Lepingu ülesütlemise teatis tagastati võlausaldajale seoses hoiutähtaja möödumisega, mis tähendab, et võlgnik ei läinud vastavasisulise teatise saamisel kirjale postiasutusse järele. 25.02.2010 saatis võlausaldaja võlgnikule e-kirja, millega edastati digitaalselt allkirjastatuna 25.02.2010 tähitult postitatud kirjaga samasisuline kiri. Võlgnik sai kirja samal kuupäeval kätte, kuid väitis, et tema arvuti ei olnud võimeline saadud manust avama. Võlausaldaja saatis kolmandat korda pankrotihoiatuse kulleriga, kes käis kirja võlgnikule kätte toimetamas 18.03.
lg 2 p 1, mis kohustab võlausaldajat võlgniku maksejõuetuse põhistamisel välja tooma lisaks üldalusele ka erialuse, milleks viidatud sätte kohaselt on asjaolu, et võlgnik ei ole täitnud oma kohustust 30 päeva jooksul pärast sissenõuetavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja on märkinud, et saatis võlgnikule 23.02.3010 ja 18.03.2010 pankrotihoiatuse ja kinnitanud, et seda ei õnnestunud võlgnikule kätte toimetada. Avaldusele lisatud dokumentidest nähtuvalt on see võlausaldaja poolt saadetud aadressile xxx. Võlgnik leiab, et võlausaldaja pidi eeltoodud põhjustel olema teadlik, et võlgnik ei ela xxx. Seega jäävad võlgnikule arusaamatuks võlausaldaja pingutused sellel aadressil võlgnikule pankrotihoiatust ja kirju kätte toimetada. Võlgnik on ka seisukohal, et pankrotihoiatuse kättetoimetamiseks ei saa lugeda võlausaldaja poolt 25.02.2010 võlgnikule saadetud e-kirja, sest võlgnik informeeris viivitamatult pärast e-kirja kättesaamist võlausaldajat, et lisatud manust ei ole tal võimalik lugeda. Uue kirja saatmist võlausaldaja vajalikuks ei pidanud. Võlgnik on seisukohal, et kuna võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistanud vaid asjaoluga, et võlgnik ei ole laenulepinguid täitnud vastavalt lepingutes kokkulepitule, siis ei ole võlausaldaja suutnud tõendada ega põhistada võlgniku maksejõuetust põhistavaid erialuseid. Eeltoodust tulenevalt leiab võlgnik, et võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse kohtule enne võlgnikule pankrotihoiatuse tegemist ja seetõttu ei ole täidetud
10 lg 2 p 1 tulenev põhimõte, et võlgnikul peab olema pärast pankrotihoiatuse kättesaamist aega veel vähemalt 10 päeva kohustuse täitmiseks. Pärast pankrotiavalduse kättesaamist ja oma tervisliku seisundi paranemist asus võlgnik võlausaldajaga läbirääkimistesse, et leida tekkinud olukorrale mõistlik lahendus, sest võlgniku suutmatus täita lepingutest tulenevaid kohustusi tuleneb Eestis valitsevast majanduskliimast ning on seetõttu ajutine. III Kohtumääruse põhjendused 3 2-10-21678 Õigusnormid, millest kohus juhindub on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi
) § 10 lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.
lg 2 p 1 sätestab, et võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõuetavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.
lg 3 p 4 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud.
lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus, hinnates kogutud tõendeid kogumis, leiab, et võlausaldaja avalduse alusel tuleb jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata. Kuigi võlgnik on taotlenud muuta käesolevas asjas kohtualluvust, leiab kohus, et kuna võlausaldaja ei ole piisavalt põhistanud oma pankrotiavaldust, siis tuleb menetlusökonoomika ja kiire pankrotimenetluse põhimõtetest lähtudes lahendada asi Harju Maakohtus. 07.05.2010 esitas Swedbank AS Harju Maakohtule avalduse JVi pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.05.2007 laenulepingu , mille alusel võlausaldaja andis võlgnikule laenu 214 359 eurot intressimääraga 6 kuu euribor + 1,250 % aastas. Laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti kokku 10.05.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb võlausaldaja kohustus põhistada pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse üldalus ehk üldised asjaolud. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistava üldalusena toonud välja vaid asjaolu, et võlausaldaja nõue võlgniku vastu on suur ja isegi üksnes laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste pinnalt on alust arvata, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ega suuda täita enesele lepinguga võetud kohustusi ning seetõttu ei oma tähtsust, et laenulepingu tagatiseks olevad hüpoteegid on täitemenetluses veel realiseerimata ning on teadmata, millises ulatuses need katavad võlgniku laenulepingu järgsed võlad (tl 4). Pankrotiavaldusele lisatud kinnistusraamatu väljavõtete kohaselt on võlausaldaja kasuks seatud hüpoteegid xxx, Tallinnas asuvatele korteritele nr 28 ja 29. Mõlemale korterile on seatud hüpoteek summas 4 360 000 krooni, seega kokku 8 720 000 krooni. Võlausaldaja ei ole esitanud kohtule tõendeid panditud vara väärtuse kohta. 4 2-10-21678 Samuti ei ole võlausaldaja tõendanud, et võlgnikul puudub muu vara, mis põhistaks võlgniku maksejõuetust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja ei ole piisavalt põhistanud võlausaldaja maksejõuetuse
lõikest 1 tulenevat üldalust.
lg 2 sätestab erialused, millele võlausaldaja peab lisaks üldalusele võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginema. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistava erialusena välja toonud
lg 2 p 1 toodud asjaolu: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõuetavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja on pankrotiavalduses märkinud, et on 23.02.2010 saatnud võlgnikule lepingu ülesütlemise teatise ja pankrotihoiatuse (tl 25), mis tagastati võlausaldajale seoses hoiutähtaja möödumisega (tl 26). 25.02.2010 saatis võlausaldaja võlgnikule e-kirja, millega edastati võlgnikule digitaalselt allkirjastatuna 25.02.2010 tähitult postitatud kirjaga samasisuline kiri. Võlgnik on nimetatud kirjale vastanud, et temale käepärast olev arvuti ei ole võimeline avama võlausaldaja poolt saadetud e-posti manuseid (tl 27). Võlausaldaja saatis kolmandat korda pankrotihoiatuse kulleriga, kes käis kirja võlgnikule kätte toimetamas 18.03.2010. Kulleril ei õnnestunud kirja võlgnikule kätte toimetada, mistõttu ta jättis selle postkasti 18.03.2010 kell 17.15 (tl 29). Võlausaldaja on seisukohal, et ta tegi kõik endast oleneva, et võlgnikku lepingu lõpetamise asjaoludest teavitada ning hoiatada teda pankrotiavalduse esitamise võimalusest. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on kinnitanud 25.02.2010 e-kirja koos manusega kättesaamist ja leiab, et vastava tehnilise lahenduse leidmist digitaalselt allkirjastatud kirja lugemiseks ei saa antud juhul pidada võlausaldaja ülesandeks. Ka leiab võlausaldaja, et võlgniku väide selle kohta, et eposti manuse avamine konkreetses arvutis on võimatu, on paljasõnaline. Võlgnik vaidleb pankrotihoiatuse kättesaamisele vastu, kuna leiab, et võlausaldaja ei saatnud seda võlausaldajale avaldatud aadressile, samuti ei ole võlausaldaja saatnud vaatamata võlgniku poolsele teavitusele võlgnikule pankrotihoiatust viisil, mis võimaldanuks võlgnikul seda lugeda. 14.09.2010 toimunud eelistungil on võlgnik selgitanud, et on võlausaldaja esindajaga käinud kohtumas viiel korral, kuid talle ei ole kordagi pankrotihoiatust üle antud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust põhistavat erialust. Võlausaldaja poolt 23.02.2010 võlgnikule väljastatud pankrotihoiatus tagastati hoiutähtaja möödumisel (tl 26). Seega pole võlgnikule 23.02.2010 võlausaldaja poolt väljastatud pankrotihoiatust kätte toimetatud. 25.02.2010 e-posti teel võlgnikule edastatud digitaalselt allkirjastatud pankrotihoiatuse kaaskirjale on võlgnik vastanud, et tal pole käepärast arvutit, mis on võimeline avama digitaalselt allkirjastatud manust (tl 27). Vaatamata nimetatud vastusele ei ole võlausaldaja edastanud e-posti teel võlgnikule digitaalselt allkirjastamata pankrotihoiatust, mille võlgnik oleks võinud kätte saada. Kuna võlgnik on avaldanud, et ta elab välismaal, siis ei saa panna võlgnikule kohustust, et tal on võimalik Eestis digitaalselt allkirjastatud dokumenti asukohariigis avada. Võlausaldaja on ka 18.03.2010 kulleriga püüdnud võlgnikule pankrotihoiatust edastada aadressil Karuvillaku 11 Tallinn, kuid kulleril ei õnnestunud seda võlgnikule üle anda ja ta jättis selle postkasti (tl 29). Võlgniku väidetel ei ela ta enam viidatud aadressil. Rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on võlgniku elukohaks alates 18.01.2010 märgitud välismaa (tl 37), samuti on seda võlgnik ise kinnitanud. Seega ei saa pankrotiteate postitamisega lugeda pankrotihoiatust võlgnikule kätteantuks. Võlgnik on eelistungil avaldanud, et ta on viiel korral kokku saanud võlausaldaja esindajaga, kuid pankrotihoiatust ei ole talle esitatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja ei ole vaatamata võimalustele ilmutanud piisavalt hoolsust pankrotihoiatuse kätteandmisel võlgnikule enne pankrotiavalduse esitamist. 5 2-10-21678 27.09.2010 on võlausaldaja teavitanud kohut e-kirjaga, et võlgnik ei ole nimetatud päeva seisuga oma kohustusi täitnud ja möödunud on 13 päeva 14.09.2010 toimunud eelistungil võlgnikule üleantud pankrotihoiatusest. Kohus leiab, et
lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et võlausaldaja peab juba pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetust põhistavad asjaolud. Seega ei saa pärast pankrotiavalduse esitamist võlgnikule kättetoimetatud pankrotihoiatus põhistada võlgniku maksejõuetust, sest see on avalduse esitamise tingimuseks ega saa ilmneda pärast pankrotiavalduse esitamist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlausaldaja ei ole oma nõuet piisavalt põhistanud, siis tuleb tulenevalt
lg 3 p 4 jätta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutine pankrotihaldur nimetamata ja asjas tuleb menetlus lõpetada. IV Menetluskulude jaotus
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega tuleb avalduse läbivaatamisega seotud kulud, s.h võlgniku õigusabikulud, jätta võlausaldaja kanda.
MS) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Merike Varusk Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.