3-09-1655 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2010; Tallinn Haldusasja number 3-09-1655 Haldusasi AS Morrison Inves

§ 99lg 3 juhindudes sõlmitud kirjalikus vormis.

Seega eeldavad nii teeseadus kui ka Viimsi valla Kord eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks omaniku nõusolekut ning vastavasisulist kirjalikku halduslepingut eratee omaniku ja Viimsi valla vahel. Iseenesestmõistetavalt sellised eeldused antud juhul puuduvad, kuivõrd AS-i Morrison Invest poole ei ole Viimsi vald pöördunud ettepanekuga eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks, samuti ei ole vastavat ettepanekut teinud AS Morrison Invest. 3 Viimsi Vallavolikogu kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt on lepinguks, mis on haldusakti andmise aluseks Heldri kinnistu endise omaniku M. V.ega 1997 sõlmitud suuline leping Heldri tee kui eratee avalikuks kasutamiseks andmise kohta. AS Morrison Invest väidab, et ka sellist lepingut ei eksisteeri ega ole kunagi sõlmitud ning sedasama on kinnitanud ka M. V.. Lepingu puudumisele viitab ilmselt ka asjaolu, et Viimsi Vallavolikogu otsuses ei suudeta esile tuua mitte ühtegi konkreetset juriidilist fakti, mis kinnitaks vastavasisulise lepingu sõlmimist ega viidata mingisugustele lepingudokumentidele. Äärmiselt segaselt ning mõistetamatult on viidatud üksnes mingisugustele otsestele ja kaudsetele tahteavalustele, mis peaksid justkui konstitueerima lepingu sõlmimise, kusjuures ka nimetatud osas on järeldused tahteavalduste vahetamise kohta täiesti spekulatiivsed ning „vägisi” tuletatud. Asjakohatud on viited võlaõigusseadusele, samuti 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadusele kui leping oleks sõlmitud

1. aastal. Mingil juhul ei saa lugeda Viimsi Vallavolikogu otsuses toodud põhjenduste alusel sõlmituks M. V.e ja Viimsi valla vahelist lepingut eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks ka väidetava lepingu sõlmimise ajal 1997 kehtinud õigusaktide kohaselt. Kehtinud maanteeseaduse § 6 määratles vallamaanteedena munitsipaalomandis olevad teed ning § 7 eramaanteena juriidilise või füüsilise isiku omandis oleva tee, mille kasutamise tingimused määrab eramaantee omanik. Ka 1997 kehtinud AÕS § 155 lg 3 kohaselt oli eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks vajalik järgida seaduses ettenähtud protseduure. Tahteavaldustega seonduv regulatsioon sisaldus 1997 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, mille § 61 sätestab tehingu tegemise tingimusena isiku vabalt väljakujunenud tahte, mis peab olema väljendatud tahteavalduses. Sama seaduse § 64 kohaselt on tehingu tõlgendamisel aluseks poolte tegelik tahe, mis § 62 kohaselt võib olla väljendatud nii otseses tahteavalduses tehing teha, kui ka kaudselt, kusjuures viimasel juhul väljendub isiku tahe teos, millest võib järeldada isiku tahet tehing teha. Igal juhul on ilmne, et mingisuguseid otseseid või kaudseid tahteavaldusi Heldri tee kui eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks ei ole M. V. ja Viimsi vald väljendanud. AS Morrison Invest rõhutab täiendavalt, et senine praktika Heldri tee kasutamisel on selgelt piiratud kasutusega erateele iseloomulik ning Viimsi vald ei ole sellesse sekkunud ega püüdnud seda muuta 12 aasta jooksul. Nii on Heldri teele sissesõit olnud tähistatud AS-i Morrison Invest poolt eravalduse sildiga, samuti on eratee kasutamise tingimused sätestatud „Heldri transpordikinnistu kasutamise korras”, mis on avalikustatud AS Morrison Invest veebileheküljel. Samuti puudub Heldri tee avalike teede Teeregistri väljavõttest. Seega on tõendatud asjaolu, et Heldri tee on olnud piiratud kasutusega eratee, mille kasutamise tingimused on seadusega kooskõlas määranud eratee omanik. Teiseks on AS Morrison Invest veendumusel, et Viimsi Vallavolikogu ei ole Heldri tee kinnistul paikneva eratee määramisel avalikult kasutatavaks teeks kinni pidanud seaduses ja Viimsi valla enda õigusaktides sätestatud haldusmenetluse nõuetest ja protseduurireeglitest ning on rikkunud jämedalt hea halduse põhimõtteid. Ainsa põhjusena, miks kaevatav haldusakt on vastu võetud näib olevat see, et Viimsi vald on jätnud 12 aastat tagasi täitmata detailplaneeringu kehtestamisel teatud kohaliku omavalitsuse kohustused, mida nüüd püütakse AS Morrison Invest omandi ebaseadusliku piiramise arvel heastada. Õiguspäraselt tegutsedes pidanuks Viimsi Vallavolikogu teavitama AS-i Morrison Invest menetlusest, millega kavatsetakse piirata tema õigusi ja andma talle võimaluse esitada seisukohti ja olla menetluses ära kuulatud. Antud juhul on kaebaja hinnangul tegemist „eesmärk pühendab abinõu” põhimõttest lähtuva haldusaktiga. VIIMSI VALLAVOLIKOGU (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja et Viimsi Vallavolikogu otsus Heldri tee avalikuks kasutamiseks määramise ja teehoiu korraldamise eest vastutava isiku nimetamise kohta 4 on kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Viimsi Vallavolikogu kehtestas 19.08.1997 Heldri maaüksuse planeeringu, millega jaotati Heldri kinnistu elamukruntideks ja teemaaks. Maaüksuse omanik oli nimetatud ajal M. V., kes käesoleval ajal on AS Morrison Invest ainuomanik ja juhatuse liige. Kinnistu jagamine ei ole omaniku absoluutne, piiramatu õigus. Kinnistu jagamine peab toimuma selliselt, et tagatud on jagamise tulemusel tekkivate kinnistute tulevaste omanike nii õigused ja õiguspärased huvid kui ka avalikud huvid. Tiheasustusalal tuleb kinnistu jagamiseks seetõttu läbi viia detailplaneering. Ajal, mil kehtestati detailplaneering teeseadus veel ei kehtinud (jõustus 23.03.1999). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et enne Heldri kinnistu jagamist kinnisasjal teed ei asunud. Seega on vaidlus selle üle, kas 1997 kinnistu jagamise tulemusena tekkiva transpordimaa sihtotstarbega kinnistu osas oli selle omanikul vaba voli edaspidiselt kasutada kinnisasja tema poolt soovitud viisil ilma, et kinnisasja omaniku õigused oleksid teiste isikute kasuks seadusest tulenevalt piiratud piiramata õigustega eratee ja kas tee määrati juba selle tekkimisel avalikult kasutatavaks. Nagu eespool nimetatud, siis detailplaneeringu kehtestamise ajal teeseadus veel ei kehtinud. Kehtis maanteeseadus, mis aga käesoleval ajal ei kohaldu. Samuti ei reguleerinud nimetatud seadus ega selle alusel antud aktid eramaantee avalikuks kasutamiseks/üldkasutatavaks muutumise korda. Seega tuleb tuvastada, milline oli AÕS § 155 lg 3 nimetatud „seaduses sätestatud kord“ eratee avalikuks kasutamiseks andmiseks. Planeeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 2 lg 1 kohaselt uute hoonete ehitamine ja olemasolevatele hoonetele juurdeehitiste tegemine ning maa-alade jaotamine kruntideks ja olemasolevate kruntide piiride muutmine linnades ja teistes tiheasustusega paikades on lubatud ainult kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringu alusel (planeeringu kohustuslikkus tiheasustuses). PES § 9 lg 2 kohaselt detailplaneeringuga määratakse muuhulgas planeeritava ala kruntideks jaotamine, krundi ehitusõigus; tänavate maa-alad ja liikluskorralduse põhimõtted; haljastus ja heakorrastus; ehitistevahelised kujad; tehnovõrkude ja -rajatiste paigutus. Planeeringu kehtestamise ajal kehtinud maakorralduse seaduse § 13 lg 4 kohaselt kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Maakatastriseaduse § 5 lg 2 kohaselt maakorralduse läbiviimisel lähtutakse muuhulgas nõudest, et kinnisasjale tagatakse otstarbekas juurdepääsutee. Nimetatud normide koosmõjust tuleneb üheselt, et detailplaneering, milline ei sisalda asumis tänavaid, so juurdepääse moodustatavatele kinnistutele, ei ole võimalik. Viidatud detailplaneeringu kehtestamine/kinnistu elamukruntideks jaotamine sai võimalikuks ainult tänu asjaolule, et detailplaneeringus oli ettenähtud juurdepääs avalikult kasutatavale teele kõikidele moodustatavatele kruntidele. Juurdepääs oli ette nähtud läbi eraldi teekinnistu, mille muul otstarbel kasutamine ei olnud võimalik õiguslikult, kuivõrd selle ainus otstarve oli transpordimaa. Kaebajale kuuluv kinnistu on moodustatud ainuüksi selleks, et tagada juurdepääs Heldri kinnistust moodustatud kinnistutele, selle muul viisil kasutamine ei ole ei faktiliselt ega ka õiguslikult võimalik. Kuivõrd muu eramaal asuva tee avalikuks kasutamiseks andmise regulatsioon planeeringu kehtestamise ajal puudus ning ilma vaidlusaluse teeta ei oleks vaieldamatult Heldri kinnistu jagamine võimalikus osutunud, tuleb asuda seisukohale, et tee anti 1997 avalikuks kasutamiseks detailplaneeringu kehtestamisega. Viited tee avalikus kasutuses olemisele nähtuvad samuti detailplaneeringu kaardilt, milles nähtuvad nooled viitega „kooli“ ja „lasteaeda“. Sarnaselt mõistis seda ka M. V., kes tegi avalikkusele avaldusi müügipakkumiste näol, deklareerides, et kinnistute juurde kuulub üldkasutatav tee (tl 53). Kinnistule, mis ise ei piirne avalikult kasutatava teega on võimalik teise isiku kinnistu kaudu juurdepääs tagada (lubadus müügipakkumistes) kas läbi selle, et teise isiku kinnistul asuv tee oma määratud avalikuks kasutamiseks või on kokku lepitud teeservituudi seadmises. Muid võimalusi ei eksisteeri. 5 Viimsi vallale teadaoleva informatsiooni kohaselt M. V.e ja ostjate vahelised müügilepingud ei sisaldanud servituudi seadmist (vaidluse korral asub vald seda tõendama). Seega käsitles ka M. V. kinnistuid müügiks pakkudes ja müügilepinguid sõlmides talle kuuluvat transpordimaa kinnistut avalikus kasutuses oleva teena. Riigikohus on oma lahendi nr 3-1-1-33-01 punktis 11 selgelt tunnustanud omaniku võimalust määrata eratee avalikku kasutusse ning vastava kohustuse võtmist. Planeeringu kehtestamise ajal kehtinud AÕS § 155 kohaselt ei tohi kinnisasja omanik takistada tema kinnisasja läbiva avalikult kasutatava tee kasutamist. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande § 155 kommentaarides on asutud seisukohale: „Sisuliselt on tegemist seadusjärgse teeservituudi ja seadusliku omandikitsendusega. Paragrahvi 1 lõike mõte on selles, et kui kinnisasja omanikule kuuluv tee on määratud avalikuks kasutamiseks ja seda ei ole kantud kinnistusraamatusse, siis on kinnistusraamat ebaõige, kuid erandina § 56 peab ka heauskne kinnisasja omandaja taluma tee avalikku kasutamist. Kinnistusraamatu ülekoormamise vältimiseks on siis ohverdatud kinnistusraamatu avalik usaldusväärusus.“ Kaebuse esitaja puhul on nimetatud kohustuste olemasolu suhtes heausksest teadmatusest rääkida ainetu, kuivõrd tegemist on M. V.ele kuuluva ja tema poolt juhitava ettevõttega. AS Morrison Invest oli asja omandamisel vaieldamatult teadlik asjaolust, et kogu kinnistu moodustab avalikus kasutuses olev tee. Muul otstarbel nimetatud kinnistut ka kasutatud ei ole. Sõltumata heausksusest või mitteheausksusest läheb avalikus kasutuses oleva tee talumise kohustus igakordsele omanikule üle. Vastustaja hinnangul on käesolevas asjas olulise tähendusega asjaolu, et M. V. AS Morrison Invest kodulehekülje kaudu ja AS Morrison Invest iseenda kodulehekülje kaudu on pikka aega avalikkusele edastanud informatsiooni sellest, et müüdavate kinnistute hind sisaldab üldkasutatavaid teid. Viimsi Vallavolikogu on seisukohal, et vaidlustatav haldusakt fikseerib eksisteeriva õigusliku olukorra ja nimetab teega seotud kohustused. Ajal, mil vaidlusalune kinnistu avalikku kasutusse läks, puudus detailne õiguslik regulatsioon vastavate objektide avalikku kasutusse määramise kohta. Kaebuse esitaja leiab, et Viimsi Vallavolikogu ei ole kinni pidanud hea halduse reeglitest. Vastustaja sellega ei nõustu. Kaevatava haldusakti eesmärgiks oli tee kasutamise tingimuste määramine. Kaevatav haldusakt viitab asjaolule, et vald on pakkunud tee omanikule sõlmida käesolevas otsuses näidatud leping ka kirjalikult ning üksikasjalikumalt, kuid tee omanik on lepingu kirjalikult sõlmimisest keeldunud. Nimetatut kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Lisaks on tegemist olukorraga, kus asja ei otsustatud kaebuse esitaja kahjuks - tee oli nii faktiliselt kui ka õiguslikult avalikus kasutuses juba pikemat aega. Teehoiu eest vastutavaks isikuks ja teehoiu kulude kandjaks määrati Viimsi vald. Lisaks sätestati, et nimetatu ei piira kaebuse esitaja õigust teed hooldada kooskõlastatult Viimsi vallaga. KOHTU PÕHJENDUSED Viimsi Vallavolikogu 09.06.2009 otsusega nr 33 määrati transpordimaana AS-le Morrison Invest kuuluv Heldri tee avalikuks kasutamiseks ning Viimsi vald nimetati sama haldusaktiga teehoiu korraldamise eest vastutavaks isikuks ja kulude kandjaks. Vaidlustaud haldusakti andmise alusena on viidatud asjaõigusseaduse §-le 155, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi- KOKS) § 6 lg-le 1 ja §-le 35 ning teeseaduse § 4 lg-le
2. Asjaõigusseaduse § 155 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei või omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud 6 kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena ning peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi. Sama seaduse ja paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et eratee määratakse avalikuks kasutamiseks seaduses sätestatud korras. Haldusaktis osundatud KOKS-i sätted seonduvad kohaliku omavalitsuse pädevusega ning eratee avalikuks kasutamiseks määramise küsimusi otseselt ei puuduta, kuid teeseaduse § 4 lg 3 teises lauses on seevastu sätestatud, et eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Eelnimetatud paragrahvi ja lõike kolmanda lause kohaselt tuleks vastavas lepingus näha ette ka eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Kaebuse esitaja põhiväide seisnebki selles, et AS Morrison Invest ei ole eratee avalikuks kasutamiseks määramisega taoliselt nõus ning vastav leping on sõlmimata. Samuti juhitakse tähelepanu haldusmenetluse nõuete ja protseduurireeglite vallapoolsele rikkumisele ning asjaolule, et vastustaja ei ole järginud Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 määrusega nr 34 kehtestatud teede valla omandisse võtmise ja avalikuks kasutamiseks määramise korda, mille kohaselt oleks tulnud teha eelnevalt eratee omanikule vastavasisuline ettepanek. Samuti heidetakse ette õiguste piiramist puudutava menetluse alustamisest teavitamata jätmist ja seda, et ei antud võimalust olla ära kuulatud. Vastustaja kirjaliku lepingu puudumisele vastu ei vaidle, kuid selgitab, et vaidlusalune tee on olnud juba pikemat aega avalikus kasutuses ja seega ei olnud (otseselt) tegemist küsimuse kaebuse esitaja kahjuks otsustamisega, vaid teatava õigusselguse loomisega (kohtuistungi protokoll, tl 83). Viimsi Vallavolikogu otsustus tuleneb asjaolust, et
3. aastal puudus (detailne) eramaa avalikuks kasutamiseks andmise regulatsioon, kuid ilma vaidlusaluse teeta ei oleks Heldri kinnistu jagamine võimalikuks osutunud. Sellest tulenevalt on vald seisukohal, et tee antigi avalikuks kasutamiseks vastavasisulise detailplaneeringu kehtestamisega ja et selliselt pidi seda mõistma ka kinnistu omanik. Seejuures osundab vastustaja ka detailplaneeringu kaardile, milles on vastavad nooled viitega „kooli“ ja „lasteaeda“ (tl 49). Vaidlustatud haldusakti preambulast nähtubki, et
4. aastal kehtestas Viimsi Vallavolikogu Heldri maaüksuse detailplaneeringu, millega jaotati Heldri kinnistu elamukruntideks ja teemaaks. Taotluse detailplaneeringu kehtestamiseks oli teinud M. V. ning pakkunud omanikuna Heldri teega külgnevaid kinnistuid avalikult müügiks selliselt, et kinnistu juurde kuulub üldkasutatav tee. Nendes asjaoludes ei ole menetlusosaliste vahel tegelikult ka vaidlust. Vaidluse raskuspunkt taandub põhiliselt kahele aspektile – kõigepealt sellele, kas kogu vastavasisulise asjaajamise kontekstist saab üheselt mõistetavalt välja lugeda, et
5. aastal oli eraomanik nõus kinnistu elamukruntideks jagamise järgselt kujuneva kruntidevahelise tee (eraldi kinnistu) avalikult kasutatavaks lubamisega ja kas sellekohane suuline leping oli vähemalt kaudse tahteavaldusena
6. aastal sõlmitud. Teiseks tuleb kontrollida paralleelselt eelnimetatuga ka vaidlustatud haldusakti vastavust seaduses esitatud nõuetele ning hinnata võimalike kaalutlusvigade või menetluslike möönduste tähendust tulenevalt vastustaja positsioonist, et tegemist oli (lihtsalt) kehtiva olukorra vormistamisega õigusselguse mõttes. Haldusasja materjalist nähtub, et vaidlusalune Heldri tee kinnistu kuulub transpordimaana AS-le Morrison Invest ning aktsiaselts on vastavalt kinnistusraamatusse ka sisse kantud. Lähtuvalt
7. aastal vastu võetud teeseadusest saab olla tegemist erateega. Ka selles ei saa olla menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust, sest vaidlustatud haldusaktis on viidatud teeseaduse vastavale paragrahvile ja lõikele, mille kohaselt oli tegemist nimelt eratee avalikuks kasutamiseks määramisega. Eratee avalikuks kasutamiseks määramise eelduseks on aga tulenevalt teeseaduse § 4 lg-st 3 ja §-st 52 tee omaniku luba ja sellekohane leping. Nimetatud nõuetele või eeldustele vaidlustatud haldusakt ei vasta. Vastustaja ei ole ümber lükanud ka avaldaja väidet, mille kohaselt teda haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlusest ei teavitatud (

§ 35

) ja et arvamus ning vastuväited 7 jäeti ära kuulamata (

§ 40

). Viide varasemale kirjaliku lepingu sõlmimise ettepanekule eelnimetatud paragrahvidest tulenevaid haldusmenetluse nõudeid täiel määral asendada ei saa. Siinkohal tekib küsimus, kas lepingu olemasolu on võimalik tuletada vaidluse kontekstist ja kas sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus haldusmenetluse läbiviimise nõuete järgimise osas võis mõningaid mööndusi teha. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist siiski täiesti üheselt mõistetavalt ja selgelt, et

1. aasta detailplaneeringu käigus oleks teine osapool mõistnud asja selliselt, et moodustuv eratee on antud tasuta avalikuks kasutamiseks. Vastustaja on viidanud asjaolule, mille kohaselt nimetati omanikupoolsete müügipakkumiste hinnas ka üldkasutatavaid teid, kuid ainult sellest ei piisa tegeliku tahte määratlemiseks ja seda iseäranis olukorras, kus teine menetlusosaline väidab vastupidist. Kaebuse esitaja omalt poolt on valmis esitama hiljem vajaduse korral lepingu, millest nähtub, et krundi ostjaga sõlmiti leping, mille kohaselt ei saa teed kasutada lihtsalt avalikus korras, vaid oli vaja sõlmida eraldi leping ning maksta sellekohast tasu (kohtuistungi protokoll, tl 81). Väide oleks vastava lepingu kaudu lihtsalt kontrollitav ning seega ei ole põhjust selle väite õigsuses esialgu kahelda. AS Morrison Invest osundab ka asjaolule, mille kohaselt paigutati teele selle kasutamist piirav liiklusmärk ja et aktsiaselts on teinud seoses tee väljaehitamisega ning tänavavalgustuse paigaldamisega investeeringuid (kohtuistungi protokoll, tl 82). Ka neid väiteid ei ole teine menetlusosaline ümber lükanud. Seega on vastav materjal ja seisukohad vastuolulised, mis tähendab seda, et järeldust kaebuse esitaja selgest ja tegelikust tahteavaldusest anda eratee
2. aastal vallale avalikuks kasutamiseks, ei saa teha. Järelikult on vastupidisele eeldusele tuginev haldusakt olulise kaalutlusveaga ning tuleb tühistada. Sellest tulenevalt ei saaks enam rääkida ka haldusaktist, millega ei ole asja menetlusosalise kahjuks otsustatud (

§ 40

lg 3 p 3) ning täiendavalt on tegemist küllaltki oluliste nõuete täitmata jätmisega, mis puudutab menetluse alustamisest teavitamata ja menetlusosaliste arvamuse ära kuulamata jätmist. Kui lähtuda vastustaja positsioonist, mille kohaselt muutus kruntidevaheline eratee avalikult kasutatavaks teeks juba detailplaneeringu menetlemise käigus 1997. aastal ja sellest, et seda kinnitab ka hilisem praktika vastastikustes suhetes ja kui eeldada, et see on õige - siis ei oleks olnud vallal vaja üldse vaidlustatavat haldusakti välja anda või siis oleks tulnud teha seda mõnevõrra teisiti. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb aga lähtuda haldusakti tekstist ning sellest nähtub, et eratee määrati 09.06.2009 avalikult kasutatavaks. Samas tehti oluline kaalutlusviga seonduvalt omaniku tegeliku tahte tõlgendamisega ning ei järgitud ettenähtud protseduurireegleid. Menetluskulud Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mis kulude nimekirja kohaselt koosneb riigilõivust summas 250 krooni ning õigusabi kulusid on tasutud 9075 krooni suuruses summas. Vastustaja seonduvalt menetluskulude suurusega vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 84). Kohus leiab, et nimetatud menetluskulud tuleb 9325 krooni suuruses summas vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Enno Loonurm Kohtunik