← Eesti

3-09-1118/46

Obsah (7)§ 84§ 112§ 118§ 135§ 86§ 59§ 85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-111

) § 84 p 1, § 85 lg 1 p 1 ja § 86 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldaja Tea Poska-Rinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja kohaselt avastati pistelise kontrolli käigus 25.10.2008, et T. Poska-Rinne võttis 10.10.2008 kl 21:17:34 vastu hädaabikõne, milles 1,5-aastase lapse ema pöördus Häirekeskuse poole, kuna lapsel oli kõrge palavik ja tõmblused. T. Poska-Rinne diskuteeris lapse emaga võimalike esmaabivõtete rakendamise üle ning soovitas abivajajal juhiste saamiseks helistada perearsti nõuandetelefonile

  1. Kõnesalvestusest selgus, et T. PoskaRinne ei kasutanud kutsetöötluse käigus abivajaja seisundi väljaselgitamiseks meditsiiniteadete menetlemiseks ettenähtud küsimustikke ega lähtunud küsimustikes väljatoodud reeglitest ja tüüpjuhtumitest „Krambid“ ja „Palavik“. Mõlema tüüpjuhtumi korrektse läbiviimise korral oleks ta saanud tulemuseks kiirabi väljakutse. Sellega rikkus ta ametijuhendis toodud teenistuskohustusi. T. Poska-Rinne tunnistas seletuskirjas oma eksimust, kuid ei põhjendanud oma käitumist.
  2. Häirekeskuse direktor määras 24.11.2008 käskkirjaga nr 3.1-2/220 Pp

§ 84p 1, § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg-te 1 ja 2 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldaja T. Poska

Rinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt võttis T. Poska-Rinne 25.10.2008 kl 20:21:51 vastu hädaabikõne, milles meeskodanik teatas, et korteris on põlema läinud vana televiisor, korter on suitsu täis ja põleb. Kuna tegemist oli tulekahjuga, tulnuks päästeseaduse kohaselt saata päästemeeskond päästetöid tegema. T. Poska-Rinne ei andnud päästemeeskonnale väljasõidukorraldust, vaid soovitas meeskodanikul televiisor elektrikontaktist välja tõmmata ja tekiga kustutada. Õnnetusteadete kohta tuleb esmane informatsioon (sündmuse liik, koht ja ulatus) vastu võtta 1 minuti jooksul ja edastada koheselt päästeteenistusele. Kogu 2 minuti ja 57 sekundi pikkuse kõne jooksul ei võtnud T. Poska-Rinne tulekahjuteadet vastu, ei esitanud esmase informatsiooni väljaselgitamiseks ja väljakutseastme määramiseks vajalikke küsimusi ega saatnud päästemeeskonda sündmuskohale. Kuna T. Poska-Rinne ei hinnanud adekvaatselt riski, mis kaasneb tulekahjuga, siis sattus inimeste elu, tervis ja vara otsesesse ohtu. T. Poska-Rinne andis oma seletuskirja kohaselt tulekahju kustutamiseks esmaseid juhiseid ning proovis pärast kõne katkemist korduvalt abivajajale tagasi helistada. Saades 3 minuti pärast abivajajaga uuesti ühenduse, selgus, et päästeteenistuse abi enam ei vajata. T. Poska-Rinne rikkus eeltooduga ametijuhendis toodud teenistuskohustusi. 3. Häirekeskuse direktor vabastas 25.11.2008 käskkirjaga nr HK 3.1-1/135 Häirekeskuse põhimääruse § 8 p 4,

§ 112

, § 118 lg-te 1, 2 ja 3 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldaja T. Poska-Rinne teenistusest 25.11.2008 seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega. 4. T. Poska-Rinne esitas 22.05.2009 Tartu Halduskohtule (saadeti lahendamiseks Tallinna Halduskohtule) kaebuse Häirekeskuse direktori 21.11.2008 käskkirja nr 3.1-2/219 Pp, 24.11.2008 käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25.11.2008 käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamiseks. 1) Tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huviks on saada rehabiliteeritud, mis võimaldab tööturul leida uut töökohta, omamata negatiivset tausta seoses teenistusest vabastamisega distsiplinaarsüüteo tõttu. Kaebaja on püüdnud leida tööd ja osalenud mitmel konkursil, kuid teenistusest vabastamine on kaasa toonud töölevõtmisest keeldumised. Samuti on põhjendatud huviks esitada tulevikus kahjuhüvitamise nõue. Kaebaja ei esitanud tühistamiskaebust, kuna ei soovinud teenistusse ennistamist, kuid ei osanud ka arvata, et uue töö otsimine nii keeruline on. 2

(11)3-09-1118 2) 10.10.2008 toimunud hädaabikõne ajal püüdis kaebaja koheselt helistada telefoninumbril 1220, kus perearst annab ööpäevaringselt asjatundlikku konsultatsiooni. Number oli kinni, seetõttu soovitas kaebaja lapse emal ise sellele numbrile helistada. Kuna abivajaja tagasi ei helistanud, luges kaebaja probleemi lahendatuks. Antud juhtum lahenes abivajaja seisukohalt komplikatsioonideta. Ka 25.10.2008 toimunud sündmus lahenes ilma päästeteenistuse sekkumiseta õnnelikult, sellele vaatamata hinnati kaebaja teenistuskohustuste täitmine mittenõuetekohaseks ning karistati distsiplinaarkorras. Kaebaja teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest oli ebaseaduslik. Häirekeskuse päästekorraldaja ametijuhend jätab päästekorraldajale väljakutsete menetlemisel küllaltki suure iseseisva otsustamise õiguse. Kaebaja käitumine oli kooskõlas Häirekeskuse päästekorraldaja ametijuhendi p-dega 4.4, 4.5, 4.10 ja 4.11. 3) Vastustaja sai mõlemast väidetavast süüteost teada 20.11.2008, kuid selle asemel, et vormistada nende kohta ühine käskkiri, vormistas vastustaja kolme päevase vahega kaks eraldi käskkirja, tekitades sellega

§ 118

lg-s 2 ettenähtud koosseisu – teenistuskohustuste rikkumine isiku poolt, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Selline korduva rikkumise kunstlik sanktsioneerimine ei ole kooskõlas distsiplinaarkaristuse jõustumist ja edasikaebamise õigust sätestava tähtajaga. Samuti näitab see vastustaja soovi leida mõjuv põhjus kaebaja teenistusest vabastamiseks. Kuna kaebaja suhtes kaebusi ega pretensioone ei olnud ja ta ei olnud tekitanud kellelegi kahju, püüti leida varasemate hädaabikõnede salvestustest ebaprofessionaalse tegevuse ilminguid. Tänaseni ei ole teada, kas tegemist oli tegelike hädaabikõnede või lavastustega. 4) Samuti ei ole teenistusest vabastamine kooskõlas proportsionaalsuse printsiibiga. Teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena on õiguspärane üksnes tõsiste töökohustuste rikkumise korral. Vaidlusaluste hädaabikõnede menetlemisel võis esineda kõrvalekaldeid kehtestatud korrast ja juhenditest, mis on aga vaadeldavad formaalsete rikkumistena. Tulenevalt Riigikohtu 27.05.2002 otsusest nr 3-2-1-48-02 ei saa töökohustuste täitmata jätmine või mittevastav täitmine iseenesest olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja süü sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. 5. Häirekeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal olema põhjendatud huvi. Haldusaktide õigusvastaseks tunnistamine peab võimaldama kaitsta kaebaja õigusi. Kaebaja rikutavaks õiguseks ei saa olla kahju hüvitamise nõudeõigus. 2) Kaebaja ei ole tõendanud, et tööandjad on keeldunud teda tööle võtmast määratud distsiplinaarkaristuste tõttu. Vastustajalt ei ole ükski tööandja kaebaja kohta informatsiooni küsinud. Teenistussuhte lõpetamise alust tööraamatusse ei märgitud, seega ei saanud võimalikud uued tööandjad määratud distsiplinaarkaristustest teadlikud olla. Vastustaja ei saa vastutada selle eest, et kaebaja ei leia uut tööd tänases raskes tööturu situatsioonis. Ka tuvastamiskaebuse rahuldamisel jäävad vaidlusalused käskkirjad kehtima ning omavad endiselt samasugust väidetavat negatiivset mõju uue töö otsimisel. 3) Kaebaja eksis 10.10.2008 meditsiinialase õnnetusteate menetlemisel ja 25.10.2008 päästealase õnnetusteate menetlemisel. Tegemist on kahel erineval kuupäeval toimepandud erineva süüteoga. Vastustaja oli töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 kohaselt kohustatud enne otsuse tegemist välja selgitama kõik olulised asjaolud ning kaaluma neid vajalikul määral. Vastustajal ei olnud võimalik hinnata kahte erineval kuupäeval toimepandud süütegu kogumis. 3

(11)3-09-1118 4) Päästekorraldaja tegevuse eesmärgiks on aidata kaasa Eesti Vabariigi territooriumil viibivate inimeste turvalisuse tagamisele, abistada neid päästevaldkonna ja meditsiinialastes küsimustes võimalikul parimal viisil, võttes vastu ning töödeldes ja dokumenteerides õnnetusteateid, saates sündmuskohale päästemeeskonnad ja/või kiirabibrigaadid. Päästekorraldaja töös on oluline hinnata igat õnnetusteadet kehtestatud reeglite järgi, mitte oma praktiliste kogemuste põhjal. Iga õnnetusteade on eelmisest erinev, mistõttu ei saa otsuseid vastu võttes tugineda sarnaste õnnetusteadete menetlemisel vastu võetud otsustele. Pikaajaline praktiline kogemus kindlasti kiirendab õnnetusteadete menetlemist, kuid ei saa olla põhjenduseks kehtestatud regulatsioonide järgimata jätmisele. Iga päästekorraldaja poolt vastu võetud otsus mõjutab abi andmise kiirust, mistõttu tuleb päästekorraldaja töös äärmise tähelepanelikkusega järgida tööks kohustuslikke õigusakte ja juhendeid. Meditsiinialaste väljakutsete töötlemiseks ettenähtud küsimustikud aitavad päästekorraldajal lähtuda patsiendi seisundi hindamisel objektiivsetest asjaoludest, minimeerivad meelevaldsete otsuste mõju ja tagavad riskide õigeaegse hindamise ehk patsiendi seisundile õige prioriteedi määramise. Tulenevalt oma rollist ühiskonnas peavad päästekorraldajad tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Häirekeskus ei saa rikkumise hindamisel lähtuda sellest, kas tekkis reaalne kahju inimese elule, tervisele või varale, vaid sellest, kas teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega tekkis oht ehk olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et võib tekkida kahju põhiseaduslikult kaitstavatele väärtustele. 5) Kaebaja rikkus 10.10.2008 saabunud õnnetusteadet menetledes ametijuhendi p-des 4.3 ja 4.5 toodud nõuet töödelda väljakutset vastavalt juhenditele ning kasutada meditsiiniteadete menetlemise küsimustikke, mis on kohustuslik juhend abivajaja seisundi ja kiirabile väljasõidukorralduse andmise kiiruse väljaselgitamisel. Tegemist ei olnud teenistuskohustuste formaalse rikkumisega, vaid tõsise eksimusega, mille tagajärjel oleks abivajaja elu võinud ohtu sattuda. Kaebaja ei põhjenda oma seletuskirjas, miks ta ei kasutanud meditsiiniteadete menetlemiseks ja väljakutse prioriteedi määramiseks meditsiiniteadete menetlemise küsimustikke. Arvestades distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitatud asjaolusid, teenistuskohustuste rikkumise võimalikke tagajärgi, kaebaja suhtumist eksimusse ning eelnevat käitumist, oli kaebajale määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne toimepandud süüteoga. 6) 25.10.2008 saabunud õnnetusteadet menetledes rikkus kaebaja mitmeid õigusaktides ja ametijuhendis toodud nõudeid, mis reguleerivad tulekahjuteadete menetlemist. Ta jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata ega hinnanud adekvaatselt riski, mis kaasneb tulekahjuga (vara hävimine, inimeste tervise kahjustused jne). Tegemist ei olnud teenistuskohustuste formaalse rikkumisega, vaid tõsise eksimusega, mille tagajärjel sattus abivajaja vara ohtu ning ohtu oleks võinud sattuda ka abivajaja elu. Tulekahju arengu puhul on esimesed 3-5 minutit kõige kriitilisemad, sest just selle aja jooksul on kõige suuremad võimalused kahju levik peatada ja päästa inimelusid. Kui see aeg on ületatud, levib tuli üha kiirenevas tempos ning ulatuslikud kahjud on vältimatud. Tulekahjuteadete puhul on olulise tähtsusega esmase informatsiooni 1 minuti jooksul vastuvõtmine ja kohene päästemeeskonnale edastamine. Arvestades distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitatud asjaolusid, teenistuskohustuste rikkumise võimalikke tagajärgi ning eelnevat käitumist, sh teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine 10.10.2008 vastu võetud meditsiiniteate menetlemisel, oli kaebajale määratud distsiplinaarkaristus õiguspärane. Teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega on kaebaja korduvalt seadnud otsesesse ohtu inimeste põhiseadusega kaitstavad väärtused. Vastustaja ei saa teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt täitvate teenistujate teenistuses hoidmisega seada ohtu Eesti Vabariigi territooriumil viibivate inimeste elu, tervist ja vara. 7)

§ 118

lg 2 kohaselt on distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine õiguspärane ka siis, kui teise teo eest karistuse määramise ajaks on olemas kehtiv distsiplinaarkaristus. Oluline ei ole, kas eelmine karistus oli määratud ajaks, kui isik pani toime talle süüks arvatud teise teo 4

(11)3-09-1118 (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-9-09). Kehtiv karistus peab olemas olema teenistusest vabastamise hetkeks. 21.11.2008 käskkirjaga määratud karistus muutus kehtivaks 24.11.2008, seega teise karistuse määramise ajaks oli kaebajal kehtiv karistus olemas. 6. Tallinna Halduskohus jättis 31.12.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja ei ole vaidlustanud käskkirju eelnevalt tühistamiskaebusega ega osanud selgitada, mis põhjusel jättis ta kasutamata enda õiguste kaitseks kõige efektiivsema abinõu. Põhjendamatu on selgitus, et ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist. Isikul on õigus valida, kas taotleda enda teenistusse ennistamist või sellest loobuda, kuid mõlemal juhul on võimalik saada rahalist hüvitist kas teenistusest sunnitult puudutud aja eest teenistusse ennistamisel või ennistamisest loobumisel 6 kuu ametipalga ulatuses, mõlemad rahalised nõuded on lõivuvabad. Kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse eesmärgiks on õiguste rehabiliteerimine ja tulevikus kahjuhüvituse nõude esitamine. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud tema subjektiivset õigust töötada Häirekeskuses, kaebaja kaotas õiguse tööle, sotsiaalsetele garantiidele, sissetulekule, tulevikuväljavaadetele, ametlikule puhkusele, samuti ei ole ta tänaseni leidnud uut töökohta. Kohus ei nõustu kaebaja väitega subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. Kaebaja vabastati teenistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ning ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist, mistõttu ei taotlenud ta kohtult ka teenistusest vabastamise tühistamist. Samuti on tõendamata väide, et kaebaja ei leia tööd distsiplinaarkaristuste tõttu. Vastustaja kinnitusel jäid distsiplinaarkaristused tööraamatusse sissekandmata. Kaebaja teenistusest vabastamine võis asetada kaebaja raskesse olukorda, kuna ta kaotas töökoha ja sissetulekuallika, kuid oma õiguste taastamiseks pidi kaebaja valima kõige efektiivsema abinõu, mida ta aga ei teinud. Sellises olukorras oleks olnud mõistlik esitada tühistamiskaebus, mitte tuvastamiskaebus, millel ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi. Vaatamata õigusvastasuse tuvastamisele jäävad haldusaktid õiguslikult kehtima ning nende õigusvastaseks tunnistamine ei muuda ega lõpeta õigussuhteid. Peale selle on isik kohustatud astuma samme võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks, käesoleval juhul ei nähtu, mida on kaebaja selleks ette võtnud. Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab isikul põhjendatud huvi olemasolu. Kahjunõude esitamine tulevikus on küll kohtupraktikas aktsepteeritav põhjendatud huvina, kuid selleks peab ka olema faktiline ja õiguslik alus. Käesolevas asjas ei saa kohus hinnata tulevikus esitatava kahjunõude perspektiivi, kuid kahjuna ei saa käsitleda realiseerimata nõudeid, mis tulenevad

§-st

  1. 2) Kaebaja vabastamise aluseks olev motiiv ei ole kunstlikult tekitatud. Kaebaja tutvus mõlema distsiplinaarkaristuse käskkirjaga samal päeval, so 24.11.
  2. Vastustaja selgitas, et kaebajale ei olnud võimalik kohe 21.11.2008 käskkirja kätte anda, kuna ta töötas vahetustega, ning see anti talle kätte esimesel võimalusel, so 24.11.2008 hommikul, teenistusest vabastamise käskkiri aga anti talle kätte sama päeva pärastlõunal. Sellest võib järeldada, et kaebaja oli teadlik temale määratud noomitusest enne teenistusest vabastamise käskkirjaga tutvustamist. 25.11.2008 käskkirja teenistusest vabastamise kohta sai kaebaja kätte samal päeval, so 25.11.
  3. Kaebaja teenistusest vabastamise hetkel oli tal kehtiv distsiplinaarkaristus olemas, millest ta oli ka teadlik.

§ 118

lg 2 võimaldab isiku teenistusest vabastada teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, kui isikul on kehtiv distsiplinaarkaristus. Vastustaja on järginud kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel distsiplinaarmenetlusnorme. Kaevatavad käskkirjad on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud ning kooskõlas seadusega. Nende õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. T. Poska-Rinne palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 5

(11)3-09-1118 1) Halduskohus on jätnud otsuses täielikult analüüsimata 21.11.2008 käskkirja õigusvastasuse. Kohus on kirjeldanud käskkirja aluseks olevaid asjaolusid, kuid pole võtnud seisukohta, kas kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo ja kas kohaldatud karistus oli kooskõlas süüteo raskusega. Kohus pole märkinud otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid ega nendest tehtud järeldusi, tõendeid, mis annavad alust väita, et nimetatud käskkiri oli faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud ja kooskõlas seadusega. 2) Kohus on teinud järeldusi asjaolude kohta, mille kontrollimiseks ja tuvastamiseks puudusid tõendid. Kohus leidis, et kaebaja teenistusest vabastamise hetkel oli tal olemas kehtiv distsiplinaarkaristus, millest ta oli ka teadlik. Kohus tugines selles osas vastustaja selgitustele. Tegelikult puudub mõlemal käskkirjal märge, mis kellaajal neid kaebajale tutvustati. Kuna kohtul puudus võimalus kontrollida ja veenduda, millises järjekorras kaebajale 24.11.2008 kahte käskkirja tutvustati, on kohus rajanud oma järelduse oletusele. 3) Kuigi kaebaja ja vastustaja esitasid kohtule mitmeid kirjalikke tõendeid, ei ole kohus neid otsuses käsitlenud ega nendele viidanud. 4) Enamus kohtuotsuse põhjendavast osast käsitleb tuvastamiskaebuse ja tühistamiskaebuse efektiivsuse ja erinevuse võrdlemist. Tulenevalt kohtuotsuse põhjendavas osas toodud motiivide mahust on ilmne, et kohtu peamine argument kaebuse rahuldamata jätmisel on kaebaja poolt vale kaebuse liigi valik. Kaebaja ei nõustu kohtu hoiakuga, et halduskohtusse pöördumine tuvastamiskaebusega on vale ja põhjendamatu, üksnes tühistamiskaebus annab efektiivse ja põhjendatud kohtulahendi. Kaebuse liik iseenesest ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisele. Kuna kohus ei ole otsuses põhjendanud distsiplinaarkaristuste kohaldamise seaduslikkust, on sellega rikutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 nõuet, mille järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebuse esitamise eesmärk oli saada kohtult õiguslik hinnang vaidlustatud haldusaktide seaduslikkusele, mitte halduskohtumenetluse erinevate võimaluste võrdlemisele.
  1. Häirekeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 1) Kaebaja on nõustunud väitega, et 21.11.2008 käskkiri on õiguspärane. Kaebaja esindaja on 12.11.2009 toimunud kohtuistungil tunnistanud, et palavikus väikelapsega toimunud juhtumi puhul oli karistus noomituse näol asjakohane. Samuti on kaebaja esindaja 17.12.2009 kohtuistungil selgitanud, et esimene käskkiri ei ole niivõrd tähtis, kaebaja ei vaidle põhimõtteliselt selle sisule vastu. Oluline olevat teenistusest vabastamine. Samas kui poleks olemas noomitust, siis ei oleks olemas ka teenistusest vabastamist. Seetõttu leidis kaebaja, et ta peab vaidlustama kõiki kolme käskkirja, sh noomitust. 2) Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja väitele 21.11.2008 ja 24.11.2008 käskkirjade tutvustamise aja kohta, seega on ta selle väiteks omaks võtnud ja see tuleb lugeda tõendatuks. Vaatamata sellele, et mõlemal vaidlusalusel käskkirjal puudub märge, mis kellaajal neid kaebajale tutvustati, on ilmne, et kaebaja pidi andma allkirja 21.11.2008 käskkirjale enne 24.11.2008 käskkirja allkirjastamist, sest 24.11.2008 käskkiri teeb viite 21.11.2008 käskkirjale. Kui kaebajale oleks tutvustatud enne 24.11.2008 käskkirja, oleks iga mõistlik isik keeldunud käskkirjale alla kirjutamast enne, kui ta on näinud 21.11.2008 käskkirja. Seega oli kaebaja enne teenistusest vabastamist teadlik temale määratud noomitusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses toodud väitega, et halduskohus ei ole analüüsinud vaidlusaluste käskkirjade õiguspärasust sisuliselt. Kohtuotsusest saab järeldada, et kohus on seadnud 6
(11)3-09-1118 käesoleval juhul kahtluse alla kaebeõiguse – kohus on leidnud, et kaebajal põhjendatud huvi olemasolu kaebuse esitamiseks on küsitav (kahjunõue on pigem eriliste eduväljavaadeteta, kuna

§ 135

järgi jäi nõue realiseerimata ning preventiivne huvi pole ka päris selge, sest haldusaktid jäävad kehtima), aga kui selle olemasolu aktsepteerida, siis on kaebus põhjendamatu, sest karistuste määramisel on järgitud seadust ning käskkirjad on motiveeritud. Kuna halduskohus on siiski möönnud kaebajal põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks ja kaebuse põhjendatust kontrollinud, apellatsioonimenetluses pooled selle küsimuse üle ei vaidle, ei peatu ringkonnakohus pikemalt kaebeõiguse küsimusel ja asub kohe uurima vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust. 10. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusalused käskkirjad on antud pädeva haldusorgani poolt ja need vastavad vorminõuetele. Distsiplinaarkaristuse on määranud selleks õigustatud isik – Häirekeskuse direktor või tema koosseisuline asetäitja tema ülesandeid täites (

§ 86). Käskkirjad on vormistatud TDVS § 11 lg-s 2 ettenähtud vorminõudeid järgides.

Distsiplinaarkaristused on määratud TDVS § 6 lg-s 1 toodud ühekuulise tähtaja jooksul süütegude toimepanemisest teadasaamisest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vastustaja sai kaebaja rikkumistest teada pistelise kontrolli käigus 25.10.2008. Vastustaja on järginud TDVS-s ettenähtud menetlusnõudeid, sh küsinud kaebajalt seletuse (TDVS § 7 lg 1), andes talle sellega võimaluse olla ära kuulatud ja esitada juhtunu kohta oma seisukohad. Vaidluse all on aga küsimused, kas käskkirjades toodud juhtumite puhul oli tegemist distsiplinaarsüütegudega ning kas nende eest määratud distsiplinaarkaristused on kooskõlas süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega (TDVS § 8 lg 1). 11.

§ 59

lg 1 kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud

, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega.

§ 84

p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. 12. Käesoleval juhul heideti kaebajale 21.11.2008 käskkirjas ette, et ta rikkus 10.10.2008 õnnetusteadet menetledes päästekorraldaja ametijuhendi p 4.3 ja 4.5, mille kohaselt tulnuks tal lähtuda kohustuslikest juhenditest ja kutsetöötlusmanuaalidest ning määrata helistajalt saadud informatsiooni põhjal väljakutse prioriteet. Väljakutse prioriteedi määramise kohustus on päästekorraldajal ka Vabariigi Valitsuse 23.01.2002 määruse nr 44 Kiirabi, haiglate ning pääste- ja politseiasutuste kiirabialase koostöö korra (Kord) § 4 lg-st 2 tulenevalt. 21.11.2008 käskkirjast nähtub, et kui kaebaja oleks lähtunud 10.10.2008 palavikus väikelapse emalt saadud kõnet menetledes meditsiiniteadete menetlemiseks ettenähtud küsimustikust, seal toodud reeglitest ja tüüpjuhtumitest, oleks tal tulnud kiirabi välja saata (tl 5). 20.11.2008 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtub, et tegemist oli 1,5-aastase lapsega, kellel oli ema sõnul 39,1-kraadine palavik ja esinesid tõmblused (tl 37). Tüüpjuhtumi „Palavik“ (tl 40 pöördel) järgimisel oleks kaebaja saanud tulemuseks B-prioriteediga väljakutse, mis Korra § 5 lg 3 kohaselt tähendanuks, et abivajaja seisund ei ole erakorraline ning puudub oht abivajaja elule või meditsiiniteade pärineb isikult, kes ei oska anda abivajaja seisundi kohta mingit teavet. Kui samaaegselt ei ole D- ega Cprioriteediga väljakutseid, saadetakse kiirabibrigaad välja esimesel võimalusel, ent mitte hiljem kui 2 tunni jooksul. Tüüpjuhtumi „Krambid“ (tl 41) järgimisel oleks kaebaja saanud tulemuseks D-prioriteediga väljakutse (kuivõrd tegemist oli alla 8-aastase lapsega), mis Korra § 5 lg 5 kohaselt tähendanuks, et abivajaja seisund on eluohtlik. Kiirabibrigaadi väljasaatmine peab toimuma 1 minuti jooksul. Vaba kiirabibrigaadi puudumise korral peab päästekorraldaja või valvearst katkestama varasema A- või B-prioriteediga väljakutse täitmise ning suunama kiirabibrigaadi Dprioriteeti omavale väljakutsele. C-prioriteediga väljakutse on lubatud katkestada juhul, kui seda 7

(11)3-09-1118 võimaldab patsiendi terviseseisund. Seega oli antud juhul tegemist lapse elule ohtliku olukorraga, mis eeldas kiirabi viivitamatut väljasaatmist.
  1. 21.11.2008 käskkirjast nähtuvalt kaebaja kiirabi välja ei saatnud, vaid soovitas lapse emal helistada ööpäevaringsele perearsti nõuandetelefonile
  2. Järelikult ei täitnud kaebaja oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt. Kuigi päästekorraldajal on tulenevalt ametijuhendi (tl 16) p-st 4.4 kohustus osutada kaasabi helistaja probleemile lahenduse leidmisel, võimalusel suunata kõne vastavale operatiivteenistusele või juhendada, kelle poole tuleks pöörduda, p 4.10 kohaselt peab ta ühendama ebaselge või eluohtliku probleemiga meditsiiniabi taotleva isiku arstiga, p 4.11 kohaselt võib ta soovitada helistada nõuandeteenust pakkuvale teenuseostujale, ei õigusta nendele ametijuhendi punktidele viitamine käesoleval juhul kaebajapoolset teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist ja sellega väikelapse elu ohtu jätmist. Ametijuhendis loetletud teenistuskohustused püüavad hõlmata võimalikult paljusid erinevaid juhtumeid, milleks ei saa kehtestada ühte konkreetset käitumismudelit. Käesoleval juhul tuli kaebajal lähtuda konkreetsetest juhenditest ja tüüpjuhtumitest, mis taolisi olukordi reguleerivad ja kohustuslikud käitumisjuhised ette näevad. Nimetatud juhised ja tüüpjuhtumid on välja töötatud selleks, et hädaolukordades kiirelt otsustada, kas olukorra lahendamine vajab kiirabi kiiret sekkumist või mitte. Kaebaja seletuskirja kohaselt ei ole talle pediaatriaalaseid koolitusi võimaldatud, seetõttu ei osanud ta pöörata tähelepanu ema lausele, et laps tõmbleb (tl 38 pöördel). Seda enam pidanuks ta aga järgima etteantud juhendit ning mitte hakkama ise otsustama, kas kiirabi väljasaatmine on vajalik või mitte.
  3. Samuti ei õigusta kaebajapoolset teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist asjaolu, et lapse ema ei helistanud tagasi, mis tähendab, et juhtum lahenes komplikatsioonideta. Päästekorraldaja eesmärgiks on kaitsta isikute elu, tervist ja vara ning tegutseda ennetavalt, et kahju ära hoida. Päästekorraldaja tegevuse üle ei saa otsustada selle järgi, kas tema teenistuskohustuste täitmata jätmine tõi endaga konkreetsel juhul kaasa mingeid raskeid tagajärgi või mitte. Piisab sellest, et kaebaja käitumine tõi endaga kaasa ohu inimese elule ja tervisele. Seega ei olnud antud juhul tegemist pelgalt formaalse rikkumisega, vaid kaebaja käitumine tõi endaga kaasa lapsele eluohtliku olukorra. Päästekorraldaja ei saa endale taolisi eksimusi lubada. Vastustaja ei pea jääma ära ootama, millal teenistuja käitumine põhjustab kellelegi traagilised tagajärjed. Tööandjal on õigus ja kohustus juhtida teenistuja tähelepanu teenistuskohustuste mittenõuetekohasele täitmisele. Seetõttu oli kaebajale nimetatud distsiplinaarrikkumise eest karistuse määramine põhjendatud. Seda on tunnistanud ka kaebaja esindaja halduskohtus toimunud istungitel (tl 73 ja 86). Kaebaja põhjendas oma teenistuskohustuste rikkumist sellega, et ta oli enne lapse ema kõnet vastuvõetud hädaabikõnedest emotsionaalselt pinges (tl 38 pöördel). Kaebaja on enda sõnul töötanud päästeteenistuses juba üle 15 aasta, seega peaks tema pingetaluvus olema suurem. Igal juhul ei välista hädaabikõnede hulk kohustust täita nende vastuvõtmisel kehtestatud reegleid.
  4. Nimetatud distsiplinaarsüüteo eest karistusena noomituse määramine ei ole ebaproportsionaalne, kuna tegemist on

§ 85lg-s 1 toodud leebeima karistusega.

Seega on 21.11.2008 käskkiri õiguspärane. 16. 24.11.2008 käskkirjas heideti kaebajale ette, et ta rikkus 25.10.2008 õnnetusteadet menetledes päästekorraldaja ametijuhendi p 4.3-4.6, milledest tulenevalt oleks ta pidanud lähtuma kohustuslikest juhenditest ja kutsetöötlusmanuaalidest, suunama kõne vastavale operatiivteenistusele, määrama helistajalt saadud informatsiooni põhjal väljakutse prioriteedi ja alarmeerima päästemeeskonda. Vabariigi Valitsuse 23.01.2002 määruse nr 40 „Nõuded häirekeskusele“ § 1 p 2 kohaselt on häirekeskuse ülesandeks õnnetusteadete kohta esmase informatsiooni (sündmuse liik, koht ja ulatus) vastuvõtmine 1 minuti jooksul ja kohene edastamine vastavatele teenistustele, kelle ülesandeks on antud probleemide lahendamine. 24.11.2008 käskkirjast nähtuvalt oli antud juhul tegemist tulekahjuga (siseministri 08.09.2000 määruse nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ § 2 p 9), kuhu tulnuks päästeseaduse kohaselt saata päästemeeskond päästetöid tegema. 8

(11)3-09-1118 Vastustaja selgituste kohaselt on tulekahju arengu puhul esimesed 3-5 minutit kõige kriitilisemad, sest just selle aja jooksul on kõige suuremad võimalused kahju levik peatada ja päästa inimelusid. Kui see aeg on ületatud, levib tuli üha kiirenevas tempos ning ulatuslikud kahjud on vältimatud. Tulekahjuteadete puhul on olulise tähtsusega esmase informatsiooni 1 minuti jooksul vastuvõtmine ja kohene päästemeeskonnale edastamine. Kaebaja ei võtnud kogu peaaegu 3 minuti pikkuse kõne jooksul tulekahjuteadet vastu, ei esitanud esmase informatsiooni väljaselgitamiseks ja väljakutseastme määramiseks vajalikke küsimusi ega saatnud päästemeeskonda sündmuskohale. Kuna kaebaja ei hinnanud adekvaatselt riski, mis kaasneb tulekahjuga, siis sattus inimeste elu, tervis ja vara otsesesse ohtu.
  1. Eeltoodust nähtuvalt rikkus kaebaja ametijuhendist tulenevaid teenistuskohustusi. Nagu ka eelmise distsiplinaarsüüteo puhul, ei olnud ka sellel juhul tegemist formaalse rikkumisega, vaid tõsise ohuga inimeste elule, tervisele ja varale, mille kaebaja oma käitumisega tekitas. 24.11.2008 käskkirjast nähtuvalt soovitas kaebaja helistajal televiisor elektrikontaktist välja tõmmata ja tekiga kustutada. Hiljem helistajale tagasi helistades selgus, et tulekahju suudeti kustutada ning päästeteenistuse abi enam ei vajatud. Vastustaja selgitustest nähtuvalt ei tähenda see, et televiisor on täielikult kustutatud. Tuletõrje tuleb alati kohale saata, et kontrollida kollet, mis võib uuesti süttida (tl 86). Ka selle süüteo puhul pole määravaks, et juhtum lahenes iseenesest õnnelikult ja keegi kaebaja tegevuse peale prentsioone ei esitanud. Piisab ohu tekitamisest. Vastustaja ei pea jääma ära ootama, millal kellelegi saabuvad traagilised tagajärjed, et alles siis kaebajat tema teenistuskohustuste rikkumise eest distsiplinaarkorras karistada.
  2. Käesolevat rikkumist ei ole kaebaja oma seletuskirjas (tl 47) kuidagi põhjendanud. Seletuskirjast võib vaid järeldada, et kuna helistaja suutis ise tulekahju kontrolli alla saada, siis ei pidanud kaebaja vajalikuks päästemeeskonda kohale saata. Kaebaja ei ole oma teguviisi õigustanud ka halduskohtule esitatud kaebuses ega näidanud ära, mille poolest on selle distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramine õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka käesoleval juhul oli distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud.
  3. Kaebaja pidas 24.11.2008 käskkirja ja enda teenistusest vabastamist õigusvastaseks ka põhjusel, et vaatamata asjaolule, et vastustaja sai kaebaja kahest vaidlusalusest rikkumisest teada samaaegselt, vormistati nende kohta kaks eraldi käskkirja, määrati kaks erinevat karistust ning kaebajale tutvustati käskkirju erinevatel aegadel, tekitamaks kunstlikult olukorda, kus kaebajal oleks teise karistuse määramise ajaks olemas kehtiv distsiplinaarkaristus.
  4. Siinkohal tuleb vastuseks kaebaja väitele, et kohus toetus alusetult kaebajale 21.11.2008 käskkirja tutvustamise aja osas vastustaja seletusele, märkida, et vastustaja esitas seisukoha, et kaebajale tehti eelnimetatud käskkiri teatavaks 24.11.2008 hommikul ning 24.11.2008 käskkiri sama päeva pärastlõunal, kohtuistungil, ning kaebaja sellele vastuväiteid ei esitanud. Seega polnud kohtul antud asjaolu kohta alust täiendavaid tõendeid koguda, sest arvestades HKMS § 17 lg 3 ja TsMS § 231 lg 4 võis kohus omaksvõttu eeldada. Kuigi apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette tõendite kogumata jätmist, ei vaidle kaebaja ka apellatsioonkaebuses vastu sellele, et talle tutvustati 21.11.2008 ja 24.11.2008 käskkirju sellises järjekorras nagu vastustaja märkis. Seega ei vasta väide kohtupoolsest menetlusnormide rikkumisest ja käskkirjade kätteandmise järjekorra tõendamatusest tõele.
  5. Vastustaja selgitustest nähtuvalt on vaidlusaluste süütegude puhul tegemist kahe erineva süüteoga, mis pandi toime erinevatel kuupäevadel, vastustajal tuli enne otsuste tegemist selgitada välja mõlema juhtumiga seotud asjaolud ja kaaluda neid vajalikul määral, mistõttu ei olnud võimalik hinnata kahte erineval kuupäeval toimepandud süütegu kogumis. Iseenesest ei ole seadusega vastuolus kahe erineva distsiplinaarsüüteo eraldi menetlemine. Vastustaja on viidanud õigesti Riigikohtu 09.04.2009 otsusele nr 3-3-1-9-09, milles Riigikohus leidis, et

§ 118lg 2 9

(11)3-09-1118 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine on õiguspärane ka siis, kui teise teo eest karistuse määramise ajaks on olemas kehtiv distsiplinaarkaristus.
  1. Samas rõhutas Riigikohus viidatud lahendis, et distsiplinaarkaristuse määramise puhul on tegemist kaalutlusotsustusega ning ka kahe järjestikuse distsiplinaarsüüteo puhul ei pruugi olla põhjendatud teenistusest vabastamise kohaldamine - arvestada tuleb TDVS § 8 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo toimepanemisel on võimalik kahel erineval juhul – kui rikkumine on jäme, seisneb vääritus teos või usalduse kaotuses või on tegemist teistkordse distsiplinaarkorras karistamisega. Vastustaja ei ole 25.10.2008 toimepandud rikkumist jämedaks rikkumiseks pidanud, käskkirjades on viidatud üksnes karistusele varasema rikkumise eest. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole teenistusest vabastamine rikkumise asjaolusid arvestades proportsionaalne karistus. Kaebaja on toime pannud küll kaks rikkumist, kuid teise rikkumise ajaks ei olnud esimene rikkumine veel avastatud ning kaebajal puudus võimalus oma käitumise osas sellest järeldusi teha. Seega puudus esimese rikkumise avastamisel eeldatav distsiplineeriv toime (vt selle kohta näiteks Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-9-09 p 12) ja rikkuja pole korduva rikkumise toimepanekul näidanud oma ükskõikset või eiravat suhtumist ametiülesannete korrakohase täitmise nõudesse, mis tegelikult õigustab range tagajärje kohaldamist mitme järjestikuse jämedast rikkumisest kergema rikkumise eest. Kuna käesoleval juhul avastas vastustaja kaebaja mõlemad rikkumised 25.10.2008 toimunud kontrolli käigus, seega polnud kaebaja teise rikkumise toimepanemise ajal veel teadlik asjaolust, et tööandja kavatseb 10.10.2008 aset leidnud rikkumise eest karistuse määrata, kuna vastustaja on 10.10.2008 toimepandud sarnast süütegu hinnanud noomituse vääriliseks, on teenistusest vabastamine ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Eelnevast tulenevalt on 24.11.2009 ja 25.11.2009 käskkirjad õigusvastased. Siinjuures tuleb märkida, et käesoleval juhul puudus vastustajal vajadus kolmanda, so 25.11.2008 käskkirja vormistamiseks. Kaebaja teenistusest vabastamiseks oleks piisanud ainuüksi 24.11.2008 käskkirjast. 25.11.2008 käskkiri kordab sisuliselt 24.11.2008 käskkirja. Ühe sündmuse kohta kahe samasisulise haldusakti koostamine ei ole põhjendatud.
  2. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus leidis, et 24.11.2008 ja 25.11.2008 käskkirjad on õiguspärased. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tunnistab vastustaja 24.11.2008 ja 25.11.2008 käskkirjad kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse osas õigusvastasteks. Ülejäänud osas, so 21.11.2008 käskkirja õiguspärasust puudutavas osas, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  3. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 95 lg 1 sätestab, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui kaebuse esitajale anti riigi õigusabi, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastavalt asutuselt, ametnikult või avalikõiguslikke haldusülesandeid täitvalt muult isikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse.
  4. Käesoleval juhul anti kaebajale Tartu Maakohtu 05.02.2009 määrusega nr 2-08-90928 riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (tl 13). Tallinna Halduskohus ei ole 29.06.2009 määruses kaebuse menetlusse võtmise kohta kaebaja riigilõivu tasumise kohustusele tähelepanu pööranud ega riigilõivu nõudnud või teda selle tasumisest vabastanud (tl 24). Tallinna Ringkonnakohus jätkas 05.02.2010 määrusega kaebajale riigi õigusabi andmist (tl 103) ning vabastas 22.02.2010 määrusega ta apellatsioonkaebuse esitamisel 500 krooni suuruse riigilõivu 10
(11)3-09-1118 tasumisest (tl 115). Samuti määras ringkonnakohus 16.04.2010 määrusega vandeadvokaat Karl Saavo poolt kaebajale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 2880 krooni.
  1. Kuna ringkonnakohus rahuldas käesoleva otsusega apellatsioonkaebuse pooles ulatuses (24.11.2008 ja 25.11.2008 käskkirja võib vaadelda sisuliselt sama haldusaktina), siis kuulub vastustajalt riigituludesse väljamõistmiseks pool riigilõivust, so 250 krooni, ja pool riigi õigusabi tasust, so 1440 krooni, kokku seega 1690 krooni. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi Osaliselt tühistatud Riigikohtu 20 01 2011 otsusega nr 3-3-1-74-10 RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Häirekeskuse kassatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus haldusasjas nr 3-09-1118 osas, millega lahendati Tea Poska-Rinne taotlus Häirekeskuse direktori
  8. novembri
  9. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
  10. novembri
  11. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamiseks.
  12. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Tea Poska-Rinne kaebus Häirekeskuse direktori
  13. novembri
  14. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
  15. novembri
  16. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.
  17. Tagastada kautsjon.
  18. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.