinud transpordimaa sihtotstarbega kinnistu osas oli selle omanikul piiramata õigus kasutada kinnisasja tema poolt soovitud viisil või määrati tee juba selle tekkimisel avalikult kasutatavaks. Teeseadus tollal ei kehtinud ning maanteeseadus ei kuulunud kohaldamisele. Oluline on tuvastada, milline oli AÕS § 155 lg 3 nimetatud „seaduses sätestatud kord“ eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks. Vaidlusalusel ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PlES) § 2 lg 1 ja § 9 lg 2 ning maakorraldusseaduse (MaaKS) § 13 lg 4 ja maakatastriseaduse (MaaKatS) § 5 lg 2 koosmõjust tuleneb üheselt, et detailplaneeringu kehtestamine, mis ei sisalda asumis tänavaid (s.o juurdepääse moodustatavatele kinnistutele), ei ole võimalik. Heldri kinnistu detailplaneeringu kehtestamine (kinnistu elamukruntideks jaotamine) sai võimalikuks ainult tänu asjaolule, et detailplaneeringus oli nähtud ette juurdepääs avalikult kasutatavale teele kõikidele moodustatavatele kruntidele. Juurdepääs oli ette nähtud läbi eraldi teekinnistu, mille muul otstarbel kasutamine ei ole faktiliselt ega õiguslikult (ainus sihtotstarve transpordimaa) võimalik. Kuivõrd muu eramaal asuva tee avalikuks kasutamiseks andmise regulatsioon planeeringu kehtestamise ajal puudus ning ilma vaidlusaluse teeta ei oleks Heldri kinnistu jagamine võimalik, tuleb järeldada, et tee anti detailplaneeringu kehtestamisega avalikuks kasutamiseks. Sellele osutavad ka detailplaneeringu kaardilt nähtuvad nooled viitega „kooli“ ja „lasteaeda“. Sarnaselt mõistis seda ka M. Valdes, märkides avalikkusele suunatud müügipakkumistes, et kinnistute juurde kuulub üldkasutatav tee. Avalikult kasutatava teega mitte piirnevale kinnistule juurdepääsu tagamine on võimalik ainult kas läbi teise isiku kinnistul asuva tee avalikuks kasutamiseks määramise või teeservituudi seadmises kokkuleppimise kaudu. M. Valdese ja ostjate vahelised müügilepingud teeservituudi seadmist ei sisaldanud, millest tulenevalt käsitas ka M. Valdes temale kuuluvat transpordimaa kinnistut avalikus kasutuses oleva teena (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-33-01, p 11). Kaebaja ei saa olla nimetatud kohustuste olemasolu suhtes heauskselt teadmatu, sest AS Morrison Invest omanik ja juht on M. Valdes. Avalikus kasutuses oleva tee talumise kohustus läheb üle igakordsele omanikule sõltumata tema teadmatusest. Vaidlustatud haldusakt fikseerib hiljem kehtestatud õiguslikku regulatsiooni arvestades eksisteeriva õigusliku olukorra ja nimetab teega seotud kohustused. Kaevatava haldusakti eesmärk oli tee kasutamise tingimuste määramine. Otsuses on viidatud asjaolule, et tee omanikule pakuti võimalust sõlmida üksikasjalik kirjalik leping, kuid omanik on sellest keeldunud. Asja ei ole ka otsustatud kaebaja kahjuks, sest tee oli nii faktiliselt kui ka õiguslikult avalikus kasutuses juba pikemat aega ning teehoiu eest vastutavaks isikuks ja teehoiu kulude kandjaks määrati Viimsi vald.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.05.2010 otsusega AS Morrison Invest kaebuse ja tühistas Viimsi Vallavolikogu 09.06.2009 otsuse. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 9325 krooni. Menetlusosalised ei vaidle kirjaliku lepingu puudumise üle ega asjaolu üle, et tegemist saab olla üksnes erateega TeeS tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et M. Valdese taotluse alusel kehtestati
  3. aastal Heldri kinnistu detailplaneering ning M. Valdes on pakkunud Heldri teega külgnevaid kinnistuid avalikult müügiks selliselt, et kinnistu juurde kuulub üldkasutatav tee. Heldri tee kinnistu kuulub käesoleval ajal transpordimaana AS-le Morrison Invest. 3
(11)3-09-1655 Eratee avalikuks kasutamiseks määramise eelduseks on TeeS § 4 lg 3 ja § 52 järgi tee omaniku luba ja sellekohane leping. Nimetatud nõuetele või eeldustele vaidlustatud haldusakt ei vasta. Vastustaja ei ole ümber lükanud ka kaebaja väidet, et teda haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlusest ei teavitatud (

§ 35

) ning tema vastuväited jäeti ära kuulamata (

§ 40

). Neid haldusmenetluse nõudeid ei saa täiel määral asendada viide varasemale lepingu sõlmimise ettepanekule. Haldusasja materjalidest ei nähtu üheselt mõistetavalt ja selgelt, et detailplaneeringu kehtestamise käigus oleks teine osapool mõistnud asja selliselt, et moodustuv eratee on antud tasuta avalikuks kasutamiseks. Vastustaja viitest müügipakkumiste hinnas üldkasutatava tee sisaldumisele ei piisa M. Valdese tegeliku tahte määratlemiseks ja seda iseäranis olukorras, kus teine menetlusosaline väidab vastupidist. Kaebaja on kohtuistungil esitanud hõlpsasti kontrollitava väite, et krundi ostjaga sõlmiti leping, mille kohaselt ei saa teed kasutada lihtsalt avalikus korras, vaid oli vaja sõlmida eraldi leping ning maksta sellekohast tasu. AS Morrison Invest on paigutanud teele selle kasutamist piirava liiklusmärgi ning teinud investeeringuid tee väljaehitamisse ja tänavavalgustuse paigaldamisse. Esitatud andmed ja väited ei võimalda järeldada kaebaja selget ja tegelikku tahteavaldusest anda eratee

  1. aastal vallale avalikuks kasutamiseks. Vastupidisele eeldusele tuginev haldusakt on seetõttu olulise kaalutlusveaga ning tuleb tühistada. Samuti on antud juhul tegemist haldusmenetluse normide küllaltki olulise rikkumisega (menetluse alustamisest teavitamata ja menetlusosalise ära kuulamata jätmine). Kui lähtuda eeldusest, et kruntidevaheline eratee muutus avalikult kasutatavaks teeks juba detailplaneeringu kehtestamisel, siis ei oleks vallal olnud üldse vaja vaidlustatud haldusakti välja anda või oleks tulnud seda teha mõnevõrra teisiti. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb siiski lähtuda haldusakti tekstist, millest nähtub, et eratee määrati avalikult kasutatavaks 09.06.
  2. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Viimsi Vallavolikogu palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS Morrison Invest kaebus rahuldamata. Viimsi vald oli haldusakti vastuvõtmise ajal teadlik, et AS Morrison Invest ei oleks tunnustanud M. Valdese ja Viimsi valla kokkulepet, sest AS Morrison Invest pakkus samal ajal vallale nimetatud tee rentimist. Haldusakt põhines minevikus toimunud asjaoludel, mida ei oleks saanud kaebaja menetlusest teavitamine ega tema ärakuulamine muuta. AS Morrison Invest arvamus oli Viimsi vallale ka teada tulenevalt AS Morrison Invest ja Heldri elamurajooni kinnistuomanike vahelistest kohtuvaidlustest. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud AÕS § 155 lg 3 viitas eratee avalikuks kasutamiseks määramise seaduslikule korrale. Apellant on seisukohal, et tee avalik kasutus määrati detailplaneeringuga, samuti omaniku ühepoolse käsutusega. Vaidlustatud otsusega on Viimsi vald tõlgendanud enda poolt välja antud haldusakti (detailplaneering) selliselt, et Heldri tee näol on tegemist avaliku teega. Akti väljaandjal on õigus seda tõlgendada ja vaidluse korral see õigusselguse huvides fikseerida. Detailplaneeringu menetlemise aluseks oli maaomaniku (M. Valdes) avaldus, kehtestatud planeeringut vaidlustatud ei ole. Viimsi vald võttis planeerimismenetluses arvesse avalikku huvi ning nägi ette tee avaliku kasutuse (läbipääsutee kooli ja lasteaeda, samuti elamurajooni elanike ligipääs oma kinnistutele). Õigusselguse loomise vajaduse tingis kaebaja käitumine Heldri teel asuvate kinnistute omanikega, millest võis järeldada, et tema meelest ei olnud tee avalikus kasutuses. Vaidlusaluse otsuse andmisel on järgitud TeeS nõudeid, sest TeeS § 4 lg 3 tähenduses kokkulepe oli olemas (tee omaniku nõusolek kehtestada detailplaneering vastuvõetud kujul ja tema ühepoolne avalik kuulutus tee üldkasutuse kohta). TeeS § 4 lg 3 järgimise hindamiseks 4

(11)3-09-1655 on oluline tuvastada üksnes tee omaniku ja valla vahel kokkuleppe olemasolu, sest lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei ole muude tingimuste (eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiu kulude kandjad) ettenägemine kokkuleppe olemasolu eelduseks. Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-33-01 (p 11) toodud käsitluse eratee ühepoolse tahteavaldusega avalikuks kasutamiseks määramise kohta. M. Valdes on teinud ühepoolse tahteavalduse tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta ning Viimsi vald nõustus sellega detailplaneeringu kehtestamisega. ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 165 lg 1 kohaselt tuleb leping lugeda sellega sõlmituks. Detailplaneeringu kehtestamine on lõpliku tähendusega, mistõttu tuleb eeldada, et kokkulepe saavutati kõigis olulistes tingimustes. Juhul, kui eksisteerib mõni punkt, mille üle kaebaja arvates kokkulepet ei ole saavutatud, näeb VÕS § 26 lg 9 p 1 selleks ette võimaluse taotleda vastava lepingutingimuse määramist kohtult. Pärast lepingu sõlmimist ei saa M. Valdes ega tema õigusjärglane tehingut muuta teisiti, kui seadust järgides, mida tehtud ei ole. Lepingu sõlmimist tuleb käsitada ka eratee omaniku loa andmisena TeeS § 52 tähenduses. M. Valdes on teinud vallale (detailplaneeringu algatamise taotlus) ja avalikkusele (kinnistuomanikele tehtud müügipakkumised) vähemalt kaudse tahteavalduse (varasema TsÜS § 62) Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Halduskohus on põhjendamatult tuginenud ka asjaolule, et Heldri tee alguses on märk „Eravaldus“, sest teadmata on selle paigaldamise aeg ning märgi olemasolust ei saa teha järeldusi poolte kokkuleppe muutumise kohta. Elamurajooni väljaarendaja poolt tee valmisehitamine (sh tänavavalgustuse paigaldamine) ja kuni tee valmimiseni ka teehoiu tagamine on tavapärane. Avalikus kasutuses oleva eratee haldajaks ei pea olema kohalik omavalitsus ja selleks võib olla ka eraõiguslik isik (TeeS § 4 lg 3). Kohtuotsus ei põhine kohtumenetluses uuritud tõenditel, vaid kontrollimata oletustel ja kaebaja paljasõnalistel väidetel. Viimsi vald ei ole teadlik mitte ühestki kinnistu müügilepingust, kus sisalduks AS Morrison Invest poolt väidetu, et M. Valdes sõlmis kruntide ostjatega lepingu, mille kohaselt ei saa teed kasutada lihtsalt avalikus korras, vaid oli vaja sõlmida eraldi leping ning maksta sellekohast tasu. Oma vastuväite kinnitamiseks esitab Viimsi vald uute tõenditena kolme Heldri elamurajooni kinnistu notariaalsed ostumüügilepingud (ostjateks M. M., 03.08.1999; K. L. ja R. L., 10.05.2001; B. E. ja K. K., 21.07.2005) ning K. L. ja AS Morrison Invest vahel 01.04.2002 sõlmitud Heldri elamurajooni teeninduslepingu. Apellant juhib tähelepanu, et kõigi kinnistute müügilepingutes on viidatud Heldri teele kui üldkasutatavale teele ning ka ükski notar pole viidanud vajadusele seada reaalservituut kinnistule ligipääsuks. Asjaolu, et lepingutes on märgitud kohustus sõlmida teenindusleping, ei oma tähtsust, sest sellest ei saa järeldada, et kokku on lepitud ka selles, et tee ei ole avalikus kasutuses. Vastupidist ei nähtu ka teeninduslepingust. Tõendid on alles apellatsiooniastmes esitatud põhjusel, et varem ei olnud teada, et kohus võtab otsuse aluseks AS Morrison Invest paljasõnalise väite, mille paikapidamatust nimetatud tõendid kinnitavad. 6. AS Morrison Invest vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlustatud haldusaktiga on piiratud AS Morrison Invest omandipõhiõigust, määrates temale kuuluva eratee avalikuks kasutamiseks. AÕS § 155 lg 3, TeeS § 4 lg 3 ja Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 määruse nr 34 kohaselt oli volikogu õigustatud määrama eratee avalikuks kasutamiseks üksnes tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning vallavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Selline haldusleping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis (

§ 99lg 3).

AS Morrison Invest ei ole andnud nõusolekut eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks ega sõlminud vallaga sellekohast lepingut. Vastustaja ei ole järginud ka menetlusreegleid, mis näevad ette pöördumist eratee omaniku poole ettepanekuga eratee avalikuks kasutamiseks 5

(11)3-09-1655 andmiseks enne vastavasisulise otsuse tegemist. Kaebajat ei ole isegi informeeritud tema omandis oleva eratee avalikuks kasutamiseks määramise menetluse algatamisest ega antud talle võimalust esitada vastuväiteid. Menetlusnõuete rikkumise ega lepingu puudumise üle ei ole käesolevas asjas olnud vaidlust. Lepingu mittesõlmimist on korduvalt kinnitanud nii AS Morrison Invest kui ka M. Valdes. Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramine ei vasta eratee endise ega praeguse omaniku tahtele ja selleks puudub omaniku nõusolek. Viimsi Vallavolikogu on piiranud kaebaja omandiõigust tema tahte vastaselt ja ilma õigusliku aluseta. Viimsi Vallavolikogu põhjendused, et 09.06.2009 otsuses on üksnes fikseeritud
  1. a detailplaneeringuga kehtestatud olukord, on ilmselt otsitud eesmärgiga õigustada AS Morrison Invest omandiõiguse kitsendamist selleks tegelikku õiguslikku alust omamata. Heldri tee hooldusega on tegelenud AS Morrison Invest ning kõigil Heldri elamurajooni kinnistu soetanud isikutel tuli muu hulgas erateede hooldamiskulude katmiseks maksta tasu. Selle üle on olnud ka vaidlusi tsiviilkohtus (nt Harju Maakohtu lahendid nr 2-07-46739 ja nr 2-07-46805). Heldri tee sissesõidu ette on paigaldatud erateed tähistav märgistus, samuti ei ole Heldri tee kunagi olnud registreeritud Riiklikus Teeregistris Viimsi vallas avalikult kasutatava erateena. Asjaolu, et AS Morrison Invest on erateed võimaldanud kasutada liiklemiseks (sh ligipääsuks lasteaeda), ei tähenda, et eratee oleks antud avalikuks kasutamiseks. Eratee omanikul on õigus määrata eratee kasutamise kord ja tingimused, mida AS Morrison Invest on ka teinud. Detailplaneeringu algatamiseks avalduse esitamine ning detailplaneeringu kehtestamine ei ole käsitatavad eratee omaniku ja kohaliku omavalitsuse kokkuleppena eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks. Detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus, samuti ei asenda detailplaneering poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks (Riigikohtu 22.03.2006 otsus nr 3-2-1-5-06, p-d 22, 23). Ka detailplaneeringu algatamise avalduses ja kehtestatud planeeringus endas puudub viide Heldri tee avaliku kasutamise kohta. Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega eksinud tõendite hindamisel. Isegi kui selline rikkumine toimus, ei mõjutaks see kohtuotsuses tehtud lõppjärelduste õigsust, mis põhineb selgel seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda 09.06.2009 haldusakti tekstist, millest nähtub, et eratee määrati avalikult kasutatavaks alles vaidlustatud otsusega. Selline järeldus on ka ainuõige ning on ilmne, et Viimsi Vallavolikogu 09.06.2009 otsus ei vasta andmise ajal kehtivale õigusele. Eelnevast tulenevalt on ka apellandi esitatud täiendavad tõendid M. Valdese ja kolmandate isikute vahel sõlmitud kinnistute müügilepingute ja teeninduslepingu näol asjakohatud, sest neist ei nähtu ega saagi nähtuda asjas tähtsust omavad asjaolud. Lisaks on apellant tõendid esitanud hilinenult. AS Morrison Invest vaidleb täiendavate tõendite asja juurde võtmisele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  3. Käesolevas asjas on põhiküsimuseks see, kas Viimsi Vallavolikogul oli võimalik 09.06.2009 otsusega fikseerida väidetavalt varasemalt kujunenud olukord või mitte ja millisel ajal kehtinud õigusnormidest pidi ta seejuures lähtuma. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja määras Heldri tee avalikult kasutatavaks 09.06.2009 otsusega ning selle vastuvõtmisel tuli arvestada ka nimetatud ajal kehtinud õigusnorme. 6
(11)3-09-1655 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi käsitlus üksnes varasemat olukorda fikseeriva ja varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist lähtuvalt kontrollitava haldusakti andmise võimalikkusest on ekslik.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 60

lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt ei saa üldjuhul hakata kehtima enne selle adressaadile teatavaks tegemist või kätte toimetamist (

§ 61lg 1).

Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsus jõustub KOKS § 23 lg 3 kohaselt teatavakstegemisest. Sama näeb ette Viimsi Vallavolikogu 09.06.2009 otsuse nr 33 resolutsiooni p

  1. Tagasiulatuva mõjuga koormava haldusakti andmine saaks olla lubatav üksnes äärmiselt piiratud tingimustel ja seaduses otseselt sätestatud juhul. Sellise olukorraga käesolevas asjas tegemist ei ole. Vaidlust ei saa olla ka selles, et vaidlustatud otsus on adressaadi jaoks koormav haldusakt, sest sellega määratakse eratee avalikuks kasutamiseks ehk piiratakse oluliselt eratee omaniku võimalusi teostada oma omandiõigust (vt nt TeeS § 52, § 10 lg 4, § 23 lg-d 1 ja 3, § 29, § 37 lg 1). Seda vaatamata asjaolule, et otsuse resolutsiooni p-ga 2 on teehoiu eest vastutavaks isikuks ja teehoiu (sh tänavavalgustuse) kulude kandjaks määratud Viimsi vald.
  2. Üheks haldusakti tunnuseks on

§ 51lg 1 kohaselt tema regulatiivne iseloom.

Haldusakt saab olla üksnes selline otsustus, mis on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Iseenesest on võimalik, et haldusorgan soovib mingil põhjusel isikule meelde tuletada temale mõnest üld- või üksikaktist tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul ei oleks aga tegemist haldusaktiga, vaid teatava märgukirjaga (sisuliselt teabetoiming

§ 106lg 1 tähenduses).

Seejuures ei tingiks taolise teatise haldusaktiks kvalifitseerimist ka asjaolu, et haldusorgan on järginud haldusaktidele esitatavaid vorminõudeid (nt teatis vormistatud vallavolikogu otsusena), sest haldusakte ja toiminguid piiritletakse nende sisu alusel. Viimsi Vallavolikogu poolt käesolevas asjas avaldatud seisukohtadest võib järeldada, et haldusorgani hinnangul on 09.06.2009 otsusel regulatiivne toime üksnes resolutsiooni p 2 osas (ja üksnes sellega seondub ka p 3), kuid mitte p 1 osas. See tähendab, et Viimsi valla arvates oli Heldri tee avalikult kasutatavaks määratud juba varem ning 09.06.2009 otsustati tegelikult üksnes teehoiu eest vastutava isiku ja teehoiu kulude kandja määramine. Seega tuleks käesolevas asjas vaidlustatud volikogu otsust sisuliselt vaadelda osaliselt teabetoimingu ja osaliselt haldusaktina. Kuivõrd mõlemad sisalduvad siiski ühes dokumendis, tuleb vallavolikogu 09.06.2009 otsust ringkonnakohtu hinnangul tervikuna igal juhul käsitada haldusaktina. Otsuse resolutsiooni p 1 ei ole ülejäänud otsusest lahutatav ega seega käsitatav eraldiseisva teabetoiminguna, kuid samas on seda siiski vähemalt teoreetiliselt võimalik käsitada haldusaktis sisalduva, kuid iseseisvat regulatiivset toimet mitteomava haldusorgani selgitusena.

§ 60

lg 2 näeb ette, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Käesoleval juhul vaidlustatud otsuses on resolutiivosa ja põhjendused selgelt eristatavad. Otsuse lõpus on esitatud viited eeltoodud põhjendustele, kohaldatavatele õigusnormidele ja otsuse eesmärkidele ning seejärel toodud neljast punktist koosnev loetelu sellest, mida Viimsi Vallavolikogu on viidatu alusel otsustanud (s.o esitatud resolutsioon). Sealhulgas sisaldub otsuse resolutsioonis p 1 järgmises sõnastuses: „Määrata Viimsi vallas 7

(11)3-09-1655 Haabneeme alevikus asuv Heldri tee (kinnistusraamatu registriosa nr 393402, katastritunnus 89001:010:3030, pindalaga 10922 m2, sihtotstarbega 100% transpordimaa, omanik AS Morrison Invest (registrikood 10378065) avalikult kasutatavaks.“ Olukorras, kus tõeliselt esinenuks Viimsi Vallavolikogu poolt nii otsuse motiivides kui ka käesolevas kohtumenetluses väidetud olukord, et Heldri tee oli tegelikkuses avalikult kasutatavaks määratud juba varem, puudunuks vallal igasugune vajadus hakata seda vaidlustatud otsuse resolutiivosas uuesti avalikult kasutatavaks määrama, vaid võinuks piirduda üksnes teehoiu eest vastutava isiku ja teehoiukulude kandmise kindlaksmääramisega, selgitades otsuse põhjendustes, et tee on juba varasemalt avalikuks kasutamiseks määratud. Seevastu nii otsuse resolutsioon kui ka selle pealkiri kinnitavad, et tegelikkuses määrati Heldri tee avalikuks kasutamiseks siiski alles 09.06.2009 ning sealjuures tuli lähtuda ka samal ajal kehtinud õigusnormidest. Ehkki vastustaja on kohtumenetluse käigus asunud vaidlustatud haldusakti põhjendusi korrigeerima ja viidanud mitmete kohaldatud õigusnormide asjassepuutumatusele (TeeS, VÕS, uus TsÜS), nähtub 09.06.2009 otsuses selle tegemise ajal kehtinud õigusnormidele viitamisestki, et vallavolikogu mõistis, et otsusega Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramisel peab ta juhinduma otsuse tegemise ajal kehtivatest õigusnormidest. Ringkonnakohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et halduskohus lähtus otsuse tegemisel õigesti 09.06.2009 kehtinud õiguslikust olustikust. 11. Isegi kui eeldada, et vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 1 sisalduv viide Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta on üksnes ilmne eksitus ja vormiviga, ning tegelikult nimetatud punktil regulatiivne toime puudub, ei nõustu ringkonnakohus Viimsi Vallavolikogu käsitlusega, et Heldri tee oli avalikult kasutatavaks määratud juba enne 09.06.2009 otsuse vastuvõtmist. Esmalt on asjakohane viidata Riigikohtu 22.03.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06 (p-d 22, 23), milles kõrgem kohus asus seisukohale, et detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes ega asenda see ka poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks (sama kordas Riigikohus 03.06.2010 otsuses tsiviilasjas nr 32-1-48-10, p 28). Riigikohus on nimetatud lahendis lükanud ümber ka käsitluse, mille kohaselt võiks tee avalikult kasutatavaks määramiseks nõusoleku väljendamiseks pidada asjaolu, et eratee omanik tellis ise detailplaneeringu ega ole seda vaidlustanud. Seega on ekslik Viimsi Vallavolikogu otsuse põhjendustes ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukoht, et M. Valdese taotluse alusel Viimsi Vallavolikogu 19.08.1997 otsusega Heldri maaüksuse detailplaneeringu kehtestamisega on pooled sõlminud lepingu Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta. Vastupidist ei saa järeldada ka detailplaneeringu kaardil (tl 52) vaidlusalusele teele kantud viidetest „kooli“ ja „lasteaeda“. Tallinna Ringkonnakohus märkis ka 08.11.2007 otsuses nr 3-04-447 (p 8), et ainuüksi detailplaneeringus kindlaksmääratud liiklusskeem ega tee omaniku poolt sellele antud nõusolek ei määra erateed avalikuks kasutamiseks ning seni, kui erateed ei ole TeeS-s sätestatud korras avalikuks kasutamiseks määratud, puudub teistel isikutel õigus nõuda selle tee kasutamise võimaldamist. Apellandi viidatud Riigikohtu 18.04.2001 määrus haldusõiguserikkumise asjas nr 3-1-1-33-01 (p 11) ei ole asjakohane, sest nimetatud asjas käis vaidlus kahe isiku vahel vaidlusaluse tee kasutamise kohta sõlmitud kirjaliku lepingu tõlgendamise ja sellest tuleneva pooltevahelise õigussuhte asjaolude üle, kuid käesoleval juhul sarnane leping AS Morrison Invest või M. Valdese ja Viimsi valla vahel puudub. Millised õigused ja kohustused tulenevad pooltele Heldri elamurajooni kinnistute ostu-müügilepingutest või kinnistuomanike poolt AS-ga Morrison Invest sõlmitud hoolduslepingutest, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, vaid need on asjakohased üksnes kinnistuomanike ja AS Morrison Invest 8
(11)3-09-1655 omavahelistes suhetes. Kahe eraõigusliku isiku vahel sõlmitud lepinguga ei ole võimalik erateed määrata avalikult kasutatavaks, vaid sellega saab reguleerida üksnes lepinguosaliste õigusi ja kohustusi seoses tee kasutamisega. TeeS § 4 lg 3 teise lause kohaselt määrab eratee avalikuks kasutamiseks valla- või linnavolikogu. Sellise haldusakti andmine on võimalik üksnes tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Sarnaselt eraõiguslikule lepingule ei ole erateed võimalik siduvalt avalikuks kasutamiseks määrata ka teeomaniku ühepoolse tahteavaldusega, sest eratee omanikul puudub pädevus määrata teed avalikult kasutatavaks. Tee avaliku kasutamisega ei ole samastatav eratee omaniku kui nimetatud asja üle AÕS § 68 lg 1 kohaselt täielikku õiguslikku võimu omava isiku luba igaühel teed kasutada täiendavate piiranguteta, kuigi nende lõpptulemus võib olla identne (tee vaba kasutus). See tähendab, et eratee omanik võib küll lubada eratee kasutamist sisuliselt avalikult kasutatava teena TeeS § 4 lg 1 tähenduses, kuid ilma TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud ja kehtiva haldusaktita ei ole selline tee avaliku kasutamise lubamine omanikule siduv ning ta võib selle igal ajal lõpetada. Käesoleval juhul ongi AS Morrison Invest näinud temale kuuluva Heldri tee kasutamiseks ette vastava korra („Heldri transpordikinnistu kasutuskord“ – tl 16), millest nähtub üheselt, et teeomanik ei pea antud juhul võimalikuks lubada tee avalikku kasutamist. Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd Heldri maaüksuse detailplaneeringu kehtestamise ajal (19.08.1997) puudus AÕS § 155 lg-s 3 viidatud „seaduses sätestatud kord“, mis reguleerib eratee avalikuks kasutamiseks määramist ning see kehtestati alles 23.03.1999 jõustunud TeeSga (algselt § 4 lg 4, praegu § 4 lg 3), siis ei olnud tollal eratee avalikuks kasutamiseks määramine praegu kehtiva TeeS § 4 tähenduses üldse võimalik. Vastavat regulatsiooni ei näinud ette ka varasem maanteeseadus (isegi kui see võiks olla kohaldatav analoogia korras), mille § 7 lg 2 sätestas, et eramaanteel liiklejatele kehtestab tingimused eramaantee omanik. Küll aga oli ka enne teeseaduse kehtestamist eratee omanikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik reguleerida eratee kasutamist tsiviilõigusliku lepinguga, kuid ka sellise lepinguga ei saanuks teed määrata avalikult kasutatavaks. Ka teeseaduse eelnõu (VIII Riigikogu 1057 SE) menetlemisel selgitas tollane teede- ja sideminister R. Vare, et erateede reguleerimisel lähtuti arusaamast, et eratee kasutamise korra kehtestamine on teeomaniku prerogatiiv ja kõik selle tee avaliku kasutamisega seotud küsimused lahendatakse lepingulisel alusel (vt VIII Riigikogu täiskogu 16.12.1998 stenogramm). 12. Lisaks ei välista eratee olemasolu Heldri müügipakkumistes (tl 53-54; tl 85) ja vastustaja apellatsioonkaebusele lisatud ostu-müügilepingutes (tl 127-145) tehtud viited üldkasutatavale teele ja Heldri elamukruntide kinnistutel kitsenduste puudumisele. Vaidlust ei ole selles, et Heldri elamurajoonis asuvaid kinnisasju on võimalik otstarbekalt kasutada ja majandada, muu hulgas on kinnisasjadele tagatud otstarbekas juurdepääsutee (MaaKS § 5 lg 2 p 4). Maakorralduse nõuete (MaaKS § 5) täitmise seisukohalt ei ole oluline, millisel õiguslikul alusel on kinnisasjale otstarbekas juurdepääs tagatud. Maakorralduse nõuded ei eelda, et igale kinnisasjale peab tingimata viima avalikult kasutatav tee. Juurdepääs võib muu hulgas olla tagatud AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud teise kinnisasja omandikitsendusena või poolte kokkuleppel vastava reaalservituudi (teeservituudi) seadmisega teisele kinnisasjale. Seejuures ei saa kummalgi juhul eeldada, et juurdepääs toimub tasuta, vaid suisa vastupidi (vt eriti AÕS § 156 lg 1 teine ja kolmas lause). Sarnaselt võib otstarbekas juurdepääs kinnisasjale olla tagatud eratee kaudu. Käesoleval juhul puuduvad andmed selle kohta, et eratee omanik AS Morrison Invest oleks teistel Heldri elamurajooni kinnisasjade omanikel keelanud kasutada erateed liiklemiseks nende erasõidukitega ning kinnisasjadele poleks seetõttu juurdepääs tagatud. Heldri transpordikinnistu kasutuskorrast saab teel liiklemise seisukohast üksnes järeldada, et eratee omanik on keelanud liiklemise sõidukitele, mille täismass ületab 7 tonni (v.a tasulise eriloaga – vt ka hinnakirja tl 87-88), ning piiratud on parkimine 9
(11)3-09-1655 transpordikinnistul (lubatud ainult teeninduslepingu sõlminud elanikel ja nende külalistel üldjuhul korraga kuni 48 tundi, v.a eriloaga). Seega ei ole eratee omanik seadnud piiranguid tavapärasele teel liiklemisele (nt A- ja B-kategooria ning väiksemate C- ja D-kategooria sõidukite või autorongidega), mistõttu ei saa väita, et kinnisasjadele juurdepääs puudub või oleks see ebaotstarbekas, samuti tuleb sisuliselt korrektseks pidada müügipakkumistes ja lepingutes sisalduvat viidet üldkasutatava tee olemasolule. Juurdepääsu eratee kaudu ei saa pidada ka Heldri elamurajooni kinnisasjade kitsenduseks. Kui elanikel puuduks juurdepääs oma kinnistule, oleks neil õigus nõuda seda Heldri transpordikinnistu kaudu AÕS § 156 lg 1 alusel ning tegemist oleks nimetatud transpordikinnistu kitsendusega. Kinnistuomanike vaheliste asjaõiguslike vaidluste lahendamine ei kuulu aga halduskohtu pädevusse. 13. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal (09.06.2009) kehtinud TeeS § 4 lg 3 teise ja kolmanda lause kohaselt oli vallavolikogu poolt kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks vajalik tee omaniku sellekohane nõusolek, mis eeldas omanikupoolsete tingimuste täitmist ning nende fikseerimist eratee omaniku ja vallavalitsuse vahel sõlmitud lepingus. Nimetatud lepingus oleks pidanud olema nähtud ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Käesoleval juhul nende nõuetega arvestatud ei ole, sest TeeS § 4 lg-s 3 sätestatule vastav leping Viimsi valla ja AS Morrison Invest (või kinnist endise omaniku M. Valdese) vahel puudub. Ka vaidlusalusest otsusest endast nähtub, et vald on teinud tee omanikule ettepaneku üksikasjaliku kirjaliku lepingu sõlmimiseks, kuid tee omanik on sellest keeldunud. Ringkonnakohus viitas eespool, et detailplaneeringus ettenähtu ega eratee omaniku väidetav ühepoolne tahteavaldus sellist lepingut ega tee avalikult kasutatavaks määramise kohta antavat haldusakti ei asenda. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud vaidlust selle üle, et AS-le Morrison Invest ei antud enne vallavolikogu 09.06.2009 otsuse vastuvõtmist võimalust esitada selle suhtes oma arvamust. Vastustaja on küll viidanud, et kaebaja seisukoht oli talle teada tulenevalt varasematest läbirääkimistest (nt AS Morrison Invest 21.05.2009 pöördumine nr 09/182 Viimsi Vallavolikogu liikmete poole omapoolsete lahendusvariantidega – tl 89-90), kuid ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et see ei vabasta haldusorganit siiski põhiosas

§ 40lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamise kohustusest.

Ilmselgelt ei olnud käesoleval juhul tegemist ka ühegi

§ 40

lg-s 3 sätestatud olukorraga, mis piiranuks menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise vajadust. Kuivõrd kaebajat ei olnud vastuolus

§ 35

lg-ga 2 ka teavitatud haldusmenetluse (eratee avalikuks kasutamiseks määramise menetlus) alustamisest, siis ei olnud tal ka oma initsiatiivil võimalik menetluse käigus arvamust ega vastuväiteid esitada. Õige on ka AS Morrison Invest viide Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 määrusele nr 34 „Teede valla omandisse võtmise ja avalikuks kasutamiseks määramise kord“, milles sätestatud täpsemaid menetlusreegleid (p-d 15 ja 16) ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel samuti järgitud. Kuivõrd TeeS § 4 lg 3 kohaselt saab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu eratee avalikuks kasutamiseks määrata üksnes tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning need nõuded ei ole käesoleval juhul täidetud, samuti on haldusakti vastuvõtmisel oluliselt rikutud menetlusnorme, on Viimsi Vallavolikogu 09.06.2009 otsus nr 33 nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. 14. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebus rahuldamata ning lõppjärelduste osas õige Tallinna Halduskohtu 25.05.2010 otsus muutmata. 10

(11)3-09-1655 15. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldati, peab menetluskulud kandma vastustaja. Esimese astme kohtus kandis kaebaja AS Morrison Invest menetluskulusid kokku 9325 krooni (sh riigilõiv 250 krooni) + käibemaks (KM) (tl 23, tl 91-98). Tallinna Halduskohus mõistis 25.05.2010 otsusega Viimsi Vallavolikogult kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 9325 krooni. AS Morrison Invest on apellatsiooniastmes kandnud õigusabikulusid kokku 10 875 krooni + KM. Käesoleva asjaga seoses kulude kandmist tõendavad ringkonnakohtu istungil esitatud AB Entsik & Partnerid OÜ 23.08.2010 arve nr 1008017 (9450 krooni, sh KM) ja 06.10.2010 arve nr 1010003 (3600 krooni, sh KM) ning nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted, viimatinimetatud arve osas ka 06.10.2010 maksekorraldus. Ringkonnakohtu 06.10.2010 istungil esitatud menetluskulude nimekirja nr 1/652 kohaselt palub AS Morrison Invest mõista Viimsi Vallavolikogult tema kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 10 875 krooni. Viimsi Vallavolikogu esindaja ringkonnakohtu istungil menetluskulude taotluse ega kuludokumentide suhtes vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud tuleb Viimsi Vallavolikogult AS Morrison Invest kasuks põhiosas välja mõista. Menetluskulud ei ole ebamõistlikult suured ning nende seotus käesoleva haldusasjaga, samuti kulude kantus on tõendatud. Taotluse lahendamisel tuleb siiski arvesse võtta, et Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2010 istung käesolevas asjas kestis kaebaja esindaja eeldatud kahe tunni asemel (vt AB Entsik & Partnerid OÜ 06.10.2010 arve nr 1010003 ja sellele lisatud spetsifikatsioon) ümardatult vaid ühe tunni, mistõttu vähendab ringkonnakohus selle võrra (1500 krooni + KM) ka vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid HKMS § 93 lg 5 alusel, sest tegemist ei olnud vajalike kuludega. Kuigi AS Morrison Invest on advokaadibüroo arvete alusel tasunud vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid kokku 11 250 krooni (s.o õigusabikulud kohtu poolt aktsepteeritud ulatuses koos käibemaksuga), nähtub menetluskulude nimekirjast üheselt, et taotletud on menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta ning ringkonnakohus lähtub sellest taotlusest. Erinevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.11.2007 otsuses nr 3-3-1-58-07 kajastatud olukorrast on käesoleval juhul menetluskulud kandnud isik ise selgelt väljendanud seisukohta, et tal on õigus sisendkäibemaksu täielikult maha arvata, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Sellest lähtudes mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja AS Morrison Invest poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kokku 9375 krooni. Seoses apellandi poolt ringkonnakohtu istungil tõstatatud küsimusega kaebaja lepingulise esindaja volituste kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal täiendavalt viidata Riigikohtu 20.06.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-64-06 (p 18), millest nähtub, et ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja temale endale antud volikirja alusel, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Kuivõrd Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja jõusse jääb halduskohtu otsus, millega vaidlustatud haldusakt tühistati, jäävad vastustaja menetluskulud (õigusabikulud esimese astme kohtus 10 800 krooni – tl 99-104; riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 krooni – tl 149) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.