Obsah (7)

§ 76§ 100§ 101§ 422§ 476§ 448§ 42

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2010, Tallinn

§ 76

lg 1 alusel kohustused täita vastavalt seadusele, lepingule.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, viivitamine ja rahalise kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist

§ 101

lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel.

§ 422

lg 1 järgi kohustub kindlustuslepinguga kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil ja kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.

§ 476

lg 1 alusel peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, lg 2 kohaselt peab asja kindlustamise korral kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel ning lg 3 järgi peab kindlustusandja hüvitama kahju rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamine muul viisil.

§ 448

lg 2 järgi võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

1. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel on 27.08.2004 sõlmitud kindlustusleping koduvara kindlustamiseks, et 30.12.2004 murti hageja valduses olnud korterisse sisse ja varastati sealt esemeid. Seega saabus risk, mille vastu vara kindlustati. Kostja on 06.06.2005 teatega keeldunud hüvitamast kahjujuhtumit.
2. Kindlustuspoliisist nr XXXXXXX nähtub, et kodukindlustussumma on 185 000 krooni, hõlmates riskina tulekahju, vandalismi ja murdvargust või röövimist. Kindlustatud objektideks on: golfimängu komplekt Cleveland 2003 – 20 000 krooni; GPS Garmin 152, 2002 – 9000 krooni; mantlid: YSL 2001 – 8000 krooni; Boss 2001 - 8 000 krooni; Joop 2001 - 10 000 krooni; Cerruti 2002 – 10 000 krooni. Esemete kindlustussummaks oli 65 000 krooni ning riskideks tulekahju, vandalism, murdvargus või röövimine ja veeavarii. Kindlustuslepingu sõlmimisel ei olnud kontrollitud poliisil märgitud esemete olemasolu ülevaatusega ning kostja kinnitas, et lepingu sõlmimisel kindlustusvõtja kodust vara üle ei vaadata ja võetakse aluseks 4 kindlustusvõtja poolt esitatud andmeid. Seega kindlustusandja eeldas hagejal selliste varaesemete olemasolu. Kostja viitas THHV 20041 p-le 77.10, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kohustust hüvitada vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Hageja ei esitanud märgitud vara kohta dokumente, kuna osa esemeid olid soetatud ilma dokumentideta, osade puhul ei ole need säilinud ning osad viis kaasa varas. Kostja palus hagejal esitada vara osas andmed ja tõendid ning selgitada asjade soetamise osas asjaolusid, kuid hageja ei ole kostja poolt esitatud palvet täitnud, hageja ei ole esitanud ka kohtule mingisuguseid tõendeid ega selgitusi vara soetamise kohta.
3. Riigikohtu 28.11.2007 otsusest nr 3-2-1-106-07 tuleneb, et sõlmitud kindlustuslepingu korral kestab hageja kasuks tekkinud eeldus edasi ja tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed olid alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kostjal kindlustusandjana on aga võimalik esitada tõendeid, mis hageja kasuks kehtiva eelduse ümber lükkavad. Muu hulgas on võimalik esitada ka tõendeid selle kohta, et kindlustusvõtja sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mis on poliisil loetletud. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et eespool nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud.

§ 448

lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. 15. Kohtule on esitatud kahjuavaldus ja hagejapoolne vara nimekiri ning seletus kindlustusandjale, milles on ta selgitanud, kust ta on esemed ostnud, samas ei saa nimetatud asjaolu pidada

§ 448

lg 2 teise lause mõtte kohaselt esitanud võimalike andmete esitamiseks vara kohta.

1. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt oli hageja heal järjel ning kandis kallimaid firmamärkidega rõivaid. Selles osas, millega hageja tegeles, ei osanud tunnistaja selgitusi anda, mis aga ei tundu usutavana, kuivõrd tunnistaja väitis, et tunneb hagejat üle kümne aasta ning suhtlus toimus igapäevaselt. Kohtu hinnangul ei saa käsitleda tunnistaja ütlusi veenvate andmete esitamisena hageja vara kohta. Tunnistaja oli kindel asjade kvaliteedis ning väitis olevat hea tuttava hagejale, kellega suhtles pea igapäevaselt, kuid ei osanud sisuliselt midagi öelda hageja töise tegevuse või sissetulekute kohta. Tunnistaja ei olnud teadlik ka mitte sellest, millega ehituses hageja tegeles, samas kui ka tunnistaja oli tegev samas valdkonnas.
2. Pangadokumentidega ning Maksu- ja Tolliameti kirjaga on tõendanud hagejal deklareerimata tulu aastatel 1998-2005, mis kohtu arvates võivad samuti tõendada seda, et hageja ei oleks suutnud soetada tema poolt kindlustatud vara. Hageja ei ole vara soetamise osas mitte mingisuguseid selgitusi andnud. Tunnistaja ütlused selle kohta, et hagejal oli tõepoolest firmariideid, tööriistu, tehnikat ja golfikepid, ei ole kohtu hinnangul veenvad. Üksnes hageja poolt esile toodud vara soetamise kohad ei tõenda vara reaalset soetamist. Eeltoodust võib järeldada, et riigiametile oma kulude, tulude mittedeklareerimine, vara soetamise kohta selgituste mitteandmine ning muu hulgas asja materjalide juurde võetud kriminaalmenetluse nr 04231804189 toimik fotodega XXXXX korteriomandist peegeldab küllaltki selgelt hageja tegelikku varanduslikku seisu. Varastatud asjade hulk ja väärtus, mille eest hageja hüvitist nõuab, on küllaltki märkimisväärne ning ei ole usutav, et selline kogus sellise väärtusega asju võiks isikul olemas olla tingimustes, kui puuduvad igasugused andmed isiku sissetulekute kohta eelneva seitsme aasta osas.
3. Kostja leidis, et tal on õigus hüvitise maksmisest keelduda, kuivõrd hageja ei esitanud vara kohta vajalikke dokumente. Kuigi tuleks eeldada, et poliisil loetletud esemed olid alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal, ei ole käesoleva tsiviilasja asjaolusid ja hageja poolt tõendamata jäetud väiteid silmas pidades võimalik 5 nimetatu põhjal vastavat hinnangut anda. Menetluse kestel ei ole hageja andnud mitte mingisuguseid ütlusi vara soetamise osas, on üksnes viidanud, kust asjad soetatud olid, millest aga kohtu hinnangul nõude põhjendamiseks ei piisa. Apellatsioonkaebus
4. L. L. palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
5. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudub vastustajal õiguslik alus jätta kindlustushüvitis välja maksmata juhul, kui kannatanu ei esita esemete soetamist tõendavaid dokumente. Kindlustuse üldtingimuste p 77.10 sätestab, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Nimetatud punktist ei nähtu, et kannatanu peab esitama esemete soetamisdokumendid.
6. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-106-07 seisukohale, et varastatud asjade soetamisdokumentide esitamine kindlustusandjale enne või ka pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei tõenda iseenesest veel seda, et need asjad olid kindlustusjuhtumi toimumise ajal olemas.
7. Kannatanule väljastatud kindlustuspoliisile on kantud konkreetsed esemed (golfimängu komplekt, mantlid, GPS Garmin), kokku summas 65 000 krooni, mis varastati apellandi eluruumist. Samuti on poliisil kirjas, et ülejäänud kodune vara on varguse vastu kindlustatud kokku summas 185 000 krooni. Seega olid pooled kokku leppinud, et poliisi alusel oli kodune vara kindlustatud 250 000 krooni väärtuses, muu hulgas varguse riski vastu. Vastustaja ei ole väitnud, et kindlustuslepingu sõlmimisel oleks kontrollitud poliisil märgitud vara olemasolu kas ülevaatusega või soetamisdokumentide abil. Seega kindlustusandja eeldas apellandil sellises väärtuses vara olemasolu. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus eelnevalt viidatud lahendis seisukohale, et tuleb eeldada, et kindlustatud esemed olid alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Vastustajal kindlustusandjana tuleb esitada tõendeid, mis apellandi kasuks kehtiva eelduse ümber lükkavad.
8. Vastustaja väide, nagu peaks esemete olemasolu tõestamiseks apellant esitama üksnes kirjalikke dokumente, ei ole õige. Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Lisaks sätestab

§ 448

lg 2 teine lause, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta (nt DVD-plaadid), mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.

1. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber eelduse, et kindlustusjuhtumi toimumise hetkel olid apellandi korteris kahjuavaldusel nimetatud esemed. Tunnistaja M. K. on selgitanud, et tunneb apellanti juba aastaid ning saab kinnitada, et apellant oli sportlik ning tegeles mitmete spordialadega, mistõttu tal oli palju erinevat spordivarustust ja -riietust. Apellant tegeles rulluisutamise, mäe- ja murdmaasuusatamise, kalastamisega. Samuti käis apellant sageli matkal. Riided olid enamasti kallid ja kvaliteetsed. Tunnistaja kinnitas samuti, et apellandil oli tavapäraselt kodus olevat tehnikat – televiisor, videokaamera, muusikakeskus, fotoaparaat, DVD mängija, tolmuimeja ja elektrilisi tööriistu (erinevad trellid ja ketaslõikurid, tikksaag jne), kuna ka tema ise neid vahel laenas. Seega on tunnistaja kinnitanud kõikide väärtuslike esemete olemasolu apellandil. Tunnistaja ütluste tõendina kõlbmatuks tunnistamine ei ole vähimalgi määral põhjendatud. Asjaolu, et tunnistaja ei ole kursis sellega, millega täpselt apellant töö ajal tegeleb, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Tihe suhtlus 6 vabal ajal ei tähenda ega peagi tähendama tingimata suurt avameelsust eriti tööasjades.
2. Vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber eelduse apellandil vara olemasolu kohta enne vargust. See, et apellant ei soetanud oma vara pangakonto vahendusel, ei saa tõendada seda, et apellant oli varatu. Asjaolu, et Maksuameti andmetel apellandi deklareeritud tulu oli väike, ei lükka ümber muu, deklareerimata tulu saamist. Lisaks Riigikohtu poolt viidatud eeldusele vara olemasolu kohta, on vara olemasolu tõendatud tunnistaja ütlustega. Maakohus ei ole selgitanud, mida oleks apellant veel pidanud rääkima. Apellandi tervislik seisund ei võimaldanud tal kohtus ütlusi anda ja apellandi esindaja esitas ka arstitõendi. Arvestades seda, et käesolevaks ajaks on apellant surnud (kusjuures kohtul võttis aega motiveeritud otsuse tegemine ca üks aasta), kõlab kohtu etteheide eriti küüniliselt.
3. Vastustajal olid kõik võimalused enne lepingu sõlmimist kontrollida kindlustatud asjade olemasolu. Vastustaja seda ei teinud ning seega oli ta veendunud asjade olemasolus, sõlmis lepingu ja võttis apellandilt vastu kindlustusmaksed (seega aktsepteeris oma käitumisega, et lepingu sõlmimise hetkel oli apellant võimeline omama kodust vara lepingus nimetatud ulatuses). Seni, kuni apellant maksis vastustajale raha, ei tekkinud viimasel mingeid kahtlusi selles, kas asjad, mille kindlustamise eest makstakse, ka üleüldse olemas on. Alles siis, kui apellant hakkas vastustajalt nõudma lepinguliste kohustuste täitmist, hakkas viimane otsima võimalusi neist iga hinna ees kõrvale hoida. Vastustaja seisukoht
4. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Samuti vaidleb vastustaja vastu apellandi taotlusele võtta tsiviilasja materjalidesse vastu täiendavate tõenditena Eesti Onkoloogiakeskuse õiend 14.11.2007 V. L. tervisliku seisundi kohta ja tema poolt 27.08.2003 kostjale esitatud kodukindlustuse avaldus nr XXXXXXXX, mille alusel pooled sõlmisid lepingu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud. Maakohus on rikkunud tsiviilasja lahendamisel menetlus- ja materiaalõigusnorme, mis toob kaasa tõendite ümberhindamise ja sellest tulenevalt otsuse tühistamise. Ringkonnakohtul on võimalik teha ise uus otsus asja esimese astme kohtusse tagasi saatmata.
6. Esmalt võtab kolleegium seisukoha täiendavate tõendite esitamise taotluse osas ja leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna põhistatud ei ole asjaolud, millised annaksid aluse võtta taotletud dokumente vastu uute tõenditena TsMS § 652 lg 3 alusel. Asjaolu osas, et V. L. raviti aastal 2007 onkoloogilist haigust, vaidlus puudub, aasta 2008 kohta on tõend tsiviilasja toimikus olemas (t lk 82). Kodukindlustuse avaldust 27.08.2003, mille alusel koostati poliis (vastav teave sisaldub poliisi 1.lehel), oli hageja esindajal võimalik esitada juba maakohtus. Isegi kui hageja enda tervisliku seisundi tõttu ei osutunud see võimalikuks juba aastal 2006, kui hagi esitati, oli esindajal võimalik teha maakohtus taotlus avalduse väljanõudmiseks kostjalt. Ühtegi toimingut seonduvalt viidatud avaldusega hageja esindaja maakohtus ei teinud. Kuna vastaspool vaidleb avalduse vastuvõtmisele vastu, siis ei ole seda võimalik vastu võtta ka sama sätte lg 4 alusel. Mõlemad dokumendid tagastatakse apellandi esindajale koos käesoleva otsusega.
7. Pooltevahelise kindlustuslepingu kohta väljastatud kindlustuspoliisist nähtub, et pooled olid leppinud kokku koduse vara kindlustamise kahes osas: 1) 185 000 krooni eest kodust vara esemete kogumina; 2) 65 000 krooni eest konkreetset vara (kokku 6 nimetust). Maakohus on õigesti lähtunud Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2- 7 1-106-07 28.11.2007 paika pandud tõendamiskoormusest: nende esemete olemasolu, millised on koos kindlustussummadega poliisile märgitud, kindlustusandja lepingu sõlmimisel eeldas ja see eeldus kehtib ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal; kindlustusandjal on võimalik kehtiv eeldus ümber lükata ehk tõendada, et poliisil märgitud esemeid juhtumi toimumise ajal enam ei olnud või neid ei ole kunagi olnudki. Muu vara kindlustusjuhtumi toimumise ajal olemasolu tõendatuses seisukoha võtmiseks tuleb lähtuda pooltevahelistest kokkulepetest ja seadusest.
8. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olnud Kodukindlustuse üldtingimuste nr THHV41 (t lk 38-45) p 77.10 kohaselt ei olnud kindlustusandjal kohustust hüvitada muu hulgas sellise vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. Seega sisaldas leping nõuet, et vara olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel pidi nähtuma kas kindlustuskoha ülevaatusel või tuli seda kindlustusvõtjal tõendada vara jäänuste või dokumentidega. Kostja 06.06.2005 teatest (t lk 18) nähtub, et ta on keeldunud kahju hüvitamisest nimelt põhjusel, et V. L. ei olnud esitada ühtegi dokumenti ega muud tõendusmaterjali varastatud esemete kohta.
9. Riigikohus on juba eelpool viidatud lahendis asunud seisukohale, et kostja üldtingimuste varasemas redaktsioonis olnud samasisuline punkt (et ei hüvitata sellise vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega) on tüüptingimusena tarbija jaoks ebamõistlikult piirav ja seega tühine

§ 42lg 3 p 11 alusel.

Kolleegium on seisukohal, et samadest asjaoludest tulenevalt on käesolevas asjas rakendatav üldtingimuste p 77.10 samuti tühine eelpool viidatud

-i sätte alusel. Puudub mõistlik põhjus, miks ei võiks kindlustusvõtjal olla õigust tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muuhulgas tunnistajate ütlustega. Seda enam, et varguse puhul (puudub vaidlus, et käesolevas asjas saabus nimelt see risk) ei ole esemeid enam alles ja kaduma võivad olla läinud ka dokumendid. Sama nähtub

§ 448

lg-st 2, mille kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

1. Poliisile oli märgitud 6 eset kindlustussummaga 65 000 krooni. Kahjuavalduse ja kahjustatud vara nimekirja kohaselt kõik need esemed 29.12.2004 varastati. Eeldada tuleb, et kõik nimetatud asjad olid kindlustusjuhtumi saabumisel hagejal olemas. Kahjuavaldusega koos esitatud nimekirjas teatas kindlustusvõtja lisaks muude esemete kadumisest, nimetades igaühe kohta valmistamisaastad, turuhinnad, paiknemiskohad korteris, ostukohad. Samad esemed olid nimetatud ka politseile esitatud avalduses.
2. Kindlustusandja vastuväidete kohaselt puudusid kindlustusvõtjal kahju tekkimisele eelneval ajal vähegi arvestatavad sissetulekud, mistõttu ei ole põhjendatud väited nende asjade olemasolu kohta. Väidete tõendamiseks esitas kostja kohtu kaasabil Maksu- ja Tolliameti teatise, mille kohaselt V. L. ei esitanud aastatel 1998 kuni 2005 füüsilise isiku tuludeklaratsioone (t lk 86). Maakohus on otsuses viidanud ka pangadokumentidele (neid täpsemalt konkretiseerimata), kuid toimikus selliseid ei ole. Asja materjalidest on küll näha, et kostja tegi kohtule taotluse nõuda välja hageja pangakonto väljavõtted aastatest 1998-2004 (t lk 64-65), kuid kuna hageja esindaja ei saanud infot, millise panga kaudu hageja arveldusi teostas (t lk 75), siis ilmselt seetõttu maakohus järelpärimisi pankadesse ei teinud. Lisaks kuulati kostja taotlusel üle tunnistajana kostja töötaja J. L. (ütlused t lk 95pöördel-96). Hageja taotlusel kuulati tunnistajana üle hageja tuttav M. K. (ütlused t lk 95-95pöördel). Muid tõendeid pooled seonduvalt väidetega vara olemasolu või selle puudumise kohta kindlustusjuhtumi toimumisel ei esitanud. 8
3. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kogutud tõenditega on eeldus loetletud varaesemete olemasolu kohta ümber lükatud, samuti, et muude esemete olemasolu ei leidnud tõendamist. Füüsilise isiku tulude deklareerimata jätmine 5 aasta jooksul enne kindlustusjuhtumi saabumist ja varguse toimumise aasta kohta võib tekitada teatud küsimusi (eelkõige maksuõiguslikke), kuid ei tõenda iseenesest, et isikul igasugused tulud nii pikkade aastate vältel puudusid ja et ta ei saanud väidetud kodust vara soetada. Vara nimekirjas kindlustusvõtjale antud teabe kohaselt on nimetatud kauplused, kust iga ese on soetatud, golfikomplekti näol oli tegemist sünnipäevakingiga. Samuti on nimetatud asukohad, kus esemed varguse eelselt korteris paiknesid.
4. Tunnistaja M. K., hageja tuttava, kes tundis teda üle 10 aasta, suhtles igapäevaselt ja käis ka kodus, ütluste kohaselt töötas V. L. ehitusel, tegeles üldehitusega; tegeles mäe- ja murdmaasuusatamisega; tal oli golfivarustus, kodus olid golfikepid, käis mängimas Niitväljal; võis tegeleda ka matkamisega; käis kalastamas, varustus oli olemas; korter oli 2-toaline; riides käis normaalselt, riided olid kallimad, firmamärgid olid näha (Boss, Armani, Peak); tal oli vähemalt 2 televiisorit, DVDmängijad (marki ei mäletanud), oli fotoaparaat, videokaamera; tehnika oli keskmisest parem; tunnistaja laenas tööriistu, nagu nurklihvija, akudrell, vist Metabo firma, ka käis V. L. tunnistajal oma tööriistadega abiks; tööriistad olid koridoris kapis, samas oli riidekapp, ka magamistoas oli riidekapp. Seega tegelikkuses tunnistaja kinnitas enamuse vaidlusaluste esemete olemasolu kas otseselt või kaudselt.
5. Maakohus asus seisukohale, et kuna tunnistaja ei teadnud midagi hageja töisest tegevusest ja sissetulekutest, kuigi väitis end olevat hea tuttava, kes suhtles hagejaga pea igapäevaselt, siis ei ole tunnistaja ütlused veenvad. Kolleegium sellega ei nõustu. Tunnistaja on kinnitanud hageja poolt kahjuavalduses ja sellele lisatud vara nimekirjas kindlustusandjale antud teavet olulises ulatuses. Asjaolu, et tunnistaja ei teadnud täpsustada hageja tegevust ehituses või seda, kust hageja raha sai, ei anna alust mitte uskuda tunnistaja ütlusi hageja korteri ja selles olnud asjade, samuti hageja töövälise tegevuse kohta. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta suhtles hagejaga nimelt töövälisel ajal (käisid koos poksitrennis, kalastamas, laenas videokaamerat, tööriistu).
6. J. L., kes käis kostja esindajana sündmuskohal, ütluste kohaselt seletas V. L. talle, et oli kõik esemed ostnud sularaha eest; et temas tekitas kahtlust, kas kõik väidetud esemed said tagatoa kappi ära mahtuda; golfivarustuse kinkinud isiku nime ja telefoninumbri V. L. ütles; mantlite kohta ütles värvid, tehnika kohta ei osanud öelda, kas hõbedane või must; golfimängu kohta teadis ainult Niitvälja; ütles, et on ehitusel tööl; välimusest ja käitumisest ei saanud eeldada, et ta võis kanda 10 000 krooni maksvat mantlit; korteri esikus oli kapp; kaks väikest tuba, tagatoas oli suurem riidekapp, keskmises toas oli ka kapp; ütles, et enamus riideid asus kapis, mis on kriminaalasjas oleval fotol nr
8. Tsiviilasja materjalide juures on hageja korteris 29.12.2004 toimunud varguse uurimiseks Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna poolt algatatud kriminaalasja nr 04231804189 materjalid. Sellest nähtub, et 29.12.2004 kell 12.45 teatas V. L. tema kasutuses olnud korteris toimunud vargusest, muuhulgas olid kadunud telerid Samsung ja Philips, DVD Samsung, CD-keskus Samsung, muusikakeskus Sony, golfivarustus, mantlid, nahktagid, triiksärgid, püksid, kingad, saapad, telk, magamiskotid, tolmuimeja Bosh, mikrolaineahi Panasonic, tööriistad, Metabo relakas, tikksaag, ketaslõikur ja akudrell. Politsei poolt tehtud fotodelt on näha tühjad kapid ja riiulid, telerialus seinal, kappides ja voodil riidepuud. 14.01.2005 antud ütluste käigus täpsustas kannatanud kadunud asjade nimekirja, kokku 70 nimetust. 9
9. Kolleegium on tõendite kogumis uurimise ja hindamise tulemusena seisukohal, et kostja ei suutnud ümber lükata eeldust poliisil märgitud esemete olemasolu kohta kindlustusjuhtumi toimumisel ega poliisil nimetamata esemete kohta hageja enda poolt kohtueelselt antud teavet ega asjaolusid, millised leidsid tõendamist kohtumenetluses uuritud tõenditega. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja poolt kindlustusandjale esitatud avaldust ja nimekirja ei saa pidada teabe andmiseks

§ 448lg 2 mõttes.

Maakohus oma seisukohta ei põhjendanud. J. L. ütluste kohaselt andis kindlustusvõtja temale kui kahjukäsitlejale ka suuliselt selgitusi, sealhulgas golfikomplekti kinkinud isiku nime ja telefoninumbri. Kuna kindlustusandja nõudis esemete kohta dokumente, mida aga hagejal ei olnud, siis peale eelpool viidatud teabe ei olnudki hagejal muud esitada. Kohtumenetluses tunnistajate ütlustega leidis tõendamist suuliselt teabe andmine, aga ka olulises osas kirjalikult antud teave. Seega puudus kindlustusandjal alus hüvitise maksmisest keelduda või seda vähendada. Kindlustusandja väited võimaliku kindlustuspettuse kohta on paljasõnalised. Puudub teave, et kostja oleks pöördunud politsei poole väidetava kindlustuspettuse toimepaneku tuvastamiseks V. L. poolt. Küll aga on koheselt teatatud sissemurdmisest ja seda asjaolu (kindlustusjuhtumi toimumist) ei ole kindlustusandja kahtluse alla seadnud.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hüvitada hageja õiguseellasele vargusega tekitatud kahju, omavastutust suuruses 2000 krooni on hageja nõude esitamisel arvesse võtnud. 22.01.2008 on hageja täiendanud hagi viivisenõudega (t lk 59). ÜU 20001 p 72 kohaselt kui kindlustusandja viivitab oma kohustuste täitmisega, on ta kohustatud maksma hüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte enam kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Käesolevas asjas on kostja viivituses alates 06.06.2005, kui keeldus hüvitise väljamaksmisest. Seega kohtuotsuse päeva seisuga viivise summa ületab ilmselgelt põhivõlgnevuse suuruse. Kuna viidatud rahasumma ületab kokkulepitud maksimummäära, tuleb kostjal hüvitada 24 920 krooni. Viivise nõuet TsMS § 367 alusel ei ole esitatud.
2. Maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja/vastustaja kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok