Obsah (6)

§ 25§ 15§ 21§ 39§ 38§ 44

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 02. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1449 Haldusasi M. U. kaebus Maksu- j

§ 25lg 1.

7. Kaebaja märgib esiteks, et maksuhaldur ei ole otsust põhjendanud ning otsus tuleb ainuüksi sellel põhjusel tühistada. MKS § 46 lg 2 ja § 106 lg 7 kohaselt peab kaebaja õigusi piirav haldusakt olema põhjendatud. Käesolevas asjas ei ole seejuures vaidlust selles, et vastustaja otsus on haldusakti adressaadi õigusi piirav haldusakt ja otsus, mis on tehtud tagastusnõude täitmise taotluse osalise rahuldamise kohta. Otsusest ei selgu, mis põhjusel rahuldati kaebaja taotlus üksnes osaliselt. MKS § 46 lõike 2 ja § 106 lõike 7 mõttes põhjendamiseks ei saa lugeda üksnes

§ 25lõike 1 tsiteeringut.

Adressaadi õigusi piirava haldusakti üldine põhjendamise tingimus ja tagastusnõude täitmise taotluse osalise rahuldamise korral sätestatud põhjendamise tingimus on vajalik adressaadi õiguste kaitseks. Maksuhalduri e-kirjade näol ei olnud tegemist haldusaktidega, mida kaebaja saanuks vaidlustada. Seda eelkõige põhjusel, et otsuse tagastusnõude osalise rahuldamise kohta tegi H. T., kuid e-kirjadest ei nähtu, et seal viidatu oleks H. T.u, kui otsust allkirjastama volitatud isiku seisukoht.

1. Kaebaja on ka seisukohal, et otsus tagastusnõude täitmise taotluse osalise rahuldamise kohta peab vastama MKS § 95 lõikele
2. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Vastustaja ei ole otsuses põhjendanud kaebaja esitatud seltsingulepingu ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepingu täielikult arvestamata jätmist otsuse tegemisel. 2
3. Kaebaja leiab teisena, et maksuhaldur on vääralt kohaldanud

§-i 25. Nimetatud sätte kohaselt võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse soetamiseks ka ehitise püstitamist, laiendamist ja rekonstrueerimist ehitusseaduse tähenduses, samuti ehitise tehnosüsteemide asendamist ja muutmist ning ehitise ruumijaotuse muutmist ja ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustöid ehitusloa või ehitusprojekti alusel. Kaebaja hinnangul on tema puhul täidetud kõik

§ 25lõikes 1 ja 2 sätestatud tingimused laenuintresside mahaarvamiseks.

Kaebaja on residendist füüsiline isik, kes on laenu võtnud endale elamu soetamiseks (

§ 25

lg 2 kohaselt loetakse soetamiseks ka elamu püstitamist) ning on intressid tasunud maksustamisperioodil lepinguriigi residendist krediidiasutusele. Kaebaja võttis eluasemelaenu endale elamu soetamiseks (ehitamiseks).

§ 25lõige 1 ei sätesta piirangut elamu omandiõigusega seonduvalt.

See tähendab, et soetatud elamu ei pea kuuluma kaebajale, vaid oluline on üksnes see, et kaebaja kasutab seda enda eluasemena. Soetamist ei saa samastada omandamisega asjaõigusseaduse tähenduses. Tulumaksuseadus eristab mõisteid soetamine ja omandamine. Nii näiteks näeb

§ 15

lg 5 p 4 ette, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Eelneval juhul on seadusandja pidanud vajalikuks siduda tulumaksuvabastuse omandiga. Samuti on seadusandja näiteks

§ 21

lg 3 p-s 1 sätestanud, et tulumaksuga maksustatakse vabatahtliku pensionifondi osakuomanikule pärast osakuomaniku 55-aastaseks saamist, kuid mitte enne viie aasta möödumist väljamakse tegemiseks tagasivõetavate osakute omandamisest, tehtavad väljamaksed. Lisaks on

§ 39

lg 1 puhul ette nähtud, et kahju, mis tekkis väärtpaberite turuhinnast madalama hinnaga võõrandamisest maksumaksjaga seotud isikule või temalt turuhinnast kõrgema hinnaga omandatud väärtpaberite võõrandamisest, maha ei arvata. Eelnevast nähtub, et seadusandja on tulumaksuseaduses teadlikult eristanud soetamise ja omandamise ja omandi mõistet ning seega ei ole neid võimalik samastada. 10. Vastustaja on eeldatavasti

§ 25

kohaldamise osas seisukohal, et täiendavat maksuvabastust saab kasutada üksnes kinnisasja asjaõiguslik omanik. Kaebaja eelneva seisukohaga ei nõustu. Kaebaja on seisukohal, et

§ 25

lg 1 kohaldamise puhul on esmatähtis see, kas isik on võetud eluasemelaenu eest elamu soetanud (s.h ka ehitanud) endale eluasemeks. See tähendab, et oluline ei ole, millise lepingu või kokkuleppe alusel on isik saanud endale õiguse elamut elukohana kasutada, vaid eelkõige just fakt, et võetud eluasemelaenu on kasutatud selleks, et elamut eluasemena kasutada ja fakt, et seda ka reaalselt eluasemena kasutatakse või peale valmimist hakatakse kasutama. Enamasti võib eluruumi soetamist seostada tõesti selle omandamisega, samas ei pruugi see alati nii olla, kuna soetamise mõiste on märkimisväärselt laiem, kui omandamise mõiste. Eelnevalt nimetatud tingimused võivad olla täidetud ka juhul, kui kinnisasi ja seega ka sinna ehitatud elamu ei ole isiku omandis. Kaebaja hinnangul kehtestab maksuhaldur eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamise puhul täiendavaid tingimusi, mis ei tulene seadusest ja ei ole ka kooskõlas seadusandja mõttega.

1. Maksuhaldur ei ole käesolevas asjas kahtluse alla seadnud, et kaebaja on võetud eluasemelaene kasutanud elamu ehitamiseks, elamu on ehitatud kaebaja enda eluasemeks ja eluase kuulub kaebaja ja K. L.i ühisvarasse seltsingulepingu ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepingu kohaselt. K. L. ja kaebaja sõlmisid 01.03.2008 seltsingulepingu ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepingu (edaspidi ka leping). Lepingu punkti 1.5 kohaselt soovivad kaebaja ja K. L. ühiselt ehitada kinnisasjale elumaja, mida pooled soovivad selle valmimisel hakata kasutama pere ühise elukoha ja koduna.
2. Lisaks õigusele kasutada kinnisasja ja sinna ehitatavat elamut oma elukohana kuulub lepingu punkti 1.8 kohaselt kinnisasja võõrandamisest saadud tulu pooltele võrdsetes osades. 3
3. Kaebaja ja K. L. tegutsevad VÕS § 580 kohase ühise eesmärgi saavutamise nimel. Lepingu preambuli kohaselt käsitletakse kinnisasja panusena seltsingusse ning seega peale kinnisasjaga panuse tegemist kuulub kinnisasi VÕS § 589 kohasesse seltsinglaste ühisvarasse. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebajal mitte ainult ei ole õigust kinnisasja kasutada enda elukohana, vaid nimetatud kinnisasi kuulub sisuliselt seltsinguvarana kaebaja ja K. L.i ühisvarasse. AÕS § 119 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et seltsinguleping ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepinguga võõrandab K. L. ainuõiguse kinnistule, kuna lepingu ja VÕS § 589 kohaselt läheb kinnisasi seltsinglaste ühisomandisse. Seetõttu oleks seltsinguleping tulnud sõlmida notariaalses vormis. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kaebaja leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et seltsinguleping ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise leping on tühine, ei mõjuta see käesoleval juhul kaebaja õigust käsitleda tulumaksuseaduse mõttes kinnisasja enda omandina. Seda tulenevalt MKS § 83 lõikest 3, mille kohaselt ei võeta maksustamisel arvesse tehingu tühisust, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Pooled ei ole käesoleval juhul tehingut tühiseks tunnistanud. Isegi kui tehing oleks tunnistatud tühiseks, ei mõjutaks nimetatud asjaolu eluasemelaenu intresside maha arvamise õigust, kuna pooled ei ole tagastanud tühise tehingu läbi saadut ega taastanud muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda.
4. Kaebaja selgitab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kinnistu ei kuulu seltsinglaste ühisvarasse ja ka tulumaksuseaduse mõttes ei ole tegemist kaebaja ja K. L.i ühisvaraga, ei mõjuta nimetatud asjaolu

§ 25alusel eluasemelaenu intresside maha arvamise õigust.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98 tunnustanud ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) alusel ehitatud elamule omandiõigust isikul, kes ei olnud kinnisasja omanik. VASTUSTAJA SEISUKOHT 15. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jäta selle rahuldamata. Maksuhaldur on oma otsuses selgelt välja toonud, et kaebaja suhtes ei kohaldu

§ 25, kuna see nõuab laenuvõtjalt eluaseme soetamist iseendale.

Maksuhaldur on kaebajale teatavaks teinud kõik asjas tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis mõjutasid otsuse tegemist. Otsuses on selgelt väljendanud, millised olid tehtud otsuse põhjendused. 16. Antud juhul maksuhalduril kaalutlusõigus puudus, maksuhaldur pidi tegema otsuse kindla seaduse paragrahvi järgi, millega ei lubata kaebajal laenuintresse maha arvata.

§ 25

rakendamise eeldusi ja seltsingulepinguga seonduvat on kaebajale selgitatud ka e-kirjades. Isegi kui kohus leiab, et vaidlusalune otsus on motiveerimata, ei tule maksuhalduri seisukoha kohaselt otsust tühistada. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Otsust on eelnevalt põhjendatud e-kirjades ning kaebajat on seega teavitatud asjaoludest. 17. Kaebajal ei ole täidetud

§ 25

kohaldamiseks tingimus, mis näeb ette, et vastavat soodustust saab kasutada üksnes juhul, kui eluasemelaen on võetud endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks. Varasemalt sai intresse maha arvata ka laenust, millega soetati eluase oma abikaasale, vanematele ja ka lastele, kuid alates 2005. aastast hakkas soodustuse jaoks kehtima tingimus, et eluaseme peab võetud laenuga soetama ainult iseendale. Rahandusministri poolt on vastu võetud 26.11.2007 määrus nr 53 - residendist füüsilise isiku tulu deklareerimine (edaspidi rahandusministri määrus), milles on koostatud maksumaksja abistamiseks tuludeklaratsiooni täitmiseks põhjad vastavalt asjaoludele. Rahandusministri määruse lisas 2 on lisaleht tabelile 9.3, millega deklareeritakse tasutud eluasemelaenu või eluasemega seotud liisingu intress. Ka antud tabelist on näha, et intresside mahaarvajaks saab olla ainult eluaseme omanik, kes on võtnud laenu. 4 Lisaks on MKS § 15 lg 1 kohaselt rahandusministeeriumil ja riikliku maksu maksuhalduril õigus anda käesoleva seaduse ja maksuseaduste selgitamiseks ning tutvustamiseks selgitusi ja juhendeid, mille eesmärk on tagada seaduste ühetaoline kohaldamine. Arusaamatuste vältimiseks on maksuhaldur eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamiseks koostanud ja üles pannud maksuhalduri kodulehele selgitused, kus on selgitatud, et intresse saab tulust maha arvata ainult juhul, kui laen on võetud endale eluaseme soetamiseks. On toodud ka elulisi näiteid, millistel tingimustel saab intresse maha arvata, s.t mis on kooskõlas

§-ga

1. Ka nende näidete põhjal ei soeta kaebaja endale eluaset, kuna kinnistu ei kuulu talle ning puudub ka asjaõiguslik hoonestusõiguse leping.
2. Vastustaja on seisukohal, et

§ 25lg 1 siiski eeldab elamu omandamist, mitte ainult elamu kasutamise fakti.

Näiteks Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-1137/2003 kohaselt ei olnud isik elamu omanik, kuid kasutas seda eluasemena ning kohus leidis, et eluasemeks soetamine

§ 25lõike 1 mõttes tähendab eelkõige elamu või korteri omandamist.

Peale selle viitab soetamise ja omandamise mõiste samastamisele

§ 38

lg 1, mis sätestab, et soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Seltsingulepinguga ei toimu antud kinnistu omandamist, vaid kaebaja saab ainult kasutusõiguse, kuna omandamine saab toimuda üksnes vastavalt AÕS-s sätestatud tingimustele. 21. Vastustaja viitab ka tulumaksuseaduse kommentaaridele, mille kohaselt eluaseme soetamine hõlmab nii kinnis- kui vallasasja ostmist või ehitamist, aga ka hoonestusõiguse omandamist või elamuühistu osamaksu omandamist. Liisingu puhul läheb omandiõigus lepingu lõppedes rentnikule üle ning elamuühistu osamaksu soetamine ei anna ühistu liikmele küll omandiõigust selle eluaseme suhtes, mida ta kasutab, kuid tegemist on tehinguga, mille resultaat on eluruumi omandamisega võrdväärne – isik omandab tasu eest õiguse eluruumi kasutamisele. Kaebaja on seltsingulepinguga saanud õiguse kasutada elamut oma eluasemena.

§-s 25 on kindlalt ära määratletud, et intresse saab maha arvata maksumaksja, kes ostab või ehitab endale eluaseme. Antud situatsioonis ei ole seadusega antud võimalust intresse maha arvata, seega ei saa ka maksuhaldur erandit teha. 22. Vastustaja nõustub sellega, et kaebaja ehitab elamu endale elamiseks, kuid ta ei omanda endale elamut. VÕS § 589 järgi on seltsingul olemas ühisvara (sarnaselt abieluvaraga), kuid tulumaksuseaduse mõttes ei saa siia vahele tõmmata võrdlusmärki. Näiteks

§ 44

lg 2 annab ainult abikaasadele võimaluse esitada ühine tuludeklaratsioon, kuid seltsinglastele sellist ühist tulumaksustamise võimalust ette ei ole nähtud. Seltsinguleping korrastab kahe või enama isiku omavaH.si varalisi suhteid, kuid ei oma tähtsust

§ 25lg 1 rakendamise jaoks.

Seltsingulepinguga on kaebajal õigus kasutada elamut oma elukohana, kuid see ei piira oluliselt kinnistu omaniku õigusi enda omandit kasutada oma äranägemise järgi. Seltsinguleping reguleerib varalisi suhteid kaebaja ja K. L.i vahel, kuid omandiõigust sellega üle ei anta. Vastustaja on seisukohal, et kinnistut ei saa pidada seltsinguvaraks, kuna kinnistu kuulub K. L.ile ning seltsingulepinguga antakse kaebajale lihtsalt õigus seal paiknevat elamut kasutada oma elukohana. Isegi kui lugeda kinnistut seltsingu ühisvaraks, siis ei teki kaebajal omandiõigust antud kinnistu suhtes, vaid ainult võlaõiguslik hüvitisnõue. VÕS § 607 kohaselt peavad seltsinglase lahkumise korral seltsingust või sealt väljaarvamisel teised seltsinglased lahkunud või väljaarvatud seltsinglasele vastavalt käesoleva seaduse §-s 603 sätestatule tagastama või hüvitama tema panuse osas, mida ta oleks saanud seltsingu likvideerimise korral, kui seltsing oleks tema lahkumise või väljaarvamise ajal lõppenud. Seega jääb seltsing vara omanikuks ka juhul, kui liikmed vahetuvad. 23. Maksuhaldur selgitab, et maksustamisel lähtutakse tõepoolest tehingu majanduslikust sisust, mitte aga juriidilisest vormist, kuid selline põhimõte antud juhul ei kohaldu.

§-s 25 on nõutud elamu ostmist või ehitamist endale, mis eeldab asjaõigusseaduse järgi asjaõiguslikku notariaalset lepingut. Kaebaja ei omanda eluaset endale vastavalt seaduses sätestatud nõuetele, seega ei saagi nimetatud olukorda lugeda ka kinnistu omandamiseks ning käesolevat maksusoodustust 5 kohaldada. Viide MKS § 83 lõikele 3 pole antud juhul üldse asjakohane, kuna kaebaja ei ole seltsingulepinguga saanud omandit elamule ning talle ei ole midagi üle antud, mida ta saaks tagasi anda, vaid ta sai seltsingulepinguga õiguse kasutada elamut oma eluasemena.

1. Maksuhaldur lisab, et vabaabielu isikute varalisi suhteid ei muuda, kumbki jääb oma vara suhtes õigustatuks ning kinnisvara kuuluvuse määrab kinnistusraamat. Ainult seltsingulepingu olemasolu ei anna antud juhul kaebajale omandiõigust kinnistu ja sellele ehitatava elamu suhtes. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
3. Käesolevas haldusasjas faktilistes asjaoludes vaidlust ei ole. Nii et ei ole vaidlust selles, et K. L. ja M. U. ei ole abikaasad, et vaidlusaluse kinnistu omanik on K. L. ning vaidlusaluse eluasemelaenu võtja M. U.. Vaidlust ei ole selles, et kui ostetud kinnistu omanik ja laenu saaja oleksid üks ja sama isik (antud juhul vastavalt kas K. L. või M. U.), siis puuduksid takistused kõnealuse eluasemelaenu intresside maksustavast tulust mahaarvestamiseks. Eelkõige tähendab see seda, et maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et ostetud kinnisvara tuleb käsitleda

§ 25lõike 1 kohaselt K.

L.i ja M. U.i eluasemena. 27. Haldusasjas vaieldakse peamiselt selle üle, kas vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ja kas

§ 25

lg 1 võimaldab kaebajal eluasemelaenu intresse ma tulust maha arvestada põhjusel, et tegemist on tema eluasemega, mille omanik on tema elukaaslane, kuid millele tal on õigusi ka seltsingulepingust tulenevalt. Erimeelsusi on selles, kas

§ 25

lõike 1 tähenduses peab isik olema kinnistu omandanud (st käesoleval juhul ostnud), kas seltsingulepinguga saab teha korraldusi kinnisasja omandi küsimustes ja kas sellisel juhul peaks kinnisasi olema sõlmitud notariaalses vormis. 28. Kohus leiab, et vaidlustatud tagastusnõude täitmise osalise rahuldamise otsus on piisavalt põhjendatud. Otsust on eelnevalt põhjendatud e-kirjades ning kaebajat on seega teavitatud asjaoludest. Antud juhul maksuhalduril kaalutlusõigus puudus. Kaebaja ei ole nõus sellega, kuidas maksuhaldur sisustas mõiste „soetamine“, kuid mõiste sisustamine ei tähenda kaalutlusõiguse teostamist. Kohus leiab, et maksuhaldur oleks pidanud otsuses siiski põhjalikumalt selgitama, miks ta leiab, et kaebuse esitajal puudub õigus taotleda

§ 25lõikes 1 sätestatud soodustust ja miks teda ei loeta kinnistut soetanuks.

Õigus on kaebuse esitajal selles, et maksuhaldur ei ole otsuses piisavalt analüüsinud talle esitatud seltsingulepingu asjassepuutuvust. Siiski on vastustaja seda kohtumenetluses piisava põhjalikkusega teinud. Ka kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on tegelikkuses saanud aru, millistel asjaoludel ja milliste põhjendustega otsus tehti. Eelkõige tuleb arvestada kaebuse esitajale enne otsuse tegemist 29.04.2009 J. L. saadetud e-kirja, milles on piisavalt põhjalikult kirjeldatud, miks seltsingulepingut ei arvestata. E-kirja kättesaamise osas vaidlus puudub. Kaebaja ei ole peale nimetatud e-kirja saamist ka selgituste saamiseks PMTK poole pöördunud, millest võib samuti järeldada, et esitatud põhjendused olid talle arusaadavad, kuid ta lihtsalt ei nõustunud nendega. Kohus peab kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et e-kirja saatnud isik ja otsuse teinud isik ei pruugi olla sama, täiesti asjassepuutumatuteks. Otsuse on teinud PMTK ja ka J. L. on saatnud e-kirja PMTK nimel. Liiatigi on otsuses märgitud selle koostajaks J. L.. Seega on kaebajale

§ 25rakendamise eeldusi ja seltsingulepinguga seonduvat selgitatud.

Kohus leiab, et kuna haldusakt vastab vorminõuetele, puudub vajadus ka HMS §-s 58 sätestatud kehtivuskaitse kohaldamiseks. 29. Teiseks on asjas vaidlus

§ 25lõikes 1 kasutatud mõiste „soetamine“ sisustamises.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et

§ 25lõike 1 tähenduses loetakse eluaseme soetamiseks eluaseme omandamist.

Isik, kellel tekib õigus taotleda tasutud eluasemelaenu intresside 6 maksustatavast tulust mahaarvamist, peab olema eluaseme omanik.

25 lõike 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigiresidendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.

§ 25lg 1 eeldab elamu omandamist, mitte ainult elamu kasutusõigust.

Eluaseme kasutusõiguse annab ka näiteks selle üürimine, ja juhul, kui lugeda eluaseme soetamiseks ka selle üürimist, peaks olema üürnikul õigus arvestada maha ka üüri tasumiseks võetud laenult tasutud intresse. Kohtu hinnangul on

§ 25

lõikes 1 tehtud soodustuse eesmärgiks elavdada kinnisvaraturgu ja julgustada isikuid endale eluaset ostma või ehitama, mitte aga üürima. Tulumaksusoodustuse saavad nimelt enda kodusse investeerijad. Selline investeering saab soodustuse osaliseks aga siiski vaid kinnistu omandamise korral. Faktiliselt võib isiku eluase olla kellegi teise omandis, kuid see ei anna talle õigust

§ 25lõikes 1 toodud tulumaksusoodustuse kasutamiseks.

Vastustajal on õigus selles, et soetamise ja omandamise mõiste samastamisele viitab ka

§ 38

lg 1, mis sätestab, et soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud.

1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ehitab elamu endale elamiseks, kuid kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et kaebaja ei omanda seda elamut. K. L. ja kaebaja sõlmisid 01.03.2008 seltsingulepingu ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepingu. Lepingu punkti 1.5 kohaselt soovivad kaebaja ja K. L. ühiselt ehitada kinnisasjale elumaja, mida pooled soovivad selle valmimisel hakata kasutama pere ühise elukoha ja koduna. Kinnistusraamatusse kantud kinnisaja omanik K. L. on lepingu punkti 1.6 kohaselt kohustatud võimaldama M. U.l kasutada ja vallata kinnisasja, ehitusprotsessi käigus ning ka peale ehitusprotsessi lõppemist ja elukoha valmimist, kui poolte ühisvara. K. L.il on lepingu punkti 3.3 tulenevalt kohustus mitte piirata lepingu punktist 1.6 tulenevat M. U. õigust kasutada kinnisasja omanikuna, lepingu punkti 1.1 ja 1.5 eesmärgil ja kooskõlas lepingu punktiga 1.
2. Juhul, kui K. L. rikub lepingu punkti 1.6 on lepingu punkti 4.1 kohaselt M. U.l õigus nõuda viivitamatult lepingu rikkumise lõpetamist. Juhul, kui K. ei lõpeta lepingu punkti 1.6 rikkumist 10 päeva jooksul on M. U.l õigus leping erakorraliselt üles öelda. Eelnevast nähtub, et kaebajal on tulenevalt seltsinglepingu ja kinnisasja ühise arendamise ja kasutamise lepingust täielik õigus kinnisasja ja seega sinna ehitatavat elamut kasutada enda elukohana tähtajatult (lepingu punkti 5.1 kohaselt on leping sõlmitud tähtajatuna). VÕS § 589 järgi on seltsingul tõepoolest olemas ühisvara (sarnaselt abieluvaraga), kuid tulumaksuseaduse mõttes ei saa siia vahele tõmmata võrdlusmärki. Kohus leiab, et seltsinguleping korrastab kahe või enama isiku omavahelisi varalisi suhteid, kuid ei oma tähtsust

§ 25lg 1 rakendamise jaoks.

Seltsinguleping reguleerib varalisi suhteid kaebaja ja K. L.i vahel, kuid omandiõigust sellega üle ei anta. Isegi kui lugeda kinnistut seltsingu ühisvaraks, siis ei teki kaebajal omandiõigust antud kinnistu suhtes, vaid ainult võlaõiguslik hüvitisnõue. K. L.i käsutusõigus vaidlusaluse kinnistu osas ei ole millegagi piiratud.

1. AÕS § 68 alusel on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Viidatud sätte lõike 3 järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. AÕS § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 119 lg 1 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. AÕS § 120 alusel, kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping 7 peab olema notariaalselt tõestatud. Seega seltsinguleping ei oma kinnistu omandiõiguse suhtes mingeid õiguslikke tagajärgi, vaid kaebaja saab ainult kasutusõiguse, kuna omandamine saab toimuda üksnes vastavalt seaduses sätestatud tingimustele. Kohus rõhutab siinkohal, et vaidlusalune seltsinguleping ei tekitaks kaebuse esitajale (kaas)omandiõigust K. L.i poolt soetatud kinnisasjale isegi juhul, kui leping oleks sõlmitud notariaalses vormis. Kinnisomandi teke eeldab AÕS § 641 kohaselt ka omandi üleandmiseks õigustatud isiku ja teise poole notariaalses vormis asjaõiguskokkuleppe olemasolu. Sõltumata esitatud seltsingulepingu vormist ei saaks seda selliseks asjaõiguskokkuleppeks pidada. Seetõttu on asjakohatud kaebuse esitaja viited MKS § 83 lõikele 3, mille kohaselt tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda.
2. Kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98, milles Riigikohus kaebuse esitaja hinnangul tunnustas ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) alusel ehitatud elamule omandiõigust isikul, kes ei olnud kinnisasja omanik, ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Viidatud asjas tunnistas Riigikohus, et pooltel oli aastatel 1988-1996 kooskõlas tsiviilkoodeksi § 438 lõikega 1 ühise tegutsemise leping ja nad majandasid selle alusel oma talu osa ühiselt. Kohus märgib, et asjaõigusseadus jõustus 01.12.1993 ja kinnisasjade kinnistusraamatusse kandmise osas kehtis ka peale AÕS jõustumist üleminekuaeg, seega ei saanud kohus teha aastatel 1988-1996 otsustusi samas olukorras, kui praegu, kui AÕS regulatsiooni kohaselt kajastab kinnistute omandamist vaid kinnistamisavalduse või asjaõiguslepingu alusel tehtud kinnistusraamatu kanne.
3. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis takistas kaebuse esitajal endal kinnistut osta või siis K. L.il ise kinnistu ostmiseks laenu võtta. Laenu võtmine ühele elukaaslasele ja kinnistu ostmine teisele oli M. U. ja K. L.i vaba valik ja asjas ei nähtu mingeid asjaolusid, miks elukaaslased oleks olnud sunnitud nimelt sellise valiku tegema. Juhul, kui M. U. oleks ise ka kinnistu omalik, puuduksid takistused eluasemelaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamiseks.
4. Lisaks sellele ei ole asjakohased kaebuse esitaja viited sellele, et maksuhalduri seisukoht

§ 25lõike 1 tõlgenduse osas rikub kaebuse esitaja õigusi kogu laenuperioodi.

Kaebuse esitajal ja K. L.il on võimalik sõlmida asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks M. U.le ja sellisel juhul saab ta

§ 25lõike 1 kasutatud soodustust edaspidi kasutada.

35. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, sh piisavalt põhjendatud, ja selle tühistamiseks puudub alus.

§ 25lg 1 ei anna võimalust tõlgendada mõistet „soetamine“ teisiti kui omandamisena.

Juhul, kui seadusandja peab vajalikuks võimaldada tulust mahaarvamisi teha ka isikutel, kes tasuvad eluasemelaenu intresse, kuid kes ei ole nimetatud eluaseme omanikud, ent kasutavad seda oma eluasemena, eeldaks see

§ 25lõike 1 muudatust.

Sätte kehtiv sõnastus seda ei võimadla. 36. HKMS § 92 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotles vastustajalt kohtukulude väljamõistmist. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad Kadriann Ikkonen kohtunik 8