) § 120 lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. § 100 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt seadusest (
§-id 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt
§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse ülalpidamiseks ja arenemiseks materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema objektiivse varalise seisundiga. Hageja väitel kulub 10-aastase tütre ülalpidamiseks 4390 krooni kuus. Kostja lapse ülalpidamiskulude suurust vaidlustanud ei ole. Kohus on seisukohal, et hageja poolt märgitud kulutused lapse ülalpidamiseks on põhjendatud. Ülalpidamiskulutused toodud suuruses katavad lapse vajaduse toidule, riietele, jalanõudele ja koolitarvetele. Üldtuntud asjaolusid tõendada ei ole vaja ja kohus peab üldtuntuks asjaolusid, et laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks täisväärtuslikku toitu, rõivaid, jalanõusid, eluaset elamiseks ja lapse kasvatamisel tuleb kulutusi teha koolitarvetele, hügieenile ning ravimitele. Hageja ei tööta seoses XXX.a. sündinud teise lapse, M P, kasvatamisega. Tema sissetulekuks vastavalt Tallinna Pensioniameti tõendi kohaselt on vanemahüvitis 4350 krooni kuus (kuni 01.03.2011.a.) ja peretoetus 900 krooni s.h. üksikvanema toetus teise tütre M P eest. Seoses elukoha puudumisega elas hageja hagiavalduse esitamisel varjupaigas. 2
lõige 2 sätestab, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus leiab, et hagi elatise väljamõistmiseks on põhjendatud, kuid peab kõiki käsitletud asjaolusid arvestades põhjendatuks määrata elatise suuruseks 800 krooni kuus.
kohasel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist alates 09.12.2009.a. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud, kuna kostja ei ole tõendanud lapse ülalpidamiskohustuse täitmist nimetatud kuupäevast alates. Kuna pooled kohtuväliste menetluskulude väljamõistmist teineteiselt ei taotlenud ja kohtukulusid riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei ole, ei jaota kohus kohtuotsusega poolte menetluskulusid. Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.