← Eesti

3-10-45/40

Obsah (4)§ 9§ 2§ 7§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10

) § 2 lg 1 alusel adressaadi suhtes sunnivahendit, kui antud ettekirjutus jäetakse tähtajaks täitmata, ning iga konkreetse kohustise täitmata jätmise eest oli ette nähtud erinev sunniraha (2 000 kuni 5 000 krooni, p 3 osas summas 4 000 krooni). Lääne-Eesti Päästekeskus pikendas 01.10.2009 täitmise tähtaega kuni 30.11.

  1. 3-10-45
  2. Lääne-Eesti Päästekeskuse 22.12.2009 sunniraha tasumise nõudega nr 7.3-1/608-24 kohustati OÜ-d Mareti tasuma sunniraha summas 4 000 krooni. Korralduse kohaselt tuvastati 04.12.2009, et 31.08.2009 ettekirjutuse p-s 3 esitatud nõue on täitmata.
  3. nädalal
  4. a toodi Lääne-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo juhtivinspektor Erko Oidersalule kooskõlastamiseks OÜ Mareti üldine tuleohutusjuhend. 24.11.2009 tõi E. Oidersalu tuleohutusjuhendis välja seitse puudust, mille likvideerimisel ametnik kooskõlastab juhendi. 04.12.2009 tõi Andrus Juns tuleohutusjuhendi teistkordseks kooskõlastamiseks. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg 30.11.2009 oli möödunud. Juhendiga koos esitati vastuskiri, mis oli dateeritud 01.12.2009 ja milles taotleti teistkordselt tähtaja pikendamist, kui avastatakse uued puudused. Esitatud juhendis puudusid sisevesikute hooldus ja see, mis tegevused on ehitises ja territooriumil keelatud. Neile puudustele viidati ka 24.11.
  5. Tegemist oli ettekirjutusega, mille osas oli üks kord täitmise tähtaega pikendatud ja pikendatud tähtaeg oli juba möödunud. Seega oli OÜ-l Mareti reaalselt aega ettekirjutust täita 3 kuud, mis on piisav tähtaeg. OÜ Mareti ei ole kasutanud võimalust õigeaegselt taotleda talle antud tähtaja pikendamist. OÜ Mareti ei ole 31.08.2009 ettekirjutust vaidlustanud ja vaidlustamise tähtaeg on möödunud, seega on tegemist kehtiva haldusaktiga.

§ 9

alusel annab sunnivahendit rakendav haldusorgan kirjaliku täitekorralduse, kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas. Korralduses selgitati, et sunniraha tasumine ei võta OÜ-lt Mareti kohustust ettekirjutus täita. Lisaks hoiatati, et ettekirjutuse mittetäitmisel rakendatakse sunniraha ettekirjutuses määratud summades, kui ettekirjutus ei ole täidetud hiljemalt 21.01.

  2. OÜ Mareti esitas 07.01.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Eesti Päästekeskuse 22.12.2009 sunniraha tasumise nõude nr 7.3-1/608-24 tühistamiseks ning täiendas kaebust 27.01.2010 ja 15.02.
  3. Kaebuse põhjendused: OÜ Mareti ei ole nimekirjas, mille Lääne-Eesti Päästekeskus 15.01.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/6 „Pärnu maakonnas asuvate ja
  4. aastal kontrollitavate objektide loetelu kinnitamine“ kehtestas ja mille tuleohutusülevaatus siseministri määruse nr 42 järgi viiakse päästekeskuse poolt läbi vähemalt üks kord aastas. Siseministri 08.09.2000 määruse nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ § 4 järgi objekti valdaja kehtestab kooskõlastatult päästeasutuse poolt objekti riikliku tuleohutusjärelevalvet teostama volitatud ametnikuga objekti üldise tuleohutusjuhendi. Selline üldine tuleohutusjuhend koostatakse objekti kohta, mille tuleohutusülevaatus viiakse päästeseaduse (PäästeS) § 283 lg 4 alusel kehtestatud korras läbi vähemalt üks kord aastas, kusjuures vastavate objektide loetelu kinnitab §-s 21 nimetatud minister oma määrusega. OÜ Mareti omab Kabli külas Kabli töökoja kinnistut katastritunnusega 21303:002:0486, kinnistusregistri osa nr
  5. Kinnistul asuvad töökoda-kontor netopinnaga 954,2 m2 ja töökoda-garaaaž-katlamaja netopinnaga 698,2 m2 kogupindalaga 1652,4 m2, millest 350 m2 on välja renditud OÜ-le Ahi ja ülejäänud osa pole kasutuses. Osaühingu ainsaks tegevusalaks on kinnisvara rentimine, tal puudub Eestis kehtivate seaduste ja registrite järgi tootmishoone ja puidutööstus ning ta ei mahu üks kord aastas kontrollitavate objektide nimekirja. Lääne-Eesti Päästekeskus märkis 05.02.2010 vastuskirjas nr 7.3-1/608-45, et paikvaatlusprotokollides on fikseeritud, et kogu hoones toimub tootmis- ja ladustamise tegevus. Kaebaja hinnangul sellist väidet vaatlusprotokollides ei ole. Samuti ei selgu, kus asub nimetatud vastuses viidatud OÜ Mareti puidutööstusobjekt pindalaga üle 800 m2 ja üldine tööstuspindala üle 1500 m
  6. 2

(8)3-10-45 Seetõttu on Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 p 3 õigustühine ja sellest tulenevalt on õigustühine ka Lääne-Eesti Päästekeskuse 22.10.2009 sunniraha tasumise nõue nr 7.3-1/608-24 summas 4 000 krooni. OÜ Mareti juhatuse liige Maret Juns viitas 27.01.2009 seisukohtades HKMS § 9 lg-le 5 (mille alusel võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates) ja märkis, et 30.12.2009 Lääne-Eesti Päästekeskuses toimunud koosolekul soovitati tal lugeda siseministri 08.09.2000 määrust nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ ja alles seda lugedes sai ta aru, et nõue on ebaseaduslik. Vaatamata ebaseaduslikule nõudele OÜ Mareti täitis selle 22.01.2010 ja üldine tuleohutusjuhend sai Lääne-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo juhtivinspektori poolt kooskõlastuse. Eelnevalt oli päästekeskus ettekirjutuse täitmise tähtaega oma 04.01.2010 kirjaga pikendanud. 4. Lääne-Eesti Päästekeskus palub OÜ Mareti kaebuse rahuldamata jätta. Vastuväited: 31.08.2009 ettekirjutus nr 7.3-1/608-13 ja selle alusel 22.12.2009 OÜ-le Mareti esitatud sunniraha tasumise nõue nr 7.3-1/698-24 on seaduslikud. Vastustajale on arusaamatu, mida OÜ Mareti kaebusega saavutada soovib, kuna kaebuses on märgitud, et vaidlustatakse 22.12.2009 korraldus, kuid samas väidetakse, et 31.08.2009 ettekirjutuse p 3 on õigustühine. 31.08.2009 ettekirjutusega nr 7.3-1/608-13 pandi kaebajale kokku seitse kohustust seoses Häädemeeste vallas Kabli külas asuva OÜ-le Mareti kuuluva kinnistu ja sellel asuva hoonega. Muuhulgas tehti ettekirjutuses iga sellega pandud kohustuse kohta ka eraldi hoiatus osundamaks, et selle tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse ettevõtte suhtes

kohaselt sunniraha ja iga kohustuse juures nimetati eraldi sunniraha konkreetne määr. Ettekirjutuses sisaldus viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. OÜ Mareti ettekirjutust ei vaidlustanud ja asus seda täitma. Seega on tegemist kehtiva ettekirjutusega. Haldusakti hilisem vaidlustamine on võimalik üksnes siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Käesoleval juhul taotlust mõjuvate põhjustega esitatud ei ole. Ettekirjutuse p-ga 3 OÜ-le Mareti pandud kohustus objekti üldise tuleohutusjuhendi kehtestamiseks on õiguspärane. Kohustuse õiguslikeks alusteks on ettekirjutuses nimetatud vastavad siseministri määrused ja objekti üldise tuleohutusjuhendi kooskõlastamise kohustus tuleneb siseministri 08.09.2000 määruse nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded” §-st 4. Päästekeskuse direktor on 15.01.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/6 OÜ-d Mareti üks kord aastas kontrollitavate objektide nimekirja lülitades (käskkirja lisa nr 2) kasutanud PäästeS § 28³ lg 4 tulenevat volitust kinnitada siseministri määruse nr 4 („Objektide loetelu, mille tuleohutusülevaatus viiakse päästeasutuste poolt läbi vähemalt üks kord aastas”) loetelus nimetamata objektide osas kontrollitavate objektide nimekiri. Nimekirja lülitamise aluseks olid objektil eelnevatel aastatel toimunud tulekahjud. Tuleohutusülevaatuse käigus selgus, et OÜ Mareti kinnistul asuv objekt vastab tegelikult siseministri määruses nr 4 nimetatud objekti tunnustele, mille tuleohutusülevaatus viiakse läbi üks kord aastas, kuna hoone ehitusalane pindala on 1857 m2, kinnistu territoorium kokku on 9275 m² ja tegemist on tööstusobjektiga. Uue tuleohutusjuhendi esitas OÜ Mareti 04.01.2010 (kinnitatud OÜ Mareti poolt 31.12.2009). Samas esitati ka taotlus, et jätta tuleohutusjuhendist välja sisevesikute osa. Juhtivinspektor E. Oidersalu vastas OÜ Mareti taotlusele selgitades 07.01.2010 kirjaga veelkord, et juhendi 3

(8)3-10-45 sellisel kujul kinnitamiseks on eelnevalt vaja esitada põhjendatud taotlus sisevesikute osas. 14.01.2010 esitaski OÜ Mareti uue ja põhjendatud taotluse, millele Päästekeskus vastas ja OÜ Mareti tuleohutusjuhendi kooskõlastas. Ettekirjutuses toodud kohustuste täitmise tähtaeg oli 30.09.2009, mida OÜ Mareti taotlusel pikendati kuni 30.11.
  1. Nimetatud kuupäevaks ei olnud OÜ-l Mareti see kohustus täidetud. Sunniraha nõude esitamisel 22.12.2009 arvestas juhtivinspektor muuhulgas ka OÜ Mareti poolt hilinenult, s.o 04.12.2009 esitatud dokumente.
  2. Tallinna Halduskohtu 12.03.2010 otsusega jäeti OÜ Mareti kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Põhjendused:

§ 2

kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Enne sunnivahendi rakendamist teeb haldusorgan adressaadile kirjaliku hoiatuse, kusjuures hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustust täita (

§ 7

lg 1 ja 3).

§ 8

lg 1 lubab sunnivahendit rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 9

lg 1 kohaselt, kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse. Seega saab sunniraha määramise otsust põhimõtteliselt tühistada kui: 1) ettekirjutus, mille täitmata jätmise eest on sunniraha määratud, ei ole kehtiv; 2) puudub sunnivahendi kohaldamise hoiatus

§ 7

tähenduses; 3) kohustus, mille täitmise tagamiseks sunniraha rakendati, on enne sunniraha rakendamist täidetud (

§ 8lg 1 tulenevad nõuded).

Antud juhul kõik tingimused sunniraha määramiseks haldusorgani poolt eksisteerivad: ettekirjutus kehtib, hoiatus on tehtud ja kohustust ei ole enne sunniraha rakendamist täidetud. Kaebaja väide ettekirjutuse õigustühisuse kohta on ekslik. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 63 lg 2 sätestab haldusakti tühisuse tingimused. Antud asjas Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 p-i 3 tühisuse eeldusi ei esine ja kaebaja pole ka ühelegi HMS § 63 lg 2 punktile viidanud. Kaebaja on üksnes arvanud, et OÜ Mareti ei mahu üks kord aastas kontrollitavate objektide nimekirja, kuid isegi juhul, kui väide oleks tõene, ei põhjusta see ettekirjutuse tühisust. Kaebaja saanuks sellisel juhul vaid ettekirjutuse 30 päeva jooksul teatavakstegemisest arvates vaidlustada ja nõuda selle tühistamist, kuid antud juhul on ettekirjutus jõustunud. Isegi juhul, kui ettekirjutus oleks tõepoolest õigusvastane, tuleb seda täita, sest HMS 60 lg 2 alusel on jõustunud haldusakt kõigile täitmiseks kohustuslik. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. OÜ Mareti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega teha kindlaks Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 p 3 õigusvastasus ja tühistada 22.12.2009 sunniraha tasumise nõue nr 7.3-1/608-24 ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Põhjendused: Kuigi käesolevas asjas puudub sunniraha kohaldamise hoiatus

§ 7

tähenduses, leidis kohus, et tingimused sunniraha määramiseks haldusorgani poolt eksisteerivad. Selles mõttes on kohtuotsus vastuoluline ja sellest ei nähtu õiguslikku hinnangut asjaolule, et

§ 7kohane hoiatus puudub. 4

(8)3-10-45 Kaebaja vaidlustas kaebusega sisuliselt mitte üksnes sunniraha määramise otsuse, vaid ka vastustaja 31.08.2010 ettekirjutuse p-i 3 õiguspärasuse. Kuna HKMS § 19 lg 7 teise lause kohaselt ei ole halduskohus seotud kaebuse sõnastusega, pidanuks kohus kaebaja kaebuse põhistuse puhul asja läbivaatamisel välja selgitama kaebaja tegeliku tahte ja lisaks tühistamisnõudele menetlema sisuliselt tühistamisnõude aluseks olevat kaebaja nõuet teha kindlaks vastustaja ettekirjutuse p-i 3, mis oli sunniraha määramise aluseks, õigusvastasus. Kuna vastustaja 31.08.2010 ettekirjutuse p 3 on õigusvastane, siis selle tuvastamise järgselt kuulub tühistamisele ka sunniraha määramise ettekirjutus. Olenemata

sõnastusest ei saa kedagi sundida täitma haldusakti osa, mis on küll jäetud tühistamiskaebusega vaidlustamata, kuid mille õigusvastasus hiljem kohtu poolt kindlaks tehakse. Seda seisukohta toetab Riigikohtu otsus nr 3-3-1-3-04, mille p-s 11 on väljendatud põhimõte, et HMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 sätestatud akti kehtivuse põhimõtteid ei saa tõlgendada viisil, mis välistab võimaluse vaidlustada õigusliku aluse kaotanud, kuid kehtiva akti täitemenetlust. Sellise haldusakti täitmist saab vaidlustada ka siis, kui haldusakti ei ole enam võimalik vaidlustada. Sellest tuleneb üheselt, et juhul, kui halduskohus oleks esmalt välja selgitanud kaebaja tegeliku tahte, tulnuks kaebus rahuldada, sest vormiliselt on vastustaja 31.08.2010 ettekirjutuse p 3 haldusaktina küll kehtiv, kuid sisuliselt õigusvastane. Õigusvastane haldusakt ei saa olla õiguslikuks aluseks mistahes edasistele toimingutele, s.h sunniraha määramisele. Halduskohtu poolt käesolevale haldusasjale antud tõlgendus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11, 14, 15 lg 2 ja 32 ning võib sellisena kaasa tuua ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja selle esimese lisaprotokolli art 1 rikkumise. Halduskohus on ebaõigesti ehk kaebaja õigusi kitsendavalt tõlgendanud HMS §-e 60 ja

  1. Kohus oleks otsuse tegemisel pidanud kohaldama HMS § 54 ja kindlaks tegema ettekirjutuse pi 3 õigusvastasuse, mis on käsitletav HKMS § 25 lg 4 rikkumisena. Jättes vastuolus HKMS § 19 lg 7 teise lausega välja selgitamata kaebaja tegeliku tahte, mille tagajärjel on halduskohus jätnud sisuliselt hindamata kaebuse peamiseks aluseks oleva väite vastustaja 31.08.2010 ettekirjutuse p-i 3 õigusvastasusest, on see käsitletav ka HKMS § 25 lg 4 rikkumisena.
  2. Lääne-Eesti Päästekeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: Kaebaja ei ole 31.08.2009 ettekirjutust nr 7.3-1/608-13 tähtaegselt vaidlustanud ja tegemist on kehtiva ettekirjutusega. Haldusakti kehtivus võib ära langeda vaid HMS § 61 lg-s 2 toodud tingimuse esinemisel. Kaebaja on tänaseks ettekirjutuse täitnud. Sunniraha nõue on toiming, mis teostati eelnenud haldusakti alusel. Seega oli toimingu sooritamine otsustatud eelnevalt haldusaktiga ja see haldusakt kehtis, millest tulenevalt tuli toiming selle alusel sooritada ja seda isegi vaatamata toimingu aluseks oleva haldusakti võimalikule õigusvastasusele. Haldusakti kehtivus ja õiguspärasus on kaks erinevat mõistet. Kehtivus on haldusakti kui tahteavalduse omadus tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust ega too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist, mistõttu ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja seda tuleb järgida. Haldusakti tühisus on haldusakti automaatne kehtetus oluliste puuduste korral, mis on loetletud HMS § 63 lg-s
  3. Kaebaja ei ole kaebuses konkreetselt viidanud, millisel alusel on 31.08.2010 ettekirjutus tühine. Kaebaja ei ole selgitanud ega põhjendanud, miks ta ei esitanud ettekirjutusele 30 päeva jooksul vaiet või tühistamiskaebust halduskohtule, vaid alles peale täitmist väidab selle olevat õigusvastase. Halduskohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kaebaja vaidlustab Lääne-Eesti Päästekeskuse sunniraha tasumise nõude 22.12.2009 nr 7.3-1/608-24, millega teda kohustati sunniraha tasuma. Kaebuses väidetakse ka, et Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.35

(8)3-10-45 1/608-13 p 3 on õigustühine. Apellatsioonkaebuses soovib kaebaja 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 p-i 3 õigusvastaseks tunnistamist. HKMS § 19 alusel oli halduskohtul tulenevalt OÜ Mareti kaebusest õigus anda kohtuotsuses hinnang Lääne-Eesti Päästekeskuse sunniraha tasumise nõude seaduslikkusele ja ettekirjutuse õigustühisusele. Antud juhul tuleb hinnata, kas kaebajal on põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise nõude esitamiseks. Haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine kohtu poolt peab võimaldama kaitsta või taastada kaebaja õigusi. Kaebusest ei nähtu, milline on kaebaja põhjendatud huvi ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja millised kaebaja õigused on käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaudu kaitstavad. Kaebajal ei ole põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 teise lause mõttes. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-99-08 ja märgib, et kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole esitatud, siis puudub kohtul vajadus hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  2. Kaebaja möönab, et vormiliselt ettekirjutus haldusaktina kehtib, kuid leiab, et see on sisuliselt õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on tõlgendanud HMS §-e 60 ja 61 ebaõigesti tema kahjuks ja tema õigusi kitsendavalt ning õigusvastane haldusakt ei saa olla õiguslikuks aluseks mistahes edasistele toimingutele, s.h sunniraha määramisele.
  3. Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt; sama paragrahvi lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti kehtivuse eeldusi reguleerib HMS § 61 ning selle sätte alusel kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates (lg 1) kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (lg 2). Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajale on kõnealune ettekirjutus kätte toimetatud ning et 29.09.2009 esitas ta Lääne-Eesti Päästekeskusele vastuse ettekirjutuse osade kohustuste täitmise ja osade kohustuste (sh ettekirjutuse p-s 3 ettenähtud nõue objekti üldise tuleohutusjuhendi kehtestamiseks ja kooskõlastamiseks) täitmise tähtaja pikendamise kohta; ettekirjutust polnud kehtetuks tunnistatud, selle kehtivusaeg polnud lõppenud ja ettekirjutuse p-ga 3 pandud kohustus polnud ka pikendatud tähtajaks (30.11.2009) täidetud. Seega sunniraha rakendamise ajal oli Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutus nr 7.3-1/608-13 kehtiv ja täitmata haldusakt. Haldusakti kehtivus tähendab, et haldusakti regulatsioon omab õiguslikku jõudu: koormava haldusakti puhul tähendab see, et on tekkinud haldusaktiga isikule peale pandud juriidiline kohustus, soodustava haldusakti puhul tähendab see, et isikul on tekkinud haldusaktist tulenev subjektiivne õigus. Kehtiva haldusaktiga isikule peale pandud kohustus kehtib sõltumata sellest, kas haldusakt on õiguspärane või õigusvastane, ning seda kohustust eirates käitub akti adressaat õigusvastaselt; samas on soodustust andva haldusakti adressaadil õigus nõuda, et avalik võim ja teised isikud soodustavast haldusaktist kinni peaksid.
  4. Kaebaja on väitnud, et ettekirjutuse p 3 on tühine. Ka selle seisukohaga ei saa nõustuda. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui haldusaktist ei selgu selle andnud haldusorgan või selle adressaat või pole seda andnud pädev haldusorgan või haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi 6
(8)3-10-45 võimalik täita. Tühine haldusakt õiguslikke tagajärgi ei loo ja pole ka täitmiseks kohustuslik. Halduskohus tuvastas õigesti, et HMS § 63 lg-st 2 sätestatud haldusakti tühisuse eeldused on käesoleval juhul täitmata – ettekirjutuse kaebajale on teinud selleks pädev organ Lääne-Eesti Päästekeskus, ettekirjutuse p 3 ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning esitatud nõue on selge ja täidetav.
  1. Eeltoodust ja viidatud sätetest järelduvalt tühisus on haldusakti automaatne kehtetus oluliste puuduste korral seaduses sätestatud juhtudel, mida käesoleval juhul ei esine, ning muude vigade korral kehtib haldusakt vaatamata õigusvastasusele, kuni pädev haldusorgan või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab.
  2. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine vabastaks ta ettekirjutuse täitmata jätmise eest määratud sunniraha tasumise kohustusest, on ekslik ega tugine seadusel. Kehtivat haldusakti tuleb täita ka selle sisulise õigusvastasuse korral ja selle täitmata jätmise korral on sunnivahendi kohaldamine haldusorgani poolt õiguspärane. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine ja käesolevas asjas võimaldanuks kaebajat sihile viia (vabaneda üldise tuleohutusjuhendi kehtestamise ja kooskõlastamise kohustusest ning vältida sunnivahendi kohaldamist selle kohustuse täitmata jätmise eest) ettekirjutuse p-i 3 peale esitatud tühistamiskaebuse rahuldamine.
  3. HKMS § 11 lg 1 p-st 3 ja § 19 lg-st 8 tulenevalt võib halduskohus eelmenetluses, samuti kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldada kaebuse esitajal taotlust muuta. Ringkonnakohus möönab, et halduskohus jättis selgitamiskohustuse täitmata, kuid leiab, et see menetlusõiguse rikkumine ei anna esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks alust. Kaebaja esitas kaebuse kohtule enam kui neli kuud pärast ettekirjutuse andmist ja seega poleks kaebajal vastuseks kohtu selgitusele olnud võimalik esitada muudetud kaebust tühistamistaotlusega tähtaegselt, sest tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg, mis HKMS § 9 lg 1 kohaselt on 30 päeva, oli möödas. Mittetähtaegselt esitatud kaebust saab kohus menetleda vaid siis, kui ta kaebuse esitaja taotlusel loeb kaebetähtaja ületatuks mõjuvatel põhjustel ja ennistab selle. Selliseid tühistamiskaebuse esitamiseks 30päevase kaebetähtaja ületamist õigustavaid mõjuvaid põhjusi kaebusest ega kaebuse täiendavatest selgitustest ei nähtu. Vastupidi, 27.01.2010 halduskohtule esitatud täiendavates seisukohtades märgib kaebaja, et tutvus ettekirjutuse tegemise aluseks oleva siseministri määrusega nr 55 pärast 30.12.2009 ja alles seda lugedes sai ta aru ettekirjutuse p 3 ebaseaduslikkusest. Sama kinnitas kaebaja esindaja ringkonnakohtu istungil. Seega ei toonud kaebaja ka apellatsioonimenetluses esile selliseid asjaolusid, mida saaks lugeda kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Riigikohus on oma lahendites (nt 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01) rõhutanud, et selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse.
  4. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-3-04 oli vaidluse all maksuintresside tasumine ja käsitleti

§ 8

lg 3 p-i 2, mille kohaselt sunnivahendit ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Järelikult on oluline see, kas ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm kehtis sunnivahendi rakendamise ajal. Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 aluseks olevad päästeseaduse § 285 lg 1 p 1 ja lg 4 ning siseministri 08.09.2000 määrus nr 55 (koos hilisemate muudatustega) olid vaidlusaluse sunniraha tasumise nõude esitamise ajal kehtivad õigusnormid (kaotasid kehtivuse 7

(8)3-10-45 01.09.2010). Seetõttu on kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-3-04 asjakohatu, sest tegemist on erinevate faktiliste asjaolude ja õiguslike olukordadega.
  1. Kaebaja märkis 27.01.2009 halduskohtule esitatud täiendavates seisukohtades õigesti, et HKMS § 9 lg 5 alusel võib kaebuse haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest, kuid jättis tähelepanuta, et HKMS § 7 lg 1 järgi saab tuvastusnõude esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Käesolevas asjas pole kaebaja sellist huvi (milleks võib kohtupraktika kohaselt olla kahju hüvitamine või preventiivne huvi) näidanud ega halduskohtule Lääne-Eesti Päästekeskuse 31.08.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/60813 p-i õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitanud. Ringkonnakohtule ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtule pole eelnevalt esitatud, sest ringkonnakohus vaatab HKMS § 34 lg 1 alusel läbi apellatsioonkaebusi halduskohtu otsuste peale ning lg 2 kohaselt kontrollib esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust. Sellist kaebust halduskohtule on kaebajal võimalik veel esitada, kuid nagu eespool selgitatud, ei too ettekirjutuse p-i 3 õigusvastasus kaasa selle kehtetust ja seega ka sunniraha tasumise nõude õigusvastasust.
  2. Viitega asjakohastele sätetele leidis halduskohus õigesti, et käesoleval juhul eksisteerisid kõik tingimused sunniraha määramiseks haldusorgani poolt – ettekirjutus kehtis, hoiatus oli tehtud ja kohustust ei olnud enne sunnivahendi rakendamist täidetud. 18.

§ 7

lg 1 näeb ette, et haldusorgan teeb enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse; lõige 2 sätestab, et hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. Seega on haldusorganil õigus teha hoiatus koos ettekirjutusega. Käesoleval juhul on ettekirjutuse nr 7.3-1/608-13 iga kohustuse juures hoiatus, et kui ettekirjutust ei täideta tähtajaks, rakendab haldusorgan

§ 2

lg 1 alusel adressaadi suhtes sunnivahendit, ning üldise tuleohutusjuhendi kehtestamise ja kooskõlastamise nõude osas (ettekirjutuse p 3) on haldusakti adressaati hoiatatud, et selle kohustuse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 4 000 krooni. Seega on alusetu kaebaja väide, et puudub sunniraha kohaldamise üks tingimus, s.o hoiatus

§ 7tähenduses.

  1. Ringkonnakohus keeldus kohtuistungil OÜ Mareti esindaja poolt esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 3 p 3 alusel, kuna tõendid esitati hilinenult. OÜ Mareti esitas ringkonnakohtule samad tõendid uuesti, lisades need kohtuistungi protokolli täiendamise ettepanekule. Kuna ringkonnakohus on keeldunud OÜ Mareti poolt esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest, ei arvesta ringkonnakohus nende tõenditega ja tagastab need OÜ-le Mareti.
  2. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole taotlenud tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seega jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Oliver Kask Viive Ligi Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.