KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-10-191 Haldusasi A. S. kaebus Tallinna Vangla

§-st 45 on valgustuse olemasolu kambris vajalik ning kambrisisustuse korrashoiu eest vastutab kinni peetav isik. Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamise § 4 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega kambrisisustuse eest vastutavale isikule (kinni peetav isik) korralduse andmine valgustuse taastamiseks oli õiguspärane ja vajalik. Visuaalse kontrolli tagamine on üks järelevalve toimingutest, mille kohaseks täitmiseks peab olema loodud kõik võimalikud ja valikud tingimused. Visuaalse kontrolli eesmärgipärane täitmine saab olla vaid valgustatud kambris. 7.3 Kaebaja leiab, et välja keeratud lambipirne peaks sisse keerama vanglaametnik. 5 Tallinna Vangla nimetatud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et see on mõeldamatu ning sellise mõtteviisi heakskiit võib kujundada olukorra, kus kinni peetavad isikud hakkavad käituma pahauskselt ning vanglaametnike tööpäev möödub sisuliselt valgustuse taastamiseks vajalike toimingute tegemisega, kuna Tallinna Vanglas on 214 kambrit, milles kinni peetavate isikute viibimisel peab olema tagatud valgustus. Vanglaametniku korraldus ei olnud suunatud toime panema õigusvastast tegevust ega olnud vastuolus üleüldiste tava ja moraalinormidega. Korralduse andmisel oli eesmärgiks taastada järelevalve teostamiseks vajalikud tingimused, mis ühtlasi on vajalik kinni peetavate isikute ja ka üleüldise vangla julgeoleku tagamiseks. Kamber on kinni peetavate isikute eluruum, mille korrashoiu eest vastutavad seal viibivad isikud. Kinnipidamisasutuses viibival isikul tuleb tahes-tahtmata teha toimingud ning kontrollida oma käitumisviisi vastavalt vanglas kehtestatud korrale. Asjaolu, et kinni peetav isik on kohustatud sooritama teatud toiminguid korralduste vormis ning et need erinevad/võivad erineda toimingutest mida isik oleks teinud vabaduses viibides, ei anna õigust allumatuseks ega muuda vanglapoolset tegevust õigusvastaseks. 7.4 Kui A. S .le anti vangla-ametniku poolt korraldus valgustuse taastamiseks lambipirni pesasse sisse keeramiseks, tuli isikul seda korraldust ka täita. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 Igs 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Tallinna Vangla poolt A. S.le antud korraldusest selgub korralduse andnud haldusorgan, selle adressaat, selle on andnud pädev haldusorgan, see ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning sellest tulenevad õigused ja kohustused on selged ega esine objektiivseid põhjuseid selle mittetäitmiseks. Seega ei esine HMS § 63 lõikes 2 nimetatud tühisuse aluseid ning A. S.l puudub õigustus korralduse täitmatajätmise kohta. 7.5 Kui kinni peetav isik leiab, et temale antud korraldus on ebaseaduslik, on tal võimalik vanglapoolseid toiminguid vaidlustada vaidemenetluses ning peale seda kohtumenetluses. A. S. ei ole nimetatud küsimuses vaidemenetlust läbinud, ta on koheselt leidnud, et tema arusaam seadustest on kindlam ning esitanud kahju hüvitamise nõude. A.S. põhjendab vaidemenetluse läbimata jätmist asjaoluga, et kuna ei olnud lõpplahendust, siis ei olnud tal ka midagi vaidlustada. Kaebajal oli tegelikult võimalik vaidlustada vanglapoolseid toiminguid (väidetavat korralduse mittevastamist õigusnormidele, korralduse andmist jne) nii, nagu on ta seda teinud mitmeid kordi muude vanglapoolsete tegevuste suhtes. Samas kirjutab kaebaja juba oma 10.05.2009 seletuskirjas, et kavatseb pöörduda Justiitsministeeriumi poole, millest järeldub, et kaebaja oli teadlik võimalusest kaebuse esitamiseks ning seega sellele kehtivast korrast. 7.6 Kaebaja viited vastava hariduse ja kvalifikatsiooni omamisele lambipirni keeramisel on täiesti põhjendamatud. Temalt nõutud tegevuse näol on tegemist toiminguga, mis on igapäevane ega eelda ametikohtadele omaste teadmiste olemasolu ning kindlat spetsialiseerituse taset. Lambipirni sisse keeramisel ei ole vaja rakendada teadmisi ega andeid, mida keskmisel eesti kodanikul ei oleks. Seda enam, et kaebaja märgib oma kaebuses, et on omandanud remondi-elektriku eriala.
3. Lambipirni pesasse sisse keeramise kohustusega ei saanud kaebajale tekkida moraalset kahju, kuid materiaalse kahju nõuet ta ei esitanud, vaidemenetluse raamest ei saa ta väljuda. Usutav ei ole, et nimetatud korralduse andmisel ja selle täitmise ootusel tekkisid kaebajal hingepiinad ning trauma. Ühtlasi ei ole kaebaja täpsustanud, milles hingepiinad väljendusid ning missugune trauma tekitati. Kaebaja viited sundolukorrale ei ole asjakohane, kuna temal ei olnud õigust korralduse täitmisest keelduda ja ägestuda nii nagu ta seda tegi, seega tekitas ta teadlikult korralduse eiramisega olukorra, kus vanglaametnikul lasus kohustus reageerida sündmusele ettekande koostamisega. 6 Ühtlasi ei ole julgeolekuosakonna andmetel kaebaja andnud vangla administratsioonile teavet sellest, nagu esineksid kambris viibivate isikute omavahelisel suhtlemisel probleemid. Kaebaja ei ole kuidagi tõendanud temale väidetavalt tekitatud kahju.
4. Inimväärikuse mõiste on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Sellest lähtuvalt on sätestatud ka

§ 41

lõikes 1, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa inimõiguste konventsioonis (edaspidi EIKonv) sisalduv on Eestile siduvaks. EIKonv artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Inimväärikuse alandamine, millele viitas kaebaja, oleks hõlmatud ebainimliku ja alandava kohtlemisega. Euroopa Inimõiguste Kohus on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad Kuid inimväärikuse mõistel oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel rikkumise juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIÕK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena), peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. Nimetatud seisukohaga on nõustunud ka Riigikohus 15.03.2010 otsuses nr 3-3-1-93-

1. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks seda inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebajale lambipirni sisse keeramise korralduse andmise näol ei ole samastatav inimväärikuse alandamisega.
2. Kahjuliku tagajärjena märgib A. S. ka asjaolu, et rikkumine on fikseeritud kinnipeetu vangiregistris. Nimetatud viide on käesoleva kaebuse puhul täiesti asjakohatu. Vangla rõhutab, et kummalgi juhul korralduse eiramisel kaebajat distsiplinaarkorras ei karistatud. Kuna distsipliinirikkumise näol oli tegemist esmakordse rikkumisega, siis viidi isikuga läbi motiveeriv vestlus, mille käigus isik väljendas arusaama korralduste täitmise kohustusest. Lähtuvalt nimetatust peeti otstarbekaks distsiplinaarmenetlus lõpetada. Distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta koostati protokoll, mida tutvustati kaebajale allkirja vastu 08.06.09.a. Seega kaebaja viited nagu ei teadnud ta, mis ettekande koostamisest edasi saab ning kas teda on karistatud või mitte, alusetud. 7 Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamise ja registri pidamise põhimääruse (edaspidi põhimääruse) § 4 lg 2 kohaselt on kinnipeeturegistri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust. Kinnipeeturegistris registreeritud andmete näol on tegu kinnipeetavat iseloomustava materjaliga, mis õiguslikku tähendust ei oma.
3. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seadusega. Lähtuda tuleb Põhiseaduse §-i 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Põhiseaduse §-i 25 eesmärk ei ole kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega näiteks kohtulahend või vaideotsus. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik (ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste RVastS § 3-6 kaudu). Kaebaja ei ole püüdnud oma väidetavate õiguste rikkumise taastamiseks kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Väidetava rikkumise juures tuleb ka arvestada, kuidas oleks kaebajal olnud võimalik koheselt ning efektiivselt oma rikutud õigusi taastada. Esialgsete õiguskaitsevahendite läbimine tähendab, et kannatanu peab õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Vastava juhise andis Riigikohtu halduskolleegium
4. juuni
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p-s 12, kus sedastas, et RVastS § 7 Ig-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse.
6. märtsi
7. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-s 10 märkis halduskolleegium veel, et RVastS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Tallinna Vangla leiab, et A. S. on jätnud läbimata kohustusliku vaidemenetluse, seega ei ole isiku poolt rakendatud ka kõiki vajalikke esialgseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahju ära hoidmiseks. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatust. Riigikohtu halduskolleegiumi
8. juuni
9. a otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Kahju hüvitatakse proportsionaalselt rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitamise viise on mitmeid: lisaks rahalisele nõudele võib leiduda veel teisigi hüvitusvõimlusi: PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. 8
10. Tallinna Vangla vastas kohtule täiendavalt 14.05.2010 ja leidis, et kaebaja väited lambipirni pesade mittevastavuse kohta ei ole põhjendatud. Vastustaja jäi kohtuistungil ka nende seisukohtade juurde. Kaebaja poolt märgitud sündmused toimusid 10.05.2009 (edaspidi hommikune juhtum) ja 21.08.2009 (edaspidi öine juhtum). A. S. viibis ajaperioodil 16.04.2009 - 29.06.2009 kambris nr 216 ning ajaperioodil 29.06.2009-10.09.2009 kambris nr
11. Tallinna Vangla on kontrollinud Riigi Kinnisvara AS tabelisse (edaspidi RK tabel) kantud vajaminevate tööde nimekirja ning on tuvastanud valgustust puudutavad alljärgnevad märked: 12.1 Kamber nr 216 (16.04.2009 - 29.06.2009) - hommikune juhtum Nimetatud ajaperioodil ei ole laevalgustusega seotud probleeme fikseeritud. RK tabelitest ei nähtu, et kambri nr 216 laevalgustuse kohta on kinni peetavate isikute poolt esitatud pretensioone, seega võib sellest järeldada et valgustused olid seisukorras, mis tagasid nende korrapärase ja ohutu kasutamise, kuna vastasel juhul oleks sellest vanglat teavitatud. Samuti võib siinkohal märkida, et nimetatud ajaperioodil on teostatud kambris muid remonditöid (nt seina tekitatud augu parandamine, lõhutud kapi parandamine) mille käigus oleks ka probleemsed valgustid olnud tuvastatud ning samuti esines ka siis võimalus nende olemasolu kohta teha märkus. Hommikuse juhtumi ajal anti A. S.le korraldus laevalgustis oleva pirni pesasse sisse keeramiseks. Nimetatud juhtumi korral ei olnud vajalik lambipirni välja vahetada, kuna pirn asetses pesas, kuid väliste tunnuste järgi oli märgatav selle osaline välja keeramine, st pirnil puudus kontakt pesaga. Tavapraktikas on sagedased olukorrad, kus kinni peetavatele isikutele ei ole meelepärane valgustuse olemasolu teatud kellaaegadel või teatud tegevuste (ka keelatud tegevuse) teostamise juures ning lambi pesades olevad pirnid keeratakse välja kuni kontakti puudumiseni. Samuti kasutatakse laevalgustit pidepunktina nööride riputamisel või isetehtud pikendusjuhtmete elektrivooluga varustamisel (vt pilt 1). Kambris viibiv kinni peetav isik teavitab võimalikust probleemist (nt pirn sai läbi, pistik ei tööta jne) kontaktisikule, kes teeb vastava kande samal tööpäeval RK tabelisse. Töö teostatakse hiljemalt 3 tööpäeva jooksul lähtuvalt probleemi olemusest ja selle tähtsusest. 12.2 Kamber nr 219 (29.06.2009-10.09.2009) - öine juhtum 27.08.2009 - valgusti remont RK tabelist nähtub, et 27.08 on kambrist nr 219 edastatud teave võimaliku probleemi kohta valgustusega. A. S. poolt märgitud öine juhtum toimus aga 21.08.09 ning enne vastavat kuupäeva ei ole kambri valgustuse kohta pretensioone esitatud. Oluline on sj rõhutada, et korralduse andmisel valgustuse taastamiseks veendub vanglaametnik selle korralduse vastavuses ohutusnõuetele ja korralduse täidetavuses. Olukorras, kui valgusti on ilmsete väliste tunnuste puhul lõhutud, ümberehitatud või omab muul viisil ohtu, ei anta kinni peetavale isikule korraldust pirn pesasse tagasi keerata.
12. Öine juhtum. Nimetatud sündmust ei kajastatud rikkumisena ja kaebaja suhtes ei algatatud distsiplinaarmenetlust. Vanglateenistuse ametniku poolt antud igapäevaseid suulisi korraldusi ei fikseerita, kahjunõude esitamise ajal kaebaja ise midagi enamat ei täpsustanud. Öisel ajal kambri üle järelevalve teostamine on korrapärane tegevus, mille raames antakse suulisi korraldusi, seega ei ole A. S. poolt väidetud juhtumi (ametniku sisenemise ja korralduse andmise kohta) esinemine välistatud. Kohane on, et visuaalse kontrolli teostamisel, märgates öövalgusti mittetöötamist, vanglateenistuse ametnik siseneb kambrisse ja annab korralduse valgustuse taastamiseks. Kambris olevat valgustust on võimalik lüliti kaudu välja lülitada vaid vanglateenistuse ametnikul, kuna lüliteid kambreis ei asu, need asetsevad väljaspool kambrit (vt foto 3). Seega on valgustuse katkemise korral tegemist kambris viibivate isikute poolse tahtliku tegevusega, millega takistatakse järelevalve teostamist, kui pirn keeratakse pesast välja või valguskontakt kaotatakse. 9 VSkE § 10 lg 2 kohaselt võib julgeoleku tagamise eesmärgil katkestada kinnipeetava uneaega või vabalt kasutatavat aega ja kui ametnik asus uurima valguse puudumist, seega ei ole tegemist kaebaja unerahu süülise ja põhjuseta rikkumisega. Olukorras, kus valgusti (kas laevalgusti või öövalgusti) on lõhutud, selle külge on rakendatud keelatud esemeid, ilmsete tunnuste alusel on eset töödeldud, teeb vanglateenistuse ametnik märke RV tabelisse. Välistatud ei ole ka distsiplinaarmenetluse alustamine, et välja selgitada riigivara lõhkumise asjaolud. Seega ei ole usutav ning põhjendatud kaebaja väide, et valgustite seisukord ei võimaldanud nende kasutamist ning omas ohtu kaebaja elule. 14.Tallinna Vangla täidab kõiki vajalikke seadusega sätestatud ohutusnõudeid. Kambris olevate valgustite lülitid asuvad kambrist väljaspool, st et neid saab kasutada vaid vanglateenistuse ametnik. See on ka põhjuseks, miks kambris valgusteid rüüstatakse ning pirne osaliselt välja keeratakse. Öövalgustus põleb öörahust kuni äratuseni, st 22.00 - 06.00; muul ajal on tagatud kambris valgustus laevalgusti abil. Korralduse andmisel veendub vanglateenistuse ametnik, et elektriseade on välja lülitatud, mis tähendabki, et kambrist väljaspool asuvast lülitist lülitatakse vool välja. Olukorras, mil valgustis ei asetse pirni (nt pirn on lõhutud), on ilmne, et korraldust valgustuse koheseks taastamiseks kinnipeetavale ei anta. Samas, kui valgusti pesas asetsevast pirnist nähtub selle osaline väljakeeramine ning ilmsete tunnuste põhjal ei ole valgustil muid rikke tunnuseid, järgneb vanglateenistuse ametniku poolt ka voolu välja lülitamine ning korralduse andmine pirni sissekeeramiseks pesasse. Tallinna Vangla rõhutab, et tulenevalt

§ 45

lõikest 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Lõike 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kunstliku valguse tagab kambris olev laevalgusti (vastuse lisa 1). Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamise korra (edaspidi Kord) § 4 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate visuaalne või elektrooniline jälgimine. Visuaalse kontrolli tagamine on üks järelevalve toimingutest, mille kohaseks täitmiseks peab olema loodud kõik võimalikud ja vajalikud tingimused. Visuaalse kontrolli eesmärgipärane täitmine saab olla vaid valgustatud kambris. Seega kambrisisustuse eest vastutavale isikule (kinni peetav isik) korralduse andmine valgustuse taastamiseks on õiguspärane ja vajalik. Korraldused valgustuse taastamiseks anti tulenevalt

§ 45

lg-st 1 ja Korra § 4 lg-st 1 ning A.S.l lasus tulenevalt

§-st 45 lg 2,

§ 67lg 1 kohustus valgustus taastada.

Igasuguseid elektritöid võivad teha või selleks loa anda ainult vastavat õigust (pädevustunnistust või elektritööde luba) omavad elektriala spetsialistid. Elektritööde loa andmise õigus on vastava kategooria pädevustunnistust omaval isikul. Reeglina on selleks isik - käidukorraldaja-, kes korraldab asutuse elektriseadmete ekspluatatsiooni. Teatud lihtsamaid elektritöid võivad teha ka tavaisikud (kes ei oma elektrialast haridust, töökogemusi ega nende olemasolu tõendavaid tunnistusi). A. S.le ei antud korraldust teostada remondi või hooldustöid, neid töid teostab Riigi Kinnisvara AS. A. S. on vahistatustaatuses olev kinni peetav isik, kelle tööle rakendamine on seadusega välistatud. A. S.le anti korraldus keerata sisse lambipirn, mida ei saa kvalifitseerida vastava ala erialalisi teadmisi vajavaks toiminguks. Tavaline elektrikasutaja võib teha koduelektriseadmete hooldustöid ja lihtsamaid remonditöid, kui ta täidab vajalikke ohutusnõudeid. Tavaline elektritarbija ei tohi remontida ega paigaldada kohtkindlat koduelektrivõrku (juhtmestikku, kilpi ja selles olevaid seadmeid), remontida mitmesuguseid elektrilisi majapidamisseadmeid ja tööriistu. Need tööd nõuavad eriteadmisi ning peavad jääma asjatundjate hooleks. Sõltuvalt oma teadmistest ja oskustest tohib tavaline elektrikasutaja kodus teha järgmist: sisse ja välja lülitada elektrikilbis asuvaid lüliteid, automaatkorke ja kaitselüliteid; kontrollida rikkevoolukaitselüliti rakendumist; kontrollida indikaatoriga pinge puudumist; vahetada oma elamu 10 või korteri korkkaitsmeid ja valgustugevuse regulaatoris, teleris või muus elektritarvitis asuvaid pisikaitsmeid; vahetada valgustite lampe ja startereid; Tallinna Vangla on seisukohal, et kinni peetavale isikule antav korraldus lambipirni sisse keeramise näol ei ole ebaseaduslik. Vangla on isikule andnud korralduse oma elukambris sooritada toiming, mis ilmsete tunnuste alusel ei ole tühine. Ka Eesti tunnustatud ettevõtte (loe Eesti Energia) spetsialistid on sätestanud rida ohutusnõudeid, milles märgitu kohaselt on tavalise elektritarbija poolt nimetatud tegevuse (pirni sisse keeramise) sooritamine kohaneja aktsepteeritav

1. Tallinna Vangla ei ole süüliselt alandanud A. S. väärikust, kahjustanud tervist, võtnud vabadust, rikkunud kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladust, teotanud au või head nime. Ka ei ole kaebaja esitanud vastupidist tõendavaid andmeid. A. S.le anti vanglaametniku poolt seaduslik korraldus, mille täitmise kohustus kaebajal lasus. Arvestades eeltoodut leiab Tallinna Vangla, et kuna kahju hüvitamise nõude kahe eelduse (kahju ja teo õigusvastasuse) olemasolu ei ole leidnud tõendamist, ei ole võimalik ka kolmanda eelduse esinemine (põhjusliku seos), seega puudub alus A. S. poolt nimetatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
2. Kohtuistungil esitas vangla lisaks A. S. kaebuse Tallinna HK-le esitatud haldusasjas nr 3-092495, selle juurde kuuluva seletuskirja, millest nähtub, et A. S.l ei ole nn kartust elektrisüsteemi kasutamisega, vastupidiselt ta ei oleks teostanud omavolilist ühendust TV vaatamiseks; kaebaja seal isegi märgib ära, et ta riskis nõuetele mittevastavaid juhtmeid kasutada. Tegelikkuses ei ole kaebaja kahju kannatanud ning asjaolu, et ta soovis kaas- kinnipeetavatele jätta tema poolt soovitud muljet, ei õigusta tema tegevust. Ohtlike tööde tegemist temalt ei ole nõutud, üldised väited juhtmete ohtlikust olukorrast ei ole tõesed; vangla teeb kõikvõimaliku, et tagada vajalik kord ja ohutus eluolu korraldamisel vanglas. Ehkki vanglahoone on vananenud, teeb vangla selleks vajalikke lisapingutusi. Ei vasta tõele kaebaja paljasõnaline väide, et lambipirnid jäidki pesasse sisse keeramata. Vastustaja jääb esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD
3. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud, on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
4. A. S. on kaebust põhistades märkinud, et ta ei ole aru saanud, miks temale anti korraldused keerata lambipesadesse lambipirn, ta ei välistanud, et tegemist on organiseeritud tagakiusuga. Kohus märgib, et vaatamata seesugusele kahtlusele ei ole kohtuasjas tõendamist leidnud, et korralduse andmist tingis kellegi soov teda taga kiusata. A. S. väitel on temale antud 2 korral korraldus keerata lambipirn pesasse, so 10.05.09.a. ja 21.08.09.a. Korraldused anti erinevate ametnike poolt, kelle suhtes ei ole tõendeid, et nad oleksid kuidagi saanud sündmusi ette kavandada. Kaebaja on ka ise nõustunud, et märgitud sündmused leidsid aset, kuna valgustid ei põlenud. Sündmused toimusid erinevatel aegadel, lambipirnide väljakeeramist lambipesast sai teostada kambritest, kus viibisid kinnipeetavad, mitte aga väljastpoolt kambrit, kus tegutsesid ametnikud. Vangla poolt esitatud Riigi 11 KV AS kambreid puudutavas rikete tabelis ei ole seejuures fikseeritud, et sündmuste päeval oleks olnud elektrisüsteem vigastatud ja et kambrid oleks vajanud elektriku pädevusse kuuluvate tööde teostamist ja oleks seotud elektrisüsteemi riketega. Kohtuistungi kinnitas kaebaja, et 10.05.09.a. juhtumi korral oli tegemist ametnik P. R.i antud korraldusega, kellega kaebajal ei ole intsidenti varem olnud; tegemist oli loenduse ajal toimunud sündmusega, ametnik astus kambrisse ja andis üldkorralduse, ei pöördunud koheselt kaebaja poole. Kaebaja väitel seisis ta ametnikule kõige lähemal ja vahetult ukse juures, mistõttu ametnik võis vaadata infolehelt, kellega on tegemist ja anda korralduse selle tõttu temale. Teise juhtumi osas kaebaja ei osanud nimetada, kes oli ametnikuks, kellega ta suhtles. A. S. ei väida, et tal on olnud teise ametnikuga varasemat konflikti või vaenu. Seega nähtub, et A. S.l ei olnud varasemalt ametnikega konflikte, et kahtlustada viha või vaenu olemasolu, samuti ei olnud enne esmast sündmust kohtu arvates mingisugust põhjust arvata, et temale antakse ja hakatakse andma korraldusi lambipirni sissekeeramiseks pesasse, mistõttu ei ole kaebaja seletused kahtlustest tema ärakasutamiseks või vangla poolt tema allutamiseks lubamatule töötamisele õigustatud. Kaebuse esitajale ei ole esitatud teistsuguseid nõudeid käitumisel vanglas, kui seda tehakse teistegi kinnipeetavate suhtes. Vastustaja nõuab kõigilt kinnipeetavatelt ühtemoodi käitumist, kui kambris on lambipesast välja keeratud valgustuslamp ning kui valgustus tuleks taastada pirni tagasi keeramisega lambipesasse. Asjaolu, et nii esimesel kui ka teisel juhtumil paluti seda teha A. S.l, ei kinnita automaatselt, et temale pannakse mingi diskrimineerimisena kvalifitseeruva tunnuse alusel selline kohustus. A. S. ütlustest nähtuvalt oli 10.05.09.a. antud korraldus esmalt üldkorraldusena, seejärel ametnik tutvus nimekirjaga ja määras ülesande täitjaks A. S.. Teisel korral kaebaja magas ning ta ärkas väidetult siis, kui kuulis enda nime, kuid ta ei saa väita, kas ta oli kuulnud kogu ametniku teksti, kaebaja väitel ta kuulis enda nime läbi une, mistõttu sai võimalikuks suhtlus ametnikuga.
5. Kaebaja on märkinud veel, et teda sunniti ebaseaduslikult tööle ja et teda hoiti orjuses ja sunduses, kuid ka selle väitega kohus ei nõustu, kuivõrd antud korraldus ei kujuta isiku tööle rakendamist ja ka orjuses ning sunduses hoidmisel on kaebaja poolt viidatud Konventsiooni kohaselt iseseisev tähendus. Orjus ja sunniviisiline töötamine ei hõlma töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel, pealegi nähtus, et kaebuse esitajalt ei nõutud töötamist, vaid talle anti ühekordsed ülesanded, mis ei ole seotud töövahekorraga ning kutsevalikuga, vaid puudutab kambri ja vangla heakorda puudutvat ühekordset ülesannet.
6. Kaebuse esitajast võib kohtuistungil antud seletustest aru saada nii, et ta peab õigusvastaseks temale antud korraldust keerata tagasi lambipesasse pirn, kui see on sealt välja keeratud ja kui pole teda, kes seda tegi. A. S. leiab, et sellist korraldust andes koheldi teda alandavalt, st ta langes inimväärikust alandava kohtlemise osaliseks. Kuivõrd asja arutamisel menetlusosalised kinnitavad, et kaebajale anti korraldus täita konkreetne ülesanne, so keerata lambipirn tagasi pesasse, kaebuse esitajat ei süüdistatud lambipirni pesast väljakeeramises, siis tuleks vaadelda, kas tegemist on õigusvastase korraldusega ja kas see on alandav kohtlemine, kui kinni peetaval isikul tuleks selline ülesanne täita.
7. Kohus leiab, et alandavaks kohtlemiseks saab olla tegu, mis raskesti alandab kedagi teise ees või sunnib kedagi oma tahte või südametunnistuse vastaselt toimima. A. S. selgitas, et igasuguse vastuhakuta ametniku korralduse täitmine diskrediteerib teda kinnipeetavate ees, kuna korralduse täitmisel teised kinnipeetavad arvavad, et temale saabki anda kõiksuguseid ülesandeid ja et ta asubki neid alati vastuvaidlematult täitma. Kohus leiab, et ametniku antud palve või korralduse täitmine, mis ei ole vastuolus sündsuse reeglitele ja tugineb vanglas kehtivatele normidele, ei saa kaebajat alandada teiste ees, sõltumata, mida sellest arvavad teised kinnipeetavad. Kinnipeetavate arusaamad vangla vajadustest ongi sageli vastupidised, nende arusaamade järgi vangla elu ei korraldata. Kartus, et vangid hakkavadki arvama, et kaebajale saab panna vangla igasuguseid kohustusi, ei ole pealegi millegagi põhjendatud, kuivõrd kaebaja 12 toodud näide, et peale ühte sündmust kaas kinnipeetav nõudis temalt voodikoha vahetust, ei ole asjakohane. Vangla tegevusele kaebaja voodikoha vahetust ei järgnenud, see miks kaebaja allus teise kaas kinnipeetava soovile, on kinnipeetavate omavaheline suhtluse küsimus, A. S. ei olnud kohustatud voodikohta vahetama. Kaebaja seletused sellest, et teda võidi kahtlustada kaas kinnipeetavate poolt isikuna, kes keeras pirni välja, ei ole samuti kohane selgitus, kui kaebaja kahtlustab ametnikke tema vastu suunatud pahatahtlikus tegevuses. Kaebaja väited, et ametnikud pandid ta sundseisu ja jätsid nö kahe tule vahele on samuti asjakohatu, kuivõrd pole alust kahelda, et teised kaas kinnipeetavad ei mõistnud olukorda. Kui oli teada, et pirn on pesast välja keeratud ja see tuleks tagasi keerata, ametnik pole nimetanud ühtegi süüdlase nime, siis ei ole alust ka arvata, et kinnipeetavad oleksid pidanud kaebajat süüdlaseks nö rahurikkumises, kui talle anti ülesandeks pirn pesasse tagasi keerata. Kuna korraldused anti ametnike poolt ja kinnipeetavate juuresolekul, siis arusaam, et teised kinnipeetavad peaksid rahurikkujaks kaebajat, on üksnes kaebaja oletus, mis aga ei ole loogiline, kuivõrd teised kinnipeetavad said sündmuste kulgu ise jälgida. Kaebaja on ka ise märkinud muuhulgas, et kui oli tekkinud pingeline olukord, siis temal õnnestus olukord maha rahustada, mis kinnitab, et kaebaja ise teadis samuti, et isegi juhul, kui tekkis kaebaja väidetud pingeolukord, siis see maandati kiirelt ja sellele ei järgnenud tagajärgi. Nähtub, et kaebajat ei süüdista olukorra tekkimises ükski kaas kinnipeetav, vastavalt ei ole kaebaja nimetanud, et keegi konkreetne kinnipeetav teda mingis asjas süüdistas. Ka vangla poolt ei ole kaebajale ette heidetud, et tema on lambipirni pesast välja keeranud, seega ei saanud vangla tekitada pingeid ka alusetu süüdistuse esitamisega. Automaatselt ei saa alandada väärikust ka selline ametniku korraldus, mis võib osutuda hiljem õigusvastaseks, kuid mis jääb sündsuse piiridesse ja olemuselt ei saa olla inimväärikust alandav. Korraldus, mille eesmärgiks on kambris valguse taastamine ei saa kuidagi alavääristada inimest teiste ees, isegi kui vangla tingimustes nn kaas- kinnipeetavad arvavad, et korralduste täitmine ei ole vajalik. Korraldust ei saa jätta andmata põhjusest, et kaebaja kaaslased peaksid teda isikuks, kes ei ole vastuhakkaja. Kaebaja suhtes antud korralduse eesmärgiks antud juhul ei olnud tema halva kohtlemise soov, ka mitte eesmärk tekitada temas hirmu, ahastust, alaväärsustundeid, ka ei nähtu kellegi soovi murda teda kuidagi moraalselt või füüsiliselt. Asjaolu, et kinnipeetav tunneb end kinnipeetavate ees ebamugavalt, kui ta saab korralduse ametnikult ja kui see tuleb täita, ei kinnita, et Konventsiooni art 3 mõttes oleks tegemist alandava kohtlemisega. Korralduste andmisel ei esinenud sündsusetut ametnike käitumist.
8. Kaebuse esitaja on püstitanud küsimuse, kas temale antud ülesanne on seadusega kooskõlas. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tulenevalt

§ 45

lõikest 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). Kuivõrd kambris tegutsevad ja viibivad kinnipeetavad isikud ise, siis on loogiline, et sisustatud kambritingimusi nad ise muuta ei tohi ja kui seda keegi teeb, siis ei ole ülemäärane ka nõuda, et isikud ise hoolitsevad kambri korrasoleku eest, kui nad selleks ei vaja kõrvalist abi.

§ 45

lg 2 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Seega keelab õigusnorm muuta kinnipeetavatel kambri tingimusi. Antud juhtudel olid kambrites välja keeratud lambipesast pirnid, mistõttu puudus kambris ettenähtud valgustus, samas nähtub, et kaebaja ise ka ei väida, et vangla tekitas ise sellise olukorra, et pirnid olid pesast välja keeratud. Kaebusest ja kaebaja seletusest nähtub, et kummaski kambris olid valgustusseadmed, mis olid ette nähtud kambri valgustamiseks ja valgustid ka töötasid, kuniks keegi oli lambipirnid pesast välja keeranud nii, et puudus kontakt vooluallikaga ja valgustus enam eesmärki ei täitnud. Kunstliku valguse tagab kambris olev laevalgusti. 13 Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamise korra (edaspidi Kord) § 4 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate visuaalne või elektrooniline jälgimine. Kambris nr 219 (öine juhtum) oli rikutud 21.08.09.a. öövalgustuslamp, mis ei võimaldanud valvuril kinnipeetavate visuaalset jälgimist kambris pimedal ajal ja vangla väitel oli lambipirn pesast välja keeratud. Kambris nr 216 (hommikune juhtum) oli samuti rikutud öövalgustuslamp, vangla väidetel oli lambi pesast pirn välja keeratud. Kuigi kaebaja asus kohtule väitma, et lambipesad on ohtlikult rikkis, ei ole kaebaja sellisel väitel alust ja väide on tõendamata. Sündmuste toimimisel ei ole kaebaja ametnikele ka selgitanud, et tegemist on muu rikkega või elektrisüsteemi muu kahjustusega. A. S.l on elektriku kvalifikatsiooni saamisest teadmised, mis võimaldavad nähtuvalt tema selgitustest elektrisüsteemi rikete kohta avaldada arvamusi, seega oli kaebajal sündmuste ajal võimalik ametnikele esitada oma kahtlused ja kui korralduste täitmine oleks olnud tõepoolest ka ohtlik, siis nähtub, et kaebaja sellist ohtu ise ei täheldanud, vastavalt ta olek saanud anda ametnikele asjakohased selgitused ja siis oleks olukord hoopiski teistsugune. Kaebusest nähtub, et kaebaja peab õiguste rikkumiseks seda asjaolu, et teda sunniti ebaseaduslikult töötama ja peeti selliselt orjuses. Vastavalt on A. S. kahjunõuetes vanglale märkinud, et ta ei pea tegema vanglas elektriku tööd, selle eest ei maksta talle palka. Seega saab järeldada, et kaebaja ei pidanud silmas seda, et antud juhtudel olid juhtmed isoleerimata ja tegemist oli ohuolukorraga. Kaebaja ka ei väida, et ta ütles ametnikule sellised põhjused, vastavalt kinnitab seda ka tema esitatud seletuskiri 10.05.09.a. selle päeva sündmuse juhtumis (tlk 52), mil algatati distsiplinaarmenetlus ja kaebaja ägestus. Ettekandes märgib ametnik B .R. (tlk 52), et ta andis hommikuse loenduse ajal korralduse A. S.le, kes ütles, et ta teeb seda pärast, kui ametnik on sealt lahkunud, samuti nähtub, et ametniku korraldust täitma asudes kaebaja karjus, et ta ei lülita kambris midagi sisse ja lõhub hoopiski lambi ära. Kaebaja on andnud veel teisegi täiendava seletuse, milles märgib ära 12.05.09 (tlk 53), et esimese korralduse peale lamp sisse keerata ta ei reageerinud, siis andis korrapidaja temale korralduse, mille peale kaebaja vastas, et viige loendus läbi ja „tuli läheb põlema“, kaebaja märgib veel, et lambid on korras, kes „keeras lambi välja“ ei tea, tema seda ei teinud. Kui kaebajal oleks olnud põhjus keelduda korralduse täitmisest selle tõttu, et juhtmed olid isoleerimata, siis ta ei oleks eelmärgitud viisil asju seletanud ja ta oleks pidanud seda ilmtingimata ka ametnikele korralduse saamisel ütlema, kui tekkis vähimgi kahtlus elektrisüsteemi rikkes. Seega ei ole kaebaja kahjunõude esitamisel ja sündmuste kulgemisel toonud esile selliseid põhjendusi. Riigi Kinnisvara AS tabeli andmed ei kinnita, et kambrites oleks sündmuse päeval või vahetult lähemal ajal olnud kaebaja poolt elektrisüsteemis kardetud vigastusi. Kaebaja ka ei kinnita, et tema või teised kinnipeetavad oleksid teatanud ametnikele (kontaktisikutele), et valgustussüsteem on vigane/vigastatud, mis oleks loogiline käitumine, kui kambri sisustus ei vasta nõuetele. 28.09.09 täpsustatud kahjunõudes vanglale nimetab kaebaja ära üksnes seda, et ametnik ehk kanna ta vastu isiklikku viha või meeldivad ametnikule tema silmad (tlk 63 pöördel), veel nimetab kaebaja, et ta ei pea vanglas töötama ja kuigi sealt käib läbi ka lause, et tema pole süüdi, et valgustid on sellises seisus, ei ole kaebaja kirjeldanud, et selle all ta peab silmas elektrisüsteemi viga või ohtlikkust. 24.08.09 on kaebaja esitanud taotluse (tlk 66), milles märgib, et temalt juba teist korda nõutakse lülitada sisse öövalgusti, kuid ka antud juhtumil peab kaebaja kahjunõude aluseks öörahu rikkumist, mitte temale elu- või terviseohtliku toiminguga seotud korralduse andmist. Kaebaja märgibki, et kogu kamber aeti ülesse ja nõuti „lülitada sisse öövalgustus“. Veel märgib kaebaja, et tema „ei tohi sisse ega välja keerata või muul moel häirida vangla julgeolekut puudutvaid asju“. Kuigi kaebaja veel märgib ära, et „seega ei olnud meie midagi puudutanud aga öölamp on juba iseenesest sellises seisukorras, et lausa ohtlik“ ei märgi kaebaja, et ta oleks sellise põhjuse sündmuse ajal ametnikule ära märkinud, kaebaja rõhutab veelkord, et kahju tekkis magamata öö pärast. Kohus nõustub, et öövalgustuse olemasolu on vajalik, kuna visuaalse kontrolli tagamine on üks järelevalve toimingutest, selle eesmärgi saavutamiseks peab olema loodud kõik võimalikud ja 14 vajalikud tingimused ja seda eelkõige vangla poolt. Valgustuse kiire ja kohene taastamine visuaalse jälgimise huvides ehk julgeoleku eesmärkidel on vajalik. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et korraldused valgustuse taastamiseks sai esitada antud olukordades tulenevalt

§ 45

lg-st 1 ja Korra § 4 lg-st 1,

§-st 45 lg 2,

§ 67lg 1, sj A.

S. kinnitas, et korralduse sisu oli temale siiski mõlemal korral arusaadav, kaebaja kinnitas, et ametnikud nõudsid temalt, et lambipirn keerataks tema poolt pesasse tagasi ja kambrites taastuks selliselt valgus, mis oli seal ette nähtud, muud ei nõutud. Vangla ei ole kaebajat karistanud korralduste mittetäitmise eest. Samas ei osutunud õigeks ka kaebaja väide, et teda hoiti pikka aega teadmatuses, mis sai algatatud distsiplinaarmenetlusest, kuivõrd kaebaja kohtuistungil kinnitas, et temaga viidi vestlus läbi ja talle anti ka dokumendid, mis kinnitasid karistuse mittemääramist. Kohus nõustub kaebajaga, et elektritööde teostamine tuleks reeglina jätta spetsialistide teha, samas nähtub, et vangla ei nõudnud kummalgi juhul elektriööde teostamist, mis võiks seonduda elektrivõrgu rikete vms ohtlike töödega. Lambipirni taaskeeramine selle pesasse ei kuulu reeglina selliste ohtlike tööde hulka, mida võiks nimetada ohtlikuks tegevuseks, kui ei esine muid ohtu märkivaid tingimusi. Kohus nõustub vanglaga, et üldjuhul ei ole vastuolus vanglas kehtiva korraga anda kinnipeetavatele ülesandeid, mis puudutavad kambrites nende tööde tegemist, mis on vajalikud kambri korrashoiuks ja puhtuse pidamiseks. Vangla peab tagama kambris valgustuse olemasolu, samas ei pea kohus õigusvastaseks nõuda, et kinnipeetav keeraks pirni lambipesasse, kui selleks tegevuseks ei ole vastunäidustusi, nt kaebaja poolt nimetatud isoleerimata juhtmete olemasolu. Kaebaja sai mõlemal korral ka küsida abivahendeid, kui neid oleks vaja läinud, või vastupidiselt selgitada ära, miks ta töid teha ei saanud. Vaid asjakohase suhtlemisega on sellised konfliktid välditavad ja mitte vastupidiselt. Antud juhul isoleerimata lahtiseid juhtmeid ei olnud, sellist fakti ei ole tuvastatud. Kuna kaebaja ei vaielnud ka vastu vangla väitele, et ametnik lülitab valgusti vooluahelast välja, siis ei nähtu kohtule, et oleks tekkinud oht tervisele kui antakse korraldus keerata pirn pesasse. Seega leiab kohus, et korralduse andmine oli võimalik. Teistsugune olukord oleks aga kohtu arvates siis, kui oleks leidnud kinnitust, et korralduse täitmine ei olnud ohutu ja kaebaja oli sellele korralduse andmisel viidanud. Vangla ei andnud seega korraldust nii, et oleks seadnud kaebaja tervise või elu ohtu. Ka ei tekitanud vangla pingeid, need tekitas kaebaja ise oma käitumisega ja nõudmistega, nt et valgus saabub siis, kui ametnik lahkub või ebaõigete hinnangutega sellest, mida arvavad kaas kinnipeetavad, kui ta täidab ametniku korraldused. Vastustest saab kohus järeldada, et kaebuse esitaja siiski ei olnud uurinud, mis valgustite juures on ohtlik, seega on kaebaja alles hilisemalt esitanud põhjuse, et valgustid olid ohtlikus olukorras. Kuivõrd see väide ei ole aga tõendatud, siis põhjusest, et korralduse täitmisega oleks vältimatult kaasnenud oht kaebaja tervisele ja elule, on vale. Esmasel juhtumil kaebaja ka asus ülesannet täitma, kuid loobus selle täitmisest mitte selle tõttu, et ta oleks kindlaks teinud valgusti puudused, vaid ta otsustas, et seda ülesannet ei pea ta täitma muudel põhjustel. Vastavalt kinnitas kaebaja, et ta ronis narile ja hakkas küünitama valgusti poole, kuid siis otsustas, et ta ei pea seda tööd tegema. Kaebaja on kogu vaidluse kestel märkinud, et korralduse mittetäitmise ajendiks on põhjendus, et kuna tema ei olnud keeranud kambris nr 216 lambipirni pesast välja, siis ei pea ta seda ka tagasi pesasse keerama. Veel selgitas kaebaja, et kui ametnik tema poole pöördus, siis ta ütles, et küsimus lahendatakse, kui ametnik on ära läinud. Kui kohus palus täpsustada, miks ta oli soovinud ametniku lahkumist ja mis oli sellise soovi põhjuseks, siis selgitas kaebaja, et selle all ta pidas silmas, et ta ise ei hakka lampi pesasse tagasi keerama, vaid et esitab teate kontaktisikule (V. J.le), kes saab küsimuse ise ära korraldada. Seega nähtub, et kaebaja ei pidanud ülesannet mitte ohtlikuks, vaid ta põhimõtteliselt leidis, et tema seda ülesannet ei pea täitma ja selle küsimuse saab lahendada muud moodi. Kuivõrd kaebaja sattus raevu, siis ta hakkas ametnikule vastu, millest tekkisid pinged, kuna tal tuli kirjutada seletuskiri ametniku ettekande alusel. Öise juhtumi korral märkis kaebaja, et ametnik ajas ülesse kõik kinnipeetavad, kuid kui kuulis enda nime, siis reageeris ja sai aru, et korraldus anti temale. Kaebaja märkis kohtule, et ta vastas 15 ametnikule, et tema ei tohi puutuda vangla vara. Kaebaja korraldust ei täitnud. Seega nähtub, et ka sellel korral ei ole kaebaja ametnikule märkinud põhusena ohtlikku olukorda seotult elektrivalgustiga, mis oleks võinud olla mõjuvaks põhjuseks, et ülesannet mitte täita. Vangla vara lõhkumist kaebajale ette ei heidetud, ka juhul, kui kaebaja oleks ülesande täitmisel rikkunud vara, oleks vähetõenäoline, et ametniku juuresolekul ülesande täitmisel mingil moel vara lõhkumine, mis ei oleks põhjustatud kaebaja tegevusest, oleks temale ette heidetav. Kaebaja seejuures eksib, kui leiab, et ettekande hommikuse juhtumi korral põhjustas ülesande täitmata jätmine, kuna distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub siiski, et kaebaja tõepoolest käitus raevukalt, ähvardades pirn lõhkuda, mis juba iseenesest ilma selget põhjust sellise käitumiseks esitamata võis tingida ettekande koostamise. Kui kaebajal ka tekkisid pinged seotult asja menetlemisega, siis ei tekkinud need kartusest, et teda sunniti elama ja töötama orjuses või et teda sunniti tegema tervisele ohtlikku tööd. Distsiplinaarmenetluse algatamine ja selle läbiviimine ei ole aga seaduse mõttes isiku tagakiusamine või siis temale alanduste põhjustamine, vaid seadusega on ette nähtud, et distsiplinaarsüüteo tunnustel sooritatud tegevust uuritakse seaduses ettenähtud korras ja tähtajal.

1. Veel selgitas kaebaja, et temal ei ole vangla julgeoleku huvides ja iseenda tervise huvides õigust puutuda lambipirni, st seda ka pesasse tagasi keerata, kuid taas kordas kaebaja, et põhjuseks on asjaolu, et tema ei ole seadusega kohustatud seda tööd tegema. Kaebaja ei märgi põhjusena, et ta oli veendunud, et ülesande täitmiseks oli konkreetne oht. Veel selgitab A.S., et tal on varasemast ebameeldiv kogemus elektriseadmete kasutamisest, nimelt toob ta vennaga juhtunud näite, et tema vend sai lapsena elektrilöögi, kui asetas sõrmed pistikupesasse ja käsi sai põletushaavad, kuid ka see ei ole asjakohane, kuivõrd kaebajat ei sundinud keegi korrastama pistikupesa või tegema toimingut, mis oleks seotud olnud lahtiste elektrijuhtmetega. Kui kaebaja oleks veendunud, et tegevust takistas lahtine elektrijuhtmestik, nagu ta seda hiljem märkis, oleks saanud sellise põhistuse ka kohapeal esitada ja ette näidata. Tähelepanuta ei sa siiski jätta ka fakti, et kaebuse esitaja sai tema väidetel kutsehariduse, mille kestel talle õpetati töid, mis on seotud elektrisüsteemidega ja ei ole kuidagi usutav, et vastavad kutsedokumendid anti kätte nii, et ta ei olnud läbinud ettenähtud programmi ja talle lihtsalt märgiti selline kvalifikatsioon ilma, et ta oleks õppetööd läbinud. Lambipesa ohutus hindamiseks ei ole ka oluline, kas talle väljastatud tunnistus võiks olla kehtiv, kuivõrd elementaarsed elektrisüsteemi alased teadmised aja möödudes ei kao. Kaebuse esitaja on teises kohtuasjas ka kinnitanud, et ta oskas teha elektrialast lihttööd, st ta tegi ühenduse TV juhtmetega, mis olid kambris, sj nähtub, et ta oskas hinnata ka ohtusid, mis selle tegevusega võivad kaasneda, kaebaja ei karda seega teha elektriga seotud töid. Vastavalt on kaebaja Tallinna HK-le esitatud kaebuses haldusasjas nr 3-09-
2. Lambipirni pesasse keeramine on tavaline koduse majapidamise töö, mis üldjuhul ohtlik ei ole. Käesoleval juhul kaebaja ei tõendanud, et tegevusest kaasnes oht. Kinnipeetaval tuleb ohtudest ja vigastatud inventarist teavitada vanglat, mida kaebaja aga ei teinud, seega ei saa pidada kaebaja väiteid õigeteks, seda enam, et ka Riigi KV tegemata tööde ja tegemist vajavate tööde andmestik ei kinnita, et elektrisüsteem oli langenud rivist välja ja vajas spetsialisti töö tegemist. Kuigi kaebaja väidab veel, et ta ei tea, kes taastas valguse ja ta märgib, et valgustust ühel juhul valgustis ei taastatudki, ei ole seda väidet võimalik tagantjärgi kontrollida. Kohus nõustub siiski vastustajaga, et ei ole usutav, et valgustust ei taastatud, pikemal perioodil oleks valguse puudumine kajastunud rikete vihikus; kui rikete vihikusse valguse puudumist ei esitatud, siis on loogiline, et elektrisüsteemi ohtlik vigastus, milleks isoleerimata juhtmed võivad osutuda, ei esinenud ja valguse sai taastada lihtsal meetodil, st pirni keeramisega tagasi lambipessa. Ohuolukorra märkamisel ei saanud elektrisüsteeme tundval kaebajal olla põhjust jätta see esile toomata ametniku juuresolekul, kontaktisikuga vestlemisel või siis hiljem ettenähtud korras riketest teatamisel, kuna kohus ei eelda, et kaebaja pahatahtlikult soovis säilitada ohtlikku olukorda, kui see oleks esinenud. Kambris teostatud tööde aeg ja loetelu kinnitab täiendavalt, et ohuolukorra oleks pidanud töötajad avastama või siis valguse puudumist märkama ka muude tööde käigus, kuid ka sellist märkust ei ole kirjalikult fikseeritud. Kuigi kaebaja ei ole ise esile 16 toonud korraldusest keeldumise põhjusena, et ta ei oleks saanud ülesannet täita, kuna oleks pidanud ohtlikult küünitama valgusti poole, märgib kohus, et märgitud juhul ülesanne anti päevasel ajal ja selle täitmisel ei olnud ametnik nõudnud, et kaebaja peaks ohtlikult küünitama narilt valgusti poole, oleks olnud ka sellise takistuse korral võimalus ametnikule selgitada, et ülesande täitmiseks vajab ta nt redelit või muud abivahendit. Seega ei saa ametnikule ka ette heita, et ta oleks veel pidanud midagi tegema, et kaebaja saaks ülesande täita. A. S. lihtsalt keeldus antud ülesande täitmisest ja ägestus põhjusest, et teised oleksid pidanud teda isikuks, kes allub vanglas kehtivale korrale. Kaebaja selgitas veel, et antud korraldus ei ole seaduslik ja see sunnib rikkuma kehtivat korda, kuid kaebaja ei nimetanud, missugust kehtivat korda ta silmas peab. Kohus juba märkis, et teda ei sunnitud töötama; samuti ei ole põhjust kahelda, et kaebaja ei tunne tavapäraseid elektritöid ja ohutusnõudeid. Kaebaja ka kinnitas, et ta on koduseid elektritöid teinud, kuid ta lisas, et enne on ta veendunud, et kõik on 100% ohutu. Kohus juba selgitas, et ka antud juhtumil ei takistanud teda keegi veendumast, et tehtav töö oleks ohutut ja nii nagu kodustes töödes, ei erinenud antud olukorras tehtav töö tavapärasest. Kaebaja ei ole menetluses kordagi sj ka väitnud, et teda oleks takka kiirustatud nii, et ta ei oleks saanud oma kahtlusi avaldada ametnikule, kes korralduse andis ja et ametnik oleks saanud hinnata ohtusid või siis vastupidiselt loobuda nõudest. Veel märkis kaebaja, et vangla julgeoleku nõudeid arvestades ei tahtnud ta teha oskamatut tööd ja sellega ohustada omakorda vangla julgeolekut, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse. Kohus leiab, et ka see hilisem selgitus on vaid otsitud põhjendus, kuivõrd tal ei tekkinud sellist probleemi ja küsimuse püstitust ülesande saamise ja täitmise ajal, seda enam, et vangla tegeliku julgeoleku ohustamise korral vastustab ülesande andja, mitte selle täideviija. Kohus leiab, et ka teise juhtumi asjaolud ja kaebaja antud kirjeldus ei kinnita, et ülesanne oli antud ohtlikul viisil. Kuigi kaebaja märkis, et sündmus toimus öisel ajal, nähtub kaebaja loogikast, et kui kambris pidi olema veel 2 lampi, mida saanuks põlema panna, et kontrollida, kas pirni keeramisega pesasse saab valguse puudumise öövalgustuses kõrvaldada, jäi A. S. selgituse juurde, mis ei veena kohut, et öiseks valgustuseks mõeldud lamp kujutas elektriohutuse mõttes ohtu. Vastavalt ei ole sündmuse perioodil esitatud rikete kohta pretensiooni ja vastavalt ei ole ka tehtud sellist elektritööd, mis kinnitaks, et vajas spetsialisti töötamist, ebausutav on kaebaja seisukoht, et pirn jäigi pessa keeramata. Kuivõrd tegemist oli öiseks valgustuseks vajaliku lambiga, siis ei ole usutav, et selline märkimisväärne viga jäi kõrvaldamata ning et kinnipeetavad pidid sj leppima WC-st tuleva valgusega. Kuigi sageli on kinnipeetaval raske asjaolusid tõendada, ei ole usutav, et ükski kinnipeetavatest ei oleks pikal perioodil andnud märku, et kambris lambid ei põle ning et lepitakse WC valgustusega. Kaebaja hilisem väide, et ta ei olnud veendunud tööde ohutuses, oleks tulnud esitada ametnikule koheselt ja kohapeal. Selline rike oleks kajastunud ka rikete registreerimise vihikus, kuivõrd seda riket sai kõrvaldada vaid spetsialist. Kaebaja väidetel asus ta hoopiski teiste kinnipeetavatele teed keetma ja nendega jutustama sündmuse üle. Juhul, kui teekeetmine oli võimalik, ei saanud süsteemi suurt riket olla, samas oleks saanud rikke iseloomu uurida, et ametnikule selgitada, miks ülesannet täita ei saanud. Kuivõrd kaebaja siiski ei soovinud ülesannet täita samadel põhjustel nagu ta selgitas esmase sündmuse puhul, siis ei näe kohus, et talle anti ülesanne, mis oleks ohustanud tervist või elu. Väheusutav on, et ametnikud riskiksid anda ülesannet, mis on ohtlik kinnipeetava elule-ja tervisele ning ohtlik vangla julgeolekut silmas pidades, kuivõrd see tooks eelkõige neile endile kaasa kõrgendatud vastutuse.
3. Kaebaja väited kahju tekkimisest sündmuste asjaolude pinnalt eeltoodu alusel ja kokkuvõtteks on alusetud. Kohus nõustub vastustajaga, et inimväärikuse mõiste on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda.

§ 41

lõikes 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab 17 tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa inimõiguste konventsioonis (edaspidi EIKonv) sisalduv on Eestile siduvaks. EIKonv artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Inimväärikuse alandamine, millele viitas kaebaja, oleks hõlmatud ebainimliku ja alandava kohtlemisega. Euroopa Inimõiguste Kohus on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Inimväärikuse mõistel on Konventsiooni tähenduses kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel rikkumise juhtudel. Kaebaja seostas kahju tekkimist pingetega, mis tal justkui tekkisid kinnipeetavatega, kuid kohus märkis, et suhted kinnipeetavatega ei olnud pingelised vangla tegevuse tõttu. Võimalik, et kinnipeetavad ise teavad, kes pirnid välja keeras, kuid vangla ei ole seda tegevust kaebajale ette heitnud ja pingeid tekitanud. Kuna kaebaja kirjutas seletuskirja vaid ühes sündmuses, siis nähtus, et seletuskirja tingis mitte üksnes keeldumine töö täitmisest, vaid ka üleliigne ägestumine, milleks puudub märgatav põhjus ja mida ei osanud kaebaja ka hiljem selgitada. Kohus juba märkis, et seletuskirja kirjutamine iseenesest ei saa tekitada kahju, kuivõrd seletus võetaksegi eesmärgiga selgitada asjaolud. Väide, et teda võidakse karistada distsiplinaarkorras, kuna tema suhtes kirjutati ettekanne, ei anna alust lugeda, et isikule tekkis juba kahju. Distsiplinaarmenetluse olemusest tuleneb, et isikul on võimalik end kaitsta alusetute süüdistuste eest. Sellise tegevusega ei saanud vangla alandada kaebaja „inimväärikust“, kuivõrd menetlusnormid tulenevad seadusest ja keegi ei ole tuvastanud, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel seletusega ettekandele vastamine võiks alandada isiku väärikust. Seadusandaja ongi sätestanud menetluse mehhanismid, mille täitmisega tagatakse isiku õigused, sh inimväärikus. Vaidemenetluses on kaebaja korduvalt märkinud kahjuliku tagajärje tekkimist põhjusest, et ta ei saanud teada, kuidas lahendati distsiplinaarasja küsimus. Kaebaja täpsustas oma kaebust ja märkis kohtuistungil, et ta siiski sai teada distsiplinaarmenetluse lõpetamisest, kuna tlk 51 pöördel oleval menetlust lõpetaval protokollil on olemas tema poolt kirjutatud tutvumise kuupäev ja allkiri, ta oli selles osas eksinud. Seega langeb eelmärgitud asjaoludel võiamliku kahjuliku tagajärje olemasolu. Kuivõrd A. S. jäi kohtuistungil siiski selle juurde, et korralduste andmisega tekitati sund-olukord, selles olemine tekitas temas tarbetuid pingeid, teda hoiti sunduses (mitte orjuses), st sund-olukorras, et kui ta ei riku korda ühel viisil, siis tuvastatakse korrarikkumine teistsugusel viisil, kinnitab kohtule, et kaebajal ei tekkinud muid kahjulikke tagajärgi, kui et tal tekkisid pinged, mis olid seotud algatatud distsiplinaarmenetlusega. Kuigi kaebaja nimetab seda tarbetuks pingeks nähtub, et sellise pinge kutsus esile siiski tema enda käitumine, seda oleks saanud ära hoida eelkõige kaebaja ise, kuivõrd ägestumine antud olukorras ei ole asjakohane ja kaebajal ei olnud esile tuua asjakohast põhjust, miks ta reageeris ametniku ülesandele nii, et ei suvatsenud esitada asjakohast selgitust, vaid ründas ametnikku jämeda käitumisega. Pigem oli kaebajal hingepiin sellest, et ta reageeris ise valesti ning kartis karistuse määramist, mida ei määratudki ning nagu eelnevast nähtus, ei olnud kaebajal vaja tulemust pikka aega oodata, nagu ta ekslikult märkis. Kaebajat ei ole ka laimatud, nagu kaebaja seda üritas sõnastada istungil, kuivõrd ühtegi laimavat avaldust kaebaja nimetada ei osanud. Kohus leiab kokkuvõtteks, et kaebajale ei tekitatud ebainimlikke vaimseid ega füüsilisi kannatusi, ka ei saanud ta halva kohtlemise osaliseks, mille eesmärgiks oleks tekitada talle piinu või kannatusi, ahastust või isikut alavääristavaid tundeid ja kohtul ei ole ka alust kahtlustada, et tegemist oleks olnud 18 plaanitud tegevusega kaebajat halvustada, veel vähem saab kahe juhusliku sündmuse alusel eeldada, et plaanitud oli murda kaebaja vastupanu ja panna teda olukorras mingisse sundseisu, mis kahjustaks kaebaja huve ja õigusi. Seega jääb kohus seisukohale, et korraldus antud tingimustel oli seaduslik, selle täitmata jätmise eest kaebajat ei karistatud ja taga ei liusatud, tema suhtes ei käitutud ebainimlikult, puudub halvustav suhtumine, mille tõttu peaks kaebaja kannatama. Kohus arvestab, et mittevaralise kahjuna käsitavaid kannatusi ei ole kannatanul alati võimalik tõendada, seega tuleb hinnata kas mittevaralise kahju tekkimine oli vaidlusaluses olukorras tõenäoline (kas käitumise ja tagajärje vahel oli põhjuslik seos). Kohus leidis, et kaebajale ei tekkinud kahju vangla tegevusest, kuivõrd kaebajale õigusvastast korraldust ei antud, ka ei saabunud vangla ebaseaduslikust tegevusest muid kahjulikke tagajärgi. Need ebameeldivused, mida kaebaja nimetas seotult üleelamisega distsiplinaarasja algatamisest, ei ületa piiri, mis eristab kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest, kuivõrd menetlus on seadusega ette nähtud. Kui kaebaja tõepoolest pidas korraldust õigusvastaseks, siis oli tal võimalus koheselt esimese juhtumi korral teha vastav päring juhtkonnale, kaebaja seda ei teinud, mistõttu ei ole kahtlust, et kaebajal tõepoolest oli tekkinud kahtlus korralduse seaduslikkuses. Tavalise majandustööde tegemine, mis vangla tehakse, ei saa põhjustada kannatusi ja isiku alavääristamist, kuna see on seadusest tulenev nõue ja loogiline, et kinnipeetav suudab ise tavalise majanduse tööga kambrit korras hoida. Sellise töö nõudmine aga ei ole orjuses pidamine või õigusvastaselt kannatuste põhjustamine. Kohus juba nimetas, et kaebaja kahjunõude põhjustas muuhulgas ka tema arusaam, et ta ei pea töötama vangla heaks, samuti ei tahtnud ta näida teistele kinnipeetavatele seadusekuuleka isikuna, mis oli antud juhul kaebaja enda ekslik arusaam, kuna kaebaja peab seda väärikuse alandamiseks. Kohus jääb seisukohale, et vangla ei ole oma tegevusega põhjustanud väärikuse alandamisena käsitavaid kannatusi. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata, vastustaja ei ole põhjustanud kaebajale kahju väärikuse alandamisega. Kaebajale ei põhjustatud selliselt rohkemaid ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb ja kohus nõustub vastustajaga, et ükski motiiv ei kinnita, et kaebaja väärikust alandati või et tekitati kannatusi, mis põhjustab rohkemaid ebameeldivusi, kui see vältimatult kinnipidamisega kaasneb. 25. Menetluskulud. Vangla ei esitanud menetluskulude nõuet ja kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest määrusega (tlk 35), kuna kohus luges, et kaebaja on maksejõuetu. Karin Kalmiste kohtunik 19