Obsah (6)

§ 26§ 367§ 42§ 108§ 7§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-29732 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2010, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Tsivii

mõttes on tegemist nn lahtise lepingutingimusega, mille määramise õigus oli hagejal (

§ 26

). Kostjale ei antud mõistlikku aega oma õigusi kaitsta, vaidlustada ja kontrollida tehtud kulutuste vajalikkust. Kaks aastat ei ole mõistlik aeg, et määratleda auto reaalset turuväärtust, tehnilist seisundit ja remondivajadust. Kuna mõistlik aeg on mööda lastud, ei saa hageja enam oma pretensioone kostjale esitada. Kulutused kostja teadmata tasutud kindlustusmaksetele said kostjale teatavaks samuti alles kaks aastat hiljem. Kindlustusmaksete tasumine oli kostja reaalne kohustus, kuid see oleks mahtunud varem sõlmitud kokkuleppe alusel auto reaalse turuväärtusega kaetavate kohustuste hulka. Kostja ei välista, et sellega arvestas ka esindaja, kellega kostja kokkuleppe sõlmis, kuid kuna nõuete täpset suurust ei täpsustatudki, siis ei olnud põhjust sellest juttu teha. 3

1. Lepingu p 8.2 näeb ette, et kui eseme tagastamisel eseme seisund ei vasta lepingus ettenähtud tingimustele, on ostja kohustatud viima omal kulul eseme vastavasse seisu. Hageja oleks pidanud kostjat vastavast asjaolust informeerima ja nõudma auto viimist vastavasse seisundisse. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
2. Harju Maakohus rahuldas 15.12.2009 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 065,86 krooni. Menetluskulud jäid kostja kanda.
3. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlust selles, et pooled sõlmisid 27.01.2003 järelmaksuga müügilepingu nr 0052081L sõiduauto VOLVO V40 1,9 ehitusaastaga 1997 omandamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja jättis maksed tasumata. Hageja hoiatas kostjat 05.08.2004 lepingu ülesütlemise võimalusega ja andis täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. 21.08.2004 ütles hageja lepingu üles. Kostja andis lepingu kohaselt vara hagejale 03.09.2004 üle. Vaidlust ei ole ka selle üle, kostja jättis kindlustusmaksed tasumata. Vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi.
4. Vaidlus on poolte vahel selles, milline oli vara jääkmaksumus ja kas kostja peab hüvitama hagejale lepingust tuleneva võlgnevuse. Kostja pole tõendanud hagejaga kompromissilepingu sõlmimist. Kuivõrd nõue on esitatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul (TsÜS § 146 lg 1), ei saa kostja hagejale ette heita üldises mõttes halvas usus käitumist.
5. Vaidlust ei ole selles, et hageja ütles kostjale lepingu üles 21.08.
6. Seega pidi kostja selle ajani täitma oma lepingust tulenevaid kohustusi. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimustest (edaspidi üldtingimused) nähtub, et üheks lepingujärgseks kostja kohustuseks oli üldtingimuste p 6.3 järgi kindlustusmaksete ning kindlustusega seotud kulutuste kandmine. Pakkumusega luges kohus tõendatuks, et kostja oli sõlminud kindlustuslepingu Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ga. Väljavõttega kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli leheküljelt luges kohus tõendatuks, et vaidlusalune sõiduk oli kindlustatud ajavahemikul 27.07.-26.10.2004 ERGO Kindlustuse AS-s. Vaidlust ei ole selles ja nimetatut on kinnitanud ka Hansa Kindlustusmaakler oma kirjas, et kostja ei olnud kindlustusmakseid tasunud ja hageja tasus need summas 6741,58 krooni. Üldtingimuste p-st 6.3.2 tuleneb kostja kohustus tasuda kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel kindlustusest tulenevad kulud. Kohustus tekkis kostjal lepingu kehtivuse ajal ja hageja täitis kostja kohustuse tema eest. Seega on hagejal tagasinõudeõigus kostja vastu tulenevalt lepingu p-i 6.3.2 viimasest lausest. Tegemist on lepingulise kohustuse täitmise nõudega hageja ja kostja suhetes.
7. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt võõrandab liisingfirma lepingu ülesütlemise korral liisinglepingu eseme, sellest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja eseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel ostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.1 kohaselt, kui eseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudujääva osa.

§ 367

lg 3 kohaselt on kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel kohustus arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-56-08 leidnud, et kui üldtingimuste järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja 4 otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. Kostja on tuginenud asjaolule, et teda ei teavitatud vara müügihinna määramisest ja tal ei olnud võimalik anda hinnangut selle adekvaatsusele. Auto tagastamisel hindas hageja töötaja suulises vestluses auto hinnanguliseks väärtuseks 100 000 – 120 000 krooni ja järgneva kahe aasta jooksul kostjaga ühendust ei võetud. 19. Ka käesolevas vaidluses on üldtingimuste p. 3.7 kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kui lepingutingimus on

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ebamõistlikult kahjustav, on see

§ 42lg 1 järgi tühine.

Seega peab kohus kohaldama vaidluse lahendamisel

§-s 367 sätestatut.

§ 367

lg 3 kohaldamiseks on oluline, milline on sõiduauto väärtus hagejale tagastamise ajal. Seega on sõiduauto väärtuse tõendamiskoormus hagejas. Hageja on esile toonud asjaolu, et liisingueseme müüki alustati hinnaga 90 000 krooni. Hinnangu aluseks oli 23.09.2004 hinnakomitee otsus, millega määrati sõiduki tagastamise väärtuseks 80 000 krooni. Hinnakomitee otsusest nähtub, et sõiduk suunati müüki hinnaga 90 000 krooni ja sõiduki remondikulud on olnud 9867,47 krooni. Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangust nähtub, et analoogse sõiduauto keskmine hind 2004.a III kvartalis oli 82 700 krooni ja 2004.a IV kvartalis 82 000 krooni (hinnad on koos käibemaksuga). Saksa Auto AS e-kirjast (tlk 82-83) nähtub, et sõidukile teostati tehniline ülevaatus Saksa Auto AS-s. Liisinguandjale esitati eelnevalt remondikalkulatsioon, kuna sellises seisukorras auto ei oleks läbinud tehnoülevaatust, ning otsustati teostada remont. Pakkumisest (tlk 16) nähtub, et Saksa Auto AS tegi hagejale pakkumise remondiks suuremas ulatuses, kuid remont otsustati teha väiksemas ulatuses. Nimetatuga on ümber lükatud kostja väited, et sõiduk ei vajanud remonti. Vara remont läks Saksa Auto AS arvest (tlk 17) nähtuvalt maksma 11 606,38 krooni (ilma käibemaksuta). Vara müügiaktist (tlk 18) nähtub, et vara müüdi 07.10.2004 hinnaga 90 000 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et vara turuhind oli 150 000 krooni. Tõenditest tulenevalt tegi kohus järelduse, et vara remontimine oli vajalik, remondi maksumuseks kujunes 11 606,38 krooni ja vara müügihind 90 000 krooni (koos käibemaksuga) vastas kohalikule keskmisele turuhinnale. Vara müügihind ilma käibemaksuta oleks 68 505,46 krooni. 20. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-33-08 p-des 17-18 märkinud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja on tõendanud, et liisingueseme tegelik müügihind vastas eseme turuhinnale. Vaidlust ei ole selles ja kostja pole vastupidist tõendanud, et kostjal oli tasumata nelja kuu osamaksed suuruses 17 285,12 krooni (4 x 4321,28 kr, tlk 13 ja 19). Seega on hageja nõue kostja vastu 13 065,86 krooni väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

§ 367

lg 1 ja 4 ning

§ 108lg 1 alusel.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 15.12.2009 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda.
2. Kohus leidis, et dokumentaalselt selged faktid on, et üleandmine ja akti allkirjastamine toimus 03.09.2004 ja remondipakkumine kannab kuupäeva 09.09.
3. See on väga oluline erinevus, kuna kuni 2006.a septembrini oli kostjale ainus teadaolev hinnang auto tehnilisele seisundile üleandmisakt, millel pole mingit viidet remondivajadusele. Kohtuotsuse ja hageja sõnastusest nähtub justkui oleks kostjat teavitatud 5 remondivajadusest. Tegelikult seda ei tehtud ja kohtule pole esitatud ühtegi põhjendust ega tõendit, nagu seda oleks tehtud.
4. Hageja täiendustest hagiavaldusele kuulis kostja alles kohtuotsuses esmakordselt. Kostjale pole kohtu ega hageja poolt selliseid täiendusi tutvustatud. Väide, justkui oleks kostja saanud müügiprotsessiga tutvuda, ei ole õige. Kostja pole saanud alates 03.09.2004 16.08.2006 hagejalt ühtegi teadet. Seda kostja väidet ei lükka ümber ükski menetluse käigus tuvastatud dokument, sündmus või ka kaudne asjaolu. Kostjani pole menetluse käigus nimetatud hageja kirja jõudnud, seega ei saa kostja hinnata, kas ja kuidas on selline väide põhjendatud. Kuna tegemist on dokumendiga, millega kostjat pole tutvustatud, ei saa seda ka kohtuotsuse põhjendamisel aluseks võtta.
5. Vastavalt menetluses käsitletud dokumentidele pandi vara müüki 24.09.2004, remondiarve aga esitati 18.10.2004 kolmandale isikule, kelle nimi on hagiavaldusega kaasapandud koopialt kustutatud. Kostjale on saadetud koopia, millel on arve saaja alles.
6. Kohus leidis, et hageja maksis kostja eest ära kindlustusmaksed, et tagada kindlustuskaitset. Hageja meeldetuletuskirjades tasumata kindlustusmaksete kohta on korduvalt väidetud, et kui kostja neid ära ei tasu, ei saa hageja tagada kindlustuskaitset. Kostja on palunud selgitusi kindlustuskaitse olemasolu kohta, ja kui see oli olemas, siis selgitusi selle kohta, miks väideti kostjale sel ajal, kui hageja kostja eest maksed ära maksis, et kindlustuskaitse puudub. Selliseid selgitusi hageja esitanud pole. Kostja nõustub sellega, et juhul, kui kindlustuskaitse oli siiski tagatud, oleks ka võimalik nõue kostja vastu põhjendatud. Kostja ei ole nõus nõudega tervikuna sellisel kujul, nagu seda lõpptulemusena esitatakse.
7. Menetluse käigus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et remonditööde vajadust hindas ja tegi pakkumise asjast huvitatud osaline, ehk AS Saksa Auto, kes oli otseselt äriliselt huvitatud võimalikult suuremahulisest remonditööst, kuna ta oli selle töö teostaja. Seda asjaolu kinnitab ka fakt, et algselt oli pakkumine kaks korda ulatuslikumale remondile. Vähetähtis pole ka fakt, et kuus päeva enne pakkumise tegemist oli AS Saksa Auto kinnitanud allkirjaga vastuvõtuaktil, et auto oli korras. Sellisest seisukohtade diametraalsest erinevusest oleks pidanud teavitama kostjat, kelle materiaalseid õigusi see otseselt puudutas, seda enam, et lepingu järgi (punkt 8.2.) oli auto vajalikku tehnilisse seisundisse viimine kostja kohustus. Selgitusi nimetatud asjaolude kohta pole. Nagu ka sellele, kes otsustas, ja mille põhjal otsustati, millised tööd on otseselt vajalikud. Arvestades asjaolu, et kostja juuresolekul tehtud üleandmisakt ja hilisem hinnang ilma kostjat kaasamata erinesid kardinaalselt, mistõttu oleks kostja kindlasti vaidlustanud pakkumise ja taotlenud sõltumatut hinnangut, kui kostjat oleks nimetatud asjaoludest õigeaegselt teavitatud. Miks seda ei tehtud, pole menetluse käigus põhjendatud ega seletatud, vaatamata kostja nõudmisele.
8. Kohus on leidnud, et kostja pole tõestanud, et hageja poolt vahetatud detailid olid kostja poolt hiljuti vahetatud. Kostja pole kunagi midagi sellist väitnud. Kostja on väitnud, et auto oli normaalses töökorras, oli korrapäraselt hooldatud ja läbinud kohustusliku ülevaatuse. Kostja uuris AS Info-Autost Tartus, kus autot lepingu toimimise ajal hooldati ja remonditi, kas neil on alles arveid sellekohaste faktide kohta. Paraku dokumente selle kohta ei õnnestunud leida, küll olid olemas digitaalselt andmed selle kohta, et 2004.a jaanuari lõpus, ehk seitse kuud enne auto tagastamist, teostati nimetatud autole kostja tellimusel põhjalik veermiku kontroll ja vajadusel remont ja hooldus, ning selle kohta on esitatud kaks arvet kostjale kogusummas 6 987,65 krooni. Pärast kohtuotsuse kättesaamist õnnestus kostjal AS Info-Autost tungiva pealekäimise tulemusena saada ka väljavõtted esitatud arvetest, milledest koopiad on lisatud ka käesolevale kaebusele lisana.
9. Kohus on leidnud, et vaidlus on poolte vahel selles, milline oli vara jääkmaksumus, et kostja pole tõendanud kompromissleppe sõlmimist ja et kostja ei saa hagejale ette heita 6 halvas usus käitumist. Jääb arusaamatuks, kust on kohus võtnud väite, et vaidlus on jääkmaksumuse suuruses. Selle üle pole menetluse käigus vaieldud. Jääkmaksumus on igal hetkel vastavalt maksegraafikule ja tasumata maksete summale üheselt fikseeritav. Kostja pole seda vaidlustanud.
10. Hageja pole käitunud heas usus. Kostjat ei teavitatud ühestki teda otseselt materiaalselt puudutavast asjaolust, vaatamata sellele, et seda peaks tegema nii lepingu kui ka seaduse kohaselt. Nõude esitamisega viivitati kaks aastat, mille tulemusena on kadunud kostja jaoks võimalus midagi kontrollida või vaidlustada. Hageja pole suutnud tõestada nõude esitamist, ega selle olemasolu üldse.
11. Kohus on ajanud segamini kaskokindlustuse ja liikluskindlustuse asjad. Kaskokindlustus oli Seesam Kindlustuses ja liikluskindlustus ERGO Kindlustuses. Liikluskindlustuskaitse olemasolu on tõestatud. Jääb arusaamatuks, kuidas tõestab võimalikult suurest remondikulust äriliselt huvitatud AS Saksa Auto hinnang remondivajadusele selle tegelikku vajadust ja lükkab ümber kostja väited, et sõiduk ei vajanud remonti. Auto korrasolekut väitis kuus päeva varem ka AS Saksa Auto ise. Kui selline eriarvamus ja lahknevus varasema hinnanguga tekkis, oleks hea tava kohaselt pidanud antama kostjale võimalus kontrollida hinnangut või vähemalt küsima teist arvamust. Igal juhul oleks pidanud ka hagejal selles situatsioonis tekkima küsimus, miks ühe ja sama hinnanguandja hinnang kuue päevaga sedavõrd drastiliselt muutunud on.
12. Arusaamatu ja kummaline on kohtu väide, et kostja pole tõestanud, et vara müügihind oli 150 000 krooni. Kostja pole kunagi püüdnud ega tahtnud midagi sellist tõestada. Menetluse käigus on olnud juttu sellest, et algne ostuhind 2003.a jaanuaris oli autol 150 000 krooni, aga seda pole vaja tõestada, see on ostumüügi lepingus fikseeritud, kui tegeliku tehingu sooritamise hind.
13. Auto müügihinna määras AS Saksa Auto hinnakomitee. Kuna ka müügiga tegeles AS Saksa Auto ja sai selle eest vahendustasu, oli AS Saksa Auto seega huvitatud auto kiirest müügist, kuid võimalikult parim hind liisinguvõtja huvides polnud neile oluline. Sellele, et auto müüdi pigem liiga odavalt, viitab ka müügi kiirus (kaks nädalat), mis kasutatud sõiduautode puhul pole just tavaline. Keskmine müügiperiood on kindlasti oluliselt ja kordades pikem. Kõige tähtsam asjaolu, mida on kostja menetluse käigus ka korduvalt kinnitanud, et põhiline vaidlusobjekt on arusaamatu venitamine kaks aastat nõude esitamisega. Kogu vaidluse põhjuseks on just see asjaolu, sest kui kostjat oleks mõistliku aja jooksul teavitatud kõigist toimingutest ja ka nõudeid esitatud, oleks saanud kõik muud asjad selgeks vaielda kohe asjaolude tekkimise käigus ja siis kui oli olemas reaalne informatsioon ja võimalused kontrollida väiteid, hinnanguid, nõudeid.
14. Kohus on jätnud otsuses käsitlemata kostja viite

§-le 26 ja mõistlikule ajale. Vaidlusaluse nõude ulatus on

kohaselt n.ö lahtine tingimus, mille määramise õigus on ühel lepingupoolel, ehk antud juhul oli see hagejal. Arvestades

§ 26

lg-d 1, 3, 7 ja 8 ning

§ 7

, oleks hageja pidanud, kui nõude ulatuse määramiseks õigustatud lepingupool, määrama nõude ulatuse tehes mõistliku aja jooksul sellekohase avalduse teisele lepingupoolele, ehk kostjale. Vastavalt

§ 26

lg-le 7, läheks nõude määramisõigus hagejalt üle kostjale, kui hageja ei ole seda teinud mõistliku aja jooksul. Kuna hageja pole suutnud tõestada, ja ükski asjaolu ei viita sellele, et ta on teinud kostjale avalduse nõude määramiseks, ei saa lugeda nõuet esitatuks enne 12.09.2006, kui kostjani jõudis kalkulatsioon nõude kohta. Igasugune hageja püüe jätta muljet justkui oleks ta seda teinud varem, tuleneb hageja soovimatusest või tahtmatusest põhjendada sedavõrd pikka venitamist, mis ei mahu mõistliku aja tõlgenduse piiridesse. Kui hageja ei ole leidnud tõestust asjaolule, et ta on nõude varem esitanud ja/või vähegi aktsepteeritavat selgitust, kuidas võiks kaks aastat antud kontekstis nimetada mõistlikuks ja hea usu põhimõttele 7 vastavaks, on ta loobunud nimetatud nõude määramise õigusest teise lepingupoole kasuks vastavalt

§-le

2. Vaatamata kostja ja kohtu nõudmistele anda mingigi selgitus nõude esitamisega viivitamisele pole hageja sellist selgitust andnud. Sellele vaatamata on kohtuotsus lähtunud kas asjaolust, et justkui oleks 2 aastat mõistlik aeg või siis asjaolust, justkui oleks nõue varasemalt esitatud, ning keskendub otsuse tegemisel hoopis sellele, kas nõude numbrilised koostisosad on põhjendatult arvutatud. Seega lähtus kohus kaudselt selgituste, mida pole olemas, põhjendatusest. Kohus pole olnud piisavalt järjekindel hagejalt selgituste nõudmisel, kuid sellele vaatamata loeb kohtuotsus esitamata selgitused antuks ja põhjendatuks. Kohus on jätnud asjaolu, kui põhjendamatult pikk venitamine nõude esitamisega, arvestamata. Samuti pole kohus selgitanud ja põhjendanud, miks ta on lähtunud suvaliselt ja juhuslikult valitud asjaoludest, ning jätab arvestamata muud olulised asjaolud. Arvestades tõsiasja, et kohus pole isegi aru saanud, mille üle vaidlus toimub, jääb mulje, et kohtuotsus on tehtud pealiskaudselt ja vaidluse sisusse tungimata. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Kaebuse põhjendustes on kostja valdavalt korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Maakohus on kostja kõikidele seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.
6. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on oma otsuses kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et poolte vahel 27.01.2003 sõlmitud järelmaksuga müügileping nr 0052081L vastab liisingulepingu tunnustele ning selle esemeks olnud sõiduki realiseerimise eest saadud summa ning lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest tuleneva kostja võlgnevuse vahe 13 065,86 krooni kuulub

§ 367lg 1 kohaselt kostja poolt hagejale hüvitamisele.

Võlgnevus sisaldab põhjendatult 5 668,90 krooni suurust nõuet hageja poolt kostja eest sõidukile kindlustuskaitse tagamisel tekkinud kulutuste hüvitamiseks (tl 20).

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (

§-d 100 ja 101). 39. Erinevalt kaebajast leiab kolleegium, et maakohtu hinnang võlgnevuse kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub uuritud tõenditel põhineva maakohtu seisukohaga, et hageja tegevus on olnud pärast lepingu ülesütlemist sõiduki valduse taastamisel, müügiks ettevalmistamisel põhjendatud ning seetõttu on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud

§ 367lg 4 mõttes mõistlikud.

Samuti on olnud põhjendatud auto müümisel kasutada tuntud ja asjatundliku müügiettevõtte teenuseid ning kahe nädala pikkune müügiperiood on olnud kostja huvide tagamiseks piisavalt pikk. Kuna hageja väited, et sõidukile oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga, on jäänud paljasõnalisteks, ei ole põhjust arvata, et sõidukit oleks saanud realiseerida hageja poolt saavutatud hinnast kallimalt või väiksemate kuludega. Vaidlust ei ole selles, et kostjale on 8 hageja poolt antud korduvalt võimalusi lepingust tulenenud võlgnevus tasuda ja vältida sellega lepingu lõppemisega kaasnenud kulude kandmise kohustust.

1. Kaebuse väide, et maakohus on vaidluse lahendamisel rikkunud menetlusõigusenorme, ei ole paikapidav. Kostja seisukoht, et kohus on jätnud tähelepanuta kostja põhilise vastuväite, et hageja on nõude esitamisega pahauskselt viivitanud, ei ole õige. Maakohus on kostja sellesisulise vastuväite osas võtnud seisukoha otsuse põhjenduste alguses ning märkinud paikapidavalt, et kuivõrd nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul (TsÜS § 146 lg 1), ei saa kostja hagejale halvas usus käitumist käesoleval juhul ette heita (tl 78). Erandlikke asjaolusid, mis nõude maksma panemise keelamist õigustaks, menetluses tuvastatud ei ole (RKTK 29.01.2007 otsus nr 3-2-1-137-06 p 23, 02.06.2003 otsus 3-2-170-03 p 13).
2. Kostja väide, et maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et ei ole toimetanud kostjale enne lahendi tegemist kätte hagi täiendust, ei ole samuti paikapidav. Hageja ei ole hagi täiendanud. Menetlusdokument, mida kostja silmas peab, sisaldab hageja vastuseid kohtu poolt eelmenetluse ülesannete täitmiseks esitatud kirjalikele küsimustele. Oma vastusest kohtu küsimustele ei ole hageja oma nõuet muutnud ning on jäänud kostjale 28.08.2007 kättetoimetatud hagi juurde (tl 33). Maakohus on teinud 22.08.2007 määruse, millega on otsustanud lahendada vaidluse TsMS §-s 405 sätestatud lihtmenetluse korras (tl 30-31). Kohus on määruses märkinud, et kaldub TsMS § 405 lg 1 p-i 6 kohaselt kõrvale menetlusdokumentide, v.a hagiavalduse, kättetoimetamise nõudest ja edastab kõik dokumendid pooltele liht- või e-posti teel (tl 30 pöördel). Vaidluse lahendamisele lihtmenetluse korras ei ole kostja vastu vaielnud (TsMS § 333) ega enda ärakuulamist (TsMS § 405 lg 2) kohtult taotlenud.
3. Muudele kaebuses esile toodud maakohtupoolsetele väidetavatele menetlusnormide rikkumistele ei ole kostja TsMS § 333 lg-s 1 ja 2 sätestatud korras vastuväiteid esitanud ning seetõttu ei saa ringkonnakohus neid apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 333 lg-st 3 ja § 652 lg-st 6 tulenevalt arvesse võtta.
4. Samuti ei saa ringkonnakohus arvestada apellatsioonkaebusele lisatud uute tõenditega ja nendele tuginevatele kaebuse seisukohtadega. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, m.h seetõttu, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja ei ole kaebuses esitanud mõistetavat põhjendust, miks ringkonnakohtus esmakordselt esitatud tõendeid, m.h sõidukile 19.04.2004 kulutuste tegemise kohta, esimese astme kohtule kaalumiseks ei esitatud. TsMS § 652 lg 4 teine lause sätestab, et kui pool uue tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Kuna TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, ei ole kaebuses esmakordselt esitatud tõenditega arvestamata jätmise etteheitmine maakohutule põhjendatud ning kolleegium jätab kaebuse sellekohased väited tähelepanuta. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb apellandile tagastada.
5. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 9