← Eesti

2-07-30318/67

Obsah (10)§ 190§ 229§ 367§ 216§ 230§ 173§ 162§ 165§ 174§ 180

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-30318 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2010, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi BIGBANK AS hagi S. P.`i ja A. K

§ 190lg 7 alusel Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. I HAGIAVALDUS

  1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja S. P. (kostja 1) 26.06.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt, mille kohaselt andis hageja S. P.`ile krediiti 35 752, 19 krooni. Lepingu järgi kohustus laenusaaja tasuma hagejale intressi 24, 91% krediidisummast aastas (I kd tl 1-4). Leping nr 0600993/15kt sõlmiti poolte vahel 22.07.2005 sõlmitud lepingust nr 0500246/75kt tulenevate nõuete tasaarvestamiseks. Kostjal 1 oli hageja ees enne 0600993/15kt sõlmimist täitmata kohustusi summas 35 752, 19 krooni. Lepingust nr 060093/15kt tulenes omakorda hageja kohustus maksta kostjale 1 välja krediidilepingus ettenähtud summa 35 792, 19 krooni. Hageja kohustus tasaarvestati lepingust nr 0500246/75kt tuleneva hageja nõudega kostja 1 vastu (I kd tl 140).
  2. Hageja ja kostja A. K. (kostja 2) sõlmisid 26.06.2010 käenduslepingu, millega käendaja võttis endale vastutuse hageja ja kostja 1 vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0600993/15kt ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimummäär 125 465 krooni ning käenduse tähtaeg 01.08.
  3. 2
  4. Kostjad 1 ja 2 lepingulisi kohustusi ei täitnud. Hageja hoiatas 20.03.2007 kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2- nädalase tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostjad hoiatusele ei reageerinud ning hageja ütles 23.04.2007 lepingu üles. Pärast lepingu ülesütlemist tasuti krediidisumma katteks 3 900 krooni. Hagi esitamise seisuga on tagastamata krediidisumma 30 812, 80 krooni.
  5. Hageja lõplikuks nõudeks jäi: - mõista kostjatelt solidaarselt välja 64 811, 76 krooni, millest 30 812, 80 krooni on tagastamata krediidisumma, 6 078, 70 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 27 920, 26 krooni viivis; - mõista kostjatelt solidaarselt alates 03.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas; - hageja menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
  6. Hageja vaidleb vastu kostja 1 väitele, et J. V. ja A. K. kostjat petsid kasutades ära viimase halba mälu ja vaimset alaarengut. Hageja leiab, et kostja 1 ei ole oma tervislikku seisundit tõendanud. Isegi juhul, kui väited tervisliku seisundi kohta vastavad tõele, ei õigusta see kohustuste täitmata jätmist hageja ees. Töövõimetuse osaline tuvastamine tähendab üksnes seda, et isikul on piiratud tööl käimise võimalus, mis aga ei laiene tema poolt tehtud tehingute kehtivusele ja sellest tulenevate kohustuste täitmisele. Hageja leiab, et kostja 1 ei ole tõendanud ka seda, et J. V. ja A. K. oleks teda petnud. Isegi kui väidetav pettus on aset leidnud, ei puuduta see hageja ja kostja 1 vahelist suhet, vaid kostjate ja J. V. omavahelist suhet (I kd tl 121-122). Kostja 1 töövõimetus ei tähenda tema otsusevõimetust. Otsusevõimetus eeldab, et võimetus hinnata tehingu mõjusid isiku huvidele esineks tehingu tegemise ajal. Kostja 1 ei ole tõendanud, et lepingu nr 0600993/15kt sõlmimise ajal oli ta seisundis, mis välistaks tema võimet hinnata, kuidas tehing tema huvisid mõjutab. Lisaks ei saa otsusevõimetuse olemasolu hinnata tehingu sisu järgi (I kd tl 140). II KOSTJA S. P.I VASTUS
  7. S. P. hagi ei tunnista. Kostja 1 leiab, et laenu peab hagejale tagastama J. V.. Kostja ei võtnud laenu enda jaoks, vaid andis selle kohe üle J. V.le. J. V. palus võtta laen enda nimele ja lubas ise tagasi maksta, võttis kostja hageja kontorisse kaasa, näitas kuhu alla kirjutada ning kostja kirjutas. Hageja kandis laenu S. P.i arvelduskontole, kuid raha võeti koos J. V.ga kontolt välja ning anti viimasele üle. S. P. lepingu sisust aru ei saanud, mäletab vaid, et J. V. näitas, kuhu allkiri tuleb kirjutada. Kostja märgib, et 15- aastaselt sai peatrauma, mille tulemusel on tema mälu ja psüühika häiritud.
  8. Tarbijakrediidilepingust nr 0600993/15kt tuleneb, et krediidisumma 35 752, 19 krooni tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud krediidilepingust nr 0500246/75kt. Arstliku ekspertiisi otsusega nr 227503 10.11.2005 on kostjal tuvastatud keskmine puue ning töövõimekaotus 70%. Perearsti tõendi kohaselt on kostja olnud Ahtme Haiglas uuringutel diagnoosiga F70.01/F07.
  9. Kostja lepinguline esindaja märgib vastuses, et on kaheldav kas S. P. oli laenulepingu sõlmimise hetkel võimeline tehingu sisu ja võimalikke tagajärgi tajuma ning kas väljendas tehingu tegemisel oma tegelikku tahet. Kostja esindaja leiab, et sedavõrd kahjuliku tehingu tegemisel tuleb eeldada, et see tehti seisundis, mis välistas isiku võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). S. 3 P. ei mäleta krediidilepingu sõlmimist. Kostja esindaja leiab, et S. P. oli tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt sõlmimise hetkel otsusevõimetu ning leping seega TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine (I kd tl 126-127).
  10. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 sätestatu kohaselt (II kd, tl 1516). Kostja esindaja leiab, et hageja poolt nõutav viivis, arvestades asjaolusid, kostja 1 majanduslikku olukorda ning tervislikku seisundit on üleliia suur. Kostja esindaja leiab, et viivise väljamõistmine hageja nõutud suuruses kahjustaks ebamõistlikult S. P.i majanduslikku seisundit ning seaks viimase äärmiselt raskesse olukorda. Kostja esindaja taotleb piirata kostja 1 viivise väljamõistmist hagi esitamise või kohtuotsuse tegemise aja seisuga, samuti vähendada kostja S. P.`ilt väljamõistmisele kuuluvat viivist mõistliku summani. III S. P.I HAGI J. V. VASTU
  11. S. P. esitas hagiavalduse J. V. (kostja 3) vastu (II kd, tl 41-42) ning kohus liitis 23.04.2010 määrusega (II kd, tl 107-108) S. P.i hagi ühte menetlusse BIGPANK AS hagiga S. P.i ja A. K.i vastu.
  12. S. P. märgib, et kokkulepe, mille järgi hageja võttis laenu BIGBANK AS-lt, sõlmiti kostja 3 algatusel. Hageja ja kostja 3 sõlmisid kokkuleppe mille kohaselt hageja pidi võtma laenu, saadud laenusumma andma täies ulatuses J. V. ning J. V. kohustus tagastama saadud rahasumma ning kustutama laenu lepingus ettenähtud tähtajaks ja tingimustel. Kokkulepe sõlmiti kostja 3 initsiatiivil, kuna viimane vajas rahalisi vahendeid ning laenu krediidiasutustest talle ei antud. 22.07.2005 sõlmis hageja laenulepingu BIGBANK AS-ga nr 0500246/75st ning selle alusel sai 22.07.2005 oma pangakontole 24 750 krooni. Rahasumma kandis hageja täies ulatuses üle kostjale
  13. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, analoogsetel tingimustel BIGBANK AS-i ja S. P.i vahel sõlmitud lepingule.
  14. a tekkisid kostjal 3 makseraskused ning viimane tegi ettepaneku võtta veel üks laen, millega kustutada eelnev laen (refinantseerimine). 26.06.2006 sõlmis hageja tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt. Kostja täitis oma kohustusi hageja ees kustutades laenu kuni
  15. a novembrikuuni. Hageja leiab, et J. V. on kohustatud tagastama S. P.ile oma võlgnevuse samas ulatuses nagu on BIGBANK AS haginõue S. P.i vastu. IV KOHTUISTUNG
  16. Eelistungil 21.07.2009 selgitas kostja S. P., et lepingu sõlmimisel näidati talle, kuhu allkiri tuleb panna. Koos A. K.iga kirjutasid mingitele paberitele alla. Kostja elas tol ajal V. tütrega. P. võttis raha pangaarvelt ja andis V.le. Kostja selgitas, et tal on oma pangakonto, oskab seda kasutada. Pension kantakse panka, raha võtab pangakontolt ise välja. Internetipanga teenust ei kasuta. Kaupluses oskab kaardiga maksta. Kuni 18- aastaseks saamiseni oli P.ile määratud eestkostja, tema isa õde (vanemad on surnud). S. P.il on 7 klassi haridust. Korra on ka tööl käinud, oli siis 19- aastane ja töötas lihakombinaadis. Mobiiltelefoni hetkel ei ole, kuid oskas seda kasutada. Oma tervisliku seisundi kohta selgitas kostja, et 15- aastaselt kukkus teiselt korruselt ja sai peatrauma, mistõttu on mälu häiritud. Kostjal on diagnoositud vaimne alaareng, mõningatest sõnadest ei saa aru, on närviline, öösiti näeb aeg-ajalt halbasid unenägusid. Krediidi mõistet selgitas kostja järgmiselt „… kui inimene võtab mingi summa raha pangast, hiljem peab 4 tagasi maksma suurema summa raha. Kui ei maksa õigel ajal, tuleb tagasi maksta veel rohkem“, ja käenduse kohta „… käendaja peab minu eest vastutama, või midagi taolist“ (tl 156-157). Kes laenu osaliselt tagasi maksis, S. P. ei tea, oletab, et J. V., kostja ise midagi hagejale tasunud ei ole. J. V.ga suheldi pärast laenu saamist veel paar kuud, siis omavaheline suhtlemine lõppes (tl 157-158).
  17. A. K. hagi ei tunnistanud. Kostja 2 selgitas, et enne esimese lepingu sõlmimist käis J. V.l külas, viimane palus kostjat endale käendajaks. Lubas ise pangale tagasi maksta. V. tahtis laenu võtta endale. Kostjale teadaolevatel andmetel saatis V. panka kirja. Kas raha kanti P.i arvelduskontole, seda kostja ei teadnud. Kostja kuulis, et P. ostis endale jalgratta. Kostja 2 kinnitas, et käenduslepingul on tema allkiri (tl 159). Lepingu sõlmimisel käitus P. normaalselt (tl 160).
  18. Kohtuistungil 02.11.2010 täpsustas hageja BIGBANK AS S. P.i ja A. K.i vastu esitatud haginõuet. Hageja lõplikuks nõudeks jäi mõista kostjatelt solidaarselt välja 64 811, 76 krooni, millest 30 812, 80 krooni on tagastamata krediidisumma, 6 078, 70 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 27 920, 26 krooni viivis; mõista kostjatelt solidaarselt alates 03.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas; hageja menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda (II kd, tl 135, 137, 138). Kostja 1 esindaja taotles viiviste vähendamist juhul, kui kohus rahuldab hagi ning palus S. P.i hagi J. V. vastu rahuldada täies ulatuses. Kostja 3 kohtuistungile ei ilmunud. V KOHTU PÕHJENDUSED
  19. Kohus leiab, et BIGBANK AS hagi S. P.i ja A. K.i vastu on põhjendatud osaliselt ning tuleb rahuldada osaliselt, S. P.i hagi J. V. vastu ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  20. AS BIGBANK hagi S. P.i ja A. K.i vastu. 15.1 Hageja nõue kostja S. P.i vastu tuleneb 26.06.2006.a hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0600993/15kt (millega refinantseeriti poolte vahel 22.07.2005 sõlmitud lepingust 0500246/75st tulenev nõue summas 35 752, 19 krooni) (I kd, tl 43). 15.1.1 Kostja lepinguline esindaja leiab, et S. P. oli tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt sõlmimise hetkel otsusevõimetu ning 26.06.2006.a sõlmitud leping seetõttu TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine. Kostja esindaja peab võimalikuks, et tervisliku seisundi tõttu ei olnud S. P. võimeline tehingu sisu ning võimalikke tagajärgi tajuma ega oma tegelikku tahet väljendama. Esindaja leiab, et sedavõrd kahjuliku tehingu tegemisel tuleb eeldada, et see tehti seisundis, mis välistas isiku võimet õigesti hinnata tehingu mõju tema enda huvidele (I kd, tl 127). Hageja vaidleb kostja esindaja seisukohale vastu leides, et töövõimetus iseenesest ei tähenda otsusevõimetust. Ei saa väita ka seda, et 15-aastaselt peatrauma saamine ning aastas paar korda psühhiaatriahaiglas viibimine välistaks isiku võime hinnata tehingu mõju tema huvidele ning otsusevõimetust ei saa hinnata tehingu sisu järgi (I kd, tl 140). 5 15.1.2 TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). Otsusevõimetus eeldab isiku suutmatust tehingu tegemisel adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing tema huve mõjutab ning see suutmatus tuleneb vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Tõendamiskoormis lasub isikul, kes väidetavalt otsusevõimetuna tehingu tegi. TsÜS § 13 lg 3 sätestab, et isikule ilmselgelt kahjuliku tehingu puhul eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna. 15.1.3 Kohus leiab, et kostja S. P. ei ole tõendanud, et tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt või lepingu 0500246/75st sõlmimisel esines tema vaimutegevust ajutiselt pärssiv asjaolu, mistõttu oleks alust kahelda kostja otsusevõimes tehingu tegemisel ning mille tõttu oleks tehing tühine. 15.1.4 S. P. esitas tõendid, mille kohaselt on tal diagnoositud kerge vaimne alaareng (F70,0F70.01) ja traumajärgne ajukahjustuse sündroom (F07.2), kostja on viibinud Ahtme Haiglas kaebustega mälu- ja unehäiretele, ärrituvusele (I d tl 164, 166, 170-171, 180, 184-185), arstliku ekspertiisi otsusega tuvastatud keskmine puue ning töövõimekaotus 70% (tl 198). 12.03.2002 psühholoogilise uuringu kohaselt IQ=87 ( norm 100+- 15) (I kd, tl 173). 15.1.5 Kerget vaimset alaarengut (F70.0, F70.01) iseloomustab nõrgenenud sotsiaalse adaptsiooni võime (toetavas sotsiaalses miljöös ei pruugi olla silmatorkav), vähenenud sotsiaalsete nõudmistega kohanemise võime, põhilised raskused koolihariduse omandamisel (tõhusal abistamisel võib täheldada nende võimete arengut ning puudulikkuse kompenseerimist. Kergest vaimsest alaarengust tulenevad käitumuslikud, emotsionaalsed ja sotsiaalsed raskused, samuti vajadus ravi ja toetuse järele on lähedasemad normaalse intelligentsusega isikute omadele, kui mõõduka või raske vaimse alaarengiga isikute probleemidele. IQ vahemikus 50-69 Traumajärgne ajukahjustuse sündroom (F07.2) sisaldab sümptomeid nagu peavalud, ärrituvus, kontsentratsioonivõime raskused, mälu nõrgenemine, insomnia. (kättesaadav http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik). 15.1.6 Kohus on seisukohal, et kostja tervislikku seisundi kohta esitatud materjalid väljendavad kostja üldist tervislikku seisundit. S. P. ei ole kohtumenetluses millegagi tõendanud, et ta oleks tehingu tegemise hetkel oma käitumise tõttu mingil viisil andnud alust kahelda võimes adekvaatselt toimuvat hinnata ning oma tegelikku tahet avaldada. Esindaja kahtlused ei ole tõendiks

§ 229mõttes.

Olemasolevad tõendid ei anna kohtule alust tuvastada kostja otsusevõimetust ja sellega seoses ka tehingu tühisust. Lisaks tagati krediidileping käendusega. 15.1.7 Eelistungil 21.07.2009 selgitas S. P. krediidi mõistet järgmiselt: „… kui inimene võtab mingi summa raha pangast, hiljem peab tagasi maksma suurema summa raha. Kui ei maksa õigel ajal, tuleb tagasi maksta veel rohkem“ , ja käenduse kohta „… käendaja peab minu eest vastutama, või midagi taolist“ (tl 156-157). Seega on S. P. suuteline aru saama nii laenu kui käenduse tähendusest ning seda ka oma sõnadega selgitama. 15.2 Hageja nõue kostja A. K.i vastu tuleneb 26.06.2006 sõlmitud käenduslepingust (tl 49-50), millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja S. P.i vahelisest krediidilepingust nr 0600993/15kt ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete täitmiseest 125 465 krooni ulatuses (käendaja vastutuse maksimumsumma). Käendaja kinnitas kohtuistungil, et allkiri käenduslepingul on tema oma (tl 159). 6 15.2.1 VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Tulenevalt VÕS § 143 lg 2, on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja ja kostja 2 on käenduslepingus kokku leppinud käendaja vastutuse ulatuse. Käenduslepingu järgi on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 125 465 krooni (tl 49). 15.2.2 VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 15.2.3 Kuna hageja nõue ei ületa käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse ulatust, on hagejal õigus esitada kogu nõue kostjate vastu solidaarselt. Kohus leiab, et käendusleping on seaduslik ning käendaja on teadlikult võtnud endale vastustuse kostja 1 võla ja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest. 15.3 VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Laenusaaja S. P. rikkus lepingut jättes täitmata üldtingimuste p 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt maksegraafikule. Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid - vastavalt VÕS § 101 lg 1 muuhulgas nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda, rahalise kohustuse rikkumise korral nõuda viivist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 2, võib kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. 15.4 VÕS § 416 sätestab piirangud krediidilepingu ülesütlemisel. Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.(VÕS § 416 lg 1). Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos kahenädalase tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. 15.5 Hageja hoiatas 20.03.2007 kostjatele saadetud lepingu ülesütlemishoiatustega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja vastavalt VÕS § 416 lg 2 sätestatule kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (I kd, tl 58-59). Kostjad hoiatusele ei reageerinud ning hageja ütles 23.04.2007 ülesütlemisavaldusega lepingu üles (tl 60-61). Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et hageja on VÕS § 416 lg 1 ja 2 nõuded täitnud, seega oli tal õigus leping üles öelda. 15.6 Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja 64 811, 76 krooni, millest 30 812, 80 krooni on tagastamata krediidisumma, 6 078, 70 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata 7 intress ja 27 920, 26 krooni viivis ning alates 03.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas. 15.6.1 VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Tarbijakrediidilepingus on kokkulepitud intressimäär 24,91% krediidisummast aastas. Kostjad pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks ühtegi makset tasunud ei ole. Tulenevalt üldtingimuste p 2.1 (krediidisaaja kohustus tagastada krediidisumma ja tasuma intressi) ja 5.3 (lepingu ülesütlemisel tasuma ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi), käenduslepingust ning seadusest palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 6 078, 70 krooni. Lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressisumma suurust kostjad vaidlustanud ei ole, samuti ei ole esitatud taotlust intressimäära vähendamiseks. 15.6.2 Hageja viivise nõue on seisuga 03.11.2010 27 920, 26 krooni. Lisaks palutakse välja mõista viivis, mis käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud ei ole (vastavalt

§ 367

). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. BIGBANK AS ja S. P.i vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus lepiti kokku intressimääras 24, 91%, seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1

  1. lausest tulenevalt viivisemääraks 24,91%. 15.6.3 Kostja esindaja taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja leiab, et hageja nõutav viivis on arvestades asjaolusid, kostja S. P.i majanduslikku olukorda ning tervislikku seisundit ebamõistlikult koormav. Kostja esindaja leiab, et viivise väljamõistmine nõutavas suuruses seaks S. P.i äärmiselt raskesse olukorda. S. P.i pension on 2 682 krooni kuus, millest tuleb katta nii esmatarbevajadused kui osta ravimeid. Kostja taotleb piirata viivist hagi esitamise või kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning vähendada väljamõistetavat viivist mõistliku summani. Hageja märgib hagiavalduses, et kuigi VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, loetakse VÕS § 113 lg 1
  2. lause kohaselt lepingus kokku lepitud § 94 sätesattud intressimäärast kõrgema määra puhul viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 15.6.4 Lepingu üldtingimuste p 6.1 järgi maksab tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidsaaja krediidandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Seaduses sätestatud maksimaalse määra suhtes on Riigikohus leidnud, et VÕS § 415 lg 1 .
  3. lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, st et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette 8 tarbijakrediidilepingus intressimäärana. (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008) Riigikohtu seisukohale tuginedes, on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 p 12). Samas märgib Riigikohus viidatud lahendis (3-2-1-120-08) täiendavalt, et ei ole välistatud VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi. 15.6.5 Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes seega kompensatsioonilist iseloomu.Viivise suurust tuleb võrrelda kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ning hinnata selle proportsionaalsust. Kostjad oma lepingujärgseid kohustusi hageja ees täitnud ei ole, kohtul puuduvad andmed ka selle kohta, et kostjate materiaalne olukord oleks lepingute sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt muutunud, mis õigustaks kokkulepitud intressi- ja sellest tuleneva viivisemäära vähendamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ega põhjendusi selle kohta, mis takistas kostjatel oma lepingujärgseid kohustusi täita. Olenemata väidetavatest suulistest kokkulepetest kostjate 1 ja 2 ning kolmanda isiku vahel, on kohustatud pooleks kostjad 1 ja
  4. Viivise suuruse kohta märgib kohus järgimist: Kostja tagastama krediidisumma (põhivõlg) on 30 812, 80 krooni, viivis 03.11.2010 seisuga 27 920, 26 krooni. Lisaks palub hageja § 367 järgi välja mõista viiivise protsendina kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas. Arvestades kostja 1 reaalset kuusissetulekut, võtab põhinõude tasumine aega ca 3 aastat. Seega on ilmselge, et viivis ületab teatud aja möödudes põhinõuet ning kujuneb sellest oluliselt suuremaks. Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses (VÕS § 113 lg 1
  5. lauses). Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05) Riigikohtu praktikas on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivist, mis ületab põhivõla suurust. Ülemäärane ja ebamõistlikult suur viivis ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib see olla vastuolus hea usu põhimõttega. 15.6.6 Arvestades eeltoodud põhjendusi, kostja 1 taotlust, poolte materiaalset seisundit ning viivise määra (suurem kui VÕS § 113 lg 1
  6. lauses), leiab kohus, et on põhjendatud piirata kostjatelt väljamõistetavat viivist põhinõude suurusega ja mõista kostjatelt solidaarselt välja seisuga 03.11.2010 sissenõutavaks muutunud viivise summas 27 920, 16 krooni ja viivise 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas alates 04.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue (30 812, 80 krooni).
  7. S. P.i hagi J. V. vastu 16.1

§ 216

lg 1 kohaselt võib pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise nõude, kuni kohtulahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. 9 Kostja 1 väitel võttis ta laenu mitte enda, vaid J. V. tarbeks ning pärast krediidi hageja poolt ülekandmist kostja arvelduskontole, võttis koos J. V.ga oma kontolt välja ning andis viimasele üle. J. V. lubas ise täita võetud kohustuse BIGBANK AS ees. Kohus kaasas 16.11.2009 määrusega (tl 31-32) J. V. menetlusse kolmanda isikuna kostjate poolel. 16.2 S. P. esitas kolmanda isiku vastu hagi ning leiab, et viimane on kohustatud talle tagastama võlgnevuse BIGBANK AS haginõude ulatuses. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping panga ja hageja vahel sõlmitud lepinguga analoogsetel tingimustel. 16.3 VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuandja laenusaajale andma rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Väidetava laenuandja S. P.i esmane põhikohustus laenulepingu järgi on laenu väljamaksmise kohustus, väidetava laenusaaja J. V. kohustus aga laenu tagasimaksmise kohustus. Laenusaaja kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ning laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. 16.4 S. P.i väitel andis ta BIGBANK AS-ist saadud krediidi üle J. V.le. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et S. P. on J. V.le raha kandnud /andnud. Hagiavaldusele lisatud konto väljavõtte (II kd, tl 52) kohaselt kandis BIGBANK AS 22.07.2005 lepingu nr 0500246/75st alusel 24 750 krooni. Hageja väitel andis ta kogu summa kohe J. V.le. Konto väljavõtte järgi on hageja kontolt 22.07.2005 kuupäeval pärast laenu laekumist tehtud väljamakseid erinevatel kellaaegadel kokku 24 722, 64 krooni ulatuses ( 1000, 9000, 10 000, 3350, 845, 04 ja 527, 60 krooni), muuhulgas tasutud Kiviõli T-Marketis ja kaupluses Kevad Kiviõlis (II kd, tl 52). Kostja ei ole tõendanud, et andis / kandis raha üle J. V.le. S. P.i ja A. K.i väiteid, et krediidilepingu BIGBANK AS-ga sõlmiti J. V. initsiatiivil ja tema jaoks, ei saa lugeda tõendiks

§ 229mõttes.

Hagiavalduses taotles hageja oma nõuete ja asjaolude tõendamiseks üle kuulata tunnistja G. G. ning kohustus tunnistaja kohaselt toimetama ise (II, tl 43.) Kohtuistungile 02.11.2010 hageja tunnistajat ei toimetanud, mistõttu leiab kohus, et hageja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. S. P. esitas BIGBANK AS hagis G. G. selgituse (I kd lk 79), milles viimane selgitab, et raha võttis V. endale ja kulutas selle remondi ning kodutehnika tarbeks. G. leiab, et V. tegi seda ettekavatsetult, sest viimane kiitles et sõidab Inglismaale mehe juurde, krediidi las maksab P.. Kohus leiab, et viidatud selgitus ei ole ole piisav tuvastamaks ja tõendamaks raha andmise fakti J. V.le. 16.5

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus olemasolevate tõendite põhjal tuvastada, et väidetava suulise laenulepingu järgi oleks laenuandja oma kohustuse ehk raha üleandmise kohustuse täitnud, mis oleks eelduseks kostja kohustuse tekkimisele. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse tekkimine hageja ees, sellest tulenevalt ei saa kostjale ette heita ka kohustuse rikkumist. Kohus jätab S. P.i hagi J. V. vastu rahuldamata. VI MENETLUSKULUDE JAOTUS 10 17.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 17.1 Vastavalt

§ 162

lg 1, kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus rahuldab BIGBANK AS hagi osaliselt, piirates vaid tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise ulatust, ülejäänud osas rahuldab nõude. Kohus leiab, et rahuldamata osa ei mõjuta menetluskulude jaotust. BIGBANK AS menetluskulu on hagi esitamisel tasutud riigilõiv. Tulenevalt

§ 165lg 3 sätestatust, jätab kohus hageja menetluskulud kostjate S.

P.i ja A. K.i kanda solidaarselt.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates. 17.2 Kostja 2 - A. K. kannab oma menetluskulud ise. 17.3 Kostja 1 - S. P. sai menetlusabi: - 29.09.2008 määrusega andis kohus kostja S. P.ile riigi õigusabi advokaaditasu ja kulude hüvitamise kohustuseta; - 16.03.2010 määrusega vabastas kohus S. P.i riigilõivu tasumisest hagi esitamisel J. V. vastu (hagihind 30 812, 80 krooni, millelt riigilõiv RLS järgi 7 500 krooni). Vastavalt

§ 190

lg 5, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

§ 180

lg 4 järgi kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel

§-s 190 sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. RÕS ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub

§ 190

lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel

§ 180lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest.

RÕS § 25 lg 1 kohaselt määrab pärast isikule õigusteenuse osutamise lõpetamist kohus RÕS §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 190

lg 7 järgi võib kohus mõjuva põhjuse olemasolul vabastada isiku sama paragrahvi lõike 5 järgi tekkinud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. (vt Riigikohtu 01.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09)

§ 190

lg 7 nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte (Riigikohtu 14.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-156-10). Arvestades menetlusabisaaja majanduslikku seisundit, tema 70% töövõimekaotust ning asjaolu, et igakuine sissetulek on üksnes töövõimetuspension 2 682 krooni, on kohtu arvates põhjendatud vabastada

§ 190lg 7 järgi S.

P. menetluskulude (sh riigi õigusabikulude) riigituludesse tasumise kohustusest. 11 Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.