Obsah (12)

§ 646§ 430§ 428§ 432§ 459§ 436§ 651§ 656§ 442§ 392§ 351§ 230

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2010. a

§ 646alusel RESOLUTSIOON: 1.

Tühistada Harju Maakohtu

1. juuni
2. a. otsus M. V. hagis A. U. vastu elatise vähendamiseks ja elatise võlgnevusest vabastamiseks osaliselt, elatise vähendamise nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada. 2
6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
7. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
8. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
9. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
10. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
11. oktoobril
12. a. esitas M. V. Harju Maakohtusse hagi A. U. vastu elatise suuruse muutmiseks ja elatise võlgnevusest vabastamiseks. Hageja palus vähendada lapse ülalpidamiseks tasumisele kuuluvat elatist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kümnekordse kuupalga alammäära summa võrra aastas ja mõista temalt elatis tütre ülalpidamiseks igakuuliselt välja määras, mis vastab kehtivale kuupalga alammäärale, samuti vabastada ta kohtutäituri Urmas Tärno algatatud täiteasjas 052/2007/6052 elatise võlgnevuse 33.560 krooni tasumisest. Menetluse käigus esitas hageja alternatiivse nõude tuvastada, et tal puudub elatise võlgnevus ja kohustus toetada G. M. V. tarbeesemete soetamist iga-aastase summaga kokku kümne Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses ilma A. U. vastava nõudeta konkreetse tarbeeseme ostmiseks või sellise tarbeeseme ostuks kantud kulu hüvitamiseks. Pooltel sündis XX. XXXXXXXXX XXXX. a. tütar G. M. V.. Tsiviilasjas 2/3/24-3100/2 sõlmisid pooled kokkuleppe, mille Tallinna Linnakohus kinnitas
13. mail
14. a. Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja maksma tütre ülalpidamiseks elatist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, kusjuures kuupalga alammäära tõusuga suureneb samas summas ka makstava elatusraha suurus. Eeltoodule lisandus toetus tarbeesemete soetamiseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud kümne kuupalga alammäära ulatuses aastas. Vastavalt kokkuleppele elatise maksmine ka toimus. Praktikas kujunesid elatise igakuulised maksed keskmiselt 2000 krooni suurusteks ning täiendavalt osales 3 hageja lapsele vajalike tarbeesemete ostmisel. Kostja ei esitanud elatise maksmise osas aastaid mingeid pretensioone, millest hageja järeldas, et lapse vajadused olid rahuldatud.
15. a. esitatud täitmisavalduses nõudis kostja elatise võlgnevuse väljamaksmist aastatel 2003 – 2007 tasumata elatise osas summas 182.420 krooni, millega oli hõlmatud nii igakuiselt vähem makstud elatis kui ka väidetavalt tarbeesemete soetamiseks toetuse andmata jätmisest tulenev summa kümne alampalga ulatuses aasta kohta. Pooltevahelises vaidluses elatise kokkuleppest tuleneva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks leidis Harju Maakohus
16. aprilli
17. a. otsuses tsiviilasjas 2-07-27895, et hagejal on kohustus last ülal pidada sisuliselt 7975 krooni ulatuses kuus, arvestades
18. a. kehtivat palga alammäära (4350 + 10 x 4350 krooni). Vanemate võrdsete õiguste ja kohustuste põhimõttest lähtuvalt teeb see seitsmeaastaseks saava lapse vajaduste määraks peaaegu 16.000 krooni kuus. Hageja nõustus elatise suuruse üle toimunud kohtuvaidluse tsiviilasjas 2/3724-3100/02 lõpetama kokkuleppega teadmises, et tal lasuv kohustus on kuupalga alammäära suurune elatis, millele lisandub kuni kümne kuupalga alammäära suurune toetus lapsele tarbeesemete soetamiseks vastavalt reaalsetele vajadustele. Poolte aastatepikkune käitumine kinnitas sellist kokkulepet. Käesolevaks ajaks on hageja olukorras, kus tal tuleb maksta lapsele elatist 7975 krooni kuus ning elatise võlgnevus kostja pahatahtliku käitumise tõttu on 113.580 krooni. Elatise kokkuleppe sõlmimise ajal töötas kostja apteegis müüjana ja tema võimalused last ülal pidada olid tõenäoliselt väiksemad kui hagejalt nõutav osa. Tänaseks on kostja juhtival tööl XXXXXXXXXX seonduvas äriühingus ja tema võimalused on suurenenud. Hageja peab lapse vajadustele ja vanemate varalisele seisundile vastavaks elatise suuruseks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära, mis on kaks korda suurem elatise seadusega ettenähtud miinimumist. Kostja tegevusetusest tulenevalt oli seisuga juuni
19. a. elatise kokkuleppe punkti 1 täitmisel tekkinud elatise võlgnevus 66.160 krooni, mida hageja on oma kinnistu arvel sundtäitmise vältimiseks siiski tänaseks vähendanud 33.560 kroonini. Elatise nelja aasta jooksul tekkinud võlgnevuse jätkuv tasumine koos jooksva elatise maksega on hagejale äärmiselt koormav ja ületab ilmselgelt lapse vajadusi, millest tulenevalt taotleb hageja võla jäägi tasumisest vabastamist. Sõlmitud kokkuleppe edasine täitmine kostja poolt nõutaval kujul paneb hageja raskesse majanduslikku olukorda ega vasta poolte tegelikule kokkuleppele. Hageja on last kogu aeg toetanud. Kostja poolt täitemenetluses esitatud nõue hageja vastu puudutab eelkõige elatise võlga, mitte igakuiselt makstavat elatist. Lisaks igakuisele elatisele tasus hageja kuni hagi esitamiseni juba ka elatise võlgnevust, mistõttu ei saa rääkida hageja pahatahtlikust käitumisest. Elatise võlgnevuse tekkimise on põhjustanud kostja oma tegevusetusega, seda on kohtupraktikas peetud mõjuvaks asjaoluks elatise võlgnevusest vabastamiseks. Pärast hagiavalduse esitamist on kostja avalduse alusel algatatud täiendav täitemenetlus 56.200 krooni nõudes. Koos elatise kokkuleppe punktist 3 tuleneva kostja poolt arvutatud võlgnevusega moodustab võlg juba 163.460 krooni ja kogu kostja poolt hagejalt sissenõutav summa koos võlaga, mille vähendamiseks on esitatud hagi, on seega 253.220 krooni. Kostja ei saa seda probleemideta välja maksta. Praeguses kriitilises majandusolukorras kahaneb OÜ M. omakapital, mida kostja ainuosaniku vara passiivse väärtusena näidata püüab, käibe langusest tingitud jooksvate kulude tõttu oluliselt. Muud kostja väited hageja varalise seisu suhtes on jäänud paljasõnalisteks. Kui kohus leiab, et elatise võlgnevusest vabastamine või elatise vähendamine perekonnaseaduse (PkS) alusel ei ole põhjendatud, esitab hageja oma nõuetele alternatiivse õigusliku põhjenduse ka lepinguõiguse alusel kohustuse puudumise tuvastamise nõudega. Poolte kokkuleppe eesmärgiks on lapsele elatise tasumine. Sellest tuleneb, et hageja poolt tasutu peab olema vajalik alaealise lapse ülalpidamiseks. Kokkuleppe p. 1 kohased maksed kujunesid keskmiselt 2000 krooni suurusteks kuus. Vältimaks kostjapoolsete kohustuste täitmise kontrollimatust, on hageja tarbeesemete soetamist toetanud valdavalt vahetult – 4 pooled on kostja soovil käinud koos kaubandusvõrgus, kus hageja on lapse olmeks ja arenguks vajalike ostude eest tasunud. Selle käigus on aastate jooksul selginenud ka lapse tegelikud vajadused, mis ei ole kunagi küündinud lepingujärgse maksimummäärani. Kostja ei ole tõendanud lapse suuremaid vajadusi, kui hageja poolt aastate jooksul reaalselt tasutud elatis. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta panustab lapse ülalpidamisse samal määral, kui nõuab hagejalt, ehkki kehtib vanemate kohustuste võrdsuse printsiip. Seetõttu tuleb hageja kohustuste täitmisest keeldumist (kui kostja oleks kohustuste täitmist nõudnud) pidada põhjendatuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg. 4 alusel. Kui kohus hageja kohustuste määratlemisel eeltoodut ei arvesta, tuleb lugeda pooltevaheline leping pooltevahelisest tavast tulenevalt muudetuks tingimustel, nagu need on aastaid poolte vahel lapsele tarbeesemete soetamisel toiminud. Kokkuleppe p. 3 sisu tuleb lugeda muutunuks selliselt, et kostja ütleb hagejale, kui lapsel on mingit tarbeeset vaja, hageja aga annab kostjale selle ostmiseks raha või hüvitab hinna kostjale ostutšeki alusel ning selliselt antud rahaline soetamistoetus aastas kokku ei ületa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kümnekordset määra. Kui kohus ei loe lepingu punkti 3 selliselt muutunuks, taotleb hageja lepingu muutunuks lugemist seoses lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisega VÕS § 97 lg. 2 alusel. Hageja kui kahjustatud lepingupoole kohustuste täitmise kulud on suurenenud – lepingu sõlmimise ajal oli kuupalga alammäär 2160 krooni,
20. a. aga juba 4350 krooni, seega on kohustuste maht tõusnud üle 200%. Lepinguliste kohustuste tasakaalu saavutamiseks on põhjendatud lugeda leping muutunuks selliselt, et säiliks lepingu sõlmimisel poolte taotletud eesmärk – hageja poolt lapse vajaduste katmine vähemalt pooles ulatuses ning hageja kohustuste maksimumpiiri reguleerimine. Lapse ülalpidamise tegelike vajaduste kohta peaks vastavad tõendid esitama kostja. VÕS § 97 lg. 4 võimaldab nõuda lepingu muutmist ka tagasiulatuvalt. Kuivõrd kohustuste vahekord muutus oluliselt
21. a., taotlebki hageja lepingu muutunuks lugemist seoses palga alammäära märkimisväärse tõusuga alates
22. a. algusest. Kui kostja või kohus ei pea lepingu muutumist põhjendatuks, palub hageja eeltoodu lugeda lepingu punkti 3 ülesütlemise avalduseks alates avalduse kostjale kättetoimetamisest, kuna lepingu selle punkti täitmine osutub hagejale ebamõistlikult koormavaks ega teeni mõlemapoolseid huve. Lepingu erakorralist ülesütlemist § 196 sätestatud korras võimaldab VÕS § 97 lg.
23. Hageja majanduslik seisund on muutunud, kuivõrd uue lapse sünniga lisandunud ülalpidamiskohustus on asjaoluks, mis ei võimalda hagejal kostjale lapse elatiseks ja muudeks elatisega seotud kuludeks tasuda rohkem kui 4350 krooni. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Hageja aasta sissetulek on 200.000 krooni, mis moodustab 16.666 krooni kuus. Sellest maksab hageja 4350 krooni elatiseks, millele lisandub 5000 krooni, mis tuleneb elatise võlgnevusest. Hageja nimel on kinnistu ja muud vara tal ei ole. Kostjal on korteriomand Rotermanni elamukvartalis ja kinnistu, millest võib teha järelduse, et poolte varaline seisund on võrdne või kostjal isegi parem. Kindlasti ei kuulu lapse vajaduse hulka R. erakoolis käimine, kus on kõrge õppemaks. Kostja ei ole lapse kooli valikul võtnud arvesse hageja arvamust ega arvestanud tema varalise seisundiga. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja käitub pahatahtlikult ja on esitanud teadlikult põhjendamata hagi kostjale ja poolte ühisele lapsele kahju tekitamise eesmärgil. Hageja on esitanud PkS § 71 alusel elatise võlgnevusest vabastamise nõude ja § 61 lg. 3 alusel nõude elatise suuruse muutmiseks. Nendes sätetes märgitud nõude esitamise eeldusi ei ole hageja isegi mitte üritanud põhistada. Lisaks üritab hageja osaliselt juba lahendatud vaidlust uuesti lahendada, tuginedes uuesti kohtu poolt tsiviilasjas 2/3/24-3100/2 kinnitatud kokkuleppele ja üritades taas väita, et selles sisalduvat kokkulepet tarbeesemete soetamise 5 kohta tuleb tõlgendada erinevalt kostja käsitlusest. Samuti on hageja esitanud ebaõige väite, nagu ei oleks kostja esitanud hagejale elatise maksmise osas aastaid mingeid pretensioone. Hageja ei ole tõendanud oma varalise seisundi halvenemist ega lapse vajaduste vähenemist. Seega ei ole hagi rahuldamise eeldused täidetud. Tegemist ei ole kohtu poolt väljamõistetud elatisega. Hageja võlgnevus on tekkinud kompromissilepingust. Tegemist on lepingulise nõudega, millele kohtu määrusega on antud täitedokumendi jõud. Asjaolu, et poolte kokkulepe kinnitati kohtumäärusega, ei tähenda, et see ei oleks tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg. 1 mõttes. Kompromissilepingu puhul kehtivad kõik lepinguõiguse põhimõtted, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) §-s 430 sätestatud erisusi. Hageja on kohustatud lepingut täitma (VÕS § 8 lg. 2 ja 76 lg. 1) ja ta ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tal lepingu täitmisest ühepoolselt keelduda. Hageja ei ole tõendanud, et tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda. Hageja on ettevõtja, kes on majanduslikult eduka äriühingu ainuosanik. OÜ M.

1. a. majandusaasta puhaskasum oli 4.124.345 krooni ja jaotamata kasum 7.239.012 krooni. Ühingu omakapital – mis näitab omaniku vara passiivset väärtust – on kokku 12.353.357 krooni. Hageja elustandard ja kulutused viitavad heale varalisele seisule. Hageja sõidab BMW X-5 maasturiga, kannab Hugo Bossi, Armani jms. kaubamärke kandvaid riideid, tegeleb kulukate hobidega, nagu kaatri- ja jahisõit ning on S. liige, soetab hinnalisi esemeid, nagu ATV jms. ning käib sageli puhkusereisidel välismaal. Hageja varaline seisund ei ole muutunud selliseks, mis ei võimaldaks tal tekkinud võlgnevust tasuda. Hageja varandusliku seisundi ainuõigeks hindamise aluseks on temale kuuluva OÜ M. majanduslik ja finantsolukord. Kuna nimetatud äriühing on täielikult hageja kontrolli all (hageja on selle ainuosanik), siis kõik OÜ M. poolt väljastatud tõendid ning äriühingu tehtud näilikud toimingud (näit. raha ülekanded) ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ole kunagi nõustunud sellega, et hageja tasus elatist kompromissis kokkulepitust vähem. Tsiviilasjas 2-07-27895 on Harju Maakohus tuvastanud, et kostja oli enne kohtutäituri poole pöördumist korduvalt esitanud hagejale suulisi nõudeid, milles palus täita kohtu poolt kinnitatud kokkulepet, kuid lapse huvides ja soovist asju kohtuväliselt ajada ei pöördunud varem kohtutäituri poole. Seoses elatise võlgnevusest vabastamisega on hageja väitnud, et seisuga
2. a. juuni tekkinud elatise võlgnevusest 66.160 krooni on ta oma kinnistu arvel sundtäitmise vältimiseks siiski tasunud 33.560 krooni. Hagiavaldusest ei nähtu, milliste hageja poolt teostatud maksete arvelt on hageja väidetavalt võlgnevust kustutanud ja see asjaolu ei nähtu ka teostatud ülekannete selgitustest. Lähtuda tuleb eeldusest, et poolte vahel kokku lepitud elatise suurus vastab lapse vajadustele ja et lapse vajadused ei ole muutunud (tegelikult on lapse vajadused suurenenud, kuna laps on saanud vanemaks). Hageja viide VÕS § 111 lõikele 4 on asjakohatu, sest käib vastastikuse lepingu kohta. Ükski kokkuleppe punkt ei sätesta kostja kohustusi hageja ees. Isegi kui lähtuda eeldusest, et kohaldamisele kuulub VÕS § 13 lg. 2, mitte TsÜS § 77 lg. 3, ei ole hageja tõendanud vastava muutmise kokkuleppe olemasolu. Üheaegne tuginemine nii lepingu erakorralisele ülesütlemisele kui kokkuleppelisele muudatusele ei ole võimalik. Kõik hageja poolt esitatud tõendid on asjakohatud ning sellest tulenevalt tuleb need jätta vastu võtmata. Kokkulepitud elatis vastab lapse vajadustele ja vastupidist peab tõendama hageja. Hageja käitub ilmselgelt pahatahtlikult, esitades kostja vastu hulgaliselt erinevaid nõudeid, nende sisu ja esitamise aega ja järjekorda arvestades ei hõlma aga hagi ese enam nõuet vabastada hageja kohtutäituri Urmas Tärno poolt algatatud täiteasjas 052/2007/6052 sissenõutava elatise võlgnevuse tasumisest summas 33.560 krooni. Esimese astme kohtu otsus 6
3. juuni
4. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi elatise suuruse vähendamise osas, muutes poolte vahel sõlmitud ja Tallinna Linnakohtu
5. mai
6. a. määrusega kinnitatud kompromissi selliselt, et alates
7. juunist
8. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni
9. novembril
10. a. või elatise suuruse muutmiseni on hageja kohustatud maksma elatist tütre G. M. V. ülalpidamiseks kostja kasuks igakuiselt Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuupalga alammäära suuruses summas. Hagi elatise võlgnevusest vabastamiseks 33.560 krooni ulatuses jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Hagi elatise vähendamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada, nõue 33.560 krooni suuruse elatise võlgnevuse vähendamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on palunud neid kaht nõuet hagi esitamisest alates menetleda ega ole hagi menetluse kestel muutnud. PkS § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, lg. 3 alusel võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Hageja on kinnitanud, et on suuteline tasuma elatist jätkuvalt igakuuliselt üksnes summas 4350 krooni, kuna hageja perre on XX. XXXXXXXXX XXXX. a. sündinud veel üks laps, G. V.. Seega on hageja varaline seisund nõude lahendamise ajal muutunud. Ülalpidamist tuleb anda veel ühele, praegusel ajal üheksakuusele tütrele. Tallinna Linnakohtu
11. mai
12. a. määrusega kinnitati poolte kompromiss tingimustel, et hageja maksab G. M. V. ülalpidamiseks elatusraha Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, mille tõusuga suureneb samas summas ka makstava elatusraha suurus. Eeltoodule lisandub toetus tarbeesemete soetamiseks kümne Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses aastas. Kompromissi saab tühistada või selle tühisusele tugineda üksnes

§ 430lg.

8 alusel. Hageja ei ole kompromissi üles öelnud ega ole ka selle nõuetekohasest täitmisest kinni pidanud. Hageja ei keeldu elatist maksmast, kuid on nõus maksma elatist ühe kehtiva miinimumpalga ulatuses kuus, kuna tal on ülal pidada veel üks laps. Hageja kinnitas, et praegu saab ta ühes kuus tulusid 16.666 krooni. Sellest maksab hageja 4350 krooni elatist, millele lisandub 5000 krooni seoses vähemmakstud elatise võlgnevusega. Eeltoodu alusel oleks kohus õigustatud elatist vähendama alla PkS § 61 lõikes 4 sätestatud minimaalmäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna hageja on kinnitanud nõustumist maksta elatist kaks korda suuremas ulatuses kui miinimummäär, on põhjendatud mitte vähendada elatist alla seaduses sätestatud kuupalga alammäära ja siduda elatise suurus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga. Kostja väited, et hageja varaline seisund oli kompromissi sõlmimise ajal samasugune kui käesoleval ajal või et hageja varjab oma tegelikke sissetulekuid, on paljasõnalised, sest kostja ei ole nende tõendamiseks ühtegi arvestatavat tõendit esitanud. Kostja väide, et ta on praegu töötu, ei välista hagi rahuldamist, sest töötus on ajutine seisund. Kostja ei ole püsivalt töövõimetu ja ta peab leidma endale meelepärase töö, mis kindlasti on ka võimalik. Elatise miinimummäära kehtestamisega on silmas peetud, et see summa tagaks lapse huvide kaitse materiaalse kindlustatuse näol. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Hagi rahuldamise korral jääb lapsele makstava elatise suuruseks 4350 krooni kuus, mis on elatise miinimumsuurusest kaks korda suurem. Lähtudes vanemate võrdsest kohustusest lapse ülalpidamise kulude katmisel, on poolte ühise, praegu kaheksa-aastase tütre ülalpidamiseks vajalike kulutuste määr 8700 krooni kuus, mis on mõistlik suurus ja millega peavad saama kaetud sellises vanuses lapse vajadused. Kostja ei ole tõendanud, et see ei kataks lapsele tehtavaid vajalikke kulutusi. 7 Kostja on rõhutanud seda osa lapse ülalpidamiskuludest, mille moodustavad õppekulud erakoolis, Eesti Vabariigis ei pea aga laps õppima erakoolis. Koolimaks riiklikus koolis puudub. Hageja taotlus tema vabastamiseks 33.560 krooni suuruse elatise võlgnevuse tasumisest ei ole põhjendatud. Pooled on ise kohtule kinnitanud, et võlgnevus on kujunenud sellest, et hageja maksis vähem elatist, kui see summa, milles pooled olid kompromissi kohaselt kokku leppinud. Hagi esitamise, s. t. elatise võlgnevuse kujunemise ajal, ei olnud hagejal rohkem lapsi, mistõttu hagejal olid võimalused kompromissi täitmiseks. Õiglane ei oleks hagejat võlgnevusest vabastada. Tsiviilasjas 2-07-27895, milles lahendati hageja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, on kohtud leidnud, et tuvastatud ei ole, et pooled oleksid sõlminud 15. mai 2003. a. kokkuleppest erineva kokkuleppe, mille kohaselt hageja pidi varem kokkulepitu alusel tasuma elatist 2000 krooni kuus.

§ 428lg.

1 p. 4 kohaselt on poolte kompromiss üks menetluse lõpetamise alustest.

§ 432

kohaselt, kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed, nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 459lg.

1 alusel on poolel õigus pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

§ 459lg.

2 kohaselt otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-2-09 mõttest nähtub, kui kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatise suurus ei vasta enam lapse vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada uuesti hagi elatise suuruse muutmiseks. See ei anna isikule alust nõuda PkS § 70 lg. 2 alusel elatise muutmist tagasiulatuvalt.

ega PkS ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, s. h. kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. PkS § 70 lg. 2 ei ole

§ 459lõikes 2 märgitud seaduseks.

Isik võib nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise muutmist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud. Elatise suuruse muutmine hõlmab ka elatise vähendamist, s. t. kohus ei saa vähendada elatist 4350 kroonini mitte tagasiulatuvalt, alates hagi kohtule esitamisest, vaid alates otsuse tegemisest. Kostja viited kuupalga alammäära langusele on oletuslikud ja ebatõenäolised. Siiani kuupalga alammäära langemise kohta andmed puuduvad. Kuna hageja ei ole kompromissi tühistanud ega selle tühisusele tuginenud, siis ei kuulu

§ 430lg.

8 kohaldamisele. Kompromissi sõnastuse üle tekkinud arutelu ei ole asjakohane. Lähtuda tuleb asja sisust, mitte sõnastusest. Kompromiss sõlmiti tsiviilasjas, mille sisuks oli A. U. hagi M. V. vastu elatise saamiseks. Ainetu on arutleda selle üle, kas elatise summa nimetati ära ühes punktis või kirjutati lahti kahes eraldi punktis. Selgelt mõistetav on, et kompromissi p-s

1. 3 on sisustanud vaidlusaluses asjas menetluses olnud elatise sisu. Arvestades hageja tegelikku sissetulekut ja temal teise ülalpeetava olemasolu, ei ole temalt niisuguses ulatuses elatise nõudmine praegu mõeldav ega ka õiglane. Kohus ei nõustu kostja hinnanguga, et hageja majanduslik seisund on hea. Kostja on asunud tuletama hageja materiaalset olukorda, võttes aluseks OÜ M. 2006.,
2. ja
3. majandusaasta aruanded, OÜ M. netokäibe ja puhaskasumi muutuste graafiku, kostja poolt esitatud audiitori arvamuse, mille kohaselt OÜ M. käibekapital ning vabade likviidsete 8 varade suurusjärk on 10 - 11 miljonit krooni, mida omaniku soovi korral oleks võimalik dividendidena välja maksta, ning finantseksperdi hinnangu, mille kohaselt
4. detsembri
5. a. seisuga OÜ M. omakapital on 13, 9 miljonit krooni, kusjuures võõrkapitali osatähtsus on ainult 5%. Taoline lähenemine ei kajasta seda, et hagejal on hea majanduslik seis. Hageja ja ettevõte, kus ta osanik on, ei ole üks ja seesama subjekt. Kostja viide lõplikult lahendatud tuvastusnõuetele (tsiviilasjad 2-07-27895 ja 2-0868740) ei ole asjakohane, kuna nendes kohtuasjades ei ole vaadatud läbi sama nõuet, mida käesolevas tsiviilasjas. Tallinna Ringkonnakohus, tühistades Harju Maakohtu
6. veebruari
7. a. määruse, tegi
8. mail
9. a. tsiviilasjas 2-09-42530 uue määruse, millega jättis ajatamata M. V. elatisevõlgnevuse summas 223.255 krooni. Ringkonnakohus on osundanud maakohtu poolt tuvastatud järeldustele, mille kohaselt on avaldajal piisavalt nii raha pangas kui ka muud vara, mille arvel oleks võimalik võlg puudutatud isikule kohe tasuda. Kohus arvestab neid seisukohti 33.560 krooni suuruse elatisevõlgnevuse kustutamise rahuldamata jätmisel. Menetluskulud tuleb

§-de 162 – 164 alusel hagi osalise rahuldamise tõttu jätta poolte kanda. M. V. apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada vähendatud elatise väljamõistmise algusaja osas ning uue otsusega vähendada elatist 4350 kroonini alates hagi esitamise päevast

1. oktoobrist
2. a. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, et kohus ei saa vähendada elatist 4350 kroonini alates hagi kohtule esitamisest põhjendusel, et tegemist on tagasiulatuva nõudega ja elatist tuleb vähendada alates otsuse tegemisest. Viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-2-09 ei ole asjakohane, sest hageja ei ole taotlenud elatise vähendamist aasta enne hagi esitamist PkS § 70 lg. 2 alusel. Kohus on segi ajanud elatise vähendamise alates hagi esitamisest ja tagasiulatuvalt aasta enne hagi esitamist. Samuti jääb arusaamatuks, millest kohus juhindus, kui vähendas kompromissiga mõistetud elatist alates
3. juunist
4. a., aga mitte
5. juunist
6. a., mil otsus kantselei kaudu teatavaks tehti. Kohaldamisele tuleb PkS rakendussäte § 136 lg. 2, mille kohaselt huvitatud isiku nõudel võib kohus muuta elatise suurust ja elatise välja mõista sama seaduse sätete alusel nõude esitamisest alates. A. U. apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti poolte kanda, ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldamata ja menetluskulud M. V. kanda. Maakohus ei tuvastanud hageja varalise seisundi halvenemist. Ainuüksi teise lapse sünd eraldivõetuna ei saa olla asjaoluks, millest kohus saab järeldada, et hageja varaline seisund on halvenenud. Mitte ühelegi muule tõendile ei ole kohus hageja varalise seisundi halvenemise tuvastamisel tuginenud. Kohus on küll tuginenud hageja väidetele tema sissetuleku suuruse kohta, hageja väited ei ole aga tõendid. Rajades otsuse hageja kinnitustele, on maakohus rikkunud

§ 436lõiget 2.

Samas on maakohus teinud ebaõige järelduse, et OÜ M. väga heast majanduslikust seisust ei saa järeldada seda, et ka hageja varaline seis on hea. Kostja möönab, et tegemist on erinevate isikutega, aga kuna hageja on OÜ M. ainuosanik ja hageja enda väitel kujuneb tema sissetulek sellest ühingust saadavast palgatulust ja dividendidest, siis on hageja varaline seisund otseselt sõltuv OÜ M. majanduslikust seisust. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole esitanud arvestatavaid tõendeid selle kohta, et hageja varaline seisund on käesoleval ajal samasugune, kui kompromissi sõlmimise ajal. Tähtis ei ole mitte see, kas hageja varaline seisund on täna samasugune kui 9 kompromissi sõlmimise ajal, vaid see, et hageja varaline seisund ei ole halvenenud selliselt, et see õigustaks kokkulepitud elatise vähendamist. Kostja kohtukõne punktis

1. 2 nimetatud tõenditest nähtub, et hageja varaline seisund on täna hoopis parem kui
2. aastal. Kuna PkS § 61 lg. 3 järgi on just vanema varalise seisundi muutumine asjaoluks, mille esinemisel võib elatist vähendada, siis oleks kohus pidanud võrdlema hageja varalist seisundit
3. a. kompromissi sõlmimise ajal ja käesoleval ajal. Seda maakohus teinud ei ole. Maakohus ei ole tuvastanud, kui suur on M. V. tegelik sissetulek, ega viidanud tõenditele, millest kohus tema sissetuleku suurust järeldab. Ka ei oma hageja sissetuleku suurus tähendust. Elatise vaidlustes omab tähendust poolte varaline seisund, mis on laiem mõiste kui sissetulek. Maakohus on jaganud tõendamiskoormuse valesti. Lähtuda tuleb eeldusest, et poolte vahel kokku lepitud elatusraha suurus vastab lapse vajadustele ja lapse vajadused ei ole muutunud (tegelikult on lapse vajadused suurenenud, kuna laps on saanud vanemaks) ning et vastupidist peab tõendama hageja. Kostja jaoks on üllatav maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et kuupalga alammäära suurune elatis ei kata hageja poolt lapsele tehtavaid vajalikke kulutusi. Jättes kostja tähelepanu eelnevale juhtimata, rikkus maakohus otsust tehes

§ 436lg.

4 nõudeid. Maakohus ületas nõude piire, märkides, et M. V. on kohustatud tasuma elatusraha Vabariigi Valitsuse kehtestatud ühe kuupalga alammäära suuruses summas kuni tütre täisealiseks saamiseni või kuni elatise suuruse muutmiseni. Hageja tegelik tahe oli see, et hageja maksab elatist Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga määrale vastavas summas ja kui alampalga määr tõuseb, siis suureneb ka igakuise elatise summa. Hageja ei soovinud, et elatise summa peaks vastavalt ka vähenema, kui väheneb alampalga määr. Poolte vastastikused seisukohad vastaspoole kaebuse kohta Hageja peab kostja apellatsioonkaebust põhjendamatuks. OÜ M. oli majandusaasta

1. a. aruande kohaselt kahjumis ja selle suuruseks oli -921.117 krooni. Hageja palub apellatsioonikohtul see majandusaasta aruanne uue tõendina vastu võtta. Aruanne valmis
2. a. juulis, seetõttu ei saanud seda varem esitada. Kostja peab hageja apellatsioonkaebust põhjendamatuks. Maakohus on otsuse resolutsiooni kohaselt muutnud elatise suurust alates
3. juunist
4. a., mitte
5. juunist, sel ei olegi aga tähtsust, sest elatise vähendamise eeldused ei ole täidetud. Elatise vähendamise tagasiulatuvat nõudmist PkS ei võimalda. Hageja poolt esitatud tõendi palub kostja jätta vastu võtmata, sest asjaolust, et majandusaasta aruanne tuli teha hiljemalt kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest, ei tähenda, et osaühingul ei oleks olnud võimalik seda aruannet varem teha. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega hagi elatise võlgnevuse tasumisest vabastamiseks jäeti rahuldamata.

§ 651lg.

1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et elatise võlgnevust puudutavas osas ei ole otsuse peale edasi kaevatud, siis ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles osas ja otsus jääb selles osas muutmata. Maakohtu otsus ei ole õige osas, millega hagi elatise vähendamiseks rahuldati ja menetluskulud jäeti kummagi menetlusosalise enda kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsus

§ 656lg.

1 p. 5 ja lg. 2 ning § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi tuleb 10 saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

§ 646

võimaldab ringkonnakohtul otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui ta leiab, et esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1); sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Taolise olukorraga ongi tegemist. Et otsust ei ole vaidlustatud elatise võlgnevust puudutavas osas, siis peab kolleegium võimalikuks jätta otsus selles osas kooskõlas

§ 656

lõikega 4 tühistamata.

§ 656lg.

1 p. 5 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 436lg.

1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad

§ 442

lõikes 8, mille lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätetest järeldub, et kohtuotsuses tuleb hagi lahendamise eeldusena poolte esitatud väidete ja nende tõendamiseks esitatud tõendite hindamise alusel tuvastada vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum, mille nõudenormi koosseisu elementidele vastavuse hindamise tulemusena on võimalik teha järeldusi hagi rahuldamise võimalikkuse kohta. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, sest otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda piisavat alust järeldusele hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta: maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud ei ole asja lahendamiseks piisavad. Esitatud tõendid on maakohus jätnud hindamata.

§ 656lg.

2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Niisuguseks rikkumiseks peab kolleegium maakohtu poolt eelmenetluse ülesannete ebapiisavat täitmist (

§ 392lg.

1) ja kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmist (

§ 351lg.

1). Vaidlusaluses asjas ei vaielda selle üle, et pooltel on XX. XXXXXXXX XXXX. a. sündinud tütar G. M. V. ning et tsiviilasjas 2/3/24-3100/2 sõlmisid pooled elatisekokkuleppe, mille Tallinna Linnakohus kinnitas

1. mai
2. a. määrusega (kd. I, tl. 46 47). Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja maksma tütre ülalpidamiseks elatist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, millele lisandus toetus tarbeesemete soetamiseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud kümne kuupalga alammäära ulatuses aastas. Hagiga taotleb hageja temal selle kohtulahendi alusel tasuda tuleva elatise suuruse vähendamist kümne kuupalga alammäära võrra aastas. Maakohus leidis küll õigesti, et taoliselt elatise vähendamise nõudenormiks oli kuni
3. juunini
4. a. kehtinud PkS § 61 lg. 3, mille kohaselt vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta, kohaldas aga vaidlust lahendades seda normi ebaõigesti. Elatise vähendamise hagi rahuldamine PkS § 61 lg. 3 alusel eeldas nende asjaolude tuvastamist, mis seaduse kohaselt võivad olla aluseks lapsele kohtulahendi alusel tasuda tuleva elatise vähendamisele. Seega eeldas hagi rahuldamine kas hageja varalise seisundi halvenemise, kostja varalise seisundi paranemise või lapse vajaduste vähenemise tuvastamist. See omakorda eeldas vanemate varalise seisundi või lapse vajaduste võrdlust elatise kohustuse kohta tehtud kohtulahendi aegse olukorraga. Maakohus ei tuvastanud 11 otsuses mingeid faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele PkS § 61 lõikes 3 märgitud olukorra kohta. Otsuses seostas maakohus hagi rahuldamise üksnes hageja perre XX. XXXXXXXXX XXXX. a. veel ühe lapse – G. V. – sünniga, leides, et selle sündmuse tõttu on hageja varaline seisund muutunud. Samas ei sisalda kohtuotsus mingeid hageja varalist seisukorda ilmestavaid fakte ning selles ei ole võrreldud hageja varalist olukorda poolte ühisele lapsele maksta tuleva elatise kohta kokkuleppe sõlmimise ajal ning selle kokkulepitud elatise vähendamiseks hagi esitamise ja kohtuotsuse tegemise ajal. Kolleegium leiab, et ainuüksi lapse sünd ei anna alust järeldada hageja varalise seisundi halvenemist, võrreldes
5. a. maikuuga. Maakohus ei võrrelnud otsuses üldse vanemate varalisi seisundeid ja poolte ühise lapse vajadusi praegu ja varasema kohtulahendi tegemise ajal. Lisaks sellele ei ole maakohus täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid (

§ 392lg.

1), ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest (

§ 351lg.

1) ning on jaganud tõendamiskoormise poolte vahel ebaõigesti (

§ 230lg. 1). Kuigi hageja ei ole taotlenud elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära ja Pk

S § 61 lg. 5 ei ole seega vaidluse lahendamiseks asjakohane, on maakohus otsuses siiski ebaõigesti käsitlenud ka selle sätte sisu. Nii ei piisaks osundatud sätte alusel elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära sellest, et kohustatud isikul on lisaks lapsele, kellele ta elatist maksab, veel teine laps, nagu maakohus on leidnud, vaid tuvastada tuleks ka asjaolu, et kohustatud vanemalt elatise väljamõistmisel seaduses sätestatud miinimumsuuruses osutuks see teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PkS § 61 lg. 5 alusel elatise alla miinimumsuuruses väljamõistmine eeldaks, et kohus tuvastaks üksikasjaliselt need faktilised asjaolud, mille põhjal saaks teha järeldusi kohustatud vanema varalise seisundi ja selle kohta, et miinimumsuuruses elatise väljamõistmisel ei suudaks kohustatud isik anda teisele lapsele elatist samuti miinimumsuuruses. See eeldaks muuhulgas mõlema lapse vajaduste võrdlust, kohustatud isiku enda vajaduste ja varaliste võimaluste tuvastamist, aga ka selle kindlakstegemist, millises ulatuses tuleks laste emadel oma laste ülalpidamises osaleda. Et vaidlusaluses asjas ei ole tegemist niisuguse olukorraga ja elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse ei ole hageja ka taotlenud, siis on vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv viide osundatud sättele ebaõige ega ole seostatav vaidlusaluse asjaga. Hagi põhjendades on hageja väitnud, et elatise kokkuleppe sõlmimise ajal töötas kostja apteegis müüjana ja tema võimalused last ülal pidada olid tõenäoliselt väiksemad kui hagejalt nõutav osa, kuid tänaseks on kostja juhtival tööl XXXXXXXXX seonduvas äriühingus ja tema võimalused on suurenenud (kd. I, tl. 2). Kostja varaline seisund on hageja arvates muutunud paremaks: kostja elab koos elukaaslasega elukaaslase eluasemel ja laenukohustusi tal ei ole (kd. I, tl. 207). Ka on hageja esile toonud, et kostjal on korteriomand ja kinnistu (kd. II, tl. 189). Nende hageja väidete põhjal võib eeldada, et elatise vähendamist taotledes on hageja soovinud tugineda muuhulgas kostja varalise olukorra paranemisele, kuigi sõnaselgelt ei ole hageja seda väitnud. Ka ei ole hageja esitanud võrdlevaid faktiväiteid selle kohta, milline oli kostja varaline seisund kompromissi sõlmimise ajal ning milline on see praegu. Nii ei ole hageja poolt esitatud andmete alusel võimalik hinnata seda, kas ja kui, siis kuidas on kostja varaline seisund hageja nägemuse kohaselt võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga muutunud. Maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu vajadusele tuua esile faktid, millest võiks järeldada kostja varalise olukorra paranemist, ega selgitanud, et faktiliste asjaolude esiletoomisel tuleb hagejal esitada ka oma väiteid tõendavad tõendid. Seega ei täinud maakohus

§ 392lg.

1 punktides 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning rikkus

§ 351

lõikes 1 12 sätestatud kohustust arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kostja ei nõustunud hageja üldsõnalise väitega tema varalise olukorra paranemise kohta, vaid väitis, et tema varaline olukord on hoopis halvenenud. Kostja väitel töötas ta varem AS-is P. netopalgaga 30.000 krooni, kuid on alates juulist

1. a. töötu (kd. I, tl. 209 pöördel) ja saab vaid töötuskindlustushüvitist, mis nüüdseks on 1000 krooni kuus (kd. II, tl. 183);
2. septembril
3. a. esitas kostja Eesti Töötukassale avalduse töötuna arvelevõtmiseks (kd. I, tl. 143; lisatud tõend tl. 192). Ka kostja poolt esiletoodud faktiväidetele ja nende tõendamiseks esitatud tõenditele ei ole maakohus mingit hinnangut andnud. Omaenda varalise olukorra kohta on hageja väitnud, et praeguses kriitilises majandussituatsioonis kahaneb osaühingu M. omakapital käibe langusest tingitud kulude tõttu oluliselt (kd. I, tl. 80). Hageja väitel on ta OÜ M. juhataja (kd. I, tl. 209 pöördel), tema palk OÜ-st M. on 4350 krooni ning ettevõtlusest on hageja saanud dividende 220.000 krooni aastas;
4. a. tulemist dividendi väljamaksmist ei ole veel otsustatud ja tõenäoliselt
5. a. seda ei otsustata (kd. I, tl. 206). Eelnevate perioodide dividendide arvel on hageja saanud maksta elatist ja teenindada eluasemelaenu (hageja maksab üks kord aastas põhiosa ja jooksvalt intressi), kommunaalkulud on kütteperioodil 4000 krooni kuus ja muul ajal 2000 krooni kuus (kd. I, tl 207). Menetluse kestel on hageja väitnud, et uue lapse sünniga kaasnev lisandunud ülalpidamiskohustus on asjaoluks, mis ei võimalda tal maksta kostjale elatist lapse ülalpidamiseks rohkem kui 4350 krooni kuus (kd. II, tl. 164), hageja ei esitanud aga selle kohta mingit faktilist põhistust. Ka ei esitanud hageja oma varalise olukorra kohta faktilisi andmeid selliselt, et oleks võimalik võrrelda tema varalist olukorda, sealhulgas tema enda ülalpidamiseks vajalikke kulutusi, elatise kohta kompromissi sõlmimise ajal ja praegu. Maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu sellele, et tema poolt tema enda varalist seisundit puudutavad asjaolud on hagi alust ja eesmärki arvestades esile toodud ebatäielikult, rikkudes seega

§ 392lg.

1 punkti

1. Kostja hageja väidetega tema varalise olukorra halvenemise kohta ei nõustunud ja väitis, et hageja on ettevõtja, kes on majanduslikult eduka OÜ M. ainuosanik; OÜ M. majanduslik olukord majandusaasta aruannete põhjal on väga hea – ainuosanikuks olevale hagejale on ajavahemikul
2. jaanuarist
3. a. kuni
4. detsembrini
5. a. makstud dividende kogusummas 1.230.000 krooni (kd. I, tl. 142); selle osaühingu majandusaasta aruannetest nähtub, et finantsnäitajad on ainult paremaks läinud ja dividendisummad ning puhaskasum kasvanud: OÜ M. omakapital
6. a. aastalõpu seisuga oli üle 14 miljoni krooni, jaotamata kasum oli sel ajal üle 13 miljoni krooni. Kostja esitas selle tõendamiseks ka OÜ M. 2006.,
7. ja
8. a. majandusaastate aruanded. Kostja leidis, et hageja väited palga ja dividendide suuruse kohta ei ole õiged, sest muidu ei oleks tal võimalik teenindada
9. a. võetud eluasemelaenu; hageja on saanud hulga rohkem dividende, kui ta on väitnud. Kostja on viidanud sellele, et teises tsiviilasjas esitas hageja tõendi, et tema netopalk on 7000 krooni (kd. I, tl. 211), seega ei vasta hageja väide 4350 krooni suuruse palga kohta tõele; hageja esitas tõendi, et talle dividendide maksmine on keelatud (kd. I, tl. 216), hageja ise väidab aga, et dividende on makstud talle 220.000 krooni aastas – seega on hageja oma varalise seisu kohta esitanud vastuolulisi väiteid. Lisaks väitis kostja, et ka hageja elustandard ja kulutused viitavad heale varalisele seisule: hageja sõidab BMW X-5 maasturiga, kannab Hugo Bossi, Armani jt. kaubamärke kandvaid riideid, tegeleb kulukate hobidega, nagu kaatri- ja jahisõit, on S.’i liige, soetab hinnalisi esemeid nagu ATV ja käib sageli puhkusereisidel välismaal (kd. I, tl. 36). Kostja esitas oma väidete tõendamiseks hulgaliselt tõendeid. Hageja neile kostja väidetele sõnaselgeid faktilisi vastuväiteid ei esitanud ning märkis vaid, et hageja väited tema varalise seisu kohta on jäänud paljasõnalisteks, mistõttu hageja jätab need tähelepanuta (kd. I, tl. 80). 13 Maakohus ei ole otsuses poolte väidetele hageja varalise seisundi muutumise kohta ja nende väidete tõendamiseks esitatud tõenditele üldse mingit hinnangut andnud. Maakohtu väitega, nagu ei puutuks OÜ M. majanduslik olukord vaidlusesse, ei saa nõustuda. Nii ei vaielnud pooled selle üle, et hageja on selle osaühingu ainus osanik, kusjuures hageja ise on oma varalise olukorra seostanud sellest osaühingust saadavate dividendidega. Maakohus jagas ka selles osas ebaõigesti pooltevahelise tõendamiskoormise, sest mitte kostja ei pidanud tõendama seda, et hageja varaline seisund võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga ei ole halvenenud, nagu maakohus leidis, vaid hageja, kes soovis elatise vähendamise hagi põhjendada varalise olukorra halvenemisega, pidi tõendama oma hagi alust, milleks on tema varalise seisundi halvenemine (

§ 230lg.

1). Lapse vajaduste kohta on hageja väitnud menetluse alguses, et neid teab kõige paremini kostja (kd. I, tl. 207), esitamata selle kohta mingeid faktiväiteid. Seejuures ei väljendanud hageja, kas ta soovib oma hagi alusena tugineda lapse vajaduste vähenemisele.

1. aprillil
2. a. kohtule esitatud avalduses väitis hageja aga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda lapse vajadustest ning et kui ta maksab elatist 4350 krooni ja samapalju panustab kostja, siis on see lapse vajaduste rahuldamiseks piisav ja isegi liiga suur (kd. II, tl. 189). Seega võib eeldada, et hageja on soovinud tugineda ka lapse vajaduste vähenemisele, siiski ei ole hageja esile toonud faktilisi asjaolusid selle kohta, millised olid lapse vajadused elatisekompromissi sõlmimise ajal ja millised on need praegu. Hagi alusena lapse vajaduste vähenemisele tuginemine oleks eeldanud hageja poolt selliste faktiliste asjaolude esiletoomist, millest lapse vajaduste vähenemine oleks nähtunud. Muuhulgas oleks hagejal tulnud esile tuua, millised olid lapse konkreetsed vajadused kululiikide lõikes elatise kohta kompromissi sõlmimise ajal ja millised on need praegu, oma väiteid oleks hagejal tulnud põhjendada ning tõendada. Seda ei ole hageja teinud, maakohus ei ole aga sellele tähelepanu pööranud, vaid on otsuses täpsema põhjenduseta ja faktilisi asjaolusid tuvastamata tõdenud, et peab kaheksa-aastasele lapsele 8700 krooni suurusi kulutusi, mida on lapsele võimalik teha, kui mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse võrdselt, mõistlikeks ja piisavateks. Ka lapse vajaduste tõendamise osas jagas maakohus tõendamiskoormise poolte vahel ebaõigesti, kui heitis kostjale ette, et kostja ei ole tõendanud, et kuupalga alammäära suurune elatis ei kata lapsele tehtavaid vajalikke kulutusi. Et tegemist on elatise vähendamise hagiga, pidi siingi

§ 230

lõikest 1 tulenevalt eelkõige hageja tõendama, et lapse vajadused on vähenenud, mitte kostja ei pidanud tõendama lapse vajaduste suurust. Eespooltoodust nähtub, et maakohus on olulises ulatuses jätnud otsuse põhjendamata, maakohtu otsus ei vasta

§ 436

lõikele 1 ja

§ 442lõikele 8.

Et maakohtu otsus on elatise vähendamiseks esitatud hagi osas ebaõige, tuleb otsus selles osas tühistada. Alates

1. juulist
2. a. kehtib uus perekonnaseadus (PkS) ning et otsus elatise vähendamiseks esitatud nõude osas tehakse uue seaduse kehtivuse ajal, tuleb selle lahendamisel vastavalt uue PkS § 210 lõikele 1 (seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti) kohaldada uue PkS sätteid. Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kuni
3. juunini
4. a. kehtinud PkS võimaldanud nõuda elatise vähendamist alates hagi esitamisest, sest selleks alust andvat normi see seadus ei sisaldanud. PkS § 136, millele hageja on apellatsioonkaebuses viidanud, kujutas endast
5. jaanuaril
6. a. jõustunud PkS rakendusnormi, milles sätestati elatise väljamõistmine olukorras, kui enne PkS jõustumist olid kohustatud isikult lapse ülalpidamiseks välja mõistetud alimendid seni kehtinud perekonnakoodeksi (PkK) sätete alusel. PkS § 136 lg. 2 eesmärgiks oli võimaldada muuta väljamõistetud alimentide suurust selliselt, et kooskõlas PkK §-ga 83 osana töötasust väljamõistetud alimentide asemel mõistetakse kohustatud isikult välja elatis igakuise 14 elatusrahana PkS sätete alusel. Taolist elatise muutmist – töötasust murruga tähistatud osa asemel elatis kindlas rahasummas – lubati nii õigustatud kui kohustatud isiku hagi alusel ning taoliselt võis elatise suurust muuta alates hagi esitamisest. Osundatud norm ei kohaldunud olukordadele, mil elatise maksmise kohustuse kohta on kohtulahend, mis on tehtud PkS kehtivuse ajal. Koos vastusega kostja apellatsioonkaebusele on hageja esitanud OÜ M.
7. a. majandusaasta aruande, mille on palunud tõendina vastu võtta. Arvestades asjaolu, et tsiviilasi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule muuhulgas põhjendusel, et kohtu selgitamiskohustust ei ole piisaval määral täidetud, kusjuures maakohtul tuleb selgitada nii hagi aluseks olevate asjaolude esiletoomise kui ka tõendite esitamise vajadust, siis peab kolleegium selle tõendi vastu võtta. Hinnang tuleb tõendile anda maakohtul asja uue läbivaatamise käigus. Asja uue läbivaatamise käigus tuleb kõrvaldada ka eespoolloetletud menetluslikud puudused ning teha asja koha seaduslik ja põhjendatud otsus. Menetluskulud tuleb jaotada menetlusosaliste vahel vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele, arvestades

§-s 164 hagilises perekonnaasjas menetluskulude jaotuse kohta sätestatut. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik