KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2813 Haldusasi J. K.e kaebus Murru

) § 63 lg 1 p 4 alusel Murru Vangla kodukorra p 30 ap 15 rikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamine kümneks ööpäevaks.

§ 65lg 3 alusel pöörati täitmisele Murru Vangla 28.

juuni

1. a käskkiri nr 271-dm, millega oli määratud 5 ööpäeva kartserit 6 kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarrikkumine selles, et
2. augustil
3. a lasi J. K. omale jala piirkonda teha teisel kinnipeetaval tätoveeringut. Murru Vangla kodukorra p 30 ap 15 kohaselt on kinnipeetavatel keelatud kahjustada enda, teiste kinnipeetavate, vangla töötajate ja muude isikute vaimset ja füüsilist tervist.
4. Murru Vangla direktori
5. oktoobri
6. a vaideotsusega nr 5-3/121-2 jäeti rahuldamata J. K.e vaie Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
7. septembri
8. a käskkirja nr 474-dm peale.
9. J. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla vangistusosakonna juhataja
10. septembri
11. a käskkirja nr 474-dm tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
12. Kaebuse esitaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine ja kaebuse esitaja süü ei ole tõendatud, mistõttu on karistus õigusvastane.
13. Vanglaametnik M. Ü. nägi valesti, et kaebuse esitaja lasi teha oma jalale tätoveeringut. Tegelikult ta näitas teisele kinnipeetavale olemasolevat tätoveeringut, mis oli tehtud enne kaebaja vanglasse sattumist. Vanglaametnik ei saanud näha toimuvat, kuna kambriuks asub kaebaja voodist kaugel.
14. Tervishoiuosakonna spetsialist-õe A. A.a väide, et tegemist oli värske tätoveeringuga, on tingitud kas inimlikust eksimusest või ebakompetentsusest. Kaebuse esitaja palub määrata ekspertiis tätoveeringu tegemise aja väljaselgitamiseks.
15. Karistuse määramisel tugineti kahe vanglatöötaja ütlustele. Samas kambris viibinud kinnipeetavatelt aga ütlusi ei võetud, mis annab tunnistust uurimise kallutatusest. On selge, et vanglatöötajad annavad tööandjale soodsaid tunnistusi.
16. Murru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:
17. J. K.e distsiplinaarrikkumine leidis tõendamist seadusega kooskõlas läbiviidud distsiplinaarmenetluses.
18. Kaebuse esitaja väited on paljasõnalised. Kaebaja süütegu seisnes vana tätoveeringu ületegemises, mis on samuti tätoveeringu tegemine. Värske tätoveeringu olemasolu kinnitas kaks ametnikku ning seda tõendab ka J. K.elt ära võetud vatipulgaga pastapliiatsi südamik. Ei saa olla põhjendatud kahtlust, et ametnikud ei olnud mingil põhjusel erapooletud ning ei kajastanud oma koostatud dokumentides toimunut adekvaatselt. Kaebaja pole esitanud ühtegi mõistlikku või vähegi usutavana tunduvat põhjendust, miks peaks vanglateenistus kaebaja süüdimõistmiseks selliseid jõupingutusi tegema.
19. Kaebaja ütlused ei ole olnud järjekindlad. Meditsiinilises õiendis fikseeritu kohaselt tunnistas J. K. ise, et tätoveering oli tehtud umbes 10 minutit tagasi.
20. Kaebaja ei taotlenud varem kambrikaaslaste tunnistajana ülekuulamist. KOHTU PÕHJENDUSED
21. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud toimikusse võetud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et J. K.e kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
22. Kohtu arvates on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et
23. augustil
24. a lasi J. K. omale jala piirkonda teha teisel kinnipeetaval tätoveeringut. J. K.e vastupidiseid väiteid ei kinnita ükski tõend. Sarnaselt Murru Vanglaga leiab kohus, et sündmust pealt näinud vanglaametnik M. Ü. ja hiljem J. K.e kehal pindmisi vigastusi kontrollinud vanglaametnik A. A. täitsid õiguserikkumise fikseerimisel rutiinseid tööülesandeid ning neil ei olnud mingit põhjust ega huvi kajastada oma koostatud dokumentides asetleidnud sündmusi tegelikult toimunust erinevalt. Ei ole tõenäoline, et vanglaametnikud hakkaksid omavahel kooskõlastatult välja mõtlema kinnipeetava poolt toimepandud süütegu ja fabritseerima teda süüstavaid tõendeid, riskides seeläbi isikliku vastutusega ja pannes ohtu oma karjääri. Tõendite kogumis puuduvad vastuolud. Vanglaametnike seletused haakuvad omavahel ja teiste tõenditega:
25. augustil
26. a M. Ü.i poolt koostatud läbiotsimise akti kohaselt leiti kl 19.40 J. K.e käest pastaka südamik, milles oli musta värvi aine ja otsas vatipulk. J. K. möönis kohtuistungil ka ise, et tema kambrist leiti pastapliiatsi südamik vatipulgaga ja tätovee- 2 rimisaparaat. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav kaebuse esitaja versioon juhtunust: justkui juhusliku kokkusattumuse tõttu oli J. K.e vana tätoveering läinud veritsema ning samal ajal kambrist leitud tätoveerimisaparaat koos vatipulgaga kaetud pastapliiatsi südamikuga, mida saab kasutada tätoveeringute tegemiseks, ei olnud temaga seotud ning vanglaametnik nägi valesti pealt, et J. K. lasi oma jalga tätoveerida. Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab veelgi asjaolu, et vangla tervishoiuosakonna ametniku A. A.a
27. augusti
28. a meditsiinilise õiendi kohaselt oli J. K. ise möönnud, et tegi tätoveeringu 10 minutit tagasi ja oma seletuskirjas (ekslikult märgitud kuupäevaks 27.08.2010) märkis ta, et „hetkel ei ole tal selgituseks midagi kirjutada“. Kohus leiab, et kui J. K. tegelikult ei lasknud endale tätoveeringut üle teha, siis puudus tal vajadus kinnitada vastupidist tervishoiuosakonna ametnikule ja jätta esitamata sellekohased selgitused seletuskirjas ning taotlemata kambrikaaslaste ülekuulamist tunnistajana. Puudub alus J. K.e etteheidetel vanglaametnike aususe või adekvaatsuse suhtes – asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid tunnistust või tekitaksid kahtlust ebaõigete või ebakompetentsete ütluste andmisest nende Eesti Vabariigi ametnike poolt, kelle tööülesanneteks vanglas on õiguskorra ja isikute tervise kaitse. Korduvalt distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetav J. K.e teiste tõenditega vastuolus olevad väited on ebajärjekindlad ning kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus on ilmselt kantud soovist vabaneda seadusega ettenähtud vastutusest (isik vabaneb vanglast
29. mail
30. a). Asjaolu, et vanglasse saabudes oli J. K.el tätoveering juba olemas, ei muuda ega tõenda midagi, sest kinnipeetavale pandigi süüks mitte uue tätoveeringu tegemist, vaid vana ületegemist, mis on samuti käsitatav tätoveeringu tegemisena.
31. Kohtu arvates on kinnipeetaval lubamatu lasta ennast ebahügieenilisel viisil tätoveerida, kasutades selleks mh torkevahenditest koosnevat tätoveerimisaparaati või muid käepäraseid vahendeid.

§ 67

p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra p 30 ap 15 kohaselt ei tohi kinnipeetav kahjustada enda füüsilist tervist. Terviseameti veebileheküljel olevast artiklist „Tätoveerimine, augustamine ja püsimeik“ annab ülevaate tätoveerimisega seotud terviseriskidest, mis on kohtu arvates eriti aktuaalsed HIV ja muude haiguste laia levikuga vanglates. Kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetava karistamine distsiplinaarkorras on seega igati vajalik ja õigustatud nii eri- kui üldpreventiivses mõttes.

§ 63

lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust.

§ 65lg 3 alusel oli seaduslik varasema distsiplinaarkaristuse (Murru Vangla 28.

juuni 2010. a käskkiri nr 271-dm) täitmisele pööramine, mille tingimisi edasilükatud katseaeg ei olnud veel möödunud. Kohus leiab, et Murru Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse. Villem Lapimaa 3