lg 1 p 2 ja 3, § 40 lg 1, § 54, § 56 lg 2, § 62 lg 2, § 64 lg 2, § 66 lg 2, § 70 lg 1 kehtestatule ja riigikohtu 1 1 lahenditele osundades väitis kaebaja, et korralduse andmisel pole kaalutlusõigust üldse teostatud, sellest ei nähtu faktilised ja õiguslikud alused, teda ei teavitatud haldusakti välja andmisest ega antud oma arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalust ning haldusakti pole talle nõuete kohaselt kätte toimetatud. Alajõe Vallavalitsuse vastuses (tl 22-24) vaieldi kaebusele vastu, peeti 12.09.2005 korraldust nr 133 õigusvastaseks ja esitati põhjendused, miks oli selle kehtetuks tunnistamine vajalik ning kaebaja 05.09.2010 avaldus alusetu. Muuhulgas selgitati korralduse edastamise asjaolusid ning märgiti, et menetlusosaliste arvamused vaidlustatud haldusakti puudutava küsimuse kohta on nende pikaajalises kirjavahetuses, lisaks on kaebaja ka mujal avaldanud üheselt mõistetavalt, et ei taha sauna ehitamise jätkamist vaid hoopis selle lammutamist. N. D teatas kohtule üksnes seda, et tal puuduvad vastuväited kaebuse menetlusse võtmise ja kirjalikus menetluses lahendamise suhtes (tl 38). KOHTU PÕHJENDUSED A. V kaebusega vaidlustatud Alajõe Vallavalitsuse korraldus (tl 6) käsitleb ehitusloa kehtetuks tunnistamise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamist.
lg 2 tuleneb, et haldusakti kehtetuks tunnistamine otsustatakse kaalutlusõiguse kohaselt juhul, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta seda tegema. Antud juhul keelavad või kohustavad seadusesätted puuduvad ning seega tuli Alajõe Vallavalitsusel teostada kaalutlusõigust ja arvestada sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt haldusakti andmise ja kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust, nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kuna Alajõe Vallavalitsus arvamusest nähtuvalt oli kehtetuks tunnistatud korraldus õigusvastane (tl 24), oli tal seda
lg 4 ja § 66 lg 1 lähtuvalt küll võimalik kehtetuks tunnistada, kuid seejuures tuli sama seaduse § 67 kohaselt arvestada veel ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi selle kehtetuks tunnistamiseks. Seega oli tegemist ulatusliku kaalutlusruumiga. Sellisel alusel antud haldusaktide kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, järgitud kaalutluse piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud
ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Haldusorgani pädevuse küsimust ei ole kaebuse esitaja tõstatanud. Ehitusseaduse § 23 lg 1 kohaselt on ehitusloa andmine ja kehtetuks tunnistamine kohaliku omavalitsuse pädevuses ning Alajõe valla kodulehel avalikult kättesaadava Alajõe Vallavolikogu 22.01.2004 määruse nr 3 § 13 lg 17 annab vastava õiguse vallavalitsusele.
lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Alajõe Vallavalitsuse vaidlusalune korraldus rajaneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lg 2 ja
Need sätted lubavad vallavalitsusel anda üksikaktidena korraldusi ja määravad, et haldusakt tuleb kehtetuks tunnistada iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse nii haldusakti kehtetuks tunnistamise kui ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid. Seega määratlevad mõlemad viidatud sätted üksnes haldusakti kehtetuks tunnistamise vormilise külje ega saa kuidagi tehtud otsustuse sisu õiguslikult põhjendada. Neid ei ole võimalik ka tuletada, sest korralduses puuduvad selle andmise faktilised alused ning pole märgitud vähimatki selle kohta, mida ja kuidas või kas üldse vallavalitsus otsustuse tegemisel kaalus. Kaebusele antud vastuse väidetest (tl 23-24) nähtuvalt 2 2 võivad põhjendused küll olemas olla, kuid kehtiv halduskohtumenetluse praktika ei võimalda kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul neid tagantjärele esitada, sest kohtul pole võimalik kindlaks teha, kas hiljem väidetu oli ikka tõepoolest otsustuse langetamise aluseks. Haldusakti põhjenduste ja kaalutluste puudumine ei võimalda kohtul kontrollida, kas selles sisalduv otsustus üldse rajaneb õiguslikul alusel, on püstitatud eesmärgi suhtes proportsionaalne, kas kõik olulised asjaolud ja huvid on välja selgitatud ja õigesti kaalutud ning menetlusosalisi võrdselt koheldud. Niisugune haldusakt ei ole lisaks kohtule arusaadav ka sellega puudutatud isikutele ning riivab seetõttu nende õigusi.
lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised saama enne haldusakti andmist võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Juhud, millistel saab haldusmenetluse läbi viia menetlusosaliste arvamust ära kuulamata, on loetletud sama paragrahvi kolmandas lõikes. Alajõe Vallavalitsus pole ühtegi neist nimetanud ja seega oli olenemata sellest, kas varasemad seisukohad olid teada ja selged, ärakuulamise kohustus siiski olemas ja selle järgimata jätmine võis avaldada mõju otsustatu sisule. Haldusakti kättetoimetamisega seonduv seda reeglina ei tee ja omab tähendust vaid kohtusse pöördumise tähtaja arvutamise seisukohalt. A. V on saanud oma kaebeõiguse realiseerida ja pole enam oluline, kuidas vaidlustatud haldusakt talle teatavaks tehti. Eelnevalt toodud järeldustel tuleb A. V kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel täies ulatuses rahuldada ja Alajõe Vallavalitsuse 25.08.2010 korraldus tühistada. A. V õigusabi eest on tasutud 10 800 krooni (tl 48-49). Alajõe Vallavalitsus sellise menetluskulu hüvitamisega ei nõustu ja leiab, et 5 tundi on kogenud advokaadi puhul kaebuse koostamiseks liialt pikk aeg (tl 56). Kuna kaebus sisaldas ka esialgse õigusabi taotlust, on menetluskulude hüvitamise taotluses (tl 46) märgitud õigusabi kulu koos käibemaksuga kaebuse keskmist mahtu ja keerukust arvestades siiski igati reaalse ja mõistliku suurusega ja selle jätmine osaliselt või tervikuna kaebaja kanda poleks õiglane. Seega tuleb Alajõe Vallavalitsusel kogu õigusabi eest tasutud rahasumma kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kohaselt hüvitada. Raili Randlane Kohtunik 3 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.