Seega on kostja teadlik ka vastuväidete esitamise õigusest.
lg 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2010 otsusega jäeti A. K. poolt kantud menetluskulud kostja A. S. kanda. Antud otsus jõustus 11.11.2010. Lähtuvalt eeltoodust on menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahend jõustunud ja seda ei saa enam vaidlustada. Seega tuleb A. S. välja mõista hageja poolt kantud menetluskulud summas 2 376 eurot (37 176,30 krooni).
lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude kindlaksmääramise määruses. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Neil asjaoludel kohus leiab, et kuna jõustunud kohtuotsusega jäeti hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid esitanud, kuna menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, tuleb kostjalt välja mõista hageja A. K. kasuks menetluskulud summas 2 376 eurot (37 176,30 krooni). Hagejal tuleb alates määruse jõustumisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Annemarie Gerassimov Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.