tulenevalt läks üle ka vara tagastamise kohustus, ent see ei muuda omandiõigust ajutiseks või mittetäielikuks.
lõikes 3 esinevate välistuste olemasolul ei ole kaebaja kohustatud vara tagastama. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul esineb
lg 3 punkti 5 ja lõiget 6 koosmõjus
Korralduse vastuvõtmisel ei ole arvestatud diskretsiooninormi eesmärgiga, kuna see ei taga
Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et
lg 3 p 5 sätestatud mittetagastamise alus ei laiene varale, mille senise funktsiooni säilitamiseks on tagastamise subjekt valmis võtma kohustusi. Kuigi korralduses on mööndud avalikku huvi Mustpeade Maja kultuuriobjektina edasiseks kasutamiseks, on korralduses otsustatud tagastamata jätmise ettepanek jätta rahuldamata just lähtudes eeldusest, et Mustpeade Vennaskond on vara edasise kasutamise osas valmis sõlmima kokkuleppeid. Kaalutlusvigade ja asjakohaste põhjenduste puudumise tõttu on tegemist õigusvastase haldusaktiga. Põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda motiveerimata haldusakti õiguspäraseks. Haldusakti motivatsiooni hilisem täiendamine ei muuda fakti, et haldusakt anti motiveerimatult. 11. Vastustaja Vabariigi Valitsus on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud korraldus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Seisukohta põhjendati järgmiselt: 1)
lg 3 p 5 annab kohaliku omavalitsuse volikogule küll õiguse teha ettepanek vara tagastamata jätmiseks, kuid ei tekita kohalikule omavalitsusüksusele subjektiivseid õigusi. Seega ei ole kaebajal Mustpeade Maja suhtes omandiõigust, mida valitsuse korraldus saanuks rikkuda. Kaasomaniku õigused nimetatud varale tekivad alles pärast vara osalist tagastamist Mustpeade Vennaskonnale. Kaebuse esitaja huvide kahjustamine ei ole võrdsustatav subjektiivsete õiguste rikkumisega HKMS § 7 lg 1 mõttes; 2) õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise otsus on vara tagastamise õigustatud subjekti õiguste kõige intensiivsem võimalik riive, mille teostamiseks peavad olema väga kaalukad põhjused. Mustpeade Maja kultuuriobjektina jätkuvat kasutamist võimaldab Tallinna linna eeldatav kaasomanikuks jäämine 54% mõttelises osas; Mustpeade Vennaskond on väljendanud valmisolekut sõlmida enne vara tagastamise otsustamist Tallinna linnaga kaasomanike kokkulepe Mustpeade Maja kultuuriobjektina tähtajatult kasutamiseks, mis võimaldab hoonet senisel viisil kasutada; hoone tagastamine on põhjendatud ja otstarbekas, arvestades Mustpeade Vennaskonna 3
lg 3 p 5 alusel ei saa vara tagastamata jätmise üle otsustamisel lähtuda vaid sellest, et tegemist on kultuuriobjektiga, mille tagastamine on ebaotstarbekas, mistõttu ainult seaduses nimetatud asutuse ettepanek ja kultuuriasutuse staatus ei ole piisavad tingimused vara tagastamata jätmiseks. Vabariigi Valitsus arvestas otsuse langetamisel ühelt poolt avalike huvidega, teiselt poolt õigustatud subjekti õigusega saada tagasi temalt õigusvastaselt võõrandatud vara ning jõudis järeldusele, et Tallinna Linnavolikogu otsuses sisaldunud argumendid ei kaalu üles Mustpeade Vennaskonna põhjalikult argumenteeritud seisukohti, mis käsitlesid võrdselt nii avalikke kui ka Mustpeade Vennaskonna huve.
lg 3 p 5 sätestatud kaalutlusruum on lai ning võimaldas õigustatud subjekti nõusolekut hoone jätkuvaks kasutamiseks kultuuriobjektina tähtajatu lepingu sõlmimiseks arvesse võtta; 4) vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse küsimuse arvestamine Vabariigi Valitsuse poolt on asjakohane. Vabariigi Valitsus võttis arvesse, et Tallinna linnal säilib hoone omanikuna (54%) reaalne kontroll Mustpeade Maja kasutusfunktsiooni üle. Seetõttu on vara tagastamine põhjendatud ja otstarbekas; 5) ebaõige on kaebuse esitaja vastuväide, et Mustpeade Maja tagastamata jätmise ettepanek on tehtud muuhulgas ka sellel alusel, et tegemist on riikliku kaitse all oleva arhitektuurimälestisega. Otsuses ei ole ühtegi viidet Mustpeade Majale kui riikliku kaitse all olevale objektile. Korraldus ei pidanudki seetõttu sisaldama kaalutlusi Mustpeade Maja kui arhitektuurimälestise kohta; 6) Vabariigi Valitsuse korraldus ei ole vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, s.o proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Otsus on piisava põhjalikkusega motiveeritud. Arvestades asjaolu, et hoone on kaebaja valduses olnud vaid kaks aastat, ei ole alust arvata, et Tallinna linn tagaks selle jätkuva kasutamise kultuuriobjektina. Seevastu oleks avalike huvidega vastuolus, kui hoone ajaloolise omaniku, hoonele erilise ajaloolise väärtuse ja nime andja ning sellesse investeerida sooviva isiku sidemed majaga katkestatakse. 12. Kolmas isik palus jätta kaebuse rahuldamata ja esitas sellele järgmised vastuväited: 1) tegemist on haldusorganite vahelise vaidlusega. Vaidlustatud korraldus ei saa rikkuda Tallinna linna omandiõigust, sest kaebuse esitajal on omandiõigus Mustpeade Majale vaid selles osas, milles hoone ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Muus osas on Tallinna linn
alusel omandireformi kohustatud subjektiks ning peab hoone Mustpeade Vennaskonnale tagastama. Linna kohustusest kultuuri korraldada ei tulene linnale subjektiivset õigust korraldada kultuurilist tegevust.
lg 2 kohaselt teevad kohalikud omavalitsused omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid, milleks
lg 3 p 5 alusel on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, kes langetab otsustuse. Kui Vabariigi Valitsus otsustab hoone siiski tagastada, ei saa kohalik omavalitsusüksus sellist otsust vaidlustada, sest halduse sees ei saa erinevatel hierarhilistel astmetel asuvad organid üksteise otsuseid vaidlustada. PS §-st 154 ega KOKS §-st 6 ei tulene kohaliku omavalitsuse absoluutset õigust riigi ja eraisikute suhtes korraldada kohalikku kultuurielu vabalt ja kolmandate isikute (sh eraisikute) tahtest sõltumatult; 2) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmine on omandireformi õigustatud subjekti õiguste kõige intensiivsem võimalik riive, mis saab olla õigustatud ainult ülekaaluka avaliku huvi korral. Mustpeade Maja jätkuvat kasutamist avalikes huvides on võimalik edukalt saavutada ka ilma kolmanda isiku põhiõigusi riivamata. Avalike huvide tagamiseks on kolmas isik nõus siduma ennast täiendavalt ka konkreetsete tähtajatute kohustustega Mustpeade Maja haldamisel. Sellest tulenevalt ei ole avalike huvide kahjustamise vältimiseks vajalik jätta Mustpeade Maja täielikult tagastamata. Avalike huvidega oleks vastuolus, kui kolmanda isiku kui hoone ajaloolise omaniku ja hoonele erilise ajaloolise väärtuse andja sidemed majaga katkestatakse; 4
13. Tallinna Halduskohus jättis 22.01.2009 otsusega Tallinna linna kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt välja Vabariigi Valitsuse (Rahandusministeeriumi kaudu) ning kolmanda isiku kasuks nende poolt kantud menetluskulud: Rahandusministeeriumi kasuks 52 203,20 kr ja kolmanda isiku kasuks 119 418,60 kr. Halduskohtu otsuse põhjendused on järgmised: 1) vaidluse objektiks on
Vaidlus puudub selle üle, et Mustpeade Maja on Riigikogu majanduskomisjoni 13.02.2006 otsuse nr 5-RV alusel kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks 27.02.2006 tasuta võõrandatud Tallinna linnale. Eeltoodust ei tulene Tallinna linnale siiski subjektiivset õigust vaidlustada neid omandireformi käigus tehtud toiminguid ja otsustusi, mis on suunatud Mustpeade Maja tagastamisele õigustatud subjektile. Asjassepuutuv ei ole Riigikohtu 15.03.2006 määruse nr 3-3-1-78-05 p-s 10 sedastatu. Vaidlustatud korraldus võib kahjustada Tallinna linna huvi saada Mustpeade Maja täieõiguslikuks omanikuks koos piiramatu õigusega Mustpeade Maja vallata, kasutada ja käsutada. Tallinna linnal õigus Mustpeade Maja käsutada puudub. Samas puudub seaduses säte, mis sellist Tallinna linna huvi kaitseb. Seetõttu ei kasva eeltoodud Tallinna linna huvist välja ka halduskohtus kaitstavat õigust; 2) Vabariigi Valitsuse korraldus ei riku Tallinna linna omandiõigust Mustpeade Majale seni, kuni Tallinna linnal säilib omandireformi kohustatud subjektina Mustpeade Maja tagastamise kohustus. Kaebaja ei saa halduskohtusse pöördudes omandiõiguse rikkumisele tugineda. Tavapärastes haldusasjades, erinevalt keskkonnaasjadest, milles tehtud kohtupraktikale kaebaja viitas, pelgalt puutumus haldusaktiga või sellega huvide kahjustamine kaebeõigust ei anna. Käesoleva asja näol on tegemist tavapärase, mitte erandliku, keskkonnaõigusest tuleneva vaidlusega; 3) KOKS § 6 näeb ette omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevuse kohaliku elu oluliste valdkondade korraldamisel. Nende ülesannete näol on tegemist kohaliku omavalitsuse kohustustega. Samas ei sätesta kohaliku omavalitsuse korralduse seadus omavalitsusüksusele õigust nõuda omavalitsusüksuse elanikelt või muudelt isikutelt 5
-s kui ka KOKS-s säte, mis kaitseks Tallinna linna õigust nõuda KOKS §-s 6 sätestatud ülesannete täitmiseks Vabariigi Valitsuselt Mustpeade Maja tagastamata jätmist. Õigusest esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek kultuuriobjekti tagastamata jätmiseks ei tulene Tallinna linna nõudeõigust kultuuriobjekti tagastamata jätmiseks, nagu ei tulene Tallinna linnale ka õigust nõuda riigilt vastava ettepaneku rahuldamata jätmisega linnale tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu tuleb taolist ettepanekut vaadelda vaid ühe
lõikes 2 sätestatud toiminguna, mis ei tekita ettepaneku tegijale iseseisvaid subjektiivseid õigusi. Samasugune nõudeõigus puudub
Kultuuriobjekti tagastamine saab kõigest riigi või omavalitsusüksuse huve kahjustada, mitte aga õigusi rikkuda. Kui tunnustada Tallinna linna kaebeõigust Vabariigi Valitsuse
lg 3 p 5 alusel tehtud korraldusele sel alusel, nagu rikuks Mustpeade Maja tagastamine Tallinna linna KOKS §-st 6 tulenevate kohustuste täitmise võimalusi, tuleks tunnustada ka Tallinna linna kaebeõigust võimalikule Tallinna Linnavalitsuse korraldusele, millega Mustpeade Maja Mustpeade Vennaskonnale (võib-olla osaliselt) tagastatakse.
eesmärgiks on kohustatud subjekti huvide konflikte vältida, mistõttu puuduvad omandireformi kohustatud subjektil kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamiseni omandireformi õigustatud subjektiga konkureerivad nõudeõigused omandireformi objektiks oleva vara suhtes. Eeltoodu järeldub nii
Seega puudub Tallinna linnal käesolevas haldusasjas kaebeõigus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 14. Tallinna linna apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 22.01.2009 otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu istungil nõustus apellant asja läbivaatamisega ka ringkonnakohtu poolt, taotledes sellisel juhul kaebuse rahuldamist. Kaebaja jääb oma sisuliste väidete osas 09.01.2009 kohtuistungil esitatud kaebuse terviktekstis toodud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus on ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud
lg 3 p 5 koosmõjus
Kaebajale kuulub Mustpeade Maja omandiõigus ning kaebaja on kohustatud nimetatud vara tagastama vaid juhul, kui ei esine
lg 3 nimetatud välistusi, mis tuleb välja selgitada enne tagastamist (vara tagastamise korra p 29). Korraldus riivab kaebaja omandiõigust, kuna selle kehtimajäämise korral ei ole kaebajal võimalik säilitada Mustpeade Maja osas omandõigust ja jätta see tagastamata seetõttu, et tegemist on kultuuriobjektiga ning riikliku kaitse all oleva objektiga, mis on
Kohtu seisukoht, et linnal puudub õigus Mustpeade Maja käsutada ning seetõttu ei ole antud asjas võimalik omandiõigusega kaebeõigust sisustada, on ekslik, kuna kohus on vääralt tõlgendanud tagastamiskohustust ning vääralt mõistnud
lg-s 1 sätestatud piiranguid; 2) korraldusega on omandiõiguse kõrval kahjustatud ka Tallinna linna huve seoses KOKS §-st 6 tulenevate ülesannete täitmise võimalikkusega. On ilmne, et
lg 3 p 5 alusel esitatud ettepanek vara tagastamata jätmiseks rahuldamata, ei olegi sisuliselt vaidlustatav, kuna omavalitsusüksusel puudub selleks subjektiivne õigus ning tagastamise õigustatud subjektil puudub selleks huvi. Linna ettepaneku osas tehtud otsustust peab olema võimalik allutada kohtulikule kontrollile. Tegemist on kaalutlusotsusega nii juhul, kui ettepanek rahuldatakse, kui ka juhul, kui see jäetakse rahuldamata, kuna rahuldamata jätmine riivab tagastamata jätmist taotlenud isiku – omavalitsusüksuse – õigusi ja huve. Seega peab just ettepaneku teinud omavalitsusüksusele olema tagatud võimalus vaidlustada
lg 3 p 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse korraldust kui üksikakti, millega jäetakse kohaliku omavalitsusüksuse ettepanek vara tagastamata jätmiseks rahuldamata. Vastasel juhul on tegemist isikute ebavõrdse kohtlemisega; 4)
lg 3 p 5 alusel omavalitsusüksuse poolt esitatava vara tagastamata jätmise ettepaneku alusel algab iseseisev menetlus, mille raames ei teosta omavalitsusüksus tüüpilist tagastamismenetluse riiklikku funktsiooni, vaid esindab ja kaitseb enda subjektiivseid õigusi ja huve ning Vabariigi Valitsus riigi esindajana langetab otsustuse kohaliku omavalitsuse subjektiivsete õiguste ja huvide üle, otsustades, kas vara tagastamine on kohaliku omavalitsusüksuse huvidest lähtudes otstarbekas või mitte. Seetõttu on vastuoluline kohtu käsitlus, et linna ettepaneku esitamist tuleb käsitleda vaid omandireformi käigus teostatava toiminguna, mis ei tekita ettepaneku tegijale iseseisvaid subjektiivseid õigusi. Kuna vara tagastamata jätmise ettepaneku rahuldamata jätmine vastustaja poolt riivab linna eelosutatud õigusi ettepaneku alusel linna huvide kaitseks algatatud menetluses, peab ettepaneku teinud linnale olema tagatud võimalus vaidlustada
lg 3 p 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse korraldust, millega jäetakse linna ettepanek vara tagastamata jätmiseks rahuldamata; 5) ekslik on kohtu seisukoht, et Riigikohtu 15.03.2006 kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-178-05 väljendatu on asjassepuutumatu. Isegi juhtudel, kus kohalik omavalitsusüksus ei ole veel vara omanik, kuid tal on võimalus vara omanikuks saada, on Riigikohus tunnustatud kohaliku omavalitsusüksuse kaebeõigust. Praegusel juhul on linn vaidlusaluse vara omanik ning
lg 3 p 5 alusel on tal õigus taotleda vara tagastamata jätmise kaudu seda, et ta säilitab omandõiguse ka tulevikus, mistõttu tuleb eelviidatud Riigikohtu lahendi valguses igal juhul jaatada kaebeõiguse olemasolu; 6) ühest küljest on Tallinna linnal kohustus kultuuriüritusi korraldada, teisalt õigus nimetatud tegevuste korraldamiseks oma parima äranägemise kohaselt linnaelanike vajadustest ja huvidest lähtuvalt. Muu hulgas on linnal õigus nõuda, et teda nimetatud õiguste teostamisel põhjendamatult ei takistataks. Nimetatud õigus, nagu ka omandiõigus, on absoluutne õigus, st kehtib kõikide isikute suhtes. Kaebaja on omanikuna huvitatud Mustpeade Maja omandiõiguse säilitamisest, kuna tegemist on olulise ja unikaalse riikliku kaitse all oleva arhitektuurimälestisega ja kultuuriobjektiga, mis on vajalik kaebajale seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Mustpeade Maja sobib ideaalselt avalikuks kultuuritegevuseks ning teist samaväärset hoonet, kuhu oleks võimalik Mustpeade Maja funktsioonid üle viia, Tallinnas ei eksisteeri. Seetõttu on ebaõige vastustaja väide, et Tallinna linna käsutuses on piisavalt teisi kultuuriobjekte, mille abil on võimalik täita oma KOKS § 6 lg 1 sätestatud kohustusi. Kaebaja soovib oma kohustusi täita just olemasolevaid vahendeid (sh Mustpeade Maja) kasutades.
lg 3 p 5 eesmärk on kaitsta vara tagastamata jätmisest huvitatud kohaliku omavalitsusüksuse (või riigi, kui tagastamata jätmist taotleb riik) huve. Riigikohus on oma lahendites (sh 3-3-1-9-08, 3-3-1-8-01 ja 3-3-3115-01) korduvalt selgitanud, et isiku põhjendatud huvist ja huvide riivest kasvab välja halduskohtus kaitstav õigus, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Seega on ebaõige kohtu seisukoht, et puudub vastav kaitsesäte. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-86-06 on selgelt tunnustatud kohaliku omavalitsusüksuse õigust esitada kaebus juhul, kui esineb omavalitsusüksuse olemuslike ülesannete täitmise võimalikkuse kahjustamine; 7) ekslik on kohtu seisukoht, et käesolevas asjas kaebeõiguse tunnustamisel tuleks tunnustada ka linna kaebeõigust Tallinna Linnavalitsuse korraldusele, millega Mustpeade 7
lg 3 p 5 on sätestatud just sel eesmärgil erandliku menetlusena tagastamismenetluse raames, et kohalik omavalitsusüksus saaks oma õigusi ja huve tagastamismenetluses kaitsta ning just seetõttu on antud küsimuse osas otsustajaks mitte kohalik omavalitsusüksus ise, vaid riik; 8) kohus on jätnud põhjendamatult täielikult tähelepanuta ja käsitlemata kaebaja väite, et kaebaja kaebeõigus tuleneb lisaks omandiõiguse riivele ja KOKS §-st 6 tulenevate kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalikkuse kahjustamisele ka sellest, et korraldus riivab kaebaja õiguspärast ootust, et vara jääb ka pikemas perspektiivis linna omandisse ja ei kuulu tagastamisele. Kohus jättis tähelepanuta ka kõik kaebaja poolt nimetatud väite tõendamiseks esitatud tõendid. Riigi enda tegevus lõi kaebajale õigustatud ootuse, et riik nõustub Mustpeade Maja mittetagastamisega. Asjaolu, et riik andis Mustpeade Maja linnale üle just kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks ning viitas seejuures selgelt vara tagastamata jätmise vajadusele ning linna omandi jätkuvusele pikemas perspektiivis, tekitas kaebajas õigustatud ootuse, et Mustpeade Maja jääb pikemas perspektiivis munitsipaalomandisse. Õigustatud ootust süvendas see, et riik (Harju maavanema ning erinevate ministeeriumite kaudu) väljendas kuni korralduse vastuvõtmiseni selget seisukohta, et Mustpeade Maja tuleb jätta tagastamata. Korraldusest endast nähtuvalt valmistas Rahandusministeerium algselt ette eelnõu, mis nägi ette Mustpeade Maja tagastamata jätmise ettepaneku rahuldamise. Seega tagastamata jätmisega mittenõustumine riivab lisaks kaebaja omandiõigusele (Tallinna linn peab osa varast tasuta üle andma, kuigi faktiliselt esineb vara tagastamise välistus) ka riigi enda tegevusest kaebajal tekkinud õiguspärast ootust, et vara jääb pikemas perspektiivis linna omandisse ning ei kuulu tagastamisele. Riigikohtu praktika kohaselt võib kaebeõigust põhjendada ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-51-01). 15. Vastustaja palub jätta Tallinna linna apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõista kaebajalt välja menetluskulud, esitades apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited: 1) omandireformi üldreegliks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine. Esmajärjekorras toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ning tagastamata jätmine on võimalik erandjuhtudel, mistõttu on ebaõige kaebaja käsitlus Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-44-05.
lg 3 punktist 5 ei tulene kohaliku omavalitsuse absoluutsena kehtivat õigust või õigustatud eeldust, et Vabariigi Valitsus teeb kohaliku omavalitsusüksuse ettepanekuga nõustuva otsuse. Kaebaja ei saa käsitleda enda õiguste rikkumisena pelgalt asjaolu, et Vabariigi Valitsus otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara siiski tagastada hoolimata ettepanekust selle tagastamata jätmiseks, kuna ettepaneku tegemine iseenesest ei ole käsitletav absoluutsena kehtiva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmise alusena. Kaebaja ettepaneku rahuldamata jätmisest ei tulene kaebaja õigust nõuda riigilt ettepaneku rahuldamata jätmisega kaebajale tekitatud kahju hüvitamist; 2) kuna Mustpeade Maja on kaebajale tasuta üle antud, on ta selle tõttu
sätestatust tulenevalt muutunud antud vara osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjektiks. Kaebaja omandiõigus Mustpeade Majale on kogu aeg eksisteerinud omandireformi aluste seadusest tuleneva klausliga, et hoone tuleb omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektile tagastada. Mustpeade Maja munitsipaalomandisse andmisel ei tehtud otsustust vara tagastamise või mittetagastamise kohta. Kaebaja oli teadlik, et tagastamismenetlus ei ole lõppenud; 3) kaebajal oli võimalik oma KOKS § 6 lg 1 tulenevaid kohustusi kultuurilise tegevuse korraldamisel täita ka enne Mustpeade Maja omandamist. See kinnitab, et kultuurilise tegevuse korraldamine Tallinnas on võimalik ka Mustpeade Maja tagastamise korral. Kultuurilise tegevuse korraldamine Tallinnas ei seisne üksnes Mustpeade Maja kasutamises ja selle korraldamises, mistõttu on põhjendamatu ka kaebaja väide, et Mustpeade Maja 8
lg 3 p 5 võimaldab küll kohalikul omavalitsusel oma huve kaitsta, kuid seda Vabariigi Valitsusele taotluse esitamise, mitte aga tehtud otsustuse vaidlustamise teel. Halduskohus leidis õigesti, et apellandi kaebeõigus antud juhul puudub ka seetõttu, et
eesmärgiks on vältida omandireformi kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti huvide konflikte. Kohtupraktikast nähtuvalt on aktsepteeritud haldusväliste isikute (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektide) kaebeõigust ning põhjendatult mitte antud kaebeõigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjektidele; 5) halduskohus ei ole kaebaja väidetavat õiguspärast ootust käsitlenud, kuna ta on seda väidet põhjendatult pidanud kaebuse sisuliseks väiteks, mis nähtub ka apellatsioonkaebusest. Kuna kohus asus seisukohale, et kaebajal kaebeõigus puudub, siis ei ole kohus täiendavalt ka kaebuse sisulisi väiteid analüüsinud. Avalik-õiguslikku võimu omav isik ning haldusekandja ei saa olla õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneva kaitse subjektiks. Õiguspärase ootuse põhimõtte olemus seisneb haldusvälise isiku kaitse ning võimukandjate poolt hea halduse ja õigusriigi põhimõtete järgimise tagamises. Kuna korralduse andmise pädevus on Vabariigi Valitsusel, siis ei saa Riigikogu majanduskomisjoni poolt otsuse seletuskirjas olev seisukoht olla aluseks kaebajal õiguspärase ootuse tekkimisele. 16. Kolmas isik palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jääb oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, leides järgmist: 1) kaebaja omandiõigus on piiratud vara tagastamise kohustusega ning on selles osas allutatud
regulatsioonile ning vara tagastamine ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kuna linnal on kohustus see vara tagastada, ei saa tal olla õigust sellele samale varale. Halduskohus on õigesti leidnud, et
eesmärgiks on kohustatud subjektide huvide konflikte vältida, mistõttu puuduvad omandireformi kohustatud subjektil kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamiseni omandireformi õigustatud subjektiga konkureerivad nõudeõigused omandireformi objektiks oleva vara suhtes.
Omavalitsusüksus saab vaid teha Vabariigi Valitsusele sellekohase ettepaneku, mistõttu ei saa vastustaja korraldus rikkuda kaebuse esitaja omandiõigust; 2) vara tagastamata jätmise ettepaneku tegemisel ei ole oluline mitte see, kelle omandis antud objekt hetkel on, vaid see, millist tüüpi objektiga on tegemist. Seega ei ole
lõige 3 punkti 5 eesmärk kaitsta kohaliku omavalitsusüksuse omandiõigust vara tagastamise kohustuse eest. Lisaks tuleb arvestada vara tagastamise korra punkti 31 viimast lauset, mille kohaselt kui Vabariigi Valitsus on jätnud ettepaneku rahuldamata, jätkab valla- või linnavalitsus vara tagastamise menetlust. Kuna ettepaneku rahuldamata jätmine ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, siis puudub igasugune põhjendus ning seaduslik alus allutada ettepanekut rahuldamata jättev Vabariigi Valitsuse korraldus kohtulikule kontrollile. Haldusakti vaidlustamise võimaldamine pelgalt seetõttu, et kõik sellised haldusaktid peaksid olema vaidlustatavad sõltumata haldusakti lõppjäreldusest, ei ole põhjendatud; 3) PS §-st 154 ning KOKS §-st 6 ei tulene kohaliku omavalitsuse absoluutset õigust riigi ja eraisikute suhtes korraldada kohalikku kultuurielu vabalt ja kolmandate isikute tahtest sõltumatult. Tegemist ei ole sellise absoluutse õigusega nagu on omandiõigus. Esiteks, nende sätete järgi ei ole kohustatud subjektiks mitte eraisikud, vaid riik. Teiseks, kohaliku omavalituse õigusi riigi vastu kaitseb omavalitsusgarantii, mis oma sisult tähendab omavalitsuse nõuet, et riik ei hakkaks tema eest otsustama kohaliku elu valdkonda 9
Teiseks puuduvad asjaolud, mis oleks andnud alust õiguspärase ootuse tekkimiseks. Tallinna Halduskohtu otsus on seega lõppjärelduses õige, seda isegi siis, kui esineksid kaebaja väidetud menetluslikud minetused. Õiguspärane ootus ei saa eksisteerida eraldiseisvalt halduskohtus kaitstavast õigusest, mistõttu ei saa halduskohtus kaitstava õigusena käsitleda ainuüksi isiku õiguspärast ootust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 17.
lg 3 p 5 kohaselt omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuurivõi sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone.
lõike 3 p 5 alusel tehtud ettepaneku rahuldamata jätmise kohta antud korralduse vaidlustamisel ei tule täiendavalt välja selgitada, kas sellise otsusega piiratakse kohaliku omavalitsusüksuse omandiõigust või omavalitsusgarantiid, sest kohaliku omavalitsuse üksuse huve kaitseb viidatud omandireformi aluste seaduse säte. Kuigi säte ei ole sõnastatud viisil, millest nähtuks otseselt kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivne õigus – halduskohus märkis õigesti, et kohaliku omavalitsuse huvile, mitte õigusele viitasid ka
lg 3 p 5 varasemad redaktsioonid –, on ka avaliku õiguse normist, mis on kehtestatud mõne isiku huvide kaitseks, lähtuv subjektiivne õigus.
lg 3 p 5 on kehtestatud kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise paremaks tagamiseks, võimaldades tema omandisse anda või jätta vara, sh kultuuriobjekti.
lg 3 p 5 alusel antav Vabariigi Valitsuse korraldus, millega jäetakse omavalitsusüksuse ettepanek rahuldamata, kahjustab omavalitsusüksuse huve, mis väljendub omavalitsusgarantii – kohaliku omavalitsuse üksuse õigus ise otsustada kohaliku elu küsimuste üle ilma riigi ülemäärase sekkumiseta – riives, tuleb asuda seisukohale, et
lg 3 p 5 annab ka kohalikule omavalitsusüksusele subjektiivse õiguse nõuda oma huvide arvestamist sellise otsuse tegemisel.
lõike 3 p 5 alusel korralduse andmisel lai kaalutlusõigus, mille kohtulik kontroll on piiratud. HKMS § 19 lõike 6 kohaselt kontrollib kohus sellise haldusakti andmisel ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 29. Arvestades, et kaalutlusõiguse piire ei ole
lõike 3 punktis 5 piiratud muude tingimustega peale omandireformi üldiste eesmärkide (
) ja sellest tuleneva vara üldjuhul tagastamise põhimõtte ning nimetatud sättes endas toodud huvi vara linna omandisse jätmiseks, ei ole ringkonnakohtu arvates ka keelatud Vabariigi Valitsusel arvesse võtta neid argumente, mis mõjutavad Mustpeade Maja seniste funktsioonide jätkamise võimalusi vara tagastamise korral, sh kolmanda isiku nõusolekut lepingu sõlmimiseks vara kultuurilistel ja sotsiaalsetel eesmärkidel avalikuks kasutamiseks. Kaebaja väited, et kaalumisel oleks pidanud välja selgitama ka kolmanda isiku rahalise suutlikkuse sellist lepingut täita ja seejuures vajalikke investeeringuid ellu viia, ei ole õiged. Kolmanda isiku maksevõimetuse korral oleks võimalik tema rahaliste kohustuste katteks Tallinna linna kui kaasomaniku ees Mustpeade Maja võõrandamine, sh Tallinna linnale. 30. Vabariigi Valitsus võttis õigesti arvesse kolmanda isiku huvi vara tagastamiseks. Kuigi vara tagastamise õigus isikul puudub, on tal õigus vara tagastamise õiguspäraseks otsustamiseks. Lähtudes
§-st 2 on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Sellest tulenevalt on omandireformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest vara munitsipaalomandisse andmine moodustab erandi. 12
lg 3 p 5 alusel vara tagastamata jätmise pädevus antud, ei ole varem Mustpeade Maja tagastamise või mittetagastamise suhtes seisukohta väljendanud. Teised valitsusasutused ei saa Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koostamisega või kooskõlastamisega sellist õiguspärast ootust luua. Asjast ei nähtu, et kõik ministrid oleksid olnud eelnevalt päri vara tagastamata jätmisega ning kaebaja sellest tulenevalt kandnud juba kulutusi, mida linnavolikogu ettepanekuga mittenõustumise korral poleks asutud kandma. Riigikogu majanduskomisjon ei otsustanud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise üle. Vara tagastamata jätmise otsustamisel on oluline ka ärakuulamisõiguse tagamine ning asjas pole esitatud tõendeid, et kolmandat isikut oleks vara linnale üleandmisel enne Riigikogu majanduskomisjoni otsuse tegemist või vara Haridus- ja Teadusministeeriumilt üleandmise otsustamist tagastamise küsimuses ära kuulatud. Ka juhul, kui selline kolmanda isiku seisukohtade arvessevõtmine oleks toimunud, ei kinnita esitatud tõendid, et kolmas isik oleks samadel tingimustel avaldanud valmisolekut kaasomanike kokkuleppe sõlmimiseks, mis võimaldab vara seniste ülesannete täitmiseks kasutada. Ka sellised uued asjaolud võimaldasid Vabariigi Valitsusel riigiasutuste varasematest võimalikest lubadustest kõrvale kalduda. 32. Kaebaja eksib, kui ta leiab, et korraldus on õigusvastane, kuna selles pole arvesse võetud asjaolu, et Mustpeade Maja on arhitektuurimälestisena kaitse all. Nimetatud asjaolu ei ole Tallinna Linnavolikogu oma ettepanekus vara tagastamata jätmise alusena välja toonud. Mustpeade Maja ajaloolist ja arhitektuurilist väärtust on Vabariigi Valitsuse korralduses käsitletud. 33. Ekslik on ka kaebaja väide, et korralduses poleks tohtinud arvesse võtta asjaolu, et vara ei kuulu tagastamisele tervikuna, vaid üksnes osaliselt, ning vara jääb osaliselt munitsipaalomandisse. Kaebaja väide, et otsustuse tegemine
lg 3 p 5 alusel ja vara säilivuse küsimuses peavad olema ajaliselt teistsuguses järjekorras, ei tugine õigusaktidele. Keelatud ei ole juba enne
lg 3 p 5 alusel otsuse tegemist välja selgitada vara säilivuse küsimusi ja neid asjaolusid kaalumisel arvesse võtta. 34. Siiski on Vabariigi Valitsus korralduse andmisel tuginenud vara säilivuse küsimuses mittetäielikele andmetele ja osalise tagastamata jätmise asjaolule ilma seda piisavalt kinnitavate tõenditeta. Vaidlustatud korralduses on tuginetud Tallinna Maa-ameti tellitud, AS RISTART koostatud eksperthinnangule, ent on jäetud arvesse võtmata kolmanda isiku poolt sellele esitatud vastuväited. Seejuures on juba korralduses endas viidatud, et kolmas isik on omalt poolt tellinud ekspertiisi Mustpeade Maja endisel kujul säilivuse hindamiseks OÜ-lt Ehitusekspert, kelle koostatud ekspertiisi järgi moodustab ehitisele lisandunud väärtus 24% ehitise koguväärtusest, mille tulemusel kuuluks Mustpeade Maja tervikuna tagastamisele. Olukorras, kus Tallinna Linnavalitsus pole ühegi siduva eelhaldusaktiga ümber lükanud kolmanda isiku sellekohaseid vastuväiteid, ei saanud Vabariigi Valitsus korralduses AS RISTART koostatud eksperthinnangu järeldustele tugineda. Vara kaasomandisse tagastamist on Vabariigi Valitsuse korralduse põhjendustest nähtuvalt peetud üheks peamistest põhjendustest ning välistatud ei ole, et olukorras, kus vara 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.