Obsah (14)

§ 113§ 138§ 134§ 128§ 23§ 100§ 101§ 127§ 1045§ 104§ 132§ 137§ 139§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-14968 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2010, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Mare Merimaa, Imbi Sidok Tsiv

§ 113lg 1 2.lauses sätestatud määras alates 25.02.2010 kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni. 2.2. Brian Reginald Mc

Mahoni hagi Urmas Paaveli vastu varalise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. 2.3.Jätta rahuldamata Reginald McMahoni hagi KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa, Urmas Paaveli vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.

1. Brian Reginald McMahoni, KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
2. Jätta maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud 70% ulatuses solidaarselt kostjate KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa kanda ja 30% ulatuses Brian Reginald McMahoni kanda.
3. Urmas Paaveli menetluskulud jätta Brian Reginald McMahoni kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 20.04.2007 Harju Maakohtusse esitatud hagi ja täpsustuste kohaselt palus hageja hüvitada varalise kahju 2 993 000 krooni ja mittevaralise kahju kohtu määratud suuruses. Hagejale kuulus eluruum aadressil XXXX XX-XX, Tallinnas. 20.06.2002 esitas kostja I kostjale III hageja suhtes täitmiseks Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2/3/33-7982/02, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja 175 547,75 krooni. Hagiavalduse kohaselt tagaseljaotsuse tegemine osutus võimalikuks, kuna kostja I esitas kohtule valeandmeid hageja kontaktide kohta ja varjas asjaolu, et hageja elab välismaal. Kostja I esitas valeandmeid hageja 2 kohta kostjale III, kes ei selgitanud välja hageja elukohta, kuigi andmed olid kättesaadavad nii sissenõudjalt kui avalikest registritest ja politseist. Kostja III ei edastanud hagejale nõuetekohaselt esmast täitekutset ega ühtegi muud täitekutset, mida kinnitas Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2004 määrus. Hagejal puudus võimalus õiguste kaitseks täitemenetluses ja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis oleks välistanud tema vara müügi enampakkumisel. Kostja III ei selgitanud välja hageja muud vara, vaid asus nõude täitmiseks realiseerima hageja korterit. 28.08.2002 andis kostja III poolelioleva täiteasja kostjale II, kes samuti ei edastanud hagejale täitekutseid. Kostjad II ja III ei informeerinud hagejat täiteasja üleandmisest. Kostja II müüs korteri 30.08.2002 enampakkumisel, avaldamata eelnevalt enampakkumise kuulutust. Avalikkus enampakkumisest ei teadnud, kostja II kutsus enampakkumisele valitud isikud, kelle nimed edastas kostja III sissenõudja poolt koostatud erinimekirja alusel. Kostja II luges 30.08.2002 enampakkumisaktis enampakkumise võitnuks kostja IV ning vabastas ebaseaduslikult 04.09.2002 vara võõrandamiskeelu alt ning andis selle üle kostjale IV. Hagejale ei edastatud teadet enampakkumise kohta ega akti. Et hageja oli vabalt kättesaadav aadressil XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, Austraalia, on tõendatud kostja II 08.07.2004 saadetud tähitud kirjaga. Kostjate II ja III poolt täitemenetluse rikkumise tuvastas kohtutäitur K. Põlts 28.03.2005 otsuses. Kostja IV tekitas kahju sellega, et osales ja ostis korteri enampakkumisel, mille ebaseaduslikkusest ta oli teadlik ning kasutas olukorda ära, omandades hageja korteri ja kasutades seda tänaseni. Kostja IV tagatisraha kostja II arveldusarvele ei tasunud, mis kinnitab tema teadlikkust enampakkumise ebaseaduslikkusest. Hagi kohaselt XXXX XX-XX korteri omandiõiguse kaotus osutus võimalikuks kõigi nelja kostja poolt toimepandud õiguserikkumistega. Kostjad I, II ja III ei toetanud tsiviilasjas 2-109-5132/04 hageja püüdlusi saada omand tagasi ning ei ole varalist kahju vabatahtlikult hüvitanud, vabandanud ega pakkunud abi olukorra lahendamiseks. Kostjate tegevus riivas hageja põhiõigust olla koheldud võrdselt teiste isikutega, alavääristas hagejat, kes oli sunnitud pidama õigusvaidlusi võõras õigussüsteemis. Aastaid kestnud närvipinge mõjus halvasti hageja tervisele. Hageja ostis ja renoveeris vaidlusaluse korteri sooviga veeta oma vanaduspäevad olulises osas Tallinnas elades. Kostjate tegevus põhjustas hagejale vaimseid üleelamisi ja kannatusi. Hageja palus kohtul määrata õiglane hüvitis rikutud omandi puutumatuse põhimõtet ning menetluslikke põhiõigusi arvestades. 02.07.2008 täienduste kohaselt rikkusid kostjad hageja õigust vabale eneseteostusele, õigust vabalt planeerida oma elu, elada tema poolt selleks valitud ja ostetud kohas, õigust omandi puutumatusele, õigust mitte kannatada emotsionaalselt. Täitetoimikust ei nähtunud hageja aadress, kuid nähtus kohtutäituri teadmine, et hageja ei ela aadressil XXXX XX-XX, vaid Austraalias ja teadmine isikutest, kellelt oli võimalik hageja kontakti saada. Täitetoimikust ei nähtunud, et XXXX XX-XX aadressi kandvad täitekutsed oleks jõudnud hagejani. Täitekutsed saadeti 20.06.2002 (esmane), 05.07.2002, 12.07.2002, 05.08.
4. Kohtutäitur pidi välja selgitama hageja tegelikud kontaktandmed, kuna täitedokument asjas selgust ei andnud. TMS § 31 alusel oleks võinud pöörduda täitedokumendi teinud organi poole selgituse saamiseks. Kontaktandmeid asuti selgitama pärast enampakkumist, kui kohtutäiturid tegid lisapingutusi müügist järele jäänud rahaliste vahendite tagastamiseks. Faktiliselt õnnestus kostjal II enampakkumise järgselt hageja kontaktandmed teada saada ja post hageja aadressile edastada. Nimetatu tõendas, et hageja ei hoidnud teadlikult menetlusest eemale ja oli posti teel kättesaadav. 3 Päringu tegemisel hooneregistrisse, Austraalia aukonsuli poole pöördumisel või kohtutoimikuga tutvumisel, kus andmed olid esitatud kostja I 30.01.2002 hagiavalduse lisas 1, oleks kontaktandmed leitud. Hageja aadressi kohta olid andmed ka Kesklinna politseiosakonnal, kuhu hageja esitas 06.05.2000 avalduse korterile tekitatud kahju kohta. Olukorras, kus täitetoimikust oli selge, et täitekutseid kätte ei saadud ning oli alust arvata, et isik on Austraalias, pidid kohtutäiturid aru saama täitemenetluse lõpuni viimise lubamatusest enne, kui hageja kontaktandmed on välja selgitatud. Et elamu kaasomanikud ja kostja I juhatuse liikmed olid hageja Austraalia postiaadressist teadlikud, tõendab 16.10.2001 ehitiste reaalosadeks jagamise ja osalise kaasomandi leping ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise leping. Nimetatud dokumendil olid kostja I juhatuse liikmete S. J. Mody ja K. Tanneri allkirjad, kes esitasid täitemenetluses hageja elukoha kohta valeandmeid. Nimetatud isikud esitasid taotluse täitetoimiku edasiandmiseks kostjale II, mida tõendab kostja III kaaskiri. 27.05.1999 ostu-müügilepinguga, kus oli märgitud hageja Austraalia postiaadress, müüs I. Rätsep hagejale korteri nr X. Lisaks allkirjastas I. Rätsep eelviidatud 16.10.2001 lepingu. I. Rätsep allkirjastas kostja I asutamislepingu 22.12.1998, millel oli ka S. J. Mody allkiri. Samuti osalesid nimetatud isikud kostja I asutamiskoosolekul 08.12.
5. Seega olid kostjaga I vahetult seotud isikutel teada hageja tegelikud kontaktandmed. Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2/3/33-798/02 (kostja I hagi hageja vastu võlanõudes) toimikus olid andmed hageja tegeliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Menetluses jäeti need tähelepanuta kohtuniku kui ka hiljem kohtutäiturite poolt. Kostja I ei märkinud, mida ta tegi hageja aadressi väljaselgitamiseks (TsMS § 147 lg 3). Kostja oleks kohtumenetluses heauskselt käitudes pidanud tutvuma kohtutoimikuga ning teavitama kohut ja kohtutäitureid täitemenetluse algatamise avaldust esitades, et hageja elab Austraalias ja tal ei ole Eestis registreeritud elukohta. Kostja I lepinguline esindaja oli kohtumenetluses Jaan Erelt ning seaduslikud esindajad juhatuse liikmed S. J. Mody ja K. Tammer. J. Erelt koostas ja esitas 30.01.2002 hagi kostja I võlanõudes hageja vastu, mille lisas 1 oli toodud hageja aadress Austraalias. Esindaja teadmine hageja tegelikest kontaktandmetest on omistatav kostjale I. J. S. Mody ja K. Tammer olid 16.10.2001 ehitiste reaalosadeks jagamise lepingu poolteks ja pidid teadma hageja tegelikku elukohta. Nimetatud isikud olid lepingu sõlmimise ajal ja täitemenetluse läbiviimise ajal kostja I juhatuse liikmeteks, mistõttu nende hageja kontaktandmetest teadmine on kostja I teadmine. Hageja lähtus oma tegevuses heast usust ja isiklikust tarvidusest, tema Eestist eemaloleku tingis isa halvenev tervis. Hagejal oli alus arvata, et tema korteriga ei kaasne kulutusi, kuna talle oli antud kinnitus, et seoses majas toimuvate remonttöödega ei kaasne kulutusi. Ostes omaniku osalemiseta ja teadmata täitemenetluses võõrandatud korteri ning tehes seda enampakkumisel, mille suhtes ei olnud avaldatud ühtegi kutset, osales kostja IV kahju tekitamisel, käitudes hageja suhtes pahauskselt. Omandist ilmajätmisega tekitatud varalise kahju saab tuvastada, lähtudes korteri väärtusest ja korteri kasutuseelise kaotamisest. Oluline oli korteri seisund sundmüügi hetkel 30.08.
6. Hageja oli korteri täielikult remontinud, tehtud olid siseviimistlustööd ning korteris oli sisseehitatud köögimööbel. Siseviimistlus sai
7. veekahjustusi ülemise korteri veeavarii tõttu. Ekspertarvamuse kohaselt oli korteri keskmine müügihind seisuga 30.08.2002 renoveerimata seisundis 1 370 000 +/- 90 000 krooni ja keskmises seisundis 2 050 000 +/- 140 000 krooni. Nimetatud kahe näitaja keskmisele vastav korteri väärtus oli 30.08.2002 (1 370 000 + 2 050 000= 4 3 420 000 : 2 = 1 710 000 krooni. Minimaalse kahjuhüvitise leidmiseks tuli lahutada „enampakkumise tulem” – so korteri sundmüügi arvelt kostjale II makstud 800 000 krooni, mis teeb 910 000 krooni. Ekspertarvamuse p 7.1.1 koosmõjus Äripäeva artiklis tsiteeritud A. Kivisaare ütlustega ning kaasomandi jagamise 16.10.2001 lepingu p-s 5.2 fikseeritud ehitiste harilik väärtus vastavalt ehitiste keskmisele ruutmeetri hinnale – 16 000 kr/m² näitab, et kohtutäiturid määrasid hageja korterile keskmisest kohalikust hinnast enam kui kaks korda madalama müügihinna. Korteri väärtus
8. I kvartalis renoveerimata seisundis oli hageja arvutuste kohaselt 3 150 000 krooni. Õiglane hüvitis, mis võimaldaks kohtuotsuse tegemisele lähedasel ajal soetada samaväärse korteri, oli minimaalselt 3 150 000 krooni. 800 000 krooni mahaarvestamisel kuulus hagejale hüvitamisele 2 350 000 krooni. Kui hüvitis määrata kindlaks korteriga toimunust teadasaamise hetke, 28.04.2004 seisuga, oleks hüvitis, arvestades maha 800 000 krooni ja ekspertarvamuse p-s 7.1.4 toodud summad, 1 140 000 krooni. Korterist ja hüvitisest ilmajäämisega kaasnes hagejale muu kahju. Minimaalne netoüür ekspertarvamuse p 7.1.3 kohaselt arvestades ajavahemikku 30.08.2002 - 30.05.2009 oli 587 000 krooni. Nimetatu oli hageja korteri kasutuseelise või hageja saamata jäänud tulu minimaalne väärtus. Hagejal ei ole korterit, asja väärtust ei ole hüvitatud ja kasutusvõimaluse kaotust ei ole korvatud. Kuivõrd korteri kasutamise võimaluse kaotuse ja hüvitise väljamaksmisega viivitamisega kaasnenud kahju täpset suurust on keeruline kindlaks määrata, tuleb hüvitis perioodi eest 30.08.2002 kuni kohtuotsuse tegemise seisuga määrata kindlaks kohtu siseveendumuse alusel. Hüvitise arvestamisel tuleb arvestada võimalikku üürisummat 587 000 krooni või võimalikku

§ 113lg 1 tulenevat viivisintressimäära (08.06.2009 seisuga 603 903 krooni).

Seadusest tulenevat kahjuhüvitise analoogi saab arvestada ka hagis nõutava korteri kasutusväärtuse kaotuse hüvitissumma põhjendatuse hindamiseks. 910 000 krooni seadusjärgse viivisintressi määrale vastav summas seisuga 08.06.2009 on 603 903 krooni. Kui kohus leiab, et hagejal ei ole õigust korteri kasutuseeliste või saamata jäänud tulu või kasu saamise võimaluse kaotuse hüvitisele, mis vastab korteri netoüürile, siis soovib hageja korteri harilikule väärtusele ja „enampakkumise” tulemi vahele vastava rahasumma kasutusväärtuse hüvitamist perioodi 31.08.2002 - 08.06.2009 eest. Hageja nõutav kasutusväärtuse kaotuse hüvitis ei ole karistuslik võrreldes muude õiguskaitsevahenditega. Minimaalne varalise kahju hüvitis oleks 2 937 000 krooni. Lähtudes asjaolust, et korteri minimaalne netoüür alates 01.01.2009 oli 7 000 krooni kuus, suurendas hageja 25.01.2010 nõuet 8 kuu minimaalse netoüüri võrra, mida arvestas alates 01.06.2009, 56 000 krooni. Hageja suurendas põhinõuet 2 993 000 kroonini. Kostja Uexkülli Maja KÜ vastuväited Kostja I ei varjanud kohtu ega kohtutäiturite eest asjaolusid ning tema tegevus ei ole õigusvastane. Kostja I esitas hageja vastu rahalise nõude, kuna hageja ei tasunud kommunaalmakseid ega täitnud 13.06.2001 üldkoosoleku otsust, millega otsustati koguda üldehitustööde lõpetamiseks kõikidelt korteriomanikelt 1 500 krooni ruutmeetri kohta. Vaidlusalusel perioodil oli arendaja läinud pankrotti ning ehitustööd olid pooleli ja nimetatud tööde lõpetamiseks koguti korteriühistu üldkoosoleku otsuse alusel raha. Faktiliselt elasid majas vähesed korteriomanikud ja puudus ülevaade, kes kui sageli korteris viibib. Kostja I 22.12.1998 vastu võetud põhikirja p 6 sätestas korteriühistu koosoleku kokkukutsumise korra, mille kohaselt saadetakse kutse nende elamu mõttelise osa või korteriomandi või muul nende poolt ühistu juhatusele kirjalikult teatatud aadressil. Nimetatud sättest juhinduti ühistusiseses kirjavahetuses. Faktiliselt kostja hageja postkasti aadressi ei teadnud. Ka ei saa postkasti numbrit lugeda isiku elukohaks. Varemkehtinud TsÜS § 21 lg 2 ja 3 tulenevalt määratles kostja I hageja elukohana ainsa koha, millega hageja oli kostjale teadaolevalt isiklikult 5 ja majanduslikult seotud, so korteri XXXX XX Tallinnas. Kohtukutset nimetatud aadressil ei õnnestunud hagejale kätte anda. Hageja elukoha väljaselgitamiseks tehti seadusega nõutu ja mõistlikult võimalik. Politsei kirja kohaselt ei elanud hageja hagis märgitud aadressil, majavalvuri U. P. sõnul ei elanud ta nimetatud aadressil alates

1. juulist, elanikeregistri andmetel tal Eestis sissekirjutus puudus, politseil puudus teave hageja elukoha kohta. Kostja I oli õigustatud määratlema hageja elukohana TsÜS § 21 kohaselt XXXX XX aadressi ja taotlema kohtumenetluses tagaseljaotsuse tegemist. Kuna kohus oli otsuse tegemisega aktsepteerinud kostja I seisukohta elukoha määramise osas, esitas kostja I selliselt ka avalduse täitemenetluse algatamiseks. Kostja tegi kõik endast oleneva teavitamaks hagejat kohtuasjast. Kaasomanikud sõlmisid 16.10.2001 lepingu ehitise reaalosadeks jagamiseks, kus hagejat esindas advokaat Jaanus Mägi. Tasumata arvetest saadeti koopiad J. Mägile. Tagaseljaotsuse jõustumise järel võttis kostja I juhatuse liige H. Lauri ühendust J. Mägiga, kes oma sõnade kohaselt hagejat enam ei esindanud, kuid lubas proovida talle info edastada. Kahju tekkimise korterist ilmajäämise läbi põhjustas hageja ise, kes nägi võimalust omandada väärtuslik kinnisvara, samas puudus soov oma korterisse investeerida või kinnisvaraga seotud kulutusi kanda. Hageja käitumisest nähtus, et temal kui välismaalasel ja varakal inimesel olid teistega võrreldes eriõigused. Korteri omamisega kaasnesid rahalised kohustused. Aastaid oma korterit mitte külastades, aadressi mitte jättes ja posti edasisaatmist mitte tagades leidis hageja, et tal on õigus elada teiste korteriomanike arvel. Üldpindade majandamisega seotud kulud tuli kanda (isegi kui oma korteriga seoses otseseid kulutusi ei ole) ja seda pidid tegema kõik korteriomanikud. Kui kohus asub seisukohale, et hagejale tekkis kahju, mis kuulub kostjate poolt hüvitamisele, taotleb kostja I hüvitise suuruse vähendamist. Kahju tekkis valdavas osas asjaolust, et hageja ei täitnud varaga seonduvaid kohustusi (kohustuste tekkimist pidi iga mõistlik inimene eeldama) ning lahkus Eestist aastateks jätmata kostjale I oma kontaktaadressi ja tagamata talle saadetud posti edasitoimetamist. H. Lauri poolt edastatud informatsiooni arvestades, käitus hageja kostjale I kahju tekitamisel tahtlikult. Kui hageja oleks käitunud tsiviilõigussuhetes heas usus ning ilma eesmärgita tekitada elamu teistele omanikele kahju, ei oleks käesolevat olukorda tekkinud. Hageja esitab tänaseni otsitud vastuväiteid kostja esitatud hagile kommunaalkulude ja üldkoosoleku otsusega kehtestatud summa tasumiseks. Üldkoosoleku otsuse kehtivuse osas on jõustunud kohtuotsus. Esiletoodud asjaolud ei võimalda järeldada, et hagejale oleks tekkinud mittevaralist kahju. Kostja I liikmetele tekkis tulenevalt hageja käitumisest kahju. Juhul kui kahju tekkimise põhjustaja on väidetav kannatanu ise, ei saa tekkinud mittevaraline kahju kuuluda hüvitamisele. Nõue kasutuseeliste kaotamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Hageja ei üürinud välja ega kasutanud korterit ise selle omandamisest
2. septembris kuni enampakkumiseni. Esimest korda tuli hageja Eestisse
3. aprilli lõpus. Selle kuupäevani on kasutuseeliste nõude rahuldamine igal juhul välistatud. Hageja käitumisest nähtus ca 8 aasta vältel, et tal puudus kavatsus korterit ise kasutada või välja üürida. Seega ei tekkinud hagejale väidetavate kasutuseeliste kaotamise läbi kahju. 6 Hagejal ei ole kunagi olnud kokkulepet ühegi kaasomanikuga, et ta üldpinna osas kommunaalmakseid maksma ei pea. Hageja väidetav kokkulepe arendajaga korteriomanikele üle ei läinud. Kasutuseeliste väljamõistmine oleks seetõttu kannatanu rikastumise allikaks. Arvesse tuleb võtta kahjustunud isiku osa kahju tekkimisel. Vara omandamisega kaasnevad kohustused sõltumata sellest, kas lepinguga on kohustusi võetud või mitte. Kaasomandi puhul võivad lisaks seadustest tulenevatele kohustustele tuleneda kohustused kaasomanike otsustest. Korteri sundmüügi algpõhjus oli asjaolu, et hageja ei taganud korteri postiaadressilt informatsiooni temani jõudmist (kas kohaliku esindaja määramise või ühistule oma aadressi teavitamise läbi) ja/või korteriga seoses tekkida võivate kohustuste täitmist. Hageja käitumist ei saa lugeda mõistlikuks ja heauskseks. Kahju eest võib lisaks kostjatena määratletud isikutele vastutada ka riik. Hageja nimi oli võõrapärane ning olukorras, kus hageja kohtukutseid kätte ei saanud ja hagimaterjalide juures oli hooneregistri tõend postkasti aadressiga, ei oleks kohus tohtinud teha tagaseljaotsust. Juhul, kui tekkinud kahju eest on osaliselt vastutav Eesti Vabariik, tuleb seda

§ 138

lg 3 kohaselt arvestada ja vastav tõenäosusmäär kostjatelt väljamõistetavast kahjuhüvitisest maha arvestada. Mittevaralise kahju osas on nõue põhjendamatu. Hageja ei ole antud aadressil kunagi elanud. Ka teistel menetlusosalistel on õigused, muuhulgas õigus vastuväiteid esitada ja see ei ole vastaspoolele mittevaralise kahju tekitamine. Kahju hüvitamise regulatsiooni tähenduses on tegemist asja kaotsiminekuga.

§ 134

lg 4 seob hüvitise väljamõistmise erilise huviga kaotsiläinud asja vastu, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Rahaline investeering, mille käekäigu vastu aastate viisi huvi ei tunta, sinna alla ei kvalifitseeru. Kostja Reet Vokk vastuväited Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei saa nõuda mittevaralise kahju õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, kuna TsMS § 366 võimaldab seda vaid kindlatel asjaoludel. Kostja ei tunnista hageja varalise kahju hüvitamise nõuet. Kostjad II ja III ei rikkunud oma ametikohustusi. Kostjatele ei saa ette heita, et teave täitemenetluse algatamisest ei jõudnud hagejani, sh et hagejale ei saadetud täitekutset tema Austraalia aadressil. Kostjatele II ja III ei olnud teada hageja aadress ja see ei nähtunud ka täitetoimiku materjalidest. Sissenõudja märkis täitemenetluse algatamise avalduses hageja aadressiks XXXX XX-XX, Tallinnas. Sama aadress oli täitedokumendis, Tallinna Linnakohtu otsuses. Hageja Austraalia aadressi ei nähtunud täitemenetluse toimikus olevast hooneregistri tõendist. Hagiavaldusele lisatud hooneregistri 04.07.2002 tõendit, millel oli hageja aadress, kostja I täitemenetluse käigus kohtutäiturile ei esitanud. Vastupidine Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2004 määruses väljendatud seisukoht on ekslik. Määruses ei ole viidatud ühelegi nimetatud järeldust kinnitavale tõendile ning järeldus ei ole kohtule käesoleva asja läbivaatamisel siduv. Kostja II saatis 08.07.2004 hagejale kirja viimase Austraalia aadressil (XX XXX, XXXXXXX XXXX Austraalia), kuid selle sai kostja II teada hageja poolt 31.05.2004 Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavaldusest kostjate II, IV ja I vastu. Täitemenetluse ja vaidlusaluse korteri enampakkumise ajal kehtinud TMS ei näinud ette erinevalt kehtivast TMS § 10 lg-st 2, et täitekutse ja muude dokumentide kättetoimetamisel tuleb lähtuda TsMS sätetest. Kohtutäiturite tegevus oli kooskõlas tollase õiguspraktikaga. TsMS sätete kohaldamine ei oleks käesoleval juhul olukorda sisuliselt muutnud. TsMS § 27 lg 1 ja 2 kohaselt võis kutse kätte toimetada ajalehekuulutuse kaudu, kui registris ei olnud andmeid isiku aadressi kohta või isik ei elanud registris märgitud aadressil või tema tegelik viibimiskoht oli teadmata, seejuures tuli kohtule 7 lisaks registritõendile esitada politseiasutuse või linna- või vallavalitsuse tõend, et politseile, linna- või vallavalitsusele oli isiku tegelik viibimiskoht teadmata. Registrina ülalnimetatud sätte tähenduses peeti kostja arvates silmas üksnes rahvastikuregistrit, milles hageja andmeid ei olnud. 04.07.2002 kostjale III väljastatud hooneregistri tõendil ei olnud hageja aadressi märgitud ning kohtutäituril ei olnud põhjust eeldada, et hooneregistri andmetest võib hageja aadress nähtuda. Ei ole alust arvata, et kostjad II ja III oleks hageja aadressi saanud politseist, vaatamata asjaolule, et hageja aadress nähtus kriminaalasja raames

1. koostatud dokumentidest. Kostjal I võisid olla andmed hageja tegeliku aadressi kohta, kuid kostjad II ja III seda ei teadnud ning neil ei olnud põhjust seda ka eeldada. Keelduda täitetoimingu tegemisest kostjad ei saanud isegi juhul, kui neil oleks olnud põhjendatud kahtlus, et kostja I varjab hageja tegelikku aadressi. 30.08.2002 enampakkumise kuulutuse avaldas kostja III Ametlikes Teadaannetes 07.08.2002 ja enampakkumine pidi toimuma algselt 19.08.
2. Enampakkumine lükati kostja I avalduse alusel edasi. TMS § 60 lg 2 kohaselt olnuks selleks vajalik ka hageja nõusolek, kuid enampakkumise edasilükkamine ei rikkunud iseenesest hageja õigusi ja ei olnud hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Edasilükatud enampakkumine viidi kostja II poolt läbi 30.08.2002 pärast seda, kui kostja III oli täiteasja andnud üle kostja II menetlusse. Enampakkumine oli esialgselt väljakuulutatud kostja III poolt ning TMS § 64 lg 2 kohaselt oli selles osalemise õigus üksnes isikutel, kes olid kostja III ametialasele arvele tasunud tagatisraha enampakkumise kuulutuses näidatud tähtajaks, 12.08.2002 kella 9:
3. Kostjal II sellekohased andmed puudusid, kuna tal ei olnud ligipääsu kostja III ametialasele kontole. Seetõttu palus kostja I vastavad andmed kostjal III kostjale II edastada. Tegemist on kostja III poolt koostatud nimekirjaga isikutest, kes olid tasunud tähtaegselt tagatisraha. TMS-st ei tulenenud kohustus saata hagejale teade selle kohta, et enampakkumine toimus ja enampakkumise akti. Hageja teavitamine täitemenetluses tehtud toimingutest oli objektiivselt võimatu. Kostja III vaidlustas K. Põltsi otsuse ja nimetatud vaidluse lahendas Riigikohus leides, et kahju hüvitamise menetluses tuleb kahju õigusvastase tekitamise koosseisu kohaldamiseks vajalikud eeldused tuvastada sõltumata kohtutäituri otsuses võetud seisukohtadest eelmise kohtutäituri otsuste seaduslikkuse kohta. Hagiavalduses märgitud asjaoludel oli hagejale kahju tekkimine tingitud eelkõige kostja I tegevusest ja ebaseadusliku täitedokumendi väljastamisest Tallinna Linnakohtu poolt. Kostja II poolt 30.08.2002 läbiviidud enampakkumine oli viimane lüli sündmuste jadas, mille tulemusena kaotas hageja omandiõiguse XXXX XX-XX korterile. Põhjusahela vallandas oma õigusvastase tegevusega kostja I, kes vastuolus TMS § 23 lg 2 p-ga 3 jättis temale teada olnud andmed hageja aadressi kohta avaldamata kohtule ja kostjatele II ja III. Korteri realiseerimine enampakkumisel sai võimalikuks seetõttu, et Tallinna Linnakohus tegi 15.05.2002 hageja suhtes ebaseadusliku tagaseljaotsuse. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.11.2004 määruses, et linnakohus ei võinud kutsuda hagejat kohtusse ajalehekuulutusega, vaid pidi edastama hagejale kohtukutse tema tegelikul (Austraalia) aadressil, mis nähtus linnakohtule esitatud dokumentidest. Kostja I omandas täitemenetluse käigus hageja arvel 197 647,75 krooni alusetult, kuna täitedokumendiks olnud Tallinna Linnakohtu otsus ei jõustunud (menetlus taastati 15.11.2004 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega) ega kuulunud täitmisele. Nimetatud summa ulatuses on hagejal alusetu rikastumise sätetest tulenev nõue kostja I vastu ning seda ei saa käsitada kostjate poolt ühiselt hagejale tekitatud kahjuna. Kui kostja I nõue on osaliselt rahuldatud, siis on selliste summade arvel täidetud hageja kohustusi ning seda ei saa käsitleda hagejale tekitatud kahjuna. Hagejale kuulunud korteri müügist laekus 800 000 krooni, millest pärast kostja I nõude rahuldamist ja täitekulude sissenõudmist jäi kostja ametialasele arvelduskontole 597 632,25 8 krooni. Nimetatud summa tagastamine osutus võimatuks, kuna hageja ei teatanud kohtutäituritele oma arvelduskonto numbrit. Nimetatud summat ei saa käsitada hagejale tekkinud kahjuna. Tallinna Linnakohtule 31.05.2004 esitatud hagiavalduse kohaselt lahkus hageja Eestist 28.06.2001 ja pöördus tagasi 28.04.2004 ning püüdis esmakordselt temale kuulunud korterit üle vaadata 21.05.
4. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta soovis korterit ise kasutada või seda kolmandate isikute kasutusse anda enne 21.05.2004, mistõttu oleks põhjendamatu hagejale saamata jäänud tulu hüvitamine varasemate perioodide eest. Mittevaralise kahju eest vastutavad kohtutäiturid oma ametikohustuste süülise rikkumise korral. Kostjad ei rikkunud oma ametikohustusi või kui isegi rikkusid, ei olnud tegemist süülise rikkumisega. Kostjad ei vastuta hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju eest. Tulenevalt KTS § 6 lg-tes 1 ja 3 vastutab kohtutäitur oma ametikohustuste süülise rikkumise eest kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 9 lg 1 sätestab alused, milliste korral saab hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja ei ole tuginenud eelnimetatud asjaoludele, vaid väitis, et temale tekitati mittevaralist kahju vaimsete üleelamiste ja kannatuste põhjustamise tõttu. Sellise kahju hüvitamist RVastS ette ei näe. Kostja kohtutäitur Marek Laanemets vastuväited Kostja III hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt teatas täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TMS § 23 lg 2 p 3 kohaselt võlgniku elu- või asukoha oma avalduses sissenõudja. Kostja I avalduses oli hageja aadress XXXX XX-XX, Tallinn ja kostjal III ei olnud selle õigsuses alust kahelda. Ei olnud põhjust arvata, et kohus ei kontrolli tagaseljaotsuse tegemise tingimusi ning märgib kohtulahendis kostja ebaõige aadressi. TsMS § 201 lg 8 p 3 kohaselt pidi tagaseljaotsuse tegemisest nähtuvalt hageja elukoht olema Eestis ning nii tagaseljaotsuse kui ka täitemenetluse algatamise avalduses oli hageja elukohaks märgitud Eesti aadress. Kostjal ei olnud vaja asuda hageja elukohta välja selgitama. Kui kostja I oli teadlik hageja elukohaandmete ebaõigsusest, ei saa selle eest vastutada kostja III. Seetõttu puudus alus TMS § 40 lg 1 sätestatud menetluse algatamiseks. Hageja avaldusele lisatud ärakirjadest politseile esitatud dokumentide põhjal ei saa asuda seisukohale, et politsei oleks osanud anda infot hageja elukoha kohta Austraalias. Kostja III edastas täitekutsed ja tegi täitetoimingud nõuetekohaselt. Tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist ei olnud kostjal III põhjust kahelda talle täitmiseks esitatud tagaseljaotsuse õigsuses ega alust selle täitmisest keelduda, sest see kandis jõustumistemplit. Miski ei viidanud sellele, et see võib olla tehtud isiku suhtes, kes viibib välismaal. Isegi kui see oleks nähtunud, oleks tulnud jõustumistempliga kohtulahend täita. Kohtuotsuse tegemisel ning selle jõustumisel peab kohus olema veendunud, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid otsuse tegemise, kohtutäituril ei ole nende asjaolude täiendava kontrollimise kohustust ega õigust täitedokumendi täitmisest keelduda. Kostja III käitus õigesti, postitades täitekutsed hagejale aadressil XXXX XX-XX, samuti andis kostja III hagejale esmases täitekutses tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks. Kuivõrd täitekutseid ei õnnestunud hagejale nimetatud aadressil üle anda, avaldas ta vastavalt sellel ajal kehtinud TMS § 29¹ sätestatule nõuetekohaselt täitekutsed Ametlikes Teadaannetes ajalehes Äripäev. Hageja väitel viibis ta Eestist eemal peaaegu kolm aastat, kuid ei korraldanud XXXX XX-XX aadressile saadetud posti endale edastamist. Teised isikud ei vastuta hageja hoolimatu käitumise eest. 9 Riigikohus on tehtud lahendites, pärast käesolevas vaidluses puudutatud täitekutse esitamist, laiendanud TMS-s sätestatud kohtutäituri kohustuste ringi täitekutse üleandmisel ning piiranud täitekutse avaldamisega üleandmist. Kuivõrd seadusandluses sellised muudatused puudusid ning puuduvad, ei saa Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohad olla tagasiulatuvalt kohaldatavad ning panna kostjale III kohustusi, mida tal sel ajal kehtinud TMS-i ega kohtupraktika kohaselt ei olnud. Kostja ei rikkunud ühtki selgesõnalist ja üheselt mõistetavat kohustust. Hagejale edastatud täitekutsetes olid võlgniku esmased õigused kajastatud. Üksikasjalikum informeerimine oleks saanud toimuda, kui hageja oleks kostjaga III ühendust võtnud, kuid seda ei toimunud. Hageja väidetav kahju ei saa olla tekkinud seetõttu, et hageja ei olnud teadlik oma õigustest täitemenetluses. Et hageja ei tundnud huvi Eesti aadressil edastatud posti ja talle adresseeritud Ametlikes Teadaannetes avaldatud teadete vastu, ei saa olla aluseks nõuetele kostja III vastu. XXXX XX-XX korterile sissenõude pööramine ei ole vastuolus seadusega, tegemist on TMS § 28 lg-s 4 sätestatud sunniabinõuga. TMS § 48 lg 1 kohaselt pööratakse sissenõue võlgniku varale sissenõudja soovil, st sissenõudja määrab selle, millisele võlgniku varale ta sissenõude pööramist soovib. Kuivõrd sissenõudja oli täitemenetluse algatamise avalduses viidanud, et soovib sissenõude pööramist XXXX XX-XX korterile, lähtus kostja III sellest. Täitetoimingute tegemine hageja osavõtuta oli õiguspärane, kuivõrd kostja III oli täitekutsed edastanud võlgnikule nõuetekohaselt. TMS § 51 lg 1 kohaselt on vara hindamine kohtutäituri pädevuses, kui võlgnik ja sissenõudja selle väärtuses kokkuleppele ei jõua või kui neid vara arestimise juures ei viibi. Täiteasja üleandmise kohta võlgnikule teate saamise kohustust TMS-s ei sisaldunud. Kuivõrd enampakkumist ei viinud läbi kostja III, siis ei pidanud ta hagejat neist asjaoludes teavitama ega olnud neist isegi teadlik. Kohtutäitur saab olla vastutav üksnes nende täitetoimingute õigusvastasuse eest, mis on tehtud tema poolt. Kostja III tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel puudus põhjuslik seos. Esitatud asjaoludest ei tulene hagejale moraalset kahju. Menetlusosalistele ei saa ette heita, et nad vaidlevad vastu nende hinnangul põhjendamatule nõudele. Hageja osales tema poolt algatatud kohtumenetlustes esindajate kaudu, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et hageja oli sunnitud puhkuse ajal viibima Eestis. Tõendamata on väide aastaid kestnud närvipinge mõjust hageja tervisele ning rasketest vaimsetest ja füüsilistest kannatustest, psüühilisest traumast ja unehäiretest. Ka hageja väidetega nõustumisel pole võimalik asuda seisukohale, et toimus hageja au teotamine. Hüvitise suurust tuleb vähendada. Hagiavalduse esitamine kostja I poolt hageja vastu oli tingitud asjaolust, et hageja ei täitnud oma kohustusi kostja I ees ja jättis tasumata kommunaalteenuste arved. Erinevates kohtumenetlustes hageja kinnitas, et tema tegelik aadress ei olnud XXXX XXXX ning ta ei saanud talle nimetatud aadressil postitatud teateid kätte. Samuti ei olnud ta väidetavalt teadlik Ametlikes Teadaannetes avaldatud kohtu ja täitemenetluse teadetest ning pärast Eestist lahkumist 2001 saabus Eestisse alles
5. Hageja ei käitunud hoolsalt ega heaperemehelikult ning oma tegemata jätmistega põhjustas enda vastu kohtu- kui täitemenetluse algatamise. Aastateks Eestist lahkumisel korraldab isik nii talle Eestis kuuluva vara hooldamise kui sellega seotud kohustuste täitmise, samuti talle postitatud teadete edastamise. Hageja käitus ebamõistlikult ja hooletult. 10 Hageja korteri võõrandamine ei saanud rikkuda tema õigust vabale eneseteostusele, hageja õigust planeerida oma elu ei ole rikutud. Hageja väited kavatsusest veeta Eestis vanaduspõlve ning tihedast seotusest Eestiga on asjakohatud ning paljasõnalised. Asjaolust, et kohtutäiturile teadaolevale aadressile postitatud täitekutsed ei jõua võlgnikuni, ei tulene ainuvõimalikult see, et võlgnik antud aadressil ei asu. 2004 kohtumäärusega ei saa põhjendada, kas ja miks pidi kostja III olema teadlik hageja elukohast. Täitetoimikust ei nähtunud hageja Austraalias elamine. Täitedokument ei olnud ebaselge, kohtuotsuse resolutsioon oli selge. Kostjal III ei olnud põhjust arvata, et tagaseljaotsuse tegemise faktist tulenevalt võis hageja elukoht olla välismaal, samuti polnud põhjust arvata, et hooneregister või Austraalia aukonsul võiks teada hageja elukohta välismaal. Hooneregister ei pidanud isikute aadressiandmete registrit ega olnud pädev sellekohastele järelpärimistele vastama. Kui kohus pidas võimalikuks tagaseljaotsuse tegemist, ei saa kostjale III ette heita kohtutoimikuga tutvumata jätmist. Hageja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et politseile oleks teada olnud hageja elukoht välismaal. Kahju juures tuleb arvestada asjaoluga, et hageja keeldus korteri võõrandamisest saadud summa vastuvõtmisest. Äripäeva artiklis märgitud seisukoht ei saa olla tõendiks korteri turuväärtuse kohta. Tõenditest tulenevalt ei olnud korter 30.08.2002 keskmises seisukorras. Korteri keskmine müügihind oleks 30.08.2002 ekspertavamuse kohaselt olnud 1 370 000 krooni, eeldusel, et tegemist oli elamiskõlbliku korteriga. See eeldus ei olnud täidetud, mistõttu keskmine müügihind pidi olema madalam. Võttes arvesse korteri enampakkumisel saadud summat, ei saaks XXXX XX-XX korteri väärtuse hüvitamiseks 30.08.2002 seisuga kuuluda hüvitamisele rohkem kui 570 000 krooni ning
6. I kvartali seisuga rohkem kui 2 030 000 krooni. Netoüüri arvestamise nõue on põhjendamatu, kuna selline kasutuseelise hüvitamise nõue on asja valdaja õiguste kaitseks kasutatav. Hageja ei vallanud korterit nõude perioodil, samuti puuduvad andmed, et hageja oleks korteri üürile andnud või seda teha kavatsenud. Seetõttu ei ole võimalik netoüüri hüvitamise nõuet käsitleda hageja saamata jäänud tuluna, kuna

§ 128

lg 4 kohaselt kuulub saamata jäänud tuluna hüvitamisele kasu, mida vastava kahju hüvitamise nõude esitanud isik oleks eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud. Hageja netoüüri hüvitamise nõue on puhtmajanduslik kahju, mis deliktiõiguslikus korras hüvitamisele ei kuulu. Kostja ei nõustu vaatamata ekspertarvamuses toodud teoreetiliste üürisummade nimetamisega netoüüriks seoses sellega, et arvamuses ei ole käsitletud kulutusi, mida hageja oleks pidanud korteri üürileandmiseks tegema. Arvestades, et korter vajas remonti, selles puudus veevarustus ja küttesüsteem, oli kulutuste tegemine vajalik. Kasutuseeliste hüvitamise nõude korral tuleb teoreetiliselt saada võidavast tulust arvata maha tegemisele kuulunud kulutused. Viivisintress on arvestatud ebaõigelt summalt. Viivisintressi pole võimalik arvestada ega nõuda suuremalt summalt kui 570 000 krooni. Kostja ei nõustu väitega, et kostjad tegutsesid kooskõlastatult ja eesmärgiga jätta hageja ilma tema omandist. Enampakkumise aktist nähtuvalt müüdi korter enampakkumisel kõrgeima pakkumise teinud isikule. Korteri hind määratleti lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Hind ei pidanud olema võrdne kohaliku keskmise müügihinnaga, õiguspärane oli nii kõrgema kui madalama hinna määramine. Võttes arvesse vara täitemenetluse käigus enampakkumisel kehtiva müügi suhtes kehtivaid kitsendusi, samuti vajadust täitemenetluse kiireks läbiviimiseks, on 11 mõistetav, et täitemenetluse käigus korraldataval enampakkumisel võib alghind olla väiksem hinnast, mida võiks tavamüügi korral saada omaniku potentsiaalsete ostjatega läbirääkimiste pidamisel ja pika müügiperioodi korral. Hinna määramisel omas tähendust asjaolu, et korterisse ei olnud võimalik pääseda. Kostja määratles hinna selle informatsiooni põhjal, mis talle korteri kohta teada oli, muuhulgas asjaolu põhjal, et korteris puuduvad kommunikatsioonid ja küte ning korter on halvas seisukorras. 19.08.2002 enampakkumise edasilükkamine oli õiguspärane ning ei saanud hagejale kahju tekitada. Põhjused on kajastatud täiteasjas nr 014/2002/1090 tehtud kostja III 19.08.2002 teates kostjale I. Kohtutäituri büroo töötaja eksituse tõttu avaldati enampakkumise korraldamise teates ebaõige informatsioon enampakkumisel osalemiseks tagatise tasumise tähtaja kohta ning selle asjaolu ilmnemisel tegi kostja III kostjale I ettepaneku enampakkumise edasilükkamiseks kooskõlas TMS §-ga 33, kes ka vastava avalduse esitas. Seda selgitas kostja III Justiitsministeeriumile, kes kostjalt III 19.08.2002 määratud enampakkumise kohta selgitusi nõudis. Kostja III tegutses enampakkumise edasilükkamiseks, kui selgus, et leidub isikuid, kes peavad oma õigusi kõnealuse tähtajaga rikutuks ning soovivad enampakkumisel osaleda. Justiitsministeerium ei algatanud kostja III suhtes seoses 19.08.2002 määratud enampakkumisega järelevalvemenetlust ning tema suhtes ei ole seoses kõnealuse enampakkumisega distsiplinaarmenetlust algatatud. Samuti ei ole kostja III tegevuses leitud rikkumisi kohtutäiturite täiskogu poolt. Kostja III tegevus täitemenetluse läbiviimisel ei omanud korteri müügi fakti suhtes määravat tähtsust. Puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel.

§ 138lg 3 alusel tuleb vähendada hageja kahju hüvitamise nõuet.

Kahju hüvitamise kohustuse panemine kostjale III oleks äärmiselt ebaõiglane, võttes arvesse, et ta lükkas 19.08.2002 määratud enampakkumise edasi ning pärast seda täitemenetluse läbiviimisega ei tegelenud. Kostja Urmas Paavel vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjale teadaolevalt ei eksisteerinud täitemenetluse normide rikkumist. Kostja võttis heauskselt osa läbiviidud enampakkumisest ning omandas XXXX XXXX paikneva eluruumi, tasudes selle eest 800 000 krooni. Kostjale IV oli täitemenetluse raames toimunud enampakkumisel teada, et täitedokumendiks on jõustunud kohtulahend. Kostja sai enampakkumisest teada 07.08.2002 avaldatud Ametliku Teadaande kuulutuse kaudu, tasus tagatisraha kohtutäituri ametialasele kontole ning osales enampakkumisel. Kostja ei saanud mõjutada täitemenetluse protsesse ega olla kursis täitemenetluse üksikasjadega. Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendamatu. Hageja väited tema pidevast muretsemisest, ärevustundest, psüühilistest traumadest ja unehäiretest on paljasõnalised. Korter müüdi jõustunud kohtuotsuse täitmise eesmärgil, seega pidi hagejal eksisteerima võlgnevus kostja ees. Olukord, kus isik on kohustused jätnud täitmata ning tema kohustuste täitmise tagamiseks toimub täitemenetlus, ei saa tekitada isikule mittevaralist kahju. Seda kahju ei saa tekitada isik, kes heauskselt osales kohtutäituri poolt läbiviidud enampakkumisel. Kostja ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud. Täitemenetluses vara võõrandamine ei saa olla käsitletav hagejale kahju tekitamisena. Sellist kahju ei saa tekitada vara heauskselt enampakkumisel omandav isik. Kostjal puudus seos hagiavalduses toodud asjaoludega, millele hageja nõue tugineb ja milleks on: väidetavalt ebaseaduslik kohtuotsus, väidetavad rikkumised kohtutäiturite poolte ja võimalik ebaõigete andmete esitamine kohtutäiturile. Kostja ei olnud enampakkumisest osa võttes viidatud asjaoludest teadlik ega kasutanud õigusvastast olukorda ära enda kasuks. Kostja ei pannud toime 12 ühtegi õigusvastast tegu, millega oleks rikutud hageja isiklikke õigusi või tekitatud hagejale varalist kahju, tõendamata on tekkinud kahju, kahju tekitamine kostja poolt ning tema süü. Kostja poolt XXXX XX-XX korteri omandamisel oli tegemist täielikult amortiseerunud ning ilma kommuniaktsioonideta korteriga. Sellises seisukorras korterit ei saanuks hageja välja rentida ega ise kasutada. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja KÜ-lt Uexkülli Maja, Reet Vokkilt ja Marek Laanemetsalt solidaarselt varalise kahju hüvitise 1 798 860 krooni Brian Reginald McMahoni kasuks ja viivise

§ 113

lg 1 sätestatud määras päevas varalise kahju hüvitise summalt 1 798 860 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni ning jättis rahuldamata hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Brian Reginald McMahon hagi Urmas Paaveli vastu varalise kahju hüvitamiseks jäätis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäeti poolte kanda, v.a. Urmas Paavel, kelle kohtukulud jättis kohus hageja kanda. Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2/3/33-798/02 rahuldati kostja I hagi hageja vastu võlgnevuse nõudes ja mõisteti hagejalt välja 175 547,75 krooni ning menetluskulu 22 100 krooni. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostjale I oli hageja aadress või kohtukutsete kättetoimetamist võimaldavad andmed teada, samuti kas kostja I võis hageja elukoha tulenevalt kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 21 lg 2 ja 3 määratleda tema vara asukoha järgi. Samuti on vaidlus selles, kas kohtutäiturid rikkusid süüliselt hageja õigusi täitemenetluses, ning kas korteri enampakkumisel ostnud Urmas Paavel tegutses õigusvastaselt ja kas kostjad peavad hüvitama hagejale tekkinud kahju. Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2004 otsusega tsiviilasjas 2-2/1360/04 loeti kaja Tallinna Linnakohtu 15.05.2002 tagaseljaotsusele esitatuks tähtaegselt ning tuvastas, et hagejale teadaolevalt elas kostja Austraalias; toimikus olid andmed hageja tegeliku asukoha ja kontaktandmete kohta, mis jäid menetluses tähelepanuta. Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas 2/34-5687 tühistati kostja II 09.06.2004 otsus ja saadeti asi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Linnakohus märkis määruse põhjendustes, et kostjale I oli teada, et võlgnik ei ela märgitud aadressil; kostja I varjas kostja II ees hageja sidevahendeid ja täitekutseid kostja II hagejale kätte ei toimetanud. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas 2-2/1674/04 nähtus, et apellatsioonikohus nõustus linnakohtu motiividega. Nimetatud määrused on dokumentaalseks tõendiks teiste hulgas, mida kohus hindas koosmõjus teiste tõenditega (TsMS 272 lg-d 1 ja 2). Õige on kostjate seisukoht, et tulenevalt TsMS § 457 lg 1 ei ole need siduvad menetlusosalistele, kes vastavas menetluses ei osalenud. Vaidlust ei ole selles, et kostja I esitas hageja vastu võlgnevuse nõudes hagi lisana 10.12.2001 väljastatud Hooneregistri tõendi, millest nähtub hageja postkasti aadress: XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, Austraalia. Postkasti aadress ei ole hageja elukoht, kuid võimaldab heas usus toimival võlausaldajal proovida võlgnikuga kontakti saada. Samuti võimaldab see väita, et hageja elukoht oli Austraalias ja kostja I oleks pidanud seda selgelt hagiavalduses väljendama. Kuna kostja I nimetatud tõendi ise hagiavalduse juurde lisas, ei saa väita, et kostjale I ei olnud hageja tegelikud kontaktandmed teada. 07.12.2000 avaldusest mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile nähtus, et kostja I palus kanda registrisse juhatuse liikmetena H. A. Lauri, S. J. Mody ja K. Tanneri. 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamiseks ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingust ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise lepingust nähtus, et sellele on alla kirjutanud kaasomanikena nii 13 hageja kui ka kostja I juhatuse liige tagaseljaotsuse tegemise kohtumenetluse ja täitemenetluse ajal S. J. Mody. Nimetatud tehingus esindas hagejat volituse alusel J. Mägi, kuid lepingus on märgitud ka hageja postkasti aadress XX XX XXX XXXXXXX XXXX Asutraalia. Nimetatud tõenditest tulenes, et ka kostja juhatuse liige S. J. Mody omas andmeid nii hageja esindaja kui ka kontaktandmete kohta. Tulenevalt varemkehtinud TsÜS § 38 lg 1 sätestatud juriidilise isiku teovõime mõistest tegutseb juriidiline isik tsiviilõiguste omandamisel ja tsiviilkohustusi võttes läbi oma esindajate tegude. Täitemenetluse algatamise avalduselt nähtus, et eelnimetatud tagaseljaotsuse alusel esitas kostja I täitemenetluse algatamise avalduse 197 647,75 krooni sissenõudmiseks, märkides võlgniku elukohaks XXXX XX-XX, Tallinn. Kohtule tagastatud allkirjateatelt nähtus, et kohtu kirjakandja Freiberg tagastas hagejale tsiviilasjas nr 2/3/33-798/02 saadetud hagimaterjalid ja kohtumääruse märkusega „ei ela antud aadressil, elab Austraalias tegelikult.” Tõendist saab teha järelduse, et aadressi XXXX XX-XX külastades sai kirjakandja andmed, et hageja tegelik elukoht on Austraalias. Suulise avalduse protokollist, mis on registreeritud Kesklinna Politseiosakonna ühtses sündmuste raamatus, tunnistaja ülekuulamise protokollist ja Kesklinna Politseiosakonna kirjast hagejale nähtus, et 06.05.2000 esitas hageja politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks, milles märkis oma elukoha: Austraalia, XXXXXXX XXXXXXX XXXX ja politsei on nimetatud hageja elukohta 18.05.2000 kirja saatnud. Nimetatust tulenevalt saab väita, et politseile olid hageja elukoha andmed teada juba 2000. aastal. Samas nähtus Põhja Politseiprefektuuri kesklinna politseiosakonna vastusest kostja III esindajale, et politsei on 06.11.2008 ja 27.10.2008 vastanud, et neil puuduvad andmed hageja elukoha kohta Eestis, esindajale selgitati, et politsei ei saa väljastada andmeid teiste isikute kohta ja vastav avaldus tuleb esitada Andmevara AS-ile. Nimetatud tõenditest tulenevalt saab teha järelduse, et kuigi politseil võivad olla andmed hageja Austraalia elukoha kohta, ei ole need kättesaadavad teistele isikutele ja hageja etteheide kostjatele on nimetatud osas põhjendamatu. TsMS § 147 lg 1 p-st 3 tulenes kohustus esitada kohtule hageja elukoha aadress. Tõenditest saab teha järelduse, et kostja I oli või pidi olema teadlik asjaolust, et hageja ei ela Eestis ja tulenevalt hageja kontaktandmetest - Austraalia postkasti aadressist – hageja alaline või peamine elukoht on Austraalias. Nimetatust tulenevalt ei olnud kostjal I õigust määratleda hageja elukohta TsÜS § 21 lg 2 alusel, sest kostjal I oli võimalik koht, kus hageja alaliselt või peamiselt elas, kindlaks teha. Kostja I tegevus seisnes ühelt poolt tegevusetuses hageja elukoha väljaselgitamisel ja kohtu informeerimata jätmises hageja kontaktandmetest ja Austraalias elamise asjaoludest. Korteriühistu korraldas korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühist majandamist ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamist (KÜS § 2 lg 1). Kostja I ja hageja vahel oli asutamislepingust tulenev lepinguline suhe, tegemist oli kestvuslepinguga, mistõttu kohalduvad sellega seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, TsK sätted, pärast 01.07.2002 asjaoludele või toimingutele

sätted (

RakS § 12 lg 1 ja 2). Kostja I tegevus algas TsK kehtivuse ajal ja kestis täitemenetluse lõpetamiseni. Kostja tegevus on vaadeldav tsiviilõiguste teostamise hea usu põhimõtte rikkumisena (varemkehtinud TsÜS § 108 lg 1 ja 2, hetkel kehtiv TsÜS § 138), kuna kohtumenetluse ja täitemenetluse tulemusena saavutas kostja I hageja vastu oleva nõude rahuldamise, mis on küll ühiskondlikult aktsepteeritav tsiviilvaidluse lahendamise viis, kuid antud asjaoludel on selle seaduslikult tuleneva õiguse kasutamine õiguskorras vastuvõtmatu. Õigus on küll kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamise kontekst tekitab ebaõiglust. Hea usu põhimõte on käesoleval juhul kohaldatav lepinguliste kõrvalkohustuste (hoolsuskohustus, teavitamis- ja 14 koostöökohustus) täitmisel (

§ 23lg 4 ja lg 2).

Kostja I ei olnud piisavalt hoolas hageja elukoha väljaselgitamisel, et teda teavitada tekkinud võlgnevuse alusel kohtusse pöördumisest ja teha temaga koostööd võlgnevuse sissenõudmisel hagejat vähem kahjustaval viisil. TsK kehtivuse ajal kehtinud TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekkisid tsiviilõigused ja kohustused muuhulgas tehingutest, tsiviilõiguse kaitse viisiks oli TsÜS § 112 lg 2 ja TsK § 222 lg 1 kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamine. Kuna kahjuks hagejal on omandist ilmajäämine korterile XXXX XX XX-XX, tekkis kahju hagejale korteri müügiga enampakkumisel 30.08.2002 ja kohustise rikkumisele on kohaldatav

§ 100

ning hageja õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb

§ 101lg 1 p-s 3 sätestatust.

Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest võiks teha järelduse, et rikkumine oli vabandatav. Kostja ei toonud esile usutavaid põhjendusi, miks asjaolu, et hageja elukoht ei olnud Eestis, ei avaldatud võlgnevuse nõudes peetud kohtumenetluses. Kostja III tegevuses nägi hageja järgmisi õigusrikkumisi: hageja mitteteavitamist täitemenetlusest, korteri hinna liiga madalat määratlemist ja enampakkumise suunamist valitud isikute ringile. Kostjale II etteheidetava teona nägi hageja samuti täitekutsete mitteedastamist ja ebaseadusliku enampakkumise läbiviimist. Maakohus asus seiskohale, et kohtutäitur K. Põltsi otsus ei ole kostjatele siduv ja kahju hüvitamise menetluses tuleb kahju õigusvastase tekitamise koosseisu kohaldamiseks vajalikud eeldused tuvastada kohtul sõltumata kohtutäituri otsuses võetud seisukohtadest eelmise kohtutäituri otsuste seaduslikkuse kohta, mistõttu kohus otsusega ei arvestanud. Vaidlust ei ole selles, et esmase ja korduva täitekutse hagejale saatis kostja III XXXX XX-XX aadressil ning et täitetoimikus oleval hooneregistri poolt kostjale III väljastatud tõendil hageja elukohta ei ole märgitud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäiturid pidanuks ja millistest allikatest hageja elukoha kohta teateid hankima. Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatelt dokumentidelt: ostu-müügilepingust 24.09.1996, ostumüügilepingust 22.04.2004, ostu-müügilepingust 27.05.1999, ostu-müügilepingust 08.05.2000 ja Hooneregistri tõendist nähtub, et hageja elukoht on olnud 1996 XXXXXXXXXX XXXX XX, XXXXXXX; 1998 alates on hageja märkinud elukohana postkasti aadressi XX XXX XXX, XXXXXXX XXXX, X.X.X., Austraalias. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kostja III oleks teinud ühtegi täiendavat toimingut, et leida võlgniku elukoha või kontaktandmete kohta andmeid: ei küsinud kohalikult omavalitsuselt, sissenõudjalt, kohtult, Hooneregistrilt, politseilt, Austraalia aukonsulilt. Alles siis, kui need toimingud poleks andnud tulemust, oleks saanud põhjendatuks lugeda täitekutse kätteantuks lugemist selle avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (TMS § 29¹ lg 5). Seega ei toimetanud kostja III hagejale kätte ega teavitanud võlgnikku täitemenetlusest (TMS § 29 lg 1, § 29¹ lg 1 ja 2). Asjaolu, et Riigikohus tõlgendas pärast vaidlusaluse juhtumi toimumist täitekutse saatmisel seaduse analoogia alusel TsMS §-s 28 kirjaliku kutse kätteandmist reguleerivate sätete ja TsMS § 30 kohaldamise vajalikkust, ei muuda olematuks kostja III tegude õigusvastasust esmase täitekutse kättetoimetamisel. Samamoodi ei saatnud kostja II, kellele täitemenetluse läbiviimine sissenõudja avalduse alusel üle anti, hagejale ühtki täitekutset ega teatanud enampakkumisest. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-122-04, et konkreetsest täitetoimingust iseenesest korrektset teavitamist ei saa lugeda piisavaks, kui võlgnikku ei ole täitemenetlusest tervikuna teavitatud. Hilisematest täitetoimingutest lihtsama teavitamise korra rakendamise eelduseks ongi see, et esmane täitekutse on edastatud kohtukutse kätteandmiseks kehtestatud korras ja võlgnik on juba 15 menetlusest teadlik või peab sellest teadlik olema. TMS § 29 lg-t 1 ja § 291 koostoimes tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et ka hilisemate täitetoimingute kehtivuse formaalseks eelduseks piisab TMS § 291 järgimisest üksnes juhul, kui esmane täitekutse on seaduse kohaselt teatavaks tehtud või kui muul viisil on tuvastatud, et võlgnik oli sel ajal, kui talle edastati täitetoimingu kohta täitekutse TMS § 291 järgi, täitemenetlusest muul viisil teadlik. Kui seda ei ole tagatud, on oluliselt rikutud võlgniku õigust viibida täitetoimingu tegemise juures. Sellist rikkumist tuleb lugeda TMS § 647 kohaselt enampakkumise oluliste tingimuste rikkumiseks ning aluseks enampakkumise kehtetuks tunnistamisele. Eelnev kehtib ka täitetoimingust teatamisele TMS § 291 lg 2 järgi. Seega on üldjuhul hilisemast täitetoimingust teavitamine väljaandes "Ametlikud Teadaanded" vajalik ja piisav üksnes juhul, kui esmane täitekutse on võlgnikule edastatud väljaande "Ametlikud Teadaanded" vahendusel ja vahepeal ei ole õnnestunud võlgniku viibimiskohta välja selgitada ega tagada võlgniku informeerimist täitemenetlusest muul viisil. Kuivõrd esmast täitekutset ei olnud kostja III poolt võlgnikule kätte toimetatud, ei olnud võlgnikku täitemenetlusest tervikuna teavitatud ja kostja II poolt enampakkumise 30.08.2002 läbiviimine ei olnud seaduspärane. Kostja II 08.07.2004 kirjast hagejale nähtus, et 08.07.2004 oli kostjale II hageja aadress teada. Sellega ei ole vabandatav kostja II ja kostja III varasem tegevusetus hageja elukoha väljaselgitamisel. E-kirjast nähtus, et kostja I juhatuse liige on 29.08.2002, so 1 päev enne enampakkumise toimumist kirjutanud kohtutäitur R. Vokkile ja avaldanud, et hageja elab Austraalias, kuid on keeldunud juhatuse liikmele S. J. Modyle oma sealseid kontaktandmeid andmast ning kui hageja on XXXX XX hoonesse tulnud, on korteriühistu valvur talle üle andnud kõik temale saadetud kirjad, kaasa arvatud korteriühistu kirjad, milles nõuti korteriühistule võla tasumist. Selles kirjas korteriühistu juhatuse liige teatas, et helistas hageja t esindanud advokaat J. Mägile; kui jõustunud kohtuotsus hageja vastu oli üle antud kohtutäitur Marek Laanemetsale, ja kirtjeldas, mis oli toimunud hageja korteri suhtes. J. Mägi ütles, et ta enam ei esinda hagejat, aga prooviks talle edasi anda sõnumi, et ta korter on müügis. J. Mägi poolt hageja esindajale saadetud 01.06.2004 kirjast nähtus aga, et teda ega Advokaadibürood Mägi & Partnerid ei informeeritud vaidlusalusest kohtumenetlusest ega enampakkumisega lõppenud täitemenetlusest, hoolimata asjaolust, et eelnimetatud hoone korteriomanditeks jagamise lepingu sõlmimise järgselt olid kõik hoones korteriomandit omavad isikud informeeritud nii hageja aadressist Austraalias kui ka esindaja isikust Eestis. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et hageja ei olnud korraldanud posti saatmist oma elukohta Austraalias, kuid oli teadlik, et korteriühistu peab teda võlglaseks, kostja II sai enne tema poolt läbiviidavat enampakkumist teada, et hageja ei ela Eestis, vaid Austraalias. Kostja I teadis, kes oli varem hagejat esindanud ning võttis temaga ühendust alles peale tagaseljaotsuse jõustumist, kuid ei küsinud nimetatud isikult hageja kontakte, vaid jäi lootma sellele, et advokaat teatab hagejale tema korteriga juhtunust. H. Lauri väited J. S. Mody kohtumisest hagejaga ja hageja keeldumisest oma elukoha teavitamisest, on koosmõjus teiste tõenditega, millest nähtub, et hageja märkis tehingutes ja ametiasutuste poole pöördumises vähemalt oma postkasti kontaktid, väheusutav. Tõendid on vasturääkivad selles osas, kas J. Mägiga võeti kostja I poolt ühendust enne enampakkumist või mitte. J. Mägi kinnitas, et ei ole hageja esindajana suhelnud kostjaga I, kuivõrd hageja ja esindaja vaheline käsund ei näinud seda ette. Samas ei välista see esindaja poolt teabe teatavaks võtmist H. Laurilt. 16.10.2001 ehitise reaalosadeks jagamiseks ja osalise kaasomandi lõpetamise lepingust ning kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise lepingust nähtus, et hageja omandisse jäi korter üldpinnaga 91,3 m², mõtteline osa – 913/29210 (lepingu p 3.3.1.16) ja tehingu väärtusena on tehingus osalejad võtnud aluseks ehitiste hariliku väärtuse vastavalt ehitiste üld(neto)pinna 16 keskmisele ruutmeetri hinnale (1 m² = 16 000 krooni). Nimetatud tõendist tuleneb, et notar määratles hageja eluruumi ruutmeetri hinnaks umbes 16 000 krooni ja arvestades hageja korteri üldpinnaga 91,3 m² võis korteri väärtus olla hinnanguliselt 1 460 800 krooni. Tõend tõendab seda, et notar määras korteri hinna tehingu väärtuse määratlemisel tunduvalt kõrgema kui seda tegi kohtutäitur. Väljavõttest Ametlike Teadaannete internetileheküljelt nähtub, et 07.08.2002 ilmus enampakkumisteade, mille kohaselt kostja III müüs avalikul enampakkumisel 19.08.2002 kell 16:00 korteri aadressil Tallinn, XXXX XX-XX alghinnaga 750 000 krooni, tagatisraha tuli tasuda 10% alghinnast ja hiljemalt 12.08.2002 kl 9 kohtutäituri ametialasele arvele. Kostja III poolt 19.08.2002 kostjale I saadetud kirja kohaselt teatas kostja III, et seoses eksitusega kohtutäituri büroo töötaja poolt enampakkumise kuulutuses, mis ilmus 07.08.2002 sattus kuulutuse teksti viga, mis puudutab tagatisraha laekumise kuupäeva. Kuna kuulutuses avaldatud tähtajal on tagatisraha tasunud neli osalejat ning hiljem laekunud tagatisraha tasujaid on samuti, oleks mõistlik enampakkumine edasi lükata, et ei tekiks õiguslikke vaidlusi potentsiaalsete osalejate vahel. Enampakkumise edasilükkamisega hoitakse ära olukord, kus kahjustada võivad saada nii sissenõudja kui võlgniku huvid. Nimetatud kirjale on kantud käsikirjas märkus: „Nõus. Palun lükata täitetoimingud TMS § 33 kohaselt edasi kuni asjaolude selginemiseni või sissenõudja korralduseni täitemenetlust jätkata. S. J. Mody 19.08.2002. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et esialgu toimuma pidanud enampakkumine hageja korteri sundvõõrandamiseks lükati edasi kostja III ettepanekul, kuna enampakkumise kuulutusse oli sattunud viga tagatisraha maksmise tähtaegade osas ja taheti ära hoida sellest tekkida võivaid õigusvaidlusi. Kostja III kirjast kostjale II nähtus, et 28.08.2002 edastas kostja III kostjale II täitetoimiku materjalid vastavalt kostja I esindajate S. J. Mody ja K. Tanneri avaldusele. Faksiteatest 28.08.2002 aastast ning koosmõjus I kd tl 113 asuva kohtutäituri teatisega enampakkumise edasilükkamise vajaduse kohta ja kostja III seletustega on usutav, et tegemist oli kostja III kohtutäituri kontole tagatisraha õigeaegselt kandnud nelja isiku nimedega. On usutav ka asjaolu, et sissenõudja palus saata nimekirja kostjale II eraldi faksina, sest täitetoimik pidi liikuma posti teel ja enampakkumine pidi toimuma juba 30.08.2002. Nimetatud tõendist ei saa teha järeldust, et kostjad tegutsesid tahtega kutsuda enampakkumisele valitud isikute ring ja hoida sellest eemal avalikkust. TMS § 51 lg 1 kohaselt hinnatakse vara võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kuivõrd hagejat täitemenetlusest ei teavitatud, jäeti ta ilma võimalusest sellist kokkulepet saavutada. Vaidlust ei ole, et käesolevas asjas hindas vara kostja III. Kostja ei selgitanud, mida ta vara hindamisel aluseks võttis, v.a asjaolu, et täitemenetluses on oluline menetluse kiirus, eluruum oli temale teadaolevalt ilma kommunikatsioonide ühenduseta ja eluruumi selle seiskorra hindamiseks sisse pääseda ei olnud võimalik. TMS § 51 lg 1 nõuab kohtutäiturilt lähtumist kohalikust keskmisest turuhinnast. Kostja I hindas vara väärtuseks 750 000 krooni. Ekspertarvamuse p 6.1 kohaselt oli konkreetse eluruumi turuväärtus minimaalselt 1 370 000 krooni. Seega hindas kostja III vara väärtuseks 54,7% selle tegelikust väärtusest. Nimetatut ei saa lugeda kohalikuks keskmiseks turuhinnaks TMS § 51 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et kostja II uuesti enampakkumise teadet ei avaldanud ja teavitas 28.08.2002 kirjaga nelja tagatisraha maksnud isikut. Kuivõrd kohtutäitur polnud võlgnikku täitemenetlusest teavitanud, ei saa lugeda õiguspäraseks enampakkumise päeva edasilükkamist ilma võlgniku ja sissenõudja ühise avalduseta (TMS § 60 lg 2). Avalikkuse osavõtt ja korteri eest selle turuhinna tasumine peaksid olema tagatud enampakkumise teate avaldamisega, milles on 17 märgitud ka müügi koht ja aeg (TMS § 61 lg 1 p 2) ja kuulutus peab ilmuma vähemalt 10 päeva enne enampakkumist. Samuti tuleneb TMS § 61 lg 1 mõttest, et enampakkumise edasilükkamisel tuleks anda ka uus tähtaeg tagatisraha maksmiseks. Kuulutust õige enampakkumise ajaga ei ilmunud. Enampakkumisteate avaldamata jätmine piiras avalikkuse osavõttu enampakkumisest, sest sellest ei saadud teadlikuks. Nimetatu koos korteri algse hinna liiga madala määramisega võimaldas müüa korteri turuhinnast madalama hinnaga. Kohus asus seisukohale, et 26.08.2002 Äripäeva artikkel ei ole usaldusväärne allikas korteri hinna kohta. Kohus asus seisukohale, et eelkõige rikuti kostja II ja III poolt hageja õigust olla täitemenetlusest teadlik ja kasutada temale täitemenetluses garanteeritud õigusi, k.a nõude vabatahtlik täitmine. Hageja õigusi ei rikkunud iseenesest asja üleandmine ühelt kohtutäiturilt teisele, sest nimetatu ei ole põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega. Seetõttu puudus vajadus hinnata, kas seda tehti täitemenetluse seadustikus sätestatud korda järgides. Hageja ilmajätmine võimalusest osaleda kohtu- ja täitemenetluses, korteri sundenampakkumisel müümine ja alla kohaliku keskmise turuhinna müümine jättis hageja ilma tema omandist ja vara sundvõõrandamise käigus saadavast õiglasest ja kohesest hüvitisest. Kostjate I, II ja III tegevus oli põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga (

§ 127lg 4).

Kahju tekitajate tegevusetuse korral nagu see on antud juhul kostjatele etteheidetav, kasutatakse põhjusliku seose kindlakstegemisel asendusmeetodit. Asendussmeetodit kasutades võib väita, et kui kostja I oleks kohtu- või täitemenetluses avaldanud, et hageja elukoht on välismaal, poleks kohus saanud tagaseljaotsust teha või oleks kohtutäitur saanud informeerida hagejat tema vastu algatatud täitemenetlusest. Kui kostjad II ja III oleks teinud mõistlikult võimaliku hageja aadressi teadasaamiseks, oleks hageja saanud täitemenetluses kaitsta oma õigusi, mh ka sissenõudja nõude vabatahtlikult täita. Kostja III tegevus müügihinna määramisel alla kohaliku keskmise turuhinna oli aktiivne tegevus ja selle tegevuse põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleks kasutada elimineerimismeetodit. Kui kostja III oleks määranud kohaliku keskmise turuhinna, oleks hageja saanud õiglase hüvitise omandist ilmajäämise eest. See ei oleks kõrvaldanud asjaolu, et hageja oma omandist ilma jäi. Lisaks tuleb turuhinna määramist hinnata koos kostja II tegevusega, kes enampakkumisteadet teist korda ei avaldanud. Nimetatust tulenevalt ei saanud avalikkus teada, millal uus enampakkumine toimus ega saanud sellel osaleda. Seega on nimetatud kostjate tegevused/tegevusetused põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Hageja heitis kostjale IV ette, et ta teadis hageja elukohast Austraalias, kuid osales ebaseaduslikul enampakkumisel. Advokaadi volikirjast nähtus, et kostja esindaja K. Paatsi oli tutvunud Tallinna Hooneregistri toimikuga (XXXX XX). Kohus asus seisukohale, et erinevalt kohtumenetluses advokaadile antud volitustest ei saa Hooneregistri toimikuga tutvumise volikirjast teha järeldusi selle kohta, milleks volitas kostja IV advokaati toimikuga tutvuma ja mida esindaja seal tulenevalt oma ülesandest kindlaks tegema pidi. Nagu nähtub kostja II poolt esitatud ja täitetoimikus olnud Hooneregistri õiendist, ei sisaldanud mitte kõik dokumendid hageja kontaktandmete kohta märkeid. Vallasvara enampakkumise akti kohaselt toimus enampakkumine 30.08.2002 ja sellest võtsid osa 5 isikut, sh kostja IV. Seega maksis veel üks isik tagatisraha enampakkumise edasilükkamisel. Hageja ei ole tõendanud kostja teadlikkust enampakkumise ebaseaduslikkusest. Kostja ei saa antud asjaoludel vastutust kanda kohtu, sissenõudja või kohtutäiturite tegevuse õigusvastasuse eest. Kostja tegevus korteri omandamisel enampakkumisel ei olnud õigusvastane, mistõttu puudub vajadus hinnata kostja süü küsimust. 18 Kostjate II ja III puhul tuleb hinnata teo õigusvastasust. Kahju tekitamine kostjate poolt oli õigusvastane, kuivõrd see tekitati kannatanu omandi rikkumisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (

§ 1045lg 1 p 5 ja p 7).

Kostjate II ja III tegutsemise kohustus esmase täitekutse kättetoimetamisel, vara turuväärtuse hindamisel ja enampakkumiskuulutuse avaldamisel oli seadusest tulenev kohustus. Kohus asus seisukohale, et TMS-st tulenev kohustus toimetada võlgnikule kätte esmane täitekutse ja informeerida teda täitemenetlusest, määrata enampakutavale varale turuhind ja informeerida avalikkust enampakkumisest on sätestatud eesmärgiga kaitsta võlgnikku ja hoida temal ära kahju omandi kaotuse, aga ka vara madala hinnaga müümise tõttu. Vastavalt KTS § 6 lg 1 vastutab kohtutäitur oma ametikohustuste süülise rikkumise eest. Kaitsenormi rikkumisest tuleneva delikti puhul vastutab kaitsenormi rikkunud isik kõikide tagajärgede eest, mille ärahoidmiseks oli kaitsenorm ette nähtud, sõltumata sellest, kas ta soovis kahju tekitada või oli selles osas ettevaatamatu (

§ 104lg 2, § 127 lg 2 ja § 1050 lg 1).

Kohtutäituri hoolsus- ja informeerimiskohustuse sisustamisel saab sellest tulenevalt panna kohtutäiturile kohustuse informeerida võlgnikku käimasolevast täitemenetlusest ja selgitada võlgnikule tema õigusi ja kohustusi, täita võlgnevus nii sissenõudja kui võlgniku huve arvestades ja võimalikult väikest kahju põhjustades. Selline kohustus on mõistlik. Nimetatud kohustused jätsid kohtutäiturid süüliselt täitmata. Vara kaotus on kahjuks sõltumata sellest, kas kohaldada lepinguõigust või deliktiõigust. Hagejale tuleb hüvitada temale kostjate tegevusega või tegevusetusega põhjuslikus seoses olev kahju kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kuna nimetatu on kooskõlas diferentsihüpoteesi printsiibiga (

127 lg 1 ja lg 4). Hageja nõudis varalise kahjuna otsest varalist kahju seoses omandi kaotusega (

§ 132

lg 1) ja kahju tekitamisega kaasnenud kulutusena kasutamiseeliste hüvitamist (

§ 132lg 4 II lause, Ts

ÜS § 62 lg 1), leides et kinnisasjade puhul tuleb kasutuseelise määramisel lähtuda kinnisasja eeldatavast netoüüritulust. Kostjad vaidlesid vastu hagejal tekkinud kahju ulatusele kui netoüüri hüvitamise nõudele kasutuseelistena. Kostja III leidis, et tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mis Eesti õiguskorras hüvitamisele ei kuulu. Kohus leidis, et hagejale tekkinud kahju näol – korterist ilmajäämise tõttu võimalikust netoüürist ilmajäämine – ei ole käsitatav puhtmajandusliku kahjuna. Kostja II leidis, et netoüür saab olla hageja saamata jäänud tulu.

§ 132

ei näe asja hävitamise, kaotsimineku või kahjustamise korral üldse ette saamata jäänud tulu hüvitamise võimalust ning selle sättega on seadusandja tahtnud piirata hüvitisnõudeid (võimaldada üksnes otsese kahju hüvitamist.

§ 132

lg 4 II lause annab õiguse nõuda kaotatud kasutuseeliste kui varalise kahju hüvitamist. Sellist liiki kahju hüvitamist on õigus kannatanul nõuda juhul, kui kannatanu sai tema õiguste rikkumist tõttu ärajäänud kasutuse tasuta.

§ 132lg 4 II lause alusel hüvitatakse keskmine teenuse hind, mida ei makstud.

Sätet pole alus kohaldada, kui isik ei ole saanud asja kasutada ega asja kolmanda isiku kasutusse anda sõltumata delikti toimepanemisest. Tegemist on normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamisega. Ekslikud on kostjate seisukohad, et hageja peab selleks tõendama võimaluse asi üürile anda ja sellelt tulu teenida, samuti oma vastava soovi. Õigustatud on kostjate seisukoht, et arvestada tuleb kulutustega, mida üürileandjana tulnuks teha. Ekspertarvamuse p-s 7.1.3 on ekspert määratlenud netoüüri määra erinevatel perioodidel. Hageja nõudis minimaalset netoüüri alates 30.08.2002 enampakkumisest kuni 25.01.2010 ehk summas 587 000 + 56 000 = 643 000 krooni. Eksperdi kohtuistungil antud selgituste kohaselt on ekspertarvamus korteri netoüüri kohta tehtud 25.04.2009 seisuga ehk esimese kvartali seisuga, aasta lõpul toimus stabiliseerumine, seega tuleks maha võtta veel 700- 19 800 krooni. Arvestades, et hageja tegi oma arvestuse 25.01.2010 seisuga, tuleks netoüürist maha võtta õiglase hüvitise saamiseks 4 kuud x 800 krooni = 3 200 krooni. Sellega oleks ligilähedane kasutuseelise väärtus ajavahemiku 30.08.2002 kuni 25.01.2010, 643 000 – 3 200 = 639 800 krooni. Eksperdi ütluste kohaselt kohtuistungil peab korteri hinna määramisel arvestama, et „juhul, kui 1997-1998 remondi käigus korteri tehnosüsteeme ei vahetatud, siis kuulub (korter) C-klassi, kui vahetati, siis B-klassi. Vanalinnas antakse üürile nii B kui C kategooria kortereid. /…/ C kvaliteet ei tähenda, et korter oleks kõlbmatu.” Nimetatud tõendist saab teha järelduse, et andmed korteri tehnosüsteemide vahetamise kohta enne korteri omandamist kostja IV poolt puuduvad, kommunikatsioonide äralõikamine ei mõjuta korteri turuväärtust ja üürida saab välja ka C-klassi kortereid. Kohus asus seisukohale, et kuna puuduvad andmed, mis võimaldaksid väita, et 19971998 korteris tehnosüsteemid vahetati, kahju ulatuse tõendamiskoormus on hagejal, tuleb lähtuda seisukohast, et korter kuulub C-klassi. Lisaks tuleb arvestada kulutustega, mida hageja pidanuks kandma korteri üürile andmiseks. Vaidlust ei ole selles, et korter oli saanud veekahjustusi ja hoone tehnosüsteemidega ühendamata, hageja näol oli tegemist välismaal elava isikuga. Hageja kulutusteks tuleks seetõttu lugeda korteris vähemalt sanitaarremondi tegemine, korteri tehnosüsteemidega ühendamine ja isiku palkamise, kes üürnikega tegeleks (nt neile korterit näitaks, üürilepinguid sõlmiks jne). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja säästetud kulud (

§ 127

lg 5).

§ 127

lg 6 võimaldab juhul, kui kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, otsustada kohtul selle suurus. Kohus leidis, et nimetatud säästetud kulutused olnuks vähemalt 100 000 krooni vaidlusalusel perioodil, millest tulenevalt on hüvitatava kasutuseelise väärtuseks 539 800 krooni. Ekspertarvamuse p 7.1.2 kohaselt on vaidlusaluse eluruumi keskmine müügihind 2009 I kvartali seisuga ja renoveerimata seisundis 2 830 000 krooni. Seega on hagejale tekkinud kahju suurus 2 830 000 + 539 800 – 800 000= 2 569 800 krooni. Kostja I leidis, et kui kostja I ei võinud määratleda hageja elukohana tema vara asukohta ehk XXXX XX-XX, Tallinnas, siis tuleb arvestada kahju tekitamisel ka Eesti Vabariigi ehk kohtu osa, kes tegi tagaseljaotsuse olukorras, kus see seaduse kohaselt võimalik ei olnud. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd tegemist on kahju ühise tekitamisega ja solidaarnõudega, ei ole võimalik Eesti Vabariigi osa eraldi arvestada. Käesoleval juhul oli tuvastatud kostjate I, II ja III tegevuse/tegevusetuse kausaalseos tekkinud kahjuga ja ei ole alust kohaldada

§ 138lg-s 2 sätestatut, mis käsitleb kahju tekitajate vastutust osavõlgnikena.

Hagejal oli õigus valida, kelle vastu ta oma nõude esitab. Solidaarvõlgnikud vastutavad sisesuhtes omavahel

§ 137lg-s 2 arvestades.

Pole alust Eesti Vabariigi osa tõttu kahju tekitamisel vähendada kostjatelt väljamõistetavat kahjuhüvitist hagejale. Kostjad palusid arvestada hageja osaga temale kahju tekkimisel. Kostja I tugines kostja I põhikirja p-le 6, mille kohaselt ühistu üldkoosoleku toimumise kutse tuleb ühistu liikmetele allkirja vastu kätte anda või registreeritud posti teel saata nende elamu mõttelise osa või korteriomandi või muul nende poolt ühistu juhatusele kirjalikult teatatud aadressil. Käesolev vaidlus ei puuduta kostja I üldkoosolekut, mistõttu tõend asjas kohaldatav ei ole. Lisaks ei ole vaidlust selles, et hageja ei olnud korteriühistu asutamise juures ja ei olnud põhikirjast teadlik. Kostja I asutamiskoosoleku protokollist ja asutamislepingust 22.12.1998 nähtus, et kostja I asutajateks on olnud Ville Jehe esindatav OÜ Profigrupp, hageja asutajate hulka ei kuulunud. Hageja leidis, et temal ei saanud tekkida kohustusi seoses kostja I hallatava majaga tulenevalt hageja, Profigrupp ja Uus Maa vahelisest lepingust, mille kahe viimase nimel allkirjastas Ville Jehe. Nimetatud kokkuleppest tulenevalt on kokkuleppe osapooled leppinud kokku, et hageja annab tingimusliku nõusoleku seoses Uus Maa ehitusprojektiga XXXX XX tingimustel, et 20 hagejal ei ole rahalisi kohustusi seoses ehitusprojektiga, hagejal ei ole kohustust teha ühtegi rahalist panust Uus Maa ehitusprojektile. Kohus asus seisukohale, et hageja, Profigrupp OÜ ja Uus Maa vahelisest lepingust tulenev kokkulepe ei mõju kostja I õigustele nõuda korteriühistu põhikirjast või üldkoosoleku otsustest tulenevate kohustuste täitmist. Ka hageja pidi aru saama, et selline kokkulepe ei välista tema kohustusi teiste isikute ees. Nõusolek oli antud ehitusprojektile ja sellega kaasnevatele kulutustele, hagejal kui eluruumi omanikul võisid tekkida ka muud eluruumi omamisest tulenevad kohustused. Rahvastiku arvestuse andmebaasi väljatrükist nähtus ja selles ei ole vaidlust, et hageja elukoha andmed nii vaidlusaluse tagaseljaotsuse tegemise kui ka hilisemas täitemenetluses, ka enampakkumise toimumise ajal, vastavas registris ei sisaldunud. Mõistlik isikuna oleks hageja pidanud kas registreerima oma elukoha rahvastikuregistris, jätma naabritele oma kontaktandmed, korraldama oma posti edasisaatmise Austraaliasse või määrama esindaja selle vastuvõtmiseks. Sellega jättis hageja tegemata temalt mõistlikult oodatavad toimingud, mis oleks tekkinud kahju ära hoidnud või vähendanud. Kohtu hinnangul on hageja enda osa temale kahju tekkimisel 30%, mistõttu tuleb kahjuhüvitist nimetatu võrra vähendada (

§ 139lg 2).

Seega kohus võttis kahjuhüvitisest maha 770 940 krooni. Kostja III palus kahjuhüvitist piirata

§ 140lg 1 alusel.

Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt võiks väita, et kahju hüvitamine täies ulatuses kostja III poolt oleks äärmiselt ebaõiglane. Seejuures arvestas kohus, et kahjuhüvitist on juba vähendatud kannatanu osa tõttu kahju tekkimisel, kostjal III on vastutuskindlustus, kindlustusandja on menetlusse kaasatud, kostja vastutab riigivõimu kandjana ja kostja ei ole esile toonud, et tema majanduslik olukord on halb. Hageja väitis, et kostjatega erinevates kohtumenetlustes vaidlemine ja omandist ilmajäämine on temale põhjustanud mittevaralisi kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas märkis kohus, et kohtumenetluses osalemine ja oma õigusliku positsiooni kaitsmine on tsiviliseeritud viis õigusvaidluste lahendamiseks, seda ei saa pidada isiklike õiguste kahjustamiseks. Isegi kui kostjate osalemine menetlustes ja hageja hagidele vastuvaidlemine on hagejale väidetavat kahju põhjustanud, ei ole tegemist deliktiõiguslikus mõttes õigusvastase tegevusega, sest selline õigus tuleneb kostjatele II, III ja IV seadusest (

§ 1045lg 2 p 1).

Kostja I puhul ei saa hageja sellist kahju nõuda, kuna kostja kohustused ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgmisele ning lepingu sõlmimise asjaoludest või kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt ei saa väita, et kostja I pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (

§ 134

). Hageja ei toonud esile, et tal oleks eluruumi vastu olnud eriline huvi, eelkõige isiklike põhjuste tõttu ehk nn afektsioonihuvi (

§ 134lg 4 mõttes).

Hageja väited, et ta kavatses veeta oma pensionipõlve just nimetatud korteris, ei ole tõendatud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. (

§ 101lg 1 p 3 ja § 1043). Brian Reginald Mc

Mahoni apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, muutes kohtuotsuse resolutiivosa järgnevalt: välja mõista KÜ-lt Uexkülli Maja, Reet Vokkilt ja Marek Laanemetsalt solidaarselt varalise kahju hüvitis 2 989 800 krooni ja viivise

§ 113

lg 1 sätestatud määras päevas varalise kahju hüvitise summalt 2 989 800 krooni alates kohtuotsuse tegemise päevast (25.02.2010) kuni varalise kahju hüvitise tasumiseni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Menetluskulud jaotada selliselt, et kõik menetluskulud jäetakse KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa kanda. Alternatiivselt muuta menetluskulude jaotust 21 selliselt, et KÜ Uexkülli Maja, Reet Vokki ja Marek Laanemetsa kohustatakse hüvitama Brian Reginald McMahonile menetluskulud osaliselt, sh riigilõivud, ekspertiisitasu ning õigusabikulud. Kohus vähendas põhjendamatult kahjuhüvitist

§ 139lg 2 alusel, leides, et hageja osa temale kahju tekkimisel on 30%.

Kohtuotsus on põhjendamata, kuivõrd kohus ei näidanud ära põhjuslikku seost – st seda, kuidas konkreetselt käesolevas kaasuses kostja väidetav tegevusetus põhjustas kahju tekkimise või suurenemise. Hagejal puudus võimalus kahju tekkimist vältida just kostjate kohustuste rikkumise tõttu. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ta vähendas kahjuhüvitist niivõrd suurel määral (30%). Kohtu arvates oleks Brian Reginald McMahon kahju vältimiseks võinud registreerida oma elukoha rahvasikuregistris või jätta naabritele oma kontaktandmed või korraldada oma posti edasisuunamise Austraaliasse või määrata esindaja selle vastuvõtmiseks. Eeltoodud kriteeriumid on kohus esitanud alternatiivsena. Tegelikult on

§ 139kohaldamine kaasuse faktide põhjal välistatud.

Kohtuotsus on nimetatud küsimuses ebaõige ja vastuoluline, kuivõrd kohus tuvastas, et kostjale I oli hageja aadress teada (kostja I varjas seda teiste kostjate eest), kostja II oleks pidanud hageja tegeliku aadressi välja selgitama ning kostja III oli hiljemalt päev enne ebaseaduslikku enampakkumist kindlalt teadlik asjaolust, et hageja elas tegelikult Austraalias. Seega pidi kostjatest tulenevalt igal juhul olema välistatud korteri müük, sõltumata hageja tegevusest või tegevusetusest. Seetõttu ei oleks kohtu poolt nimetatud sammude võtmine aidanud kostjatel I-III teada saada Brian Reginald McMahoni kontaktandmeid Austraalias, kuna need andmed olid kohtu hinnangul kostjatele I-III juba teada. Samuti ei oleks osundatud meetmed kuidagi saanud vältida kostjate poolt hagejale kahju tekitamist, kuivõrd kostjad, olles hageja andmetest teadlikud, müüsid hageja korteri ikkagi ära. Lisaks ei ole kohus arvestanud hageja subjektiivse teadmisega sellest, et tema äraolekul on 27.05.1999 lepingu alusel XXXX XX arendamisega seotud kõik kulud lubanud kanda arendajaks olnud Profigrupp OÜ. Brian Reginald McMahon ei saanud ega pidanud Eestist lahkudes ette nägema Profigrupp OÜ pankrotistumist, korteriühistu asutamist ning korteriühistu otsuse vastuvõtmist, millega asetati ühepoolselt Profigrupp OÜ arendusega seotud kulude maksmise kohustus Brian Reginald McMahonile ja teistele kaasomanikele. Brian Reginald McMahonil oli hiljem korteriühistu juhatajaks saanud Ville Jehe allkirjaga leping, mis kinnitas, et Brian Reginald McMahoni ei pea remondi tõttu ootama mingeid arveid ega oma omandit sellega seoses valvama. On tõsi, et hageja elukohta ei olnud registreeritud rahvastikuregistris. Brian Reginald McMahon lahkus Eestist 28.06.

1. Sellel ajal ei eksisteerinud Eestis õigusakti, mis kohustanuks või võimaldanuks Austraalias elaval Austraalia kodanikul võtta ennast arvele rahvastikuregistris. Vastavalt RRS § 2 lg 2 oli seaduse eesmärgiks tagada Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa saanud välismaalase isikuandmete kogumine ja Eesti rahvastiku arvestuse pidamine. Niisiis on kohus alternatiivi Brian Reginald McMahonile ette heites vähendanud kahjuhüvitist 30%, tuginedes kriteeriumile, mida Brian Reginald McMahonil ei olnud kohustust ega isegi võimalust täita. Seega maakohtu otsus on vastuolus hagi aluseks olevate sündmuste toimumise aja tegelike asjaoludega. Tsiviilasjas on tõendatud, et Brian Reginald McMahon esitas oma kontaktandmed politseile. Lisaks politsei teavitamisele oli Brian Reginald McMahon lähtuvalt kohtuotsuses hinnatud Tallinna Linnaarhiivi dokumentidest teavitanud oma kontaktandmetest Hooneregistrit. Põhjendamatu on kohtu etteheide, justkui põhjendaks kahju vähendamist asjaolu, et Brian Reginald McMahon ei võtnud ette mõistlikke samme oma kontaktandmete edastamiseks rahvastikuregistrile. Brian Reginald McMahon oli riiki ja Tallinna linna oma asukohast mõistlikult informeerinud. 22 Kohtuotsus on selgelt vastuoluline. Kohtuotsuse lk 23 leiab kohus, et Brian Reginald McMahon põhjustas kahju suurenemise seoses naabritele oma kontaktandmete andmata jätmisega. Kohtuotsuse lk 15 tsiteeris Harju Maakohus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohti tsiviilasjas 22/1360/04 ning tsiviilasjas 2/34-5687 ja tsiviilasjas 2-2/1674/04 ja kinnitas, et otsused on siduvad nendele menetlusosalistele, kes menetlustes osalesid. Ringkonnakohus kinnitab 15.11.2004 määruses, et „asjas esitatud dokumentidest järelduvalt oli kostja tegelik elukoht teada ka hagejale” ning et “hageja on oma tsiviilõigusi teostanud pahatahtlikult”. Samuti nõustus maakohus otsuse lk 15 asjaoluga, et Kostja I lisas Austraalia aadressi sisaldava dokumendi 30.01.2002 hagiavaldusele – millest maakohus järeldas õigesti: „Kuna kostja I nimetatud tõendi ise hagiavalduse juurde lisas, ei saa väita, et kostjale I ei olnud hageja tegelikud kontaktandmed teada.“ Järgnevalt käsitles kohus teisi tõendeid, mis tõendasid, et hageja naabritele XXXX XX majas ja korteriühistu juhatusele olid hageja kontaktandmed teada. Maakohtu otsuse kohaselt – „Seega tuleneb nimetatud tõenditest, et ka kostja juhatuse liige S. J. Mody omas andmeid nii hageja esindaja kui ka kontaktandmete kohta.“ Eeltoodus väljendubki kohtuotsuse vastuolulisus – ühelt poolt leidis kohus, et Kostja I teadis juba 2001 Brian Reginald McMahoni kontaktandmeid, kuid teisalt vähendab kohus kahjuhüvitist 30%, leides, et hageja „suurendas“ kahju, kuna ei andnud naabritele (veelkord) kontaktandmeid. Olukorras, kus Brian Reginald McMahoni andmed olid KÜ juhatusel ja naabritel olemas ning Brian Reginald McMahon oli kindel, et kõik KÜ liikmed olid ka lepingu pooleks, kus olid kirjas tema õiged kontaktandmed, puudus tal alus (nagu igal mõistlikul isikulgi samadel asjaoludel) arvata, et ta peaks tegema veel mingeid täiendavaid pingutusi naabrite teavitamiseks. Kohus ei käsitlenud nimetatud kontekstis hageja tõendit, milles hagejale oli kirjalikult kinnitatud, et temal elamu arendamisega seoses kulutusi kanda ei tule. Olukorras, kus Brian Reginald McMahon oli oma andmed edastanud politseile, hooneregistrile ja naabritele ning korteriühistul olid Brian Reginald McMahoni õiged kontaktandmed KÜ hagi esitamise hetkel (30.01.2002) ja ka korterile sissenõude pööramisel (
2. august) olemas, ei ole Brian Reginald McMahoni tegevusetus õigusvastane ega põhjuslikus seoses kahju tekkimise või suurenemisega. Seega ei ole hüvitise vähendamine põhjendatud ega seaduslik. Käesolevas vaidluses ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks olla aluseks

§ 139lg 2 kohaldamisele (kahju tekkimise ohule mittereageerimine kannatanu poolt).

Ka

§ 139

lg 1 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest kahjul puudub igasugune seos hagejast tulenevate asjaolude või ohuga selle normi tähenduses. Isegi kui tinglikult aktsepteerida väidet, et hageja osales endale kahju tekitamisel, tulnuks sellisel juhul hüvitise suuruse määramisel arvestada fakti, et hageja ei nõudnud kahju hüvitamist lähtuvalt maksimaalsest võimalikust hüvitise määrast (korteri kuuluvus B klassi – kallim seisund), vaid lähtus B ja C (odavam seisund) klassi keskmisest. Eirates eksperdi sõnu, mis kinnitasid korteri kuuluvust klassi B valis kohus arvestuse aluseks absoluutse miinimumi (klassi C) ning vähendas seda veelgi 30%. Kohus on

§ 139

(lg-t 2) rakendanud sisuliselt põhjendusega, et välismaalane ei juhtinud kostjate tähelepanu sellele, et tema omand on puutumatu ka sel ajal, mil ta seda otseselt ei valva. On meelevaldne tõlgendus justkui oleks Eestis omand riigivõimu õigusvastase sekkumise eest kaitstud üksnes juhul, kui seda füüsiliselt valvatakse. Seega tulnuks varalise kahju nõue täies ulatuses rahuldada. Kohus tuvastas, et ligilähedane kaotatud kasutuseelise väärtus ajavahemikul 30.08.200225.01.2010 on ca 639 800 krooni. Nimetatud summa paikneb hageja poolt võimaliku arvestuse 23 alternatiivsete alustena toodud viivise 635 385 krooni ja üüri 643 000 krooni vahel ja on seetõttu eelduslikult mõistlik. Kohus on põhjendamatult vähendanud kahjunõuet 100 000 krooni võrra leides, et hageja säästis ca 100 000 krooni, mille ta oleks pidanud kandma seoses korteri üürileandjaks olekuga. Kohtu järelduse kohaselt oli seetõttu nimetatud perioodi eest hüvitiseks 539 800 krooni (639 800100 000). Kohtu seisukoht hüvitise vähendamisest on ekslik. Kohtul jäi märkamata, et hageja nõue oli arvestatud netoüürina, mitte brutoüürina, ehk siis nõudest olid juba üürileandja tavapärased kulutused (so eeldatav sääst) seoses korteriga maha arvatud. Ka kostjatele oli hageja nõue – et sellest on maha arvatud üürileandja kulutused – arusaadav. Kohtuotsus on seega põhjendamatu ja vastuolus hageja nõudega ning selle nõude kohta kohtu juhtimisel kogutud kohtuliku ekspertiisiga. Kohus ei arvestanud eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt oleks korteri üürileandmiseks vajalik olnud minimaalne kulutus seoses torude taasühendamisega (ekspert viitas vajadusele anda torumehele „pudel”, mis on 100 000 kroonist kaugel). Samuti jättis kohus tähelepanuta eksperdi seisukoha, et korter seisundis C ei pidanud üldse remonditud olema. Samuti jättis kohus tähelepanuta fakti, et hageja vastav nõue oli esitatud alternatiivsel alusel. Olukorras, kus hageja taotles sama perioodi eest alternatiivselt hüvitist seaduses sätestatud viivisemäära piires summas 635 385 krooni, on kohus sisuliselt vähendanud seaduses sätestatud viivisemäära samuti 100 000 krooni võrra ilma igasuguse ratsionaalse või õigusliku põhjenduseta. Viivise saamiseks ei oleks hageja pidanud tegema 100 000 krooni eest kulutusi.

§ 127

lg 6 ei saa rakendada hüvitisest mahaarvamiste tegemiseks, vaid olukorras, kus kahju täpset suurust ei sa kindlaks teha. Käesoleval juhul on kahju täpne suurus kindlaks tehtav ekspertarvamuse alusel.

§ 127

lg 5 kohustab mahaarvamist täpselt põhjendama ja hüvitisevähenduse tõenditele (st reaalsetele ja tegelikele kuludele) rajama. Seega on kohus valesti rakendanud

§ 127

lg-t 5 ja 6, mille tulemusena on ekslikult tuvastanud 100 000 krooni võrra väiksema kahjusumma. Seejuures on kohus eksinud TsMS § 442 lg 8 vastu, kuivõrd kohtuotsuses on hageja alternatiivne nõudealus jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. Kohus määratles ebaõigesti korteri väärtuseks eksperdi arvamuse madalaima võimaliku väärtuse, arvestamata korteri väärtust otsuse tegemise ajal ning eksperdi põhjendusi korteri hinnaklasside tuvastamiseks oluliste asjaolude kohta. Hageja nõudis hüvitist ekspertarvamuse p-s 7.1.2 esitatud väärtuste keskmisele tuginedes. Kuigi hageja veendumuse kohaselt oli korter kvaliteediklassis B, nõudis hageja kahju hüvitist mõistlikult kvaliteediklassi B ja C keskmisena. Ekspertarvamuse p 7.1.2 tõendab, et

1. I kvartalis oli samaväärse korteri keskmine väärtus 3 150 000 krooni, so 320 000 krooni suurem, kui kohus arvas. Kohtuotsusest nähtuvalt, kuivõrd (kohtu arvates) puuduvad andmed, mis võimaldaksid väita, et 1997-1998 korteris tehnosüsteemid vahetati ja kahju ulatuse tõendamiskoormus on hagejal, tuleb lähtuda seisukohast, et korter kuulub C-klassi. Kohtu sellekohane seisukoht on ekslik. Kohus jättis tõenditena hindamata fotod, millel olid nähtavad uued köögiseadmed, radiaatorid ja valgustid ning fotod, millel oli näha, et 1997-1998 avati korteri renoveerimiseks kõik selle konstruktsioonid täielikult. Kohus on valesti, so ekspertarvamust, eksperdi kohtus antud selgitusi ning korteri kohta esitatud tõendeid eirates lähtunud absoluutsest miinimumist (C-klassi madalaim hind), kuigi eksperdi kinnitusel oleks korteri absoluutne miinimumhind (C-klassi „põhi“ - 2,83 mln krooni) korteril vaid juhul, kui eirata kõiki asjas esitatud andmeid ja fotosid, mis kinnitavad korteri renoveerimist (B-hinnaklassi kuulumist). 24 Tsiviilasjas kohtu määratud ekspert Toivo Rattasepa 25.04.2009 ekspertarvamuse nr TR 1465/2009 p 3.4 järgi oli XXXX XX-XX korter 30.02.2002 vähemalt elamiskõlblik (C-kvaliteet) või keskmises seisukorras (B-kvaliteet). Kohtuistungil vastusena Urmas Paaveli esindaja küsimusele selgitas ekspert „See ei muuda kvaliteedi klassi, et torud pole tagasi keevitatud./…/ Kui kommunikatsioonid on ära lõigatud üle kolme kuu ja taastamist ei tehtud, ei muuda asja väärtust, kui seda on võimalik tagasi ühendada väikese kuluga. Antud konkreetsel juhul ei muutnud see asja väärtust. Mul puuduvad andmed, kui pikk see periood oli ja kas tagasi ühendati, sellepärast annangi oma arvamuse lähteandmete ebatäpsusest tulenevalt vahemiku +/-.“ Eeltoodu kinnitab, et kommunikatsioonide äralõikamine korteri turuväärtust ega kvaliteediklassi tegelikult ei mõjutanud. Kohus tegi järelduse, et korter kuulus kvaliteediklassi C, üksnes lähtuvalt eksperdi ühest lausest ning järeldusest, et kui ignoreerida tõendeid torude vahetamisest 1997-1998, on korter klassis C. Kohus jättis täielikult tähelepanuta eksperdi poolt kohtuistungil antud muud seletused, millest ekspert ei loobunud vaatamata kostjate esindajate suunavatele küsimustele. Näiteks väljendas ekspert, väites, et korter kuulus pigem kvaliteediklassi B, väga selgelt järgnevat: “Selle aluseks on esitatud fotod lisas 1.
2. Hageja poolt esitatud fotod, kus teostatakse remonti 1997 ja lisas 1.2 esitatud fotod, kus minu silm näeb köögikraani, nõudepesumasin, uuemat sorti lampi, põrandal näha suuri plaate. Hageja esitas selgitava joonise ingliskeelse (ekspertarvamuse lisas), mis selgitab hageja väitel situatsiooni kuni aprill
3. Nende alusel ma eeldasin, et seal tehti mingi remont, mis vastaks B klassi tasemele. Kui me täielikult eirame neid fotosid ja skeemi, siis kuulub see eluruum C-kvaliteedi klassi, seetõttu on järeldustes kaks väärtust esitatud.” Eeltoodud eksperdi selgitus tõendab üheselt, et C-klassi kuuluvaks saab korteri lugeda üksnes siis, kui eirata hageja poolt tõendina esitatud ja ekspertarvamusele lisatud fotosid ja joonist. Kohtul ei ole otsust tehes võimalik fotosid ja joonist eirata, kuivõrd TsMS § 232 lg 1 kohustab kohut hindama kõiki tõendeid. Niisiis ei ole eksperdiarvamuses esitatud eeldus korteri C klassi lugemiseks täidetud ja kohtuotsus on selles osas ebaseaduslik. Lisaks kinnitas ekspert, et „Keegi ei ole väitnud, et tehnoseadmed oleksid puudunud, nende katkilõikamine ei muuda nende olemasolu olematuks.“ „Ainsad materjalid, mida kasutada on fotod ja üks skeem. Kui üks korter lammutatakse sellisena tühjaks, ma eeldaksin, et vahetatakse ära ka kaablid, siin on näha, et kõik kihid on maha võetud seintel (lisa 1.
4. fotod 3, 4 ja 5, mis peaks kajastama remonti
5. aastal).“ „Fotode põhjal lähtun sellest, et
6. oli seal keskküte.“ Kohtu käsutuses olid tõendid, mis võimaldasid määratleda korteri ka B kvaliteediklassi. Ka ekspert oli seisukohal, et pigem oli tegemist kvaliteediklassiga B, kuid 100% kindlust selles ei saanud olla. Sellises olukorras oli igati põhjendatud lähtuda hageja palvest määratleda kahju suurus ligikaudsena lähtuvalt B/C vahelisest keskmisest, mitte viletsamast kvaliteediklassist. Kohus jättis tähelepanuta fakti, et hagejal ei olnud võimalik esitada täiendavaid tõendeid eksperdi hinnangul oluliste so kaetud või varjatud tööde (sh tehnosüsteemide vahetamise) kohta, kuivõrd korteri lammutamisprotsessi kohta tõendite esitamise muutsid võimatuks kostjad. Kostjad I, II ja III ei dokumenteerinud korteri seisundit täitemenetluse käigus ning Kostja IV, kes algselt kinnitas korteri seisundist video- ja fotomaterjali olemasolu, keeldus hiljem neid kohtule esitamast. Seejuures tõendas hageja, et kostjatel lasus korteri seisundi dokumenteerimise kohustus. 25.01.2010 kohtuistungi protokolli lk 6 on eksperdi seisukoht „Vastab hageja esindajatele – tehnilisest küljest U. Paaveli remondi puhul on asendatud vaheseinad kandvate postide talastiku süsteemiga (lisa 1 fotod 7 ja 8). See on tehnilises mõttes hoone jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja vajalik ehitusluba.“ Seega oleks U. Paavel pidanud esitama projekteerimistingimuste saamiseks eskiisi ja pärast projekteerimistingimuste saamist ehitusprojekti, mille alusel oleks väljastatud ehitusluba. Ehitusprojekti koostisosaks on 25 seletuskiri, kus kirjas olemasolev olukord ja projektijärgne olukord. Olemasoleva olukorra dokumenteerimata jätmine oli kostjate mõjusfääris. Analoogia korras pidanuks kohus rakendama TsMS § 270 lg-t 1 ja lugema hageja väited korteri seisundist tõendatuks. Samuti ei juhtinud kohus kordagi hageja tähelepanu vajadusele tõendada kommunikatsioonide vahetamise/mittevahetamise toimumist. Sellist vajadust ei olnud hagejal võimalik tuvastada ka ekspertarvamuse tekstist. Eeltoodud tõendite kogumis palub apellant ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust ning määratleda kahjuhüvitis korteri turuväärtuselt B ja C kvaliteediklassi vahelise keskmises summas (so 3 150 000 krooni, ekspertarvamuse p 7.1.2). Juhul kui maakohus leidis, et küsimus, kas torud on vahetatud või mitte, oli asjas määrava tähtsusega, pidanuks ta juhtima poolte tähelepanu selle asjaolu tõendamise vajalikkusele ning arutama täiendavate tõendite kogumise võimalusi. Meie hinnangul täiendavate tõendite kogumise vajadus puudus, kuivõrd asjas olid fotod, mis võimaldasid kommunikatsioonide vahetamist tõendada ja määrata kahjuhüvitis

§ 127lg 6 alusel.

Kohus on ebaobjektiivselt ja vastuolus eksperdi arvamusega vähendanud korteri turuväärtust. Kohtu otsustus on põhjendamatu ka seetõttu, et hageja kahjunõue lähtus ekspertarvamuse põhjenduste ja kogutud tõendite objektiivsest keskmisest, mitte maksimaalsest suurimast võimalikust summast 3 740 000 krooni (ekspertarvamuse p 7.1.2, B-klassi maksimum: 3 470 000+270 000 krooni). Kohus on käsitlenud mittevaralise kahju nõude aluseid üksnes osaliselt ning eksinud tuvastuses, justkui ei oleks esiletoodud mittevaralise kahju tekkimist tõendavaid asjaolusid Hageja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist

§ 132

lg 2 alusel järgmiste isikuõiguste rikkumise eest: au teotamine, inimväärikuse alandamine, õiguse ise vabalt otsustada rikkumine, kodu puutumatuse rikkumine, õiguse oma omandit segamatult kasutada. Brian Reginald McMahon on olnud seadusekuulekas kodanik ning pidanud oma ametist tulenevalt olema teistele eeskujuks. Olles ise teise riigi diplomaat ning uskudes Eesti õigusriiklusesse on Brian Reginald McMahonile tema põhiõiguste jäme rikkumine samas riigis mõjunud eriti rängalt ning toonud kaasa sügava pettumuse. Korteri ebaseaduslik võõrandamine rikub Brian Reginald McMahoni põhiseaduslikku põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24), põhiõigust võrdsusele seaduse ees (PS § 12), põhiõigust olla kaitstud riigivõimu omavoli eest (PS § 13), põhiõigust aule (PS § 17), põhiõigust vabale eneseteostusele (PS § 19), põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26), põhiõigust omandi puutumatusele (PS § 32) ning põhiõigust kodu puutumatusele (PS § 33). Kohus puudutab hageja mittevaralise kahju nõuet üksnes pealiskaudselt, leides, et kohtumenetluses oma õigusliku positsiooni kaitsmine on tsiviliseeritud viis õigusvaidluste lahendamiseks ja seda ei saa pidada isiklike õiguste kahjustamiseks. Tegemist ei ole deliktiõigusliku õigusvastase tegevusega. Lisaks väitis kohus, et kostja I ei pidanudki aru saama, et kohustuse rikkumine võib kaasa tuua mittevaralist kahju. Lisaks leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kavatses veeta pensionipõlve just nimetatud korteris. Kohtu nimetatud seisukohad on ekslikud. Kõikide kostjate tegevuses eksisteerib hageja õiguste rikkumine, mis ettenähtavalt võis hagejas tekitada mittevaralist kahju kasvõi ängistustunde näol, mistõttu on psüühilisse heaolusse sekkumine tõendatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohtumenetluse käigus isiku räige solvamine on üks osa tsiviliseeritud viisist õigusvaidluste lahendamiseks, mis ei saa olla õigusvastane. Näiteks piirab menetlusosalise vabadust vastaspoolt jämedalt solvata TsMS § 200 lg 1 ja

1. Seetõttu võib ka menetlusosalise tegevus kohtumenetluses osutuda deliktseks ning olla aluseks kahjunõudele. Isegi kui nimetatud solvangud ei oleks iseseisvaks kahju hüvitise nõude aluseks, tuleb mittevaralise kahju suuruse määramisel reeglina arvestada ka kahju tekitanud isikute käitumist kahju kannatanuga pärast rikkumise ilmsikstulekut. 26 Vaieldamatult on tõendatud kostjate poolt hageja omandiõiguse rikkumine. Samuti on vaieldamatult kostjad võtnud õigusvastaselt hagejalt võimaluse vabalt otsustada seda, mida ta enda omandisse kuuluva korteriga tulevikus teeb. Samuti on vaieldamatult tõendatud, et ükski kostja ei ole hageja ees vabandanud, asunud kahju hüvitama ega üritanud muul viisil hageja suhtes toimepandud ebaõiglust heastada. Kostjad ei ole teinud ühtegi ettepanekut kahju heastamiseks ega kompromissi sõlmimiseks. Seetõttu on viibinud ka hageja võimalus oma normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Brian Reginald McMahon hobiks on reisimine ning selle hobi teostamine on vaidluse tõttu juba aastaid takistatud. Kostjad II ja III tegutsesid riigivõimu esindajatena, mistõttu on Brian Reginald McMahon õiguste rikkumisel rikutud erilist usaldusseisundit, mida riik evib. Brian Reginald McMahonil oli õigus eeldada, et riik tema õigusi kaitseb. Selle asemel kasutati riigivõimu, et ta õigusi rikkuda. Lisaks on rikkujateks Brian Reginald McMahoni majanaabrid. Seega on Brian Reginald McMahoni jaoks kadunud turvatunne nii Eesti riigi kui konkreetse maja suhtes. Nimetatust tõusetub samuti mittevaralise kahju tekkimise eeldus. Kostjad väidavad, et Brian Reginald McMahon on ise omandi kaotuses süüdi, kuna ei ole pidevalt oma vara isiklikult valvanud. On tõendatud fakt, et kostja I esitas menetluses kostjat solvavad seisukohad, mis väljuvad ilmselt viisakuse piiridest. Kostja kirjeldas Brian Reginald McMahonit, kelle omandiõigust ta oli räigelt rikkunud järgmiste sõnadega „enda arvates tuli ta riiki, kus kehtivad alles “kauboikapitalismi” reeglid ning kus temal kui välismaalasel ja varakal inimesel on teistega võrreldes eriõigused” ning et Brian Reginald McMahon „leidis, et tal on täielik õigus elada teiste korteriomanike arvel”. Selle asemel, et vabandada isiku ees, kellele kostja põhjustas ängistust ja kelle otsustamisvabadusse jämedalt sekkus, asus kostja hagejat solvama, heites talle ette tema rahvust ning majanduslikku seisukorda. Samuti on KÜ kui sama maja korteriomanikke ühendava juriidilise isiku poolt kummaline heita ühele ühistu liikmele ette, et tal on olnud piisavalt vahendeid, et sellesse majja korterit soetada. On arusaadav, et toimunud sündmused tekitavad Brian Reginald McMahonis negatiivseid mälestusi ning rikuvad tema turvatunnet ja usaldust riigi ja seaduse kaitsele. Olles eakas inimene, kannatab ta kostjate pideva vastutöötamise ning naeruvääristamise tõttu stressi all, mis avaldub muretsemises, ärevuses, unetuses. Kõiki negatiivsete emotsioonide negatiivseid mõjusid Brian Reginald McMahoni tervisele ei ole võimalik välja tuua. Ometi võib rikkumiste iseloomu ja ulatust hinnates eeldada, et lisaks varalisele kaotusele on tekkinud ka mittevaraline kahju kasvõi läbi ängistustunde. Nimetatud rikkumiste (ja muude esiletoodud rikkumiste) kontekstis oleks pidanud kohus esmalt otsustama, kas mittevaraline kahju kuulub rahas hüvitamisele ning seejärel esitama kaalutlused, miks kahju suurus peaks olema suurem või väiksem. Kahju suuruse hindamisel tulnuks arvestada, kas kostjad on teinud midagi selleks, et hagejale õigusvastaselt tekitatud ängistustunnet vähendada, tema ees vabandada või kahju hüvitada. Selles kontekstis on hageja asjakohaselt esile toonud kostjate ülbe ja ebaviisaka käitumise, kui kahju suurust mõjutava asjaolu. Kohus ei ole käsitlenud enamikku Brian Reginald McMahoni mittevaralise kahju hüvitamise aluseid tõendavaid asjaolusid ega materiaalõiguslikke aluseid, mistõttu jääb apellant esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde täies ulatuses ning palub ringkonnakohtul nimetatud seisukohti käsitleda. Kohus on täielikult mööda vaadanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) vastavasisulisest praktikast, mis oli hageja kohtule esitatud seisukohtadele lisadena esitatud. Kuivõrd kohus ignoreeris valdavas enamuses hageja põhjendusi mittevaralise kahju tekkimise ja õigusliku kvalifikatsiooni kohta, käsitleb hageja seda küsimust käesolevas apellatsioonis täies mahus. 27 Üheks argumendiks, mida kohus puudutas, on Brian Reginald McMahoni selgitus, et kostjad on sekkunud tema õigusesse vabalt otsustada oma enda tuleviku üle ning nurjanud tema soovi nimetatud korteris oma vanadust veeta. Kohus ei ole arvestanud Brian Reginald McMahoni käitumisega konkreetse korteri suhtes, kus Brian Reginald McMahoni valis välja korteri vanalinnas, olles samal ajal Eesti regiooniga seotud, renoveeris selle endale meelepärasena ning ei müünud seda ära. Selles olukorras, arvestades Brian Reginald McMahoni tegevust on usutav tema väide soovist vanaduspäevad just selles korteris veeta. Ülejäänud mittevaralise kahju avaldumise viise ei ole kohus otsuses isegi maininud. Kohus ei ole neid aspekte otsuse tegemisel üldse arvesse võtnud ning otsus selles osas on meelevaldne ja motiveerimata. Brian Reginald McMahon on eakas inimene, kes soovis oma pensionipõlve veeta Tallinna vanalinnas ning ostis selleks tarbeks juba
2. aastal XXXXXX tänavale korteri. Kuna Brian Reginald McMahoni on siinses regioonis diplomaadina palju aastaid töötanud, on tal tekkinud Tallinnaga emotsionaalne side ning Tallinna vanalinna konkreetsesse korterisse elama asumine kuulus tema kindlate tulevikuplaanide hulka. Kõnealune korter oli Brian Reginald McMahonil spetsiaalselt välja valitud sobiva asukoha, korruse kui vaate tõttu. Brian Reginald McMahoni oli panustanud korteri taastamisse ja endale meelepäraseks kujundamisse, näiteks päästes vana liistparketi, mida tahtis säilitada. XXXX tänava korter ei olnud Brian Reginald McMahoni jaoks lihtsalt kinnisvarainvesteering või peatumiskoht, vaid paik, kuhu ta tahtis luua oma uue kodu. Kodu kuulub inimese privaatsfääri ning selle emotsionaalset tähtsust on raske üle hinnata. Ka tulevikuplaanid on inimesele väga privaatsed ning nendega seoses on ta emotsionaalselt eriti haavatav. Eeltoodud asjaolude kontekstis näeb materiaalõigus ette mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramise . Riigikohus on seisukohal, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletusest. Mittevaralise kahju tekkimiseks piisab ka elukvaliteedi vähenemisest. Kannatanul ei lasu kohustust esitada tõendeid kahju tekkimisest (arstitõendid vms), vaid ainult kohustus tõendada oma õiguste rikkumist kahju tekitajate poolt. Riigikohus kinnitab samuti, et kannatanul on õigus eeldada, et riigivõimu esindajad juhinduvad kehtivatest õigusaktidest ja täidavad seadusi. Samuti on Riigikohus seisukohal, et mittevaralise kahju tekkimist isikuõiguste rikkumisel eeldatakse.

§ 134

lg 2 tähenduses on “isikuõiguste” rikkumiseks isiku väärikuse alandamine, au ja hea nime teotamine, kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine. Lisaks PS § 32 kaitseb omandi puutumatust ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli art 1, mis annab igale füüsilisele ja juriidilisele isikule õiguse oma omandit segamatult kasutada (peaceful enjoyment of his possessions). On fakt, et Brian Reginald McMahoni õigust oma omandit segamatult kasutada on rikutud kõige jämedamal võimalikul viisil. Samuti on fakt, et kuna R. Vokk ei teavitanud hagejat enampakkumisest, kaotas hageja aegumise tõttu ka võimaluse omandi taastamiseks. Hageja juhtis Harjus Maakohtule esitatud seisukohtades tähelepanu ulatuslikule ja järjekindlale EIK praktikale analoogilistes vaidlustes. Riigikohus on leidnud üldistades, et EIK praktikaga tuleb Eestis kohtumõistmisel arvestada, on Riigikohus ka konkreetses küsimuses võtnud EIK-ga sarnase seisukoha: “Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühika – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa hageja kahju tekkimist käsitletud tähenduses tõendada ühegi TsMS §-s 90 lg 2 nimetatud tõendiga: tunnistaja ütluse, poole ja kolmanda isiku 28 seletuse, dokumentaalse tõendi, asitõendi, paikvaatluse ning eksperdi ütlusega. Hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Seega puudub vajadus kirjeldada hagiavalduses seda, milles hageja kannatused seisnevad.” Samuti on PS § 10 kaitstava inimväärikuse elemendiks igaühe õigus ise vabalt otsustada. Õigus vabalt otsustada kuulub ka PS § 19 üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus. § 19 lg 1 avab eneseteostuse kaudu üldise vaimse vabaduse, olles sel viisil üks inimväärikuse garantii § 10 peamisi väljundeid. Kaitstud on isiku otsustamisvabadus sellest sõltumata, milline kaal on valitud tegevusel eneseteostuse jaoks. Vaieldamatult on Brian Reginald McMahonilt võetud võimalus ise oma omandi üle otsustada. Lisaks on rikutud Brian Reginald McMahoni tulevikuplaanid, mille kujundamise üle otsustamine on tema põhiõiguseks. Samuti on rikutud Brian Reginald McMahoni õigust end vabalt teostada sellega, et ta on olnud sunnitud pühendama oma aega, raha ja energiat ebaseaduslikult võõrandatud omandi tagasisaamisele. Brian Reginald McMahonil oli valida, kas jätta oma õiguste rikkumine sinnapaika või panna kohtus oma õigus maksma. Mõlemad variandid piiravad tema õigust ise oma elu üle vabalt otsustada ja seda korraldada – ühel juhul rikuti juba tema poolt tehtud plaani asuda vanaduspõlves XXXX tänava korterisse elama ning teise variandi alternatiivkuluks on olnud loobumine reisimisest, kuivõrd tööst vaba aeg ning reisimiseks kogutud raha on kulunud kohtumenetlusele. Seega on Brian Reginald McMahoni inimväärikust ja üldist vabaduspõhiõigust rikutud. Samuti on rikutud Brian Reginald McMahoni õigust kodu puutumatusele. Üldine isikuõigus on lex generalis’ena isiku õigus vabale eneseteostusele (PS § 19), mille erinormid on muu hulgas õigus eraelu puutumatusele (PS § 26 esimene lause) ja kodu puutumatusele (PS § 33). Nii kodu kui eraelu puutumatuse rikkumine on loetud

§ 134lg 2 mõttes isikuõiguste rikkumiseks.

Mõistet “kodu” on kohtud, näiteks EIK, tõlgendanud laialt, näiteks hõlmab kodu mõiste ka äriühingu ruume. Kodu puutumatuse rikkumise tuvastamisel ei ole oluline, kas rikkumise hetkel viibis omanik kodus või mitte. Käesoleval juhul on Brian Reginald McMahonilt võetud tema tulevane kodu, milleks ta oli välja valinud kõigi näitajate poolest kõige sobivama korteri ning mida ta oli kujundanud ja taastanud. Ilma kahtluseta rikuti Brian Reginald McMahoni valdust korterile, kuivõrd Brian Reginald McMahon jäi koos omandiõigusega ilma ka õigusest oma tulevast kodu vallata. Seejuures olid korterile ligipääsu võimaldavad võtmed kui otsene valdus Brian Reginald McMahoni käes ning ta ei loovutanud neid vabatahtlikult. Antud asjaolud annavad selgelt alust eeldada, et Brian Reginald McMahonil on tekkinud ängistust ja abituse tunnet ja frustratsiooni. Nimetatuga on mittevaralise kahju eeldused täidetud. Kostjad on teotanud Brian Reginald McMahoni au

§ 134

lg 2 mõttes, kuna hageja naeruvääristamine ja mõnitamine on ületanud vaidlusolukorra tsiviliseeritult lahendamise piiri. Vastavalt PS § 17 ei pea keegi sellist au teotamist taluma. Au teotamine riivab inimese õigust lugupidamisele ning käesoleval juhul on kostjad Brian Reginald McMahoni suhtes äärmiselt lugupidamatult käitunud. Ei ole kahtlust, et kellegi nimetamine kauboikapitalistiks, kes peab end teistest paremaks, kuna on jõukas ning välismaalane ning ostab tühise hinna eest Eestis kinnisvara kokku, on Eestis ning mujal halvustava tähendusega hinnang. Kuivõrd Brian Reginald McMahon ei ole andnud selliseks halvustavaks hinnanguks põhjust, loetakse see au teotamiseks. Sealjuures ei ole oluline, et au teotamine toimuks tingimata laiema avalikkuse ees, näiteks ajakirjanduses. Inimese au ja väärikus on rohkem sisemised subjektiivsed kategooriad, mida kannab inimene ise. Au ja väärikuse riive võib aset leida ka kitsas ringis üksikute isikute vahel, mitte üksnes avalikkuse ees. Samuti on kostjad alandanud hageja inimväärikust. PS § 17 kaitstavad au ja hea nimi on inimväärikuse komponendid. Lisaks au teotamisele

§ 134lg 2 tähenduses on solvatud ka 29 Brian Reginald Mc

Mahoni inimväärikust üldisemalt PS § 10 mõttes. Vastavalt EL-i põhiõiguste harta art 1 on inimväärikus puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta. Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Kohtutäiturid ei ole rakendanud Brian Reginald McMahoni suhtes korrektset menetlust, vaid on pahatahtlikult rikkunud menetlusreegleid ja seejärel Brian Reginald McMahonit juhtunus süüdistanud ja solvanud. Eeltoodud asjaolude ja õigusliku põhjenduse kontekstis on Harju Maakohtu otsustus lugeda mittevaralise kahju tekkimine tõendamatuks, ennatlik. Kohus otsustas jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Brian Reginald McMahoni hinnangul oleks kaasuse asjaolusid arvestades olnud õiglane lähtuda menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 1 teisest poolest või koguni TsMS § 162 lg-st

1. Hageja varalise kahju suurus oli 2 993 300 krooni, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 130 000 krooni. Nimetatud nõudest rahuldas kohus 1 798 860 krooni, millelt tulnuks tasuda riigilõiv 100 000 krooni. Seejuures põhjustas nõude vähendamise peamiselt üks kostjate vastuargument, milleks oli väidetav hageja osa kahju suurendamisel läbi oma aadressi varjamise. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis hageja kahju suuruse kohtu määrata ega nõudnud miljoneid kroone. Rahuldamata nõudelt tulnuks niisiis tasuda riigilõivu 5 000 krooni. Eeltoodud suuruste juures oleks olnud õiglasem jaotada menetluskulud selliselt, et kostjad I-III pidanuks hagejale hüvitama riigilõivu osaliselt summas 100 000 või 95 000 krooni. Olukorras, kus kohus tuvastas jämeda hageja õiguste ja kohustuslike õigusnormide rikkumise kostjate tegevuses, on kostjate vabastamine hagejale menetluskulude hüvitamisest ilmselgelt ebaõiglane. Sama seisukoha juures on apellant seoses õigusabikuludega. Hageja on menetluse vältel teinud suuri kulutusi õigusabile, tõendades kostjate väidete ebaõigsust. Kohus nõustus olulise osaga hageja seisukohtadest ja rahuldas hagi olulises osas. Sellises olukorras ja arvestades kostjate pahauskset käitumist ja jämedaid õiguserikkumisi, palub apellant ringkonnakohtult menetluskulude ümberjaotamist ka õigusabikulude osas. Kostjate poolne hageja õiguste rikkumine on niivõrd jäme, et menetluskulude hageja kanda jätmine oleks ilmselt ebaõige. Samuti oleks asjaolusid arvestades olnud õiglane ekspertarvamuse kulude täiel määral väljanõudmine kostjatelt I-III. Olukorras, kus ekspertiis määrati kohtu poolt ning kohus lähtus hagi osalisel rahuldamisel ekspertarvamuses esitatud seisukohtadest ning ekspertarvamuse kogumine oli hagi rahuldamise vajalikuks eelduseks ka hagi osalise rahuldamise korral, oleks olnud õiglane ekspertiisikulude täiel määral sissenõudmine kostjatelt. Kohtutäitur Marek Laanemetsa apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti Brian Reginald McMahoni kasuks välja kahjuhüvitis ja teha uus otsus, millega jätta hagi Marek Laanemetsa vastu täies ulatuses rahuldamata; või alternatiivselt vähendada kostjalt III hageja kasuks väljamõistetavat hüvitust, jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on apellandilt Brian Reginald McMahon kasuks hüvitise väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud
2. kehtinud täitemenetluse seadustikku ning asunud sellest tulenevalt ebaõigele seisukohale, justkui oleks apellant rikkunud TMS-ist tulenevaid kohustusi ja TMS-i nõudeid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et apellandi poolt on aadressil XXXX XX – XX, Tallinn Brian Reginald McMahonile saadetud esmane täitekutse ning järgnevalt korduvad täitekutsed ning et apellandile XXXX XX – XX korteri arestimisel Tallinna Hooneregistri poolt väljastatud tõendil ei olnud märgitud Brian Reginald McMahoni elukohta. Apellant nõustub maakohtuga ka selles, et vaidlus on küsimuses, kas ja millistest allikatest tulenevalt oleksid kohtutäiturid pidanud Brian Reginald McMahon elukoha kohta teateid koguma. 30 Maakohtu viide Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatele lepingutele on asjakohatu ning seisukoht, justkui oleks täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamine olnud põhjendatud üksnes eelnevalt järelepärimiste tegemisel, ei vasta TMS § 291 lg 5 regulatsioonile. TMS § 291 lg 5 ei sätestanud täitekutse kätteandmisele ajalehekuulutuse kaudu mitte mingisuguseid täiendavaid protseduure või eeldusi lisaks sellele, et täitekutse on kohtutäiturile teadaoleval võlgniku aadressil edastatud, kuid võlgnik ei ilmu kohtutäituri büroosse. See tingimus oli käesolevas tsiviilasjas puudutatud juhul täidetud ning mitte mingil juhul ei saa väita, et apellant oleks täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamisel käitunud vastusolus TMS § 291 lg 5 sätestatud nõuetega või rikkunud seda tehes TMS-i regulatsiooni. Pidades silmas Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-03 tehtud otsuse p-s 10 avaldatut rõhutab apellant, et käesoleval juhul on kohus otsuses täitekutsete edastamise apellandi poolt tuvastanud. Esmase täitekutse kättetoimetamisel selle Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu ei käitunud Laanemets õigusvastaselt. Selle eest, kas ja kuidas edastas täitekutseid või jättis need edastamata sissenõudja taotlusel täitedokumendi enda täitmisele saanud kohtutäitur Reet Vokk ei saa tuleneda vastutust apellandi suhtes. Asudes seisukohale aluste puudumise kohta täitekutse kättetoimetamiseks selle Ametlikes Teadaannetes avaldamisega on maakohus seega kohaldanud TMS § 291 lg 1, 2 ja 5 ebaõigesti. Apellant on veendumusel, et sellises olukorras ei saa mitteeksisteerinud nõuete väidetavast rikkumisest tuleneda tema märkimisväärselt suurt materiaalset vastutust hageja ees. Tegemist oleks äärmiselt ebaõiglase kui ka õigusselguse põhimõttega vastuolus oleva olukorraga. Sellist olukorda ei õigusta ka pärast käesolevas tsiviilasjas apellandi poolt täitekutsete edastamist Riigikohtu poolt kujundatud kohtupraktika täitekutse kättetoimetamise küsimuses – Riigikohus on võrreldes TMS-i sätestatuga laiendanud küll kohtutäiturite kohustusi täitekutsete kättetoimetamise küsimuses, kuid ei ole oma lahendites kordagi võtnud seisukohta, et isegi kui vastava normi puudumisel pidada täitekutsete kättetoimetamisel nõutavaks kohtukutsete kättetoimetamist käsitlevast regulatsioonist juhindumist, siis selle regulatsiooni mittejärgmine võib olla aluseks kohtutäiturilt kahju hüvitamise nõudmiseks. Maakohtu viited Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatele müügilepingutele on seetõttu asjakohatud. Täiendavalt on need asjakohatud ka seetõttu, et maakohtu poolt osundatud andmetest nähtuvalt on müügilepingutes hageja aadressidena kajastatud aadressid erinevad ning nähtuvalt käesolevas tsiviilasjas esitatud hageja 07.06.2007 vastusest kohtumäärusele on tema tegelik aadress hoopis teine ning ei sisaldunud ka müügilepingutes. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millise tähenduse omistas kohus otsuse leheküljel 17 esitatud loetelule toimingutest, mis oleks kohtu seisukoha kohaselt pidanud eelnema täitekutse Ametlikes Teadaannetes avaldamisele. Arusaamatu on, kas tegemist on ammendava või mitteammendava loeteluga. Kohus on kõnealuse loetelu esitamisel otsuse leheküljel 17 jätnud tähelepanuta, et sissenõudja (korteriühistu, mille liige hageja oli) on täitemenetluse algatamise avalduses nimetanud hageja elukoha (XXXX XX – XX, Tallinn). Apellandil puudus alus kahelda talle teatatud aadressi õigsus või eeldada, et sissenõudja ei tea oma liikme aadressi, teatab talle ebaõige aadressi või jätab teatamata talle teadaoleva mõne teise aadressi (TMS § 26 lg 21 kohaselt oli menetlusosalistel kohustus teavitada täitemenetluse algatamise avaldusel nimetatud andmete, sealhulgas TMS § 23 lg 1 p 2 ja p 3 kohaselt ka elukoht, muutumisest); sissenõudjaks oleva korteriühistu poolt hageja aadressina nimetatud aadress oli kohtu poolt hageja elukohana 31 nimetatud ka antud juhul täitedokumendiks olnud tagaseljaotsuses. Tulenevalt tagaseljaotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS-i redaktsiooni § 201 lg 8 p 3 kohaselt ei olnud välisriigis asuva isiku suhtes tagaseljaotsuse tegemine lubatud, mistõttu puudus ka seetõttu alus kahelda selles, kas kohtuotsuse kajastatud ja sissenõudja poolt nimetatud aadress on korrektne. Hooneregistrisse pöördumise osas märgib M. Laanemets täiendavalt, et isegi kui mõnes hooneregistris olevas dokumendis on nimetud isiku elukoht või mitmed elukohad, siis ei tähenda see, et hooneregister suudaks vastava järelepärimise esitamisel elukoha teatada; mille alusel oleks aga apellant pidanud oskama hooneregistrist küsida konkreetseid aadresse sisaldavaid dokumente (s.t. olema teadlik nii dokumentide olemasolust kui ka nende sisust) ei ole kohus põhjendanud – objektiivselt ei saagi eeldada, et M. Laanemets oleks