KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoobril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-2229 Haldusasi I. G.i

§ 26lg 1 p 6).

1. Mõista I. G.ilt (isikukood xxxxxxxxxxx) Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr.
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2900072673 ning selgitus: „I. G., 3-10-2229, riigilõiv“ (

§ 93lg 3).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

1. oktoobrist
2. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
3. novembril
4. a (k.a) (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
2. juuli
3. a käskkirjaga nr 573-d karistati vahistatut I. G.i vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes I. G.i rikkumine selles, et ta kasutas
4. juunil
5. a kella 07.00 paiku järelevalveosakonna valvur R. T.ga suheldes ebatsensuurset väljendit. 1
7. augustil
8. a esitas I. G. Tallinna Vangla direktorile vaide, milles taotles Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
9. juuli
10. a käskkirja nr 573-d kehtetuks tunnistamist.
11. Tallinna Vangla jättis
12. augusti
13. a vaideotsusega nr 1-13/35055-1 I. G.i vaide rahuldamata, tuginedes VangS § 11 lg-le 41, § 100 lg 1 p-le 3, § 67 p-le 1, Tallinna Vangla kodukorra p-le 14.3.7 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p-le
16. augustil
17. a saabus kohtule kaebus, milles I. G. taotles Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
18. juuli
19. a käskkirja nr 573-d tühistamist ning moraalse kahju summas 3000 krooni hüvitamist. Kuna kaebuse esitaja ei olnud kahju hüvitamise nõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset vaidemenetlust, tagastas kohus
20. septembri
21. a kohtumäärusega selles osas kaebuse.
22. septembri
23. a kohtumäärusega võttis kohus kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
24. juuli
25. a käskkirja nr. 573-d tühistamise nõudes menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
27. juunil
28. a kirjutas korrapidaja R. T. ettekande selle kohta, et
29. juunil
30. a kell 07:00 ravimite jagamise ajal solvas I. G. väidetavalt R. T.t. Kaebuse esitaja ei ole rikkumist toime pannud. Seletuskirjas leidis kaebuse esitaja, et ettekandes toodu on ebaõige ning tõi sõna-sõnalt välja ka R. T.le öeldud sõnad, samuti selle, et keskustelu kuulasid mitu kambrikaaslast. Kaebuse esitajale küll anti teada, et juhtumi kohta on algatatud uurimine, kuid kogu uurimine piirdus korrapidaja raporti lugemisega. Vestluse juures viibinud teistelt kinnipeetavatelt ei võetud seletuskirju. Mitte kedagi keskustelu kuulanutest polnud isegi üle kuulatud. Kaebuse esitajale määrati selle rikkumise eest Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
31. juuli
32. a käskkirjaga nr 573-d kolm ööpäeva kartserit, mille kaebuse esitaja on ära kandnud. Käskkiri on õigusvastane ning tuleb tühistada ja isikutoimikust eemaldada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
33. Distsiplinaarmenetluse käigus on menetleja märkinud, et menetluse käigus ei peetud otstarbekaks küsitleda vahistatu I. G.i kambrikaaslast, kuna isik oma seletuses sisuliselt tunnistab, et R. T.ga suhtlemisel kasutas kahemõttelise sisuga väljendit. Vanglateenistuse ametnikul lasub kohustus fikseerida kinni peetavate isikute õigusrikkumisi ning ametnikul puudub oma teenistusülesannete täitmisel põhjendatud huvi kajastada ettekandes sündmusi tegelikkusest erinevalt. Seega ei anna kaebuse esitaja väide, et kaaskinnipeetavad oleksid tõendanud, et ta ei ole distsipliinirikkumist toime pannud, alust kahelda vanglaametniku poolt distsipliinirikkumise kohta koostatud ettekandes märgitu õigsuses. Kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel oli tõendatud muude tõenditega ja seetõttu puudus vajadus võtta kaaskinnipeetavatelt seletuskirju. Käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Samuti on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud kaebuse esitaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises ning kuna tegemist on vangistusalaste õigusaktide süülise rikkumisega, võis kaebuse esitajat karistada rikkumise eest distsiplinaarkorras. Seetõttu puudub alus õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.
34. Vaidlusalune käskkiri on proportsionaalne, kuna karistuse määramisel on arvestatud kergendava asjaoluna, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning et raskendavad asjaolud puuduvad. Menetluse käigus võeti arvesse asjaolu, et vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakas suhtlemine näitab nii lugupidamatust kui ka negatiivset meelestatust 2 ametnike suhtes, mis on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine. Julgeoleku tagamine vanglas on aga vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Distsiplinaarkaristuse valikul ja määramisel võeti arvesse, et taolise rikkumise eest noomitus oleks liiga kerge karistus ning ka seda, et kinni peetaval isikul puuduvad rahalised vahendid, mistõttu isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelamine ei oleks eesmärgipärane. Arvesse võeti ka seda, et kinni peetava isiku suunamiseks õiguskuulekale käitumisele ning vanglas kehtestatud korra järgimisele on otstarbekas karistada vahistatut distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Kartserisse paigutamise eesmärgiks on kinnipeetavale selge signaali andmine, et ta on toime pannud tõsise rikkumise. Vangistusosakonna juhataja on pidanud proportsionaalseks, sobivaks ja vajalikuks karistuseks kartserisse paigutamist 3 ööpäevaks. KOHTU PÕHJENDUSED
35. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvur R. T. andis
36. juulil
37. a. kaebuse esitajale korralduse arsti poolt määratud ravimitele järgi tulla ning kaebuse esitaja suhtles sel teemal valvuriga; küll aga on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebuse esitaja kasutas R. T.ga suheldes sellist väljendusviisi, mida võiks pidada üldtunnustatud viisakusreeglite rikkumiseks. Vastavalt VangS § 67 punktile 1 on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vastavalt eeltoodud kodukorra punkti kolmandale lausele ei tohi vestluses ja pöördumises kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
38. Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri R. T. poolt
39. juunil
40. a koostatud ettekandest nr 975 (toimiku lk 14) ilmneb, et R. T. andis
41. juunil
42. a kella 07:00 ajal II eelvangistushoone
43. korrusel kambri nr 440 avatud ukse kaudu kambris viibivale vahistatule I. G.ile korralduse tulla temale arsti poolt määratud ravimite järele. I. G. tuli, ent hüüdis agressiivselt „jobnutõi urod, tõ zatsem utrom dveri otkõrvajes“. R. T. korraldusele, käituda vanglateenistuja(te)ga viisakalt, vastas vahistatu „idi otsjuda jobnutaja“. I. G.i
44. juuli
45. a seletuskirja (toimiku lk 14 pöördel, tõlge lk. 41) kohaselt kaebuse esitaja lihtsalt küsis, et kas ei oleks kergem toiduluuki lahti teha, kuid selleks, et selle mõistmiseni jõuda, on vaja ainult pea tööle panna. Kohus on seisukohal, et kuigi eelnimetatud ettekandes ja seletuskirjas toodud väljendid on erinevad, on vastustaja põhjendatult asunud vaidlustatud käskkirjas seisukohale, et I. G. ei järginud vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtul puudub alus arvata, et järelevalveosakonna valvur R. T. oleks
46. juunil
47. a koostatud ettekandes teadlikult ebaõigeid selgitusi andnud. Isegi kui vastupidise seisukohaga nõustuda ning eitada R. T. ettekandes toodud väljendite kasutamist I. G.i poolt, siis ka kaebuse esitaja
48. juuli
49. a seletuskirjast ilmneb selgelt kaebuse esitaja solvav ning alavääristav suhtumine vanglaametnikku. Millegi muuna ei saa käsitleda I. G.i
50. juuli
51. a seletuskirjas toodud lauset, millega seatakse kahtluse alla vanglaametniku mõtlemisvõime.
52. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Olukorras, kus kaebuse esitaja seletuskirjas toodud väljendid ja ettekandes toodud väljendid ei ühti, on tagantjärele üsna keeruline või ka pea võimatu tuvastada teiste 3 isikute ütluste alusel, milliseid konkreetseid sõnu kasutati, kuna on ebatõenäoline, et isikud neid aja möödudes nii täpselt mäletaksid. Ühtlasi oleks kambrikaaslaste poolt tagantjärgi antud ütluse näol tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule ning arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust, võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teised kinnipeetavad oleksid andnud kaebuse esitaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Eeltoodust lähtudes nõustub kohus vastustajaga, et arvestades, et distsiplinaarmenetluse käigus oli kogutud juba piisavalt tõendeid, puudus vajadus teiste sõnavahetust pealt kuulanud kambrikaaslaste ülekuulamiseks. Kohus on eeltoodust lähtudes seisukohal, et kaebuse esitaja karistamine distsiplinaarkorras on põhjendatud. VangS § 100 lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest vahistatule lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Vastustaja on vaidlusaluses käskkirjas piisava põhjalikkusega motiveerinud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust. Tallinna Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kaebus tuleb jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata.
53. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 3 kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Tallinna Halduskohtu

1. septembri
2. a kohtumääruse p-ga 1 vabastas kohus kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest käesolevas asjas. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega mõistab kohus I. G.ilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu summas 250 krooni. Tiina Pappel kohtunik 4