Obsah (5)

§ 24§ 92§ 21§ 93§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik T. Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 16. novembril 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1585 Haldusasi A. P.i kaebus Keskkonnaministe

§ 24lg 1 p 4 alusel.

1. Võtta vastu A. P.i loobumine alternatiivsest nõudest (sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmiseks koostatud haldusakti tühistamise ja Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes
2. jaanuari
3. a sundvõõrandamistaotluse uuesti läbi vaatamiseks (kui sundvõõrandamise taotlus on lahendatud)) ning lõpetada selles osas menetlus

§ 24lg 1 p 2 alusel.

1. Mõista Keskkonnaministeeriumilt A. P.i (isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks välja põhinõudega seotud menetluskulud summas 11 760 (üksteist tuhat seitsesada kuuskümmend) krooni.
2. Jätta A. P.i alternatiivse nõudega seonduvad menetluskulud poolte endi kanda.
3. Tagastada A. P.ile (arveldusarvele nr xxxxxxxxxx AS-is Swedbank) Kohtute Raamatupidamiskeskuse kaudu riigilõiv 250 krooni.
4. Saata määruse ärakiri menetlusosalistele ja Kohtute Raamatupidamiskeskusele. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Edasikaebamise kord Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul määruse kättesaamisest määruse teinud halduskohtu kaudu. 1 Asjaolud ja menetluskäik
6. juunil
7. a esitas A. P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes lahendada A. P.i
8. jaanuari
9. a sundvõõrandamistaotlus 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest (kui see on lahendamata ja on endiselt menetluses) või alternatiivselt sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmiseks koostatud haldusakti tühistamise ja Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes
10. jaanuari
11. a sundvõõrandamistaotluse uuesti läbi vaatamiseks (kui sundvõõrandamise taotlus on lahendatud).
12. Tallinna Halduskohtu
13. juuni
14. a kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Vastavalt kohtumäärusele pidi vastustaja esitama kohtule hiljemalt
15. juuliks
16. a kirjaliku seletuse kaebuse kohta koos kaebuse esitaja poolt veel esitamata tõenditega, sh. võimaliku sundvõõrandamise otsuse või otsuse kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kaebuse esitaja võis kaebuses esitatud kohustamise nõudest või alternatiivsest nõudest loobuda ning kaebust täpsustada ja täiendada hiljemalt
17. augustiks
18. a, millele vastustaja võis esitada omakorda vastuväited ja seletuse hiljemalt
19. augustiks
20. a.
22. oktoobril
23. a esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse
24. oktoobrile
25. a kella 10.00 määratud kohtuistungi aja tühistamiseks ning kaebuse esitajale täiendava 30-päevase tähtaja andmiseks vastustaja taotluse osas seisukoha võtmiseks. Taotluse kohaselt sai kaebuse esitaja lepinguline esindaja
26. oktoobril
27. a vastuse A. P.´i
28. jaanuari
29. a taotlusele, millega taotlust ei rahuldatud.
30. Tallinna Halduskohtu
31. oktoobri
32. a kohtumäärusega määras kohus kaebuse esitajale tähtaja kaebuse täpsustuse ning võimalike taotluste esitamiseks ning vastustajale tähtaja nende osas vastuse esitamiseks.
34. oktoobril
35. a esitas kaebuse esitaja esindaja Kohtu infosüsteemi vahendusel taotluse menetluse lõpetamiseks ning menetluskulude väljamõistmiseks koos kohtukulude nimekirjaga. Kuna sundvõõrandamise taotlus on lahendatud, pidas kaebuse esitaja oma eesmärki saavutatuks. Sõltumata sellest, kas Maa-ameti vastuses kaebuse esitaja taotlusele toodud põhjendused on õiged või valed, on tegemist kokkuvõtlike ja lihtsate põhjendustega, mida vastustaja oleks saanud raskusteta esitada tema enda poolt määratud tähtajaks
36. aprill
37. a. Selle asemel on vastustaja korduvalt lubanud, et taotlus lahendatakse üheks või teiseks tähtajaks. Vastustaja ei täitnud kordagi oma lubadust, põhjustades ka käimasoleva kohtumenetluse, samuti kohtumenetluse venimise. Taotlus oli lahendatud alles vahetult enne määratud kohtuistungit. Kaebuse esitaja palub mõista vastustajalt välja järgmised menetluskulud: riigilõiv 650 krooni ja õigusabitasu 9 600 krooni. Menetluskulude kandmist tõendavad advokaadibüroo käibemaksuarved nr 0374, 0381 ja internetipanga väljatrükk. Kogu õigusabikulu on seotud esimese alternatiivnõudega. Kaebaja leiab, et selline õigusabitasu on põhjendatud.
38. Tallinna Halduskohtu
39. oktoobri
40. a kohtunõudega palus kohus kaebuse esitajal hiljemalt
41. oktoobriks
42. a teatada, kas kaebuse esitaja soovib alternatiivse nõude osas esitada kohtule avalduse kaebusest loobumiseks.
44. oktoobril
45. a esitas kaebuse esitaja esindaja Kohtu infosüsteemi vahendusel
46. oktoobri
47. a taotluse täienduse teatades, et kaebuse esitaja loobub oma 2 alternatiivnõudest. Täiendavalt
48. oktoobri
49. a taotluses palutule palub kaebuse esitaja välja mõista vastustajalt käibemaksuarvele nr 0409 kantud menetluskulu 6960 krooni (lisatud panga kinnitus). Seega kogu esimese nõudega kantud menetluskulu on kokku 17 210 krooni.
51. novembril
52. a saabus kohtule seisukoht, milles vastustaja nõustus haldusasja menetluse lõpetamisega. Samas ei nõustunud vastustaja kaebuse esitaja seisukohaga, et kuna sundvõõrandamise taotlus on lahendatud, on ka kaebuse esitaja eesmärk saavutatud. Maa-amet asus
53. septembri
54. a kirjas nr 6.3-2/2794 „Vastus taotlusele“ seisukohale, et A. P.il puudub nõudeõigus ehitiste sundvõõrandamiseks, sest sundvõõrandamismenetluse alustamine MaaRS § 6 lõike 31 ja KASVS § 3 lõike 1 p 8 alusel ei ole pärast maareformi lõpetamisest võimalik ning puudub seaduslik alus riigile kuuluvate ehitiste varemete sundvõõrandamiseks riigile. Kuna õigusaktidest ei tulene ühtegi alust, mis võimaldaks ehitiste varemeid sundvõõrandada, ei ole sundvõõrandamismenetluse alustamise õigust ühelgi haldusorganil. Kuivõrd antud juhul taotlust teisele haldusorganile edastada ei ole võimalik ning A. P.il puudub nõudeõigus ehitiste sundvõõrandamiseks, siis lõpetas Maaamet sundvõõrandamistaotluse menetlemise, jättes taotluse läbi vaatamata. Samas on kaebaja
55. juuni
56. a halduskohtule esitatud kaebuse punktis 2.5 põhistanud, miks ta leiab, et vastustaja tegevus sundvõõrandamise taotluse lahendamisel rikub tema õigusi. Kaebuse esitaja sundvõõrandamistaotluse esitamise eesmärgiks oli sundvõõrandamistasu saamine ja vastustaja kohustamine sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks saamaks vastustajalt sundvõõrandamistasu. Ilmselgelt ei olnud kaebaja eesmärgiks sundvõõrandamistaotluse ega kaebuse halduskohtule esitamisel teada saada, et tema taotlus on alusetu, et tal puudub nõudeõigus ehitiste sundvõõrandamiseks ja et puudub seaduslik alus riigile kuuluvate ehitiste varemete sundvõõrandamiseks riigile ning et neil põhjustel kuulub sundvõõrandamise menetlus lõpetamisele ja et tema taotlus jäetakse läbi vaatamata. Maa-ameti kinnisvara haldamise osakonna juhataja kt T. V. sõnul on neid asjaolusid ja seisukohti kaebaja esindajale Maksim Greinomanile selgitatud korduvalt.
57. septembri
58. a kirja nr 6.32/2794 „Vastus taotlusele“ põhjal ei saa asuda seisukohale ega teha järeldust, et kaebaja sundvõõrandamistaotlus on lahendatud ja kaebuse eesmärk saavutatud. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja menetluskulude väljamõistmise taotlusega, mille kohaselt peaks vastustaja kandma menetluskulud

§ 92lg 5 alusel.

Esitades

1. oktoobril
2. a taotluse täienduse on kaebuse esitaja selgelt esitanud kaebusest loobumise avalduse ning menetluskulude jaotamisel tuleks lähtuda

§ 92lg-st 6, mille kohaselt kannab kohtukulud kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest.

Kuivõrd Maa-amet ei esita nõuet kantud menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt, siis tuleks poolte kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kuna vastustajale ei ole edastatud kohtukulude nimekirja ega dokumente kulude kandmise kohta, siis puudub Maa-ametil võimalus arvamuse avaldamiseks ja seisukoha võtmiseks kaebaja kohtukulude põhjendatuse kohta. Kui kohus siiski leiab, et menetluskulud tuleb välja mõista vastustajalt, siis Maa-amet ei nõustu kaebaja käsitlusega, et menetluskulud esimese nõude osas on 17 210 krooni, sest hinnanguliselt on alternatiivnõudega seoses tehtud töö maht ca 40%, mistõttu ei ole reaalne ega ka proportsionaalne, et alternatiivnõuet (millest kaebaja on loobunud) sisaldava kaebuse koostamise eest tasu võtmisel arvestatakse tasu ainult põhinõude esitamiseks antud õigusabi eest. Arvestades kaebuse ja määruskaebuse ning hilisemate arvamuste ja taotluste mahtu ja sisu ning võrreldes neid vastustaja esindaja poolt koostatud menetlusdokumentide mahu ja sisuga, on väljamõistmiseks taotletav menetluskulu 17 210 krooni, põhjendamatult suur. Sundvõõrandamistaotluste puhul on tegemist nö. absurdse taotlusega, mida kaebaja esindaja kui laialdaselt õigusteadmisi ja piisavaid praktilisi kogemusi omav jurist oleks pidanud mõistma ja sellise taotluse esitamist üldse vältima ning selle taotluse menetlemisel tekkinud 3 viivituse eest perspektiivitus kohtuvaidluses nii suure summa väljamõistmine oleks selgelt ebaproportsionaalne ja ebamõistlik. Kohtu seisukoht 9. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 24 lg 1 p-le 4 lõpetab halduskohus menetluse, kui kaevatav või protestitav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. A. P.i esitas kohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes lahendama A. P.i

1. jaanuari
2. a sundvõõrandamistaotlus 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest (kui see on lahendamata ja on endiselt menetluses). Alternatiivse nõudena esitas kaebuse esitaja kohtule sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmiseks koostatud haldusakti tühistamise ja Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõude
3. jaanuari 2010 sundvõõrandamistaotluse uuesti läbi vaatamiseks (kui sundvõõrandamise taotlus on lahendatud). Kaebuse esitamise hetkel ei teadnud A. P.i seda, kas ja kuidas on vastustaja tema taotlust lahendanud. A. P.i
4. juuni
5. a kaebuse lk-l 2 on kaebuse esitaja selgitanud järgmist: „Maa-ameti ametnik teatas, et taotlus võidakse lahendada
6. a mais. Vaatamata
7. mail
8. a saadetud meeldetuletusele, ei ole kaebaja vastust saanud. Arvestades, et meeldetuletuse vastamise tähtajaks on märgitud
9. juuni
10. a, ei ole kaebajale selge, kas tema taotlus on jäetud rahuldamata või on see endiselt menetluses.“ Seega tuleb esitatud kaebuse üheks vaieldamatuks eesmärgiks pidada taotluse lahendamist Maa-ameti poolt. Kuivõrd Maa-amet lahendas kaebuse esitaja taotluse kohtumenetluse kestel,
11. septembri
12. a kirjaga nr 6.2-2/2794, tuleb vastavas osas menetlus lõpetada

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Kuigi kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja lõppeesmärgiks oli ehitiste sundvõõrandamise eest õiglase tasu saamine, ei saa seda samastada kohtule esitatud põhinõude eesmärgiga. Kaebus Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes lahendada A. P.i

1. jaanuari
2. a sundvõõrandamistaotlus 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest oli esitatud seonduvalt vastustaja viivitusega taotluse menetlemisel. Kuna vastustaja võttis taotluse osas lõpliku seisukoha, oli kaebuse esitajal alles pärast seda võimalik lõplikult kaaluda, kas ta soovib jääda ka esitatud alternatiivnõude juurde. Kohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et
3. oktoobri
4. a seisukohas on kaebuse esitaja loobunud oma kaebusest täies ulatuses.
5. oktoobri
6. a täiendav taotlus on vastuseks Tallinna Halduskohtu
7. oktoobri
8. a kohtunõudele, milles kohus palus kaebuse esitajal teatada, et kas ta soovib vastavalt

§ 21lg 1 alternatiivse nõude osas esitada kohtule avaldust kaebusest loobumiseks.

Seega, kuna A. P.i taotlus Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes lahendada A. P.i

1. jaanuari
2. a sundvõõrandamistaotlus on vastustaja poolt täidetud, tuleb menetlus selles osas lõpetada

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Vastavalt

§ 24

lõikele 2 menetluse lõpetamise korral ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. 10.

§ 21

lg 1 kohaselt kaebuse või protesti esitajal on õigus kaebusest või protestist loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtpäeva möödumiseni.

§ 24

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui kohus võtab vastu kaebuse esitaja loobumise kaebusest.

§ 24

lg 2 kohaselt ei saa menetluse lõpetamise korral isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. Kohus leiab, et puudub alus A. P.i taotlust alternatiivsest nõudest loobumise osas mitte vastu võtta. Kuna kohus võtab loobumise vastu, siis tuleb haldusasja menetlus selles osas lõpetada

§ 24lg 1 p 2 alusel.

4 11. Kaebuse esitaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 17 210 seonduvalt esimese nõudega.

§ 92

lg 5 kohaselt kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 24 lõike 1 punktis 4 sätestatud alusel.

§ 93

lg 1 kohaselt on menetluskulude väljamõistmise aluseks menetluskulude nimekiri ning kuludokumendid. Kaebuse esitaja esindaja esitas kohtule Advokaadibüroo Greinoman & Co

1. juuni
2. a käibemaksuarve nr 0374,
3. juuli
4. a käibemaksuarve 0381 ning
5. oktoobri
6. a käibemaksuarve nr 0409 koos kahe Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaali maksekorraldusega. Nähtuvalt Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaali maksekorraldustest on eelnimetatud arved tasunud M. P., mitte aga kaebuse esitaja A. P.i ise. Riigikohtu halduskolleegium leidis
7. aprilli
8. a otsuses asjas nr 3-31-28-03 punktis 9, et halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Riigikohtu halduskolleegiumi otsusega asjas nr 3-3-1-28-03 tuvastati lisaks, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe, mistõttu kaebajal oli kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna kaebuse esitaja esitas kohtule
9. oktoobril
10. a M. P. ja A. P.’i vahel sõlmitud kohtuvaidluste finantseerimise kokkuleppe, mille kohaselt lasub A. P.il M. P.’le kohtuvaidluste kulude hüvitamise kohustus (toimiku lk. 233), siis peab kohus menetluskulude väljamõistmist võimalikuks.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

1. juuni
2. a arve nr. 0374 on esitatud kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja määruskaebuselt tasutud riigilõivu eest summas 650 krooni (toimiku lk. 204). Nähtuvalt
3. juuli
4. a arvest nr 0381, mille alusel pidi kaebuse esitaja tasuma 9600 krooni (koos 20%-lise käibemaksuga), seisneb õigusabiteenuse osutamine kaebuse koostamises haldusasjas nr 3-10-1585 (2 tundi) ning
5. juuli
6. a määruskaebuse koostamises (2 tundi) (toimiku lk. 204 pöördel). Nähtuvalt
7. oktoobri
8. a arvest nr 0409, mille alusel pidi kaebuse esitaja tasuma 6960 krooni (koos 20%-lise käibemaksuga), seisneb õigusabiteenuse osutamine
9. augusti
10. a arvamuse koostamises vastustaja seletuse kohta (1 tund), nõupidamises kliendiga
11. septembril
12. a (0,5 tundi),
13. oktoobri
14. a taotluse koostamises (0,4 tundi) ja
15. oktoobri
16. a menetluse lõpetamise taotluse koostamises (1 tund). Arvestades asjaolu, et

§ 84

lg 4 p 4 järgi kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv kaebuse esitajale tagastamisele ning esialgse õiguskaitse taotlus ja määruskaebus jäid kohtumenetluses rahuldamata, ei pea kohus võimalikuks kaebuse esitaja kasuks põhjendatud menetluskuluna välja mõista riigilõivu summas 650 krooni. Samuti tuleb seetõttu vähendada kaebuse esitajale väljamõistmisele kuuluvat menetluskulu määruskaebuse koostamise kulude võrra (4800 krooni). Seega loeb kohus põhjendatud õigusabikuluks 11 760 krooni, mis tuleb vastustajalt välja mõista. Kohus jätab alternatiivse taotlusega seonduvad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. 12.

§ 84

lg 4 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv menetluse lõpetamisel, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse või kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud. Seega tuleb kaebuse esitajale tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv summas 250 krooni arveldusarvele xxxxxxxxxx AS-is Swedbank. T. Pappel kohtunik 5