Vastavalt Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna andmetele ei kuulu kinnistu, millele ehitamise otstarbeks eluasemelaenu võeti, M. U..
Maksuhalduri e-kirjade näol ei olnud tegemist haldusaktidega, mida saanuks vaidlustada. Otsuse tagastusnõude osalise rahuldamise kohta tegi H. Tarik, kuid e-kirjadest ei nähtu, et neis sisaldub H. Tariku kui otsust allkirjastama volitatud isiku seisukoht. Tagastusnõude taotluse osalise rahuldamise otsus peab vastama MKS § 95 lg-le 2, mille kohaselt tuleb maksukohustuslase esitatud tõenditega täielikult või osaliselt arvestamata jätmist maksusumma määramisel maksuotsuses 2
. Kaebaja puhul on täidetud kõik
Kaebaja on võtnud laenu endale elamu soetamiseks (
lg 2 kohaselt loetakse soetamiseks ka elamu püstitamist).
Soetatud elamu ei pea kuuluma kaebajale. Oluline on üksnes see, et kaebaja kasutab seda enda eluasemena. Soetamist ei saa samastada omandamisega AÕS tähenduses.
eristab mõisteid „soetamine“ ja „omandamine“. Nii on näiteks
Samuti on näiteks
lg 3 p-s 1 sätestatud, et tulumaksuga maksustatakse vabatahtliku pensionifondi osakuomanikule pärast osakuomaniku 55-aastaseks saamist, kuid mitte enne viie aasta möödumist väljamakse tegemiseks tagasivõetavate osakute omandamisest, tehtavad väljamaksed. Lisaks on
lg 1 puhul ette nähtud, et kahju, mis tekkis väärtpaberite turuhinnast madalama hinnaga võõrandamisest maksumaksjaga seotud isikule või temalt turuhinnast kõrgema hinnaga omandatud väärtpaberite võõrandamisest, maha ei arvata. Eelnevast nähtub, et seadusandja on teadlikult eristanud soetamise ning omandamise ja omandi mõistet ja seega ei ole võimalik neid samastada; 3) kaebaja ei nõustu vastustaja eeldatava seisukohaga, et täiendavat maksuvabastust saab kasutada üksnes kinnisasja asjaõiguslik omanik.
lg 1 kohaldamise puhul on esmatähtis see, kas isik on eluasemelaenu eest elamu soetanud (sh ehitanud) endale eluasemeks. Pole oluline, millise lepingu või kokkuleppe alusel on isik saanud endale õiguse elamut elukohana kasutada. Oluline on eelkõige fakt, et võetud eluasemelaenu kasutatakse selleks, et elamut eluasemena kasutada, ja fakt, et seda ka reaalselt eluasemena kasutatakse või hakatakse pärast valmimist kasutama. Enamasti võib eluruumi soetamist tõesti seostada selle omandamisega, samas ei pruugi see nii olla, sest soetamise mõiste on omandamise mõistest laiem. Tingimused võivad olla täidetud ka siis, kui kinnisasi ja seega ka sinna ehitatud elamu ei ole isiku omandis. Maksuhaldur kehtestab eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamiseks täiendavaid tingimusi, mis ei tulene seadusest ega ole kooskõlas seadusandja mõttega; 4) maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla, et kaebaja on eluasemelaene kasutanud elamu ehitamiseks, elamu on ehitatud kaebaja enda eluasemeks ja eluase kuulub kaebaja ja K. L. ühisvarasse seltsingulepingu kohaselt. Lisaks õigusele kasutada kinnisasja ja sinna ehitatavat elamut oma elukohana, kuulub lepingu p 1.8 kohaselt kinnisasja võõrandamisest saadud tulu pooltele võrdsetes osades. Kaebaja ja K. L. tegutsevad VÕS § 580 kohase ühise eesmärgi saavutamise nimel. Lepingu preambuli kohaselt käsitletakse kinnisasja panusena seltsingusse ning seega pärast kinnisasjaga panuse tegemist kuulub kinnisasi VÕS § 589 kohasesse seltsinglaste ühisvarasse. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kaebajal mitte ainult ei ole õigust kinnisasja kasutada enda elukohana, vaid nimetatud kinnisasi kuulub sisuliselt seltsinguvarana kaebaja ja K. L. ühisvarasse. AÕS § 119 sätestab, et tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleval juhul võõrandab K. L. seltsingulepinguga ainuõiguse kinnistule, sest lepingu ja VÕS § 589 kohaselt läheb kinnisasi seltsinglaste ühisomandisse. Seetõttu oleks seltsinguleping tulnud sõlmida notariaalses vormis. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Isegi kui asuda seisukohale, et seltsinguleping on tühine, ei mõjuta see kaebaja õigust käsitleda
mõttes kinnisasja enda omandina tulenevalt MKS § 83 lg-st 3. Selle sätte kohaselt ei võeta maksustamisel arvesse tehingu tühisust, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Pooled ei ole tehingut tühiseks tunnistanud. Ka tühiseks tunnistamine ei 3
mõttes ei ole tegemist kaebaja ja K. L. ühisvaraga, ei mõjuta see
Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98 tunnustanud ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) alusel ehitatud elamule omandiõigust isikul, kes ei olnud kinnisasja omanik. 5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) otsus on põhjendatud. Maksuhaldur on kaebajale teatavaks teinud kõik asjas tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis mõjutasid otsuse tegemist.
Isegi kui kohtu arvates on otsus motiveerimata, ei tuleks seda tühistada (HMS § 58); 2) kaebajal ei ole täidetud
kohaldamiseks tingimus, mille kohaselt soodustust saab kasutada vaid siis, kui eluasemelaen on võetud endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks. Varem sai intresse maha arvata ka laenust, millega soetati eluase oma abikaasale, vanematele ja lastele, kuid alates
§-ga 25. Ka nende näidete põhjal ei soeta kaebaja endale eluaset, sest kinnistu ei kuulu talle ning puudub ka asjaõiguslik hoonestusõiguse leping; 3)
Tallinna Halduskohtu otsuses nr 3-1137/2003 käsitleti juhtumit, kus isik ei olnud elamu omanik, kuid kasutas seda eluasemena, ning kohus leidis, et eluaseme soetamine
Soetamise ja omandamise mõiste samastamisele viitab
lg 1, mis sätestab, et soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Seltsingulepinguga ei toimu kinnistu omandamist, vaid kaebaja saab kasutusõiguse. Omandamine saab toimuda üksnes vastavalt AÕS-s sätestatud tingimustele; 4)
kommentaaride kohaselt hõlmab eluaseme soetamine nii kinnis- kui vallasasja ostmist või ehitamist, aga ka hoonestusõiguse omandamist või elamuühistu osamaksu omandamist. Liisingu puhul läheb omandiõigus lepingu lõppedes rentnikule üle. Elamuühistu osamaksu soetamine ei anna ühistu liikmele küll omandiõigust selle eluaseme suhtes, mida ta kasutab, kuid tegemist on tehinguga, mille resultaat on eluruumi omandamisega võrdväärne – isik omandab tasu eest õiguse eluruumi kasutamisele. Kaebaja on seltsingulepinguga saanud õiguse kasutada elamut oma eluasemena.
§-s 25 on kindlalt määratletud, et intresse 4
mõttes ei saa siia vahele tõmmata võrdusmärki. Näiteks annab
lg 2 ainult abikaasadele võimaluse esitada ühine tuludeklaratsioon, kuid seltsingutele sellist ühist tulumaksustamise võimalust ei ole ette nähtud. Seltsingulepinguga on kaebajal õigus kasutada elamut oma elukohana, kuid see ei piira oluliselt kinnistu omaniku õigusi enda omandit kasutada oma äranägemise järgi. Seltsinguleping reguleerib varalisi suhteid kaebaja ja K. L. vahel, kuid omandiõigust sellega üle ei anta. Kinnistut ei saa pidada seltsinguvaraks, sest kinnistu kuulub K. L. ning seltsingulepinguga antakse kaebajale lihtsalt õigus seal paiknevat elamut kasutada oma elukohana. Isegi kui lugeda kinnistut seltsingu ühisvaraks, ei teki kaebajal omandiõigust kinnistu suhtes, vaid ainult võlaõiguslik hüvitusnõue. VÕS § 607 kohaselt peavad seltsinglase lahkumise korral seltsingust või sealt väljaarvamisel teised seltsinglased lahkunud või väljaarvatud seltsinglasele vastavalt sama seaduse §-s 603 sätestatule tagastama või hüvitama tema panuse osas, mida ta oleks saanud seltsingu likvideerimise korral, kui seltsing oleks tema lahkumise või väljaarvamise ajal lõppenud. Seega jääb seltsing vara omanikuks ka juhul, kui liikmed vahetuvad; 6) maksustamisel lähtutakse küll tehingu majanduslikust sisust, mitte juriidilisest vormist, kuid selline põhimõte antud juhul ei kohaldu.
§-s 25 on nõutud elamu ostmist või ehitamist endale, mis eeldab AÕS järgi asjaõiguslikku notariaalset lepingut. Kaebaja ei omanda eluaset endale vastavalt seaduses sätestatud nõuetele, seega ei saa nimetatud olukorda lugeda kinnistu omandamiseks ja maksusoodustust kohaldada. Viide MKS § 83 lg-le 3 pole asjakohane, sest kaebaja ei ole seltsingulepinguga saanud omandit elamule ning talle pole midagi üle antud, mida ta saaks tagasi anda, vaid ta sai seltsinglepinguga õiguse kasutada elamut oma eluasemena; 7) vabaabielu isikute varalisi suhteid ei muuda, kumbki jääb oma vara suhtes õigustatuks ning kinnisvara kuuluvuse määrab kinnistusraamat. Ainult seltsingulepingu olemasolu ei anna antud juhul kaebajale omandiõigust kinnistu ja sellele ehitatava elamu suhtes.
L. ja M. U. eluasemena. Vaieldakse selle üle, kas vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ja kas
lg 1 võimaldab kaebajal eluasemelaenu intresse oma tulust maha arvata põhjusel, et tegemist on tema eluasemega, mille omanik on tema elukaaslane, kuid millele tal on õigusi ka seltsingulepingust tulenevalt. Erimeelsused on selles, kas
lg 1 tähenduses peab isik olema kinnistu omandanud (käesoleval juhul ostnud), kas seltsingulepinguga saab teha korraldusi kinnisasja omandi küsimustes ja kas sel juhul peaks tehing olema sõlmitud notariaalses vormis; 2) tagastusnõude osalise rahuldamise otsus on piisavalt põhjendatud. Otsust on eelnevalt põhjendatud e-kirjades ning kaebajat on seega asjaoludest teavitatud. Kaalutlusõigus maksuhalduril puudus. Mõiste „soetamine“ sisustamine ei tähenda kaalutlusõiguse teostamist. Maksuhaldur pidanuks otsuses siiski põhjalikumalt selgitama, miks kaebajal puudub õigus 5
Ka ei ole maksuhaldur otsuses piisavalt analüüsinud talle esitatud seltsingulepingu asjassepuutuvust. Kohtumenetluses on vastustaja teinud seda piisava põhjalikkusega. Ka kaebusest nähtub, et kaebaja on saanud aru, mis asjaoludel ja miks otsus tehti. Kaebajale enne otsuse tegemist
Kuna haldusakt vastab vorminõuetele, puudub vajadus HMS §-s 58 sätestatud kehtivuskaitse kohaldamiseks; 3) kohus nõustub vastustajaga, et
Isik, kellel tekib õigus taotleda tasutud eluasemelaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamist, peab olema eluaseme omanik.
lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigi residendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.
Eluaseme kasutusõiguse annab ka näiteks selle üürimine, ja juhul, kui lugeda eluaseme soetamiseks ka selle üürimist, peaks olema üürnikul õigus arvestada maha ka üüri tasumiseks võetud laenult tasutud intresse.
lg-s 1 tehtud soodustuse eesmärgiks on elavdada kinnisvaraturgu ja julgustada isikuid endale eluaset ostma või ehitama, mitte aga üürima. Tulumaksusoodustuse saavad nimelt enda kodusse investeerijad. Selline investeering saab soodustuse osaliseks aga siiski vaid kinnistu omandamise korral. Faktiliselt võib isiku eluase olla kellegi teise omandis, kuid see ei anna talle õigust
Soetamise ja omandamise mõiste samastamisele viitab
lg 1, mis sätestab, et soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks või selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud; 4) pole vaidlust, et kaebaja ehitab elamut endale elamiseks, kuid kaebaja ei omanda seda elamut. K. L. ja kaebaja sõlmisid
Kaebajal ja K. L. on võimalik sõlmida asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks kaebajale ning sel juhul saab ta soodustust edaspidi kasutada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
lg 1 tähendust ning on üksnes nõustunud vastustaja seisukohaga, et eluaseme soetamiseks loetakse eluaseme omandamist. Kohtu käsitlusega soodustuse eesmärgi kohta ei saa kaebaja täielikult nõustuda ja leiab jätkuvalt, et sätte eesmärgiks on võimaldada inimestel parandada oma elamistingimusi. Põhjendamatu on seostada soodustuse saamist kinnisasja omandamise tingimusega. Sellist tingimust ei ole
-s sätestatud. Seadusandja on
-s eristanud soetamise ja omandamise mõistet ning seega kasutanud soetamise mõistet vaadeldava sätte puhul teadlikult. Kohtu põhjendus, et soodustuse AÕS tähenduses omandamisega sidumata jätmise korral laieneks soodustus ka üüri maksmiseks eluasemelaenu võtjatele, ei ole käesolevas asjas asjakohane. Kohus pidas sätte eesmärgiks oma kodusse investeerijatele soodustuse andmist. Antud juhul pole kahtlust, et kaebaja teeb võetud laenu arvel investeeringuid enda kodusse. Lisaks sätestab
Pole vaidlust, et kaebaja kasutab laenu ehitise püstitamiseks. Eluasemelaenu arvelt üüri maksmise puhul ei ole tegemist investeeringuga enda elukohta. VÕS § 271 kohaselt on üür tasu asja kasutamise eest, mida üürnik maksab üürileandjale. Seega on tegemist kulu, mitte investeeringuga; 3) ebaõige on seisukoht, nagu viitaks
Seisukoha kujundamisel pole lähtutud
Soetamismaksumuse mõiste omab tähendust
lg-te 2 ja 3 alusel toimuval maksustamisel ning § 37 lg-te 1, 3 ja 4 alusel kasu või kahju arvutamisel. Võõrandada on võimalik üksnes omandatud asju ning seetõttu ongi
lg-s 1 kasutatud väljendit „kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks“.
Kaebaja tõi kaebuses mitmeid näiteid seadusandja poolt nende mõistete teadliku eristamise kohta.
kommenteeritud väljaandes on leitud, et soetamise all peetakse silmas kõiki mõeldavaid tehinguid, millega maksumaksja saab vara oma valdusesse. AÕS § 32 sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. Valdajaks on AÕS § 33 lg 1 kohaselt isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Kohus on tuvastanud, et kinnisasi on kaebaja ja K. L. tegeliku võimu all. Seega on kaebaja poolt kinnisasi
tähenduses soetatud; 4) vaidluse peamiseks küsimuseks on, kas
§-s 25 sätestatud soodustuse saamise üheks tingimuseks on see, et soodustuse saaja peab olema kinnistu omanik AÕS tähenduses. 8
L. ja kaebaja mitte üksnes omavahelisi suhteid, vaid ka seltsingu suhtlemist kolmandate isikutega. VÕS § 593 sätestab, et kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate isikutega. VÕS § 595 kohaselt eeldatakse, et seltsingu poolt kolmanda isiku ees võetud kohustuste eest vastutavad seltsinglased solidaarselt. Seega pole seltsingu mõte reguleerida üksnes seltsinglaste omavahelisi suhteid, vaid ka seltsingu ja kolmandate isikute vahelisi suhteid. Sellise eesmärgiga on sõlmitud ka vaadeldav leping. Lisaks lepingu preambulis toodule reguleerivad ka lepingu p-d 1.4, 3.1, 3.5 ja 4.2 seltsingu ja kolmandate isikute vahelisi suhteid; 5) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et isegi kui lugeda kinnistut seltsingu ühisvaraks, siis ei teki kaebajal omandiõigust antud kinnistu suhtes, vaid ainult võlaõiguslik hüvitisnõue, samuti et K. L. käsutusõigus ei ole millegagi piiratud. Kui kohus leiab, et kinnisasja näol on ka tsiviilõiguslikult tegemist seltsingu varaga (mis tähendab, et tegemist on seltsinglaste ühisvaraga), siis ei saa väita, et kaebaja ei ole kinnisasja seltsingulepinguga omandanud. Samas pole kaebaja hinnangul oluline, kas kaebaja sai seltsingulepinguga kinnisasja omanikuks asjaõiguse mõttes. Maksustamisel kehtib majandusliku tõlgendamise põhimõte ning maksustamisel lähtutakse sisust, mitte vormist. Kohus on otsuses korduvalt rõhutanud vaidluse puudumist selles, et kaebaja kasutab kinnisasja ja seal asuvat elamut enda elukohana. Seltsingulepingu p 1.6 kohaselt on K. L. kohustatud võimaldama kaebajal kasutada ja vallata kinnisasja ehitusprotsessi käigus ning ka pärast ehitusprotsessi lõppemist ja elukoha valmimist kui poolte ühisvara. Lepingu p 3.2 kohaselt on K. L. kohustatud leppima kinnisasja koormamisega hüpoteegiga kolmandate isikute kasuks. Lepingu p 3.3 kohaselt on K. L. kohustus mitte piirata lepingu p-st 1.6 kaebajale tulenevat õigust kasutada kinnisasja omanikuna lepingu p-de 1.1 ja 1.5 eesmärgil ja kooskõlas lepingu p-ga 1.7. Eelnevast nähtub, et isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja ei ole juriidiliselt saanud seltsingulepinguga kinnisasja omanikuks, on lähtuvalt lepingust ja majandusliku tõlgendamise põhimõttest kaebajal võimalik kasutada ja vallata kinnisasja kui selle omanik. Lepinguga on kaitstud kaebaja õigused ka juhuks, kui K. L. peaks lepingut rikkuma ja ei võimalda kaebajal kinnisasja enam kasutada. Lepingu p 4.1 kohaselt on lepingu p 1.6 rikkumise korral kaebajal õigus nõuda viivitamatult lepingu rikkumise lõpetamist. Kui K. L. ei lõpeta lepingu p 1.6 rikkumist 10 päeva jooksul, on kaebajal õigus leping erakorraliselt üles öelda. Lepingu p 4.2 näeb ette, et pärast lepingu erakorralist ülesütlemist peavad pooled esmalt täitma ühise vara arvelt, mille hulka kuulub ka kinnisasi, kõik võetud kohustused, eelkõige lepingu p-s 1.5 nimetatud eesmärgi täitmiseks võetud kohustused, pärast mida jagatakse järelejäänud vara poolte vahel võrdsetes osades. Lisaks kaitseb lepingu p 4.6 kaebajat ka olukorras, kus K. L. soovib kinnisasja võõrandada ilma kaebaja nõusolekuta ja teeb seda turuhinnast odavamalt. Sellises olukorras näeb lepingu p 4.6 ette, et kinnisasja võõrandamisel alla turuhinna kohustub K. L. hüvitama kaebajale 50% turuhinna ja müügihinna vahest. Seisukoht, et K. L. käsutusõigus ei ole millegagi piiratud, ei ole õige. Näiteks lepingu p 3.3 kohaselt ei või K. L. piirata kaebaja õigust kinnisasja kasutada ja vallata. Lisaks peavad kaebaja ja K. L. lepingu p 3.4 kohaselt kõik otsused, mille tulemusena tekivad õigused või kohustused suuremas summas kui 25 000 krooni, tegema konsensuslikult. Isegi kui asuda seisukohale, et reaalselt ei saa kaebaja takistada K. L. näiteks kinnisasja võõrandada, tuleb märkida, et tsiviilõiguslikes suhetes ei ole pooled kunagi kaitstud lepingurikkumiste eest. Kui K. L. käsutaks kinnisasja lepingu eesmärkide vastaselt, rikuks ta sellega lepingut. Poolte kaitseks on lepingutes ja VÕSs ette nähtud õiguskaitsevahendid. Antud juhul on kaebajal kinnistu võõrandamise korral õigus nõuda 50% müügisummast; 9
Ka maksumenetluses on kaebajale e-kirjades põhjalikult selgitatud, miks ta ei saa maksusoodustust kasutada. Otsuses on põhjendatud, mis on selle tegemise õiguslikuks ja faktiliseks aluseks. Et maksuhaldur ei ole täiendavalt otsuses selgitanud, miks ei ole kaebaja teistsugune tõlgendus asjakohane, ei muuda otsust õigusvastaseks ega ebapiisavalt motiveerituks. On õige, et J. Limareval ei oleks olnud õigust vaidlustatud otsust allkirjastada. Antud juhul oli ta otsuse koostajaks ja allkirjastajaks oli H. Tarik. Maksukohustuslane esitas tõendeid ning seisukohti e-kirja teel ning maksuhaldur andis e-kirja teel ka põhjendusi ning selgitusi. M. Rooviku kirjas on kaebajale teada antud, et seisukohta
ja seltsingulepingu suhtes küsiti nii MTA maksude osakonna kui ka juriidilise osakonna spetsialistidelt. Seega on tegemist MTA ametliku seisukohaga, mille J. Limareva edastas veelkord lisaks M. Rooviku kirjale; 2) vastustaja nõustub, et tegemist on K. L. ja kaebaja eluasemega, kuid
lg 1 kohaldamise eelduseks peab laenu saaja olema samas ka eluaseme omanik, mitte lihtsalt valdaja. Erinevalt kaebaja väidetust on kohus põhjalikult analüüsinud
Kohus analüüsis, kas intresside mahaarvamiseks on oluline ainult eluaseme kasutamise fakt või ka eluaseme asjaõiguslik omandamine, samuti seltsingulepinguga seotud asjaolusid; 10
lg-s 1 tähendab eelkõige elamu või korteri omandamist, viidates
Vastustaja arvates viitab säte sellele, et soetamise all mõistetakse
-s siiski ainult omandamist. Kaebaja viidatud L. Lehise kommentaar, et „soetamise all peetakse silmas kõiki mõeldavaid tehinguid, millega maksumaksja saab vara oma valdusesse“, ei ole asjakohane kinnisasjade soetamise puhul. Kinnisasjade soetamine ehk omandamine saab toimuda vaid seaduses sätestatud vormi järgi (AÕS § 641, § 119 lg 1, § 120); 5) kohus ei ole vääralt tõlgendanud VÕS 7. osa ja
Vastustaja lisab, et VÕS § 607 lg 1 järgi seltsinglase lahkumise korral seltsingust või sealt väljaarvamisel peavad teised seltsinglased lahkunud või väljaarvatud seltsinglasele vastavalt VÕS §-s 603 sätestatule tagastama või hüvitama tema panuse osas, mida ta oleks saanud seltsingu likvideerimise korral, kui seltsing oleks tema lahkumise või väljaarvamise ajal lõppenud. Seega läheb vara seltsingule kui iseseisvale õigussubjektile ning seltsinguliikmed ei saa endale vara omandit. Seltsing on vara omanik ning liikmetel on ainult võlaõiguslik nõue. Seepärast ei saagi õiguslikult abieluvara ning seltsingu ühisvara vahele tõmmata võrdusmärki. Õige on ka kohtu seisukoht, et seltsingulepinguga korrastatakse seltsinguliikmete omavahelisi suhteid. Seltsingulepinguga küll võidakse määrata, kes liikmetest esindab seltsingut, kelle nõusolek peab olema tehingute tegemiseks jne, kuid antud kokkulepped ei ole teada ning siduvad väljapoole seltsingut. Näiteks võib K. L. kinnistu maha müüa ning ostja ei peagi teadma, et kinnistu müümisel on vaja ka kaebaja nõusolekut. Kui kinnistu oleks abielu korral ühisvara, siis ei oleks võimalik kinnistu omandit üle anda ilma teise abikaasa nõusolekuta. Kinnisasja omandi saamiseks on kindlad vorminõuded. Seaduses ei ole ette nähtud võimalust saada kinnistule omand seltsingulepingu alusel. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et antud juhul tuleb lähtuda majanduslikust sisust, mitte vormist. Vaidlust ei ole tõepoolest selle üle, et kaebaja kasutab kinnisasja ja seal asuvat elamut, kuid
lg 1 rakendamisel ei oma see asjaolu tähtsust; 6) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole K. L. käsutusõigus millegagi piiratud. Seltsingulepingu järgi peab K. L. küll võimaldama kaebajal kasutada ja vallata kinnistut, kuid käsutusõigus on siiski täies ulatuses K. L. kui kinnistu omanikul. Võlaõiguslikult on kaebajal lepingu rikkumise korral õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid see pole siiski argument, et kaebajat saaks pidada kinnistu omanikuks. Kinnisasjade omandit tõendab kinnistusraamatu kanne. Kinnistusraamatu registri andmetel ei ole kaebaja kinnistu omanik. Kinnistu ei ole K. L. ja kaebaja ühisvara, sest nad ei ole abielus. Seadusega ei ole ette nähtud võimalust saada seltsingulepinguga ühisomandit kinnistule; 7) halduskohus leidis õigesti, et kaebaja viited MKS § 83 lg-le 3 on asjakohatud.
Asjakohane pole ka kaebaja näide seoses abieluvaraga. VÕS § 589 lg-st 1, § 607 lg-st 1 ja §-st 603 tuleneb, et vara läheb seltsingule kui iseseisvale õigussubjektile, seltsinguliikmed ei saa endale omandit. Seltsing on vara omanik ning liikmetel on üksnes võlaõiguslik nõue. Seadus ei näe ette, et 11
§-st 25 tuleneva soodustuse piiramist õigustanud asjaoluga, et maksukohustuslane oleks võinud käituda teisiti. Ka ei ole kohus õigustanud maksuhalduri tõlgendust, vaid on soovitanud sõlmida asjaõigusliku lepingu kinnistu omandi üleandmiseks, sest nii maksuhalduri kui ka kohtu hinnangul eeldab
lg 1 kohaldamine seda, et kinnistu asjaõiguslik omanik ning eluasemelaenu võtja oleks üks ja sama isik.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsuse väidetav vähene motiveeritus ei ole otsuse tühistamise aluseks. Haldusakti põhjendustes on märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses ja kohtumenetluses on maksuhaldur oma seisukohti, sealhulgas seoses kaebaja esitatud seltsingulepinguga, selgitanud põhjalikumalt. Kaebaja väide selguse puudumisest, kas ekirjades, mida ei saatnud otsuse allkirjastamiseks pädevad ametnikud, sisaldunud põhjendusi saab lugeda maksuhalduri ametlikuks seisukohaks, on otsitud. Vanemspetsialist M. Rooviku
Eeskätt vaieldakse selle üle, kuidas mõista „endale eluasemeks elamu või korteri soetamist“. Halduskohus ja maksuhaldur on seisukohal, et eluasemelaenu võtnud kaebajal tekiks õigus eluasemelaenu intressi tulust maha arvamiseks vaid juhul, kui ta oleks ehitatava elamu omanik. Kaebaja on aga jätkuvalt seisukohal, et elamu ei pea kuuluma kaebajale. Oluline on üksnes see, et kaebaja kasutab elamut enda eluasemena, ning pole 12
lg 1: „Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigi residendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid“. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas: „Soetamiseks loetakse ka ehitise püstitamist, laiendamist ja rekonstrueerimist ehitusseaduse tähenduses, samuti ehitise tehnosüsteemide asendamist ja muutmist ning ehitise ruumijaotuse muutmist ja ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustöid ehitusloa või ehitusprojekti alusel“.
lg 3 sätestas: „Maksustatavast tulust võib üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid“. Sama paragrahvi lg 4 puudutab last üksi kasvatava vanema õigust arvata intressid maha järgnevate maksustamisperioodide tulust. 15. Ringkonnakohus märgib, et
§-ga 25 samasisuline säte sisaldus varem kehtinud tulumaksuseaduse § 12 lg-s
-s kasutatakse nii soetamise kui omandamise mõisteid ning need ei pruugi olla samatähenduslikud. Samas, käesoleva vaidluse asjaolusid silmas pidades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et elamu ehitamiseks võetud eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse saamiseks peaks kaebuse esitaja olema elamu omanik. 17. Ehkki
§-s 25 kasutatakse soetamise mõistet, peetakse lõpptulemusena silmas siiski laenu kasutamist omandamiseks. Sama paragrahv lubab intressid maha arvata juhul, kui eluase soetatakse liisingu korras, mille puhul läheb omandiõigus üle lepingu lõppedes. Elamu või korteri soetamisena saab vaadelda ka laenu kasutamist elamuühistu osamaksu tasumiseks. Sel juhul ei teki elamuühistu liikmel küll omandiõigust korterile, vaid õigus korteri kasutamisele osamaksu alusel. Samas, kuna elamuühistu osamaksu võõrandamist loetakse
-s (§ 15 lg 5 p 7) samaväärseks kinnisasja või ehitise võõrandamisega, siis loetakse ka elamuühistu osamaksu omandamist samaväärseks teiste eluaseme vormide omandamisega ning maksumaksjal on õigus arvata oma tulust maha elamuühistu osamaksu omandamiseks võetud laenu intressid. Eelkõige tähendab eluaseme soetamine
§-s 25 silmas „kõiki mõeldavaid tehinguid, millega maksumaksja saab vara enda valdusse“, nagu seda leiab kaebaja, millest ta omakorda viitega AÕS §-le 32 ja § 33 lg-le 1 järeldab, et maksusoodustuse saamiseks on vajalik üksnes maksumaksja tegelik võim asja üle, mille ta on saanud kokkuleppe alusel eluaseme omanikuga. Kaebaja poolt osutatud
kommenteeritud väljaandes (lk 682) on
paragrahvi 38 „Soetamismaksumus“ kommenteerides tõepoolest märgitud, et soetamise all peetakse silmas kõiki mõeldavaid tehinguid, millega maksumaksja saab vara oma valdusse. Samas kommentaaris tulumaksuseaduse rakendamist silmas pidades näidetena toodud soetamise viisid ja selgitused aga ei toeta kuidagi kaebaja seisukohta, et endale eluaseme soetamisena
Eluaseme soetamiseks võetud laenu ja kasutusõiguse saamise vahel peab olema vahetu seos, nii nagu see on elamuühistu osamaksu puhul, mis omandatakse laenu arvel. Kaebaja laenu ja elamu kasutusõiguse vahel selline vahetu seos puudub. 18. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et
eesmärgiks võib olla ka maksusoodustuse tegemisega võimaldada inimestel parandada oma elamistingimusi, kuid sätte sõnastusest ei tulene, et elamistingimuste parandamine võiks toimuda mistahes viisil, sealhulgas eluaseme omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel kasutusõiguse saamisega, millega käesoleval juhul sisuliselt tegemist on. Intresside mahaarvamise oluliseks tingimuseks on tõepoolest see, et elamut või korterit kasutatakse enda eluasemena. Samas pole elamu või korteri eluasemena kasutamine soodustuse saamise ainus tingimus. Soodustuse saamiseks tuleb laenu kasutada endale eluaseme soetamiseks. Käesoleval juhul kasutab kaebaja eluasemelaenu oma elukaaslasele elamu soetamiseks, sest kinnistu, seega ka ehitatava elamu omanik on kinnistusraamatu kande kohaselt K. L..
lg 1 ei võimalda intresse oma tulust maha arvata, kui laenu kasutatakse eluaseme soetamiseks teisele isikule. Et teisele isikule eluaseme soetamiseks võetud laenu intressi tulust maha arvamine pole seadusandja tahtega kooskõlas, näitab ilmekalt asjaolu, et alates
§-s 25 peetakse silmas omanikke AÕS tähenduses, et seltsinguleping ei oma kinnistu omandiõiguse suhtes mingeid asjaõiguslikke tagajärgi ega tekita kaebajale omandiõigust K. L.i poolt soetatud kinnisasjale. Halduskohus on kinnisasjale omandi tekkimise võimalusi selgitanud piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub ka kohtu seisukohaga, et seltsinguvara ei saa
mõttes võrdsustada abikaasade ühisvaraga. Ringkonnakohus lisab, et erinevalt seltsinglastest on abikaasadele antud ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimalus (
lg 2) ning seetõttu pole kaebaja poolt paralleeli tõmbamine seltsinglaste ja abikaasade vahel kohane. Samuti on kõnealune maksusoodustus ette nähtud füüsilistele isikutele, mitte seltsingutele. 20. Kohtu selgitused, et kaebaja ja K. L. saanuks käituda teisiti (mitte võtta laenu ühele ja osta kinnistu teisele) ning et neil on võimalik sõlmida asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks kaebajale ja sel juhul saab kaebaja soodustust edaspidi kasutada, ei ole vaadeldavad maksumaksja seadusest tulenevate õiguste piiramise õigustamisena, vaid vastusena kaebaja väitele, et ta ei saa kogu pikaajalise laenuperioodi vältel intresse tulust maha arvata. Kohus on juhtinud kaebaja tähelepanu võimalusele kooskõlas
§-ga 25 edaspidi maksusoodustust kasutada. 21. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kaebaja enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.