← Eesti

3-09-2852/34

Obsah (4)§ 12§ 10§ 9§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 29.07.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2852 Haldusasi Balti Finantseerimisasutuste AS kaebus Vabariigi V

§ 12

lg 3 alusel, kuna kaebus ei ole tähtaegne ja kohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 3) Saata määrus menetlusosalistele/esindajatele Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (

§ 12lg 3).

  1. Kohus võttis 21.12.2009 menetlusse Balti Finantseerimisasutuste AS kaebus Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 määruse nr 164 tühistamise nõudes.
  2. 01.04.2010 esitas kaebuse esitaja esindaja Balti Finantseerimisasutuste AS-i vastuse vastustaja seletusele. Samuti esitas kaebaja uue tühistamisnõude ja tasus riigilõivu 250 kr, koos vastusega edastas ta koheselt uue nõude ka vastustajale. Kaebaja täiendab

§ 10lg 32 alusel oma kaebust uue nõudega tühistada Vabariigi Valitsuse 23.

aprilli

  1. a. korralduse nr 148 Suurupi loodusala arvamise osas Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I ja II lisas nimetatud elupaigatüüpide või liikide kaitseks asutatud loodusalade nimekirja (korralduse lisa 1 punkt
  2. alapunkt 411) osas, milles see puudutab Balti Finantseerimise AS-i kinnistuid. Vabariigi Valitsuse
  3. aprilli
  4. a. korraldust nr 148 ei ole kaebajale edastatud ega selle vastuvõtmisest ning selles Suurupi loodusala nimetamisest teavitatud. BFA sai sellest teada
  5. 1 märtsil
  6. a. käesolevas haldusasjas edastatud Vastustaja seletusest. Seega ei ole BFA-d informeeritud otsustusest ja haldusaktist menetluses, mille suhtes ta on eelnevalt huvi üles näidanud ning mille osas ka Vastustaja on seletusest nähtuvalt seisukohal, et see puudutab BFA õigusi. Tegemist on seega täiendava menetlusveaga, mis tingib BFA suhtes tehtud otsustuse õigusvastasuse ja tühistamise.
  7. 07.04.2010 võttis kohus menetlusse kaebuse Vabariigi Valitsuse
  8. aprilli
  9. a. korralduse nr 148 tühistamise nõudes ja liitis haldusasjad ühte menetlusse. Liidetud haldusasja numbriks jäi nr 309-
  10. Kohus andis kaebajale täiendava vastamise aja kaebuse tähtaja küsimuses ning tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Samuti kohustas vastustajat uues nõudes vastama 1 kuu jooksul arvates kaebuse esitaja täpsustavast vastusest.
  11. 10.05.2010 esitas kaebaja seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas ja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. 4.1 Kaebaja on seisukohal, et nõue Vabariigi Valitsuse
  12. aprilli
  13. a. korralduse nr 148 tühistamiseks on esitatud tähtaegselt. -

§ 9

lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest alates. Vabariigi Valitsuse

  1. aprilli
  2. a. korraldust nr 148 ei ole Balti Finantseerimisasutuse AS-ile teatavaks tehtud ning selles osas puudub vaidlus. - Asjaolu, et Balti Finantseerimisasutuse AS on
  3. a. mais esitanud taotluse Natura 2000 alale jääva metsamaa eest toetuse saamiseks, mis jäi aga rahuldamata, ei muuda fakti, et Vabariigi Valitsuse korraldust ei ole Balti Finantseerimisasutuse AS-ile teatavaks tehtud. - Kuna Vabariigi Valitsuse korraldust Balti Finantseerimisasutuse AS-ile teatavaks ei tehtud, tuleb kaebuse tähtaegsus määratleda Halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg 9 alusel, mille kohaselt loetakse haldusakti teatavaks mittetegemise korral kaebus tähtaegseks juhul, kui isik on sellest muul viisil teada saanud ega ole kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. - Balti Finantseerimisasutuse AS sai tema kinnistute Euroopa Komisjonile esitatavate Natura 2000 alade hulka arvamisest ja vastavast Vabariigi Valitsuse korraldusest teadlikuks käesolevas haldusasjas Vabariigi Valitsuse poolt Balti Finantseerimisasutuse AS-i esialgsele kaebusele esitatud seletusest, mis jõudis Balti Finantseerimisasutuse AS-i esindajani
  4. märtsil
  5. a. - Vabariigi Valitsuse
  6. aprilli
  7. a. korralduse nr 148 tühistamiseks on Balti Finantseerimisasutuse AS seejärel kohtu poole pöördunud enne 30 päeva möödumist korraldusest teada saamist. Seetõttu tuleb kaebus lugeda

§ 9

lg 1 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul esitatuks ning kindlasti ei saa Balti Finantseerimisasutuse AS-i pidada selle esitamisega ebamõistlikult viivitanuks. - Balti Finantseerimisasutuse AS-i poolt

  1. a. taotluse esitamist Natura 2000 metsatoetuse saamiseks ei saa samastada Balti Finantseerimisasutuse AS-i teadlikkusega tema kinnistute Natura 2000 alade nimekirja arvamisest, veelgi vähem aga vastavast konkreetsest haldusaktist (s.o. Vabariigi Valitsuse
  2. aprilli
  3. a. korraldusest nr 148). Kaebaja esitas taotluse toetuse saamiseks tulenevalt asjaolust, et Keskkonnaministeeriumi ametnike poolt oli Suurupi looduskaitseala moodustamist käsitlevas suhtluses
  4. a. osundatud Natura 2000 alaga seotud toetuse taotlemise võimalusele kui Natura 2000 alaga kaasnevale hüvele ning avaldatud arvamust, et Balti Finantseerimisasutuse AS võiks vastava taotluse esitada. Juba ainuüksi seetõttu ei saa nõustuda Halduskohtu seisukohaga, justkui ei oleks Balti Finantseerimisasutuse AS saanud toetuse saamiseks taotlust esitada, kui ta ei oleks teadnud metsamaa kandmisest Natura 2000 alade loetellu. Võttes arvesse ametnike antud soovitusi otsustaski Balti Finantseerimisasutuse AS igaks juhuks taotluse toetuse saamiseks esitada juba
  5. a., kuid selgus, et vastava taotluse
  6. a. esitamise tähtaeg oli möödunud ja taotlus jäi esitamata;
  7. a. esitas Balti Finantseerimisasutuse AS taotluse ning tegi seda tähtaegselt. Samuti puudub taotlusel kinnitus teadlikkuse kohta alal kehtivate piirangute kohta ja vastupidine väide on ekslik - sellist kinnitust ei saanudki taotlusel sisalduda, kuivõrd Natura 2000 alade suhtes 2 kehtinud ajutised piirangud olid juba
  8. a. kehtivuse kaotanud ning edaspidi toimus piirangute kehtestamine looduskaitsealade moodustamise kaudu. - Samuti ei oma tähtsust taotluses sisaldunud deklaratsioon taotluse esitaja vastavuse kohta toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ja toetuse saamiseks esitatud nõuete täitmise kohta. Tuleb silmas pidada, et kuna vastav kinnitus sisaldub taotluse vormil polegi taotlust selleta võimalik esitada. Toetuse saamiseks esitatavaid nõudeid ja täitmisele kuuluvaid kohustusi taotluse vormil samas nimetatud ei ole ning ka taotluse esitamise korda reguleerivas määruses sisaldub kohustuste osas üksnes üldine viide Looduskaitseseadusele ja Metsaseadusele, mitte konkreetsetele kohustustele. - Lisaks eeltoodule ei ole kõnealusele taotluse vormil sisalduvatele kinnitustele määrava tähtsuse omistamine põhjendatud ka tulenevalt asjaolust, et nähtuvalt Balti Finantseerimise AS-i taotluse rahuldamata jätmisest osutus Balti Finantseerimisasutuse AS-i kinnitus vastavuse kohta toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ebaõigeks. - Ebaõige on ka arusaam, justkui avaldanuks Balti Finantseerimisasutuse AS toetuse saamiseks taotluse esitamisega soovi Suurupi kaitserežiimi nõuete täitmiseks, kuna taotluse esitamise ajal Suurupi kaitserežiim puudus (mis oli ka taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks) ning vastava kinnituse esitamiseta polnud taotluse esitamine võimalik. 4.2 Kui kaebetähtaeg oleks ületatud, kuuluks see ennistamisele - Halduskohus on oma
  9. aprilli
  10. a. määruses korduvalt väljendanud seisukohta, et Balti Finantseerimisasutuse AS pidi jälgima, kas tema kinnistud arvatakse Natura 2000 alade hulka, ning mitte ootama vastustaja poolt sellele tähelepanu juhtimist. Balti Finantseerimisasutuse AS kohtu seisukohtadega ei nõustu. - Kuivõrd vastustaja on kaebusele esitatud seletuses omistanud kinnistute Natura 2000 alade nimekirja arvamisele puutumuse Balti Finantseerimisasutuse AS-i õigustega oleks vastustaja pidanud hea halduse põhimõttest ja ka Haldusmenetluse seaduse § 62 sätestatust tulenevalt Balti Finantseerimisasutuse AS-i vastavast otsustusest informeerima ja haldusakti talle teatavaks tegema. Puudub vaidlus, et seda pole toimunud ning on põhjendamatu panna haldusorgani tegemata jätmise eest vastutus Balti Finantseerimisasutuse AS-i kanda ning jätta tema kanda sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed. - Vastustaja eksimus on seda olulisem, et Balti Finantseerimisasutuse AS oli eelnevalt korduvalt avaldanud oma huvi nii tema kinnistute Suurupi looduskaitseala piiridesse kui ka Natura 2000 alade hulka arvamise kava suhtes ning väljendanud oma mittenõustumist nende kavatsustega. Seejuures oli Balti Finantseerimisasutuse AS palunud haldusorganitel ennast vastavatest menetlustest ja asjaoludest informeerida. - Võttes arvesse seda ning ka hea halduse põhimõttest ja Haldusmenetluse seaduse nõuetest tulenevat oli Balti Finantseerimisasutuse AS põhjendatult õigustatud ootama, et teda nii Suurupi looduskaitseala moodustamisest kui ka tema kinnistute võimalikust Natura 2000 alade nimekirja arvamisest informeeritakse ja vastavad haldusaktid talle nõuetekohaselt teatavaks tehakse. Seda pole aga kummalgi juhul toimunud, mistõttu Balti Finantseerimisasutuse AS-i suhtes on ka sellest nähtuvalt käitutud vastuolus haldusmenetluse põhimõtete ja Haldusmenetluse seaduse nõuetega ning sõnamurdlikult. - Balti Finantseerimisasutuse AS on veendumusel, et haldusorgani poolt oma kohustuste korduv mittetäitmine haldusmenetluse läbiviimisel ei saa õigustada haldusvälisele isikule negatiivsete tagajärgede põhjustamist ning vastutust selle eest ei saa haldusorganite asemel panna haldusvälisele isikule. Kaebetähtaeg Vabariigi Valitsuse
  11. aprilli
  12. a. korralduse vaidlustamiseks tuleks sE. möödalaskmise korral seetõttu ennistada. - Isegi kui asuda seisukohale, et kaebetähtaeg oli möödunud, siis on Balti Finantseerimisasutuse AS kohtusse pöördunud viivitusteta pärast haldusaktidest teada saamisest. Ka seetõttu oleks kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. - Haldusaktide suhtes toimuv vaidlus puudutab Balti Finantseerimisasutuse AS-i õigusi (Balti Finantseerimisasutuse AS vaidlustab haldusakte selles ulatuses, milles need käsitlevad tema 3 kinnistuid) ja puudub takistus kaebetähtaja ennistamiseks tulenevalt vajadusest kaitsta kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikke ootusi haldusaktide kehtima jäämise suhtes. Ka seda asjaolu arvesse võttes on kaebetähtaja ennistamine põhjendatud ja selleks puuduvad takistused. - Balti Finantseerimisasutuse AS peab vajalikuks esitada väljatrüki Riigikogu
  13. aprilli
  14. a. infotunnil toimunud Suurupi looduskaitseala moodustamist käsitlevate küsimuste esitamisest ja neile vastamisest keskkonnaministri poolt. Osundatud vastused kinnitavad, et Keskkonnaministeeriumi ametnikud olid
  15. a. aprillis teinud kaalutletud otsustuse Suurupi looduskaitseala mitte moodustada, kuivõrd alad pole sedavõrd väärtuslikud ning kaitse eesmärgid on juba täidetud elupaikade kaitsmisega mujal Eestis. Samasugust seisukohta toetasid ministri kinnitusel ka teiste ametkondade (Harjumaa Keskkonnateenistus ja Riiklik Looduskaitsekeskus) ametnikud. Seega oli
  16. a. tehtud otsustus Suurupi looduskaitseala mitte moodustada ning keskkonnaministri poolt selle selgesõnalise nimetamise näol Balti Finantseerimisasutuse AS-ile saadetud
  17. aprilli
  18. a. kirjas ei olnud tegemist keskkonnaministri n.ö. „soologa“ ja kahetsusväärse eksimusega, nagu sellest on üritatud muljet jätta. Balti Finantseerimisasutuse AS oli igati mõistlikult veendumusel, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata, ning tema suhtes on käitutud õigusvastselt ja sõnamurdlikult. - Kaebaja palub lugeda Balti Finantseerimisasutuse AS-i kaebus Vabariigi Valitsuse
  19. aprilli
  20. a. korralduse nr 148 tühistamiseks tähtaegseks; kui kohus ei nõustu Balti Finantseerimisasutuse AS-i kaebuse Vabariigi Valitsuse
  21. aprilli
  22. a. korralduse nr 148 tühistamiseks tähtaegseks lugemisega, ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.
  23. 10.06.2010 esitas vastustaja vastuse kohtumäärusele ja kaebaja
  24. mai 2010 esitatud seisukohale. - Keskkonnaministeeriumi ametnikud ei saanud soovitada taotluse esitamist enne kaebaja kinnistute NATURA 2000 alade nimekirja arvamist. 22.04.
  25. a Suurupi looduskaitseala moodustamise avaliku arutelu käigus selgitas Harjumaa Keskkonnateenistuse spetsialist E. V., et riigi poolt on kompensatsioonimehhanismid ette nähtud ja kuna tegemist on metsaalaga, siis NATURA 2000 võrgustikku arvamise järel saab hakata taotlema NATURA 2000 toetust erametsamaale. Looduskaitsekeskuse spetsialist M. M. teavitas piiranguvööndi ja sihtkaitsevööndi toetuse määrad. Avalikust arutelust võtsid osa BFA esindajana advokaat hr P. ja hr G. (
  26. märtsil 2010 esitatud vastustaja lisa 12, 22.04.
  27. protokoll, lk 2). Kuna arutelust võttis osa ka advokaat, siis ei saa väita, et selgitusest ei saadud aru. NATURA 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse eelduseks, juba pealkirjastki nähtuvalt, on eelkõige tingimus, et taotleja omandis olev metsaala peab asuma looduskaitseseaduse § 91 lõike 6 alusel kinnitatud NATURA 2000 alal (taotluse esitamise ajal kehtinud põllumajandusministri 16.04.
  28. a määrus nr 36 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“). - Vaidlustatav Vabariigi Valitsuse
  29. aprilli
  30. a korraldus nr 148 avaldati 28.04.
  31. a Riigi Teataja Lisas (RTL, 28.04.2009, 39, 516). Seega oli võimalik haldusaktiga tutvuda. Peale selle on Keskkonnaministeerium teinud pressiteateid ja teavitanud avalikkust NATURA 2000 korralduse muutmisest ning NATURA alade laienemisest. Nii näiteks ilmus 23.04.
  32. a Maaleht online´is (http://www.maaleht.ee/news/toetused/keskkonnatoetused/natura piiride muutmine laiendab-toetusesaajatehulka.d?id=23968585), 29.04.
  33. a Postimees online´is (http://www.e24.ee/?id=113070) artikkel „Natura piiride muutmine laiendab toetusesaajate hulka“. Teade kajastus 23.04.
  34. a Eesti Raadio uudistes (http://uudised.err.ee/index.php?06162357). - HMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusakti avalikult teatavaks teha, kui see on vaja kätte toimetada enam kui sajale inimesele. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus haldusakt puudutas enam kui sadat inimest. Kuna avaldatud teadetest selgus, et 23.04.
  35. a kiitis valitsus heaks
  36. a kinnitatud NATURA 2000 alade piiride muutmise, siis on ka haldusakt teatavaks tehtud. - Kui kohus leiab, et avaldatud teatega ei saa lugeda haldusakti teatavaks tehtuks, on siiski üheselt tõendatud, et BFA oli vähemalt 20.05.
  37. a (kui esitasid SA Erametsakeskusele taotluse 4 NATURA 2000 toetuse saamiseks) teadlik vaidlustatud haldusaktist, ta ei astunud samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks ning ei esitanud mõistliku aja jooksul kaebust. -

§ 9

lg 9 kohaselt, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07;
  3. mai
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (Riigikohtu 29.04.2009 määrus 3-3-1-19-09 p 16). - Keskkonnaministeerium on 19.02.
  5. a vastuskirjas nr 16-1/99-2 BFA esindaja teabenõudele üheselt mõistetavalt selgitanud, et Keskkonnaministeeriumil on kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada moodustatav Suurupi looduskaitseala NATURA 2000 alade nimekirja (
  6. märtsil 2010 esitatud vastustaja lisa nr 10). - 20.05.
  7. a esitasid BFA esindajad SA Erametsakeskusele NATURA 2000 toetuse taotluse erametsamaale, milles kinnitasid, et vastavad NATURA 2000 erametsamaale toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ning täidavad toetuse saamiseks esitatud nõudeid (
  8. märtsil 2010 esitatud vastustaja lisa nr 13). Taotlusest selgub, et toetust taotleti just Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja II, ehk just nende kinnistute osas, mis vaidlusaluse korralduse kohaselt NATURA 2000 alana kinnitati. Taotlust ei esitatud Rannasauna ja Urge kinnistute osas. - Kohatu on väita, et taotluses sisaldunud kinnitus taotluse esitaja vastavuse kohta toetuse esitamiseks esitatavatele nõuetele ja toetuse saamiseks esitatud nõuete kohta ei oma tähtsust ning kinnitust ei saa käsitleda BFA teadlikkusena tema kinnistute arvamisest NATURA 2000 alade nimekirja või nõustumisena kaitserežiimi kehtestamisega tulevikus. Kaebaja pidi aru saama, et toetust ei anta niisama, vaid selle saamiseks on teatud tingimused. Kui kaebaja avaldas soovi toetust saada, siis pidi ta ka üles näitama hoolsust, et selgeks teha, mille eest ning missugustel tingimustel ta raha saab. Toetuseks soovi avaldamine ja valmisolek toetust saada kohustavad ka vastavate õigusaktidega kurssi viima ning neid järgima. Ei saa väita, et taotlus on vaid vorm ning sE. allkirjastamine ei oma mingit tähendust. - Kui toetuse taotleja esitas taotluse, soovides saada toetust erametsamaale, siis pidi ta teadma, et toetust saab vaid NATURA 2000 alal asuvale erametsamaale ja toetuse saamisega kaasnevad ka kohustused. Isegi juhul kui kaebaja ei teadnud haldusakti olemasolust, siis pidanuks kaebaja üles näitama hoolsust, et selgitada välja haldusakti olemasolu. Kaebaja pidanuks koheselt tegema päringu, haldusakti väljanõudmiseks, millest tulenevalt temale kuuluv metsaala oli nimetatud NATURA 2000 alaks ning mis oli eelduseks toetuse saamisel. Sellist päringut ei ole kaebaja teinud. Küll aga on kaebaja üles näidanud tahet (taotluse esitamine ja kinnitus täita NATURA 2000 toetuse saamiseks esitatud nõudeid), haldusakti kohaselt käituda. - SA Erametsakeskuse
  9. detsembri
  10. a kirjast nr 6-5/09/1079-2 selgub, et BFA-d on teavitatud asjaolust, et toetuse saamiseks esitatud alad
  11. aastal toetusõiguslike alade hulka ei kuulu, kuna NATURA 2000 taotluse vastuvõtmise perioodil ei olnud taotluses märgitud metsaaladel kehtivat kaitserežiimi („Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“). Samuti teavitati kaebajat sellest, et
  12. aastal kuuluvad antud metsaalad toetusõiguslike alade hulka ning on võimalik taotleda NATURA 2000 erametsamaa toetust (
  13. märtsil 2010 esitatud vastustaja lisa nr 14). Kuna SA Erametsakeskuse nimetatud kirjast selgus, et kaebaja võib toetust
  14. a taotleda, siis pidi kaebaja ka sellest vastuskirjast aru saama, et kaebaja metsamaa on NATURA 2000 ala koosseisu arvatud. 5 - Seega lähtudes ülaltoodust vastustaja leiab, et kaebaja oli teadlik haldusaktist, kuna esitas sellest tulenevalt taotluse toetuse saamiseks. Kuid ta ei teinud vajalikke toiminguid haldusakti väljanõudmiseks alates maist
  15. a ning ei esitanud mõistliku aja jooksul kaebust, vaid tegi seda alles pea aasta möödudes. Kaebaja esitas 10.05.2010 ka taotluse tähtaja ennistamiseks, põhjendades taotlust sellega, et vastustaja ei teavitanud teda haldusaktist. - Kaebetähtaja ennistamiseks peab kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Põhjendatud takistusena ei saa käsitada seda, et vastustaja ei teinud haldusakti kaebajale teatavaks. Kaebaja oli teadlik haldusaktist vähemalt sellest ajast, kui ta esitas taotluse toetuse saamiseks, kuid ta ei teinud vajalikke toiminguid haldusakti väljanõudmiseks ning ei esitanud mõistliku aja jooksul kaebust. Kaebaja ei reageerinud ka
  16. detsembri
  17. a SA Erametsakeskuse kirjale nr 6- 5/09/1079-2, vaid ootas tegevusetult kuni vastustaja
  18. märtsi
  19. a vastuseni. Põhjendatud takistusena saaks käsitada kaebajast sõltumatut põhjust mitte temast olenevat põhjust (kaebaja teadis taotluse esitades, et tema kinnistud on kõigi eelduste kohaselt NATURA 2000 alade hulka arvatud, ning ta pidi seda kontrollima), siis ei ole põhjendatud kaebetähtaja ennistamine. Kaebaja ei too ühtegi põhjendust, miks tal ei olnud võimalik haldusakti olemasolu kindlaks teha ning seejärel kaebus esitada. Ka ei selgita kaebaja millised on kolmandate isikute õigused vaidlustatava haldusakti osas. Vastustaja leiab, et
  20. aprillil
  21. a Riigikogus toimunud arutletu ei ole kuidagi seotud sellega, miks kaebaja ei saanud kaebust tähtaegselt esitada. Kaebaja viitab
  22. a kevadel Riigikogus toimunud arutelule Suurupi looduskaitseala moodustamise osas, millest ei saa teha lõplikke järeldusi NATURA 2000 alade laiendamise menetluse osas. Keskkonnaministeerium on kaebajat mitmel korral teavitanud sellest, et tema kinnistutel asuvad elupaigad, mis vastavad NATURA 2000 loodusdirektiivis 92/43/EMÜ sätestatud kriteeriumitele ning Keskkonnaministeeriumil on kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada need NATURA 2000 alade nimekirja (25.04.
  23. a kirjaga nr 19-1-7/67-2, 19.02.
  24. a kirjaga nr 16-1/99-2). Seepärast leiab vastustaja, et 18.04.
  25. a Riigikogu infotunnis arutletuga ei saa tõendada käesolevas haldusasjas kaebuse tähtaegset esitamist ja palub esitatud väljatrükki mitte lisada käesoleva haldusasja juurde. - Lähtudes ülaltoodust leiab vastustaja, et
  26. aprilli
  27. a kaebus Vabariigi Valitsuse
  28. aprilli
  29. a korralduse nr 148 tühistamise nõudes ei ole esitatud tähtaegselt ning ei esine põhjusi tähtaja ennistamiseks. Juhindudes

§ 12

lg 3 palub vastustaja jätta kaebaja taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada menetlus Vabariigi Valitsuse

  1. aprilli
  2. a korralduse nr 148 tühistamise nõudes. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
  3. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et kaebus on esitatud hilinemisega ja kaebaja tähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Haldusasja menetlus kuulub lõpetamisele

12 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse

  1. aprilli
  2. a. korralduse nr 148 tühistamise nõudes. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  3. Kaebaja väidab, et ta sai vaidlustatud haldusaktist teada
  4. märtsil
  5. a ja mitte varem.
  6. a esitas kaebaja küll NATURA 2000 erametsamaale toetuse saamiseks taotluse, kuid vaatamata selle ei teadnud ta Vabariigi Valitsuse
  7. aprilli
  8. a korralduse kehtestamisest. 6 Toetuse saamiseks taotluse esitamist olid soovitanud Keskkonnaministeeriumi ametnikud ja kaebaja soovis taotlust toetuse saamiseks esitada juba
  9. a. Vastustaja märgib, et kui kohus leiab, et avaldatud teatega Riigi Teatajas ei saa lugeda haldusakti teatavaks tehtuks, on siiski üheselt tõendatud, et BFA oli vähemalt 20.05.
  10. a (kui esitasid SA Erametsakeskusele taotluse NATURA 2000 toetuse saamiseks) teadlik vaidlustatud haldusaktist, kuid ta ei astunud samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks ning ei esitanud mõistliku aja jooksul kohtukaebust. Kaebaja ei reageerinud ka 31.12.09 SA Erametsakeskus kirjale nr 65/09/1079-2, vaid ootas tegevusetult kuni vastustaja 03.03.2010 vastuseni .
  11. Kohus nõustub vastustajaga, et Põllumajandusministri 16.04.
  12. a määruse nr 36 „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 3 lg 2 kohaselt võib toetust taotleda taotleja omandis oleva keskkonnaregistrisse kantud vähemalt 0,30 hektari suuruse metsaala kohta, mis asub Vabariigi Valitsuse poolt «Looduskaitseseaduse» § 91 lõike 6 alusel kinnitatud «Natura 2000 võrgustiku alade – linnualade ja loodusalade nimekiri» Natura 2000 alal ning vastab «Metsaseaduse» § 3 lõike 2 punktis 1 sätestatud maakatastrisse kandmise nõudele või punktis 2 sätestatud puittaimede kõrguse ja puuvõrade liituse nõudele. Järelikult vastab tõele vastustaja väide, et NATURA 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse eelduseks on eelkõige tingimus, et taotleja omandis olev metsaala peab asuma looduskaitseseaduse § 91 lõike 6 alusel kinnitatud NATURA 2000 alal. Samuti näeb Määruse nr 36 § 4 lg 1 ette, et taotlejal tuleb esitada Sihtasutusele Erametsakeskus lisas 1 toodud vormi kohase taotluse ja elektroonilisest andmebaasist välja trükitud keskkonnaregistri metsaala kaart, millel on märgitud selle metsaala katastritunnus, number ja piirid, mille kohta toetust taotletakse. BFA taotlusest NATURA 2000 alal asuva erametsamaa kohta antava toetuse taotlusest nähtub, et taotleja (kaebaja) kinnitab, et vastab NATURA 2000 erametsamaale toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ning on täidetud toetuse saamiseks esitatud nõuded (tlk 69). Kohus nõustub, et kaebaja pidi teadma taotlust esitades, et tema kinnistud on kõigi eelduste kohaselt NATURA 2000 alade hulka arvatud, ning ta pidi seda ka kontrollima, vastupidine käitumine ei ole usutav. SA Erametsakeskuse
  13. detsembri
  14. a kirja nr 6-5/09/1079-2 kohaselt teavitati kaebajat, et
  15. aastal kuuluvad antud metsaalad toetusõiguslike alade hulka ning on võimalik taotleda NATURA 2000 erametsamaa toetust (tlk 71). Kaebaja ei ole kohtule vastamisel märkinud, et ta sai sellise kirja, kuid ta ei ole ka märkinud, et see kiri on temal kätte saamata. Kohus nõustub, et ka märgitud kirja saatmine kinnitab, et kaebajal oli võimalus ka hilisemalt saada teavet, et haldusakt välja nõuda ja vaidlustada, kuid ta seda ei teinud. Täiendavalt sai kaebaja kontrollida Maa-ameti kaardirakendusest, et kaebaja kinnistud on toetusõiguslikud alad. Kaebaja ongi ka eristanud toetuse avalduse esitamisel maaüksusi nii, et näitas ära need kinnistud, mis vaidlusaluse korralduse kohaselt kinnitati Natura 2000 alana. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ta oskas kinnistute osas vahet teha, kui taotles toetusraha, kuid ei teadnud, kas erametsamaa kuulub Natura 2000 ala hulka. Vastustaja ei kinnita, et Keskkonnaministeeriumi ametnikud soovitasid esitada taotluse enne kaebaja kinnistute Natura 2000 alade nimekirja arvamist. Ka kohtu arvates oleks see 7 ebaloogiline, kuid isegi kui selline selgitus esitati 2008 a kohta, ei väida kaebaja, et selline selgitus esitati 2009 a. Taotluse sai esitada konkreetselt isik, kelle kinnistu on arvatud LKS § 91 lg 6 alusel Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. Kuivõrd oli esitatud ka SA Erametsakeskuse kiri 31.12.09, et kaebajale kuuluvad metsaalad kuuluvad toetusõiguslike alade hulka ja on võimalik taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust 2010 a kohta, siis väide, et keegi 2008.a. arvas, et saab taotluse esitada nö igaks –juhuks, on asjakohatu ega saanud kaebuse esitajat ka eksitada, kui oli vaja kindlaks teha, kas kaebaja kinnistud esitati Natura 2000 võrgustiku nimekirja. Kohus nõustub vastustajaga, et juba taotluse tingimused kinnitasid, et toetust saab isik, kelle erametsamaa asub Natura 2000 alal. Taotluse esitamise ajal kehtinud põllumajandusministri 16.04.08 määrus nr 36 pealkiri juba ütles, missugust taotlust saab esitada ja määruse sisust tuleneb, kes seda on õigustatud esitama. Samas nõustub kohus, et kaebajal oli õigusabi kättesaadav, seega kohustuste võtmisel oli vajalik lugeda ja tutvuda õigusnormidega, vastupidiselt puudus vajadus olla aruteludes esindatud advokaadiga; kohtul ei ole kahtlusi, et advokaat ei olnud end kurssi viinud küsimustega, mis reguleeris Natura 2000 alade valikut, nimekirja kinnitamist/muutmist või looduskaitseala moodustamist ning toetuste saamise tingimusi ja korda. Kohus nõustub, et Suurupi looduskaitseala moodustamise avaliku arutelu käigus ei saanud jääda kaebajal samuti kahtlusi, et seda ei moodustata. Suurupi looduskaitseala moodustamise märgib ära kaebaja viidatud 22.04.08 protokoll, mille arutelul viibis kaebaja esindaja. Looduskaitseala moodustamisest oli teavitatud avalikkust ja nähtuvalt vastustaja vastusest tlk 55/56 on 19.02.08 Keskkonnaministeeriumi kirjaga 16-1/99-2 teatatud kaebajale, et moodustataval Suurupi looduskaitsealal esinevad elupaigad, mis vastavad Natura loodusdirektiivi kriteeriumidele, Keskkonnaministeeriumil on kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada moodustatav Suurupi looduskaitseala Natura alade nimekirja. 2008 on kaebaja aktiivselt pidanud kirjavahetust seotult looduskaitseala piiridega ja temale kuuluvate kinnistutega, temale selgitati, miks kaebaja kõiki soove ei rahuldatud ning lisati kaart. Varasemalt oli 17.04.07 esitatud kaebaja päring Keskkonnaministeeriumile, milles ta palus selget vastust, kas kinnistud on arvatud Natura 2000 alade hulka ja kui ei ole, kas on selline kavatsus. Vastavalt teatati kaebajale, et kõik kinnistud on nimekirjas Natura 2000 esimese prioriteedina ja valitsusvälised organisatsioonid on teinud ettepaneku Natura 2000 riigipoolse nimekirja täiendamiseks. Samas nähtub vastustaja vastusest, et LKS § 24 kohaselt peab Keskkonnaamet väljastama kaitsekohustuse teatise kaitseala piiresse jääva kinnisasja omanikule 6 kuu jooksul. Kaitsekohustuse teatis esitati kaebuse esitajale 15.02.09 kirjaga HJR 15-8/
  16. Kohus leiab, et kaebuse esitajale olid teada, et Natura 2000 ala ja looduskaitse moodustamine puudutab kaebaja kinnistuid, seega ei olnud kaebajal raske ära tunda, miks ta esitab toetuse saamise taotluse. Kaebaja märgib veel, et vastustaja osundatud Vabariigi Valitsuse 23.04.09.a. korraldus nr 148 ei olegi vaidlustamise seisukohalt asjakohane. Kohus järeldab, et kaebaja selline seisukoht võib selgitada asjaolu, miks ta varasemalt ei pöördunud kohtusse, et vaidlustada Vabariigi Valitsuse 23.04.09.a. korraldust nr 148, kuid ei lükka ümber vastustaja seisukohta, et kaebajal oli toetuse taotluse esitamisel võimalik välja selgitada teda puudutava haldusakti olemasolu. 31.12.09 kirjas 6-5/09/1079-2 (tlk 71) on kaebajale selgitatud, et 2009 a ei kuulu kaebaja alad toetusõiguslike alade hulka, kuna Natura 2000 taotluste vastuvõtmise perioodil ei olnud 8 kaebaja taotluses märgitud metsa-aladel kehtivat kaitsereziimi, viidatakse konkreetselt Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirjale ja Vabariigi Valitsuse 22.10.09 a määrusele nr
  17. Seega ei ole asjakohane enam toetuda varasematele väidetult antud selgitustele, kuna talle oli kaebuse esitamise ajaks tehtud eraldi kirjalik teade ka lähtudes kaitsereziimist. Kuidagi ei saa eeldada, et kaebajal puudus kõrgendatud huvitatus küsimuse vastu ning et talle ei olnud arusaadav vähemalt 31.12.09 kirjas antud selgitus koos muude kaebajale teada olevate eelnevate arutelude ja dokumentide ning õigusaktide kaudu, et tema kinnistud arvati välja Natura 2000 ala nimekirjast või et tema kinnistuid sinna ei arvatud. Kaebajal oli võimalus nähtuvalt tlk 71 kirjast küsida lisateavet. Isegi kui kaebaja jättis uurimata Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 avaldamise 28.04.09.a. Riigi Teatajas, kus kehtiva korra kohaselt haldusakt avaldati, nähtub, et 20.05.09 taotlust esitades oli kaebajal võimalik uurida, kas Vabariigi Valitsus oli Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja muutnud. Kohus eelnevalt tõi esile, et toetuse saamiseks väidetav rahuldamata jätmine, kuid selle hilisem uuesti esitamine ja kogumis kaebaja tegevusega seotud asjaolud kinnitavad, et kaebaja oli teadlik, et tema kinnistud olid plaanitud arvata Natura 2000 alade hulka ja et moodustatakse Suurupi Looduskaitseala, mitte aga vastupidi. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja esitas 20.05.
  18. toetuse saamise taotluse, soovides saada toetust erametsamaale, siis pidi ta teadma, et toetust saab vaid NATURA 2000 alal asuvale erametsamaale. Taotluses sisaldunud kinnitus taotluse esitaja vastavuse kohta saab käsitleda teadlikkusena isiku kinnistute arvamisest NATURA 2000 alade nimekirja. Seega nõustub kohus, et vähemalt 20.05.2009 sai kaebaja astuda samme, et kui teda huvitas konkreetse otsuse vormistus haldusaktiga, siis sai ta teha päringu otsuse olemasolu kohta või kui sellist informatsiooni ei olnud vaja küsida, siis sai ta välja nõuda haldusakti või uurida, kas haldusakt on avaldatud Riigi Teatajas. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kaebajal oli kasutada õigusnõustaja abi. Kuivõrd kaebajale pidi olema äratuntav, et teda huvitav haldusakt peab olema välja antud, siis puudub mõistlik selgitus, et jääda ootama, millal asjast huvitatud isikutele see saadetakse. Haldusakti saatmata jätmine või eraldi teatavaks tegemata jätmine pidi äratama tähelepanu ja tekitama kahtlusi, et seda kas ei saadeta või nt, et teade jäi mingil ekslikul põhjusel saatmata. Kaebaja seisukohtadest ei olegi aru saada, mis temale õigupoolest oli teadmata ja takistas uurida, kas haldusakt anti välja ning kus see avaldati või miks seda ei saadeta välja. Kaebaja selgitus, et rikuti head haldustava, ei selgita seda, et kaebaja jättis temale olulised haldusaktid välja nõudmata, kui oli eeldada, et kaebajat puudutav haldusakt on välja antud. Eelnevast nähtus, et kaebaja pidi olema ka teadlik, et moodustatakse Suurupi looduskaitseala ning et kaebaja kinnistute osas astuti vajalikud sammud, et need arvata Natura 2000 nimekirja ja nad jäävad Natura 2000 alasse. Kuna kaebaja sai teada, et ta saab taotleda erametsamaa toetust, siis pidi olema tehtud otsus sellest, et toetusalused kinnistud on arvatud Natura 2000 aladeks. Teadmine, et haldusakt tuleb väljastada ja seda ei väljastatud, ei võimaldanud jääda tegevusetuks. Kohus juba nõustus, et faktiliselt ei ole haldusakti kaebajale saadetud, kuid see ei tähenda, et kui kaebaja sai muul viisil teada ja oli eeldada, et haldusakt anti välja, et siis ei pidanudki astuma samme, et seda välja nõuda või sellega tutvuda nt Riigi Teataja vahendusel. Iseküsimus on, kas kaebaja suhtes rikuti hea halduse tava, kui haldusakt jäeti isikule välja saatmata. Omaniku seisukohast on õiguskaitse ebaefektiivne, kui haldusaktist ei teavitata, kuid kui siiski niimoodi juhtub, et haldusakt jääb saatmata, ei saa jääda tegevusetult ootama. Kaebaja ise viitab, et kui sellest saadakse teada muul viisil, siis tuleb astuda koheselt samme, et seda vaidlustada. Kohus ja vastustaja on selle põhimõttega päri. 9 Riigikohus on lahendis 3-3-1-31-03 muuhulgas rõhutanud, et informatsiooni levimist ei taga ainult see, et teave on põhimõtteliselt või isegi küllalt hõlpsalt kättesaadav, selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib. Veel on selles lahendis märgitud mõte, et ka ajakirjanduses, raadios või televisioonis teate avaldamine ei taga täielikult teabe jõudmist huvitatud isikuteni, ehkki mööndakse selle mõjusust. Käesoleva kaebuse asjaoludest nähtub kohtule, et esinesid antud tingimustes täiendavad võimalused, et huvitatud isikud saaksid teabe, mis võimaldas neil kontrollida, et nad saavad toetuse ja just nimelt põhjusel, et maad arvati Natura 200 võrgustiku alade nimekirja. Kui Riigi Teatajas haldusakti avaldamine ei võimaldanud kaebuse esitajal õigel ajal kohtusse pöörduda, et haldusakti vaidlustada, siis ei saa kaebaja samas ikkagi väita, et ta ei saanud Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja muutmist kontrollida. Kaebaja ei jäänud antud juhul haldusaktist teavitamata jätmise tõttu ilma soovitud toetusest, kuna ta esitas taotluse toetuse saamiseks, seega soovi korral tutvuda toetuse õigust andvate haldusaktidega, oli tal võimalik neid teabenõudega küsida, kui see oli vajalik ja ei piisanud nende avaldamisest Riigi Teatajas. Iga haldusorgani eksimus ei vii vältimatult tulemuseni, et haldusakt jätta välja nõudmata ning vaidlustamata. Kui vaidlustamine ei olnud võimalik koheselt haldusakti andmisest, siis oli see võimalik mõistliku aja jooksul. Kaebaja viitab

§ 9

lg 9 ja märgib, et haldusakti mitteteatavaks tegemise korral loetakse kaebus tähtaegseks juhul, kui isik on sellest muul viisil teada saanud ega ole kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kohus leiab, et kaebaja pidi teadma, et Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta on võimalik taotleda toetust EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 45.5 ja 45.5 lg 2 alusel, mille täpsem kord kehtestati EV õigusaktidega. Seega pidi ta eeldama, et toetuse saamiseks peab siseriikliku õigusega kooskõlas olevalt antud haldusakt, mis reguleerib Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja muutmist. Kohus nõustub ka selle vastustaja väitega, et hiljemalt SA Erametsakeskuse 31.12.09 selgitavast kirjast pidi kaebaja astuma samme, et välja nõuda teda huvitav haldusakt, kui eelnevalt puuudus selgus. Kaebaja ei ole märkinud, et sellele kirjale eelnevalt puudus tal selgus Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja suhtes. Samas nähtus, et kaebaja ei ole ka sellel kirjale omistanud tähendust, kuigi selleks puudub põhjus. Seega järeldab kohus, et pigem on kaebaja positsiooni selgitav asjaolu, et ta ei pidanud vajalikuks vaidlustada haldusakti, mille ta nüüd siiski on vaidlustanud. Kohus kokkuvõtteks nõustub ka vastustaja selgitustega, mille kohaselt kaebuse tähtaegsuse küsimuses ei saa toetuda Riigikogu 18.04.07 infotunnis toimunud looduskaitseala moodustamist käsitleva aruteluga, see ei ole seotud kaebuse esitamise takistusega. Kohus nõustub, et kooskõlas õigusnormide ja Keskkonnaministeeriumi erinevate vastustega oli kaebajal piisav info, et kaebaja kinnistutel asuvad elupaigad, mis vastavad Natura 2000 loodusdirektiivis 92/43/EMÜ sätestatud kriteeriumidele ja et ministeeriumil on kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada need nimekirja ja mitte sellest taganeda. Kaebajal oli võimalus kontrollida, et teda huvitavad kinnistud kinnitati vastavasse nimekirja. Kuigi vastustaja on märkinud, et seda väljatrükki ei tuleks lisada haldusasja juurde, selgitab kohus, et see on juba lisatud ning kuivõrd sellele dokumendile toetutakse, ei ole põhjust seda haldusasja materjalidest välja arvata.

  1. Kaebetähtaja ennistamine Kaebaja leiab, et kaebaja poolt Vabariigi Valitsuse
  2. aprilli
  3. a. korralduse nr 148 tühistamise taotlus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks, kui aga kohus siiski asub vastupidisele 10 seisukohale, siis on Balti Finantseerimisasutuse AS veendumusel, et kaebetähtaeg tuleb ennistada. Kohus ei loe kaebust tähtaegseks ja leiab, et kaebaja pidi olema teadlik teda huvitava otsuse andmisest, kui kaebaja esitas 20.05.
  4. toetuse saamise taotluse, soovides saada toetust erametsamaale, kuna toetust sai taotleda isik vaid NATURA 2000 alal asuvale erametsamaale. Isegi kui kohus eksib ja selleks ajaks tuleks lugeda selgitava SA Erametsakeskuse 31.12.09.a kirja 6-5/09/1079-2 saamise aega, nähtub, et ei saa nõustuda kaebaja väitega, et ta tegi mõistliku aja jooksul kohaseid samme haldusaktist teadasaamiseks või selle väljastamiseks. Kaebuse esitaja ei ole kummalgi juhul haldusakti kohta esitanud päringuid vms nõudeid. Riigikohus on väljendanud haldusasjas nr 3-3-1-65-09, et kaebetähtaja ennistamiseks pidi kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Kohus on eelneva põhjal esile toonud, et kaebaja ei astunud samme, et haldusakti kohta saada teavet pikemal perioodil, so toetuse saamise taotluse esitamisest, kuid samas ei ole ta ka väitnud, et ta üldse soovis seda haldusakti saada ka ajast, mil talle saadeti SA Erametsakeskuse 31.12.09 selgitav kiri. Kaebajal oli võimalus haldusakt välja nõuda, kuid ta seda ei teinud. Kaebaja selgitus, et vastustaja eksimus oli seda olulisem, et kaebaja oli pidevalt huvi tundnud tema kinnistute Suurupi looduskaitseala piiridesse kuuluvuse kohta kui ka Natura 2000 alade hulka arvamise kava suhtes ja oli väljendanud mittenõustumist nende kavatustega, ei selgita, miks kaebaja ei astunud samme, et ise haldusakt välja nõuda, kuigi kaebaja leidis, et tema meelest rikutakse head haldustava. Kaebaja märgib veel, et ta oli õigustatud ootama, et teda nii Suurupi looduskaitseala moodustamisest kui ka tema kinnistu arvamisest Natura 2000 alade nimekirja informeeritakse ja haldusaktid nõuetekohaselt teatavaks tehakse ja seda kummalgi juhul ei tehtud, ei ole selgituseks, miks ta ise ei astunud samme, et haldusaktid välja nõuda. Kohus jääb seisukohale, et kaebetähtaega ei saanud siiski mööda lasta, kuigi haldusevälisele isikule langes sellest ülesanne ise välja selgitada haldusakti olemasolu ja algatada selle väljanõudmine. Kuigi kaebaja märgib, et kaebetähtaja ennistamist ei takista kolmandate isikute õigustatud ootused haldusakti kehtima jäämise suhtes, ei ole see piisav põhjus, et tähtaeg ennistada. Riigikohus on 10.06.2009.a. lahendis nr 3-3-1-25-09 leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigus rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Isegi kui kaebuse esitaja arvas, et ta seda haldusakti ei peagi vaidlustama, nähtub, et kaebaja on selle siiski käesolevalt vaidlustanud, seega tuli kaebajal saada selgus, kas tema õigused on puudutatud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 kaudu. Ka seda sai kaebaja teha mõistliku aja jooksul. Riigikohus on sj 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 märkinud, et seadusandja on kaebetähtaja alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. „Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning 11 akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja“. Seega saab kohtule olla ennistamisel aluseks mõjuva põhjuse olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole vastamisel mõjuvat põhjust nimetanud. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et määratlemata mõiste „tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused“ sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi“. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei olegi astunud samme, et teada saada teda huvitav haldusakt, kuigi mõistlikult pidi olema selge, et haldusakt anti ja võib rikkuda isiku õigusi, kaebaja ei olegi nimetanud mõjuvaid põhjusi, miks ta seda ei teinud. Kohtupraktikas on arvestatud mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamiseks objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kaebuse esitaja ei ole märkinud, et esinesid objektiivsed takistused haldusakti saamiseks või sellega tutvumiseks ehkki kaebaja märgib, et ta ei ole haldusakti saanudki. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajaneva teiste isikute õigused ja huvid (RK HK 19.04.06.a. nr 3-3-1-26-06). Kaebaja on küll selgitanud, et ta ei saanudki haldusakti kätte, kuna seda talle ei väljastatud, kuid see ei selgita, et tal oli kestev ja objektiivne takistus kaebeõiguse realiseerimiseks. SE. tõttu ongi kohtupraktikas arvestatud, et isik peab mõistliku aja jooksul astuma samme haldusakti vaidlustamiseks ka siis, kui talle seda teatavaks ei tehtud. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi 31.12.09 arvates ei ole kaebaja teinud vajalikke järeldusi, ta viivitas kaebuse esitamisega ebamõistlikult, ei astunud samme selguse saamiseks ning haldusakti küsimiseks või sellega tutvumiseks, kaebuse esitamise tähtaeg möödus. Riigikohus rõhutab sj lahendis 09.05.07 nr 3-3-1-23-07, et kui isik on käitunud selliselt, et ta mõistliku aja jooksul astus kohaseid samme, et haldusakt teatavaks tehtaks, siis on see mõjuvaks põhjuseks kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja neid samme ei astunud. Veelgi enam. Riigikohus on lahendis 28.01.08 nr 3-3-1-82-07 leidnud, et isikule teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist elle. väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik pöördunud kohtusse 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele. Käesoleval juhul kaebaja ei asunudki haldusakti välja nõudma. Kohus jääb seisukohale, et kaebuse esitajal oli piisav teave, et teda puudutav haldusakt peab olema välja antud, seega ei saanud kaebaja ootama jääda, et ta seda vaidlustab kunagi tulevikus. Kuna püsivat takistust kaebuse esitamiseks ei olnud ja kaebaja ei ole nimetanud mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks, siis jääb rahuldamata taotlus ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kohus leiab, et mõjuvad põhjused peab nimetama ära kaebuse esitaja, kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida kaebaja ise ei ole nimetanud. Isegi kui eeldada, et kaebaja püüdis väita, et valitses ebaselgus, on kohus veendunud, et see ebaselgus ei saanud olla nendest põhjustest, mida kaebaja välja tõi ja kohus eelnevalt analüüsis. Ebaselgust kaebaja nimetatud põhjustel seotult looduskaitseala moodustamisega ei selgita Natura 2000 12 nimekirja kontrollimise võimatust. Kaebaja ei märgigi, et ta tegi kõikvõimaliku, et saada selgus Natura 2000 nimekirjades. Kuigi kaebaja märgib, et antud juhul puudub konkreetselt kolmanda isiku huvi haldusakti kehtima jäämise suhtes, on kohtu arvates siin olemas piisav avalik huvi, samas on kaebaja kaebetähtaja ennistamises taotlus esitatud nii, et see ei nimeta ära mõjuvat põhjust, miks kaebus esitati hilinemisega ja tuleks tähtaeg ennistada. Seega ei kaalu kaebaja taotlus üle avalikku huvi, et haldusakti kaevata suure hilinemisega. Kohus leiab, et kaebus esitati olulise hilinemisega ja kaebuse esitaja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks. 10.

§ 84

lg 4 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse menetluse lõpetamisel, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse või kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud. 11. Kohtule siiski nähtub, et kaebaja on eksinud riigilõivu tasumisel viitenumbriga (tlk 105), mistõttu ei ole riigilõivu halduskohtule laekunud ja seetõttu ei ole võimalik halduskohtul riigilõivu ka tagastada. Karin Kalmiste Kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.