Obsah (9)

§ 415§ 396§ 401§ 402§ 34§ 76§ 100§ 101§ 113

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-04-1002 Otsuse teatavakstegemise 22.01. 2010. a, kohtukantselei kaudu aeg ja koht Harju Maakohtu Epp Haabsaar Kentmanni kohtumaja kohtunik Kohtuasi

§ 415lg 1 sätestatud viivisemäära.

Aja eest, mil hagimenetlus oli peatatud, ei saa viivist nõuda, kuna see on hea usu põhimõttega vastuolus. Alternatiivina palus kostja väljamõistetava viivise suurust vähendada. Seoses eeltooduga palus kostja jätta hagi rahuldamata, alternatiivina palus kostja hagi osaliselt rahuldada ning hageja menetluskulud vastavalt hageja kanda jätta. Seoses tagasivõetud tuvastusnõudega olid kostja väidetavad menetluskulud 1/3 tema õigusabikulude üldsummast. Viidatud menetluskulud palus kostja sõltumata muust vaidlusest hagejalt välja mõista. Kohtuistungil leidsid pooled, et põhivõla väljamõistmise suhtes vaidlus puudub. Samuti leidsid pooled, et väljamõistetava intressi aktsepteeritav suurus on 134 081 krooni. Viivise suuruse osas jäid pooled erinevatele seisukohtadele. Hageja hinnangul on väljamõistetava viivise suurus seisuga 26.02.2004. a (lepingu ülesütlemise seis) 21 291.51 krooni, kusjuures viivise aluseks on lepingus kokkulepitud viivisemäär. Kostja arvates on viivise põhjendatud suurus nimetatud perioodil 4601.80 krooni ning selle aluseks peab olema lepingujärgne intress, mitte kokkulepitud viivisemäär. Järgneva perioodi osas on viivise suurus hageja andmetel 1 124 658.20 krooni, kusjuures selle arvutuslikuks aluseks on lepingujärgne intress. Hageja arvutustele kostja vastu ei vaielnud, kuid jäi seisukohale, et viivise väljamõistmine ei ole nimetatud perioodi osas põhjendatud. Kostja väidet, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, hageja omaks ei võtnud. Menetluskulude osas asus hageja seisukohale, et riigilõivu arvutamise aluseks tuleb võtta vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsioon. Väitega, et tuvastusnõude menetlusega seostub 1/3 kostja õigusabi kuludest, hageja ei nõustunud. Kohtu seisukohad 1 407 778.- kroonise põhivõla ja 134 081.- kroonise intressivõla osas vaidlus puudub ning nimetatud summad tuleb lepingu täitmisena kostjalt hageja kasuks välja mõista. Esmalt analüüsib kohus alljärgnevaga pooltevahelise lepingu olemust (kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga või mitte). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 2 alusel kohaldatakse enne 01.07.

1. a tekkinud asjaolule või tehtud toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisti. Enne
2. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse

RS § 12 lg 1 järgi alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Seega lähtub kohus võlaõigusseaduse regulatsioonist.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 401

lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Nimetatud sätte lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Oma sisult on krediidileping selline laenuleping, mis on suunatud tasu (e intressi) eest laenamisele.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 34

järgi on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Lähtuvalt tarbijakrediidilepingu mõistest on tarbijakrediidileping krediidileping, mille poolteks on majandus- või kutsetetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja. Tarbijakrediidilepinguga on tegemist, kui krediidivõtja on füüsiline isik ning krediidi võtmine ei ole seotud nimetatud isiku iseseisva majandusvõi kutsetegevusega. Seega on määrav, et tehing teostatakse erahuvides, mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega. Pooltevahelise laenulepingu kohaselt sõlmisid AS Eesti Krediidipank kui laenuandja ning kostja TT kui laenusaaja 07.06.2001. a laenulepingu. Nimetatud lepingu kohaselt sai kostja 1 548 667.- kroonise laenu, kohustudes selle graafikujärgsete osamaksetega tagastama. Lepingujärgne intressimäär oli lepingu p 2.2 järgi 13,00 % aastas ning lepingujärgne viivis 0,2 % päevas (toim lk 67). Nähtuvalt lepingu p 2.10 oli laenusumma kasutamise sihtotstarve AS TM võlgnevuse tasumine panga ees. Seega eesmärk, mis seondub kostja TT majandus- ja kutsetegevusega. Järelduvalt hageja ning AS TM sõlmitud kootöölepingust, tegutses AS TM maaklerina, kusjuures aktsiaseltsi esindas kostja (toim lk 194). Lepingu kohaselt kohustus maakler vahendama hagejale lepingute sõlmimist kolmandate isikutega korterite müümiseks. Seega ei vasta TT kui krediidisaaja tarbija mõistele ning leping on käsitletav krediidi- mitte tarbijakrediidilepinguna. Järgnevaga analüüsib kohus viivise väljamõistmise põhjendatust. Võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Viivise suuruseks on kokkulepitud viivismäär, kokkuleppe puudumisel seadusjärgne viivisemäär. Viivise määras (päevas 0,2 %) on pooled lepingu põhitingimustes sõnaselgelt kokku leppinud ning kohtu hinnangul ei ole kokkulepitud viivisemäär ka tavatult kõrge või ebamõistlikult kostjat kahjustav. Tsiviilkolleegium on rõhutanud, et viivise kokkuleppelist suurust seadus ei piira. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine (kohtuasi nr 3-2-1-66-05). Võib märkida, et vaidlusalune viivisemäär lepiti kokku lepingu põhitingimustes, mitte lepingu üldtingimustes (tüüptingimustes). Seega asub kohus seisukohale, et lepingujärgne viivisemäär on rakendatav ning lähtuvalt hageja arvutustest on nõude suurus 21 291.51 krooni. Lepingujärgsest viivisemäärast on hageja lähtunud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 26.02.

1. a. Ülejäänud võlaperioodi osas on hageja lähtunud intressist, mitte kokkulepitud viivisemäärast. Seega kostja jaoks oluliselt soodsamast määrast, mis johtuvalt tsiviilkolleegiumi seisukohtadest rakendub tarbijakrediidilepingule (tsiviilasi nr 3-2-1-12008). Eeltooduga on hageja teinud viivisenõude osas mõistlikke mööndusi. Ka on viivisenõue põhivõlast väiksem. Oluline on, et 18.10.
2. a saatis hageja kostjale võlateate, kus soovis võlgnevuse tasumist (toim lk 512). Nimetatud ajaks oli lepingu lõpptähtaeg saabunud ning kostja pidanuks (olenemata poolte vahel kestvast muust vaidlusest) põhivõla tagasi maksma. Samuti tuleb arvestada, et menetluse peatamine toimus kostja taotlusel. Järelikult pidanuks ta taotluse tegemisel sellest johtuvaid õiguslikke riske arvestama. Samas kohus leiab, et tsiviilasja menetlus, millega seoses käesolev tsiviilasi peatati, sisaldas kahepoolseid õiguslikke riske. Lisaks eeltoodule kohus leiab, et kostja majanduslik seis on raske. Seega rahuldab kohus viivisenõude osaliselt. Kohus leiab, et viivis 1145949.71 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivise väljamõistmine alates 21.05.
3. a (508.36 krooni päevas) on liigne ning kostja jaoks ülemäära koormav. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik. Samuti ei pea kohus vajalikuks viivise arvutust selle mahukust arvestades kohtuotsuses üle korrata, sest arvutuse käiku ei vaidlustatud. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. 1 407 778.kroonine põhivõlg, 134 081.- kroonine intress ja 1145949.71 kroonine viivis, kokku 2 687 808.71 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Tuvastusnõude võttis hageja tagasi ning kohus jätab viidatud nõude seega läbi vaatamata. TsMS RS § 3 lg 1 alusel tuleb menetluskulude väljamõistmisel lähtuda seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS kuni 01.01.
4. a kehtinud redaktsiooni kohaselt võrdub hagihind lähtuvalt TsMS § 48 lg 1 p 8 kõikide nõuete summaga. TsMS 47 lg 1 kohaselt tuleb riigilõivu seaduses sätestatud suuruses tasuda. § 60 lg 1 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Nõude läbivaatamata jätmisega seotud kulud kannab TsMS § 51 lg 2 p 3 alusel hageja. Riigilõiv rahaliselt nõudelt, mille osas kohus hagi rahuldas, on vastuhagi esitamise ajal (29.11.
5. a) kehtinud riigilõivuseaduse lisa 2 järgi 96 000 krooni ning see tuleb panna kostja kanda. Riigilõivu tuvastusnõudelt, mille suurus on 60 krooni, jätab kohus hageja kanda. Enam tasutud riigilõivu küsimuse lahendab kohus kohtuotsuse jõustumisel eraldi määrusega, kui hageja selleks kohtule avalduse esitab. TsMS kuni 01.01.
6. a kehtinud redaktsiooni § 61 lg 1 p 1 järgi on hinnaga hagi puhul õigusabi kulud kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on õigusabi kulud hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministeeriumi kehtestatud suuruse. Õigusabi kulude nõuet hageja ei esitanud. Kostja õigusabi kulude väljamõistmisel arvestab kohus, et viivise nõue rahuldati osaliselt. Samuti kohus arvestab, et tuvastusnõue jäi läbi vaatamata. Ühtlasi kohus arvestab asja keerukust ning seda, et menetlus toimus alles esimese astme kohus. Seega on 15 000 krooni õigusabi kulude osas mõistlik. Kohtukulude väljamõistmisel teeb kohus tasaarvestustuse. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks kohtukulusid 81 000 krooni. Kohtunik Epp Haabsaar