lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja 29.12.2006 ja OÜ BAvahel sõlmitud laenuleping , mille alusel väljastas hageja OÜ-le BAlaenu summas 15 000 000 krooni tagastamise tähtpäevaga 01.02.2008 sihtotstarbega kinnistute ostmine Tartumaal XXX (tl 65-70). Laenulepingu kohase täitmise tagamiseks on 29.12.2006 seatud kostja II poolt hüpoteek
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (
). Tulenevalt
lg 1 p-st 1 ja § 108 lgst 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise rikkumise korral kohustuse täitmist. Käesoleval juhul on leidnud tuvastust, et kostja I laenu tagastamata jätmisega on rikkunud tema ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingut ning hageja nõue kostja I vastu on eeltoodust tulenevalt põhjendatud. 4
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja II on esitanud hagile vastuväited leides, et hageja on XXX, XXX ja XXX kinnistutele hüpoteegisumma määratlemisel ja kinnistute müümisel ebamõistlikult madala hinnaga rikkunud mitmeid krediidiasutuse seadusest, rahvusvaheliselt aktsepteeritud pangandustavast ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevaid kohustusi. Vaidlusalusel juhul on hageja kinnitanud võlgnikele, et nende poolt antud tagatised turuväärtuses ca 26 miljonit krooni tagavad laenusumma tasumise põhivõlgniku poolt, kuid esitanud peale kinnistuste realiseerimist võlgnike vastu nõude ca laenu põhisumma osas. Pank on oma kohustuste rikkumise ja hea usu vastase käitumisega loonud nii käendajatele kui ka põhivõlgnikule asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Hüpoteekide seadmisel oli AS-l PT õiguspärane ootus, et kui põhivõlgnik peaks oma kohustusi rikkuma, on tema kohustuste täitmine tagatud panga kasuks seatud hüpoteekidega (kokku olid põhivõlgniku kohustused panga ees tagatud hüpoteegisummaga 21 500 000 krooni ning vara turuväärtus oli kokku ca 26 miljonit krooni). Antud juhul on pank esitanud aga käendajate vastu nõude summas 14 809 862 krooni, millise summa arvestamisel on juba arvestatud (eeldatavaid) laekumisi täitemenetlus käigus. Samuti viitas kostja II esitatud vastuväites, et pank on pidanud põhivõlgniku kinnisasjade müümisel mõistlikuks olukorda, kus kinnistuste hind 2006.a. lõpus oli 17 000 000 krooni, 2008.a. suvel aga vaid 480 000 krooni ning XXX kinnistu hind on langenud 5,2 miljonilt kroonilt 1,5 miljoni kroonini. Kohus leiab, et kostja vastuväited on põhjendamatud, kuivõrd ei oma sisulist tähtsust kõnealuses vaidluses. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ülalmainitud laenuleping on sõlmitud ning laenulepingu kohase täitmise tagamiseks olid seatud hüpoteegid kostjatele kuuluvale varale käenduslepingute alusel. Kostjad rikkusid laenulepingut, mistõttu 02.05.2008 võõrandasid kostja II ja hageja kokkuleppel ühe hüpoteegiga koormatud kinnistu Kose vallas Ahisilla külas, mille arvelt kustutati kostja I võlgnevus intresside osas hageja ees 200 000 krooni võrra. Lepingust tuleneva võlgnevuse kustutamisel ja lepingust täitmise tagatise realiseerimisest saadud rahalistest vahenditest kustutatakse laenulepingu üldtingimuste punkti 13.1.4 alusel, mille kohaselt esimeses järjekorras tasutakse lepingutasu, teisena viivis, kolmandana lepingus ette nähtud trahvid ja muud tasud, neljandana tasumata intress ja viiendana tagastamata laen. (vt tl 67). Eeltoodus tulenevalt kaeti 02.05.2008 võõrandatud kinnistu eest saadud rahalistest vahenditest 200 000 krooni võlgnevus intresside osas. Kuivõrd kostjad jätkuvalt kohustust ei täitnud, toimus tagatisvara realiseerimine. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 82 lg 3 kohaselt enne alghinna muutmist küsib kohtutäitur sissenõudja ja võlgniku seisukohta selle suhtes. Kostja II on avaldanud seisukohta, et täitemenetluse alghind on olnud ebamõistlikult madal, kuid seda vaidlustanud ta ei ole. TMS § 74 lg 5 kohaselt kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et võlgnik ja sissenõudja võivad kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada käesoleva seadustiku §-s 217 sätestatud korras. TMS § 74 lg 8 kohaselt hinna vaidlustamise korral taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Antud juhul ei ole kostja II vaidlustanud täitemenetluses vara hinda, mistõttu nimetatule antud juhul tugineda ei ole 5 asjakohane. Samuti on õige hageja väide, et kuivõrd täitemenetluses võõrandati maatulundusmaad, siis nende väärtus ei saagi olla võrdne elamumaaga ja on kordades odavam. Kuna täitemenetluses saadu oli oluliselt väiksem kui laenulepingust tulenev nõue ja täitemenetluses saadud vahendite arvelt oli võimalik kustutada ainult kõrvalnõuded, on hageja esitanud hagi kostjatelt võlgnevuse välja mõistmiseks. Kostja II on samuti asunud seisukohale, et pank on rikkunud mitmeid krediidiasutuste seadusest, pangandustavast ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevaid kohustusi müües hüpoteegiga tagatud vara ebamõistlikult madala hinnaga. Kostja II viitab muu hulgas krediidiasutuste seaduse (KrAS) § 83 l-le 3, mis näeb ette, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja on tellinud Uus Maa kinnisvarabüroolt hinnangud, mis aga on kostja hinnangul ebaõiged ega vasta kinnistute 2008. a tegelikule turuväärtusele. Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatuga esile toodud veenvaid põhjendusi selle kohta, et oleks alust kahelda kinnisvarabüroo pädevuses kinnisvarale hinnangu andmisel. Täitemenetluse algatamiseks tellis hageja Uus Maa kinnisvarabüroolt hinnangud, millega on tõendatud, et XXX maaüksuse väärtus on 30.06.2008 a seisuga 180 000 krooni ja XXX maaüksuse väärtus 300 000 krooni (tl 24). XXX väärtuseks on hinnatud seisuga 12.06.2008 1 500 000 krooni. Samuti ei ole leidnud tuvastamist et hagejale saaks ette heita seda, et müües hüpoteegiga tagatud vara madala hinnaga, oleks ta sellega krediidiasutuste seadusest tulenevaid kohustusi, kuivõrd vara müümisel on lähtutud pädevast eksperthinnangust ning kostja ei ole omapoolt täitemenetluse raames vastuväiteid esitanud. 26.10.2010 Riigikohtu otsuses 3-2-1-76-10 on kolleegium märkinud, et pooltevaheline riskijaotus ei peagi tulenema konkreetsest õigusnormist, vaid lepingu iseloomust, selle sõlmimise asjaoludest, sisust ja seaduse mõttest. Antud juhul on pooled sõlminud laenulepingu, mille täitmise tagamiseks on seatud hüpoteegid kostjatele kuuluvale kinnisvarale. Kostja kui laenusaaja kannab riski, kus laenu tagatise väärtus võib ajas muutuda, mistõttu võib tekkida olukord, kus tagatis ei kata saadud laenukohustust.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Antud juhul vastutavad kostja I kui laenusaaja ning kostja II kui käendaja hageja ees kohustuste täitmise eest solidaarselt. 6
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni /…../. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludest tuleb järeldada, et kuivõrd kostja I laenu tagastamata jätmisega on rikkunud tema ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingut rahalise kohustuse täitmata jätmisega ning kostja I kui laenusaaja ning kostja II kui käendaja hageja ees kohustuste täitmisel solidaarselt, siis hageja poolt kostjate vastu esitatud viivisenõue on põhjendatud Lähtudes eelnimetatust leiab kohus, et hagi on õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostja II vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks, mistõttu tuleb kostjatelt OÜ BAja AS PT solidaarselt hageja Marfin Pank Eesti AS-i kasuks välja põhivõlgnevus 14 809 862 kr ja viivis alates 07.07.2008 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määras 27 % aastas tasumata põhivõlgnevuselt. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.