← Eesti

3-09-3045/33

Obsah (4)§ 30§ 222§ 33§ 199

3-09-3045 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo O.use tegemise aeg ja koht 28. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-3045 Haldusasi I. A.’i kaeb

§ 30

lg-le 1 märgib kaebaja, et ta suhtles kogu kriminaalmenetluse vältel prokuröri abi R. R.’ga, kellega kaebaja arutas asja käiku ja kooskõlastas kahtlustuse projekti. Kaebaja võttis kahtlustuse esitamisel aluseks prokuröri abiga kooskõlastatud kahtlustuse projekti.

§ 222lg 1 ja § 223 lg 1 sätetele märgib kaebaja, et seega näeb Kr

MS regulatsioon ette, et prokurör saab kriminaalmenetluse toimiku saamise staadiumis otsustada, kas kogutud materjalide põhjal on alust esitada peale kaitsjatelt taotluste saamist süüdistusakt (vt KrMS § 226 lg 1) või tuleb teha lisatoiminguid või esinevad üldse alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kaebaja oli veendunud, et kriminaalasjas olid vajalikud tõendid kogutud, kui ta esitas prokurörile kooskõlas KrMS § 222 lg 1 elektrooniliselt kohtueelse menetluse kokkuvõtte projekti, mistõttu kaebaja tegutses kooskõlas KrMS regulatsiooniga. Isegi teoreetilisel juhul, kui kaebaja eksis hinnangu andmisel, ei olnud kaebaja tööülesandeks juhtida kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, vaid see oli prokuratuuri ülesanne. Kaebaja kordab veelkord, et ta suhtles prokuröri abi R. R.ga, kellepoolsed parandused ta võttis aluseks kahtlustuse esitamisel ning järgis 4 kriminaalmenetluse uurimisel KrMS nõudeid. Kriminaalmenetluse läbiviimisel ning hinnangute andmisel, kas esinevad alused isikute süüdistamiseks või mitte, ei saa olla üheselt õigeid ega valesid otsuseid. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda, et Kaebajale heidetakse distsiplinaarkaristuse määramisel ette „ebaõige lahendini“ jõudmist. KrMS § 14 lg 1 sätestab, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kaebaja täitis hoolikalt enda teenistuskohustusi, püüdes KrMS sätteid järgides luua võimalikud head tingimused prokuröri poolt tulevases kohtumenetluses süüdistusfunktsiooni teostamiseks. Olukorras, kus prokurör asus seisukohale, et kogutud materjalide alusel puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks, ei saa pelgalt seetõttu asuda seisukohale, et Kaebaja on rikkunud teenistuskohustusi ning Kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Vastupidise tõlgendamise korral peaksid kõik uurijad, kelle poolt koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõtte prokuratuur saadab tagasi lisatoimingute tegemiseks või kelle alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse prokuröri poolt, saama distsiplinaarkorras karistatud. See ei saa ilmselt olla seadusandja eesmärk ega võimalda kriminaalmenetluse läbiviimist. Sellest tulenevalt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ta tegutses kriminaalasja eeluurimise raames vastavalt kehtivatele seadustele ja oma pädevusele ning puudusid alused kaebaja karistamiseks. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole toimunud mistahes kaalumist, on arvestatud vaid R. K.’i iseloomustust, kuid on jäetud arvestamata nii kaebaja seletusega kui kaebaja eelneva käitumisega ajal, millal kaebaja ülemuseks ei olnud R. K., näiteks R. O. hindamislehte. Sellega on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel rikutud TDVS § 8 nõudeid ehk diskretsiooniotsuse teostamine on ei ole toimunud ratsionaalselt, vaid emotsionaalselt. otsus, et kaebaja peab teenistusest lahkuma, oli tegelikult tehtud juba enne distsiplinaarjuurdluse lõppu ning sellele järgnev oli vaid vormistus, mitte distsiplinaarasja igakülgne, täielik ja objektiivne uurimine ning kaebaja süü ja talle distsiplinaarkaristuse määramise motiveeritud otsustamine. Kaebaja suhtes on andnud distsiplinaarmenetluse käigus hinnangu prokurör K. S.-N., kes ei juhtinud vaidlusalust kriminaalmenetlust. Seetõttu jääb Kaebajale ebaselgeks, mille pinnalt on hinnang antud ning miks kaebaja suhtes ei andnud distsiplinaarmenetluses hinnangut prokuröri abi, kes teostas järelevalvet vaidlusaluse kriminaalmenetluse üle. Ka on Põhja PP rikkunud TDVS § 8 nõudeid sellega, et ei ole kaalutud, et isegi teoreetiliselt, kui kaebaja oleks pannud toime distsiplinaarsüüteo, kas Kaebaja suhtes oleks võimalik kohaldada vähem rangemat distsiplinaarkaristust, näiteks ametipalga vähendamist. Nagu ülalmärgitud Riigikohtu lahenditest tuleneb, ei too teise distsiplinaarsüüteo toimepanemine distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal vältimatult kaasa kõige rangema karistuse määramist. Seega esinevad alused Käskkirja nr 812p tühistamiseks, mille tagajärjeks on kaebaja tööle ennistamine. Kui kaebaja teenistus oleks jätkunud, oleks tema igakuine netosissetulek olnud 11.423,00 krooni (sissetulek 2009. a novembris). Vastustaja Põhja Politseiprefektuur palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja vabastati teenistusest, kuna distsiplinaarjuurdlusega nr 09-075 tuvastati, et kaebaja pani kriminaalasja nr 09230103926 menetlemisel toime olulisi menetluslikke rikkumisi: tõkendi - elukohast lahkumise keeld, kohaldamine isiku suhtes, kes ei olnud ei kahtlustatav ega ka süüdistatav; isiku kahtlustatava täiendava ülekuulamise protokolli puudulik vormistamine; kriminaalasja menetlemise jätkamine ning kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamine juriidilise isiku suhtes pärast seda, kui uurija sai teadlikuks, et kõnealune juriidiline isik on äriregistrist kustutatud – seega lõppenud. Kaebuses on kaebaja asunud seisukohale, et ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu. Samas ei ole kaebuses ridagi selle kohta, miks peab kaebaja õiguspäraseks tõkendi kohaldamist isiku suhtes, kes ei ole kahtlustatav ega süüdistatav. KrMS § 128 lg 1 sätestab üheselt, et elukohast 5 lahkumise keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Distsiplinaarjuurdluse käigus on kaebaja öelnud „Vaidlen vastu vanemkomissar R. K.i järeldustele, et olen ebaseaduslikult kohaldanud tõkendit – elukohast lahkumise keeldu ja sellega rikkunud kahtlustatava L. V. põhiõigust. Selle tõkendi kohaldamisel lähtusin KrMS normidest, võtsin arvesse tõkendi kohaldamise seisukohast tähtsaid asjaolusid ja esmalt kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise tagamist samuti ka seda, et isik ei ela Eesti Vabariigis, seega võib olla raskendatud tema kohale ilmumine. Samas leian, et antud tõkendi kohaldamine ei piiranud mingil määral kahtlustatava põhiõigust – liikumisvabadust.“ /tl 30/. Vastustaja hinnangul järeldub ülaltoodust üheselt, et kaebaja ei saa aru oma vigadest, ta ei suuda eristada juriidilist isikut ja juriidilise isiku juhiks olnud füüsilise isikut. Samuti on selge, et kaebajale ei ole arusaadav Põhiseaduse (PS) sisu ja selles nimetatud isiku põhiõigused. On täiesti arusaamatu, et kõrgemat juriidilist haridust omav ning 10. a tööstaažiga politseiametnik ei suuda taibata, et kohaldades isiku suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, piiratakse sellega tema liikumisvabadust.

§ 33

lg-tele 1 ja 2 märgib vastustaja, et kõnealuses kriminaalasjas vormistas kaebaja 25.03.2009 kahtlustatava ülekuulamise protokolli /tl 71-73/, milles kahtlustatavaks on OÜ Jalomatkad ja esindajana toodud L. V., kuid 06.08.2009 vormistatud kahtlustatava täiendavas ülekuulamise protokollis /tl 73/ on kahtlustatavaks L. V. ehk kuulatakse kahtlustatavat, kelleks on füüsiline isik. Märkimata on jäetud kahtlustuse sisu e kuriteo asjaolud, mille toimepanemises isikut kahtlustatakse, seega täitmata on KrMS § 76 lg 1 p 3 nõuded. Samas aga on kvalifikatsiooni kohta märgitud KarS § 372 lg 4, mis näeb ette juriidilise isiku vastutuse, vastuoluliste andmete tõttu jääb arusaamatuks, keda milles kahtlustatakse.

§ 199

lg 1 p 4 ja § 200 sätetele märgib Põhja PP, et 25.09.2009 on kaebaja kriminaalasja toimikule lisanud väljavõtte äriregistri teabesüsteemist, millest nähtub, et 03.04.2009 on menetlusalune isik registrist kustutatud. Sellest oleks pidanud kaebaja järeldama, et tõenäoliselt on äriühing lõppenud ning menetluse lõpetama. Selle asemel koostas aga kaebaja 30.09.2009 kohtueelse menetluse kokkuvõtte, kus kahtlustatava andmeid ei ole märgitud, küll aga on märgitud kahtlustatava esindaja L.V. andmed. Vastustaja on seisukohal, et kõik väited kaebaja poolt kriminaalasja menetlemisel tehtud vigade kohta on üheselt tõendamist leidnud ning seega on selge tema poolt distsiplinaarsüüteo toime panemine. Vastustaja on täielikult nõus kaebaja väitega, et distsiplinaarkaristuse määramine on diskretsiooniline otsus ja et isegi juhul, kui isikul on varasem kehtiv distsiplinaarkaristus, ei kohusta ATS § 118 lg 2 määrama kõige rangemat distsiplinaarkaristust, vaid karistuse määramisel peab olema igal juhul vastavauses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. I. A.ile karistuse määramisel on asutuse juht teinud diskretsioonilise otsuse, võttes arvesse eelkõige teenistuja eelnevat teenistust, tema suhtumist toimunusse, temale antud teenistuslikku iseloomustust, kehtivat distsiplinaarkaristust, süüteo toimepanemise asjaolusid ning süüteo raskust. Kaebaja vabastamisel võeti arvesse alljärgnevat: Kaebaja poolt toime pandud rikkumiste seas oli isikuõiguste raske piiramine e tõkendi kohaldamine isiku suhtes, kes ei olnud süüdistatav ega kahtlustatav ning kellele seda seetõttu seaduse järgi üldse kohaldada ei oleks tohtinud. PS § 34 kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks. Seega kohaldades L. V. suhtes tõkendina elukohast 6 lahkumise keeldu ilma selleks seaduslikku alust omamata, rikkus kaebaja L. V. PS § 34 sätestatud õigust, mis vastustaja hinnangul on käsitletav raske rikkumisena. Kuid kaebaja ei näe sellises tegevuse oma eksimust, vastupidi, ta leiab, et käitus õigesti. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ajal, mil kaebajale määrati käesolevas asjas vaidlusalune karistus, oli tal varasemast kehtiv karistus jämeda distsiplinaarsüüteo eest. Nimetatud karistus määrati talle 17.07.2009 käskkirjaga nr 526p selle eest, et kaebaja puudus põhjuseta teenistusest 29.–30.06.2009 /tl 26-27/. Kaebaja väited selle kohta, et tegemist oli eksitusega, ei ole vastustaja hinnangul usutavad. Nimelt nähtub kaebaja poolt omakäeliselt täidetud puhkuseavalduse blanketist üheselt, et tema puhkus pidi kestma kuni 28.06.2009 /tl 63/. Mingit põhjust pidada seda automaatselt pikenenuks tal ei olnud.

  1. a kehtinud Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja /tl 64-70/ p 14.6.2 kohaselt loetakse Põhja PP-s esmaseks jämedaks distsiplinaarsüüteoks, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud põhjuseta teenistusest puudumine, kui see tõi endaga kaasa raske tagajärje või rohkem kui 3 tundi. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest oleks tööandja võinud kaebaja teenistusest vabastada koheselt. Kaebaja eksimused, mille eest ta vabastati teenistusest, ei olnud esmakordsed. Kaebaja tõsised menetlusvead ei olnud ühekordsed. Teda juhendav prokuröri abi juhtis tema tähelepanu neile korduvalt ja pika aja jooksul, kuid olukord ei paranenud.
  2. a jaanuarist sai kaebajat juhendavaks prokuröriks R. R.. Tema seletuse kohaselt oli algusest peale täiesti tavaline, et kaebaja saatis prokuratuuri kriminaaltoimiku kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kinnitamiseks või kohtueelse menetluse kokkuvõttega (uurija arvates asi n.ö kohtuküps), milles esinesid väga suured puudused, mistõttu ei olnud enamasti võimalik kinnitada menetluse lõpetamise määrust ega ka kriminaalasjas süüdistusakti (või kokkulepet) koostada. Ülekuulamised olid läbi viidud ja protokollitud väga pealiskaudselt, mistõttu oli peaaegu igas kriminaalasjas vajalik keegi menetlusosalistest täiendavalt üle kuulata, paljud menetlusdokumendid olid vene keelsed ilma eesti keelse tõlketa, raskeid eksimusi esines isiku fotode järgi tuvastamisel jne. Lõpuks jõudis olukord niikaugele, et R. R. pidas otstarbekamaks leitud vead ise kõrvaldada selmet neid lasta kaebajal teha. Nimetatud olukorrale juhtis ta korduvalt kaebaja tähelepanu, kuid sisuliselt midagi ei muutunud. Kaebaja ei saanud oma eksimustest aru ega tunnistanud neid. Karistuse valikul on iga tööandja jaoks oluline, kas töötaja on eksimusest aru saanud ja kahetseb tehtut, mistõttu võib eeldada, et ta tulevikus üritab vigu vältida või ta ei ole aru saanud või ei tunnista süüd. Tutvunud kaebaja poolt distsiplinaarjuurdluse käigus antud seletusega on üheselt selge, et kaebaja ei saanud aru oma eksimustest ning eitas neid täielikult. Võttes arvesse seda, et ka varem on korduvalt juhitud tema tähelepanu tehtud vigadele ning seda, et käesoleval juhul kaebaja ei tunnista oma rikkumisi, puudub vastustajal veendumus, et kaebaja võiks tulevikus ennast parandada. Korduvalt, sh kaebus lk 2 ja 7 on kaebaja väitnud, et isegi, kui ta on vigu teinud, siis on selles süüdi teised, kuid mitte tema. Lisaks on kaebaja kaebuses esitanud vastuolulisi väited: „Kaebaja on end pidevalt ametialaselt täiendanud. Näiteks
  3. veebruaril
  4. Aastal läbis kaebaja täiendkoolituse „Kriminaalmenetlus“ mahuga 24 tundi,
  5. septembril
  6. Aastal täiendkoolituse „Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamine“ ning ajavahemikus 11.05-14-05.2009 ja 25.05.-28.05.2009 ehk ligikaudu pool aastat tagasi majanduspolitsei põhikursuse.“ Distsiplinaarjuurdluse käigus 03.12.2009 antud seletuses: „Samas soovin lisada, et mulle pole määratud ega võimaldatud Põhja Politseiprefektuuri poolt läbiviidavaid väärteomenetluse kursuseid ja seega tegin järeldused vastavalt minul olevate dokumentide põhjal.“ Seega on kaebaja küll ennast pidevalt täiendanud ja käinud mitmetel erinevatel koolitustel (
  7. a jooksul kuuel korral), kuid mingil põhjusel ei ole ta osalenud koolitustel, mida ta hädasti oleks vajanud. Põhja PP-s kehtinud korra kohaselt andis igaüks teada, millistes valdkondades ta koolitust vajab ning üksuse juhi nõusolekul tagas 7 personalitalitus isikule vajaliku koolituse. Väärteomenetluse alaseid koolitusi on igal aastal läbi viidud mitmel korral ning mitte kellelgi ei ole olnud takistusi nendel osalemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  8. Vaidlustatud käskkirjaga on määratud I. A.ile teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine juhindudes POTS § 42 p-st 3, § 43 lg-st 1, § 44 lg-st 1, § 46 lg-st 2 ning ATS § 84 p-st 1, § 118 lg-test 1 ja 2 ja töölepingu seaduse (TLS) §-st
  9. POTS § 1 lg 2 kohaselt politseiteenistusele laieneb ATS POTS-st tulenevate erisustega. ATS § 12 lg 3 p 4 järgi see seadus laieneb politseiametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. Järelikult küsimustes, mida POTS ei reguleeri, tuleb juhinduda ATS-st kui POTS suhtes üldseadusest. Vastavalt ATS § 13 lg-le 1 tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd ATS või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Seega sai ja tuligi teatud küsimustes juhinduda muu hulgas ka TDVS-st. Distsiplinaarkaristuse määramise alus tuleneb POTS § 43 lg-st 1: politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest. Et POTS ei sätesta distsiplinaarsüüteo mõistet, tuleb taas juhinduda ATS-st: §-s 84 nimetatud distsiplinaarsüütegude seas on ka p 1 kohaselt teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, mis omab tähtsust käesolevas asjas. Politseiametnikule määratavad distsiplinaarkaristused on loetletud POTS §-s 42, sh p 3 järgi on selleks ka teenistusest vabastamine ATS § 118 alusel. ATS §-s 118 on sätestatud teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest: lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse paragrahvis 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest; lg 2 järgi teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust; vastavalt lg-le 3 ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi
  10. lõike alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Vastavalt POTS § 44 lg-le 1 sama seaduse § 42 p-des 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on asutuse juhil ning p-s 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil. Tulenevalt TLS §-st 71 töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kohus on seisukohal, et kaevatud käskkirjas on osundatud formaalselt õigetele õiguslikele alustele. Käskkiri vastab formaalselt ka ATS § 132 lg-s 2, TDVS § 11 lg-s 2 toodud ja haldusaktidele üldiselt ettenähtud vormi- ja sisunõuetele.
  11. Tulenevalt POTS §-st 45 distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemiseks viiakse läbi distsiplinaarjuurdlus (lg 1); distsiplinaarjuurdluse algatamise õigus alluvate politseiametnike suhtes on: 1) siseministril; 2) Politseiameti juhil; 3) asutuse juhil (lg 2); distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati (lg 3); distsiplinaarjuurdluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda seletusi ja koguda tõendeid. Seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik (lg 4); distsiplinaarjuurdluse lõpuleviimisel koostab selle läbiviija distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte, milles distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemisel märgitakse vähemalt alljärgnev: 1) distsiplinaarsüüteo toimepannud politseiametniku ees- ja perekonnanimi ning 8 ametikoht; 2) distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 3) distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavad tõendid; 4) viide distsiplinaarvastutust sätestavale seadusele ja selle sättele, mida politseiametnik kirjeldatud teoga rikkus (lg 5); distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte allkirjastatakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt, esitatakse viivitamatult distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule ja seda tutvustatakse isikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus läbi viidi (lg 6). Kuni 01.01.2010 tuli juhinduda ka politseipeadirektori 10.11.
  12. a käskkirjaga nr 270 kehtestatud (koos hilisemate muudatustega) „Politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendist“ /tl 104-110/. Asjas on Põhja politseiprefekti käskkirjaga algatatud ja läbi viidud distsiplinaarjuurdlus, distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja ja selle muutmise (tähtaja pikendamise) käskkirja on I. A.ile allkirja vastu tutvustatud /tl 93, 94/. Menetluse lõppedes on koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte nagu seda nõuab POTS § 45 ja juhendi VII osa ning ka seda on I. A.ile tutvustatud /tl 103/. Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus, st enne distsiplinaarjuurdluse lõpuleviimist (kokkuvõtte koostamist) on võetud I. A.ilt seletus. Kaebaja ei ole ise ka väitnud, et tema õigusi distsiplinaarmenetluses oleks rikutud või et karistus oleks talle määratud selleks ettenähtud tähtaegu eirates. Et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte koostati ja tutvustati kaebajale 03.12.
  13. a ning kaevatud käskkiri koostati ja seda tutvustati I. A.ile 04.12.
  14. a, siis on alusetu kaebaja väide, et otsused tehti varem ja pelgalt emotsioonidest kantuna. Neil asjaoludel, kuna viidatud on õigele käskkirja numbrile, oli tööraamatusse töösuhte lõpetamise kohta tehtud kanne (03.12.2009 ja 04.10.2009) ilmselgelt ekslik, nn „näpuviga“. Kohus on seega eeltoodut arvestades samuti seisukohal, et I. A.i suhtes on distsiplinaarjuurdlus läbi viidud ja selle tulemusena kokkuvõte koostatud kooskõlas õigusaktidest tulenevate nõuetega (tuleb arvestada, et kaebuse esitaja oli haige 28.10 - 02.12.2009) ning seega juurdluse käigus kaebaja õigusi formaalselt rikutud ei ole.
  15. Kaebusest nähtuvalt peab I. A. kaevatud käskkirja õigusvastaseks eelkõige põhjusel, et kaebaja ei ole kõnealust distsiplinaarsüütegu toime pannud. Samas on kaebaja seisukohal, et isegi kui ta oleks talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo toime pannud, ei ole see niivõrd raske, et selle eest kohaldada karistusena teenistusest vabastamist, st kaebaja leiab, et karistuse määraja ei ole teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja tunnistaja R. R. ütlused ning hinnanud poolte kirjalikke väiteid ja kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, kaebaja ülalnimetatud väidetega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et kaevatud käskkiri on ka sisulist õiguspärane ning I. A.i kaebus on täielikult alusetu. Seejuures kohus rõhutab järgnevat.
  16. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mille alusel on Käskkiri nr 812p antud ja mida on kaebajale tutvustatud ning mida saab seetõttu käsitada käskkirja motivatsiooni lahutamatu osana, on põhjalikult osundatud asjas kogutud tõenditele, nende alusel kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele ja asjakohastele õigusnormidele. Kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et eelmärgituga on tuvastatud, et kaebaja pani kriminaalasja nr 09230103926 menetlemisel toime olulisi menetluslikke rikkumisi, millega pani ühtlasi toime distsiplinaarsüüteo – oma ametijuhendis /tl 96-97/ ettenähtud teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Samuti nõustub kohus Põhja PP poolt I. A.i rikkumiste raskusastmele hinnangu andmisega, pidamata vajalikuks siinjuures neid argumente üle korrata. Asjaolu, et kaebaja ise peab vähetähtsaks näiteks füüsilisele isikule poole aasta vältel tema põhiseaduslikku liikumisvabadust piirava tõkendi kohaldamist, ilma et nimetatud isik oleks mingis kuriteos kahtlustatav või süüdistatav või äriühingu esindaja tituleerimist kahtlustatavaks kuriteos, mille subjekt saab olla vaid sellise teo eest varem karistatud juriidiline isik, näitab, et kaebaja ei ole mõistnud oma tööalaste minetuse ulatust ja tagajärgi. Kohus rõhutab, et tõik, et juriidiline isik tegutseb oma seaduslike esindajate kaudu, ei anna 9 alust panna nende vahele võrdusmärki ega võimalda inkrimineerida äriühingu füüsilisest isikust esindajale kuritegu, mille saab toime panna üksnes juriidiline isik. Seega asjas kogutud materjalide alusel on alusetu I. A.i väide, et Põhja PP ei ole „veenvalt põhjendanud, miks kaebaja on pannud toime distsiplinaarsüüteo ning milles see konkreetselt väljendus“.
  17. Puudub vaidlus, et distsiplinaarkaristuse valik on tööandja diskretsiooniõigus, mis peab vastama proportsionaalsuse nõuetele. Vastavalt TDVS §-s 8 sätestatule distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, samas tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub aga üksnes kohtu piiratud kontrollile, st kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja hakata ise kaaluma vastavasisulise haldusakti andmise või mitteandmise otstarbekust. Kohus on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tuvastatut ning kaevatud käskkirjas märgitut arvestades aga erinevalt kaebajast seisukohal, et Põhja politseiprefekti valitud meede on proportsionaalne (vajalik, kohane ja sobiv) I. A.i süütegude ja kaebaja isikuga. Õige on iseenesest kaebaja väide, et isegi juhul, kui isikul on varasem kehtiv distsiplinaarkaristus, ei kohusta ATS § 118 lg 2 määrama kõige rangemat distsiplinaarkaristust, vaid annab tööandjale selleks ainult õiguse. Samas ei nõustu kohus kaebaja järeldustega, et karistuse määramine käesolevas asjas ei ole olnud vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Samuti ei vasta tõele kaebaja väide, et „vaidlustatud haldusaktis puuduvad mistahes põhjendused, miks Kaebaja suhtes ei oleks olnud võimalik kohaldada kergemat distsiplinaarkaristust“. Sellekohased kaalutlused on toodud Käskkirja nr 812p teisel lehel, sh on seal sõnaselgelt märgitud: „Samuti pole I. A.ile mõju avaldanud tema varasema distsiplinaarüleastumise eest rakendatud mõjutusvahend, mistõttu ei ole antud juhul, arvestades temapoolse uue distsiplinaarsüüteo toimepanemist (elementaarsete menetlusnormide mittejärgimist), võimalik tema suhtes rakendada enam kergemaid sanktsioone ning I. A. tuleb politseiteenistusest vabastada“. Sealjuures on arvestatud ka asjaolu, mis ilmneb kohtu arvates selgelt nii kaebaja
  18. detsembril
  19. a distsiplinaarmenetluses antud seletusest kui ka kaebusest, et kaebajal puudub vajalik enesekriitiline meel, mistõttu ta õigustab ennast ja süüdistab oma eksimustes pigem teisi. Kohus nõustub vastustajaga, et teenistusest põhjuseta puudumine, mille eest I. A.it oli karistatud 17.07.
  20. a käskkirjaga noomitusega, ei saanud olla kogenud politseitöötaja süütu eksitus. Põhja PP sisekorraeeskirja p 14.6.2 käsitab niisugust üle kolme tunni põhjuseta puudumist esmase jämeda distsiplinaarsüüteona, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud /tl 64-70/. Et seda ei tehtud, siis lükkab see kohtu arvates ümber kaebaja paljasõnalise väite R. K.i isiklikust antipaatiast või vihavaenust tema suhtes. Kohus märgib, et ka muud sõnad, mille väljaütlemise kaebaja omistas R. K.ile, ei leidnud kohtus kinnitust. Liiatigi on asjakohatu kaebaja poolt viidata praegu varasema rikkumise mittetahtlikule iseloomule, kuna kõnealune distsiplinaarkaristus ei ole käesoleva haldusasja objekt, samuti ei ole kaebaja talle määratud noomitust ettenähtud korras vaidlustanud. Seega on kohus kokkuvõtlikult seisukohal, et Käskkirja nr 812p näol on tegemist igati õiguspärase haldusaktiga, mis ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi ja mille tühistamiseks puudub alus. Eeltoodust tõttu puudub alus ka I. A.i muude taotluste rahuldamiseks.
  21. Et kaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Põhja PP ei ole HKMS § 93 lg 1 korras menetluskulunõuet esitanud. 10 Hurma Kiviloo kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.