← Eesti

3-09-963/77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-963 Haldusasi Tallinna Linnavalitsuse kaebus Harju maavanema
  2. märtsi
  3. a korralduse nr 841-k tühistamise ning Harju maavanemale ettekirjutuse tegemise nõudes Tallinna linna taotluse Jaama tn 6 maa munitsipaalomandisse andmise uuesti läbivaatamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ivar Ojalo apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. september 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Tallinna Linnavalitsus Vastustaja: Harju maavanem Kolmas isik: Ivar Ojalo RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada Ivar Ojalo apellatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus.
  11. Teha asjas uus otsus, millega jätta Tallinna Linnavalitsuse kaebus rahuldamata.
  12. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt Ivar Ojalo kasuks välja menetluskulud summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. hiljemalt
  13. novembril
  14. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Ivar Ojalo ja Mari-Ann Hakk-Eve esitasid 17.12.1991 avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks aadressil Jaama tn 6, Tallinn. 3-09-963 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 13.11.1995 otsusega nr 6383 tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks Ivar Ojalo ¼ mõttelises osas ja Mari-Ann Hakk ¼ mõttelises osas ja Tallinnas Jaama tn 6, endisel kinnistul nr 1844 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks. Tallinna Linnavalitsuse 09.01.1996 korraldusega nr 59-k „Jaama tänav 6 ehitiste kompenseerimine“ otsustati kompenseerida Tallinnas, Jaama tänav 6, endisel kinnistul nr 1844 asunud ehitised summas 87 800 krooni vastavalt õigustatud subjektide mõttelistele osadele. Mari-Ann Hakk-Eve loovutas 04.01.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepinguga talle kuuluva ¼ mõttelise osa Ivar Ojalole.
  16. Eesti Vabariigi Riigivaraamet andis 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/005 Tallinna linnale üle Tallinna Teedevalitsuse. Akti lisa 6 kohaselt anti Tallinna Teedevalitsuse koosseisus Tallinna linnale põhivarana muuhulgas üle Tallinna teed ja tänavad.
  17. Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsusega nr 43 otsustati taotleda Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna teede ja tänavate alune maa-ala pindalaga 1289 ha ja asfaltkattega parkimisplatside alune maa pindalaga 64,5 ha.
  18. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusega nr 1834-k anti munitsipaalettevõtte Tallinna Teedevalitsus bilansist Tallinna Kommunaalameti bilanssi üle tänavad. Korralduse lisa 1 jrk nr 143 (lk 3) kohaselt anti muuhulgas Tallinna linnale üle Jaama tänav.
  19. Tallinna Kommunaalameti 04.02.2003 kirjas nr 5-1/01/190 teavitati Tallinna Maa-ametit asjaolust, et Tallinnas Nõmme linnaosas aadressil Kõver tn 2 (praegune Jaama tn 6) asetsev asfaltkattega parkla pindalaga 1040 m2 on Tallinna Kommunaalameti bilansis ja registreeritud Tallinna teeregistris.
  20. Tallinna Linnavalitsuse 24.03.2004 korraldusega nr 552-k määrati Jaama tn 6 parkla rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajalik maa asukohaga Jaama tn 6, pindalaga 1579 m2 ja sihtotstarbega transpordimaa.
  21. Tallinna Kommunaalameti 02.10.2006 kirjas nr 5-1/1681 Tallinna Maa-ametile on kinnitatud varasemat informatsiooni ning selgitatud täiendavalt, et Jaama tn 6 asfaltkattega parkla pindalaga 1040 m2 on Tallinna Kommunaalameti bilansis ja registreeritud Tallinna teeregistris jääkväärtusega 453 424,7 krooni.
  22. Tallinna Maa-amet esitas 25.11.2008 Harju maavanemale täiendatud taotluse Jaama tn 6 maa pindalaga 1579 m2 munitsipaalomandisse andmiseks. Harju maavanem oli varasemad Jaama tn 6 maa munitsipaalomandisse andmise taotlused tagastanud puuduste kõrvaldamiseks. Taotlus esitati maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lõike 1 punkti 1 alusel munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maa munitsipaalomandisse andmiseks. Taotlusega kinnitati, et kõik taotletaval Jaama tn 6 maaüksusel asuvad ehitised – tänavarajatised (asfaltkattega parkla) – kuuluvad Tallinna linnale ja on Tallinna Kommunaalameti valitsemisel ja bilansis.
  23. Harju maavanema 31.03.2009 korraldusega nr 841-k keelduti Jaama tn 6 maaüksuse Tallinna linna munitsipaalomandisse andmisest. Korralduse kohaselt puuduvad taotluses viited parkla rajamise aja ja õigusliku aluse kohta enne 20.06.
  24. Koopia Tallinna linna
  25. a planšetist, millelt on näha „A“ (asfalt) munitsipaalomandisse taotletaval maal, Tallinna Kommunaalameti 09.12.2008 kiri nr 5-1/1840 ja Kõvera tänava inventariseerimise tabel seisuga 24.07.1989 ei tõenda, millises mahus ja piirides munitsipaalomandisse taotletaval Jaama tn 6 maaüksusel paiknevad tänavarajatised (asfaltkattega parkla) 2

(11)3-09-963 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/005 Tallinna linna omandisse anti.
  1. Tallinna Linnavalitsus esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule eelnimetatud korralduse tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemise nõudes taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebuse põhjendused: 1) Harju maavanem ei ole pööranud piisavalt tähelepanu parkimisplatsi olemasolu tõendavatele dokumentidele ja eksis selle püstitamise aja tuvastamisel. Tallinna Kommunaalamet esitas Tallinna Maa-ametile 09.12.2008 kirjaga nr 5-1/1840 Kõver tn 2 (praegune Jaama tn 6) inventariseerimisakti koopia seisuga 24.07.1989, millel on kajastatud Jaama 6 asuva asfaltkattega parkla andmed. Nõukogude ajal teostati Tallinna tänavate inventariseerimist Tallinna Teede Ekspluatatsioonivalitsuse poolt. Inventariseerimise aktis kajastati tee pinnakate, mõõdud, kõnniteede olemasolul nende pikkus, laius, kate ja parklate olemasolul ka nende andmed. Inventariseerimise aktid olid aluseks teeseaduse alusel moodustatud Tallinna teeregistri asutamisel ja nende aktide alusel sisestati teeregistrisse algandmed. Aktist nähtub, et Kõveral tänaval asuvad kaks asfaltkattega parkimisplatsi pindaladega vastavalt 775,0 ja 266,5 ruutmeetrit. Aktile ei ole lisatud küll asendiplaani, millelt nähtuks parkimisplatside paiknemine, kuid liites kokku kahe parkimisplatsi pindalad, kujuneb nende pindalade summaks 1041,5 m
  2. Käesoleval hetkel on vaidlusaluse parkimisplatsi pindalaks mõõtmise tulemusel saadud 1040 m
  3. Tegemist on seega sisuliselt sama suure pindalaga, kuna sedavõrd suure pindala juures ei oma 1,5 m2 suurune vahe mingit tähtsust. Asjaolu, et akti koostamisel märgiti kaks eraldi parkimisplatsi, on seletatav parkimisplatsi paiknemisega Jaama tn 6 asendiplaanil. Samuti nähtub Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivi poolt väljastatud Tallinna linna
  4. aasta planšetilt, et asfaltplats (märgistusega „A“) oli Jaama tn 6 maaüksusel kasutuses ka
  5. aastal. Nimetatud asjaolu kinnitab, et asfaltplats oli sinna rajatud enne
  6. aastat. Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 otsuses nr 3-3-1-43-04 on kohus selgitanud, et kui ehitist on avaliku võimu teadmisel aastakümnete jooksul kasutatud, siis on avalik võim tunnustanud ehitise seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Viidatud Riigikohtu seisukohale on sarnases vaidlusküsimuses hinnangu andmisel viidanud korduvalt ka Tallinna Ringkonnakohus (03.03.2006 otsuse nr 3-00-1 punktid 12 ja 13, 15.11.2006 otsuse nr 3-05-54 punkt 15, 16.11.2006 otsuse nr 3-04-30 punkt 13); 2) aadressil Jaama tn 6 asub Tallinna linna omandisse kuuluv rajatis, millest tulenevalt tuleb selle alune maa anda munitsipaalomandisse. ORAS § 21 lg 1 alusel on munitsipaliseerimise objekt riigi omandis olev vara, mille üleandmine kohalikule omavalitsusüksusele on vajalik tema ülesannete täitmiseks ja mida ei ole üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või mida on otstarbekas erastada kohaliku omavalitsusüksuse kaudu. Vabariigi Valitsuse 28.10.1991 korraldusega nr 380 kinnitati Tallinnas ilma erastamiskohustuseta munitsipaalomandisse antavate ettevõtete ja asutuste nimekiri. 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/005 anti Tallinna linnale muuhulgas üle Tallinna Teedevalitsus. Akti lisa 6 kohaselt anti munitsipaalettevõtte Tallinna Teedevalitsuse koosseisus Tallinna linnale põhivarana muuhulgas üle Tallinna teed ja tänavad. Sellega läks Tallinna Teedevalitsus ning selle koosseisus Tallinna teed ja tänavad Tallinna linna omandisse. Akti järgi hakkas omandiõigus üleantavale varale kehtima akti allakirjutamise hetkest. Seega sai Tallinna linn alates 29.01.1992 omandiõiguse kõikide avalikult kasutatavate Tallinna teede ja tänavate üle. Nagu nähtub Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsusest nr 43, kuuluvad Tallinna teede ja tänavate koosseisu ka asfaltkattega parkimisplatsid.
  7. Vastustaja Harju maavanem oli seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, ja esitas alljärgnevad vastuväited: 3
(11)3-09-963 1) Tallinna Linnavalitsuse poolt 25.11.2008 esitatud Jaama tn 6 maa munitsipaalomandisse andmise taotlus nr 4-11/9734 sisaldab kinnitust, et kõik maaüksusel asuvad ehitised – tänavarajatised (asfaltkattega parkla) – kuuluvad Tallinna linnale ja vastavad ehitusseaduses ja MaaRS § 6 lõigetes 3 ja 31 ehitistele kehtestatud nõuetele. Tänavarajatised on 29.01.1992 Tallinna linnale üle antud riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/005. Jaama tn 6 (endine aadress Kõver tn 2) parkla sai iseseisva aadressi maa munitsipaliseerimise menetluses. Varem oli parkla Jaama tänava koosseisus. Ivar Ojalo poolt 12.02.2009 Harju Maavalitsusele saadetud kirjale nr 1-9/97 lisatud aktist nähtub, et Jaama tn 6 asuv elamu on saanud tulekahjus kannatada 25.10.1985. Segadust tekitab asjaolu, et veel seisuga 23.03.2009 on ehitisregistris aadressil Tallinna linn, Nõmme linnaosa, Jaama tn 6 registreeritud elamu, pesuköök, 2 kuuri ja tänavavalgustus. See fakt seab kahtluse alla väite, et sellel aadressil on linnale kuuluv õiguslikul alusel rajatud parkla. Tallinna Linnavalitsuse 25.11.2008 Jaama tn 6 maaüksuse munitsipaalomandisse andmise taotluses nr 411/9734 puuduvad viited parkla rajamise aja ja õigusliku aluse kohta enne 20.06.1991. Toimikusse on lisatud koopia Tallinna linna 1993. aasta planšetist, millelt on näha „A“ (asfalt) munitsipaalomandisse taotletaval maal. Samas ei tõenda see nimetatud rajatise olemasolu 1991. aastal. Tallinna Kommunaalameti kiri 09.12.2008 nr 5-1/1840 ja Kõvera tänava inventariseerimise tabel seisuga 24.07.1989 ei tõenda, kas üldse, millises mahus (m2) ja piirides munitsipaalomandisse taotletaval Jaama tn 6 maaüksusel paiknevad tänavarajatised (asfaltkattega parkla) 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/005 Tallinna linna omandisse anti. 12. Kolmas isik Ivar Ojalo leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) Jaama 6 maaüksus ei kuulu põhimõtteliselt munitsipaliseerimisele, sest:
  1. a)vaidlusalust parklat ei ole püstitatud õiguslikul alusel enne 20.06.1991;
  2. b)rajatise omandiõigus on jätkuvalt tõendamata ning
  3. c)rajatise järele puudub ka faktiline vajadus, kuna Nõmme keskuse detailplaneeringuga on kavandatud maatüki sihtotstarbe muudatus. Kõver tn inventariseerimisakti kohaselt (millest muu hulgas ei selgu täpne aadress) olevat parkla olnud asfaltkattega juba 24.07.1989. Ometi on linnavalitsus varasemalt oma kirjades selgesõnaliselt kinnitanud, et asfaltkatte sai parkla alles novembris 1999. a. Eelnevast saab järeldada üksnes seda, et linnavalitsus esitab maavanemale eksitavaid andmeid ja nn inventariseerimisakt ei pruugi olla koostatud selles näidatud ajal või käsitleb akt mingit muud samas piirkonnas asuvat territooriumi. Teiseks ei tõenda suvalisel lehel käsikirjaliselt koostatud inventariseerimisakt ning selle alusel kandmine Tallinna teeregistrisse mingilgi moel rajatise omandiõigust. Kohaliku omavalitsuse teeregistri kandel (nagu igasugustel registrikannetel) on üksnes informatiivne iseloom. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu 06.03.2007 halduskolleegium lahendis nr 3-3-1-94-06. Parkla kui rajatise omandiõigust ei ole võimalik tõendada tänavavalgustuse plaanidega. Plaanidele käsitsi kirjutatud sõna „parkla“ näol võib olla tegemist hilisema juurdekirjutusega. Jaama 6 krundil paiknes kuni 1980-ndate aastate keskpaigani elamu. Asjas esitatud Kommunaalprojekti plaan pärineb aastast 1970, mil krundil paiknes elamu, mistõttu see ei saanud olla kuidagi kasutuses (TIB teatis, peaarhitekti kiri); 2) Jaama tn 6 maatükil asus enne II maailmasõda võõrastemaja-restoran, mis ehitati 1948. a ümber tööliselamuks. 1968. a teostati elamu mõõdistus, mis tähendab, et elamu sel ajal reaalselt eksisteeris ja oli kasutuses. Elamu hävis 1985. a tulekahjus. Kuid elamu hävimine ei tähenda veel elamu teenindamiseks vajaliku maa õigusliku sihtotstarbe automaatset muutmist, mida kinnitavad ka hilisemad tõendid. Peale põlengut elamut taastama ei asutud ning krunt võsastus. Asjaolu, et mõned linnakodanikud on asunud omavoliliselt tühjana ning aiaga piiramata maa-ala kasutama autode hoidmiseks, ei tähenda veel seda, et tegemist oleks õiguslikus mõttes parklaga. Selline omavoliline 4
(11)3-09-963 kasutus ei muuda väidetavat rajatist veel õiguslikult eksisteerivaks. Õiguslikku tähendust omab asjaolu, et toonane linnavõim ise kavatses krundi hoonestada. Nimelt nähtub Tallinna peaarhitekti 18.09.1986 kirjast asjaolu, et Jaama 6 krunt on Nõmme keskosa detailplaneerimise projekti kohaselt ette nähtud kaubanduskeskuse ehitamiseks. Samast kirjast nähtub veel, et krundile sooviti rajada lasteaed. Kui linn oleks soovinud kasutada maa-ala parklana, siis oleks Tallinna peaarhitekt sellest pidanud teadlik olema. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et krunt oli enne omandireformi algust kasutuses parklana ja et tegemist oli üldkasutatava transpordimaaga. Krunt oli kavas hoonestada; 3) Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo ja praeguse ehitisregistri andmebaasi kohaselt on ehitisregistris ka 30.01.2009 seisuga andmed Jaama 6 elamu, pesuköögi ja kahe kuuri kohta. Õiguslikku tähendust omab siinjuures asjaolu, ei kui linnavalitsus oleks krunti käsitlenud transpordimaana ning parklana, puudunuks vajadus neid registreerida Tehnilise Inventariseerimise Büroos, hiljem hooneregistris ning veel hiljem ehitisregistris. Kõik viidatud dokumendid kinnitavad veenvalt, et tegelikkuses ei ole enne omandireformi algust ega ka pärast seda Jaama 6 maa-ala käsitletud üldkasutatava transpordimaana. 25.10.1985 koostatud tulekahju toimumise aktist nr 59 nähtub, et Jaama 6 asuv elamu põles alles 1980-ndate aastate keskel. Seega oli krunt koos elamuga sihipärases kasutuses veel
  1. a elamumaana, mistõttu on linnavalitsuse poolt esitatud tõendid (
  2. a Kommunaalprojekti plaan käsikirjalise juurdekirjutusega parkla olemasolu kohta) ilmselgelt tagantjärele koostatud.
  3. a Nõmme detailplaneerimise projekti väljavõttest nähtuvalt on Jaama 6 maatükile 1980-ndate aastate lõpul kavandatud kaubanduskeskuse ehitus.
  4. a koostatud Tuletõrje Valitsuse Nõmme Tuletõrjedepoo juurdeehitise asendiplaani väljavõttest nähtub, et Jaama 6 maatükile on kavandatud perspektiivne kaubakeskus. Viimased kaks dokumenti (koos varasemalt esitatud Tallinna peaarhitekti 18.09.1986 kirjaga, milles samuti kinnitatakse, et Jaama 6 krunt on ette nähtud kaubanduskeskuse ehitamiseks) kinnitavad veenvalt, et Jaama 6 maa-ala ei ole kunagi olnud kasutuses parklana ning seda ei ole kunagi tahetud sel otstarbel kasutada; 4) kaebuse esitaja poolt viidatud aktist ei nähtu, et kõnealune rajatis oleks üleüldse faktiliselt üle antud, rääkimata omandiõiguse üleandmisest. Akti lisas 2 on üksnes märgitud, et üle on antud teed ja tänavad ilma konkreetse loeteluta. Seega ei ole võimalik üheselt tuvastada, millised teed ja tänavad, rääkimata platsidest, on üle antud. Omandiõigust rajatisele ei tekita ka rajatise Tallinna Kommunaalameti bilanssi andmine
  5. a, sest tegemist on üksnes kohaliku omavalitsuse struktuurüksusega, kes korraldab linnavara valitsemist. Ka linnavalitsus ise on seni omandiõiguse tekkimise alusena viidanud üksnes
  6. a üleandmise aktile. Tallinna teeregistris olek ei tõenda samuti rajatise omandiõigust, sest kohaliku omavalitsuse teeregistri kandel on üksnes informatiivne iseloom. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium 06.03.2007 lahendis nr 3-3-1-4-
  7. Isegi kui eeldada, et Jaama 6 parkla anti
  8. a üle Tallinna linnale teede ja tänavate koosseisus, on tegemist kehtetu tehinguga vastavalt 20.06.1991 jõustunud ORAS § 18 lõikele 1
  9. a jaanuarikuu redaktsioonis (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2000 otsus nr 3-3-1-40-00). Vara tagastamist ei saa takistada õigusliku aluseta püstitatud rajatis.
  10. Tallinna Halduskohus tühistas 19.10.2009 otsusega Harju maavanema 31.03.2009 korralduse nr 841-k ning tegi Harju maavanemale ettekirjutuse Tallinna linna taotluse Jaama tn 6 maa munitsipaalomandisse andmiseks uuesti läbivaatamiseks. Halduskohtu otsuse põhjendused: 1) poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Jaama tn 6 rajatis kuulub Tallinna linnale. Riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga 29.01.1992 nr 20/005 andis Eesti Vabariigi Riigivaraamet Tallinna Linnavolikogule tasuta üle Tallinna Teedevalitsuse. Akti lisa 6 kohaselt anti Tallinna Teedevalitsuse koosseisus Tallinna linnale põhivarana üle ka teed ja tänavad. Kuigi akti lisast 6 ei nähtu konkreetselt, et üle oleks antud ka Jaama tn 6 asuv asfaltkattega plats, avab akti sisu täpsemalt Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldus nr 1834-k, mille p 1 kohaselt olid Tallinna Teedevalitsuse bilansis muuhulgas 5
(11)3-09-963 tänavad, vastavalt korralduse lisale
  1. Korralduse lisa 1 alapunkti 143 all on loetletud ka Jaama tn. Ebamõistlik on eeldada, et Jaama tn koosseisus ei antud Tallinna linnale teiste tänavate seas üle 24.07.1989 inventariseeritud parkimisplatsi; 2) maa munitsipaalomandisse andmise taotluses märgitakse, et Tallinna Kommunaalameti bilansis on Jaama tn 6 asuv asfaltkattega plats, pindalaga 1040 m
  2. 24.07.1989 inventariseerimise aktist nähtuvalt mõõdeti kahe Kõver tn 2 (Jaama tn 6) asuva asfaltplatsi suuruseks 775 m2 ning 266,5 m2 ehk kokku 1041,5 m2, mis vastab taotlusest nähtuvale asfaltplatsi pindalale (1040 m2). Parkimisplatsi olemasolu ilmneb ka Tallinna linna tänavavalgustuse lülitus-jaotusseadme LJS 417 „Nõmme keskus“ valgustuspiirkonna toimiku väljavõtetest ajavahemikul 1970-1987 (tl 32-33). Seega kuigi käesolevas haldusasjas ei ole võimalik tuvastada asfaltplatsi ehitamise konkreetset aastat, on kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud tõenditega tõendatud, et vaidlusalune asfaltplats oli olemas juba vähemalt 24.07.1989 seisuga ning see anti Jaama tn koosseisus Tallinna Linnavolikogule tasuta üle Eesti Vabariigi Riigivaraameti poolt 29.01.1992; 3) ORAS § 18 ei keelanud parkla kui omandireformi objektiks mitteoleva vara üleandmist riigi omandist munitsipaalomandisse. Asjaolu, et 23.03.2009 on ehitisregistris aadressil Tallinn, Jaama tn 6 registreeritud elamu, pesuköök, 2 kuuri ja tänavavalgustus, ei välista linnale kuuluva parkla asumist nimetatud aadressil. Ehitisregistri andmetel on eelkõige informatiivne tähendus. Lisaks nähtub kolmanda isiku poolt kohtule esitatud 25.10.1985 aktist nr 59, et 25.10.1985 toimus Jaama tn 6 elumaja põleng. Juba 14.10.1982 Tallinna RSN TK otsusega nr 271 oli Jaama tn 6 elamu tunnistatud väheelamiskõlbulikuks. Seetõttu peab kohus võimalikuks, et pärast
  3. aasta põlengut endise elumaja säilinud osa kas likvideeriti või ei takistanud see asfaltplatsi ehitamist. Nagu nähtub Tallinna linna RSN TK 31.05.1989 otsusest, ei takistanud eelpool viidatud elamu vaidlusalusele maa-alale perspektiivse kaubakeskuse planeerimist. Kaebuse esitaja väitel eeltoodud planeering siiski ei realiseerunud ning linnal on jätkuvalt plaanis kasutada vaidlusalust ala parklana. Tallinna Kommunaalameti 04.02.2003 kirjast nr 5-1/01/190 selguvast asjaolust, et novembris
  4. a paigaldati parklale linna eelarve vahenditest asfaltkate, ei saa järeldada seda, nagu oleks olnud tegemist vaidlusaluse maa-ala esmakordse asfalteerimisega. Samas saab kirjast järeldada seda, et vähemalt alates 24.07.1989 inventariseerimise akti koostamisest kuni
  5. a novembrini on parklat järjepidevalt hooldatud ning asfalteeritud; 4) eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Linnavalitsuse väited vaidlusaluse asfaldiga kaetud parkla linnale kuuluvuse kohta piisavalt tõendatud. Kuna Harju maavanem ei seadnud korralduses kahtluse alla parkla pindalaga 1040 m2 teenindamiseks taotletud maa suuruse vajalikkust (parkla alune ja parkla teenindamiseks taotletav maa kokku moodustasid taotluse kohaselt 1579 m2), kohus selles küsimuses seisukohta ei võtnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  6. Ivar Ojalo apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 19.10.2009 otsus tühistada ja teha uus otsus ning jätta Tallinna linna kaebus Harju maavanema 31.03.2009 korralduse nr 8401 tühistamise nõudes rahuldamata ning mõista välja kolmanda isiku kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud. 24.07.1989 inventariseerimisakt ei käsitle Jaama tn 6 parklat, vaid praeguse aadressiga Jaama 1A hoone taguseid asfaltplatse, mis olid
  7. a olemas. Seda kinnitab aktil olev viide: Pärnu mnt – Jaama, mis näitab, et mõõdistamist alustati Pärnu mnt poolsest otsast, kuna Jaama 6 krundil kokkupuudet Pärnu mnt-ga ei ole ja märge mahasõit Nõmme EEV juures (81 m²), mis tähendab juurdepääsu maa-alustesse garaažidesse (Jaama 6 krundil need puuduvad). Aktil on viide kahele parkimisplatsile suurusega 775 ja 266,5 m² ning need paiknevad Jaama 1A hoone taga ning on ka praegu kasutusel autoparklana. Jaama 6 krundil on üks parkimisplats, mis ei ole ristküliku kujuga. Küll aga asus Jaama 1A krundil 1960-70-ndatel 6
(11)3-09-963 kivist hoone, mis lammutati ja mille asemele rajati parkla (ehitise alune pind ca 250 m²). Aktist nähtuvalt Kõveral tänaval rohkem asfaltplatse mõõdistatud ei ole. Seega, kuna mõõdistatud platsid asusid Jaama 1A krundil, siis ei saanud Jaama 6 krundil eksisteerida
  1. a asfalteeritud parklat. Ka linnavalitsus on oma kirjades kinnitanud, et asfaltkatte sai parkla alles
  2. a novembris. Maa-ameti veebilehelt nähtuvalt on Jaama 1A hoone taga asuvate parklate maa senini reformimata riigimaa; 2) tänavavalgustuse plaan ei tõenda parkla olemasolu, lisaks on see dateerimata ning selle plaani alusel ei ole võimalik tuvastada parkimisplatsi omandiõigust. Kuna asjas ei ole ühtegi muud konkreetse dateeringuga plaani peale viidatud 05.02.1970 dateeringu kandva plaani, siis sellise puuduliku informatsiooni tingimustes ei ole võimalik ühegi asjas esitatud tõendi alusel järeldada, et krundil asus parkla enne omandireformi algust. Apellant on esitanud dokumentaalsed tõendid, et krundil paiknes veel 1980-ndate keskel elamu ning see põles oktoobris 1985; 3) Tallinna Kommunaalameti 04.02.2003 kiri ei tõenda mitmekordset asfalteerimist, pidevat hooldust ega ka rajatise omandiõigust. Kohus tegi järelduse, et alates 24.07.1989 inventariseerimisakti koostamisest kuni
  3. a novembrini on parklat järjepidevalt hooldatud ja asfalteeritud. Kirjas puudub viide 24.07.1989 inventeerimise aktile, viidatakse üksnes 29.01.1992 vara üleandmise-vastuvõtmise aktile. Lisaks tekitab segadust viide Kõver 2 aadressile. Seega tuginevad kohtu järeldused üksnes oletusele; 4) kohus on jätnud sisulise hinnangu andmata kõikidele ülejäänud kolmanda isiku poolt esitatud tõenditele, mis kinnitasid kolmanda isiku väiteid, et sellel aadressil ei ole kunagi eksisteerinud parklat, maa-ala ei ole 1980-ndate lõpus olnud kasutuses parklana ning ei ole sel perioodil ka tahetud kasutada parklana, vaid põlenud ehitise asemele planeeriti kaubanduskeskuse ehitamist. Ka kaebuse esitaja on möönnud, et dokumentatsioon on puudulik osas, mis võimaldaks veenduda ehitise likvideerimises või asfaltplatsi ehitamises. Seega on kohtuotsus rajatud tõenditele, mida ei ole olemas või mille olemasolu ei ole võimalik õiguslikult lubatava tõendiga kontrollida; 5) kohus ei ole viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, mis võimaldaks kontrollida kohtu järelduste õigsust. Kohus ei ole viidanud, millistele õigusaktidele tuginedes on ta leidnud kaebaja omandiõiguse rajatisele olevat tõendatud. AÕSRS § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Seega saab rajatise omandiõigust tõendada konkreetse ehitusdokumentatsiooniga. Kaebaja kinnitab, et arhiivimaterjal selles osas on puudulik. Sellest saab teha järelduse, et tegemist on ebaseadusliku rajatisega, mis on maatüki oluline osa. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses 3-3-1-94-06 märkinud, et maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ p-s 15.
  4. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-42-05). Käesolevas vaidluses ei ole rajatise omandiõigus enne omandireformi algust
  5. a tõendatud. Apellant on seisukohal, et pigem võib olla teeregistrisse kantud Jaama 1A hoone tagused platsid. Jaama 6 aadressil asunud objektiga seostunud andmed olid ja on seniajani kantud ehitisregistrisse. Juhul, kui linnavalitsus oleks Jaama 6 krunti käsitlenud transpordimaana ning parklana, puudunuks vajadus neid registreerida Tehnilise Inventariseerimise Büroos, hiljem hooneregistris ja veel hiljem ehitisregistris; 6) halduskohus ei ole rakendanud uurimispõhimõtet ning olukorras, kus kolmas isik on juhtinud halduskohtumenetluses tähelepanu tõendite vastuolulisusele, pidanuks kohus omal initsiatiivil koguma tõendeid veendumaks kaebuse esitaja väidetes, et maa-ala oli 7
(11)3-09-963 1980-ndate aastate lõpus kasutuses parklana. Endiselt jääb vastuseta küsimus, kes on rajatise püstitanud ning kas selline rajatis, mille rajamise kohta dokumendid puuduvad, saab olla takistuseks maa tagastamisel; 7) omandiõigus on tsiviilõiguslik küsimus. Kaebuse esitaja on vaidlustanud üksnes maavanema järelduse, et rajatise püstitamise kohta enne 20.06.1991 kontrollitavad andmed puuduvad ning linn ei ole tõendanud rajatise omandiõigust. Omandiõiguse hindamine ja selle tuvastatuks või mittetuvastatuks lugemine maavanema poolt on diskretsiooniotsus, mis on tehtud esitatud dokumentaalsete tõendite pinnalt. Diskretsiooniõiguse alusel tehtud otsuste kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohus on otsustes 3-3-1-54-03 (p 38) ja 3-3-1-18-08 (p 12) leidnud, et kohus ei saa kontrollida ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas. 15. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, leides, et: 1) Jaama tn 6 asuva parkimisplatsi olemasolu enne 20.06.1991 tõendab inventariseerimise akt, milles kajastati tee pinnakate ja mõõtmed, mis saadi tänavate lindiga looduses mõõdistamise teel. Apellandi käsitlus, et inventariseerimise akt käsitleb Jaama tn 1A hoone taguseid asfaltplatse, on täiesti arusaamatu ja ainetu. Oluline ei ole, mis suunas inventariseerimine teostati, kuna selle alusel ei saa järeldada parkimisplatside paiknemist Jaama tn 1A hoone taga. Teiseks saab hoolimata märkest „Pärnu mnt – Jaama“ käsitleda inventariseerimist ka suunas Kõver tn ja Jaama tn ristumine – Kõver tn ja Pärnu mnt ristumine. Sellisel juhul oleks mahasõit Nõmme EEV valitsuse juurde esimene tänavarajatis, millele järgneks Kõver tn 2 / Jaama tn 6 asuv parkimisplats; 2) samuti ei ole apellandi arutluskäik ka sisuliselt loogiline, kuna väide parkimisplatside paiknemise kohta Jaama 1A hoone taga (piirnedes Pärnu mnt-
  1. ga)on täielikus vastuolus inventariseerimise aktiga ning tänavate paiknemisega. Esiteks ei saaks Kõvera tänava inventariseerimise akt käsitleda tänavarajatist, mis paikneb üleüldse teisel pool Jaama tänav 1A asuvat hoonet. Tegemist oleks Pärnu mnt tänavarajatisega. Samuti on ebaloogiline, et Kõvera tänava inventariseerimise akt käsitleks rajatisi, mis paiknevad maa-alal, kuhu Kõver tänav ei ulatu, olles juba varem lõppenud (ristumine Jaama tänavaga). Teiseks on apellandi väide kahe parkimisplatsi paiknemise kohta Jaama tn 1A hoone taga (piirnedes Pärnu mnt-
  2. ga)ka vastuolus kõnealuse maatüki pindalaga, mis ilmselgelt ei ole pindalalt ligilähedalgi 1041,5 m2-le; 3) Jaama tn 6 / Kõver tn 2 asuva parkimisplatsi käsitlemist inventariseerimise aktis tõendab ilmselgelt ka Maa-ameti kaardiserveri abil teostatav mõõtmine, millest nähtub, et vaidlusaluse parkimisplatsi suurus on ligilähedane 1041,5 m2-le; 4) tänavavalgustuse plaanid tõendavad üksnes asfaltplatsi eksisteerimist enne 1991. aastat, mitte Tallinna linna omandiõigust asfaltplatsile. Samuti jääb paljasõnaliseks apellandi väide, nagu oleks plaanidele käsitsi kirjutatud sõna „parkla“ hilisemalt juurde kirjutatud. Jääb selgusetuks, mida apellant sellega väita tahab või millele selline väide tugineb. Tänavavalgustuse plaanid toetavad väidet, et parkimisplats Jaama tn 6 / Kõver tn 2 juba varasemalt paiknes; 5) apellant leidis, et Tallinna Kommunaalameti 04.02.2003 kirjast tulenevalt saab järeldada, nagu oleks parkla saanud asfaltkatte alles 1999. aasta novembris. Kaebaja sellega ei nõustu ning leiab, et halduskohus leidis kõnealust tõendit hinnates õigesti, et pelgalt kirja alusel ei saa järeldada esmakordset asfalteerimist; 6) kohus on kolmanda isiku poolt esitatud väiteid ja tõendeid hinnanud. Kohtu põhjendused võivad apellandi arvates olla küll kritiseeritavad, kuid see ei tähenda, et põhjendamiskohustus oleks jäetud täitmata; 7) kohus tuvastas, et asfaltplatsi omandiõigus anti üle riigivara munitsipaalomandisse üleandmise 29.01.1992 aktiga nr 20/005. Apellant on apellatsioonkaebuses sellest täielikult mööda läinud ega ole esitanud ainsatki akti käsitlevat vastuväidet, milles võib järeldada, 8
(11)3-09-963 et apellant on akti alusel omandiõiguse üleandmisega nõustunud. Kuna Tallinna linnale anti üle Jaama ja Kõvera tänavad, siis anti tänavate koosseisus üle ka asfaltplats, mis kuulus tänavate kooseisu, nagu inventariseerimise aktist tuleneb. Sellist järeldust toetab ka Eesti NSV maakoodeks, mille § 118 punkti 1 kohaselt kuuluvad linna üldkasutatava maa hulka väljakud, tänavad ja teed. Kõnealust sätet tuleb tõlgendada selliselt, et viidatud loeteluga on hõlmatud ka parklad. Kehtiva teeseaduse § 2 lg 2 järgi kuuluvad samuti tee koosseisu ka teemaal asuv parkla ja puhkekoht; 8) kaebuse esitaja väiteid asfaltplatsi omandiõiguse ülemineku kohta ning maakoodeksi § 118 punkti 1 tõlgendamise osas toetavad ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2002 otsus haldusasjas nr 2-3/390/02 ja 10.11.2003 otsus haldusasjas nr 2-3/205/
  1. Mõlemas asjas leidis ringkonnakohus, et Tallinna Teedevalitsuse üleandmisega anti koos tänavatega Tallinna linnale üle ka asfaltkattega parkimisplatsid, kuna need tuleb lugeda tänava koosseisu hulka. Puudub vaidlus selles, et Tallinna Teedevalitsuse omandiõigus kuulus enne selle üleandmist riigile. Kuna teedevalitsuse koosseisus olid ka kõik Tallinna teed ja tänavad ning koos nendega tänavarajatised (sh parkimisplatsid), on arusaamatu ja põhjendamatu apellandi väide, et riik ei saanud parkimisplatsi omandiõigust Tallinna linnale üle anda; 9) apellatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2006 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-94-06 on asjakohatu, kuna see lahend ei ole käesolevas asjas kohaldatav; 10) käesolevas asjas esitati kõik vaidluse lahendamiseks vajaminevad tõendid menetlusosaliste endi poolt, mistõttu puudus kohtul vajadus täiendavaid tõendeid koguda. Samuti ei ole apellant selgitanud, millised konkreetsed tõendid jäid kogumata. Apellandil oleks olnud alati võimalus selliste tõendite kogumist taotleda HKMS § 15 lõike 3 teise lause alusel. Seega jääb apellandi väide oluliste tõendite kogumata jätmise kohta paljasõnaliseks; 12) käesolevas haldusasjas on peamised vaidlusküsimused küll tsiviilõigusliku sisuga, kuid Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-39-01 ja 3-3-1-50-08 selgitanud, et kui haldusakti õiguspärasuse hindamiseks on vajalik omandiõiguse tuvastamine, on ka halduskohus pädev seda tegema. Seega on ebaõige apellandi väide, et halduskohus ei saa kontrollida, kas maavanem on jõudnud omandiõiguse tuvastamisel õige järelduseni. Halduskohus on haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel pädev kontrollima haldusakti andmise aluseks olevat õiguslikku järeldust selle kohta, kas omandiõigus on piisavalt tõendatud või mitte. Halduskohus saab omandiõiguse kohta hinnangu anda küll üksnes kohtuotsuse motiveerivas osas, kuid sellekohane hinnang oleks konkreetses asjas siduv, kui haldusorganile tehakse ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.
  2. Harju maavanem leiab, et Ivar Ojalo apellatsioonkaebus on põhjendatud. Kuna oli tekkinud vaidlus maa tagastamise õigustatud subjektiga, siis palus maavanem Tallinna Linnavalitsusel esitada täiendavaid dokumente ja tõendeid Jaama 6 ehitiste omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks. Kogutud dokumente ja tõendeid kogumis hinnates andis maavanem vaidlustatud korralduse. Kuna kohtumenetluse jooksul ei ole esitatud selliseid tõendeid ega dokumente, mis tõendaks linna omandiõigust ehitistele vaidlusalusel maatükil, jääb maavanem oma algse seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Vaidluse all on küsimus, kas Tallinnas Jaama tn 6 asuva parkla aluse maa munitsipaalomandisse andmise taotluse rahuldamata jätmine oli õiguspärane. Halduskohus asus asjakohaselt tuvastama, kas Tallinna linna omandiõigus sellele parklale on tõendatud ning pidas õigesti oluliseks tuvastada, kas parkla rajati enne ORAS jõustumist ning kas
  4. a anti riigi omandist linna omandisse just see parkla. Ringkonnakohus märgib, et maavanemal on pädevus hinnata, kas 9
(11)3-09-963 munitsipaalomandisse taotletaval maatükil asuvad munitsipaalomandis olevad ehitised. Seejuures sai maavanem uurimispõhimõttele (HMS § 6) ja maa munitsipaalomandisse andmise korra § 7 lõike 1 kolmandale lausele tuginedes asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ise välja selgitada. Kui munitsipaalomandisse taotletaval maatükil asuv parkla oli rajatud enne ORAS jõustumist, oli püstitatud õiguslikul alusel ja kuulub munitsipaalomandisse, puudub maavanemal kaalutlusõigus maa munitsipaalomandisse andmise üle otsustamisel. Seetõttu ei ole kohtulik kontroll haldusakti õiguspärasuse üle piiratud.
  1. Halduskohus tuvastas, et 29.01.1992 riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga on tõendatud Tallinna teede ja tänavate omandiõiguse üleandmine munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selle aktiga on antud üle ka seni riigi omandis olnud parklad. Parkla olemasolu Kõvera tn ääres suuruses 775 + 266,5 = 1041,5 m2 tõendab 24.07.1989 inventariseerimisakt, millest nähtuvalt on mõõdistatud Kõver tn alates Pärnu maanteest kuni Jaama tänavani, mahasõit sellelt Nõmme EEV juurde ja parkeplats, mis on mõõdistatud kahes osas. Aktist nähtuvalt on kõik nimetatud alad asfalteeritud. Inventariseerimise aktil ei ole parkla asukohta Kõvera tänava ääres selgitatud. Kohus luges parkimisplatside olemasolu tõendatuks ka Tallinna linna tänavavalgustuse lülitus-jaotusseadme LJS 417 „Nõmme keskus“ valgustuspiirkonna toimiku väljavõtetega ajavahemikust 1970-1987 (tl 32-33).
  2. Üksnes planeeringutest ja kavatsustest rajada sellele kohale kaubanduskeskus või lasteaed, samuti ehitisregistri väljavõtetest ja hilisemast parkla linna bilanssi lugemisest ei saa teha järeldusi, et parklat sellel kohal polnud või ta seal asus. Maa-ala soovitud kasutusotstarve võib erineda olemasolevast ning halduskohus selgitas õigesti, et ehitisregistri väljavõtetel pole õiguslikku tähendust. Usutavaks ei saa pidada ka võimalust, et mõõdistatud parkimisplatsid asusid Jaama tn 1A kinnistu taga Pärnu mnt ääres. Sellele alale kahest ristkülikukujulisest alast 1041,5 m2 suuruse parkla mõõdistamine eeldaks, et parkla alla kuuluks enamus praegusest Pärnu mnt laiusest, samuti ei ole võimalik alale kujutada kahte ristkülikut inventariseeritud pindaladega.
  3. Ringkonnakohtule esitatud tõendid seavad kolleegiumi hinnangul aga kahtluse alla parklate olemasolu vaidlusaluses asukohas. A. Mälli 23.09.2010 kirjast nähtuvalt koristati
  4. a Jaama 6 asunud elamu varemed umbes aasta pärast tulekahju toimumist. Tulekahju toimus 1985 sügisel (tl 140-143). A. Mäll selgitas, et Jaama 6 krunt oli seejärel täiesti tühi kinnitambitud pinnasega ala ning krunti ei asfalteeritud vähemalt enne
  5. a. Kõver tn oli liikluseks
  6. a maist kuni 1990-ndate esimese pooleni suletud ja tänava ala ning osaliselt ka sellega piirnev ala ümbritsetud ehitustöödeks planguga. Parklat Jaama 6 alal sel ajal ei olnud ning seda ala kasutati ehitusmaterjalide hoidmiseks ja ladustamiseks. Tallinna Kommunaalameti 12.09.2006 kirjast nr 5-1K/1593 nähtuvalt paigaldati Jaama tn 6 asetsevale parklale asfaltkate
  7. a novembris. Neist tõenditest saab teha järelduse, et ala ei olnud
  8. a asfalteeritud ning inventariseerimisaktis kajastatud asfaltkattega parklad pidid paiknema mujal. Kuigi tänavavalgustuse paigaldamise kaardimaterjalist (tl 71, dateering tl 74) nähtub, et parkla asus vaidlusalusel alal vähemalt aprillis-mais 1987, ei saa üksnes sellest tõendist, mis läheb vastuollu teiste tõenditega, teha järeldust, et asfaltkattega parklatena anti munitsipaalomandisse just vaidlusalune maa-ala, kus A. Mälli selgituse kohaselt asus vaid kinnitambitud pinnas.
  9. Ringkonnakohtu arvates ei ole seetõttu vaidlusalusel maal ORAS jõustumise ajal eksisteerinud munitsipaalomandis olevate rajatiste olemasolu tõendatud ning maavanema korraldus on seetõttu õiguspärane. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb Tallinna Linnavalitsuselt välja mõista HKMS § 92 lõigete 1 ja 7 alusel 10
(11)3-09-963 apellandi menetluskulud, mis koosnevad apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust summas 250 krooni. Silvia Truman Ruth Virkus tasutud Oliver Kask 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.